Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

eksteemad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Otsustasin suve algusest hakata kokku lugema, palju suve lõpuks koguneb ekse ja eksteemasid, kes kuskilt välja ilmuvad ja ühendust võtavad.* Eile meenus, et pidingi ühele tagasi helistama, kes sattus helistama täpselt sel hetkel, kui tegin soome keelt ja kui Duolingos on double pointside aeg, siis hell to the no ma vastu võtan sel ajal kellegi kõnesid. See on minu tööjärgne lõõgastusaeg, see on aeg, et ükskord, ÜKSKORD välja murda sealt Diamond League’ist, ja võibolla ükskord ka aru saada, et soome keeles käib sõna on ka mitmusesse.

Igal juhul, meenus, et pidin talle tagasi helistama. Õigemini, ta meenutas seda ise veidral kombel – olin parasjagu poes, kui kerkis mälupilt eelmisest õhtust: olin just telefoni ära panemas, kui nägin, et ta saatis voisi. Oli see unes või ilmsi? Läksin otsima, nägin, et oli ära kustutanud.

Pole ju midagi intrigeerivamat kui kustutatud sõnumid!

Selgus paraku, et sõnum ei olnudki mulle mõeldud, küll oli tal hea meel minust kuulda.

“Kuidas sul läheb? Hästi?”
“Jaa, mul läheb väga hästi! Ja sul?”
“Normaalselt. Tore, et sul läheb hästi.”
“Mulle meeldib, et sa mulle helistasid. Ja tore, et sa ikka veel nii palju naerad.”

Kõne oli lühike ja armas, hiljem aga mõtlesin, et vist mõlemad teadsime, et meil ei lähe kummalgi väga hästi. See oli üks neist kõnedest, kus sa lihtsalt pead ütlema, et kõik on hästi, sest te pole (enam) nii lähedased, et detailidesse minna; ja lõppeks polegi vahet. On nagu on, elame edasi. Suures plaanis kindlasti ongi ju hästi, kuidas iganes me seda hästit defineerime.

Muidugi on kogu see eksiteema Veenuse retrograadiga seotud ja mu sõbrad teavad küll, et ma jauran sellest üle mõistuse palju, aga ma lihtsalt näen, et see on nii teemas praegu. Pealegi opos minu Päikesega, aga see pole hetkel tähtis…

Ühesõnaga, Veenuse Rx ajal on normaalne, et muuhulgas ka igast eksid ja eksteemad välja ilmuvad. Eelmisel korral (detsember 2021) tegin ma ise paljudele oma eksidele ja eksteemadele Veenuse retrograadi ja saatsin neile need “kahju, et meil nii läks, aga loodan siiski sulle parimat” kirjad. Kergendus oli mõne inimesega päris suur – sain aru, kui kaua olin mingeid ütlemata sõnu endas kandnud. Ja mu ekside ja eksteemade auks pean ütlema, et nad kõik vastasid mulle heatahtliku graatsiaga, mille eest olen ütlemata tänulik.

Teisalt – keegi pole meile võlgu mitte midagi. Ka mitte closure’it. Eriti kohe pole seda meile võlgu inimesed, kes on rohkem meie peades kui meie eludes elanud; või inimesed, kellega sa oma kujutlustes suhteid lood ja armastust välja mängid, ise võibolla aru saades küll, et sel pole mõtet ja vaid teeb haiget, aga lõpetada kuidagi ka ei oska.

Ning jah, teile teen ma ka praegu väikest Veenuse retrograadi, sest mida üks tunnetest kirjutav blogija taastulemine endast muud ikka kujutab.

Tagasi closure’ite juurde tulles, siis… Kas me üldse kunagi saame täielikult asjad lõpetatud. Ma pean end küll superäralõikajaks ja edasiliikujaks, aga tegelikult elavad kõik need suhted, mittesuhted, tundepojad ja tunded nendes ajamomentides edasi, kus nad kunagi alguse said – ja mul on sellega täiesti okei. Elage, olge, tore on teile tagasi vaadata, tore, et tegite minust selle, kes ma täna olen. Peaasi, et hetke-Daki ka mõistab, et mingid asjad kuuluvad sinna, kuhu nad kuuluvad. Minevikku.

Muidugi on päris palju ka inimesi, kellega on tunne, et kohtutud sai valel ajal. Kui vaid oleks olnud see või too teistmoodi! Ja samas usun ju seda ka, et pole olemas sellist asja nagu vale aeg, et kõik juhtub põhjusega just sel hetkel, kui ta juhtuma peab. Et ju siis nii pidi minema, ju ei olnud teie kohtumine kismet, ju oleks ta saanud su jaoks rohkem olemas olla või oleksid sina saanud rohkem oma seinu alla lasta, või oleks-poleks… Ning siis mõnikord näed telefoniekraanil tuttavat nime või numbrit ja saad jälle öelda: “Jah, mul läheb hästi, kuidas sul?”

—
*Hetkel on arvuks 4/x.

aasta pikim kuu

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mu sees on mingi kummaline vaikus ja ma ei saa aru, millega tegemist on.

Astroloogiliselt oleme me muidugi hetkel ajas, kus ühest küljest ongi sissevaatamise aeg (tervist, igasuvised retrograadid + vahelduseks ka Veenuse Rx), aga teisalt peaks olema ka rämedate elumuutuste aeg (Põhjasõlmed vahetavad märke ning järgmise 1,5 aasta suunad hakkavad selguma). Ja kui üldiselt elan ma üsna kooskõlas erinevate astroloogiliste protsessidega (Kuukalendrit võib minu tsükli järgi paika panna küll), siis praegu on juba nädalaid kestev vaikus ja ma ei saa üldse aru, milles asi on.

Mõnes mõttes on see minu häiritus sellest vaikusest ka vist natuke selle toksilise “areneme ja kasvame” kultuuri osa, kui IGA SEKUND peab midagi õppima ja kui seda ei toimu, siis oled justkui läbi kukkunud. Ma saan ratsionaalselt aru küll, et vahepeal on täiesti okei lihtsalt elada ja mitte igast asjast õppetundi otsida või mitte igat asja ümber mõtestada, aga millegipärast siiski tundub, et kui ma juba pean end selliseks spirituaalseks pifiks, kelle jaoks juhuseid pole ja kes universumisse usub, siis järelikult on selles vaikuses midagi väära, järelikult on mingi paus juhtunud. Ja kas see paus siis on mõttega või lihtsalt oodatakse (ärge küsige, kes täpselt ootab, ega ma ise ka ei tea), mil ma lõpuks aru saan, kus ma valesti keerasin ja kus pean jälle õige raja peale keerama. Või siis milles täpselt asi on? Kelle poole ma saaks palun pöörduda ja andmepäringu esitada ses osas?

Võibolla on asi ka mu diagnoosis, sest kuigi ma olen aastaid medikeeritud ja üsna stabiilne, tunnetan ma alati ära, millal on kuskil seal all kergem maaniaperiood ja millal depressiivsem aeg. Ning jah, terve see sügistalv olin ma päriselt depressioonis, see ikka tuli nii FULL BLOWN hooga, et võttis hinge kinni. Kui ma ükskord taastusin ning korraks jälle kõrgematesse sfääridesse oma vaimse seisuga jõudsin, oli vabanemine imeline, mulle jälle meenus, mis tunne on, kui pea on selge, kui mõtted jooksevad, kui elu vastu on uudishimu ja kirg.

Ja siis saabus vaikus. (Enne saabus kuumalaine, siis saabus vaikus.)

See on kohutavalt häiriv.

Ma olin selleks nädalaks teinud endale ka palju plaane – pidin kokku saama mitmete sõpradega, kellega minema lõunale, kellega kohtuma pärast tööd. Lohutasin end, et olgu, sel nädalal läheb elu jälle käima, murran vaikusest välja. Kontoris on küll remondieelne segadus, aga mõned üksikud inimesed siiski on ka seal, ja kontoris on ikka parem kui kodukontoris. Vähemalt vaikuse/mittevaikuse skaalal.

Ja siis läks eile kontorist ära sõites mootorituli põlema, mis ühtlasi tähendas kõikide kokkulepete ülesütlemist ja minu sunniviisilist kodukontorisse taandumist, kuniks töökoda asja üle vaatab ja teada annab, kui suure hulga oma säästukontolt sel korral välja kandma pean.

Kuna ma juhustesse ei usu, siis tundub seegi nagu mingi meelega seatud asi. Et ma ikkagi pean praegu vaikuses istuma ja võibolla püüdma selgeks teha, kas on midagi, mida ma väldin? Mingid tunded, millele ma ei taha otsa vaadata? Mingi arusaamine, milleni ma veel jõudnud pole? St, eks neid arusaamisi ole ilmselt tuhandeid ja kõigini ei saagi korraga jõuda. Aga on näriv tunne, et ma olen midagi tähelepanuta jätnud.

Muidugi võiks selle introspektsiooni asemel tegeleda lihtsalt asjadega. Ma ei tea, teha sporti, veeta lapsega aega, koristada, värvida radikaid, teha “Kikimooride” kaevetöid, korrastada albumeid, lugeda… Eks ma muidugi üht-teist neist asjadest teen ka, aga see tundub nagu… distraction. Et tegelikult peaksin ma vaatama kuhugi mujale, aga mu pilgule ei näidata seda, mida ma nägema pean.

Lõppeks tekib küsimus, et kas inimesed, kes on neurotüüpilise(ma)d – kas nemad elavad sellise vaikusega koguaeg? Et kui ei olegi peas tuhandet mõtet ja asja, arusaamist ja märkamist, ahhaa-momente, vaimustumisi… Lihtsalt ärkadki üles, sööd võileiba, võtad arvuti, teed tööd, paned arvuti kinni, teed süüa, loed, lähed magama. Ja kõik on selline rahulik ja tasa?

Muidugi, tõenäoliselt on kõik väga normaalne ja tegemist on hariliku suvise madalperioodiga, karantiini järellainetusega, katastroofimaailmaga, milles elades püüame normaalsust leida ja hoida. Ses suhtes ei peaks vist enda suhtes väga karm olema, et koguaeg ei oska või suuda olla vaimustuses ja optimistlik (ja täpsustan, et ma pole ka pessimistlik, mul reaalselt on tühjus, neutraalne tühjus). Aga mina ju ise tean, et ma pole praegu päris mina ise…

…mis muidugi nüüd tekitab minus väikese arusaamise, et terve sügistalv polnud ma mina ise ja ongi vist liig nõuda, et ma oleksin tagasi mina ise selles tähenduses, kes ma enne seda sügistalve olin. Selleks ma tagasi ei saagi, liiga palju juhtus. Äkki siis see ongi mingi kookoniperiood, kuniks pusletükid paika kukuvad ja juured uues minas natuke paremini paika saavad?

Ah, kes teab. Vanasti oli nii, et kui ma blogisse kurtma tulin, siis järgmine päev oli selgus käes. Vaatame, kas sel korral ka nii läheb. Fingers crossed.

armastuskirjad eksile

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

“Mis tunne sul on, kui Kristinka Instagrami postitab stoorisid sellest, et “Naistejuttudel” läheb nii hästi ja sind alati ära täägib?” küsis A. ühel õhtul, kui olime väljas drinkidel.

See lause iseenesest on juba nii eksitav, et lubage, ma selgitan konteksti. Kogu see drinkideasi sai kalendrisse pandud kui just mitte veel siis, kui ta rase oli – A. siis, mitte Kristinka – aga peaaegu nii pika etteteatamisega küll. Et ükskord tuleb aega, jõuab aega, kui A. pole enam rase ja saab tulla üheks korraks õue. Ja mina, kes ma pole rase olnud juba 13 aastat, ei tohi kasutada ükski kord vabanduseks seda, et ma elan maal ja ei viiiiiiitsi ju linna tulla õhtul. Nii et me panime mitu kuud varem selle päeva kalendrisse, mina veel sätitasin nii, et oleks päev enne puhkusele minekut, viimane puhkuse-eelne päev pidi niikuinii mööduma kodukontoris rahulikult arveid tehes ja memo kirjutades ja viimaseid otsi sõlmides.

Siis aga selgus, et hoopiski tuleb võibolla tähtsale pitch’ile minna ja pidin kahjatsustundega (ausalt, ma arvan, et väänutasin meeleheitest ka käsi) A.-le teatama, et vot kahjuks jäävad meie dringid kas üldse ära või maksimaalselt põgusaks, sest ma pean kindlasti jõudma kaheksasele rongile – hiljemalt!!! – et olla reedel kenasti pitšivalmis (mitte segamini ajada teise hariliku valmidusega, bitchivalmidusega). A. haaras (tõenäoliselt) paremalt voodoo-nuku ja hakkas sellesse nõelu ajama, või otsis sahtlist välja sõbrannanduslepingu, et sellega Tartu-Võru rahukohtusse hakata kõndima, sest selline jutt oli absoluutselt MITTE AKTSEPTAABEL.

Mina muidugi mõistsin seda ja mõistsin ka, et okei, töö on tõesti tähtis ja nii; ja Elroni rongid käivad tõesti täiesti ebamõistlikult Klooga vahet (viimane läheb linnast kell 21.17! 21.17 ei lõppe teatrietendusedki! Mitte et ma teatris käiks, aga ASI ON PÕHIMÕTTES); aga kas ma tõesti siis loobun deidist sõbrannaga, keda ma niigi näen kord kvartalis HEAL JUHUL?

(Õnneks kõik lahenes nii, et pitch lükkus edasi ja ma jõudsin viimase rongi peale ka kenasti, ja nüüd, suure ringiga, oleme me taas loo alguses.)

“Hmm,” pühkisin huulelt higi, sest tegemist oli ühega neist rõvedatest päevadest, mida suurem osa eestlasi näib armastavat ja hellitlevalt suveks nimetab. Me muidugi istusime ka asfaldidžunglis, kohas, mille nimi puhtjuhuslikult, on kah Tšungel. “Tead, sellega on nagu Tartuga. Ja Tartuga on mul selline suhe nagu eksiga, kelle ma ise maha jätsin, ja kel läheb nüüd ilma minuta nii hästi. Ja tegelt oled nagu sitaks rõõmus selle üle, et tal läheb hästi. Ja sa tead, et sa ISE jätsid sa maha – olgu siis põhjuseks kas elu paratamatused või tõsiasi, et te olite lahku kasvanud – aga ikka teeb vahel veits haiget, kui sa näed, kui hästi tal läheb ilma sinuta.”
“Oh, päris hästi öeldud,” ütles Maia, sest ma tahan siin ära märkida, et Maia oli ka seal laua taga ja ma polnud teda näinud mitu aastat.

Nüüd, Triinu kommentaarile eelmise postituse all vastates, mõtlesin sellele. Et tahaks Lõuna-Eestisse armastuskirju saata, aga ise olen ma end sealt nii ära lõiganud. Ja päriselt ka on valus Tartus käia, päriselt ka on valus näha, kui kuradi äge seal kõik on, ja see kõik on ilma minuta. Ja tegelt on nii hea meel selle üle, Tartu on täiega väärt seda, et ta niimoodi õitseks ja õilmitseks. Väga veider on see emotsionaalne side kohtadega.

Podcastist rääkides, siis “Naistejuttudega” on natuke vähem emotsionaalne see side. Kristinkat armastan palavalt ja tean, et ta teeb seda saadet edasi nii, nagu see saade peab edasi minema. Mina – igivallaline – olin juba ausalt ära tüdinenud neist suhtejuttudest, sest eks teoorias ole ma alati kõva olnud, praktikas vähem ja praegu pole nagu praktiseeridagi midagi. Tähendab, suhteid on palju, mida ma praktiseerin ja kultiveerin ja kus ma teadlikult intiimsusesse ja lähedusse panustan. Aga ma mõtlesin hetkel paarisuhet.

Pealegi tähendas meediamajast lahkumine, et ma siiski pidin enda loodud brändid maha jätma, see on üks keeruline õiguslik küsimus (või isegi vähemkeeruline) – ja tegelikult oleksin ma võinud igast asju jätkata, kätt poleks ette pandud. Aga ma lõpetasin, sest ma ei tahtnud enam, ma olin väsinud. Tahan teha oma krimi ja para ja krimi ja para ja veits eso ja… Ja kirjutada tegelt tahaks, eks.

Sest natuke tekkis “Naistejuttudega” ka see efekt, mis kunagi tekkis Dakiblogiga – et endal hakkas enda häälest halb juba. Et kaua võib üks mutt mölada. Palju on mul ikkagi öelda kõige kohta? Tuleb muidugi välja, et PALJU, aga kas alati kõike peab siis ütlema, rääkima, kirjutama?

Praegu tundub podcastide plaanis olevat paras tasakaal. Saan teha neid asju, mille suhtes on tõeline hüperfookus ja superuudishimu (“Kikimoorid” ja sodiaak ja kosmos), paraja tasakaaluga loba osas (“Mis värk sellega on?”). Aga tundes ennast, siis küllap ma varsti mõne uue podcasti jälle leiutan.

Armastuskirjade osas aga, mida Lõuna-Eestisse saata, pean natuke aru pidama. Välitöödele minema, nii-öelda.

Elame-näeme.

kõige-kõigemad 2022

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Küsimised peavad jäävad uusaastapäevaks, aga kõige-kõigemad jõuame ära jagada.

2015, 2017, 2018, 2020, 2021

Kolm kõige paremat hetke 2022

Kui Naaskel esimest korda rinnal nurru lõi

Naaskel tuli meile Viljandi varjupaigast, kuuesest pesakonnast. Kolm olid mustakirjud, kolm punased. Ja ma nii väga tahtsin punast! Leidsime Kertuga imekombel kiirelt kodud ka ülejäänud tibudele (kuigi tõsi, selleks siiski tegi raskema töö Kertu ära), ja see väike värisev ja susisev Naaskel tuligi meie juurde. Esimese asjana pani ta kohe peitu ja see peitusemäng käis meil umbes viis päeva. Siiski õnnestus mul ta juba esimesel või teisel õhtul saada siiski rinnale ja nurruma ja see tunne oli võrratu! Siis sain aru, et kuigi ta on arglik, saab temast suur nurru- ja süleloom. Sussu, muide, pole senini suurem asi sülekass. Noh, nüüd on meil siis Naaskel neid ülesandeid täitmas.

Kui ma sain korraks hingata

Kuulasin “Kosmose peatuse” eelmise aastalõpu ennustusesaadet ja seal ütlesin (kuigi kollektiivile): “Oktoobris tundub sulle, et sul on väga raske ja sa ei saa enam hakkama. Sellisel juhul aga küsi abi emalt või kelleltki teiselt, kes sinu jaoks emarolli kehastab. Ta tuleb ja aitab. Tal võib isegi olla must kass!” Ja mu ema tuligi mulle oktoobris appi, jättes oma musta kassi kasuisa hooldada. See nädal oli nii vajalik – ma sain korraks hinge tõmmata ja üle pika aja tundsin, et äkki ma ikkagi saan selle kõigega hakkama. Nojah, eks me näe, kas saan ka, aga see hetk, kui sain korraks kaoses hingata, oli imeline.

Üks aprillipäev ja -õhtu

Me kondasime mööda metsi ja mereäärt, õhus oli nii tugevalt kevadet, et mantliga oli päikese käes palav. Ja siis kerisime me end mereäärses majakeses diivanile, rääkisime, seal oli vein ja hiinakas ja tarokaardid ja edasilükatud suudlused ja nende ootamine, ja siis nendesse uppumine. See oli üks ääretult ilus muinasjutt.

Kolm kõige sitemat hetke 2022

Hingetuks röökimas

Ma istusin autosse ja sõitsin, mu sees oli nii palju pettumust ja viha ja kurbust, et ma lihtsalt röökisin ja röökisin. Röökisin, kuniks hääl oli kähe ja enam midagi välja ei tulnud. Sõrmenukid roolirattal olid valged, sest pigistasin vihaselt ja kõvasti, ja siis röökisin veel, et lõpuks see röögatus pisaratesse sumbuks.

Sügistalv

Kogu see sügistalv oli üks pikk sitt hetk, pikk ja veniv, nätske ja lämmatav, otsa ja äärt sellel pole. Üle kümne aasta on esimene kord, kui mul pole jõulutunnet. Ja üle ma ei tea, mis aja, on esimene kord, kui mul pole kodus kuuske. Ma olen katki.

Luupainajad

Sel aastal olen pidanud harukordselt palju võitlema luupainajatega. Viimati üleüleeile.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2023

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Usu

Ma loodan, et leian tee tagasi oma usuni.

Kannata

Ma loodan, et kui ma kannatan, siis lõpuks läheb paremaks.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma enam ei alusta köögiremondiga.

Ma väga tahaks loota, et ma ei tunne enam sellist lootusetuse ja raevu kombot, nagu olen tundnud. Näen vaeva, et selle tundeni enam mitte jõuda.

Proovin mitte öelda jah, kui keha ütleb “ei”.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta kassipoeg: Naaskel!

Aasta ellujääja: Nele

Aasta elupööraja: Lisette

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kaos.

aastakokkuvõte 2022

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen oma aastakokkuvõtetega totaalselt hiljaks jäänud – aga võibolla ei ole ka. Praegu on retrograadis nii Merkuur kui ka Marss, nii et ma olen täiesti rahul sellega, et kõik ei pea hakkama uuesti esmaspäeval. Et praegu on veel mõned nädalad olla selles sisevaatlusenergias, võtta kokku, mõtiskleda, olla tänulik, analüüsida, vaikselt sättida nina uutes suundades. Jah, nina võib sättida, aga sinna ei pea kohe tormama. Aega ju on.

Aga hakkame siiski asjaga pihta. Ma olen üksi kodus, Mila läks sõbranna juurde pühitsema, minu kõrval magab Naaskel ja telekas on pausi peal “Sõbrad”. Kana tuli ahjust, snäkid on laual, vein on klaasis, rituaalid on tehtud, nüüd siis veel blogirituaalid. Lesgo!

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021)

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Ma osalesin Red Bull Lennupäeval. Ma reisisin üksi kolme lapsega. Ma jäin koroonasse. Ma käisin nii palju Soomes kui pole varem käinud. Ma tegin tööl asju, mida ma pole varem teinud. Ma hakkasin Genka ja Liisiga tegema podcasti.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Oma Pariisi-lubadust ma ei pidanud, aga annan selle uuesti. Ehk sel aastal? Eelmisel aastal lubasin end paremini ja teadlikumalt armastada. See tuli aasta esimeses pooles välja palju paremini kui teises pooles. Hetkel olen ma üsna eksinud ja saan läbi päevade tänu antidepressantidele – miski, mida pole 10 aastat vaja läinud. Aga ma luban, et ma jätkan tööd iseendaga ja sammun siit august valguse poole.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Tittesid mõned inimesed said, aga mitte esimese lähiringi omad. Samas on lootust!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Suri armas vanaonu, suri Pussakas. Suri ka Taylor Hawkins, kes muidugi polnud lähedane, aga siiski… Raputavaid surmasid oli päris palju. Eriti palju surdi aasta viimastel päevadel.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?

Ma soovisin jätkata retke Päris Oma Majakese suunas, kuid see siiski peatus. Selle asemel on mul uus köök, ja natuke rohkem vaba raha oli siiski ka. Soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka.

6. Mis riike külastasid?

Soomet, Saksamaad.

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2.09.2022 – lahkus Pussakas. 2.12.2022 – meie ellu tuli Naaskel.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Oeh, olles praeguses vaimses seisukorras võib tunduda, et suuri kordaminekuid nagu polnudki. Aga – ma olen ikka veel siin. See on juba suur asi.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma kukkusin läbi emana.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olin koroonas, see oli päris rets. Füsioteraapias käin senimaani ja see on olnud üks mu elu parimaid otsuseid.

11. Möödunud aasta parim ost.

Seoses uue köögiga ostsin ma lõpuks endale blenderi ja uue pliidi ja need mõlemad on olnud suurepärased. Ostsin ka Estookini kunsti! Ja lõpuks uue madratsi! See viimane vist on tõesti viimaste aastate parim ost. Ahjaa, ja kompaktne AC on ka olnud elupäästja, kuigi ma ei ole suutnud õigesti seda toru aknast välja suunata ja ehitasin mingi pleedide ja teibiga lahenduse.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Heidi. Ta on lihtsalt imeline. Lisette. Samuti, absoluutselt imeline. Üldse mu elus on imelised inimesed, olen väga tänulik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Mis jäi söögist üle, see läks remonti. Annetustele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Uue podcasti alustamine. “Külmavärinate” lõpetamine ja selle muundumine “Kikimoorideks”.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Õigel ajal osanud peatuda.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Viibinud meeleheites.

20. Kas sa armusid aastal 2022?

Jah.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Oli üks, mille kohta ma lootsin, et see vaid üheöösuhteks ei jää, aga vahel on asjadel määratud nii minema.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Jätkuvalt on mu sarjataldrik suhteliselt tühi, kuigi Investigation Discoveryt on saanud ikka tohutult vaadata. Soovitan nende “Faking It” sarja, ja minu jaoks muidugi ja “Portals to Hell” on väga äge. Aajaa, paranormaalsest hullult meeldis “28 Days” Netflixis.

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”, “Kosmose peatus”, “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Nope.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), aga Dave Grohli “Storyteller” oli ikkagi maailma parim. Hargla kokku pandud “Eesti nõiad” ka väga meeldis.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Sel aastal kuulasin palju Ed Sheeranit, sest käisime ka tema kontserdil – suisa nii palju, et Food langesid mu Spotifys kuulatavuselt viiendale kohale! Ja Taylor Swifti kuulasime Milaga palju. Uutest avastustest… Palaye Royale ja Jacob Lee ehk? Oh, mis ma räägin, kõige ägedam avastus oli ju Dreadpin! Käisime seda musavideot Tartus filmimas ja see oli üks lahedamaid möödunud aasta tööpäevi.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Uut kööki.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma tean, et selleks on “Glass Onion”, kuigi ma plaanin seda alles homme vaadata. “Apteeker Melchiori” filmid ka väga meeldisid!

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Veetsin selle Olde Hansas, aga siis jäin kohe koroonasse ja õige päeva veetsin karantiinis ja isolatsioonis. Oli sellegipoolest päris armas kogu see lugu. Sain 38.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma poleks ära õppinud sõna “koolitõrge”.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Ikka vana hea nõiamoorikleidid.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lootus paremast tulevikust.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl, muidugi. Aga ka Lewis Capaldi, muide.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu möödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror.

34. Keda igatsesid?

“Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.” – Nii vastasin eelmisel aastal. Sel aastal oskan öelda, et ta on vist olemas küll, ja sai ka igatsetud.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Neid oli nii palju, enamik seotud tööga. Aitäh teile!

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.

Vahepeal tuleb lihtsalt läbi pressida, hambad ristis, ninast veri väljas, ja loota, et sa jõuad teisele poole välja.

the ones that got away

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen üle ma-ei-tea-kui-pika-aja üksinda laupäevaõhtul kodus. Muidugi olen ma teinud täna juba igasuguseid asju. Kõigepealt ma magasin üsna kaua, siis tegin arveid, siis tegin Notionit, siis tegin arvete saatmist, siis tegin veits slaide, siis toimetasin “Kosmose peatust” ja laadisin üles, siis tegin “Külmavärinate” saadet (muide, kas te Külmavärinad After Hoursist juba teate?), siis toimetasin “Külmavärinate” saadet (mis oli kõige lugudetihedam saade Külmakate ajaloos, üle kümne loo tuli kokku, mis tähendas ka hullu vaheklippide tsõksimist), siis toimetasin Külmakate artiklit, siis saatsin selle kõik ära, siis tegin süüa ja siis siis siis

Hakkasin juba vaatama kõike seda, mida olin endale auhinnaks salvestanud, et sel hetkel, kui saavad selleks nädalaks kõik kohustused tehtud, vajun ma lõpuks diivanile ja lasen Youtube’i Watch Later pleilisti käima.

Aga.

Käisin köögis ja kuulsin peas sõnu: “The one that got away.”

Ma ei tea täpselt, mida ma kirjutama pean, aga here goes.

Mul on olnud viimased nädalad mingi täiesti eripärane kriis – selline, kus kodused asjalood on paigast, kui tööl ei laabu üldse, kui kõik jookseb kokku ja ajus on vahemälu nii täis, et mitte miski uus mõte sinna ei mahu, vanadest rääkimata. Kui peab aina helistama ja koosolekuid tegema ja aina slaide looma ja parklates töötama ja alati, kogu aeg, on kuskil mingi kiire asi, mis tuleb kohe ära teha ja kogu aeg, alati, on kuskil mingi asi, mille ma olen ära unustanud. Ja ma olen olnud nii väsinud, mu aju on olnud nii väsinud, mu hing on olnud nii haige, ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama enam ühelgi rindel, kus ma hakkama pean saama. Ma ei oska aidata oma last, ma ei ole tööl vormis, ma unustan, mul pole uusi ideid, mu saatesalvestused venivad või juhtub midagi ja salvestus tuleb edasi lükata, ma ei jaksa helistada perele või sõpradele ja… Noh, nagu Ylle FBs kommenteeris: head kriisi ei tasu raisku lasta.

Aga lõpuks täna on mul nüüd, lõpuks, kell 21.21 õhtul, tunne et: mul on peas ruumi. Ja sinna ruumi tuli millegipärast fraas the ones that got away.

On päris kindel, et olen oma marupika blogiajaloo jooksul sellise pealkirjaga postitusi teinud. Täna hüppasid meelde aga kõiksugused eksid ja südamevärinad, kes on korraks elust läbi libisenud ja siis läinud. Ehk on asi selles, et mitmel mu sõbrannal on käsil uue eluperioodi algus, ja see on olnud päästikuks, kes teab. Mis iganes see põhjus ka on – täna ma mõtlen teile, kes te olete mind puudutanud.

Oli see üks kohutavalt ilus naine, kellega oli meil palju natuke varastatud ilusaid hetki, ja see, mis ma tema vastu tundsin, hirmutas mind nii väga, et ma sõitsin tema juurest koju ja enam ei julgenudki talle kirjutada. Siis oli see üks pikka kasvu mees, kellele meeldis kanda juukseid väikeses krunnis kuklas ja mind nähes hüppas ta õhku ja lõi kandu kokku. Olen, muide, püüdnud seda hüpet ise korduvalt järele teha, aga minu keha jaoks mõjub gravitatsioon (hakkasin kirjutama grafitatsioon) ilmselt palju raskemini kui tema jaoks. They both got away.

Siis oli üks see teine naine, kellega ma käisin imelisel deidil, mis vist, ma hakkasin pärast mõtlema, kas oli üldse deit. Aga kui ma teda esimest korda Tinderis nägin, võttis ta mu hinge kinni ja ainus, mis ma suutsin mõelda, oli GAY PANIC GAY PANIC HELP

Aga lõpuks ta arvas, et äkki ta siiski on rohkem hetero kui keegi muu ja see oli täiesti okei. Mul lihtsalt on senimaani raskusi sellega, et lülitada end ümber sõbratasandile. Eriti, kui mul ei jää vanade sõpradegi jaoks piisavalt aega. Või energiat. Niisiis the one that got away.

Siis muidugi on kõik need shes and hers, hes and hims, theys and thems, kes mingil muul viisil on hinge puudutanud ja sa oled neist päevadest või õhtutest või öödest või varahommikutest kõndinud ära natuke parema inimesena, mõeldes – ma võiksin sellega ära harjuda. Aga kuidagi läheb ikkagi nii, et elu läheb vana rada mööda edasi and they all get away ja tegelikult ju nii peabki minema. Me kõik oleme siin maailmas põhjusega ja vahel selle ühe konkreetse inimese eesmärk ehk ongi vaid põgusalt su elu ja sisemaailma puudutada, ja siis edasi lennelda, järgmiste tegude, suurte tegude poole.

Jaa, ja pikemad suhted ka. Mõtlen ühele eksile, kellega läksime lahku pandeemia alguses – deitisime üsna lühiajaliselt, ta oli ääretult tore inimene, aga lõppeks ikkagi polnud vist seal päriselt seda? Kui keegi küsiks nüüd, mis see “see” peaks olema, jääksin ma vastuse võlgu. Mõtlen talle palju, sest üks tiktokker on kangesti tema nägu. Ja ta oli olemas siis, kui Miuks suri. Ja kui järgmisel päeval mu boiler hakkas lekkima ja kõik üle ujutas. Ja tema tehtud kingituse – James Blunti kontserdipiletid – sain ma ära kasutada alles sel suvel. Mõtlen, kuidas tal läheb, loodan, et läheb hästi, et ta on õnnelik, et keegi oskab tema headust hinnata.

Mõtlen ühele teisele eksile veel, kes mind hiljuti FBs uuesti sõbraks lisas. Ma pole veel vastu võtnud, sest ma pole otsustanud, mida see tähendab. Kas sel üldse on tähendus. Tema oli ka tegelikult tore inimene, lihtsalt omade deemonitega, nagu me kõik.

The ones that got away. Mõtlen vahel ka sellele, kas keegi minust nii mõtleb. Ma olen ju ometi meister teiste inimeste eludest kadumisel. Kui olen otsustanud, et on kõik, siis üldiselt ongi kõik. Kuivõrd tervislik see on, ma veel ei tea. Jah, olen teinud ka seda, et üle aastate klõpsan DMidesse tagasi, et inimest tänada kogemuse eest ja head soovida. Vahel on meil kõigil ju neid DMe vaja, neid ekse, kes välja hüppavad ja midagi ilusat ütlevad. Ja vahel tasub ise olla see eks.

*

Reedel tööle sõites mõtlesin, et issand kui hea, et ma oma deidielu suvel ikkagi kinni ära panin, sest mul poleks üldse praegu aega ega energiat ega mõtteraasugi ühegi teema jaoks. Kui hea, et mul ühtegi teemat elus käimas ei ole. Eks ma mõneti tunnen ka, et ma olen ilmselt praegu sellises eluhetkes, kus ma tegelikult meeleheitlikult vajaksin abi, oleksin väga tänulik, kui keegi oleks mu kõrval ja aitaks kõige sellega hakkama saada – aga tean väga hästi, et pean selle kõik üksinda läbi tegema ja nullist ei saa keegi siia sisse tulla, see oleks too much, algused peavad olema ilusamad, mänglevamad, kriisivabamad, positiivsust loovad.

Sest kuigi ma olen kaugel sellest 20aastasest, kes kunagi blogima hakkas ja nutuselt koguaeg armastust otsis, usun ma jätkuvalt nii tugevalt, et kuskil on see muinasjutt olemas minu jaoks ka. Kuskil, kellegi silmadesse ma pean veel vaatama. Niisiis – las ma vaatan neisse silmadesse. Isegi, kui neist saavad silmad, mis got away.

dakiblogi 18

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Eelmisel esmaspäeval ärkasin ma ehmatusega üles unenäost, kus ma olin vaadanud, pea kuklas, taevasse. Taevas lendasid üle minu pea sõjalennukid, aga sellised sõjalennukid, mida minu silmad polnud veel näinud. Ma mäletan, et mõtlesin: “Kurat, hakkabki pihta ja venelastel on selline sõjatehnika, milleks keegi ei osanud valmis olla.”

Ärgates ma muidugi teadsin, et pole see mingi “prohvetlik” unenägu, selleks ei pidanud keegi meist olema prohvet, et tänaseid sündmusi ette näha. Me kõik ju teadsime, et see tuleb, selles polnud ju mingit kahtlust. Küll aga ilmselt kuulsin ma läbi une sõjalennukite madallendu, mis sellise unenäo päästikuks oli. Ämari lennuväljast vaid paari kilomeetri kaugusel elades on sõjalennukid mu elu tavaline osa.

Kuid kunagi varem pole need mu und seganud. Pigem ikka tekitanud kaitstud ja hoitud tunde. Ja kuna ka kaitseväe harjutusväli on siinsamas küla külje all, vaid mõnisada meetrit kodust, siis olen naljatlenud, et kas ma üldse saaks aru, et sõda on alanud, kuna püssipaugudki on mu elu tavaline osa.

Aga täna, vabariigi aastapäeval, tegin ma alustuseks annetuse Ukraina laste heaks (seda saab teha siin) ja siis lihtsalt istusin köögis ja nutsin. See nutt tuli peale nii meeleheitlikult ja ootamatult, et tõmbas hinge kinni. Ma nutsin ukrainlaste pärast, ma nutsin oma Kiievi vanaonu pärast, kes suri aasta tagasi ja kelle silmad enam seda sõjakoledust ei näinud. Nutsin tema tütre ja tema pere pärast, kes ikka veel Kiievis on. Nutsin oma lapse pärast, kelle tulevik on nii ebakindel, sest mis maailma oleme me loonud? Ja nutsin iseenda ja oma kasside pärast, sest kui ma peaksin praegu minema, siis… kuhu ma läheks? Kuidas ma läheks?

Tahtsin minna tagasi magama, või noh, lõunauinakut tegema, sest reaalsus tundus nii overwhelming; ja pealegi olen ma ka niisama väsinud. Aga siis sain aru, et kui ma ka täna ei kirjuta, siis… Nojah, mis sellest siis oleks olnud. Suurt midagi.

Mõtlesin veel oma igapäevatöö peale, mis muidugi õnneks või kahjuks pole enam uudistemaailmas. Et ühest küljest on vaimsele tervisele nii tähtis, et jätkaks eluga nii nagu ikka, sest see on reaalsuse pidepunkt ning kuna mu seltsielu on ikka pigem harv, on just kolleegid need, kes pakuvad nii väga vajalikku inimkontakti ja tunnet, et sa oled kuskil vajalik, et su oskused on millegi loomisel abiks. Isegi kui selle loomine võib lõpuks ajaloos olla midagi, mis osutub pikas perspektiivis kasutuks, sest oleme Kolmandas maailmasõjas.

*

Aga dakiblogi on siiski 18. Saanud täisealiseks. Ja maailm on selle pea kahe kümnendiga muutunud tundmatuseni. Ka mina ise olen muutunud enda jaoks kohati tundmatuseni. Mõned asjad on ikka muidugi samad – ikka veel otsin armastust, kuid nüüd ehk olen jõudnud selle olulise algsätteni, et armastust enda vastu enam otsima ei pea, see on olemas nii sügaval sisimas kui ka pinna peal kohe võtta. Aga vahel muidugi ma ei tea, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et ma kasvataksin üles lapse, kel on olemas kõik vajalikud tööriistad, et maailmas hakkama saada. Kas sellest piisab, et tagada südamerahu. Kas sellest piisab, et teha enda jaoks parimaid otsuseid. Ma ei tea. Eks see elamine üks suur eksperiment olegi ju.

Ma vaatasin just oma käsi ja sain aru, et lõpuks ei näe mu käed enam noored välja. Et lõpuks nad näevad välja nõnda, et hakkavad vaikselt vananema. Olen seda kaua oodanud. Äkki nüüd lõpuks on siis ka endal oma vanust lihtsam tajuda?

Igal juhul. Head vabariigi aastapäeva, sest see on nii tähtis, et meil meie vabariik on, isegi kui peame jagama seda täielike sitapeadega. Aga vabadus on neilgi olla, paraku. Ja siis muidugi: slava Ukraini! Te tulete sellest võitjana välja, te lihtsalt peate.

kodudest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Veeresin just Instagramis ringi, kui Lisette postitus ette jäi ja see puudutas minus midagi. Midagi, mis sundis kohe haarama arvutit ja avama seda minu kõige külastatavamat lehekülge, blogilehte.

Ma hakkasin mõtlema oma kodude energiate peale. Ma jätan praegu Tartu neist heietustest välja, sest esiteks olen ma Tartust varem väga palju bloginud, aga peamiselt… on mul Tartuga nüüdseks väga raske suhestuda. Kõik need mälestused on muutunud mingiks imelikuks uduseks filmiks, kus peaosas oli mingi kummaline, võõras tütarlaps, kelle mõttemaailmaga ma enam suurt ühendust ei tunne. Ja ausalt öeldes – ka mälu on väga kehv. Ma ei mäleta oma 20ndatest peaaegu eriti mitte midagi.

Aga Tallinna-kodud… Jah, kui ma 2010 Põhja-Tallinnasse kolisin, jälestasin seda korterit hingest. Ma pole kunagi elanud üheski kortermajas, kus oleks olnud nii palju peretülisid, nii palju hooletusse jäetud lapsi ja nii palju kurbust ja viha, kui seda oli kaitseväe kortermajas. Ja ma isegi olin seal väga-väga õnnetu. Aga ma olin seal ka kõige õnnelikum üldse. Mäletan senini selgelt seda hetke, kui istusin diivanil, sabakont ikka veel sünnitraumast kohutavalt valutamas, rinnad paistes, pea segi magamatusest, hormoonidest ja kurnatusest, laps põlvedel. Ja seda esimest naeratust, poolikut, nii ebalevat, et ma kahtlesin, kas see üldse on nö päris, teadlik naeratus. Aga oli!

Ma kibelesin sealt korterist ära, kuid nüüd mõtlen tagasi, et tegelikult oli selle asukoht mõnus ja meri oli sealsamas, ja kogu see piirkond oma hooletuses tegelikult sobis mulle. Ma lihtsalt ise olin kohutavalt õnnetu, üksik ja eraldatud, kaugel oma lähedastest, hirmust poolsegi, sest ma pidin hakkama saama millegi nii vastutusrikkaga kui seda on väikese inimese elus hoidmine. Ma kibelesin sealt ära ja kui me leidsime Nõmme korteri, kus polnud sees isegi tualetti, vannitoast rääkimata, veensin ma oma toonast partnerit ülikaua, et me selle korteri ostaksime. Aed, sirelid, tillukesed majad ja ahiküte… Oh, see tundus puhas idüll.

Muidugi oli see kaugel idüllist. Sellest sai korter, kus ma kogesin kõige jõledamaid kohtumisi iseenda ja teiste inimeste deemonitega. Palju unetuid öid, palju liialdamisi, palju põgenemisi, palju iseenda passiivset hävitamist. Nendesse seintesse jäid kinni ka mõned sellised mälestused, mida ma tänaseni pole mäletada julgenud või osanud, see kõik lihtsalt oli nii kohutavalt traumaatiline. Ma ei tea, kas on õige öelda, et tulin sealt välja PTSD sümptomitega, aga võib-olla. Mul on isegi võimatu öelda, paljuga ma sellest olen praeguseks diilinud ja palju lihtsalt alla surunud, sest seda kõike on… palju. Ja mõtlen vahel, kas neid kõige õudsemaid mälestusi üldse peakski mäletama, äkki on parem, kui ei mäleta?

Ja kuigi ma ei tahtnud sealt tegelikult vist ära kolida – ja kohe eriti ei tahtnud ma kolida linnast nii kaugele, veelgi suuremasse eraldatusse – siis tänaseks olen ma muidugi superõnnelik, et elu nii läks. Mulle meeldis selle korteri energia kohe, see oli puhas ja rikkumata, siin olid elanud õnnelikud inimesed. Aga mina tõin siia kaasa oma õnnetusehunniku, kogu enda kogunenud traumad ja valud ja haigetsaamised ja nõrkused. Läks tükk aega, kui aegamisi see tume pilv mu ümber hajuma hakkas ja ma surusin, hambad ristis, veri ninast väljas, iseseisva tuleviku suunas.

Olen vaadanud tagasi, mis olid need summad, millega ma alguses hakkama saama pidin. See korter on kallis, st kommunaalid on kallid. Talvel 500-600 eurot kindlasti kokkku. Õnneks polnud üür siin kallis ja hiljem, kui korteri ära ostsin, pole olnud ka laenu tagasimakse kallis. Aga opereerisin ma umbes samade summadega, toiduraha jäi mõnikord 20-30 eurot nädala kohta. Püsivale tööle sain siis, kui olin siin juba üksi aasta aega toimetanud, siis läks mõnevõrra kergemaks. Või noh, ma ei tea… See on vist siin elamise kõige suurem raskus. On füüsiliselt koormav linna vahet sügada, kuigi nüüdseks on mul raske ette kujutada, et ma seda ei tee. Aga see on juba teine jutt…

Ühesõnaga, selle korteri energia siin on olnud ääretult toetav ja armastav. Jah, nii nagu igas jumala kohas elades (vanad lugejad kindlasti mäletavad, et olen sellest rääkinud) kummitab ka siin, aga siin pole kunagi olnud halvaendelist tunnet. Luupainajaid siiski olen kogenud, viimati nii hiljuti kui eelmisel nädalal, aga mulle tundub, et need pole korteriga seoses ja et need seinad siin teevad endast kõik, et meid nelja hinge siin vahel hoida ja kaitsta. Ning oma ahjualune on siin ka, sest mul on jätkuvalt keeruline ette kujutada, et ma elaksin kohas, kus pole vähemalt üht kohta, kus saab teha elavat tuld.

Ma olen siin õppinud, et ma saan üksi ja ise hakkama peaaegu kõigega. Tõesti, peaaegu kõigega. Kui ma jõuan köögiremondini ja sellegi seljatan, siis võin üsna kindlalt öelda, et ma ei jää millegagi hätta. Ma olen siin õppinud, et saan ainsana loota iseendale ja et see on okei, sest ma olen ise enda kõige suurem sõber ja toetaja. Ma olen õppinud, kuidas ennast rohkem ja paremini armastada, seda hoolimata kõigist valusatest vigadest, mida olen varem oma elus teinud ja eksimustest, mida olen teinud enda ja teiste suhtes. Ma olen aru saanud, et üksi on täiesti okei. Olen aru saanud, et kõige tähtsam on kõigepealt anda armastust endale, alles siis suudad sa seda endast välja anda.

Ja nüüd, pärast kõige pikemat kallima-vaba perioodi, mis mul vist iialgi olnud on, olen ma lõpuks siin suures üksinduses ja üksilduses elades aru saanud, et ma ei pea kõike üksi tegema.

Ma oskan ja suudan ja saan hakkama ja ei ole sellepärast õnnetu, kui ma teen üksi.

Aga et tegelikult ma ei pea. Et tegelikult on inimeseks olemise kogemus midagi, mida on ilusam jagada. Et hüperiseisvus võib olla samamood kahjulik, nagu seda on sõltuvus. Et ma olen läinud natuke skaala liiga teise osa ja on täiesti okei leida endas see julgus lasta kedagi lähemale, lasta kedagi sisse, öelda kellelegi, et “Ma ei taha üksi, saad sa aidata?”.

Tähendab, muidugi ei ole ma veel selle päriselt välja ütlemiseni või müüride enda ümber lammutamiseni jõudnud, aga vähemalt olen ma aru saanud, et see on mu järgmine suur õppetund. Muidugi pole mul ka õrna aimugi, kuidas seda tegema peaks, aga ma arvan, et see on miski, mida ma üksi ei saagi teada.

Kuidas ja mis kujul, seda näitab aeg. Aga see kodu siin on mulle kindlasti ka selles toeks.

aasta küsimustes 2021

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.

On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!

Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?

Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?

Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?

Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?

Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?

Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?

Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?

Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?

Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?

Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”

Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?

Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2020)

kõige-kõigemad 2021

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

2015, 2017, 2018, 2020

On käes aasta viimane päev. Tegelikult on see postitus mitu päeva mustandites istunud, sest ma kuidagi ei saanud ega saanud õigesse vaimsesse seisundisse, et püüda asju kuidagi kõige-kõigestada ja reastada. Kuid eile juhtus midagi, mis pani järsult elu perspektiivi. Proovime, ehk nüüd on ka kõigemad lihtsamad.

Kolm kõige paremat hetke 2021

Kui Mila ütles: “Sa oled mu parim sõber!”

“Enamik täiskasvanuid ei mõista lapsi,” ütles ta ühel korral, kui olime jalutamas. Sadas laia lund ning metsa all oli sumpamist omajagu. Väljas oli pime, meil oli kaasas vägev taskulamp, millega saatsime kosmosesse aeg-ajalt kiiri, lootes ja kartes, et miski ehk saadab kiire vastu tagasi.

“Aga sina oled teistsugune,” jätkas ta. Kuulasin, vaikides, naeratus suunurgas.

“Sina mõistad mind.” – “No eks ma üritan,” kohmasin kohmetult. “Ei, mis “üritad”. Sa mõistadki!”

Ma olen seda elus vist nii palju öelnud, aga ütlen veel: ma olen kuskil midagi väga õigesti teinud, et mu kõrval on selline inimene.

Jaanipäev Vahemerel

See üks väga kaua oodatud, mitte üldse pikk reis Küprosele oli vist tõesti üks aasta kõrghetki. Jaanipäevaks läksime me jahiga merele. Hüppasime laevalaelt läbipaistvasse vette ja naersime vees nii pööraselt. See laevalaelt hüppamine oli nii õudne ka, et kui ma ühel hetkel vees maandusin ja uuesti pinnale tulin, hakkasin ma nii retsilt värisema – puhas adrenaliin läbi soonte tuhisemas. Ma polnud midagi sellist kunagi kogenud. Ronisin muidugi veest kohe välja ning hiljem istusin vööris, vaadates, kuidas päike silmapiiri kohal ripub, kleit strateegilistest kohtadest märjalapiline. Pea kogu mu pere oli kohal ja ma olin selles hetkes õnnelik ja kurb samaaegselt.

Hetk kui saatus muutus

Sügisene saatuseratta uus käik oli väga veider ja hirmutav ja õudne ja äge ja imeline kogemus. Lahti lasta vanast oli väga valulik, elasin (ja vist elan) seda tugevalt läbi. Aga kogeda seda, kuidas õigel hetkel juhtuvad õiged asjad ja justkui kellamehhanism kõik omavahel õlitatult tööle läheb – seda oli maagiline läbi teha.

Kolm kõige sitemat hetke 2021

Šokis

Ärgata kõne peale: “Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga X-ga on väga halvasti.” See juhtus eile ja ma alles kohanen selle uue reaalsusega. Kui surm nii lähedalt mööda kõnnib, et tema mantliserv su silme eest korraks pimestab… selle šoki omastamine ja lahustamine võtab veel aega. Aga teeb ka nii tänulikuks, et ei juhtunud kõige hullemat.

Kustutatud

Seoses lahkumistega ja lahti laskmistega on alati väga valus näha ka seda, kui sind ja seda, mida sa oled pikalt teinud ja ehitanud, ära kustutatakse. Justkui sind polekski olemas. Justkui kõik see, mida sa armastusega oma õrnade valgete kätekestega ehitasid, oleks väärtusetu. Neid hetki oli aastas omajagu (ehk rohkemgi kui kolm), ja need olid – ütlen täitsa ausalt – väga sitad taluda.

Hingetu

Aasta alguses oli mul periood, kui ma võitlesin igapäevaselt paanikahoogudega. Minuga ei olnud hästi. Ma ei mäleta, kui pikalt see kestis, oli see nädal või kuu, aga see oli… imelik aeg. Paanika halvas keha, hingata ei saanud, kõik, mille ma olin alla surunud, arvates, et see pole mulle tähtis (“Ah, mis ma ikka hakkan tüli kiskuma, ma ju tegelikult mõistan, miks ta nii käitub”), pulbitses vägivaldselt pinnale. Aga see sai mööda. Läks paremaks. Ma tegin valikud ja läks paremaks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2022

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Jätka

Ma luban, et jätkan nende asjadega tegelemist, mis teevad mind õnnelikuks.

Õpi

Ja ma luban, et ma õpin, aina õpin.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma püüan sel aastal mitte elusuunda kardinaalselt muuta. Mitte, et see oleks halb, aga nüüd võiks jälle paigale jääda mõneks ajaks.

Kasutatud talverehve enam ei osta.

Püüan hoida rohkem keelt hammaste taga, või vähemalt ära tunda hetked, mil see oleks mõistlikum.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta superkangelane: Mila

Aasta õde: Siki

Aasta ellujääja: minu ema

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Karus(s)ell.