Tag Archives: awesome

Kuidas Naabrinaine zombi käest hammustada sai

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.

Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.

Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.

VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.

NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”

See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.

Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?

Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.

Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.

Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.

Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.

Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.

Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”

—KARDIN—

Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.

Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.

Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!

Internet! Naabrinaine kiusab mind!

 

MEHESÕNA: Mida mehed kardavad? Näokreeme?

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 6 Replies

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!


Mida mehed kardavad? Mehed tunduvad kartvat nii vähe – või ei näita nad seda välja?

Meestel on hirme sama palju kui naistel ning need erinevad sama palju indiviidipõhiselt kui õrnema sugupoole esindajatel. Ise kuulun veel selle põlvkonna hulka, kus sisendati maast madalast mantrat, et kardame me kõik, kuid vaprus on hirmudest olenemata edasi tegutseda. Omamoodi sotsiaalne surve on ka meie ühiskonnas olemas: mehed peavad ju olema siiski mehed! Kuigi viimasel ajal on see nõue aina skisofreenilisem – peame olema sisuliselt emotsionaalsed sotsiopaadid, mis aga on oksüümoron.

Kui mees ütleb, et ta petab oma naist sellepärast, et meelde tuleks, kui hea ikka oma naine on – kui suur load of bullshit see 10 palli skaalal on? Või mis värk sellega ikka mehe vaatenurgast on?

Nii rumalat põhjendust pole ma oma elu jooksul veel kordagi kuulnud, igastahes lõhkusid sa ära mu bullshiti skaala. Petmiseks on mitmesuguseid põhjuseid ja veel rohkem põhjendusi, aga see on praktiliselt sama jabur, kui viriseda mugavate pükste kandmise üle kodustes oludes.

Miks on nii raske saada mehi näokreeme kasutama, muudest ilutoodetest rääkimata! On siis raske see kreem näkku läratada või?

Lühike vastus: jah.
Pikk vastus: jah, kurat.

Toiduklubi: vürtsikad kanaburgerid

Argielu, Läbi fotosilma, Toidujutud 2 Replies

Viimasel ajal on kuidagi palju kooskokkamist juhtunud inimestega. Ja kui ma ütlen “palju”, siis ma mõtlen, et umbes paar-kolm korda. AGA IKKAGI.

Niisiis tuli ükspäev Andra külla, olles päev otsa toitunud ainult melonist, ja nõudis midagi meeliülendavat. Ma pakkusin Tom Kha suppi ja kanaburkse. Retsepti leidsin Epicuriouse äppi kasutades loengust koju sõites. Kiidan. Äppi ja burkse ka.

Vürtsikad kanaburgerid

Vaja läheb: 800 g (kaks pakki) kanahakkliha, tšillit, kaks punast sibulat, lahjat hapukoort, kurki, tomatit, neli küüslauguküünt, soola-pipart, jääsalatit, kukleid või ciabattat või rukkipalakesi

Valmistamine: sega kausis hakkliha hakitud tšillikaunade (mina jätsin seemned ka, sest ma nii hardcore), purustatud küüslaugu, pipra ja peeneks hakitud sibulaga (ühest piisab esialgu). Mätsi segust burgerid, lao ahjuplaadile ja küpseta umbes 220 kraadi juures, no, julgelt pool tundi. Valmis saavad enne, aga kui tahad, et oleksid ilusad pruunid ka, siis peab nats kannatama.

Samal ajal sega hapukoorekaste – pipar-sool, peenikeseks hakitud kurk, tomat ja teine sibul. Sega.

Siis oota.

Kui burgerid valmis, võta kuklikesed (ma olen teinud nii rukkipalade kui ciabatta-kuklitega) – võid need enne ka ahjus kergelt soojaks lasta. Määri üks pool hapukoorekastmega, lajata peale burger. Kui tomatit jäi üle, võid sellegi viilutada ja otsa laduda. Siis jääsalat ja teine kuklipool ja mmmmmm…

Olin naine: Indigo Studio avamispidu

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 3 Replies

Eile käisin ma ja vaatasin, mida pärisnaised teevad. Tuleb välja, et pärisnaised avavad oma ilusalonge, ehitavad nullist unistusi ja, apparently, värvivad huuli.

…ja joovad šampust. Palju-palju šampust.

Uksed avas Indigo Studio, kust saab endale nõutada kauneid küüsi ja kauneid ripsmeid. Mul pole kunagi ei üht ega teist olnud, aga õnneks uksel ei kontrollitud.

…see ei dakistanud mind külalisteraamatusse esimesena üles tunnistamast, et enne pidu lõikasin küüsi õmblejakääridega. True story. Not a fascinating one but a true one nevertheless.

Indigo Studio füüsilise poole ehk salongiosa pani peamiselt kokku Miiu, kelle suured ideed väikses valges karbis teoks said. Kuuldavasti vere, higi ja pisarate hinnaga. Mõned eurod läksid ka. Ah et kes Miiu on? Blogisõbrants, nagu nad mul kõik. Ma ammu enam ei imesta, kuidas mu teed ülicoolide inimestega internetis ristuvad.

Miiu ja tema kätetöö – peegel, vanity table, padjad jne jne jne.

Ja et põhiküüneboss Ingrid on seesama Ingrid, kellest Mallu kaudu ammu kuulnud olen – noh, selle viisin kah üsna hiljuti alles kokku. Umbes kaks nädalat tagasi.

 

Põhiküünteboss Ingrid.

Auhindu võitsin ka, sest mis naistekas see ilma auhindadeta oleks. Nänni täis kotikese, kust Mila kohe lõhnaküünlad ära rottis ja nendega hiljem magama läks.

So… many… strange… beauty… thingies?

Kohe tundsin suurt sundust naine olla. Või vähemalt püüdagi. Püüdsin.

Ma loodan, et Miiu kirjutab õige pea oma blogis pikemalt, kuidas kõik need ülicoolid detailid ja pisiasjad Indigo Studios elu said. Korjasin mõned mõtted üles, panin kõrva taha ja talletasin.

Elu läbi sirmi. Sirm – muidugi Miiu & co kätetöö.

Snäkilaud? Miiu kätetöö.

Goodie bags, logod, triibud, lauad – Miiu & co.

Aga edasi särab juba Ingrid ja tema partner in cosmetics – Aigi.

Küünekunst? Ingrid.

Rohkem infot Indigo Studio Facebooki lehel ja/või Instagramis! Kuidas Indigo Studio valmis ja kes mida kuidas täpselt tegi, saab lugeda ka Miiu blogist.

Aprilli helitaust

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 3 Replies

Lõpuks jäin ma haigeks. Lihtsalt murdusin jalalt ja valutan igalt poolt (ainult hinges on tuim) ja tahaks ainult (draamavabasse) kaissu ja kookonis lebada. Võtan internetivaba nädalavahetuse, juba eelmisel nädalal mõtlesin sellele, et üks internetivaba päev kuluks nädalas ära. Lärmi vähemaks? Et omi mõtteid kuulata?

Selle asemel kuulan muusikat ja ootan Milakest koju. Tema kaiss on draamavaba – kui tal selleks tuju on, muidugi.

Aga muusika juurde.

Nagu eelmiselgi kevadel, olen taas hakanud ebamõistlikes kogustes kuulama Tegan&Sarat, sest kevadega tulevad ka need naised. Aga peamiselt muidugi on põhjuseks  see, et neil on lõpuks uus plaat väljas. No fännid teavad ammu juba, “Heartthrob” mõni kuu väljas olnud. Tegan ja Sara ise on Kanadast pärit kaksikud, mõlemad avalikult homoseksuaalsed ja ausalt öelda ei oska mina öelda, kumb neist hotim on. Nii hot näevad välja nad mõlemad! Andekad, ilusad ja kuumad. Ja neid on kaks. Ma olen neisse jälle armunud. Ma tahan olla Tegan ja Sara.

“Heartthrobi” pealt mind esiksingel “Closer” kohe kaasa ei tõmmanud. Liiga… raadiopopp nende tavapärase indipopi asemel. Kogu plaat on tegelikult rohkem diskom, aga üldjoontes see mind ei häiri. Mulle hetkel meeldivad uue plaadi pealt kaks lugu. Esimene neist on “How Come You Don’t Want Me”:

Aga kõige lemmikum on muidugi “Now I Am All Messed Up”. See  on lihtsalt… nii-ii hea.

Meesmuusikutearmumisi on sel kevadel ka, kelle viimastesse albumitesse pole viitsinud süveneda, nii et panen siia lihtsalt paar lugu, mis nende päevade lemmikud on.

Luke Bryan teeb muusikat, millest ma tavaliselt vist ei vaimustuks väga. No okei, ma ütlen otse – kantri ei ole üldse, kohe üldse minu teema. Aga tal on mõned lood, mida ma neil päevil pidevalt kuulan. Näiteks “Drunk On You”. Selles saan ma süüdistada üht konkreetset inimest. Ma ei tea, kas ta loeb, aga tea, et ma süüdistan sind, et ma nüüd KANTRIT kuulan.

Joshua Radin on ennegi mul siit blogist läbi käinud, aga ma viimasel ajal näen teda kõikjal, sest paistab, et teisedki on temast natuke vaimustuses. Tal tuleb maikuus nüüd uus album, millelt ma ootan, et ta mu jalust rabaks. Praegu on ta veel kevadcrush.

Bastille on aga suure tõenäosusega miski, mis minuga pikemaks jääb. Nagu öeldud, pole veel väga jõudnud süveneda, aga kõik, mida olen näinud ja kuulnud, on andnud alust arvata, et see UK indibänd, millel alles sel aastal ilmus esimene stuudioalbum “Bad Blood”, teeb veel suuri tegusid.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Kõrged nõudmised

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 4 Replies

Palusin Naabrinaiselt külalispostitust ning saatsin inspiratsiooniks lingi sellele Mormelari postile.

Inimesed elavad oma elu alati nii hästi, kui nad suudavad. Olen selle teadmisega kasvatatud. Et tuleb inimestest hoolida ja neile andestada nende saamatus ja rumalus. Aga mind on hakanud närima üks punkt selles loosungis: miks inimesed nii vähe suudavad?

Täiesti ausalt, ma olen endast väga heal arvamusel. Ja ma ausalt ei näe selles üldse probleemi, sest kes siis veel, kui mitte ma ise, peaks olema minust üliheal arvamusel? Muidugi on mul vigu ka, aga need sobivad mulle. Olen otsustanud olla täiuslik inimene. Et võrreldes keskmise inimesega, olen ma stabiilsem. Toimin täiuslikult, ei lohise, keskendun olulisele, unustan kõik ebameeldiva ja ebaolulise, ja lähtun suurtest ideedest. Hah. Ja seda kõike ühel põhjusel – mul on ebatervelt kõrged nõudmised. Kuid kas see teeb mind õnnetuks ja põletab mind läbi, nagu kõik psühholoogid ja muiduseletajad arvavad? Kaugeltki mitte.

See teeb mu õnnelikuks.

Ma otsustasin juba kunagi ammu, et ma olen väärt ainult parimat. (Siinkohal tervitan Delfi lugejaid, kes järeldasid kord kolumnist mu kohta sama fakti lugedes, et tegemist on galojanliku beibega, kes odavat kosmetsi ei osta. See oli üks toredamaid kommentaariume, mida ma näinud olen.)

Aga pidasin silmas küll hoopis midagi muud – ma olen väärt parimat, nagu ka kõik mind ümbritsevad on väärt parimat. Kusjuures subjektiivset parimat, ma ei kannata standardlahendusi. Ühesõnaga, ma arvan, et pean elama nii, et mina ja kõik, kes mind ümbritsevad, saaksid koheldud parimalt, niipalju kui seda suudan mõjutada.

Ja sealt edasi oli kõik lihtne. Mu lapsed vajavad parimat ema – seega olen oma teadmiste piires parim ema, kes ei unusta, et tema tööandja vajab parimat töötajat. Kõige pühendunumat. Ja lapsed vajavad noort, õnnelikku ja elujõulist ema, seega oli neid vaja saama hakata noorelt. Kuid parim ühiskonnaliige on haritud ja kasumlik kogu ruumile, niisiis said lapsed noore, elujõulise, õnneliku ja õppiva ja töötava ja sotsiaalselt aktiivse ema. Ja mu suhted, neid ma olen lõpetanud ja alustanud küll, okei, mitte massiliselt, aga ikka sellest kantuna, et minu kaaslane peab olema parim, täiuslik. Kusjuures ma ei vaidle, et täiuslikkus ei ole fiktsioon, on muutuv üksus, seega suhted peavad lõppema ja algama, et sobida täiuslikult inimeste ellu. Ja ma tean, et muuhulgas tahan olla parim kaaslane oma kaaslasele, seega on oluline ainult küsida, mis on nende jaoks parim ja see olla (või siis mitte olla, ja mitte sundida kedagi aega veetma ebatäiulikkusega).

Ja ausalt, see ei ole pingeline ja raske ja ma ei põle heleda leegiga läbi, sest olen rahul ainult  parimaga.

Kuid – ma põlen siiski, heleda leegiga, kogu aeg, aga mitte läbi. Ma karjun ja matan ja nutan ja joovastun, sest see on elu ja see on see, mida elu mulle ette mängib, selles täiuslikkuses, millega olen ennast ümbritsenud. Ma ei ole kohanud rutiini, kuid olen kohanud suuri tundeid, sest ma ei ole ju kunagi paigal, ja tunded, teatavasti, tekivad liikudes.

Seega, kokkuvõttes, ma ei saa aru sellest, kuidas elu võib kedagi masendada, ta on ju ilus, täiuslik. On aegu, kui ta mind jalaga näkku taob, aga on fakt, et ta taob seni, kuni jalule tõusen ja parima poole tormamist jätkan. On aegu, kus ma näen kõikjal saamatust ja rumalust ja pean endale kümme korda päevas ütlema, et ka saamatud ja rumalad väärivad vaid parimat. Miks inimesed on nii rahulolematud ja nõrgad? Miks inimesi niidab rutiin, miks niidab noori emasid emadus ja karjäärinaisi karjäär ja kombonaisi emadus ja karjäär korraga?

Inimesed ütlevad mulle, et ma ei pea kõike suutma, ja ma võin olla nõrk, see on minu kõrvus puhas lollus – miks ma peaks vähem suutma kui ma suudan, või olema nõrk, kui ma saan olla tugev? Milleks? Kui piir on käes, siis ma ju olen, täiuslikult nõrk ja suutmatu, aga piirid teatavasti nihkuvad, seega neid on raske püüda.

Elu, oma värvides, on ju valikute küsimus, igaüks saab ise valida oma tee. Ja okei, ma saan aru, et enamus inimesi ei taha valida täiuslikkuse teed, sest see on arrogantne ja mõttetu, aga saab ju valida tee, mis on õnnelik?

Tervitades,
Naabrinaine

võlutrikid

hoomamatu Leave a reply

image

Viisin Milakese Liisi juurde hoidu, istusin veits ja sõin ning rääkisime RJga juttu. Pärnaõitest, lasteaiast, etendusest, kus ta mängib tibu ja muust olulisest. Ühtäkki märkasin, et ta silmad on nii vahvalt träpsulised.

“Oi, kas sa tead, kui lahedad silmad sul on?”
“Mismoodi lahedad?”
“Silmaiirised on täpilised. Oota, ma proovin pilti teha.”

RJ poseeris, aga head pilti ei saanudki.

“Tead, kui sa ükskord suureks saad, siis sa hakkad veel nende silmadega inimesi võluma.” (Justnimelt inimesi, mitte “mehi” või “naisi” – me elame ikkagi uuel ajastul, kus kõigil on õigus oma silmadega võluda just neid inimesi, keda ta võluda tahab.)

“Mismoodi… võluma?” päris siilipoeg.
“Noh, tead…” jäin jänni, “et kui nad sulle otsa vaatavad, siis sa võludki nad oma täpiliste silmadega ära.”
“Nemad võluvad mind?”
“Ei, sina neid.”
“Silmadega?”
“Just!”
“Äh, see pole kellegi võlutrikk ju!”

õppe jõud

hoomamatu 7 Replies

image

Eile oli mu esimene loeng Tallinna Ülikoolis ja kui ma ütlen “loeng”, siis ma mõtlen muidugi ET MA ISE PIDIN SEDA LOENGUT LÄBI VIIMA issandjumaljeesus.

Lühidalt? Ma ütleks, et hästi läks. Ise jäin ellu ja tudengite osas paistsid olevad vaid mõned kaotused. Heas mõttes, muidugi.

Audikas oli peidetud kõige kaugemasse ja kõrgemasse soppi, me ise otsisime seda taga nagu napakad, joostes ühte koridorirägastikku (hah, kirjutasin alguses “koridorirögastikku”) mööda ja siis teist mööda, aga üles me ta leidsime. Siis jättis õppekoordinaator mind üksinda (umbes nagu ta oleks kindel, et ma tean, mida ma teen). Istusin, näppisin telefoni ja mõtlesin, et kuidas see küll nüüd juhtus.

Ja siis olin murelik, et ma nii vähe murelik olen.

Kui ma eelmisel õhtul slaide tegin, lippasin ma hinge tõmbamata ja ei pidanud eriti mõtlemagi. Uau, imestasin. Võibolla ma tõesti TEANGI, mida ma räägin. Tuleb välja, et… teangi. Aga väike närv peab alati sees olema. Väike närv on alati sees isegi siis, kui tuhandendat korda lähen kellegagi intervjuud tegema, väike närv on õnneks ka siis sees, kui 50+ tudengi ette astun. Miks mitte suur närv?

A kuda ja snaju. Olen kuidagi nii ehitatud, et avalik esinemine on, noh, kuidagi… ee… Ma ei tahaks kasutada sõna “loomulik”, sest mu loomulik olek on siiski kodupükstega diivanil salati söömine ja Dr Who vaatamine. Aga ta sobib mulle. (Nii Dr Who kui esinemine. Mm, esineda Dr Whole… vot SIIS oleks närv sees.)

Mult küsiti veel, et kuidas õppejõutamine käib. Et kas ma kirjutan endale teksti ette näiteks. Või… noh, kuidas. Sel korral tegin peas umbkaudse struktuuri, mis punkte puudutada tahan, toeks slaidid ja oligi kõik. Järgmisel korral pean ise ka natuke kodutööd tegema, case study’d välja otsima – aga ette ma midagi ikka ei kirjuta. Oh, jah, muidugi, tosin korda kadus mõte peast hetkel, kui ma ütlesin, et: “Ahjaa, tulles tagasi… ee… ups.”

Üldiselt siiski on peamine mõtted struktureerituna edasi anda. Ma pole selles eriti osav, aga ma õpin. No ja slaidid, eks, need ka on selleks head.

//

Ja astusin Astra-majast välja kisava Narva maantee peale ning mõtisklesin, kui teistmoodi on Tallinna ülikoolielu. Kui lärmakas, kui kitsas, kui… teistmoodi. Mitte halvas mõttes, muidugi. Kuigi oma mõnu on aeglaselt läbi tudengi-Tartu aastate loivamisel ka.

Siin on muud võlud.

magnets!

hoomamatu 3 Replies

Eelmisel nädalal oli postkastis pakiteatis, saatjaks salapärane OÜ Cleverland. Käisime läbi lume, sopa ja jääväljade pakil järel ning lõpuks koju jõudes karbikest avades oli meie mõlema rõõm suur – tähestiku-külmkapimagnetid! Jei!

Mila võib nüüd nendega lõputult mängida. Pakib need ilusti karpi, siis kallab kõik välja, siis paneb uuesti karpi, võtab karbi kaasa ja läheb külmkapi juurde, siis võtab karbi ja läheb magnetitega raudahju juurde (kui see “kuu” ei ole)… Ja kui mina üritan vahepeal sekkuda, et mõni sõna välja kirjutada, vaadatakse mind huviga ning korratakse tähti hoolega järele – oo, aa, kõhh…

Aitäh! Ja aitäh kõigile teistele, kes mulle raskel hetkel appi tulid. Ma lihtsalt… aitäh. Inimesed on imelised.

kuhu tarkus koguneb

hoomamatu 9 Replies

Käisin täna Tallinna Ülikoolis kohtumas kõiksugu toredate ja tähtsate inimestega, sest – pamparararaa – minu antav aine algab juba aprilli esimesel nädalal.

Ma lasen sel natuke settida.

Jep. See pole mitte loeng (mida ma olen ju ennegi teinud siin, seal ja kolmandas kohas). See pole mitte isegi kaks loengut.

See on AINE.

Kahe-ainepunktiline, muuseas.

Ahjaa, ja mu ainele on registreerunud 84 tudengit. KAHEKSAKÜMMEND NELI.

Oppa gangnam style.

Seisin seal fuajees, imetlesin, kui kaunis võib üks maja olla (ma polnud varem ju oma jalga TLÜ ruumidesse tõstnud, ma vana TÜkas) ja nägu kiskus naerule, sest mulle meenus, kui väga ma ülikooli kui sellist armastan. Kui mõnus ja värske ja vahva ja väljakutserohke ja mõnus  on ülikool, ükskõik, kas sa oled seal tudeng või lektor. Ma olen miljoneid kordi ajakirjanduse magistrisse sisse astunud, koguaeg napilt tasuta kohalt välja jäänud ja iga kord käega löönud, sest, noh. Kopp ees neist võlgadest ja laenudest.

Võib-olla peaksin ma tihedamini ülikoolides hängima, et mul pidevalt meeles oleks, et see akadeemiline värk on ikka NII ELUS. Päriselt noh. Ma tulin Astra-majast välja ja kuigi ma olin tunnike varem selle faking külma ilma peale röökinud (jap, ma reaalselt röökisin ILMA peale täna, üsna ebatsensuursete sõnadega ja pöörates ümber nägin mind jahmunud nägudega jälgimas tosinat kõurikut – ookvard) – ma astusin sealt majast välja ja tundsin, et olen elus.

Oh, muidugi pole mul aimugi, kuidas ma üldse kogu selle asjaga hakkama saan. Naljakas on see, et olen muudkui nokitsenud mingeid omi asju teha, end isegi üsna rumalaks pidanud (no 3+2 baka ei maksa ju tänapäeval essugi) (pealegi ütles horoskoop, et Rotid pidavatki oma intelligentsi varjama, mille peale sõber laia häälega naerma puhkes ja ütles, et horoskoop paneb päris täppi). Muudkui pusin ja pusin ja bahh! Järsku oled professionaal, kelle juttu oma pusimisest tahab kuulata 84 inimest.

Millal… Mis… I don’t even…

Eile arutasime naistega, kui veider see on, et omast arust oleks täitsa adekvaatne veel kaht punupatsi kanda ja ema eest salaja suitsu kimuda, vähemalt tunne on ikka nagu 17aastasel, kuid ohhoo, ometi on sul kaks last, pangalaen, (eks)abikaasa(d) ja professioon, kus sa oled päris tegija. KUIDAS SEE JUHTUS?

Nii et ma olen äärmiselt pinevil, mis kõik saama hakkab. Valmistun, täpselt ise teadmata, mida tegema peaks ja millest rääkima peaks või kuidas täpselt see eksami vastu võtmine ikkagi käis, aga…

…sõbrad, mul on aine. Ja 84 tudengit. Seitsmeks nädalaks, vähemalt, AGA IKKAGI.

I’m taking it as a win.

Aine? “Sotsiaalmeedia suhtekorralduses”. Vot nii, sõbrad:)