Tag Archives: being a smartass

Organiseeritud elu: Any.DO

hoomamatu 7 Replies

Minu iga hommik algab kõigepealt kirumisega, et miks üldse hommikud on loodud siia ilma, miks nii kuradi külm on ja miks mina kunagi nii armas ei võiks hommikuti olla kui seda Milake on.

No ja siis tulevad ahjud ja hommikusöök, aga tegelikult tahtsin ma hoopis kirjutada, et minu iga hommik algab Any.DO momendiga.

Any.DO moment koosneb hetkest kohvi kõrval, kui ma panen kirja tänase päeva kava, vaatan üle, mis eelmistest päevadest “üle kantud” ja määran, kas tahan neid asju kohe kindlasti täna teha või lükkan homse varna ja siis tuleb mu lemmikosainspireeriv kokkuvõte. Näiteks Dream It. Wish It. Do It. või Today Is The Day!

Mis see Any.Do siis on? Any.DO on selline vahva äpp, kuhu saad kirja panna kõik tegemist ootavad tegevused ja pisiasjad. Miks see on ägedam kui kõik teised märkmepaberirakendused (lisaks motivational moment’ile, muidugi)? Any.DO pole lihtsalt mingi post-it äpp, vaid rakendus, mis suhtleb ja peab järge ning vähemalt mul on tunne, et ta on minu virtuaalne assistent. Tavalisest kalendrist, mida ma ka kasutan (Google Calendar siis, sellest mõni teine kord), on ta mõttekam just kõigi nende koduste pisiasjade meelespidamiseks, millel pole konkreetset kellaaega, aga mille tahaks ära jõuda teha.

Ja koduse/vabakutselise inimese päev ju sellistest asjadest üldiselt koosnebki. Nimekiri asjadest, mis on vaja ära teha ja pisikestest ülesannetest, mis muidu päevast päeva edasi lükkuvad, sest lihtsalt ei tule keset päeva meelde, et lill tuleks ümber istutada või et täna oli plaanis külmkapikoristus.

Tore on ka see, et ta sünkroniseerib end Google Task’iga, kuigi see viimane on minu meelest natuke kohmakas ja ebaõnnestunud. Aga noh, Google sulgeb juulist ka Google Readeri, nii et võibolla nad ikka ei olegi alati kõiges kõige targemad ja paremad.

Mõnusaks teeb Any.DO veel see, et ma saan asjad maha tõmmata. Ma ei tea, see on mulle alati kuidagi oluline olnud, annab sellise tunde, et nüüd on midagi saavutatud. Kui lihtsalt nimekiri on ees ja tuimalt sealt asju teed, pole see sugugi nii äge kui iga tehtud asi maha kriipsutada.

Lisaks saab seada pikaajalisemaid eesmärke, näiteks mul on someday veerus kirjas, et tahan külastada Jõuluvana ja minna Pariisi. No ja siis see igavene miinus viis kilo ka muidugi. Neid õnneks äpp mulle veel meelde pole tuletanud, mis on minu silmis pluss.

Natuke läks küll aega mul, et Any.DO täispotentsiaali tabada, aga nüüd, kui seda näen, siis julgen soojalt soovitada. Dream it, wish it, do it! Hahaa!

Tahvelarvuti eksperiment: minu lemmikäpid

hoomamatu 1 Reply

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis. Esimene osa artiklist on olemas siin, teine siin, kolmas siin.

Minu Androidi lemmikäpid

 

AppGarden Lite – rakendus, millega saab teha kümneid eri asju. Näiteks konverteerida mõõtühikuid, arvutada kehamassiindeksit, lugeda päevi, lindistada teksti, kasutada erinevaid sõnastikke, uurida, millal on riigipühad jne. Lühidalt: universaal-nahaal-rakendus.

 

Pixlr-o-Matic – valmis filtritega fototöötlusprogramm, millega saad anda oma fotodele huvitavaid efekte. Umbes nagu Instagram, aga mitukümmend korda mahukam.

 

ES File Explorer – sellega saad tahvli ühendada oma arvutiga ning lehitseda arvuti kõvakettal olevaid faile, neid alla laadida ja töödelda. Sobib hästi erinevate videofailide tahvliga ühendamiseks, nii saad otse tahvlist oma lemmiksarju vaadata.

 

Easy Phone Tunes – sünkroniseerib su Androidi su iTunesi arhiiviga, pakkudes nii võimaluse teisel seadmel ilma kopeerimata muusikat kuulata.

 

Tablet Talk – rakendus, mis toimetab mobiiltelefonile saadetavad sõnumid tahvlisse. Võimalik ka sõnumeid tahvlit kasutades välja saata.

 

Dropbox – sünkroniseerib omavahel kõik mu pildikaustad, lisades automaatselt sinna värskelt võetud fotod, kui mõne “sõberarvuti” lähedusse satub.

 

Google Sky Map – tahad teada, mis tähtkuju pilvitul talveööl täpselt su pea kohal paistab? Seda ütleb Google Sky Map!

 

AccuWeather – kuna üheks eestlase põhitunnuseks on see, et ta ei lähe kodust välja enne kraadiklaasi vaatamata, siis on AccuWeatheri mugav ja kauni disainiga äpp saanud asendamatuks, kui tahan teada, mis temperatuur väljas ees ootab. Ja, mis kõige parem – rakendus ütleb ka, millise temperatuurina välisõhk tundub!

EKSPERIMENT: Kas tahvelarvuti suudab asendada kõik tehnikavidinad? 3

hoomamatu Leave a reply

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis. Esimene osa artiklist on olemas siin, teine siin.

Tahvel koduperenaise relvana

Lõpuks panin Nexuse proovile ka kodumajanduses. Olen harjunud oma töid-tegemisi nutivahendite abil organiseerima, paberile kirjutatud nimekirju jääb moodsa ema varustuses aina vähemaks.

Esimene mõnus koduperenaise abimees on äpp Out of Milk, mis organiseerib poenimekirju ja varusid, mida vaja juurde muretseda. Tegu on küll natuke kohmakaga kasutajaliidesega, kuid siiski rohkete lisadega nimekirjarakendusega, mis laseb lihtsalt ja kiirelt sooritatud ostud nimekirjast maha kanda ning uued vajalikud nimetused lisada.

Tahvel ja Google Play on kahe peale headeks abimeesteks minusugusele lohele, kes ei viitsi trenni minekuks aega ega raha leida ning eelistab koduste vahenditega vajaliku liikumisnormi täis saada. Jooksma kahjuks tahvlit kaasa vedama ei hakanud, kuigi see oleks ilmselt olnud võimalik, aga ebamugav. Pealegi olin ma veendunud, et mul õnnestub tahvel jooksurajal maha pillata ja sellega oleks saanud ka selle eksperimendi lõppenuks kuulutada. Seetõttu kasutasin tahvlil vaid andmete sünkroniseerimiseks Endomondo spordiprogrammi, mis telefonis minuga jooksmas kaasas käis ja turvaliselt käepaela kinnitatuna joostud kilomeetreid luges. Lihastreeninguks tõmbasin Virtual Gym ja Bodyrock TV rakendused, mida vaheldades lihaseid treenisin, virtuaalsed treenerid innustusi hüüdmas.

Pooleteiseaastase lapse suureks lemmikuks osutus rakendus nimega Piano Perfect, kus ta virtuaalseid klahve tagudes rõõmsalt laulda undas. Youtube, mille multikate esitusloendid on saanud vaat et asendamatuteks, vedas aga täiega alt. Jälle võib põhjuseks olla minu enda küündimatus, kuid ma ei suutnud Youtube’i rakenduses leida kohta, kust panna mängima terve playlist! Nii pidin ma ise käsitsi muudkui iga viie minuti tagant järgmise “Pocoyo” osa välja otsima ning lõpuks pöördusime tagasi tavapärase rutiini juurde, kus hommikused multikad tulid sülearvutiekraanilt, esitusloendis end sujuvalt ise järjestades ja mängides.

Veel ei suuda ma enam oma elu ette kujutada ilma Pulseta – äpp, mis kogub kokku kõik mind huvitavad uudis- ja olemuslood, videod ja pildid. Sealt leian õhtusöögiks ideid, nippe remonditöödeks, Pulse rahuldab mu uudistenälja ning annab ideid, mida saan kasutada ära oma töös. Rakendus on üks mõnusamaid uudistelugejaid, mida olen senini kasutanud ja selle mugav ja stiilne disain teeb asja ainult paremaks.

Elu ainult tahvliga – võimatu või võimalik?

Eksperimendi lõpus olen veendunud kahes asjas: esiteks ei tahaks ma kuidagi tahvlit tagasi anda, sest olen juba nii ära harjunud sellega meile saatma ja Skype’is suhtlema. Jah, ta ei sobi minu vajadustega selles osas, mis puudutab igapäevas sotsiaalmeedia- ja kirjatööd, piltide tegemisel on isegi mu üsna kehvake telefonikaamera asjalikum, kuid ta on mõnus ja häda korral saab sellega ikka tunduvalt rohkem asju korda saadetud, kui püüda sama teha mitu korda tillema nutitelefoniga.

Mis kõige rõõmustavam – katse käigus ei juhtunudki mu uue lemmikvidinaga midagi katastroofilist, kuigi seda kartsin. Harjusin hoopis ilusa suure ekraaniga ära, õppisin lõpuks ekraaniklaviatuuri korralikult kasutama ning avastasin, et Instagramis polegi kõige ägedamad filtrid. Ning et mobiiltelefoni pole veel mõtet täiesti maha kanda – kui mitte millekski muuks, siis kaasaskantavaks wifiruuteriks on teda ikka vaja.

Neljas osa artiklist ehk nimekiri minu lemmikäppidest ilmub homme!

EKSPERIMENT: Kas tahvelarvuti asendab kõik tehnikavidinad?

hoomamatu Leave a reply

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis. Esimene osa artiklist on olemas siin.

Suhtlemine – kas võin mobiili ükskord unustada?

Olen ammu igatsenud aega, mil kõik suhtlemine kolib nii netipõhiseks kui võimalik. Mulle ei meeldi mobiiltelefonitsi rääkimine, aga ma armastan sõnumeid, videokõnesid, e-kirju ja suhtlusvõrgustikke. Seega oli antud eksperiment heaks ettekäändeks mobiiltelefon mõneks nädalaks riiulile tolmuma jätmiseks.

Või vähemalt nii ma arvasin.

Tegelikkuses selgus mõne päevaga, et telefon peab tahvliga üsna lähestikku olema ning välja pole üldse mõtet minna, kui nutitelefonist wifi hotspoti pole teinud ja seda tahvliga ühendanud. Omaette ponnistus oli ka kõnede Skype’i suunamine, mis lõppes minu kurva nendinguga Skype’i aadressil: “It’s not me, it’s definitely you.”

Continue reading

EKSPERIMENT: Kas tahvelarvuti asendab kõik tehnikavidinad?

hoomamatu 4 Replies

Digi tahvelarvutite eriväljaandes sel talvel ilmus eksperiment, kus Digi saatis mulle tahvelarvuti ja ma püüdsin kuu aega ainult tahvlit kasutades hakkama saada. Kuna artikkel oli pikk, siis avaldan ta neljas jupis.

Tahvelarvuti on veider vidin, mis on nagu suuremõõduline nutitelefon – aga ei ole ka. Või on ta väiksemõõduline sülearvuti? Ei ole nagu seda ka. Mis ta siis on? Ja mida sellega teha saab? Panin Google Nexus 7 tahvelarvuti proovile ning katsetasin, kas on võimalik sellega asendada kõik muud tehnikavidinad, mida olen oma igapäevases elus harjunud kasutama.

Tuleb tunnistada, et ma olen tehnikasõltlane. Okei, telekas on mul küll eelajaloolisest ajast ja nii vana, et sõbrad külla tulles seda suu ammuli vaatama jäävad: “Ma ei mäletanudki, et telekad… nii paksud kunagi olid…” See-eest olin esimene oma sõpradest, kes muretses endale e-lugeri ja mu nutitelefon on aasta jooksul saanud nii kõva vatti, et pean ta juba välja vahetama.

Samas pean aga eksperimendi osas aus olema ja tunnistama, et kuigi ma armastan tehnikat, ei armasta tehnika mind. Ma ei tea, kuidas on võimalik, aga kõik asjad minu käes purunevad või lähevad lolliks või teevad asju, mida tootjate sõnul juhtub ühel juhul miljonist. Seega olin ma enam kui kindel, et Nexus minu käes kaua vastu ei pea. Või et vähemalt juhtub temaga midagi veidrat. Näiteks lahvatab leekidesse. (Ühel korral lõi mu arvutisse välk sisse, mis küpsetas võrgukaardi ribadeks. Nii et see  leekide asi polnud üledramatiseerimine.)

Elukutseline blogija ja tahvelarvuti

Minu tööks on kirjutada ja minu hobiks on kirjutada, seega olen oma mäkiga kokku laulatatud ja ei lähe kodust välja, ilma et mul oleks kaasas vähemalt üks vidin, mis algab eesliitega “nuti”. Jumal teab, millal kirjutada saab! Sain Nexuse kätte vahetult enne koosolekut ning esimene test oligi koosoleku protokollimine ja märkmete tegemine.

Õnneks sai Nexus kähku mu Samsung Galaxy telefoniga sõbraks ning mõne minutiga oli ta juba end varustanud rakendustega, mis ka mu telefonis olemas. Nii ei pidanud ma Google Play poes paanikas ringi sahmima, et õiget märkmete tegemise äppi leida – PowerNote on saanud mu lemmikuks “pilvepõhiseks” märkmete tegemise rakenduseks, mis süngib end kolme põhilise vidina vahel muretult ja kiirelt, nii et mul on kõikidele märkmetele ligipääs nii telefonis, arvutis kui tahvlis. PowerNote on olemas nii Androidile kui ka näiteks Chrome’ile, mis teeb märkmete tegemise internetis surfates ülimugavaks.

Esimeseks takistuseks osutus aga see, et ma ei ole senini õppinud ekraaniklaviatuuri efektiivselt kasutama. Kui ma sülearvutil suudan tippida kiirelt, klahve vaatamata ja kasutades kõiki kümmet sõrme, siis ekraanidel ma ikka kipun nimetissõrmega toksima nagu poolpime pensionär, kes pole iial masinakirja õppinud. Nii lõppes esimene katse koosolekut protokollida rohkete kirjavigadega ning lõpuks andsin ma alla ning märkisin üles vaid mõistatuslikke märksõnu (nende hulgas “jäsemed!”, “klassiekskursioon lauta” ja “tartus on taksod” – mitte ei arvaks, et ma Kingakaubamajas töötan, kas pole).

Teiseks takistuseks osutus uudiskirja koostamine, milleks meie kasutame MailChimpi. Koodiribade sisestamine, piltide lõikamine ja töötlemine, linkide lisamine ja kõik muu, mida ühe uudiskirja valmimiseks teha vaja on, osutus tääbil võimatuks, nii kaaperdasin pärast tunniajast pusimist kolleegi arvuti ja tegin veerand tunniga asja ära. Sülearvuti 1, tahvelarvuti 0.

Trükkimise osas muutus olukord tunduvalt paremaks alles paari nädala pärast, kui pärast rohket katsetamist leidsin klaviatuurirakenduse, mis toetas eesti keelt. Sisseehitatud variantide hulgas oli muidugi ka eesti klaviatuur olemas, kuid kõik sõnad oleksin pidanud ise sisestama käsitsi, mis osutus jube tüütuks ja aeganõudvaks. Lõppeks – kui raske on ennustatavat tekstisisestust eesti keeles valmis teha? Miks mina kui kasutaja tootja töö ära pean tegema?

Päästjaks osutus äpp SlideIT, mille mõnusaim osa on “vedimine” ehk sõrmega tähelt tähele libistamine, kuni ta sulle õige sõna välja pakub. Jah, sisse ehitatud versioon oli ka olemas, aga, nagu öeldud, ilma sõnastikuta. Kasu sest vedimisest, kui pead ise ikka lõpuks sõna välja trükkima, sest masin ei tunne eesti keelt.

Elukutselise blogijana olen ääretult pettunud ka WordPressi äpis, sest kui proovisin blogiposte tahvli abil sisestada, pidin need hiljem kõik arvutis üle tegema, sest mingil põhjusel kadusid “tõlkes” kuhugi lõiguvahed. Ja senimaani on nii jube tüütu see, et nuti-värkidel pole klaviatuuri küljes üles-alla liikumiseks noolekesi, nii on suurte tekstimassiivide toimetamine projekt, mis sööb rohkem närve kui vastsündinuga tipptunnil kassajärjekorras seismine.

Kuna minu töö juurde käib ka piltide tegemine, proovisin mõni aeg oma peegelkaamera nurka unustada ja katsetada Nexust pildimasinana. Sotsiaalvõrgustikes jagamiseks sobivad tehtud pildid küll, eriti kui need läbi Pixlr-o-Matic imelise pilditöötluse lasta (nagu Instagram, ainult et nii palju parem ja umbes kolmsada korda rohkemate filtritega), kvaliteetseid fotosid pole mõtet muust kui oma näost mõtet oodata. Nexus 7-l on kaamera ainult esiküljel, nii et kui proovida pildistada midagi, mis ei asu pildistaja enda näopiirkonnas, võib pildistama jäädagi, sest pimesi ekraanilt õiget nuppu leida on mingil põhjusel megakeeruline. Ja kuna sa ei näe ekraani, pole sul ka õrna aimu, mis kaadrisse jääb ja mis mitte. Seega inimesel, kes armastab igapäevaselt hetki jäädvustada, pole veel lähiajal mõtet loota ainult tahvliga hakkama saamisele.

dakiblogi 9!

Argielu Leave a reply

Igal aastal meeldib mulle meenutada, kuidas 2004. aasta 24. veebruaril võtsin ma kätte ja kirjutasin internetti, kuidas ma tahaks olla vampiir. Kuna ma olen hingelt hipster, siis on täitsa tore teada, et ma olin vampiirihull enne kui see oli cool. Nüüd ma enam vampiirihull muidugi ei ole, aga võite päris kindlad olla, et misiganes see on, mida ma praegu fännan, on mõne aasta pärast meinstriim. Ha!

Tähistamiseks panen ma aga täna üles ühe oma lemmikpostitustest, mille avaldasin 23. oktoobril 2005. aastal. Ja lisan, et nüüd olen ma üks neist inimestest, kes enam isegi ei mäleta, kuidas selline pohmell tundus. Halval juhul on iiveldus ja peavalu, enamasti pole sedagi. Võib-olla tuleb see vähesest alkoholist? Aga paistab, et 2005. aasta Daki standardite põhjal kuulun ma õnnelike inimeste hulka. Ah, if she only knew…

NB! Tahad võita Dakiblogi Sünnipäevapaketti? Veel on aega! Jäta oma kommentaar selle postituse alla, võitja loosin pärast südaööd. Heh, võrreldes poppide ilublogide kingijagamistega on siin vähemalt üks hea asi – võimalused võita päris suured:)

Stages of Hangover

Segadus ja ärritus. ”Fak, mis siis nüüd on? Miks mul enam und ei ole? Miks mul on liiga halb, et magada? Mis toimub? Oot, mis eile toimus? Oot… Midagi peab viltu olema. Raisk. Mis toimub???”

 

Läbitud kell 1130-1200

 

Eitusfaas. ”See ei ole pohmell. See ei ole. Ma lihtsalt sıin eile midagi halba. See leib kindlasti. Või see vorst. Ma tundsingi, et see oli imeliku maitsega. See ei ole pohmell. Kindlasti. Ma ei joonud ju eile sugugi palju. Ainult mõned lonksud. Ma ju tantsisin ja kindlasti higistasin kõik välja. Oli ju nii? See ei ole pohmell. Absoluutselt mitte. Sest see ei saa olla pohmell.”

Läbitud kell 1200-1220

Kauplemisfaas. ”Kui ma oma toa ära koristan, kas siis pohmell läheb ära? Kui ma panen kõik riided kappi ja teen voodi ära, kas siis läheb pohmell ära? Ausalt! Ma teen seda! Ma teen tolmuimejaga ka, missiis, et ma pean selleks põrandal roomama, sest püsti seista on valus. Ma teen seda! Võtke ainult see pohmell ära.” Läbitud kell 1220-1255

Vihafaas. ”Raisk! Fakjuuuu! Fakjuuu preestrid! Kus mu pult on?! Miks ma ei saa neid kuradi preestreid ekraanilt ära? Teie oletegi kõiges süüdi! Birx, raisk! SINA oled süüdi, et sa mind vedasid sinna raisk, ma teadsin, et ma ei tohi enam ju tilkagi juua! Ja kuigi oli väga lahe pidu, ei olnud see tänast enesetunnet küll väärt, nii et raisk, värdjad!!! Fakjuuu, kus mu faking pult on?! Faking liiklussaade!? Mingi nõme võrkpall? Suusatamine? Persse see maailm, mitte midagi pole pühapäeval telekast vaadata vä?! Mis teil viga on, inimesed?!

Depressioonifaas. “Ma olen nõme alkohoolik, kõik on väga halb, elu on väga halb, kõik on halb. Mul pole raha ja süüa ja minu viimase raha eest ostetud viin varastati ka eile ära ja mu diktofoni patareid on tühjad ja kassetti jaoks pole ka raha ja mul pole autot ja ma ei saa minna sinna, kuhu ma pean järgmisel nädalal minema ja see on kõik selle pärast, et ma eile seal peol käisin ja ma tahan ainult magada. Telefoni lülitan ka välja, sest kõik on liiga halb, et eksisteerida ja see kõik liiga halb kindlasti arvab, et peab mulle helistama.” Antud faas kestab praeguseni.

Testimisfaas. ”Hm. Tunne on, nagu ma oleks peaaegu inimene. Ma olen peaaegu samas seisundis, mis ma tavaliselt olen… Võiks proovida suitsu teha…” See tuleb ilmselt õhtul kella 9 paiku ja teadagi, millega lõppeb – pohmell ajab oma külmad käed läbi kogu mu sisemuse, pigistab need kokku ja pilt kaob taas.

Leppimisfaas ja usk heasse tulevikku. ”Okei. Mu organism on nagu 50aastasel joodikul. Jah. See oli tõesti pohmell. On. Kestab. Ilmselt hommegi veel. Ma pean aru saama, et ma ei tohi enam juua. Kunagi. Okei. Ma lepin sellega. Elu on ju niisamagi ilus. Eksole. Ja ma ei pea end ilusaks jooma. Ma meeldin inimestele niisamagi ju, eksju? Ma lihtsalt ei tohi seda tunnet kunagi unustada ja kõik saab korda.” See tuleb ilmselt südaöö paiku või hiljemgi. Siis ma lähen tavaliselt magama, andes endale lubadusi teha järgmisel päeval palju tööd ja koristada ja nõusid pesta ja üldse tubli olla. Usually… it never happens.

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny. The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of painslips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

Lisaks omalt poolt juurde, et see on kujuteldamatu ja kirjeldamatu. Ainus, mida tahaks, on täielikku vere väljavahetamist ja uusi organeid või lihtsalt surra. Kohe. Ja seda on täiesti vıimatu kirjeldada inimesele, kellel pohmelli pole, või piirdub see kerge iivelduse ja peavaluga. Nemad on õnnelikud inimesed. (Ilmselt ka targemad ja korralikumad ja paremad ja ilusamad ja heamad ja nii edasi.)

arvetemüstika

hoomamatu 5 Replies

I have recently become to a little sum of money.

Hah, ma lihtsalt tahtsin seda öelda. See kõlab hästi. Tegelikult on asi märksa proosalisem – sain natuke palka, see tähendab, et natuke sain süüa osta, midagi jäi kütte ostmiseks laupäeval ja natuke jäi täpselt ühe arve maksmiseks.

Naabrinaine (kes on ühtlasi mu advokaat ja raamatupidaja) käskis ära maksta elektri.

Hmm, mõtlesin ma. Elektrist palju olulisem on ju internet.

“No kui pole elektrit, pole ka interneti,” targutas Naabrimees. Või noh, mis targutamine see ikka oli. Rohkem nagu heatahtlik Kapten Ilmselge.

“No aga kui ma saan internetti telefonist…”
“Kui pole elektrit, ei saa laadida telefoni ega arvutit,” naeratas Kapten Ilmselge ja ma viskasin teda plastiliiniga.

Heh, ei. Ega ma mingi plastiliiniloopur pole.

Ühesõnaga, jah, loogika on tappev. Kui on neli põhilist arvet, mida iga kuu maksta (laenud võetakse ju küsimata) ja kui kommunaalide jaoks antud summast ei jätku, siis jäävadki sõelale nett+telekas, telefon ja elekter. Elekter tundub neist kõige mõistlikum esmajärjekorras maksta.

Aga see on 30 eurot rohkem kui oleks nett või telefon. Mis on sisuliselt nädal aega söömist või kuu aega rahumeeli kütmist. 30 eurot teeb suure vahe.

Hmpff.

Nii et sisuliselt pean ma mängima hetkel õnnemängu, et millal midagi esimesena välja lülitatakse. Mul pole kunagi elektrit välja lülitatud, kuigi olen paar korda elus selle maksmise uude kuusse lükanud, küll aga on mul küll ja veel ära võetud netti ja telekat ja mitmel eri kujul telefoniühendust.  Enamasti ikka nii, et ei saa välja helistada, aga kui mind eelmine kord lahti lasti, siis läks ikka arvetega ka nii, et mulle ei saanud lõpuks sisse helistada.

Aga ilma arvuti ja netiühenduseta pole mul praktiliselt mingit lootust elatist teenida.

Samas…

Ilma elektrita pole lootust ellugi jääda, elatise teenimisest rääkimata.

Äh, nojah, okei, FAIN. Maksan siis selle elektri ära.

Jei.

One down, three to go. Jooksvaist kuludest rääkimata.

aasta 2012 släšš 28 küsimustes

hoomamatu 3 Replies

Kuna ma aastavahetusel ei jõudnud kuidagi oma traditsioonilise küsimustepostituseni, siis mis oleks sobivam, kui teha seda nüüd, kui jälle üks aastanumber vahetub?

Ja mis oleks sobivam, kui alustada seda postitust küsimusega?

Kuidas möödus sinu lõppenud aasta? Mitu elumuutvat otsust tegid? Mitu korda sisse magasid ja elumuutmise järgmisse päeva lükkasid? Mitu korda sind suudeldi nii, et jalad tõusid maast, juuksed peast ja seelik pepult? Mitu korda suudeldi sind nii, et sa pidid pärast pikka aega mõtlema, et kumb teist see feil nüüd oli – ja jõudma järeldusele, et sul pole õrna aimugi?

Mitu korda sind suudlemata jäeti? Mitu korda sa suudlusele ei vastanud? Mitu korda “kapist välja” tulla plaanisid? Millega “kapist välja” tulla tahtsid? Kas oled üldse mõelnud, miks see sinu konkreetne asi üldse kapis passib, et temaga välja tulema peaks… Äkki sa polegi kapis oma asjaga, äkki on kõik teised?

Muide, mitu korda outside the box mõtlema pidid? Mitu korda õnnestus?

Mitu kasti ja karpi endale ümber ehitasid? Kuhu peitusid? Kelle eest? Kes sind leidis, käest haaras ja välja tõmbas?

Või leidis ta su karbihunnikust ja tuli istus koos sinuga?

Jäi ta sinust sinna karbihunnikusse maha?

Mitu kirja said sa oma tulevastelt tudengitelt? Kursakaaslastelt? Endistelt õpetajatelt? Nimekaimult? Lehma lellepojalt? Kelleltki kuulsalt? Mitu korda otsustasid, et hakkad ka kuulsaks, jah, just, nüüd kohe! Mida selleks tegid? Kuidas läks? Kui kuulsaks ära said, mitu korda end guugeldasid? Kas oli kriipi ka – kindlasti oli! Kommentaare ka lugesid? Miks? Kas sa siis ei tea, et kommentaare pole iial mõtet lugeda – kui üldse, siis kohas, kus modedel on bazuukad, eksju?

Huvitav, kas reidi-modedel oleks bazuukadest näiteks iial midagi kasu ka?

Mis värk üldse selle reidiga on, ah? Kas oled veel reidis? Kuidas tundub? Mis osa eluvajadustest reit katab? Tahad teada, mis osa näiteks blogimine katab?

Või kas sa mõtlesid möödunud aastal näiteks sellele, kui fantastiline on tänapäeva ühiskonnapilv? Kas sind lõi jutuajamise keskel jalust jahmatav tõdemus, et sul on 19aastane iisraeli sõber  (sa ei ole täpselt kindel, kuidas ta üldse su sõbraks sai ja kui mõtlema hakata, siis ei tea sa tema usust või riietusstiilist suurt midagi, küll aga oskad sa une pealt nimetada viis tema hetke lemmiklugu)? Kas sa suutsid vähemalt murdosa sekundiks olla tänulik – tänulik selle eest, et juhtusid sündima siis kui juhtusid?

Ja üleüldse – mitu sündi jääb eelmisse aastasse? Mitu surma? Mitu lahkumist, lahknemist, lahutust, lavašši, langetõvehoogu, laevahukku, lasteaiajärjekorda, laatsaretti, la-pärisraskeonneidsõnumõelda-didad?

Kas sa oled tõsiselt mõelnud, kus sa tahaksid olla täpselt 3 aastat tänasest? Oled? Kas see on reaalne? On? Plaan paigas? Tubli oled. Aga kas plaani ikka ka möödapääsmatud “vabakava” punktid ka kuuluvad? Kui ei, siis lisa need kohe, kui jah – siis sa vist juba tead, miks “vabakava” on plaanide elluviimisel oluline?

Ah et sul pole õrna aimugi, kus tuleviku-sina kolme aasta pärast on? Kas arvad, et oled üksi, feilinud ja ebaõnnestunud? Kas sa arvad, et ilma plaanita pole sa “päris” inimene? Hah! Hahahah! Tiburull, tead mis? Plaanidel pole mingit tähtsust – sa jõuad ikka sinna, kuhu minema pead, tead seda?

Seda muidugi juhul kui… ega sa ometi tühja ei rapsi?

Ja kui rapsid, siis kui häälekalt? Kas keegi on tiivalöögiulatuses? Rapsid ehk üksi, meeleheitlikult, halli uttu uppudes?

Kas sa lubad mul üht asja meelde tuletada? Lubad? Kuula siis hoolega… Rapsi palju tahad, üksi sa välja ei rapsi. Üksi rabelevad nõrgad, supermännid rapsivad mitmekesi koos ja ainult nii saavad august välja rabeldud.

Ah et mis “päris” inimesed need rapsijad siis ikka on, plaani neil pole ja istuvad seal hallis augus koos hunniku lateksisse riietunud superkangelastega ja et see on siis tugevus või? Tugevus peitub ju plaanis, eksimatuses, õigetes valikutes, õigetes tegudes! Lateksi asemel kautšuk, supermänni asemel spaidermänn (öko noh!), auk on täpselt välja mõõdetud ja…

(Granted, see metafoor läheb juba veits käest…)

Mõõda kuis jaksad, planeeri, õmble, jookse, kaeva, ehita, lihvi – sa jõuad ikka sinna, kuhu jõudma pead. Karja lateksis supermännidega augus istudes jõuad sa aga kindlasti kuhugi fantastilisse sihtkohta.

Isegi, kui sul pole praegu plaani ega õrna aimugi, kus sa kolme aasta pärast aegruumis asud.

Ja kas su kostüüm on kummist või  kautšukist.

Sa ju ikka tead, et tähtsad pole mitte küsimused, vaid see, kuidas sa vastused leiad. Teinekord ei pea selleks isegi küsimus veel valmis olema, kui vastust sulle näkku lajatab ja elu muudab.

Mõistad?

#20. Punane tuli

hoomamatu 3 Replies

Blogiadvendikalender.

Mulle nii väga õudselt tohutult vägaväga meeldivad punased tuled.

Ma vihkan kiirustamist, kuigi minu koleerilise loomusega ja sündinud prokrastineerimisvajadusega elan ma peamiselt kiirustades. See ei tähenda, et ma teisiti valiks, kui võimalik.

Niisiis püüan ma teadlikult vähem kiirustada. Püüan alustada projekte kohe, kui neist juttu on, mitte viimasel minutil. Püüan minna kodust välja võimalikult suure ajavaruga, et valmis olla tite pirtsutusteks, auto lagunemiseks, printsi valgel hobusel saabumiseks, miljonivõiduks – kõigiks asjadeks, mis võivad minu teele sattuda ja viivitusi põhjustada.

Ja kõige mõnusamad hetked teel kuhugi on need hetked punase tule taga. Eriti tajub seda sellise ilmaga nagu täna – liiklus on pingeline, nähtavus sitt ja ainus hetk, kui sa päriselt RINGI VAATAD, on see hetk punase tule taga. Ja mitte ainult autoroolis. Ka kõndides hoiame sageli nina maas ja taipame enda ümber kiigata neil hetkil, mis punase fooritule taga veedame.

Punased tuled on minu maailmas alati teretulnud.

#21. Punane tuli

#21. Torm

hoomamatu Leave a reply

Blogiadvendikalender.

Ekstreemsed ilmastikuolud on totally awesome. Oosõm siis mitte nii väga sel moel, et mulle meeldib kaos ja hävitustöö, aga see kerge ärevusega segatud tunne, mis tekib aknast võimsaid pikselööke jälgides või tonnide kaupa lund maha sadama nähes… See tunne, kus sa saad aru, et sa oled nii väike, sinu teod mõjutavad nii vähe ja et lõppeks Looduse ees oleme me kõik dust in the wind.

Ja tegelikult on ekstreemse ilma juures palju muudki lahedat. Kui tänavad uputavad ja saab paljajalu paduvihmas joosta. Kui hommikul saad end lumehangest läbi kaevata, et üldse liikuma saada – kas on paremat hommikust trenni? Kas on miski, mis paneb põsed rohkem õhetama kui lumelükkamine? Või siis need lämbed juulikuu päevad, kui õhk seisab, kuigi kõik aknad on lahti ja kuidas üks hetk sa avastad, et hinges on mingi tõeline zen-tüüpi rahu. Las minna…

#21. Torm