Tag Archives: awesome

kuidas me malluga jeruusalemmas joomas käisime

Argielu Leave a reply

Eilne vestlus minu ja Mallu vahel.

Mallu: Ma nägin unes, et me käisime Jeruusalemmas joomas ja terve aja sa põdesid, et nüüd Jeesus pahandab. Sest me JOOME, JERUUSALEMMAS!

Mina: Hahahaa! Sounds like us.

Mallu: Lõpuks tutvusime keldribaaris Jeesusega, ta ei olnud pahane. Sina tahtsid, et ma teeks teist 76 sõbrapilti. Et sa saaks pärast blogida, et astume korraks Jeruusalemma ja kohe Jeesusega sõber.

Mallu: Jeesus ütles ainult, et sa teda FB-s ei täägiks. Muuseas, ta oli kiilakas! MEELEGA. Et teda ära ei tuntaks. Tahaks nüüd minna Jeruusalemma jooma Jeesusega ja sinuga. See oli hea tripp. Maksis muuseas 42 eurot Estonian Airiga. Võtsime mõlemad SMS-laenu. Jeesus tegi seda maha hiljem. :(((

Mina: Krt miski talle ka ei meeldi. Visaku pappi siis!

Mallu: Arvab, et kuna jeesus, siis võib alati möliseda :S

Mallu: Ta tegi jooke välja. VEINI. Aga ei pannud tähele, kas ostis või muutis ise veest.

Mina: No raudselt veest. Ihnur.

Mallu. Tüüpiline Jeesus… Ausalt, lood tema “jumalikkusest” on üle pingutatud. Lihtsalt üks “know it all” vend, kelle isa juhuslikult jumal on. Kiilakas vend. Meenutab nats hõlstis neonatsi…

Mallu: Oleks mingi firmajuht, ma saaks aru…

Office

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Suvine töö saab nii tehtud. Hommikupoole paistab päike lagipähe ja ekraani silmad ei seleta, aga muidu… Tuleb tunnistada, et vabakutselise elul on omad mahlased plussid.

Ja sääsed on ka üsna mahlased.

Elu on kiire, aga täitsa mõnus, kui see kiirustamine vähemalt osaliselt võrkkiiges toimub. Kus teie neil päevil töötate?

tere, sääsed

Argielu 4 Replies

Sel nädalal võtsin puhkuse. See tähendab, et täistöömahu asemel teen lapse ja niisama tšillimise kõrvalt miinimumi, sõidan Tartusse mõneks päevaks ja kui tahan, siis vedelen lihtsalt päev otsa Liisi juures, sest on mõnus ja tuju selline.

Kui nüüd aus olla, siis tööd teen kah piisavalt. Aga mind set on puhkuse oma. Mõnus!

Ühtlasi sai spontaanse esmaspäevase grilliga avatud sääsehooaeg. Nad lihtsalt tekkisid üleöö. Selles mõttes on see kaks-nädalat-hilisem-kevad Tallinnas mõnus, saame vähem sääski. Mila on sääskedest vaimustuses. Miks? Sest kui “putu” lendab, hakkavad kõik ju plaksutama!

Nüüd ta käib ringi mööda elamist, otsib sääski ja kui mõne leiab, plaksutab rõõmsalt.

Elu õied, ma ütlen.

Hair watch, 3+ months in

Argielu, Läbi fotosilma 1 Reply

image

Juuksed kasvavad. Nad on jõudnud sellisesse veidrasse staadiumisse, kus kohati on MEGApalav (eriti enne magamajäämist jäävad nad ette), aga samas on nad ikka veel liiga lühikesed, et kinni panna. Mis ei tähenda, et ma seda ei üritaks. Üritan. Ja näen välja nagu nukker põrandamopp, kes on üritanud endale Marie Antoinette’i soengut teha.

Jooksmisega on jätkuvalt natuke tüütu, aga mingi buff ajab asja ära praegu.

Eile kui selle pildi saksa pensionäre täis bussis tegin, vaatasin, et olen jälle “vana Daki” näoga. Ja mõtlesin, et pikad juuksed on ikka megalahedad.

Täna olen jälle oma juustest tüdinenud ja tahaks uut seongut, lühemat, lahedamat, vähempalavat.

Õudne, kui oma juuste peale nii palju mõtlema peab. See’p see on, kui inimesel vaba aega liiga palju on…

Toiduklubi: suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Argielu, Toidujutud 1 Reply

“Oh, lõpuks ometi keegi võtab suvikõrvitsat ka!” hüüatas rõõmus müüja Nõmme turul, kui eile pasta jaoks materjali läksin otsima.
“Jah? Inimestele ei meeldigi?” imestasin.
“Mhmh,” teatas Mila kärust.
“Ei-ei, eile läksid väga hästi kaubaks, täna tulid just uued ja värsked ja kuidagi pole üldse võetud,” seletas müüjatar ja aitas mul kaks rohelisekoorelist juntsut välja valida.
“Noh, mina igaljuhul otsisin eile juba retsepti välja!” ütlesin uhkelt.

Tõsi see on, valisingi juba mõni päev tagasi selle retsepti välja, pärit ühest mu lemmik-toidublogist Palachinka.

Nagu ikka, läks mõni asi teistmoodi, minu versioon sai selline.

Suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega

Vaja läheb: kaks pisemad suvikõrvitsat (need rohelise koorega), tagliatelle’sid, kaks küüslauguküünt, umbes 250 ml kohvikoort, kuivatatud oreganot, värsket basiilikut, musta pipart, oliiviõli

Valmistamine: pane pasta keema. Poolita tsukiini ristipidiselt ning siis viiluta peenikesteks ribadeks. Tee sama teisega ja prae ribasid oliiviõlis. Purusta küüslauk, maitsesta musta pipra, värske basiiliku ja kuivatatud oreganoga. Kui pasta keenud (al dente ikka), kurna, jäta potipõhja natuke keeduvett. Tõsta kõrvitsapann tulelt ja sega hulka kohvikoor. Seejärel sega kaste pastaga potis kokku ja tõsta korraks veel kuumale pliidiplaadile.

Kui segu mõnusalt kreemijas, vala kõik Tupperware’sse ning mine Naabrinaise juurde õhtustama.

Mai muusika

Muusika, raamatud, kinokunst 8 Replies

Esiteks tuleb tunnistada, et mul oli eelmine kord õigus, kui ütlesin, et Bastille’ album “Bad Blood” on potentsiaalne uus lemmikplaat. Kuulasin seda mitu nädalat järjest ja ei saanud küll. Lisaks praegugi raadiotes olevale “Pompeii’le” on terve see plaat mõnus kõrvale ja ajab kohati tantsima, kohati on lihtsalt selline muss, mille paneks pika roadtripi taustaks käima. Näiteks lugu “Overjoyed”:

Või siis lugu “Get Home”. Tuleb tunnistada, et mul on tekkinud kergekujuline sõltuvus esilaulja Dan Smithi hüpnootilisest häälest:

Teine suur lemmik mul sel kuul on The Boxer Rebellion. See neljaliikmeline Londoni indibänd jäi mulle kõrva mingist sarjast (siinkohal ei suuda ma ära kiita, kui kasulik ja mõnus on äpp Shazam – suuna aga muusika poole ja ta ütleb sulle, mis looga tegu on, geniaalne!) ja nende värske plaat “Promises” on mu pleilistis sama asendamatu nagu Bastille’gi. Kõige parem lugu maailmas on vist nende “Diamonds”:

Ja lugu “New York” oli põhjus, miks ma üldse nende kohta rohkem uurim hakkasin.

Ja kolmas, natuke teistsugune sellekuine lemmiklugu tuleb Iraani päritolu Rootsi lauljatarilt Laleh‘lt, kes lisaks inglise keelele laulab rootsi ja pärsia keeles. Ta hääl on kuidagi nii armas ja mõnna, kogu tema olek meenutab talle mu suurt lemmikut Emiliana Torrinit. Ja lugu, millest räägin, on “Elephants”:

Millega sina asendasid Google Readeri?

Argielu 10 Replies

Teadupoolest paneb Google oma riideri uksed 1. juulil kinni. Esiteks ma muidugi pahandasin, sest ma olen ikkagi hinges vana tige penskar, kellele muutused ei meeldi. Aga kui natuke ringi vaatasin, et mille vastu Google Reader vahetada, siis ei saanud ma ausalt öeldes aru, MIS VÄGI mind selle riideri küljes kõik need aastad kinni hoidis – eriti, kui nad sheerimise võimaluse ära kaotasid.

Nüüd on mul uus uhke ja särav RSS-lugeja Feedly, mida ma suisa ARMASTAN. Tal on nii palju kellasid ja vilesid ning lihtsalt nii mõnus kasutajaliides, et ma olen päris rahul, et Readeri kinnipanek mind Feedly juurde juhatas. No vaadake vaid seda.

Kuna tänapäeval on enamik RSSi contenti visuaalne ja pildid on aina olulisemad, siis meeldib mulle väga, et saan erinevate kaustade/blogide/feedide lehed vastavalt sellele sättida. Kui enne pidin retseptid läbi klikkima, siis nüüd on nende kaust mul ajakirja-vaatele seadistatud, nii et värske ja isuäratav kohe silme ees.

Siin ma olen juba taustavärvi ära muutnud, just for kicks. Tegelikult tahtsin näidata, kui fantastiliselt lihtne on võrreldes GR-iga oma sisu sorteerida.

Mõnus on ka see, et on neli erinevat viisi, kuidas sa saad värske sisu kuvada – ainult pealkirjadena (GR stiilis), ajakirja-stiilis, täispostitustena või kaartidena. Mulle meeldib olenevalt sisust kord üks, kord teine – blogijad, kes pea alati lisavad postitustele pildid, võidavad minu riideris väga kaardivaatest:

Ajalehtedekaust ja huumorikategooria aga sobivad loomulikult kõige paremini kokku ajakirja-vaatega:

Ning vähemoluline pole ka see, et Feedlyl on super Androidi-äpp. Riideri oma ma põhimõtteliselt ei kasutanud, sest see oli kohutavalt tüütu minu sadade feedide sortimise jaoks. Teadupoolest on mul väga partikulaarne järjekord, kuidas ma oma igapäevast internetti loen. Feedly Androidis laseb seda mul teha, lisaks näeb välja ilus, puhas ja on sealgi oma käe järgi sätitav, nii et sisuliselt annab Feedly võimaluse oma lemmikblogidest ja -saitidest iseendale ajakiri koostada. Asi, mis riideriga võimatu oli.

Lisaks on Feedlyl ühe nupulevajutusega jagamise süsteem – miski meeldib, muudkui sheeri maailmagaga. Või salvesta endale mugavalt asjad hiljem ülelugemiseks, saad lisada ka silte. Ma arvan, et siia kolib üle ka mu Deliciouse lingikogu.

Selline on Feedly Androidis (kaks ülemist pilti).

Aga kõige mõnnam on see, et ma ei pea enam nende blogipostide või artiklite, mille omanikud on neist ainult riiderites katkendeid jaganud, lugemiseks minema riiderist välja originaalsaidile. Selle asemel saan ma mugavalt kohe Feedly hüpikaknaga sisu ära lugeda. ÕUDSELT MÕNUS. Ma ei kannata seda, kui riiderisse saadetakse ainult katkend. Ma mõistan, MIKS seda tehakse (et saada täpsemat statistikat lugejatest + klikke lehele), aga jube tüütu. Feedly preview-nupp päästab hädast!

Milline on teie eelistatud RSS-lugeja? Miks?

you’re deciding your life now

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Soovitan seda TED Talki vaadata kõigil. Esiti tahtsin endale kuuli pähe lasta, nii suur kurbus tuli peale, et olen kõik valesti teinud. Siis sain aru, et olen rohkem teinud õigesti kui valesti. Ja siis sain aru, et parem hilja kui mitte kunagi. Kõik ei saa olla Naabrinaised ja instinktiivselt asju õigesti teha algusest saadik – ja et see on fantastiline, et ma olen praegu oma ellu nii õiged inimesed valinud. Sest omamoodi on see ju ikkagi valik olnud.

Ja eriti tore on see, et tööalaselt olen ma tõesti teinud seni vaid asju, mis on mind ennast rikastanud ja mulle suurepäraselt sobinud, erinevaid väljakutseid pakkunud ja olgu, enamiku ajast tõesti mitte just tonnide kaupa raha sisse toonud. Mis siis, see kapital on kogunenud ja see ongi peamine.

Ühesõnaga, 30 on kohe ukse ees ja mul pole illusiooni, et see on uus 20 või et elu algab nüüd. Elu käib ammu juba.

Kakskümmend neli kuud

Kooskasvamine, Läbi fotosilma 2 Replies

imageKallis Emiliana,

täpselt nädal tagasi said sa kakskümmend neli kuud vanaks. See tähendab, et sind on siin maailmas ringi tatsamas, roomamas või siplemas olnud täpselt kaks aastat (ja nädal). Need aastad on olnud pikad. Ja lühikesed.

Imelik, kuidas sa hakkad aja tõelist kulgu alles siis tajuma, kui kellegagi kõrvuti kasvad. Kellegagi, kes veel aasta tagasi ei osanud öelda päris sõnu, aga nüüd räägib kohati täislausetes. Kellegagi, kes veel kaks tundi tagasi ei teadnud, mis on seen, kuid nüüd seda öelda oskab, raamatutest ära tunneb ja ise joonistada püüab, et siis uhkelt näpuga sigri-migrile osutada: “Kes see on? Seen!”

Sinu teine eluaasta oli suurte muutuste aasta meie mõlema jaoks, kuid tundub, et pool aastat hiljem oleme me vaikselt settinud. Meil on omad rütmid ja omad tegemised, omad mured ja omad rõõmud. Sul on ikka su sõbrad ja su isapoolsed sugulased ja emapoolsed sugulased, viimaseid näed sa kahjuks liiga, liiga harva. (Kuid see ei tähenda, et sa rõõmust ei ruigaks, kui saad ‘Obi! hüüda ja mööda tuba ringi joosta, ühe üle-aastase kannul. Või siis pärast vanaemaga liivakastiäärel istuda ja pool tundi “putu!” teatades sipelgate asjatamist jälgida.) Sul on omad asjad ja asjaajamised isaga, tädide ja suure sõbrannaga, keda sina kutsud Kelliks, aga küllap see i ka õige koha peale lõpuks paika läheb. Sul on sõbrad ja sul on hunnik inimesi, kes lisaks sinule sind meeletult armastavad, ja mul on selle üle tohutult hea meel.

Kuid sina paistad üle kõige maailmas armastavat kasse. Sa küsid, kus on kassid, kui sa oled kurb ja nutad, sest ma sunnin sind magama ajal, mil sa ilmselgelt “Ei taha! Ei tahaaaaaaaa!” Kui meile tulevad külalised, hakkad sa neile kohe kassidest rääkima ja koos Pussakaga jooksete te päevade kaupa mööda aega ringi, ikka üksteise sabas ühe põõsa juurest teiseni. Isegi Miuks on sinu suhtes leebunud ja tuleb ette kordi, kus me jääme lõunaunele nii, et sina kaisutad Miuksu, teinekord isegi pea tema seljal.

Mulle tundub, et sinu päevad on täis rõõmu ja päikesepaistet (ja võib-olla liiga palju tatraputru, aga sa ei paista seda hukka mõistvat) ja huvitavaid putukaid, keda jälgida, ja alati on sul üks emme, kelle otsas ronida ja kes sind kukil kannab või vajadusel väntsutab ja keerutab, ja siis sa naerad nii laialt ja rõkates, et kõik tähtajad ununevad.

Mulle meeldib meie pisike tilluke vaikne elu. Muidugi võiks siin olla nii palju muid asju – see osa, mis minust igatseb päristööd ja kontorit ja kolleege ja väljakutseid, see osa minus nutab ja karjub teinekord, enamasti õhtuti kui sina juba magad. Või siis see osa minust, mis igatseb veel armastada ja veel õnnelik olla, see osa minust on ka kusagil olemas. Või siis see osa minust, kes tahaks sagedamini osta kookospiima, see osa minust on ka veel alles. Aga see aeg peab varem või hiljem saabuma. See aeg, kus me ei veeda enam päevi nii tihedalt koos, see aeg, kus me kohtume põgusalt hommikul ja õhtul. Ning kuigi ma igatsen nii väga seda rohelist rohtu, mis on kusagil mujal, tean ma väga valusalt, et kui see on käes, siis hakkan ma sind ja meie pisikest tillukest vaikset elu igatsema. Või pigem, sellele nostalgiliselt tagasi mõtlema. Sest kunagi hiljem ei sõltu meie päevad teineteisest nii otseselt ja nii palju, ja kunagi hiljem pole meil aega lihtsalt murul vedeleda ja putukaid uurida, siis turul käia ja suppi teha, siis kaisutada ja multikaid vaadata, siis vannis käia ja unejuttu lugeda, ja siis kaisus magama jääda.

Aga praegu meil on see aeg ja kuigi see on kohutavalt väsitav, teinekord kohutavalt üksildane (minu jaoks) ja sentide lugemine võiks ka ükskord lõppeda, on see siiski meie aeg. Suur suvi on ees, ja ma ei tea, mis me teeme järgmisel kuul samal ajal, kuidas me elame, kuhu sõidame või kus paigal oleme, aga ma tean, et me oleme koos.

Ma armastan sind väga palju, tõesõna. Ma loodan, et ma olen suutnud parandada need vajakajäämised, mis enne Suuri Elumuutusi olid, ja ma loodan, ei, ma tean, et su elu on seetõttu natuke parem ja õnnelikum.

Ja kui sina oled õnnelik, olen mina õnnelik.

Ps. Aitäh, et sa mind jälle emmeks kutsud. See on täiega oosõm.

Muah!

Emme