Category Archives: Inimesed ja inimeseks olemine

kõige-kõigemad 2022

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Küsimised peavad jäävad uusaastapäevaks, aga kõige-kõigemad jõuame ära jagada.

2015, 2017, 2018, 2020, 2021

Kolm kõige paremat hetke 2022

Kui Naaskel esimest korda rinnal nurru lõi

Naaskel tuli meile Viljandi varjupaigast, kuuesest pesakonnast. Kolm olid mustakirjud, kolm punased. Ja ma nii väga tahtsin punast! Leidsime Kertuga imekombel kiirelt kodud ka ülejäänud tibudele (kuigi tõsi, selleks siiski tegi raskema töö Kertu ära), ja see väike värisev ja susisev Naaskel tuligi meie juurde. Esimese asjana pani ta kohe peitu ja see peitusemäng käis meil umbes viis päeva. Siiski õnnestus mul ta juba esimesel või teisel õhtul saada siiski rinnale ja nurruma ja see tunne oli võrratu! Siis sain aru, et kuigi ta on arglik, saab temast suur nurru- ja süleloom. Sussu, muide, pole senini suurem asi sülekass. Noh, nüüd on meil siis Naaskel neid ülesandeid täitmas.

Kui ma sain korraks hingata

Kuulasin “Kosmose peatuse” eelmise aastalõpu ennustusesaadet ja seal ütlesin (kuigi kollektiivile): “Oktoobris tundub sulle, et sul on väga raske ja sa ei saa enam hakkama. Sellisel juhul aga küsi abi emalt või kelleltki teiselt, kes sinu jaoks emarolli kehastab. Ta tuleb ja aitab. Tal võib isegi olla must kass!” Ja mu ema tuligi mulle oktoobris appi, jättes oma musta kassi kasuisa hooldada. See nädal oli nii vajalik – ma sain korraks hinge tõmmata ja üle pika aja tundsin, et äkki ma ikkagi saan selle kõigega hakkama. Nojah, eks me näe, kas saan ka, aga see hetk, kui sain korraks kaoses hingata, oli imeline.

Üks aprillipäev ja -õhtu

Me kondasime mööda metsi ja mereäärt, õhus oli nii tugevalt kevadet, et mantliga oli päikese käes palav. Ja siis kerisime me end mereäärses majakeses diivanile, rääkisime, seal oli vein ja hiinakas ja tarokaardid ja edasilükatud suudlused ja nende ootamine, ja siis nendesse uppumine. See oli üks ääretult ilus muinasjutt.

Kolm kõige sitemat hetke 2022

Hingetuks röökimas

Ma istusin autosse ja sõitsin, mu sees oli nii palju pettumust ja viha ja kurbust, et ma lihtsalt röökisin ja röökisin. Röökisin, kuniks hääl oli kähe ja enam midagi välja ei tulnud. Sõrmenukid roolirattal olid valged, sest pigistasin vihaselt ja kõvasti, ja siis röökisin veel, et lõpuks see röögatus pisaratesse sumbuks.

Sügistalv

Kogu see sügistalv oli üks pikk sitt hetk, pikk ja veniv, nätske ja lämmatav, otsa ja äärt sellel pole. Üle kümne aasta on esimene kord, kui mul pole jõulutunnet. Ja üle ma ei tea, mis aja, on esimene kord, kui mul pole kodus kuuske. Ma olen katki.

Luupainajad

Sel aastal olen pidanud harukordselt palju võitlema luupainajatega. Viimati üleüleeile.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2023

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Usu

Ma loodan, et leian tee tagasi oma usuni.

Kannata

Ma loodan, et kui ma kannatan, siis lõpuks läheb paremaks.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma enam ei alusta köögiremondiga.

Ma väga tahaks loota, et ma ei tunne enam sellist lootusetuse ja raevu kombot, nagu olen tundnud. Näen vaeva, et selle tundeni enam mitte jõuda.

Proovin mitte öelda jah, kui keha ütleb “ei”.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta kassipoeg: Naaskel!

Aasta ellujääja: Nele

Aasta elupööraja: Lisette

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kaos.

aastakokkuvõte 2022

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen oma aastakokkuvõtetega totaalselt hiljaks jäänud – aga võibolla ei ole ka. Praegu on retrograadis nii Merkuur kui ka Marss, nii et ma olen täiesti rahul sellega, et kõik ei pea hakkama uuesti esmaspäeval. Et praegu on veel mõned nädalad olla selles sisevaatlusenergias, võtta kokku, mõtiskleda, olla tänulik, analüüsida, vaikselt sättida nina uutes suundades. Jah, nina võib sättida, aga sinna ei pea kohe tormama. Aega ju on.

Aga hakkame siiski asjaga pihta. Ma olen üksi kodus, Mila läks sõbranna juurde pühitsema, minu kõrval magab Naaskel ja telekas on pausi peal “Sõbrad”. Kana tuli ahjust, snäkid on laual, vein on klaasis, rituaalid on tehtud, nüüd siis veel blogirituaalid. Lesgo!

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021)

1. Mida sa tegid aastal 2022, mida sa polnud varem teinud?

Ma osalesin Red Bull Lennupäeval. Ma reisisin üksi kolme lapsega. Ma jäin koroonasse. Ma käisin nii palju Soomes kui pole varem käinud. Ma tegin tööl asju, mida ma pole varem teinud. Ma hakkasin Genka ja Liisiga tegema podcasti.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Oma Pariisi-lubadust ma ei pidanud, aga annan selle uuesti. Ehk sel aastal? Eelmisel aastal lubasin end paremini ja teadlikumalt armastada. See tuli aasta esimeses pooles välja palju paremini kui teises pooles. Hetkel olen ma üsna eksinud ja saan läbi päevade tänu antidepressantidele – miski, mida pole 10 aastat vaja läinud. Aga ma luban, et ma jätkan tööd iseendaga ja sammun siit august valguse poole.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Tittesid mõned inimesed said, aga mitte esimese lähiringi omad. Samas on lootust!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Suri armas vanaonu, suri Pussakas. Suri ka Taylor Hawkins, kes muidugi polnud lähedane, aga siiski… Raputavaid surmasid oli päris palju. Eriti palju surdi aasta viimastel päevadel.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?

Ma soovisin jätkata retke Päris Oma Majakese suunas, kuid see siiski peatus. Selle asemel on mul uus köök, ja natuke rohkem vaba raha oli siiski ka. Soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka.

6. Mis riike külastasid?

Soomet, Saksamaad.

7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2.09.2022 – lahkus Pussakas. 2.12.2022 – meie ellu tuli Naaskel.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Oeh, olles praeguses vaimses seisukorras võib tunduda, et suuri kordaminekuid nagu polnudki. Aga – ma olen ikka veel siin. See on juba suur asi.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma kukkusin läbi emana.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olin koroonas, see oli päris rets. Füsioteraapias käin senimaani ja see on olnud üks mu elu parimaid otsuseid.

11. Möödunud aasta parim ost.

Seoses uue köögiga ostsin ma lõpuks endale blenderi ja uue pliidi ja need mõlemad on olnud suurepärased. Ostsin ka Estookini kunsti! Ja lõpuks uue madratsi! See viimane vist on tõesti viimaste aastate parim ost. Ahjaa, ja kompaktne AC on ka olnud elupäästja, kuigi ma ei ole suutnud õigesti seda toru aknast välja suunata ja ehitasin mingi pleedide ja teibiga lahenduse.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Heidi. Ta on lihtsalt imeline. Lisette. Samuti, absoluutselt imeline. Üldse mu elus on imelised inimesed, olen väga tänulik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Mis jäi söögist üle, see läks remonti. Annetustele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Uue podcasti alustamine. “Külmavärinate” lõpetamine ja selle muundumine “Kikimoorideks”.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2022 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Õigel ajal osanud peatuda.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Viibinud meeleheites.

20. Kas sa armusid aastal 2022?

Jah.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Oli üks, mille kohta ma lootsin, et see vaid üheöösuhteks ei jää, aga vahel on asjadel määratud nii minema.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Jätkuvalt on mu sarjataldrik suhteliselt tühi, kuigi Investigation Discoveryt on saanud ikka tohutult vaadata. Soovitan nende “Faking It” sarja, ja minu jaoks muidugi ja “Portals to Hell” on väga äge. Aajaa, paranormaalsest hullult meeldis “28 Days” Netflixis.

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”, “Kosmose peatus”, “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Nope.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), aga Dave Grohli “Storyteller” oli ikkagi maailma parim. Hargla kokku pandud “Eesti nõiad” ka väga meeldis.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Sel aastal kuulasin palju Ed Sheeranit, sest käisime ka tema kontserdil – suisa nii palju, et Food langesid mu Spotifys kuulatavuselt viiendale kohale! Ja Taylor Swifti kuulasime Milaga palju. Uutest avastustest… Palaye Royale ja Jacob Lee ehk? Oh, mis ma räägin, kõige ägedam avastus oli ju Dreadpin! Käisime seda musavideot Tartus filmimas ja see oli üks lahedamaid möödunud aasta tööpäevi.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Uut kööki.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma tean, et selleks on “Glass Onion”, kuigi ma plaanin seda alles homme vaadata. “Apteeker Melchiori” filmid ka väga meeldisid!

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Veetsin selle Olde Hansas, aga siis jäin kohe koroonasse ja õige päeva veetsin karantiinis ja isolatsioonis. Oli sellegipoolest päris armas kogu see lugu. Sain 38.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma poleks ära õppinud sõna “koolitõrge”.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Ikka vana hea nõiamoorikleidid.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lootus paremast tulevikust.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl, muidugi. Aga ka Lewis Capaldi, muide.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu möödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror.

34. Keda igatsesid?

“Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.” – Nii vastasin eelmisel aastal. Sel aastal oskan öelda, et ta on vist olemas küll, ja sai ka igatsetud.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Neid oli nii palju, enamik seotud tööga. Aitäh teile!

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2022 õpetas.

Vahepeal tuleb lihtsalt läbi pressida, hambad ristis, ninast veri väljas, ja loota, et sa jõuad teisele poole välja.

the ones that got away

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Ma olen üle ma-ei-tea-kui-pika-aja üksinda laupäevaõhtul kodus. Muidugi olen ma teinud täna juba igasuguseid asju. Kõigepealt ma magasin üsna kaua, siis tegin arveid, siis tegin Notionit, siis tegin arvete saatmist, siis tegin veits slaide, siis toimetasin “Kosmose peatust” ja laadisin üles, siis tegin “Külmavärinate” saadet (muide, kas te Külmavärinad After Hoursist juba teate?), siis toimetasin “Külmavärinate” saadet (mis oli kõige lugudetihedam saade Külmakate ajaloos, üle kümne loo tuli kokku, mis tähendas ka hullu vaheklippide tsõksimist), siis toimetasin Külmakate artiklit, siis saatsin selle kõik ära, siis tegin süüa ja siis siis siis

Hakkasin juba vaatama kõike seda, mida olin endale auhinnaks salvestanud, et sel hetkel, kui saavad selleks nädalaks kõik kohustused tehtud, vajun ma lõpuks diivanile ja lasen Youtube’i Watch Later pleilisti käima.

Aga.

Käisin köögis ja kuulsin peas sõnu: “The one that got away.”

Ma ei tea täpselt, mida ma kirjutama pean, aga here goes.

Mul on olnud viimased nädalad mingi täiesti eripärane kriis – selline, kus kodused asjalood on paigast, kui tööl ei laabu üldse, kui kõik jookseb kokku ja ajus on vahemälu nii täis, et mitte miski uus mõte sinna ei mahu, vanadest rääkimata. Kui peab aina helistama ja koosolekuid tegema ja aina slaide looma ja parklates töötama ja alati, kogu aeg, on kuskil mingi kiire asi, mis tuleb kohe ära teha ja kogu aeg, alati, on kuskil mingi asi, mille ma olen ära unustanud. Ja ma olen olnud nii väsinud, mu aju on olnud nii väsinud, mu hing on olnud nii haige, ma olen tundnud, et ma ei saa hakkama enam ühelgi rindel, kus ma hakkama pean saama. Ma ei oska aidata oma last, ma ei ole tööl vormis, ma unustan, mul pole uusi ideid, mu saatesalvestused venivad või juhtub midagi ja salvestus tuleb edasi lükata, ma ei jaksa helistada perele või sõpradele ja… Noh, nagu Ylle FBs kommenteeris: head kriisi ei tasu raisku lasta.

Aga lõpuks täna on mul nüüd, lõpuks, kell 21.21 õhtul, tunne et: mul on peas ruumi. Ja sinna ruumi tuli millegipärast fraas the ones that got away.

On päris kindel, et olen oma marupika blogiajaloo jooksul sellise pealkirjaga postitusi teinud. Täna hüppasid meelde aga kõiksugused eksid ja südamevärinad, kes on korraks elust läbi libisenud ja siis läinud. Ehk on asi selles, et mitmel mu sõbrannal on käsil uue eluperioodi algus, ja see on olnud päästikuks, kes teab. Mis iganes see põhjus ka on – täna ma mõtlen teile, kes te olete mind puudutanud.

Oli see üks kohutavalt ilus naine, kellega oli meil palju natuke varastatud ilusaid hetki, ja see, mis ma tema vastu tundsin, hirmutas mind nii väga, et ma sõitsin tema juurest koju ja enam ei julgenudki talle kirjutada. Siis oli see üks pikka kasvu mees, kellele meeldis kanda juukseid väikeses krunnis kuklas ja mind nähes hüppas ta õhku ja lõi kandu kokku. Olen, muide, püüdnud seda hüpet ise korduvalt järele teha, aga minu keha jaoks mõjub gravitatsioon (hakkasin kirjutama grafitatsioon) ilmselt palju raskemini kui tema jaoks. They both got away.

Siis oli üks see teine naine, kellega ma käisin imelisel deidil, mis vist, ma hakkasin pärast mõtlema, kas oli üldse deit. Aga kui ma teda esimest korda Tinderis nägin, võttis ta mu hinge kinni ja ainus, mis ma suutsin mõelda, oli GAY PANIC GAY PANIC HELP

Aga lõpuks ta arvas, et äkki ta siiski on rohkem hetero kui keegi muu ja see oli täiesti okei. Mul lihtsalt on senimaani raskusi sellega, et lülitada end ümber sõbratasandile. Eriti, kui mul ei jää vanade sõpradegi jaoks piisavalt aega. Või energiat. Niisiis the one that got away.

Siis muidugi on kõik need shes and hers, hes and hims, theys and thems, kes mingil muul viisil on hinge puudutanud ja sa oled neist päevadest või õhtutest või öödest või varahommikutest kõndinud ära natuke parema inimesena, mõeldes – ma võiksin sellega ära harjuda. Aga kuidagi läheb ikkagi nii, et elu läheb vana rada mööda edasi and they all get away ja tegelikult ju nii peabki minema. Me kõik oleme siin maailmas põhjusega ja vahel selle ühe konkreetse inimese eesmärk ehk ongi vaid põgusalt su elu ja sisemaailma puudutada, ja siis edasi lennelda, järgmiste tegude, suurte tegude poole.

Jaa, ja pikemad suhted ka. Mõtlen ühele eksile, kellega läksime lahku pandeemia alguses – deitisime üsna lühiajaliselt, ta oli ääretult tore inimene, aga lõppeks ikkagi polnud vist seal päriselt seda? Kui keegi küsiks nüüd, mis see “see” peaks olema, jääksin ma vastuse võlgu. Mõtlen talle palju, sest üks tiktokker on kangesti tema nägu. Ja ta oli olemas siis, kui Miuks suri. Ja kui järgmisel päeval mu boiler hakkas lekkima ja kõik üle ujutas. Ja tema tehtud kingituse – James Blunti kontserdipiletid – sain ma ära kasutada alles sel suvel. Mõtlen, kuidas tal läheb, loodan, et läheb hästi, et ta on õnnelik, et keegi oskab tema headust hinnata.

Mõtlen ühele teisele eksile veel, kes mind hiljuti FBs uuesti sõbraks lisas. Ma pole veel vastu võtnud, sest ma pole otsustanud, mida see tähendab. Kas sel üldse on tähendus. Tema oli ka tegelikult tore inimene, lihtsalt omade deemonitega, nagu me kõik.

The ones that got away. Mõtlen vahel ka sellele, kas keegi minust nii mõtleb. Ma olen ju ometi meister teiste inimeste eludest kadumisel. Kui olen otsustanud, et on kõik, siis üldiselt ongi kõik. Kuivõrd tervislik see on, ma veel ei tea. Jah, olen teinud ka seda, et üle aastate klõpsan DMidesse tagasi, et inimest tänada kogemuse eest ja head soovida. Vahel on meil kõigil ju neid DMe vaja, neid ekse, kes välja hüppavad ja midagi ilusat ütlevad. Ja vahel tasub ise olla see eks.

*

Reedel tööle sõites mõtlesin, et issand kui hea, et ma oma deidielu suvel ikkagi kinni ära panin, sest mul poleks üldse praegu aega ega energiat ega mõtteraasugi ühegi teema jaoks. Kui hea, et mul ühtegi teemat elus käimas ei ole. Eks ma mõneti tunnen ka, et ma olen ilmselt praegu sellises eluhetkes, kus ma tegelikult meeleheitlikult vajaksin abi, oleksin väga tänulik, kui keegi oleks mu kõrval ja aitaks kõige sellega hakkama saada – aga tean väga hästi, et pean selle kõik üksinda läbi tegema ja nullist ei saa keegi siia sisse tulla, see oleks too much, algused peavad olema ilusamad, mänglevamad, kriisivabamad, positiivsust loovad.

Sest kuigi ma olen kaugel sellest 20aastasest, kes kunagi blogima hakkas ja nutuselt koguaeg armastust otsis, usun ma jätkuvalt nii tugevalt, et kuskil on see muinasjutt olemas minu jaoks ka. Kuskil, kellegi silmadesse ma pean veel vaatama. Niisiis – las ma vaatan neisse silmadesse. Isegi, kui neist saavad silmad, mis got away.

dakiblogi 18

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Eelmisel esmaspäeval ärkasin ma ehmatusega üles unenäost, kus ma olin vaadanud, pea kuklas, taevasse. Taevas lendasid üle minu pea sõjalennukid, aga sellised sõjalennukid, mida minu silmad polnud veel näinud. Ma mäletan, et mõtlesin: “Kurat, hakkabki pihta ja venelastel on selline sõjatehnika, milleks keegi ei osanud valmis olla.”

Ärgates ma muidugi teadsin, et pole see mingi “prohvetlik” unenägu, selleks ei pidanud keegi meist olema prohvet, et tänaseid sündmusi ette näha. Me kõik ju teadsime, et see tuleb, selles polnud ju mingit kahtlust. Küll aga ilmselt kuulsin ma läbi une sõjalennukite madallendu, mis sellise unenäo päästikuks oli. Ämari lennuväljast vaid paari kilomeetri kaugusel elades on sõjalennukid mu elu tavaline osa.

Kuid kunagi varem pole need mu und seganud. Pigem ikka tekitanud kaitstud ja hoitud tunde. Ja kuna ka kaitseväe harjutusväli on siinsamas küla külje all, vaid mõnisada meetrit kodust, siis olen naljatlenud, et kas ma üldse saaks aru, et sõda on alanud, kuna püssipaugudki on mu elu tavaline osa.

Aga täna, vabariigi aastapäeval, tegin ma alustuseks annetuse Ukraina laste heaks (seda saab teha siin) ja siis lihtsalt istusin köögis ja nutsin. See nutt tuli peale nii meeleheitlikult ja ootamatult, et tõmbas hinge kinni. Ma nutsin ukrainlaste pärast, ma nutsin oma Kiievi vanaonu pärast, kes suri aasta tagasi ja kelle silmad enam seda sõjakoledust ei näinud. Nutsin tema tütre ja tema pere pärast, kes ikka veel Kiievis on. Nutsin oma lapse pärast, kelle tulevik on nii ebakindel, sest mis maailma oleme me loonud? Ja nutsin iseenda ja oma kasside pärast, sest kui ma peaksin praegu minema, siis… kuhu ma läheks? Kuidas ma läheks?

Tahtsin minna tagasi magama, või noh, lõunauinakut tegema, sest reaalsus tundus nii overwhelming; ja pealegi olen ma ka niisama väsinud. Aga siis sain aru, et kui ma ka täna ei kirjuta, siis… Nojah, mis sellest siis oleks olnud. Suurt midagi.

Mõtlesin veel oma igapäevatöö peale, mis muidugi õnneks või kahjuks pole enam uudistemaailmas. Et ühest küljest on vaimsele tervisele nii tähtis, et jätkaks eluga nii nagu ikka, sest see on reaalsuse pidepunkt ning kuna mu seltsielu on ikka pigem harv, on just kolleegid need, kes pakuvad nii väga vajalikku inimkontakti ja tunnet, et sa oled kuskil vajalik, et su oskused on millegi loomisel abiks. Isegi kui selle loomine võib lõpuks ajaloos olla midagi, mis osutub pikas perspektiivis kasutuks, sest oleme Kolmandas maailmasõjas.

*

Aga dakiblogi on siiski 18. Saanud täisealiseks. Ja maailm on selle pea kahe kümnendiga muutunud tundmatuseni. Ka mina ise olen muutunud enda jaoks kohati tundmatuseni. Mõned asjad on ikka muidugi samad – ikka veel otsin armastust, kuid nüüd ehk olen jõudnud selle olulise algsätteni, et armastust enda vastu enam otsima ei pea, see on olemas nii sügaval sisimas kui ka pinna peal kohe võtta. Aga vahel muidugi ma ei tea, kas sellest piisab. Kas sellest piisab, et ma kasvataksin üles lapse, kel on olemas kõik vajalikud tööriistad, et maailmas hakkama saada. Kas sellest piisab, et tagada südamerahu. Kas sellest piisab, et teha enda jaoks parimaid otsuseid. Ma ei tea. Eks see elamine üks suur eksperiment olegi ju.

Ma vaatasin just oma käsi ja sain aru, et lõpuks ei näe mu käed enam noored välja. Et lõpuks nad näevad välja nõnda, et hakkavad vaikselt vananema. Olen seda kaua oodanud. Äkki nüüd lõpuks on siis ka endal oma vanust lihtsam tajuda?

Igal juhul. Head vabariigi aastapäeva, sest see on nii tähtis, et meil meie vabariik on, isegi kui peame jagama seda täielike sitapeadega. Aga vabadus on neilgi olla, paraku. Ja siis muidugi: slava Ukraini! Te tulete sellest võitjana välja, te lihtsalt peate.

kodudest

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Veeresin just Instagramis ringi, kui Lisette postitus ette jäi ja see puudutas minus midagi. Midagi, mis sundis kohe haarama arvutit ja avama seda minu kõige külastatavamat lehekülge, blogilehte.

Ma hakkasin mõtlema oma kodude energiate peale. Ma jätan praegu Tartu neist heietustest välja, sest esiteks olen ma Tartust varem väga palju bloginud, aga peamiselt… on mul Tartuga nüüdseks väga raske suhestuda. Kõik need mälestused on muutunud mingiks imelikuks uduseks filmiks, kus peaosas oli mingi kummaline, võõras tütarlaps, kelle mõttemaailmaga ma enam suurt ühendust ei tunne. Ja ausalt öeldes – ka mälu on väga kehv. Ma ei mäleta oma 20ndatest peaaegu eriti mitte midagi.

Aga Tallinna-kodud… Jah, kui ma 2010 Põhja-Tallinnasse kolisin, jälestasin seda korterit hingest. Ma pole kunagi elanud üheski kortermajas, kus oleks olnud nii palju peretülisid, nii palju hooletusse jäetud lapsi ja nii palju kurbust ja viha, kui seda oli kaitseväe kortermajas. Ja ma isegi olin seal väga-väga õnnetu. Aga ma olin seal ka kõige õnnelikum üldse. Mäletan senini selgelt seda hetke, kui istusin diivanil, sabakont ikka veel sünnitraumast kohutavalt valutamas, rinnad paistes, pea segi magamatusest, hormoonidest ja kurnatusest, laps põlvedel. Ja seda esimest naeratust, poolikut, nii ebalevat, et ma kahtlesin, kas see üldse on nö päris, teadlik naeratus. Aga oli!

Ma kibelesin sealt korterist ära, kuid nüüd mõtlen tagasi, et tegelikult oli selle asukoht mõnus ja meri oli sealsamas, ja kogu see piirkond oma hooletuses tegelikult sobis mulle. Ma lihtsalt ise olin kohutavalt õnnetu, üksik ja eraldatud, kaugel oma lähedastest, hirmust poolsegi, sest ma pidin hakkama saama millegi nii vastutusrikkaga kui seda on väikese inimese elus hoidmine. Ma kibelesin sealt ära ja kui me leidsime Nõmme korteri, kus polnud sees isegi tualetti, vannitoast rääkimata, veensin ma oma toonast partnerit ülikaua, et me selle korteri ostaksime. Aed, sirelid, tillukesed majad ja ahiküte… Oh, see tundus puhas idüll.

Muidugi oli see kaugel idüllist. Sellest sai korter, kus ma kogesin kõige jõledamaid kohtumisi iseenda ja teiste inimeste deemonitega. Palju unetuid öid, palju liialdamisi, palju põgenemisi, palju iseenda passiivset hävitamist. Nendesse seintesse jäid kinni ka mõned sellised mälestused, mida ma tänaseni pole mäletada julgenud või osanud, see kõik lihtsalt oli nii kohutavalt traumaatiline. Ma ei tea, kas on õige öelda, et tulin sealt välja PTSD sümptomitega, aga võib-olla. Mul on isegi võimatu öelda, paljuga ma sellest olen praeguseks diilinud ja palju lihtsalt alla surunud, sest seda kõike on… palju. Ja mõtlen vahel, kas neid kõige õudsemaid mälestusi üldse peakski mäletama, äkki on parem, kui ei mäleta?

Ja kuigi ma ei tahtnud sealt tegelikult vist ära kolida – ja kohe eriti ei tahtnud ma kolida linnast nii kaugele, veelgi suuremasse eraldatusse – siis tänaseks olen ma muidugi superõnnelik, et elu nii läks. Mulle meeldis selle korteri energia kohe, see oli puhas ja rikkumata, siin olid elanud õnnelikud inimesed. Aga mina tõin siia kaasa oma õnnetusehunniku, kogu enda kogunenud traumad ja valud ja haigetsaamised ja nõrkused. Läks tükk aega, kui aegamisi see tume pilv mu ümber hajuma hakkas ja ma surusin, hambad ristis, veri ninast väljas, iseseisva tuleviku suunas.

Olen vaadanud tagasi, mis olid need summad, millega ma alguses hakkama saama pidin. See korter on kallis, st kommunaalid on kallid. Talvel 500-600 eurot kindlasti kokkku. Õnneks polnud üür siin kallis ja hiljem, kui korteri ära ostsin, pole olnud ka laenu tagasimakse kallis. Aga opereerisin ma umbes samade summadega, toiduraha jäi mõnikord 20-30 eurot nädala kohta. Püsivale tööle sain siis, kui olin siin juba üksi aasta aega toimetanud, siis läks mõnevõrra kergemaks. Või noh, ma ei tea… See on vist siin elamise kõige suurem raskus. On füüsiliselt koormav linna vahet sügada, kuigi nüüdseks on mul raske ette kujutada, et ma seda ei tee. Aga see on juba teine jutt…

Ühesõnaga, selle korteri energia siin on olnud ääretult toetav ja armastav. Jah, nii nagu igas jumala kohas elades (vanad lugejad kindlasti mäletavad, et olen sellest rääkinud) kummitab ka siin, aga siin pole kunagi olnud halvaendelist tunnet. Luupainajaid siiski olen kogenud, viimati nii hiljuti kui eelmisel nädalal, aga mulle tundub, et need pole korteriga seoses ja et need seinad siin teevad endast kõik, et meid nelja hinge siin vahel hoida ja kaitsta. Ning oma ahjualune on siin ka, sest mul on jätkuvalt keeruline ette kujutada, et ma elaksin kohas, kus pole vähemalt üht kohta, kus saab teha elavat tuld.

Ma olen siin õppinud, et ma saan üksi ja ise hakkama peaaegu kõigega. Tõesti, peaaegu kõigega. Kui ma jõuan köögiremondini ja sellegi seljatan, siis võin üsna kindlalt öelda, et ma ei jää millegagi hätta. Ma olen siin õppinud, et saan ainsana loota iseendale ja et see on okei, sest ma olen ise enda kõige suurem sõber ja toetaja. Ma olen õppinud, kuidas ennast rohkem ja paremini armastada, seda hoolimata kõigist valusatest vigadest, mida olen varem oma elus teinud ja eksimustest, mida olen teinud enda ja teiste suhtes. Ma olen aru saanud, et üksi on täiesti okei. Olen aru saanud, et kõige tähtsam on kõigepealt anda armastust endale, alles siis suudad sa seda endast välja anda.

Ja nüüd, pärast kõige pikemat kallima-vaba perioodi, mis mul vist iialgi olnud on, olen ma lõpuks siin suures üksinduses ja üksilduses elades aru saanud, et ma ei pea kõike üksi tegema.

Ma oskan ja suudan ja saan hakkama ja ei ole sellepärast õnnetu, kui ma teen üksi.

Aga et tegelikult ma ei pea. Et tegelikult on inimeseks olemise kogemus midagi, mida on ilusam jagada. Et hüperiseisvus võib olla samamood kahjulik, nagu seda on sõltuvus. Et ma olen läinud natuke skaala liiga teise osa ja on täiesti okei leida endas see julgus lasta kedagi lähemale, lasta kedagi sisse, öelda kellelegi, et “Ma ei taha üksi, saad sa aidata?”.

Tähendab, muidugi ei ole ma veel selle päriselt välja ütlemiseni või müüride enda ümber lammutamiseni jõudnud, aga vähemalt olen ma aru saanud, et see on mu järgmine suur õppetund. Muidugi pole mul ka õrna aimugi, kuidas seda tegema peaks, aga ma arvan, et see on miski, mida ma üksi ei saagi teada.

Kuidas ja mis kujul, seda näitab aeg. Aga see kodu siin on mulle kindlasti ka selles toeks.

aasta küsimustes 2021

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Oleme jõudnud mu lemmikosani aastast. Kui lõpuks ometi saab selle lukku küsida.

On olnud üks erakordne aasta. Muidugi, eks iga aasta ole omal kombel erakordne, aga kogu selle möllu sees ei ole alati aega või tahtmist hinge tõmmata, et päriselt aduda, KUI PALJU on toimunud, KUI KAUGELE on tuldud, KUI TÄHTIS on see hetk, millesse oled jõudnud. Kui palju oli sinul neid hetki, mil mõtlesid: see nüüd ongi see? See on see hetk, mil muutub kõik? Või, vastupidi, hetki, mil mõtlesid: jälle see sama vana jama, ma ju arvasin, et me oleme sellest kaugemale jõudnud, miks ma pean jälle uuesti selle sitaga tegelema?!

Mitu korda tabas sind koosolek kui välk selgest taevast? Mitmel koosolekul ütlesid midagi, mille üle pärast pikalt mõtlesid – kas ikka tasus? Mitu korda istusid nende koosolekulaudade taga, vaatasid neid tähtsaid, tarku, vahel ka kuulsaid ja rikkaid inimesi ja mõtlesid – vau, kui nad ainult teaksid, et ma tegelikult ainult mängin kontorit… Ja mitu korda olid rõõmus, kui said aru, et tegelikult mängivad nemad ka?

Kas oled päriselt mõistnud, et tegelikult ei mõista me kunagi midagi päriselt? Oled sa sellega juba rahu teinud või otsid, ikka otsid seda Suurt Vastust edasi? Oled sa osanud mingitest hinnangutest lahti lasta – või oled ehk avastanud, et sul on veelgi rohkem arvamusi ja hinnanguid tekkinud, mida anda? Kui mitu korda sa südamepõhjast vihastasid, sest inimeste ükskõiksus, rumalus ja kuritahtlik lollus lihtsalt oli nii arusaamatu? Ja mitmel korral sa heldisid, sest said aru, et tegelikult ei ole õnneks kõik ainult must ja valge, tegelikult on nii palju inimesi, kes mõtlevad sulle sarnaselt, tegelikult on nii palju neid, kes sulle annavad nii palju, ilma et nad sellest arugi saaksid?

Kas pidid oma sõprussuhteid ümber hindama? Aga töösuhet? Mis olid need uued küljed, mida sa oma lähedasest sel aastal nägid? Juhtus sul seda, et mõni hea sõber rabas sind ülestunnistusega, mida sa poleks uneski osanud tulemas näha? Või siis avaldas toetust ootamatult keegi, kellest sa poleks iial arvanud, et tema võib sinuga samamoodi mõelda?

Mitu sõprussuhet tõeliselt proovile pandi? Mitu korda tundsid seda nuga enda seljas valusalt keerlemas? Mitu korda said aru, et sõnad, mis su suust kukuvad, kukuvad kilinal maha, ilma, et kuskile kinnituks – ainult selleks, et neist üle trambitaks nagu sulailmaga räästast kukkunud jääpurikatükkidest?

Kui me juba ilmametafoorideni jõudsime, siis kuidas sa selle kuuma üle elasid? Kuskil seal maa ja taeva vahel kõikudes, higistades välja oma viimast arurakku – mis sulle sel hetkel (peale konditsioneeri) oluline oli? Kas sind panid need ekstreemsed olukorrad midagi päriselt mõistma? Või langesid sa vegetatiivsesse olekusse, elades sekundist sekundisse, oodates ja lootes, et kunagi see kõik lõppeb…?

Mis olid need asjad, mida sa sel aastal hoidsid ainult iseendale? Mida aga maailmaga jagasid? Mis olid sinu viisid stressiga hakkama saada – ja kas need on jätkusuutlikud? Mida õppisid sa armastuse kohta, mida varem ei teadnud? Kas sa suudad seda õppetundi päriselt endasse integreerida? Oled sa läbi analüüsinud: miks see suhe lõppes? Miks see suhe püsima ei jäänud? Milline eks sind üllatas, libisedes uuesti segase jutuga su DMidesse? Mis tundeid see sinus tekitas? Kas said aru, kui väga teda igatsed? Või hoopis mõistsid kristallselgelt, miks teie maailmad enam ei klappinud?

Mitu kullerit uksest sisse lasid, mitu toidutellimust tegid? Mitut uut rooga maitsesid? Millisesse restorani esimest korda pärast piirangute kadumist sööma läksid? Mis riiki lendasid, kui see jälle võimalik oli? Kui kiirelt vaktsiinisüsti järele jooksid? Mitu korda kirjutasid Twitteris vastuse, ainult et seda kustutada, mõistes – kõige rumalam asi, mida teha, on internetis vaielda ja trollidele sööki anda? Kuid mitu vastust siiski lendu läksid, sest need tundusid liiga olulised, et mitte kustutada?

Millised olid kõige suuremad lugemiselamused? Kelle sõnad liigutasid sind nii, et pisarad hakkasid iseenesest voolama ja sa ei märganud seda enne, kui nina otsa tilk oli tekkinud? Kas need sõnad tulid raamatust või hoopis tsätiaknast? Ja millega hellitasid sa sel aastal oma kõrvu? Millised hääled su kõrvust sisse voolasid, mida nad sulle rääkisid? Kas nad kandsid sind teistesse maailmadesse või hoopis õpetasid midagi? Ehk nad hoopis ajasid sind naerma või tekitasid põnevust, kuid siiski olid asendamatud, et kuidagi hämaraks kiskuva reaalsusega paremini hakkama saada?

Mis number vaatab odomeetrilt selle aasta lõpuks vastu? Kas see number ütleb sulle midagi läbitud kilomeetritest või läbisid sa need kuidagi poolmuidu, ilma suurema vaevata? Millised olid su kõige kirkamad ööd? Kellega need veetsid? Mis pakkus sulle teravaid elamusi – olid need maised mõnud või hoopis pöörased unenäod? Kui hästi sa enesega tuttavaks oled nüüdseks saanud? Oled sa leppinud ka selle tumedama poolega, kes sinus elab – või tunned sa ikka veel nii suurt häbi, et ei suuda isegi tunnistada, et sinus midagi tumedat üldse on?

Kas sa universumi sünkroonsusi märkasid? Seda hetke, kui autos juht plaksutas ja telefoni laekus samal hetkel sõnum “Sain just litaka”? Või seda hetke, kui vajutasid publish ja samal hetkel kirjutas sõbranna, kellele mõeldes sa jutu kirja panid? Või muid hetki – panid sa tähele, mis lugu tuli Spotifyst vastuseks, kui küsisid universumilt ahastuses: “Mis nüüd? Mis järgmiseks? Kas üldse enam kunagi minuga…?!”

Mõistsid sa, et universum teab ja töötab oma seaduspärade järgi? Või mõistsid sa hoopis, et pole muud kui kontrollitud kaos? Lasid sa lahti uskumusest, et sa saad kõike kontrollida? Mõistsid sa, et on vaid nii vähe, mida saad kontrollida ning selles on oma vabadus? Või ajas see sind hoopis pöörlema ja paanikasse? Sest kuidas saada hakkama selles kaootilises maailmas, kui midagi enam kontrollida ei saa?! Tõmbasid sa hinge, et anda endale aega kohaneda?

Mis iganes sa tegid, ma loodan, et need kirevad, väsitavad, ekstaatilised ja vaimustavad hetked aastast 2021 jäävad igaveseks sinuga, ikka selleks, et sind vormida, edasi tõugata, olla vundamendiks kõigele uuele, mis tulema hakkab.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2020)

kõige-kõigemad 2021

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

2015, 2017, 2018, 2020

On käes aasta viimane päev. Tegelikult on see postitus mitu päeva mustandites istunud, sest ma kuidagi ei saanud ega saanud õigesse vaimsesse seisundisse, et püüda asju kuidagi kõige-kõigestada ja reastada. Kuid eile juhtus midagi, mis pani järsult elu perspektiivi. Proovime, ehk nüüd on ka kõigemad lihtsamad.

Kolm kõige paremat hetke 2021

Kui Mila ütles: “Sa oled mu parim sõber!”

“Enamik täiskasvanuid ei mõista lapsi,” ütles ta ühel korral, kui olime jalutamas. Sadas laia lund ning metsa all oli sumpamist omajagu. Väljas oli pime, meil oli kaasas vägev taskulamp, millega saatsime kosmosesse aeg-ajalt kiiri, lootes ja kartes, et miski ehk saadab kiire vastu tagasi.

“Aga sina oled teistsugune,” jätkas ta. Kuulasin, vaikides, naeratus suunurgas.

“Sina mõistad mind.” – “No eks ma üritan,” kohmasin kohmetult. “Ei, mis “üritad”. Sa mõistadki!”

Ma olen seda elus vist nii palju öelnud, aga ütlen veel: ma olen kuskil midagi väga õigesti teinud, et mu kõrval on selline inimene.

Jaanipäev Vahemerel

See üks väga kaua oodatud, mitte üldse pikk reis Küprosele oli vist tõesti üks aasta kõrghetki. Jaanipäevaks läksime me jahiga merele. Hüppasime laevalaelt läbipaistvasse vette ja naersime vees nii pööraselt. See laevalaelt hüppamine oli nii õudne ka, et kui ma ühel hetkel vees maandusin ja uuesti pinnale tulin, hakkasin ma nii retsilt värisema – puhas adrenaliin läbi soonte tuhisemas. Ma polnud midagi sellist kunagi kogenud. Ronisin muidugi veest kohe välja ning hiljem istusin vööris, vaadates, kuidas päike silmapiiri kohal ripub, kleit strateegilistest kohtadest märjalapiline. Pea kogu mu pere oli kohal ja ma olin selles hetkes õnnelik ja kurb samaaegselt.

Hetk kui saatus muutus

Sügisene saatuseratta uus käik oli väga veider ja hirmutav ja õudne ja äge ja imeline kogemus. Lahti lasta vanast oli väga valulik, elasin (ja vist elan) seda tugevalt läbi. Aga kogeda seda, kuidas õigel hetkel juhtuvad õiged asjad ja justkui kellamehhanism kõik omavahel õlitatult tööle läheb – seda oli maagiline läbi teha.

Kolm kõige sitemat hetke 2021

Šokis

Ärgata kõne peale: “Ma ei tea, kuidas seda öelda, aga X-ga on väga halvasti.” See juhtus eile ja ma alles kohanen selle uue reaalsusega. Kui surm nii lähedalt mööda kõnnib, et tema mantliserv su silme eest korraks pimestab… selle šoki omastamine ja lahustamine võtab veel aega. Aga teeb ka nii tänulikuks, et ei juhtunud kõige hullemat.

Kustutatud

Seoses lahkumistega ja lahti laskmistega on alati väga valus näha ka seda, kui sind ja seda, mida sa oled pikalt teinud ja ehitanud, ära kustutatakse. Justkui sind polekski olemas. Justkui kõik see, mida sa armastusega oma õrnade valgete kätekestega ehitasid, oleks väärtusetu. Neid hetki oli aastas omajagu (ehk rohkemgi kui kolm), ja need olid – ütlen täitsa ausalt – väga sitad taluda.

Hingetu

Aasta alguses oli mul periood, kui ma võitlesin igapäevaselt paanikahoogudega. Minuga ei olnud hästi. Ma ei mäleta, kui pikalt see kestis, oli see nädal või kuu, aga see oli… imelik aeg. Paanika halvas keha, hingata ei saanud, kõik, mille ma olin alla surunud, arvates, et see pole mulle tähtis (“Ah, mis ma ikka hakkan tüli kiskuma, ma ju tegelikult mõistan, miks ta nii käitub”), pulbitses vägivaldselt pinnale. Aga see sai mööda. Läks paremaks. Ma tegin valikud ja läks paremaks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2022

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Jätka

Ma luban, et jätkan nende asjadega tegelemist, mis teevad mind õnnelikuks.

Õpi

Ja ma luban, et ma õpin, aina õpin.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma püüan sel aastal mitte elusuunda kardinaalselt muuta. Mitte, et see oleks halb, aga nüüd võiks jälle paigale jääda mõneks ajaks.

Kasutatud talverehve enam ei osta.

Püüan hoida rohkem keelt hammaste taga, või vähemalt ära tunda hetked, mil see oleks mõistlikum.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta superkangelane: Mila

Aasta õde: Siki

Aasta ellujääja: minu ema

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Karus(s)ell.

aastakokkuvõte 2021

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

“Mis sul lõppeva aasta kõige õnnelikum hetk oli?” küsis mult eile üks inimene ja ma pidin tõdema, et ma veel ei tea, sest ma pole veel oma traditsiooniliste aastalõpukokkuvõteteni jõudnud. Tavaliselt aitab ka, kui vaadata oma Instagrami või fotogaleriid, sest need hetked aitavad meenutada ja meeles hoida, aga muidugi, kui sa oled mina, kes on läinud kellestki jälle lahku ja oma sotsiaalmeedias (ja vahel ka isiklikus fotoarhiivis) teinud suurpuhastuse, siis on kaduma läinud ka mitmed jäädvustused mitmetest õnnelikest hetkedest.

Isegi kui need tagantjärele tunduvad kibemagusad, sai ju neis ikkagi õnnelik oldud.

See aasta on olnud harukordselt väljakutseterikas ja kuigi ma ütlen seda vaat et igal aastal, siis sellist suurt murrangut pole minus ja minuga ammu toimunud. Seda, et ma enam pole rahul – ei emotsionaalsel ega tööalasel tasandil – hakkasin ma tundma juba möödunud aasta lõpus, aga vaikselt hakkasid need tükid mu elu küljest kukkuma, et lõpuks nüüd alles saan tõdeda, et mitu kihti on kukkunud… Ja alles hakkan uusi kihte taas ehitama.

Vaatame siis nüüd küsimustes ka tagasi.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020)

1. Mida sa tegid aastal 2021, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi käinud Küprosel. Ma polnud kunagi avalikult kaarte pannud.Ma polmnud kunagi nii kindlameelselt andnud lahkumisavaldust.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

“Uusi lubadusi ei julge anda,” kirjutasin ma möödunud aastal siia. “Ehk vaid seda, et luban jätkata varjutööd, luban jätkata teekonda oma sisemise lapseni, et ükskord temaga kontakt leida. Tahan harutada neid sõlmi ja mustreid ja saada paremaks emaks, kallimaks, sõbraks, õeks, tütreks, kolleegiks, inimeseks.”

Ja seda ma tegin. Oh sa poiss, kuidas tegin. Kasvasin sellise hooga, et hingeõmblused kärisesid raginal. Mõistsin ka selle käigus, et Suur Armastus, see veel on tulemas… Ehk otsin ükssarvikut, aga mis dakiblogi see oleks, kui üks pidev armastuse tagaajamine ei käiks 🙂 Tean nüüd tugevamalt kui kunagi varem, et pean oma kartliku-vältiva kiindumusstiiliga teadlikult tegelema.

Uue lubaduse siiski annan. Pariis on esimene (ja jätkuv, mitmes aasta juba, 15?) lubadus. Teine on armastada iseennast siiramalt ja rohkem. Teadlikumalt.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Lähedastest vist mitte, kuigi töökaaslasi ja tuttavaid oli küll, kes värskeid beebisid valmistasid.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Surm käis lähedalt mööda küll, suguvõsaski. Aga mitte päris lähedalt.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2022, mis puudus aastal 2021?

“Vabadust reisida. Ja päris ausalt: natuke rohkem vaba raha,” kirjutasin ma möödunud aastal. Mu soov täitus.

Järgmisel aastal ma soovin omada oma peenart. Kanad võivad veel oodata, aga ma soovin, et mu retk Päris Oma Majakese suunas saaks reaalselt alguse.

6. Mis riike külastasid?

Küprosel käisin. Isegi suur asi!

7. Mis kuupäev aastast 2021 jääb igaveseks su mällu? Miks?

18.10.2021 kui alustasin oma täiesti uut elu.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Et ma lõpetasin Oxfordi kirjutamiskursuse. Et ma lõpetasin “Eesti eluaegsete” raamatu. Et ma julgesin teha suure elumuutuse.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma järjepidevalt töötan üle.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Kõhugripis olin JÄLLE ja see on ikka nii rets. Aga stress… sellega ma pean tegelema. Füsioteraapias hakkasin käima ja mu selg on läinud tunduvalt paremaks!

11. Möödunud aasta parim ost.

Ma olen hunnikutes ostnud kokku Gerda kunsti ja ma armastan iga tema tööd nii väga. Ausalt noh, minge vaadake ise: etsy.com/shop/artworkbygerda. Tarokaarte olen ka retsilt kokku ostnud. Ja ühed punased saapad!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Emiliana. Ta on kasvanud absoluutselt imeliseks inimeseks. Ja siis on mul veel mitu honorable mention’it ehk inimesed, kelle lähedus ja tugi on olnud mulle nii tähtis: Siki, Kristinka, Heidi, Triin, Margit, Ingrid, Lisette.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Ikka toitu. Aga rõõm on tõdeda – eelarveäppi vaadates – et päris suur summa on läinud ka kingitustele ja annetustele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ma vaimustun ju kergelt ja palju. Neid hetki oli mitmeid – taas astuda lennujaamas turvakontrollijärjekorda, taas tõusta õhku, taas minna esimesele kohtingule…

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2020 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Paksem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Võtnud endale vaba aega ja seda lähedastega veetnud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Töötanud ajast, mil oleksin võinud puhata.

20. Kas sa armusid aastal 2021?

Jaa! Suisa mitmesse inimesesse – näiteks Lisette on üks neist 😉

21. Kui palju üheöösuhteid?

Üks oli ja see oli ka päris kummastav lugu. TikTok sellest, kuidas ma läksin sellele esimesele kohtingule, läks viraliks ja isegi Jaan Tätte jr kommenteeris seda, aga siis pidin ma selle õige pea ära kustutama, sest pärast üht ööd tuli välja, et ta oli hoopis ülepeakaela kellessegi teisesse armunud 😀 Oh what a ride. Tegelt on see muidugi täiesti okei, nii pidigi minema, aga tuletas veelkord meelde, et ikka ei tasu kiirustada nende asjadega.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Väga vähe on mu sarjataldrikule alles jäänud. Pigem vaatan Youtube’i tegijaid (Watcher, Loey Lane, Buzzfeed Unsolved, Pushing Up Roses, Jarvis Johnson, Kurtis Conner) ja küllap on Netflix ka paljude heade asjadega üllatunud (Q-Force tuleb esimesena meelde, ja no muidugi Tiger King ja kogu see shitshow).

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Külmavärinad”; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”, “Kosmose peatus”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jepp.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Väga palju krimikirjandust lugesin. Anvelti laenuks antud Mai Kriki politseiajalooteosed. No ja muidugi “Supelsaksad”! Kui te veel ei tea, siis see imeline autor on minu isiklik ema, nii et palun loetagum!

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Oh, siin saan ma tõdeda, et kõik mu muusika tuleb neil päevil TikTokist. Viimane lemmiklugu, mis jäi ripiidile, tuli välja alles EILE – Aim Visioni “Have You Seen The Moon Tonight”. Ja Maneskin!

26. Mida sa tahtsid ja said?

Tahtsin jälle reisida ja sain seda.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Oh, see Netflixi jõulufilm “Last Christmas” oli viimati selline laks, et ma nutsin hingetuks end. Praegu jäi “Don’t Look Up” pooleli selle postituse nimel, aga mul on tunne, et see on ka päris hea.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Veetsin selle kõige kallimatega ühes imelises vanalinna korteris, sain 37 ja see oli üks muidu väga tore nädalavahetus, aga sel hetkel sai mulle üks suhtetõde vist selgeks ja seetõttu oli sel maguskibe maitse man.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui need laste vaktsiinidoosid oleks ometi varem tulnud! Ja üks korralik puhkus, see oleks elukvaliteeti palju parandanud.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Esimest korda sain endale pükstüki (aitäh, Palmi!) ja ma armastan seda! Ja lisaks soetasin moodsa magamiskottjope ja see on ka üks mõnus asi.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lootus paremast tulevikust.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl, muidugi.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.

34. Keda igatsesid?

Ma ei ole ehk teda veel kohanud, aga ma tean kaljukindlalt, et ta on olemas.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Lisette! Ja töö juurest ka päris mitu inimest, näiteks Martti! Ja TikTokist NII PALJU INIMESI! (Shoutout to mustmadu, kerttuklj, artworkbygerda ja paljud teised!)

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2021 õpetas.

Mõnikord tuleb osata ära kõndida, enne kui sulle enam valikut ei anta. (Seda nii tööalaselt kui eraelus.)

aasta 2020 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mõnikord on aastat küsimustes kergem kokku võtta, teinekord vähem. Mõnikord on ka meeleseisund selline, et kuigi aasta ülejäänud foon on olnud palju mõnnam, siis kirjutamise hetkel on nagu keeruline end sellesse hetkesse tõmmata; lahti lasta mingitest pingetest ja stressidest…

Aga ma püüan. Tulin hetkel siia tahatuppa, kõik muud toad on täis väikese seltskonna tehtud lärmi, mis ulatub teinekord uskumatutesse detsibellidesse. Lapsed on õhanud terve õhtu: “Need on parimad jõulud üldse!” Ja ma olen tundnud samamoodi.

Kuigi, jah, muidugi, on näärid. Või kas kuupäevadel üldse on vahet. Lõppeks vist pole.

Kui palju sa üldse sel aastal kuupäevadele mõtlesid? Kui palju üldse mööduvast ajast aru said? Kui palju oli neid kordi, kui ütlesid endale, et see isolatsioon kestab ju ainult kümme päeva veel, ainult seitse päeva veel… See pole ju palju taluda, ega? See on vaid natuke…

Ja siis said päevadest nädalad, kas pole? Ja kas sa mäletad, millise vabanemisega sa viiendal juunil hingasid… et kohe pärast paranoiasse vajuda, et siit me enam tagasi ei tule, et siit edasi tõstame ainult viirusnäitajaid… Oh, kui sa vaid oleksid teadnud, kui väga sa eksisid!

Mitu korda sõitsid sa esimesele kohtingule? Tegid selle esimese tinderi-svaibi ja lootsid – taas, taas, taas! – et see inimene on ehk nüüd SEE. Lootsid, pettusid, lootsid jälle. Nagu see mäng käib. Ja kui palju kordi siiski oli neid hommikuid, kui sa olid nii tänulik, et sa tegid selle hüppe? Et lootsid ja julgesid ja läksid pea ees sisse ja… Muide, oled sa mõelnud, kui hull see oli, et sa võtsid oma esmadeidi kaasa kohe perekonnaga kohtuma? Mäletad, kuidas sa ise muretsesid? Et kuidas see kõik laheneb, mõelda, kui ta nüüd osutub siiski nartsissistiks või psühhopaadiks – oled ju ennegi nende lõksu langenud. Kõik need ilusad mehed ilusate sõnadega, mäletad küll ju seda?

Aga äkki siiski see polnudki lõks, ah? Äkki see ongi see õppetund, mida sa nüüd saama pead? Õppima, kuidas jõuda täiesti uutele tasanditele, kuidas hakkama saada kõigi oma nende kihistunud haigetsaamistega, kuidas integreerida ja painduda ja kasvada… Ah, äkki on nii? Mis sa arvad?

Eks vist kergem on alati siiski endasse tõmbuda ja selg keerata, sa ju saad iseendaga väga hästi hakkama, on ju nii? Tahadki nii jääda? Ehk on asju, mida annavad teised inimesed juurde, mida sa ei suuda ise vaid iseendale pakkuda, kuigi iseseisvuse saavutamine on olnud sulle väga oluline?

Mitu korda nii mõtlesid? Mitu korda köögis pea seljas naersid? Mitu korda Žiguli-naljade peale ohkasid ja jälle naersid? Mitu korda olid tänulik, et elu on nii läinud? Ja mitmeid paanikahoogusid pidid taluma, leidma uusi viise nendega võitlemiseks?

Mitu südant murdsid? Mitu südant leidsid? Mitu põsepai tegid? Mitu kalli, suudlust, sõitmise ajal põlve pigistamist – palju neid kõike lõppevasse aastasse jääb? Ja muidugi: mitu koroonatesti? Mitu koroonahaiget sõpra, pereliiget? Mitu muret, mitu rõõmu? Mitu maski? Mitu maski kaotasid? Mitu tellisid?

Mis tundega uude aastasse lähed? Kõik saab ju tegelikult korda. Ühel või teisel viisil.

Kindlasti saab.

Kõll, mu armsad!

kõige-kõigemad 2020

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Hetkel olen ma lihtsalt power through faasis. Ma olen täna juba mitukümmend tuhat tähemärki kirjutanud, pean homme sõitma ja enne seda ka neid kümneid tuhandeid tähemärke lugema, toimetama ja ka kirjutama… Aga ma ei saa teha endale seda, et ma jälle aastat kokku ei võta.

Sest ma tean juba seda, mis siit edasi saab. Siit saab edasi paaniline kiiruga töötamine viimase hetkeni ja siis kiire vana-aastaõhtu, kuhu sisse vajuda ja hetkeks ära unustada, et kõike on nii palju… Või siis ära unustada, kui hea kerge on iseendaga tegelemise asemel ja enda tunnete harutamise asemel tööd ettekäändena kasutada…

Aga mitte sellest, nagu vanal heal ajal ikka Marta armastas kirjutada.

Püüame siis mõelda ka välja, mis on selle lõppeva aasta kõige-kõigemad. Ja ma ausalt püüan jõuda ka oma lemmikkokkuvõtte ehk küsimusteni. Veel enne aasta lõppu!

2015, 2017, 2018,

Kolm kõige paremat hetke 2020

See hetk, kui ma sõitsin mööda Haapsalu maanteed ja sain aru, et ma sõidangi oma tulevikule vastu

See oli meie teine kohting, kui ma tema juurde Läänemaale külla sõitsin. Me kohtusime Keilas, käisime poes ja juba parklas oleksin ma teda peaaegu suudelnud, sest mu aju ja hing läksid hetkeks segadusse. Nimelt mulle tundus, et me oleme juba aastaid olnud koos ja tema on minu inimene ja muidugi me embame ja suudleme, kui hetkeks hüvasti ütleme. Aga me olime tegelikult ju vaid põgus kuu aega suhelnud, vaid korra enne seda kohtunud. Ja tema auto järel – auto küll polnud tema oma, see läks tal minuga kohtingule sõites katki, aga kohale ta ikka jõudis, see on muidugi juba omaette lugu – sõites ma tabasin end mõttelt: “Jäta nüüd see hästi meelde. On juuni, kohe on jaanipäev, ja see on hetk, kui su elu muutub. Sa sõidad oma tulevikule vastu.”

See hetk, kui ma sain aru, et Mila on kasvanud SUUREKS

“Kas sa tead, et sa oled mu kangelane? Ja jääd alati mu kangelaseks?” Nii ta ütles vaid nädalake tagasi, täiesti ootamatult.

Või siis kõik need teised hetked meil. Pikad autosõidud, mil arutame maailmaasju. Need hetked, kui näen, kuidas ta on teiste inimestega – kui tark ja mõistlik ta on! Kui palju on temas empaatiat, hellust, teistega arvestamist… Kui suur on tema süda, kui õrn selle südame koorik…

See hetk, kui The Bosslady ütles, et ta saadab mu Oxfordi

Küll vaid ühele kursusele, aga ma olin sel hetkel nii õnnelik (ja olen tänini) – sest see oli täpselt see, mida mul oli vaja. Ma olin nii tühi, mu motivatsioon oli kuskil… hallis Eesti sügises, kuskil seal CV-de ja poolikute lugude ja töömurede ja magamata ööde ja kõige selle vahel. Ilmselt konutas ja nuttis, et teda tähele ei panda. Ja siis pandi! Mul on sel aastal olnud nii palju tööalaseid võite, kuid see moment, kui keegi sind märkab ja (ilmselt iseendalegi teadmata) pakub su hingele midagi, mis on sel hetkel nii vajalik… See lihtsalt on. Üks kolmest hetkest.

Kolm kõige sitemat hetke 2018

Lõksus

Ma ei mäleta täpselt, millal mulle koroonapaanikak peale langes, aga ta tuli. Seda hetke jäädvustas väga hästi aga Sander Ilvest – kui me olime just kõik kodudesse saadetud ja maailm, mida tundsime, lagunes – ja tol hetkel panin ma ka oma tunded kirja. Loe siit ja vaata sealt ka pilti.

Lõksus on pannud mind tundma ka teised olukorrad, mida ei taha eraldi välja tuua. Kui tunned, et sa tahad nii väga maailma muuta, aga ei oska või ei saa. Kui sa näed, et su kallis inimene kannatab, aga sa ei saa midagi teha… Jne.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2021

Pariis

Jah, tuhandendat aastat järjest, aga see ei muutu.

Jooga

Kle mutt, kord kuus pole joogatamine. Hakka liigutama.

Teraapia

Ma tahan proovida nii palju erinevaid teraapiavorme, et leida see õige – peamiselt tahan ma leida kontakti enda lapsepõlvega ja aru saada, miks mul on enda lapsepõlvest täpselt 3 mälestust ja neist enamik on päevikust maha loetud.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma vähemalt püüan vaikimise ja endasse/eemale tõmbumise asemel rohkem enda tundeid väljendada, aga see on fakken keeruline. Püüan enam mitte unustada puldil mikreid sisse lülitamast, kui salvestus käib.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2020

Aasta podcaster: Heidi Ruul

Aasta õde: Siki

Aasta tegu: sahvri ehitamine endisest seinakapist. Fakk, ma armastan seda sahvrit NII VÄGA.

Aasta Vana Tallinn Back Leg ja ühtlasi ellujääja: Sussu

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Ühega ei saa hakkama. Logistika, eelarvestamine, kalendrite ühildamine, planeerimine, elu käigus hoidmine.