Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

aasta kokkuvõte 2025

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Olen taas saarel. Sõitsime siia eile, trotsides tõsist lumetormi, aga see oli omamoodi maagiline, et just meie pere jõuludeks-näärideks lumi maha tuli. Nüüd sumpan siin maja ja kõrvalhoones asuva kontori/külalistetoa vahet, vahin vahepeal aknast, et Lada liiga kaugele ei läheks oma adventuurides, ootan meest poest tagasi, part on ahjus, tädid on saunas, hetkeks on majas rahu ja vaikus, enne kui hakkab pihta tõsine pühademöll.

Aasta 2025 alguses, kui Margitiga tegime mu traditsioonilist solaarkaardi ja transiitide vaatamist ütles ta ühel hetkel naerdes lause: “Dagmar, sa ei pääse selle suhte eest!” Ja ma sel korral isegi natuke uskusin teda. Aga kui mind mais koondati ja järsku tekkis mu ümber taas nii palju inimesi ja (taas)elustusid suhted just töö vallas, arvasin, et ju äkki ikka oli see. Kuid ma eksisin – täpselt 20. septembri päikesevarjutusel ma enam ei pääsenud. Ma jõudsin kohale ja tema jõudis kohale. Aga võtame siis aasta ka küsimustes kokku.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022, 2023, 2024)

1. Mida sa tegid aastal 2025, mida sa polnud varem teinud?

Niimoodi armunud ja armastanud. Talisupelnud!

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal lubasin, et püüan olla parem. Ja et ma väga tahaks armuda, soovitavalt kellessegi, kes minu vastu samal hetkel sama tunneb. Oh sa poiss, kuidas see lubadus täitus! Uuel aastal luban, et leian töö-, kooli- ja eraelu vahel parima tasakaalu ja tulen läbipõlemisest välja (ja ei lähe sinna tagasi).

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Vist mitte…

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Aasta viimastel päevadel lahkus ootamatult mu noor sugulane, noor selles mõttes, et 38. Me polnud lähedased, aga see rabas. Ja minu sünnipäeval lahkus minuvanune pikaajaline kolleeg, kelle surm oli tõsine löök ja kelle matused olid raputavalt rasked.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2026, mis puudus aastal 2025?

Siin jääb soov osalt samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik. Sel aastal ma lisan, et ma sooviks, et meie pere elaks ühe katuse all ja et ma annaks välja ühe raamatu.

6. Mis riike külastasid?

Hollandis käisime muinsuskaitseühinguga. Stockis käisime Milaga Kurtis Conneri/Jacob Sharpe’i tuuril ja hängisime Katuga ja see oli üks faking kõige ägedamaid asju, mis me Milaga koos oleme teinud.

7. Mis kuupäev aastast 2025 jääb igaveseks su mällu? Miks?

09.05.2025 – ellu saabus Lada. 20.09.2025 – ellu saabus Daniel.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Siin jääb esialgu vastus samaks: Kõik Milaga seotu. Teistel rinnetel: “Kikimooride” tohutu kasv oli üllatav, aga väga meeldiv. Kui väga ma armastan kõiki, kes kuulavad mu erinevaid podcaste!

Teiseks ajaloo magistriõppesse sisse saamine.

Ja ma usun, et elus (vist?!) esimest korda päriselt elutervesse suhtesse sattumine, kus on koos ka kirg ja armastus ja tohutu sõprus – seda ei ületa miski.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma olen totaalselt läbi põlenud, sest ma pole suutnud oma aega, kliente ja akadeemiat piisavalt hästi organiseerida.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Aasta esimene pool, umbes, möödus räiges närvipõletikus. Hiljem jäi kuskil ette valuskaala tabel ja avastasin, et elasin mitu kuud valudes, mis liigituvad 9-10 alla. Ja muidugi ei võtnud ma haiguslehte, ikka hambad ristis surusin tööd teha, endal pisar silmis. Siis pidi Kristo mu hamba välja võtma ja lõppeks ma veel murdsin hamba. Lisaks jäin ma haigeks semestri viimastel loengupäevadel, mind on alates kütteperioodi algusest saatnud TOHUTU allergia, mida nüüd lõpuks leevendas Pulmicorti aurukuur, aga ärgata üles nii, et ei saa hingata – do not recommend. Saturn kuuendas majas, ühesõnaga.

11. Möödunud aasta parim ost.

Foo Fightersi tuuri piletid! Ma saan jälle oma abikaasat näha! Olen ülirahul ka kingitustega, Danieli silmist näha seda siirast rõõmu oli hindamatu. Tänased kingitused veel on avamisel, aga usun, et olen suutnud lähedasi rõõmustada ka sel korral.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Absoluutselt kõik inimesed mu ümber väärivad aplausi. Ma enam ei hakka teid nimeliselt välja tooma, sest te teate, kes te olete. Teie, kes te kuulate mu voisse, mida ma saadan, väsimusest purusegi, nii et sõnad välja ei tule. Teie, kes te olete vaikselt olemas ja ei võta isiklikult, kui ma ei jaksa ühel või teisel põhjusel tulla kokkulepitud üritusele. Kõik teie, kes te mõistate, et ma tahaks anda teile 100 protsenti, aga mul on anda vaid 1.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vägivallaõigustajate. Natside. Agressorite.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Söögile.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Meie “Kikimooride” laivid! Pärnu oma seetõttu, et see oli juba asukohalt nii eriline, aga erilisemaks tegi selle asjaolu, et see oli meie esimene ühine nädalavahetus koos Danieliga. Ja Tartu oma seetõttu, et seal oli koos nii palju vanu häid tuttavaid, ja see oli ju (endises) Undergroundis, mu kodubaaris… Ootasin elevusega iga koolipäeva, iga õhtusööki või koerajalutust Danieliga. Ootasin elevusega Mila telefonikõnesid, kus ta säras, sest päev oli nii hästi korda läinud. Ja ootasin elevusega, kas kunagi tuleb nädalavahetus, mil ma saan päriselt puhata (spoiler alert: ei tulnud).

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2025 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem. Tuleb välja, et neil tõhkudel oli õigus. Kui käia regulaarselt (koeraga) väljas, siis mõjub see füüsisele positiivselt.

iii. vaesem või rikkam? Palganumbris vaesem, aga paljus muus osas – oh kui palju rikkam!

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oma tervisele tähelepanu pööranud. Paremini aega planeerinud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Huvitaval kombel, inimese kohta, kes koondati palgatöölt mais, ütlen – tööd. Ma tahan tõesti tegelikult hetkel 70 protsenti auru panna koolile ja vaid 30 tööle. Sellest 100 protsendist siis, mis on ette nähtud nendeks tegevusteks, mitte KOGU ajast. Eraelule võiks jääda ikka palju-palju rohkem aega, kui praegu jääb.

20. Kas sa armusid aastal 2025?

Oo jaa!

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Väga meeldis “Arcane”, sarjasid vaatan ülivähe, aga “The Ghosts” jätkuvalt listis. Ikka istun rohkem Youtube’is oma tondijahisarju vaadates (ja neist õppides).

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”,  “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Tegelt vist jah. Või vähemalt on tekkinud tohutu põlgus.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Andra Teede “Lind ei olnud”. Piret Jaaksi “Taeva tütred”. No ja akadeemilisest kirjandusest ei maksa rääkidagi, jube palju häid tekste olen lugenud.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Kuulasin ikka oma vanu lemmikuid Lewist ja Edi, MUIDUGI vallutas edetabeli sel korral vana lemmik Imagine Dragons, aga lugudest vist üks erilisemaid on hoopis üks Danieli avastus, mis talle lendas listi huvitavalt kombel just 20. septembril, mõned tunnid enne minuga kohtumist.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armuda. Aga ma ei osanud oodata, et sellega kaasneb *žestikuleerib* kõik see muu ka. Mitte, et ma kuidagi selle vastu oleks, aga… kas ongi siis nüüd nii, et kui eluarmastuse leiad, siis ta kohe ONGI ja nii ONGI?!

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma vaatan vähe filme, aga Danieliga kinos käia mulle meeldib. Nii et see uus “Predatori” film siis vist? Midagi oli kindlasti veel, aga ei tule praegu veel.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

41! Aga ma absull ei mäleta, mis me tegime 😀 Ilmselt mingi väikse dinneri lähiringiga. Pilte on ka ainult üks ja ma ei saa aru, mis restos see tehtud on. Mäletan, et plaanisin hirmsasti, mul oli üks hea idee, aga no ei vedanud välja.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Ei oleks soovinud olla läbi põlenud, läbi põlemise äärel või seal kuskil vahepeal kõikudes, kaldudes kord siia ja kord sinna.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nõiamoorikleidid for the win.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ikka mu lähiring.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Anthony Joshua.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma hetkel ei mäletagi, millele ma enim kaasa elasin, aga eks lollust ja misogüüniat on meie patriarhaadis ja kapitalismis nii palju, et ju kõik tekitaks, kui valiks sinna tähelepanu suunata.

34. Keda igatsesid?

Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Eks tegelikult ma kogu muuseumirahvaga tutvusin sel aastal ja nad kõik on parimad. Aga kirsiks tordil oli Tiiu, kes mu kabinetti novembri lõpus sadas ja loodetavasti sealt kunagi ei kao, sest ma oleks nagu oma teise poolega kohtunud.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.

Küsi ja räägi inimestega, kuniks nad veel olemas on. Ära lükka seda telefonikõnet edasi, sest võib juhtuda, et lõpuks polegi seal enam kedagi kõnet vastu võtmas.

kõige-kõigemad 2025

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma tean, et te kõik olete seda aega küüsi närides oodanud – mina ka! – ja nüüd on see käes! Aasta kokkuvõtete postitused hakkavad siit nüüd tulema, let’s go! Ma olen täna salvestanud ära aasta 2026 aastahoroskoobi teise osa, andnud üle raamatu peatoimetamisse, esitanud ära teise lõpuprojekti (jäänud on veel vist 4 ja 1 eksam) sel sügissemestril oma ajaloo magistris, teinud ära viimased selle aasta videod klientidele ja kõike seda selliste viimaste aurude pealt, et mõtlesin vahepeal, et ausalt hakkan nutma. But I did it! Homme on Saarland, on pere jõulud ja siin on esimene aastalõpupostitus.

2015, 2017, 2018, 2020, 2021, 2022, 2023, 2024

Kolm kõige paremat hetke 2025

9. mai, kui kohtusin Ladaga

See oli üks palav päev, kui ta värisedes sellest päris kohutavast transpordiautost välja värises, aga siin ta nüüd on. Ta on mind õpetanud, me kasvame koos, ta on andnud mulle täiesti uue elu.

20. september kell 17.05

…kui surusin tervituseks kätt Danieliga, kes osutus mu eluarmastuseks. Ma teadsin seda suhteliselt esimesest hetkest alates ja uskumatul kombel usun seda senimaani. Jah, ma olen 40-midagi, aga see tunne on midagi sellist, mida ma iial pole tundnud. Ma olen nii lõpmata tänulik, et sa tulid mu ellu!

Ja need koolihetked

Kui me lõpuks pääsesime Pätsu-kooli vestlusvooru. Kui me pääsesime sealt paarikümne minutiga kooli vastuvõttu. Kui Mila leidis enda jaoks täiesti uue hingamise ja uue elu. Jah, see tee pole olnud kaugeltki kerge, see on olnud metsikult raske (ja me veel koos kirjutame sellest), ja on tagasilööke praegugi, aga me siiski lõpuks oleme kriisist, mis on kestnud kolm aastat, hakanud vaikselt välja tulema.

Kolm kõige sitemat hetke 2025

Sügis 2025

Kui mind kevadel koondati, siis ma plaanisin puhata. Ma olin nii erutatud ja rõõmus, et ma saan minna uuesti ülikooli! Aga kuna ma olin nii hirmul, et ma ei jää majanduslikult ellu, võtsin vastu iga pakkumise, mis teele sattus. Ja ma jooksin täiesti ummikusse. Ja siis tuli ellu veel armastus! Õudne lugu! Kuhu panna kõik need kohustused ja siis veel armastus? Ma olen olnud täiesti läbi põlenud väga pikka aega. Kui enne oli see isiklik elu (lapsekriis), mida pidin mätsima karjääriga, siis nüüd sai selleks akadeemia, mis nõudis täielikku pühendumust, aga ka kliendid, kes nõudsid sama… Ma ei saanud hästi hakkama ja ma ei tea, kui jätkusuutlik see kõik on, aga ma loodan, et kevad 2026 tuleb natuke teistsugune töö-kooli-eraelu-tasakaalu mõttes.

Üks päev jaanide kandis

Ma tegin ühe metsikult lolli vea, jättes minemata ühele väga olulisele üritusele. Ja mitte ainult – ma istusin sadamas, olles plaanid ringi teinud, ja mõtlesin, et pean sellest inimesele teada andma. Ja ma ei andnud. Miks? Ma ei tea. Senini ei tea. Aga ma võitlen süümepiinadega koguaeg.

Hambad

Sel aastal on hammastega olnud mega sitasti. Kõigepealt võttis Kristo ühe hamba kevadel välja ja siis mõned nädalad tagasi hammustasin ma teise hamba pooleks. And it fucking broke me. Ma langesin sellisesse auku, et ma arvasin, et nüüd on kõik. Õnneks sai Kristo mind suht kohe vastu võtta ja kuigi ma olin vaimselt pannud end valmis selleks, et nüüd läheb ka teine hammas välja tõmbamisele, siis ta muidugi pole Eesti parim hambaarst põhjuseta – ta päästis ära. Aga see, kuidas ühe hamba murdumine võib läbipõlemises elades täiesti vaimu murda… Ma olin ka ise sellest ehmunud. Aitäh Danielile, et ta suutis mind selles kuidagi nii toetavalt hoida ja kanda.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2026

Süda

See on olnud viimaste aastate lubadus ja ma tunnen, et aastal 2025 ma suutsin ma südame avada. Siit edasi ma loodan, et ma suudan teha järgmisi suuri samme südame avamise suunas.

Tasakaal

Daki, palun mõista, et sa tahad enim praegu teha akadeemiat. Palun tee oma valikud vastavalt.

Anna see raamat välja

Sama, mis eelmisel aastal: käsikiri on valmis ja TOIMETATUD ja sa lihtsalt ei ole suutnud end kokku võtta, et aru saada, kuidas toimub üks kirjastamisprotsess. Ja sa tead, et inimesed ootavad seda raamatut, isegi kui nad veel ei tea, et nad seda ootavad.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Alati hoian Ladat rihmas, kui tuppa tuleme (sest ta on 2 korda minema üritanud panna ja see on olnud traumeeriv).

Ma ei jäta olulistele sündmustele minemata, ILMA sellest teada andmata.

Ei võta liiga palju kohustusi, teades, et mul juba on ees liiga palju kohustusi. Lõpuks kannatavad kõik, ennekõike mina.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2025

Aasta kallim: Daniel.

Aasta vaprake: Mila. (Teha selline elumuutus sellises eas – sõnulseletamatu! Ja see, kuidas ta õilmitseb! Mu süda!)

Aasta vaprake 2: Siki. Kogu see uuesti ülikooli minek, kõik see, mis ta teeb igapäevaselt… Ma lihtsalt imetlen oma õde iga päev ja ei suuda uskuda, et ta on nii fantastiline!

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kasutasin selle sõna leidmiseks Chatty abi, sest me tõesti räägime omavahel palju. Tema vastas nii:

Taasloomine.

Jah, nõustun temaga. Aasta 2025 polnud mitte lihtsalt ellujäämine. See on olnud mu elu täielik ümber kirjutamine, oma lugude ümberkujundamine, enda kehtestamine täiesti uutel tingimustel. Midagi murdus, rutiinid murdusid, hambad murdusid, karjäär murdus (kind of), aga mina – mina vist tõesti ei murdunud, vaid paindusin. Ma lõin uue struktuuri, uue rütmi, uue mina-versiooni. Ja see on paganama võimas.

No stalking please

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Värske koeraomanikuna satun ma palju kokku teiste koeraomanikega ja muidu inimestega, kellele koer reageerib või kes reageerivad koerale. Täna ilmus ka Õhtulehes mu kolumn, kus üks kokkupuude pani mind pikemalt taas patriarhaadi üle mõtlema. Aga eile juhtus midagi väga hirmutavat.

Mul on postitus (ja pikem artikkel) Lada meieni jõudmisest pooleni, aga ta on Uzbekistanist pärit varjupaigakoer, kes kardab mehi, jalgrattaid, purjus inimesi ja inimesi, kellel on käes kepid või midagi sarnast. (Ja ka vene mehi ta ei kannata, mis on arusaadav, arvestades, mida kõike on ta ilmselt pidanud üle elama.) Me oleme nüüd pea kahe kuu jooksul teinud päris hea hulga edusamme, et tema hirme maha võtta ja enamasti lähevad kokkupuuted teda hirmutavate inimeste/nähtustega aina rahulikumalt. Jah, ta võib uriseda, aga ma hoian teda kindlalt enda vastas ja püüan hoida rahulikuna ning enamikul korral juhtudest see õnnestub.

Eilsel jalutuskäigul, kui olime jõudnud juba peaaegu koju, sõitis meile vastu rattal purjakil vene mees. Lada hakkas kohe urisema, ma võtsin tavalise “rahulikult, kõik on hästi, lähme edasi” oleku ja püüdsin edasi liikuda. Aga – see ei meeldinud tüübile rattal. Ta hüppas ratta seljast maha ja hakkas midagi seletama. Alguses vene keeles, üsna ähvardavalt. Lada reageeris sellele haukumise ja urinaga ning mina muidugi muutusin väga murelikuks, mida ilmselt ka Lada tajus. Püüdsin tüübile öelda, et tõmmaku tagasi – tegemist on varjupaigakoeraga, kes on traumeeritud ja keda pole vaja rohkem ärritada. Aga tüüp, kes alguses oli minemas hoopis teises suunas, otsustas, et ei, temal on vaja ikka oma dominantsust näidata. Ja hakkas meid jälitama, jurades midagi eesti-vene segakeeles sellest, kuidas koer on loom ja peab alluma inimesele ja et tema ainult püüab perenaise vastu näidata austust jne jne.

Kurat, see oli ausalt nii hirmutav. Lada püüdis mind kaitsta kogu oma ihu ja hingega. Ja ma päriselt kartsin seda meest. Mis häda oli tal meid jälitada? Noh, nagu Chatty pärast ütles, kui talle sellest olukorrast rääkisin:

Ta tahtis kontrolli. Aga ta ei saanud seda. Ja see ajas teda närvi.

Selliste purjakil ja ebastabiilsete meeste puhul on väga tavaline, et nad:

  1. Ei talu vastupanu. Lada urises ja haukus — mees tajus seda kui “väljakutset tema autoriteedile”.
  2. Tõlgendavad naise enesekehtestust isikliku solvamisena. Sina ei tahtnud temaga suhelda — ta võttis seda kui “lugupidamatust”.
  3. Tahavad „näidata, kes on alfa“ – eriti kui koer on vahel. Seepärast see idioot pomiseski midagi “loom on loom, inimene on inimene” — ta üritas veenda ennast, et tal on mingigi kontroll.

Aga tegelikult… ta tahtis sinu tähelepanu ja allumist. Mõni selline tüüp ei talu, et naine jalutab enesekindlalt, eriti veel koos koeraga, kes teda ei „tunnusta“. See lülitab käima kõik tema sisemised häbimehhanismid ja ta tahab “võita”.

Lisaks kõigele ei olnud mul kaasas võtmeid (mega sageli unustan jalutama minnes võtmed kaasa võtta ja see on problemaatiline – ma pean tekitama endale mingi süsteemi) ja jõudes meie püstaku ette – sama tüüp aina mölisemas ja Lada endast täiesti väljas – palvetasin ma ainult, et välisuks poleks läinud lukku. Õnneks polnud ja me astusime trepikotta ja tõmbasin ukse enda taga turvaliselt kinni.

Aga ma olin endast pikka aega täitsa väljas. Ja nüüd vaatan veelgi rohkem ringi, sest nagu öeldakse – koeraomanikuna peavad sul olema silmad kuklaski. Jalutades eelistame me metsaradasid ja satume seal harva kellegagi kokku, aga tänagi tulid kolm jolkamit vastu kuskil täiesti võsas ja Lada tajus kohe ära, et she’s noping out ja need tüübid ei ole ohutud. Õnneks sel korral said tüübid ka ise aru, et asjalikum on meist rahulikult mööduda, kuniks ma koera kinni hoian.

Seejuures on tegelikult Lada megatšill ja rahulik tüüp. Seda enam võtan ma seda ohumärgina, kui ta kellelegi reageerib. Nii on ta reageerinud urinaga minu homofoobist naabrile (mis oli täitsa üllatav, sest inimene muidu käitus sõbralikult ja viisil, mis Ladat tavaolukorras ei häiriks) ja mõnel puhul veel, mis panevad mind tundma oma kodus tegelikult palju turvalisemalt. Jah, muidugi oleks tore, kui ma saaks talle öelda, et see või teine kuller on okei, aga noh, ma olen ka krimipodcaster ja tegelikult on ikka päris naiss, et on keegi, kes ei lase võõrastel uksele läheneda, ilma et ma kinnitaks, et asi on oo-koo.

Muidugi, mul pole mingit sajaprotsendilist kindlust, et ma tegelen siin asjadega õigesti. Ma püüan tagada Ladale ja endale ja meie perele turvalise keskkonna. Ma tahan, et mina oleks ta turvasadam, ja ma soovin, et sellised loikamid nagu eilne ei hakkaks meid jälitama iga kord kui väljas käime. Kloks on väike, siin ma satun temaga kindlasti veel kokku. Ja ma tegelikult ei taha seda. Aga see ilmselt juhtub ja eks me siis näe, mis saab.

Aga kui mees tunneb, et tema ego on saanud haavata, sest ta ei meeldi ühele koerale, siis sorry, su probleemid on kuskil sügavamal ja mina ei ole vastutav nende parandamise eest.

Pärast lupiiniraksus käimist

aasta küsimustes 2024

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Oi, ma pole aastat küsimustes lukku küsinud kaua aega. Ma isegi tean, miks see on. Sest see nõuab natuke rohkem loovust, kui vaid etteantud meemiküsimustele vastamine. See nõuab protsessoriruumi, see nõuab stressivabamat olekut – ja seda on olnud mu viimases paaris aastas väga vähe. Aga praeguseks olen ma jõudnud hetkesse, kus mul on vahemälu piisavalt, et korraks hingata ja tagasi mõelda. Siiski tuleb tõdeda, et mäluga on huvitav asi. Kui mitte pidevalt blogida või päevikut pidada, siis kipuvad asjad ununema. Ja siis muidugi see väike tõsiasi…

Aga mis siis olid aasta 2024 märksõnad? On selleks AI, ilma kelleta on elu raske ette kujutada? On selleks lähedaste tugi, ilma milleta oleks elu samuti võimatu? On selleks väljakutsed? On selleks uued avastused? On neis nimetatutes üldse midagi erilist?

Või on siiski parem küsida mitu korda…? Mitu korda kallistati sind nii, et hing jäi kinni? Mitu õhtut veetsid diivanil, rampväsinuna, püüdes aju meeleheitlikult välja lülitada ja aina ebaõnnestudes, sest need ärevad mõtted ei näi – erinevalt sinust – väsivat? Mitu hommikukaarti ja õhtukaarti sattus olema täpselt sama ja sa said aru: jah, aitäh, universum, et kinnitad, AGA MA SAIN JUBA ISE KA ARU. Mitu deja vu hetke läbi elasid? Kas oli neid hommikuid, kui said astuda paljajalu kastesele murule ja hingata sisse hommikujahedat õhku, tundes, kuidas kopsud täituvad?

Kas tabasid ära selle hetke, kui ta sind vaatas ja sa said aru, et ta tahab midagi öelda, aga jättis selle ütlemata? Kui mitu korda keegi sult küsis: “Kas ma võin sind suudelda?” Kui mitu korda noogutasid või jah ütlesid ja suudlusesse langesid? Mitut koera paitasid? Mitu tundi kassid su süles nurrusid? Mitmel korral nad kräunusid, nagu poleks IIAL elus süüa saanud? Mitu tuvi kogemata kodustasid ja mitmel korral pidid tuvide territoriaalvõitluse tunnistajaks olema ning lõpuks leppima, et see ilus valge tuvipaar siiski ei saa sinu omaks, sest Babyboy ja Homegirl on liiga ülbed ja lihtsalt ei lase teisi sulle ligi? Või on see liiga minu-spetsiifiline küsimus, et sina sellele vastata saaksid?

Mitu korda läks silme eest mustaks ja tundsid, et enam ei ole ressurssi, et olukorraga täiskasvanulikult hakkama saada? Oli sul siis jõudu end olukorrast eemaldada ja sisse-välja hingata? Mitu ööd jõudis hommikusse, kui te ikka veel arutasite maailmaasju, nii diibilt ja nii pealiskaudselt samaaegselt? Mitu hommikut seetõttu tuli palju selgemana (mitte ehk küll pea, aga teadmise mõttes)? Palju neid sõlmi hinges siis ikkagi lahti sai sõlmitud? Palju sõlmekesi uutesse kohtadesse juurde tuli?

Mitu korda ütlesid: “Ma armastan sind.”? Mitu korda istusid esimest korda kellegagi samasse lauda ning tundsid, et oh, ta on ju minu inimene? Kuidas sa oma seniste “minu inimeste” hoidmisega hakkama said? Mida oleks saanud teha paremini? Kas sul oli päriselt selleks jaks ja jõud, et teha paremini või sulle meeldib vaevelda enesesüüdistuses ja -haletsuses? Kumb on päriselt tõsi, kui endale otsa vaatad?

Mitu kummituslugu rääkisid? Mitu tundi tondijahivideoid monteerisid? Mitu saadet maailma saatsid? Mitu tähemärki lugusid valmis kirjutasid ja mitu lugu tegemata jäi? Mis lood olid lemmikud, mida sel aastal rääkisid? Kas sa nüüd ikka tead, mis on ussi ja mao vahe? Mitu peent õhtusööki korraldasid või mitmel käisid? Kas aasta alguses vision boardile pandu sai tõeks? Mis sealt siiski tõeks saamata jäi? Kas uuel aastal ikkagi ka vision boardi teed? Mida sel korral sinna paned? Kas parimate sõbrannadega ikka fotosessiooni tegite ära või jääb see tulevikku?

Mitu tundi veetsid skrollides, mitu tundi veetsid rannas kive ja klaasikilde korjates? Mitu korda südamest naersid, nii et pisaraid enam pidama ei saanud? Mitu saladust teada said – ka neid, mida sa ei oleks tahtnud teada saada? Mitu korda jaanipäeval üle lõkke hüppasid? Millal esimest korda ujumas käisid? Kas saaniga sel aastal sõitsid? Lumesõda mängisid? Lennukis magada said? Uuest kodust unistasid? Vana kodu parendasid?

Nii palju asju mahtus aastasse 2024 ja usutavalt NII PALJU ROHKEM mahub aastasse 2025. Sest me oleme murrangu äärel. See murrang saab tulema… noh, ega me keegi täpselt ei tea. Me (st astroloogid) teame, et suured asjad on juhtumas. Ma ei oska öelda, kas ma olen aastaks 2025 valmis, aga ma tean, mida ma saan teha – ma saan teha omi asju, ajada oma rida, järgida oma kutsumust ja oma spirituaalset kompassi ja hoida oma lähedasi ja alustada iga päeva nullist ning võtta kõike, mis järgneb, boonusena.

Ma loodan, et olen siin järgmisel aastal küsimusi küsimas.

Sest mõned teist siin, k.a tuleviku-Daki käivad neid siin lugemas ja ehk ka mõttes vastamas.

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2020, 2021)

aastakokkuvõte 2024

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Selgi korral kirjutan oma oma aastakokkuvõtet saare pealt. Tööpäev on läbi saanud, tööaasta sellega koos samuti. Minu esimene aasta Eesti Loodusmuuseumis. Ma päriselt tunnen, et olen jõudnud koju. KOJU. Kõik kohad, kus ma olen enne töötanud, on mind ühel või teisel viisil selleks, kus ma praegu olen, ette valmistanud. Ma ei teaks, kuidas orienteeruda meediapindade maastikul või luua kommstrateegiaid ja brände, kui ma poleks töötanud Havasis. Ma ei oskaks lugusid jutustada, kui ma poleks töötanud lugematatute väljaannete heaks või toimetanud neid raamatuid (või neid ka ise kirjutanud). Ma ei oskaks konnata some-ilmas sellisel viisil, kui ma poleks aastast 2004 blogijana krooniliselt online. Ja igas kohas, kus ma olen töötanud, on mind ümbritsenud imelised inimesed, aga alati on olnud kuskil mõni aga. Muuseumis aga… seda aga polegi. Või siis need agad on hoopis teistsuguse kaaluga ning ei ruineeri absoluuselt, pigem lisavad austust vastutuse eest, mida kannad.

Ja isiklikus elus on olnud lood… paremad. Palju paremad. Mu suur tänukummardus kõikidele spetsialistidele, kes meid on aidanud. Mu ümber on olnud nii palju toetust ning kuigi kõige pimedamatel hetkedel olen ma ikkagi ihuüksi, ei kesta need pimedad hetked liiga kaua. Me oleme nii palju paremas kohas kui aasta tagasi ja siit edasi.. tuleb lihtsalt edasi sammuda ja võtta iga edusamm tänulikult vastu.

Ning ma isegi deitisin sel aastal. Täiesti harukordne. Viimati käisin deidil vist 2,5 aastat tagasi. Nii et ka see oli mõnus vaheldus – tunda, et ehk on minus siiski veel midagi rohkemat, kui vaid üks murelik ja vaevatud ema ning üks meeletult oma tööd ja tegemisi nautiv… tegelane.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022, 2023)

1. Mida sa tegid aastal 2024, mida sa polnud varem teinud?

Ma kodustasin kogemata ära kaks tuvi. Ja nad lõpuks lendasid mu käele ja sõid peost ja see oli kõige parem meditatsioon ÜLDSE nendega muuseumihoovis istuda ja juttu ajada.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal kirjutasin: “Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.”

Pean tõdema, et ma vähemalt ÜRITASIN oma südant avada, aga lõpuni seda ei suutnud. Ma ei tea, kas ma suutsin olla parem sõber, pigem tunnen, et jäi sellest palju puudu. Sama paremaks õeks olemisega. Parema tütre osas – hiljuti suutsin isale välja öelda paar asja, mida olin endas 35 aastat kandnud ja kuigi ta seda (neutraalselt) ei aktsepteerinud, on see siiski välja öeldud ja ma saan siit edasi minna. Endale olen püüdnud olla parem, aga need on vaid tibusammud. Ma arvan, et lubadus jääb samaks. Ja see ei saa olla küll lubadus, aga ma väga tahaks armuda. Soovitavalt kellessegi, kes minu vastu samal hetkel sama tunneb.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Kolleegidest suisa mitu!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Lahkus minu äi, Mila papa. Selleks olime ehk juba paar aastat valmistunud, aga ikkagi tuli see ootamatult. Ta oli meile väga tähtis inimene ja aitas rohkem, kui oleks pidanud, aitas rohkem, kui keegi ehk oskaks arvata. Ilma temata ei oleks ma neid raskeid aegu vist omal ajal üle elanud.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2025, mis puudus aastal 2024?

Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.

6. Mis riike külastasid?

Saksamaad ja Soomet.

7. Mis kuupäev aastast 2024 jääb igaveseks su mällu? Miks?

11.02.2024 – sain 40.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Kõik Milaga seotu. Et meil lõpuks on teadmine ja rohkem tööriistu ja et me oskame juba natuke siit edasi minna. Teistel rinnetel: “Kikimooride” tohutu kasv oli üllatav, aga väga meeldiv. Kui väga ma armastan kõiki, kes kuulavad mu erinevaid podcaste! Ja esimese seenenäituse korraldamine oli ikka ka üks ülivägev elamus.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma pole olnud endaga piisavalt lahke ega kannatlik.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ausalt öeldes tundub, et ma olen koguaeg vigane. Küll valutab puusaliiges, siis jalg, siis selg… Haigeks jäin jaanipäeval, aga ma KEELDUSIN ja surusin sellest tabladega läbi. Ahjaa, juureravi tehti ka, see polnud meeldiv.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mul on sel aastal ülihea meel, et mu jõulukingitused läksid kõik nii täppi. Nii hästi sihitud ja seda rõõmu inimeste nägudel näha… imeline. Ahjaa, ja Kurtis Conneri tuuri piletid! Me saame Milaga koos minna teda Stocki vaatama kevadel ja see on lihtsalt FANTASTILINE.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Mila. Ta on lihtsalt nii arukas ja suure südamega ja intelligentne ja tark ja hooliv ja ja ja. Muidugi kogu mu lähiring on jätkuvalt imeline. Andra ja tema esikromaan saavad suure aplausi! Siki, Lisette, Heidi, Katu, Inku… te kõik olete teinud suuri asju nii iseenda kui maailma jaoks ja ma loodan, et te teate, kui erilised te olete.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Söögile.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ma sain deidile! See oli alguses ikka tõesti päris mõnus tunne. Aga tõeliselt elevusse, ausalt öeldes, ajasid mind ikka igal hommikul mu tuvid, kes mind truult ootasid.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Vist paksem? Not sure.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Paradoksaalsel kombel – maganud. Ma koguaeg tahan magada, aga ma tunnen, et ma ei tee endale sellega head.

20. Kas sa armusid aastal 2024?

Kahjuks ei. Aga ma nii-nii väga püüdsin, sest ta oleks olnud nii imeline.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Doctor Who” jõuluosa oli lihtsalt imeline. “Project Fear” ja “Ghost Files” on olnud absoluutsed favoriidid. Ja on väga palju juutuubereid, keda jälgin. Meeldib ka see, et hakkasime Milaga koos “Supernaturali” vaatama.

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”,  “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Nope.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Andra Teede “Kateriin ja kurjad onud”. Piret Jaaksi “Põdravalgus”. Katrin Pautsi “Valge aiaga maja”. Tanya Tagaq “Lõhkine hammas”. Heili Reinart (also known as emme) “Grandist Werneri ja Sinimandriani”.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Oli esimene aasta, kui Food ennast mu Spotify Wrappedi ei surunud, selle vallutas hoopis üllatuslikult Lewis Capaldi, kes muidugi pole kaugeltki suurim muusikaline avastus. Selleks jääb ikkagi Djo. Taylori uus album oli ka hea, sealt äkki siis see lugu.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Teada, mis juhtus sügisel 2022. Ja sain teada.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma jätkuvalt vaatan väga vähe filme, aga ma vist sel aastal vaatasin ära “Everything Everywhere All At Once” ja see oli päris äge.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

40!! Ja me tegime suure kultrapeo, 1980ndate stiilika. Puudu oli vaid laivbänd, aga kõik muu oli super.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma oleks suutnud armuda.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nõiamoorikleidid for the win.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ikka mu lähiring.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Kamala Harris.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma elasin – nagu väga paljud – tugevalt kaasa USA presidendivalimistele ja mu süda purunes nagu miljonitel. Aga olen nüüdseks sellega rahu teinud. See kaos tuleb, aga me kõik tuleme sellest kaosest teiselt poolt ka välja, loodetavasti.

34. Keda igatsesid?

Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Eks tegelikult ma kogu muuseumirahvaga tutvusin sel aastal ja nad kõik on parimad. Aga kirsiks tordil oli Tiiu, kes mu kabinetti novembri lõpus sadas ja loodetavasti sealt kunagi ei kao, sest ma oleks nagu oma teise poolega kohtunud.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.

Küsi ja räägi inimestega, kuniks nad veel olemas on. Ära lükka seda telefonikõnet edasi, sest võib juhtuda, et lõpuks polegi seal enam kedagi kõnet vastu võtmas.

kõige-kõigemad 2024

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Aasta kokkuvõtete aeg, let’s go!

2015, 2017, 2018, 2020, 2021, 2022, 2023

Kolm kõige paremat hetke 2024

Need hetked aasta lõpupoole, kui olen saanud öelda: “Võrreldes eelmisel aastal sama ajaga on meil NII HÄSTI.”

Ja see vist rohkem kommentaare ei vajagi. Meil on nii hästi.

Teadmine.

Ma lõpuks sain teada, mis 2,5 aastat tagasi juhtus. Selle nimi on autistlik läbipõlemine ja kunagi võibolla kirjutan ma sellest kuskil pikemalt, aga see oli nii suur kergendus, kui ma lõpuks sain aru, teada ja ka professionaalide kinnituse, et just täpselt see See Suur Õudne Asi Mis Juhtus oligi.

Mu 40. juubel.

Kõik need pöörased inimesed minuga koos seal Kaiu kultras, üks ägedamalt riides kui teine… Ma tõesti tundsin, et ma olen armastatud ja hoitud. Et midagi olen ma selle 20 aasta jooksul (tõenäoliselt siiski pigem kümne, sest vanuses 20-30 oli ikka päris hull see olek) õigesti teinud.

Kolm kõige sitemat hetke 2024

Kui ma pidin ühele heale inimesele ütlema head aega

Mõnikord satub su ellu inimene, kes on nii imeline, nii suurepärane, näeb sind viisil, kuidas mitte keegi näinud ei ole, oskab öelda asju, mida keegi teine öelda ei oska… Ja sa lihtsalt ei suuda oma südant avada. Seda õiget tunnet, mis peaks tulema, lihtsalt ei tule. Ja sa saad aru, et on ebaõiglane tema suhtes teda lihtsalt kinni hoida, sest ta väärib partnerit, kes oleks ta järele hull ja jumaldaks teda täpselt nii, nagu ta väärt on ja sina… oma müüride ja kinnise südamega seda ei suuda.

Teadmatus

Teadmatust on viimases 2,5 aastas olnud nii palju ja mõnes mõttes on iga hommik teadmatus. Aga nagu mu psühholoog ütles: alusta iga päeva teadmisega, et see ongi sitt päev ja kõik, mis järgneb ja pole sitt, on boonus (ma parafraseerin, muidugi). Ja nii on tõesti olnud selle teadmatusega palju lihtsam hakkama saada. Ma olen õppinud lahti laskma sellest, mida ma ei saa kontrollida ja võtma neid asju nii, nagu nad end parasjagu lahti mängivad.

Ja ausalt öeldes kolmandat nagu ei tulegi. Võiksin siia panna, et olen koguaeg nii väsinud, aga milleks. Võiksin kurta inflatsiooni üle, aga milleks. Me saame hakkama ja on neid, kellel on palju kehvemini. Ma püüan mitte keskenduda neile sittadele hetkedele, proovin pigem olla tänulik ja hoida tähelepanu sellel, mis tänu ja tähelepanu väärib.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2025

Süda

See oli ka eelmise aasta lubadus ja kuigi ma tegin selles suunas mõned sammud, ma siiski ei jõudnud sinna, kuhu lootsin jõuda. Aga ma jätkuvalt loodan, et suudan oma südame taas avada.

Taliujumine

Meil tööl on selline klubi nagu “Sulpsutajad” ja mina ja mu workwife Tiiu andsime lubaduse jaanuarist nendega liituda ja see on selles mõttes okei, et me Milaga juba käisime aprillis meres sel aastal ja ma umbes tean, mida oodata; ja eks ma olen juba aastaid mõelnud, et kui järv ja auk jääs on kodust 400 meetri kaugusel on patt mitte taliujuda; aga teisalt me räägime talvel poolpaljalt merre minemisest ja ma nüüd ei tea.

Anna see raamat välja

Jah, seesama, mille käsikiri on valmis ja TOIMETATUD ja sa lihtsalt ei ole suutnud end kokku võtta, et aru saada, kuidas toimub üks kirjastamisprotsess. Ja sa tead, et inimesed ootavad seda raamatut, isegi kui nad veel ei tea, et nad seda ootavad. (Ning ei, see pole see raamat, millest palju rohkem inimesi teab ja mis ka juba aastaid seisab, aga mis oli kirjastaja tellimus ja millest ma ise enam ammu ei tahagi väga, et see välja tuleks.)

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma usutavalt ei aja enam kunagi segamini ussi ja madu.

Ma tahaks loota, et ma edaspidi ALATI kontrollin, kas mälukaart kaameras ikka töötab, kui me parasjagu objektil tondijahil oleme.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2024

Aasta direktor: Heidi J.

Aasta vaprake: Heidi R. (mitmel põhjusel, aga eriti seetõttu, et ta pidas esimest korda üle 18 aasta oma sünnipäeva ja ma tean, mis see tema jaoks tähendas)

Aasta kirjanik: Andra – tema esikromaan “Kateriin ja kurjad onud” on lihtsalt nii hea!

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kasutasin selle sõna leidmiseks Chatty abi, sest me tõesti räägime omavahel palju. Tema vastas nii:

“Transformatsioon.”

2024 tundub olevat aasta, kus oled liikunud läbi suurte muutuste – olgu need seotud töö, isikliku elu, või sisemiste arengutega. Iga vestluse allhoovus peegeldab, kuidas sa otsid tasakaalu ja kasvu, olgu selleks uued väljakutsed tööl, sügavamad sidemed või lihtsalt elu voogamise mõistmine. 💫

sõprusest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Seda postitust olen ma oma peas kirjutanud alates 10. märtsist, kui oli Lisette sünnipäev. Nimelt olen ma viimastel aegadel väga palju sõpruse üle mõelnud ja Lisette on väga oluline tükk selles suures pusles, mis mu peas praegu otsib neid klõpsatusi ja klikke, mis pusle kokkupanekuga kaasnevad. (Ma eeldan, sest ma ise ei ole pusleinimene, aga kui ma vaatan neid pilte, kuidas Liis ja Tikker puslesid kokku panevad, siis mu peas käivad koguaeg ülimalt rahuldust tekitavad klõpsakad.)

Mulle tundub, et ma olen jõudnud kuidagi oma elus hetkel sinna, kus sõprused ongi kõige tähtsamad. Sest mu sõprussuhted on nii sügavad ja nii imelised ja nii igast küljest minu vajadusi katvad, et mul ei olegi tegelikult mitte midagi juurde vaja. On täiesti hämmastav, kuidas mu elus on inimesed, kes mind nii tingimusteta armastavad ja kes võtavad mu kiikse ja veidrusi omaks sellise soojuse ja leebusega – ja üldse mitte nii, et “ah okei, laseme tal olla, ta vahel on veits uhhuu, aga kannatame ära”. Isegi tööl olen ma jõudnud olukorda, kus ma saan olla kõige autentsem mina ise – ja seda võetakse vastu täielikult. Muidugi, ma olen ka pea kõikides eelmistes ametites olnud suhteliselt autentne, aga see on ikkagi alati käinud ühte jalga selle “okei, no las ta teeb neid asju ja vahepeal siis võitleme Dakiga, sest meile ei sobi, mida ta teeb”.

Lisette ütles mulle ükskord ka, et minu vältiv kiindumusstiil on ravinud tema ärevat kiindumusstiili ja ma olen selle lause üle ka väga palju mõelnud. Sest, jah, ma tean ju, et mul on vältiv kiindumusstiil, aga miskipärast on tundunud, et sõprussuhetes ei peaks sellele väga keskenduma. Ei peaks nagu väga analüüsima, sest “ju nad ikka on mul olemas”. Hakkame analüüsima alles siis, kui tekib suhe – aru saamata, et sõprussuhe on samamoodi suhe.

Mulle tundub, et me oleme teineteist tervendanud oma teekonna käigus. Ma näiteks üldiselt pean end selliseks sõbraks, kes on niikuinii alati olemas, isegi kui ma pole olemas. St ma võin istuda siin Kloksis oma mullis ja see ei tähenda üldse, et ma oma sõpru ei armastaks või neid ei igatseks või neile ei mõtleks. Aga ma ei istu neil koguaeg seljas. Sel lausel on muidugi negatiivne kaal kohe – Lisettega saadame me üksteisele koguaeg mingeid ülipikke voiss-podcaste ja ma ei võta IIAL seda nii, et “ta elaks mul seljas”. (Sellepärast mulle muide väga häälsõnumid ka meeldivad. Need on ehedad ja autentsed ja need ei sõida mu päeva sisse ja ma kuulan neid siis, kui ma saan ja vastan siis, kui ma saan ja nii ongi okei.)

Aga ma saan ka aru, kuidas see minu nn eemalolek võib tunduda – külm, kauge, “ah, teda ei huvita”. Ja selle balansi loomine sõprussuhtes, nii et sa päriselt tead, mis selle inimesega toimub ka siis, kui on vaikus eetris, see on üks suur kunst. Enamasti see kunst lihtsalt kukub oma inimestega välja. Alles nüüd. ma olen hakanud teadvustama kõike seda ja ma olen selle eest supertänulik.

Siit jõuame selleni, et kogu see deitimise asi. Kuidagi nii järsult jõudis mulle kohale, et ma ei peaks ÜLDSE deitima nende inimestega, kellega tekivad liblikad ja “SEE TUNNE OMG”. Et tegelikult ma peaks looma sõprussuhteid. Tinderis mulle vanasti ikka meeldis öelda küsimusele “Mida sa siit otsid?” vastuseks “Sõpru on mul küllalt, nii et sõpru ei otsi”. Nüüd saan aru, et tegelikult just sõpru ma peaksingi otsima. Sest et minu sõbrad on faking fantastilised. Mitte ükski mu partner minevikust pole olnud mulle nii hea sõber nagu mu sõbrad läbi aegade mulle olnud on. Ja kui ma suudan neid suhteid luua, kui need inimesed on olemas, kes suudavad mind nii armastada, siis siin peakski mu latt olema.

Ja see ei tähenda, et ma otsin nõela heinakuhjast, sest mul on päris mitu sellist sõpra. On olnud minevikus, on olevikus, on tulevikus. Järelikult ma olen väärtuslik nii nagu ma olen ja annan juba inimeste ellu päris palju juurde.

Muidugi aitas sellele arusaamisele kaasa ka tõsiasi, et ma olen aru saanud – väga suurele osale meestest lihtsalt ei meeldigi naised. Eile Sikiga rääkisime pikalt ühest ja teisest asjast ja mustritest, mida enda ümber näeme ja absoluutselt see veenis taas mind – on mehi, kellele absoluutselt naised ei meeldi. Jah, nad on naistega koos, aga neile ei MEELDI naised. Ja siis on see suur hulk mehi, kelle jaoks kõik, mis on seotud naiselikkusega, on halb, õudne, väkk, rõve, iuuuu. Nagu see tiktok, mida just nägin. “Ah et nad ei olegi vihanud geisid? Vaid nad on vihanud kõike seda, mis on naiselik ja feminiinne ja kuna geid…” jne.

Ma tean, et mu kuulajad teavad hästi, et ma olen see piff, kelle jaoks on podcastides juba eraldi kõllid hetkedeks, kui ma ütlen PATRIARHAAT või TOKSILINE MASKULIINSUS (mulle meeldib, et Genka on selleks juba oma viisijupigi loonud saates “Mis värk sellega on?”) – aga päris tõsiselt minu vaade maailmale ongi selline. Aastal 2014, kui ma läksin magistrisse, ja Barbi Pilvre loengus ühtäkki aru sain, misasi päriselt feminism ja patriarhaat on – mul ei ole võimalik enam kõike seda mitte näha. Mul on võimatu sulgeda silmi selle ees, kui ma näen õpitud abitust, toksilist maskuliinsust, kontrollifriiklust, misogüüniat. Ma pean päris palju igapäevaselt keelde hammustama, sest me kõik teeme oma valikud ise ja jumal ise teab, et ma olen kolistanud neid ämbreid nagu need soomlased, kellele pakutakse supermarketi avamisel tasuta ämbreid.

Aga oot, sõprusest siis…

Olen küll kirjutanud seda postitust oma peas pikalt, aga ega ma enam ei tea, kuhu ma jõuda tahtsin. Vist selleni, et esiteks ei saa kunagi ühelt inimeselt nõuda ja eeldada, et ta mõistab kõike sinus. Ja ei saa nõuda ja eeldada, et ta rahuldab kõik vajadused. Aga kui sõprusest alustada, siis see vundament peaks olema ikka juba palju-palju stabiilsem kui kõik muud vundamendid, mida ma elus senini rajanud olen.

Eks me näe.

Ma näen unes koguaeg armastust. Viimased paar kuud juba. Mu süda on olnud nii kinni ja ma ütlesin endale, et see on nüüd südame avamise aasta, aga võibolla see algabki unenägudest. Või jääb sinna. Igaljuhul – ööd on alati ilusad ja põnevad.

Ärgata ei tahagi.

EV 106, Daki 40, dakiblogi 20

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Täna 20 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Õigemini, päris esimene oli 20. veebruaril, aga mulle kuidagi meeldib vabariigi aastapäeva ka oma blogi sünnipäevaks pidada. Lugesin just neid esimesi, 20-aastase Daki kirjutatud tekste ja need oli kohutavalt masendavad. Hilisteismelise inimese äng, valu ja (siis veel diagnoosimata) depressioon. Sirvisin oma sünnipäeval – mida pidasin Kaiu rahvamajas, oma lapsepõlvemaal – vanaemale kingitud “daki.elab.siin” raamatut ja pole midagi öelda, ikka väga cringe on oma vanu tekste lugeda. Aga kuna ma tean, et väga paljud inimesed on sellega (ehk minu kirjutatuga, ehk minuga või minu eri versioonidega) aja jooksul samastunud ja neid on aidanud teadmine, et nad pole sarnastes tunnetes või mõtetes üksi, siis püüan ma mitte väga sellele mõelda, kuidas vana enda versiooni lähemalt vaatamine praegust mind tundma paneb.

Naljakas asi selle vanemaks saamisega. Viisin Milat lennujaama (ta läheb Siki perega Londonisse vaheajaks, mina jään koju puhkama ja üksindust nautima) ja rääkisime tee peal tema ärevusest ja sellest, kuidas tema maailma näeb. Ma sain temast hästi aru, sellest tundest, et tuleb vastata justkui kõigi inimeste ootustele ja kriitika peale oma käitumist muuta, kuniks sa lõpuks ei teagi, kes sa ise oled, sest sulle tundub, et sa pead olema keegi teine, et meeldida. Tahtsin talle nii väga öelda, et see tunne kaob lõpuks ära, ükskord leiad sa enda üles ja kõnnid oma kehas ja elus enesekindlalt – aga ma ei saanud seda öelda, sest esiteks ei saa ma seda ju garanteerida (otsime me ju tegelikult end terve elu) ja teiseks oleks see pisendanud tema tundeid.

Rääkisime veel sõjast ka. Mila läks täitsa leili, sest ta lihtsalt ei saa aru, miks sõjad olemas on. “Ma ei saa aru, sa oled TÄISKASVANUD INIMENE ja okei, ütleme, et sa tahad mingit maatükki, mis on kellegi teise oma, ja sulle öeldakse ei – siis ole NAGU TÄISKASVANUD INIMENE ja rahune maha ja lepi sellega. Sest muidu sa literally oled nagu mingi groomer või abuser, mis MÕTTES ei saa sa aru sõnast ei!?” Muidugi, sõda ongi ultimate abuse and violence, lihtsalt riikide tasandil, aga mõjutab ju meid kõiki.

Aga linnas oli kena, palju lippe ja palju rahvast, teel muuseumisse sattusin kõik-puhuvad kontrolli. Ei mäletagi, millal viimati puhuda sain. Soovisime head aastapäeva ja muuseumis jõudsime enne lendu veel kogu kambaga ekspo läbi käia ja tuur Maria unenäo ka ära vaadata. (Ausalt, tulge muuseumisse, seal on nii tore, sel nädalavahetusel on meil kogudest haruldased pingviinid ka välja toodud, aga muud näitused on ka ägedad ja no kohe eriti soovitan ma tuur Mariat muidugi.) (Ühtlasi, ma olen senimaani nii õnnelik ja tänulik, et saan loodusmuuseumis töötada. See maja, need inimesed, missioon ja igapäevatöö… ma lihtsalt olen nii õnnelik.)

Ja siis siuh ja säuh, oligi lennujaam ja vaatasin, kuidas nad turvaalasse kadusid. Teadsin, kui närvis vaene Milake on, aga kõik laabus, said kenasti läbi. Seda arutasime ka teel, et miks lennujaamad ärevust tekitavad. Taipasin, et mulle just ikkagi meeldib – mulle meeldib, kui on reeglid ja ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Mulle meeldib olla muidugi PERFEKTNE reisija, kel on kõik asjad kolme sekundiga õigetel kandikutel ja valmis väravast läbi kõndima. Aga see on vist umbes sama, kui ma ükskord ühel toona viimasel visiidil psühholoogi juurde tundsin, et olen läbinud kursuse viielisena, sest p-loog ütles: “Ma näen enda ees võimekat naist, kes saab igas olukorras hakkama.” Jah, olid ajad…

//

Foto autor: Birgit Paidre

Aga et siis 40. Täiesti hoomamatu on see vananemine. Mulle meeldib inimestelt küsida, kui vanad nad oma peas on. Mina olen vist kuskil seal 30ndate alguses oma peas, kuigi mõtlesin täna just tagasi sellele ajale ja seal oli ikka palju rapsimist ja meeleheidet, enda otsimist, leidmist ja jälle kaotamist. Mõtlesin sellele esimesele lahutusjärgsele peikale, kellega jäi afäär lühikeseks, aga kes aitas mul aru saada, et üksikemana1 on samuti võimalik deitida ja elu lahutusega ei lõppe. Mõtlesin sellele, et läksin lahku kolm aastat tagasi ja märkasin eile, et mu eks on mind TikTokis jälgima hakanud. Ja et see kolm aastat vallalisena on olnud vist üks mu kõige pikemaid selliseid perioode, kus ma pole praktiliselt üldse aktiivselt deitinud. Mõni üksik erand, mis kinnitab reeglit.

Ja kui rahus ma sellega olen. Eriti, kui ma mõtlen tagasi sellele noorele 20aastasele Dakile, kes blogima hakkas. Milline üksildus ja meeleheide, kõik see armastuseotsing, aga ikka ja jälle valest kohast. Olen palju vallalisust enda jaoks mõtestanud ja ümber mõtestanud, vahel on muidugi praegugi päevi, kus olen üksildane ja mõtisklen, et kas tõesti nii jääbki. Vahel on sellega lihtsam olla, vahel raskem. Aga enamasti siiski lihtsam. Latt on väga kõrgel, enneolematult – ja see ongi okei. Kui mu latt oleks 20ndates olnud vähegi kõrgemal kui põrand, oleks elu kulgenud hoopis teistmoodi. Aga ma ei saa for the life of me öelda, et ma kahetsen. Ei kahetse päevagi, sest muidu ma ei oleks siin nii nagu ma olen. See on olnud minu (väga käänuline) teekond ja ma olen tänulik.

See vist ongi praeguse ajastu märksõna. Tänulikkus. Eriti viimase 1,5 aasta valguses, kui on olnud koduses mõttes päris keeruline ja raske põhjustel, mida ma avalikult lahkama ei hakka. Aga ma olen tänulik, et mu elus on need inimesed, kes mu elus on. Et mul on toetav ja superäge perekond. Et mul on palju asju, mida ma saan teha suure kire ja põlemisega. Et mul on mu kodukoobas, kus ma saan pugeda kookonisse ja taastuda. Et mul on mu hõim.

Ja et Eesti on vaba. Varsti on rahu ka vabas Ukrainas. Nii lihtsalt peab minema.

Head vabariigi aastapäeva meile kõigile ja head kolmanda kümnendi algust dakiblogile ja head viienda kümnendi algust minule.

  1. Tehniliselt ma muidugi pole üksikema, sest mu lapsel on isa, kes aitab ja toetab. ↩︎

slow living

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Peaksin tegelikult möödunud aasta küsimustes kokku võtma (eelmisel aastal jäigi see vahele ja see on ometi ju kõige dakilikum postitus, mis üldse on olemas formaadi mõttes), aga täna inspireeris mind hoopis Lisette.

Lisettega oleme sõbrannad viimased paar-kolm aastat, mis ei tundu ehk pika ajana, aga see-eest oleme me tõesti väga lähedased. On palju asju, mida ma saan rääkida ainult temaga ja mitte sellepärast, et teised lähedased ei mõistaks või ma kuidagi midagi varjaks, aga meil lihtsalt on selline… oma keel. Lisette käis külas “Naistejuttude” saates – selles minu esimeses podcastis, mis tähistab sel kevadel juba seitsmendat sünnipäeva. Muidugi ei tee ma ise seda saadet juba ammu, lõpetasin kui lahkusin meediamajast ja ausalt öeldes oli minust see kirg nende teemade sel viisil kajastamise vastu ka ära kadunud. Kristinka aga võttis “Naistejutud” ja andis talle uue(mapoolse) vormi ja sisu ja ehitab seda saadet sellise armastuse ja kirega, et teeb südame soojaks.

Soovitan igal juhul Lisette lugu kuulata, aga ennekõike tahaks ma muidugi endast rääkida.

Kui ma sügisel loodusmuuseumisse kandideerisin, tegin seda poolpimesi. Vaatasin seda kuulutust, mis oli kogemata mu postkasti tulnud, mitu-mitu korda, mitu päeva järjest. Ja lõpuks klikkisin “Kandideeri” nii, et ei teinud vist CVdki korda, kaaskirja kirjutamisest rääkimata. Kohutavalt ebaprofessionaalne, aga mõtlesin, et okei, ma ju niikuinii enne järgmist sügist ei plaani karjääris muutusi teha, selline oli mu plaan. Aga miski kripeldas ja näris. Mitte, et agentuuritöö oleks mind õnnetuks teinud, aga nüüd tagasi vaadates ma mõtlen, et ma olin vist väsinud. Inimesed, kliendid ja projektid olid kõik väga toredad, aga ma ei saanud olla piisavalt loominguline ja ühe teema pealt teise peale hüppamine, ühe kliendi soovilt teise kliendi vajadusele ruttamine väsitas päris korralikult. Ja see kõik oleks olnud okei, kui mul ei oleks kodune elu praegu selline, mis nõuab mult tohutult energiat ja pühendumist.

Igal juhul, loodusmuuseumisse ma lõpuks tööle saingi – neist märkidest, mis mind siia juhatasid, peaks eraldi kirjutama. Aga Lisette oli üks neist, kes uskus esimesest hetkest, et see ongi see koht, kuhu ma jõudma pean. See sõber, kellele ta saates viitab, olen muide mina – see, kes ütles, et ta lõuna kestab 10 minutit. Ehk siis mu elu oli olnud aastaid üks kiirustamine ja ruttamine. Kähku-kähku vaja reageerida uudistele, kippelt lugu üles ja järgmise kallale! Kähku-kähku vaja tegeleda kliendi sooviga! Kiirelt luua strateegia, sest aega ei ole, aega ei ole üldse! Juba üleeile oli vaja! Kiirusta, kiirusta!

Ja ma ei taha enam kiirustada. Ma tahan käiguvahetust. Ma tahan luua ja ma tahan töötada suurte eesmärkide nimel, ma tean, et ma teengi mingeid asju väga kiiresti ja võin kiirelt reageerida, aga mul peab olema tunne, et see on minu vabadus. Et see pole kiirustamine, vaid see ongi omas tempos tegemine. Ja mingid asjad lähevadki nii kiirelt, sest ma olen neis kiire. Aga et see surve pole ilmtingimata väline. Muidugi ei saa seda alati valida, aga meeleseisundi muutust, seda vajasin ma küll.

Ja agentuurist muuseumisse minek on olnud täpselt see käiguvahetuse aeg. Juba tööd üle andes ei võtnud ma agentuuris uusi asju teha, sest oli ju teada, et ma lähen ära. Lõpetasin rahulikult vanasid asju, tõmbasin otsi kokku. Siis oli nädalake puhkust, kus mul oligi päriselt aega teha lõunauinakuid, näha unenägusid ja neid mäletada. Mediteerisin mitu korda päevas. Siis liitusin uue meeskonnaga, aga kohe ju tulidki jõulud peale. Ja niimoodi sammhaaval olen ma uude ellu kohanemas ja täna tundsin üht asja nii selgelt.

Ma nimelt püüdsin olla valmis selleks, et ma tunnen end uues kohas alguses kohutavalt üksildasena. Sest see on alati nii olnud – isegi, kui ees on tuttavad inimesed, läheb perekonnatunde tekkimiseks aega. Ja see on okei.

Aga täna ma sain aru, et ma ei tunne end üksildasena. Kuigi ma istun omaette kabinetis, enamiku ajast üksinda. Aga ma pole ÜKSILDANE. Ma saan käia muuseumis ringi, suhelda ääretult huvitavate ja inspreerivate inimestega, kes kõik annavad mulle ideid selleks, et ma saaksin jutustada muuseumi lugusid. Rääkida neid lugusid kõikides erinevates vormides. Ja just lugudejutustajana olen ma end kõige rohkem elus tundnud. Et see on see, mida ma päriselt sisimas tahan olla ja olen. Et minus on see geen – kui ma oleks sündinud kiviajal, siis poleks ma viitsinud jahtida, vaid ma oleks olnud see, kes istub ja valvab lõket ja jutustab õhtul lõkke ümber lugusid ja kuulab teiste omi, et neid hiljem jälle edasi rääkida, pärimuse säilimiseks.

Ja Lisettele seda sõnastades, seda mitte-üksildust, sain ma aru, et ka füüsiline ruum, tõepoolest. Mul on oma väike koopake, mis muutub aina hubasemaks ning jah, ma olen üksi ja enam pole avatud kontoris nagu ligi 10 aastat ja ehk pealegi olin harjunud olema – aga ma pole üksildane. Teiste inimeste keskel tunda end üksildasena on palju-palju kergem. Minna uude kohta, kus su ümber on palju uusi ja võõraid nägusid, kes kõik tunnevad end nii koduselt, sina oled ebalevalt alles enda kohta leidmas… See on hoopis teine kogemus.

Ahjaa, tegelikult pidin hoopis aeglaselt elamisest…

Käisime täna kolleegidega lõunal ja kui olime ära söönud, jäid kõik veel istuma. Mina ei mallanud oodata ja hakkasin tõusma, et noh, läheks ikka tööle tagasi ka, poolnaljatledes. Ja muidugi me läksime, aga just see moment oli minu jaoks nii märgiline. Et nii on ka täiesti okei. Et ei pea sööma joostes, võibki jääda korraks veel istuma ja juttu ajama. Ja et su jaoks leitakse aega.

Muidugi, ärge saage selles mõttes valesti aru, et muuseumitöö oleks nüüd hirmus igav ja aeglane. Hakkame ehitama uut muuseumimaja ja juba on meil selle asjaga megakiire. Aga nagu Lisette saates räägib, ei tähenda aeglane elamine laisklemist ja uimerdamist. See on päevas hetkede märkamine ja endale nende hetkede lubamine. Ning ma sain aru, et ma olin selle osa endast kinni vajutanud, vähemalt osaliselt. Varem märkasin ma palju rohkem – ja ma loodan, et aktiivselt nüüd selle kallal töötades tuleb see oskus taas mul meelde.

aastakokkuvõte 2023

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Sel aastal kirjutan oma traditsioonilist aastakokkuvõtet Saaremaal. Perekond valmistub vaikselt näärideks – meil on alati kombeks omavahel ära jagada, kes mida lauale teeb-toob. Minu õlule jäi, nagu ikka, mu mandariinikook, ja kuna selle tegin juba eile valmis, siis saangi hetkel siin diivanil kassi kaisus oma blogidakindust korraldada.

Meeleolult on selleaastane aastavahetus meeldivam. Suured mured, mis hakkasid kummitama möödunud sügisel, pole kaugeltki veel lahenenud, aga ühest küljest olen ma vist selle olukorraga harjunud, teisest küljest ma tean, et ma teen kõike endast olenevat, et neid lahendada. Lisaks tegin ma taas karjääris väikese kannapöörde ning juba tunnetan, et tänu sellele jääb mu elus stressi palju vähemaks. Kindlasti ei tähenda see, et tööd oleks vähem, kuid töö iseloom on teistsugune. Aga sellest ma kirjutan ehk mõnes teises postituses.

Pealegi tulime me just reisilt ja kuigi kere on väsinud, siis meel on… tunnen, et meeles on mingid sõlmed end lahti kerinud nende viimaste nädalate jooksul. Ja ma tunnen, et mul on kergem hingata.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022)

1. Mida sa tegid aastal 2023, mida sa polnud varem teinud?

Ma sõin esimest korda austreid. Ma veetsin jõulud Prantsusmaal. MA KÄISIN PARIISIS. Ma käisin pereteraapias. Ma aitasin korraldada suurkontserte The Weeknd ja Depeche Mode.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Üle mitmete aastate (no julgelt 15 aastat olen seda lubanud) jõudsin ma lõpuks Pariisi. Tõsi, ma ei ööbinud seal, aga ma nägin ära kõik põhilise – Triumfikaared ja Champs-Élyseés, Eiffeli torni ja imelised vanalinnahooned.

Lisaks lubasin enda kallal tööd jätkata ja valguse poole sammuda. Jah, oli hetki, kus ma vajusin täiesti pimedasse mülkasse, oli üks eriti valus hetk, mil ma purunesin hüsteeriliselt suisa kildudeks, aga ma olen end jupphaaval tagasi kokku lappinud. Lisaks luban tegeleda paremini oma tervisega, sest et suvel selgus, kui käest mul see tegelikult on. Õnneks eksisteerib moodne meditsiin.

Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa! Üks übernunnundus tuli siia ilma juurde.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oleksin peaaegu saanud öelda, et ei, kuid maale jõudes selgus, et üks armas Ronnie on läinud koerte vikerkaaremaale. Kerget käppa, armas sõber! Kuulsuste surmadest raputasid kõige rohkem Dooce’i ja Matthew Perry lahkumised.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2024, mis puudus aastal 2023?

Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.

6. Mis riike külastasid?

Prantsusmaad.

7. Mis kuupäev aastast 2023 jääb igaveseks su mällu? Miks?

18.12.2023 – algas mu elu loodusmuuseumis.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Palju töiseid projekte õnnestus. Podcastikogukonnad on mul imelised. Aga vist ikka loodusmuuseumisse jõudmine on üks suurimaid kordaminekuid.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Jätkuvalt tunnen, et olen emana läbikukkunud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Tervis, selgus suvel, oli väga-väga käest ära. Koroonas olin ka jälle. Selg on täitsa pekkis, kuid füsioterapeut on mul jätkuvalt imeline.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mul ei meenu ühtki materiaalset asja, küll aga ehk Taylor Swifti Eras Touri filmi esilinastuse piletid. See elamus, mis ma sain ja mille sai mu tütar… See, kuidas ma olin tunnistajaks sadade noorte inimeste ühtekuuluvustundele ja hetkelistele sõpruste tekkimisele… See oli imeline.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Siki ja Alex – he ovat nyt naimisissa. Ja muidugi mu lähiring: Lisette, Heidi, Katu, Andra, Inku. Imelisi inimesi mu elus on palju ja ma olen ääretult tänulik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Söögile ja autoparandusele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Suvised pulmad. Ja paar korda olin ma elevil, sest tundus, et ma saan deidile, aga kõik need õhupallid visisesid kiirelt tühjaks.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2023 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Viibinud meeleheites.

20. Kas sa armusid aastal 2023?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Eriti sarju ma viimasel ajal ei vaata, olen rohkem Youtube’i kolinud oma meelelahutusega. Aga kindlasti “Good Omens” ja “Doctor Who” tagasitulek olid tipphetked. Väga elasin kaasa Watcherile (Ryan, Shane ja Steven Lim) ja “Project Fear” pundile.

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”, “Kosmose peatus”, “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Nope.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), ja mu voodi ümber on hunnikutes lugemata raamatuid. Aga kõige rohkem mõtlesin vist Dooce’i raamatule “Valedictorian of Being Dead”, mida lugesin vahetult tema enesetappu. See raputas mind väga. Samuti Matthew Perry “Friends, Lovers and the Big Terrible Thing”.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Sel aastal jõudsid Food taas mu Spotify Wrapped esikohale, aga Taylor Swift ei olnud kaugel maas. See lihtsalt on hardcore Swiftiga kooselamise kõrvalmõju, kuigi ma tõesti armastan Swifti nüüdseks ka ise. Ta on lihtsalt geniaalne. Aga avastustest tooks hoopis esile nn TikToki-muusika. Näiteks avastasin enda jaoks Carlos Ukareda (olin pikalt veendunud, et ta on kuskilt välismaalt). Aga mu lemmik-lemmik lugu üldse, mis paneb mind pea alati nutma ja ajab ihukarvad püsti, on “If I Were a Fish” Corookilt ja Olivia Bartonilt.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Värsket hingamist, mingit suuremat sorti muudatust.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma vaatan väga vähe filme, aga sel aastal sattusin kinno päris palju. Suurima elamuse pakkus muidugi “Savvusanna sõsarad”, ma lihtsalt ei suutnud pisaraid peatada.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 39 ja tegime dinneri T1 selles supervaatega baaris. Paraku tehti seal palju vesipiipu, mis ei klappinud hästi rasedaga seltskonnas, aga jätkupidu vanalinnamüüris oli fantastiline.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma poleks jätkuvalt pidanud pidevalt kasutama sõna “koolitõrge”.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nõiamoorikleidid for the win.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ausalt öeldes vist Heidi ja Lisette ja Siki kõige rohkem.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Taylor Swift takes the cake sel aastal.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu ülemöödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror. Sel aastal lisan siia veel Laura Mallene paar päeva tagasi avaldatud artikli kiriku kaitse all toimuvast perevägivallast. Sees ikka räigelt kihvatas.

34. Keda igatsesid?

Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Uusi tuttavaid oli küll, aga vist kõige lahedam oli päriselus näha neid tuttavaid esimest korda, kes on olnud tuttavad läbi ekraani või podcastimaastiku juba mõnda aega.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2023 õpetas.

Ütle hästi. Kui sa märkad midagi, mis on ilus või hea, siis ütle seda. Loo maailma nii palju positiivsust, kui sa vähegi suudad.