Author Archives: daki

Suvepildid: sõbrad

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

K. on üks mu pikaajalisemaid sõpru, kes on mu elus juba rohkem kui 15 aastat. Me oleme koos teinud suure hulga lollusi, aga alati teiselt poolt välja tulnud.

Ja ta on üks kõvemaid ja kangemaid mutte, keda ma tean. Kui mul oleks selline elu olnud nagu tal, oleks ma ammu alla andnud ja hakanud surma ootama. Aga tema, näet, going on strong. Ja naeratab ikka veel.

Suvepildid: sõbrad

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 8 Replies

image

Blogimiseni ilmselgelt hästi ei jõua, seega püüan hoopis elu läbi piltide jagada.

Ma armastan oma sõpru. See sõber, kes on pildil, ütles eile ootamatult näiteks: “Daki, sa oled nii-ii hea ema. Ma arvan, et väga paljud inimesed ei oleks seda sinust uskunud…”

Muah!

Piuksupapud

Kooskasvamine 3 Replies

image

Milal on ühed papud, mis astudes piuksuvad. Ta nõuab neid ise pidevalt jalga ning kuna üldiselt me pikemaid maid läbime siiski kärus, ei ole väga probleemi.

Täna aga rändasime pool ilma ilma käruta läbi, Mila ikka piuks-piuks-piuks mu kõrval kepseldes. Vahel ta peatub, et koha peal natuke lihtsalt hüpata. No nii tore ju, see piuks-piuks!

Turul ja linnas saatsid meid pikad (enamasti naerused) pilgud ja ma tundsin pidevalt vajadust vabandada. Ausalt, ma ei ole üks neist vanemaist, kes TAHAB, et ta laps võimalikult palju lärmi teeks ja kõigile närvidele käiks. Aga ta ise nõuab neid ju! Ühed poisid isegi võtsid emal käest ja vedasid ta teisele poole bussiootepaviljoni, et koos siis seda ilmaimet uurida – näete, piuksuv tüdruk läheb!

Tegelikult aga on neil piuksupapudel üks väga, väga suur eelis. Nad on nimelt üksikvanema parimad sõbrad, kui asjaajamisi palju ja laps ringi kepsleb. Silmi ja käsi ei jagu ju alati, aga nii on vähemalt ka kõrvad mängus ja tead alati, et laps on siinsamas. Nagu kajalokaatoriga – kus piuks, seal laps:)

Ja ps. Kuigi meil kodus on vist ainult üks häält tegev mänguasi (ma jälestan neid plastist trilinaid), ei käi piuksupapud mulle muide üldse närvidele. Lihtsalt tänaval on teinekord natuke piinlik…

soundtrack of july

Elu väljaspool mulli, Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

See ei ole päris postitus. Ma olen reisist emotsionaalselt täiesti kurnatud, natuke füüsiliselt ka, sest läbi sai kõnnitud vähemalt pool Kesk-Euroopat. Plätadega, mis kusjuures pidasid vastu. Ju nad nüüd mul siin lähiajal ka ära lagunevad.

Ma tegin kunagi intekat ühe Uhhuuduuri vennaga, kes rääkis, kuidas jah, reisid on väga lahedad, aga lõpuks on nii, et väntad ja väntad, näed järjekordset fantastilist templit, kuid sees on tuim ja ainus mõte on: “Ahah, jälle üks tempel, nojah…”

Mul on umbes sama tunne praegu. Kõik oli nii intensiivselt suurepärane, et lõpuks oli suurepärasus juba norm. Ma tean, et ma tahan reisimuljed kirja panna, aga ma ei oska seda klassikalises vormis teha. Seega ma natuke seedin ja vaatan, mis välja tuleb. Ja muusika asemel jagan hoopis kolme nende päevade lemmiklugu.

Lykke Li “I Follow Rivers” hakkas mängima, kui sõitsime ööpimeduses Austriasse sisse. Tuuleparki polnud näha, küll aga vilkusid nende kümnete tuulikute punased tulekesed pea kohal nagu sci-fi tähistaevas. See oli maagiline ja unenäoline, see, kuidas su pea KOHAL vilguvad kummalises rütmis, vastavalt labade liikumisele (mida sa ju ei näe) need tuled, punased ja ilusad.

Ja siis tuli see lugu uuesti, kui ühte oma uutest lemmiklinnadest sisse sõitsin. Hiljem kuulasin seda lihtsalt igal õhtul. Sest I, I follow. I follow you, deep sea baby, I follow you.

Lana Del Rey “Summertime Sadness” on teine lugu, mida neil päevil kuulan. Üldse on kuidagi Lana tagasi klappidesse jõudnud. See oli vist eelmisel suvel, kui ma teda ikka väga palju kuulasin. Siis väsisin ära, no nagu ikka juhtub. Aga praegu on paar lugu, mida ikka kuulan, meeleolult on see kõige lähedasem sellele, kuidas hing sees end praegu tunneb.

Betoko “Raining Again”. See on viimase Budapesti-õhtu lugu. Päev mässis mind lämmatavasse palavusse, õhk Kesk-Euroopas on hoopis teistsugune kui siin, meretuultes. Seal oli ka tuul, aga see oli Doonau-lõhnaline, soe ja mahe, meenutas natuke oma loomult Tartut. Me istusime Doonau keskel Margiti saarel ühes veidras über-hipsterite vabaõhuklubis. Klubi nimeks oli Einfach Berliner, selle baarilett oli vana hobukarussell, ainult et hobused olid väärastunud ja ühel näiteks puudus pea, aga see-eest oli tal viis jalga. Klubi keskel kõrgus deformeerunud mannekeenidest kokku pandud skulptuur ja tantsupõrandal tantsis albiinokutt, kes tundus olevat pärit tulevikust. Näiteks robot, kes on valmis ehitatud mõnel sinisel esmaspäeval, siis löödi käega ja saadeti tootmisest välja. Ja siin ta nüüd tantsis.

Siis tuli see lugu ja ma nägin vaimusilmas ette, milline oli eilne õhtu, kui olin lõpuks kodus tagasi. Väljas sadas ja sadas, esimest korda läheneval hooajal ma kütsin. Mitte, et vaja oleks olnud, aga tunne oli, et tahaks.

How does it feel? When you wake up in the morning and it’s raining again…

kes ei šeivi?

Inimesed ja inimeseks olemine 10 Replies

Lugesin sõbrantsi lingitud artiklit “I Don’t Shave” ja see pani mõtlema. Kui on üldse midagi, mida ma naiseks olemise juures vihkan, siis on see karvutustamisprotsess. Ma jälestan kulmude kitkumist, kuid olen seda ometi umbes 14 aastat teinud. Ma vihkan, et suviti tunnen ma survet ka kõik need üheksa heledat jalakarva ära depileerida. Ma vihkan, et ma pean käsipagasiga välismaale sõites tegema väljamineku ja ostma raseerija, sellepärast et RASEERIMA PEAB.

Ja ma vihkan, et mu nahale see üldse ei meeldi, koguaeg on mingi häda. Ja ma vihkan, et mul on elus olnud kordi, kus mõni peabki vajalikuks seda kommenteerida, kuidas ma täpselt šeivitud olen. Või pole. (Oo õudust! Teinekord ka pole! WOULD SOMEONE THINK OF THE… erm…)

Muidugi, need vennad on ässhõulid, seda muidugi. See on faking minu enda keha ja ainult minult on õigus otsustada, kuidas ma temaga ringi käin. Tahan šeivin, tahan ei šeivi. Tahan, teen trenni, kui ei taha, ei tee. Tahan, saan lapse, kui ei taha, siis ei saa. Tahan, kasvatan kulmud monobrauks, tahan, ei kasvata…

Aga oleks see vaid nii, eks. Asi polegi ehk niivõrd kuttides, kas pole? Kõige rohkem on ikka torganud see üks kord, kui sõbrants ehmunult küsis, mis küll mu kulmudega juhtunud on (kui ma imiku kõrvalt vabshee ära unustasin, et äkki peaks kitkuma ka). Ja ma mäletan, kuidas ükskord käisime saunas ning sõbranna tundis piinlikkust, hakkas vabandama: “Sorri, jaa, ma tean, et ma ei ole jõudnud šeivida…”

Jeesus, naised, need on ju kõigest karvad! Kõigil nad kasvavad, mõnel vähem, teisel rohkem. Mõni kannatab raseerimist hästi, mõnele meeldivad kiilakamat sorti “soengud” – aga palun, laske käia! Aga ärgem tundkem end süüdi, kui me tunneme, et seekord ei viitsi. Kas see oleks võimalik?

Pigem mitte. Ja seda artikli autor ju küsiski – kuidas me ometi oleme jõudnud punkti, kus midagi, mis on keha juures loomulik – ja seda iga keha juures – on naiste jaoks by default midagi, mida tuleb häbeneda, varjata, esimesel võimalusel maha lõigata…

Nojah, küsimus on esteetikas. Aga erinevad inimesed peavad esteetiliseks erinevaid asju. Mul näiteks on alati olnud tõrge liiga pikkade juustega meeste vastu. No ja siis? See, et MUL on tõrge, ei ole mitte kuidagi nende probleem. Neil on õigus teha oma juustega, mida nad tahavad ja see on täiesti fain. Ma ei tuleks selle pealegi, et kellelegi minna soenguvalikut ette heitma. Ja kui mulle inimene meeldib, siis ma ausalt öeldes ei pane seda isegi tähele, millised on tema soengu- või raseerimisvalikud. Teine lugu on silmarõõmudega, aga kui aus olla, siis ega silmarõõm saab ikka silmarõõmuks ju siis, kui ta klapib algusest peale. Mitte nii, et oh, kena kutt, aga ta peaks muutma enda juures seda ja seda ja seda ja natuke toda ka…

Aga noh, mis sellest kõigest ikka. Mõnedele meeldib üks, teistele teine. Aga nagu paljude asjadega siin ilmas kipub sageli peale jääma arvamus, et kõik peaksid tegema ühtemoodi, nii nagu “on õige” ja “kõlbab”…

Niisiis, šeivima?

MEHESÕNA: Milleks kogu see deitimisterror?!

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 1 Reply

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Sel korral palusin tal kirjutada natuke pikemalt, milline on mehe vaatenurk kõikidele nendele mängudele, mida mehed ja naised omavahel mängivad.

Kuna mingi arusaamatu eksituse tõttu peab Daki mind meheks, palus ta mul kirjutada oma nägemus vastuseks vallaliste naiste murede positutuste kohta, pean tunnistama, et esimene reaktsioon oli lihtne, kuid seda sisukaks pidada on ehk liig:

Niisiis, kuna see on eest ära, siis peaks vist selgitama, mis täpsemalt sellist reaktsiooni põhjustas.

Pean täielikult nõustuma, et deitimismäng on terror kuubis, kuna ma tõesti ei tea, mis see isegi on, kurat. Kuidagi on õnnestunud seda deitimisjura kogemata kuni lähiajani vältida. Ja isegi nüüd sain ma aru, et sellega tegelesin, alles siis, kui see faas oli läbitud ning end kogemata suhtest avastasin.

Ja kuidas ma suhtesse jõudsin? Lühidalt – tutvusin neiuga, kes tundus minust huvitatud, mina temast ka. Ja kuna ilma Murphyta poleks miski täiuslik, siis kokku sattusime üldse järgmistel asjaoludel: meist kumbki ei otsinud suhet ja me mõlemad oleme töönarkomaanid. Makes no sense, but it works.

Paar korda põrkasime neiuga eksprompt kokku, kuniks ühel toredal varahommikul roomasin pisut vindisena koju ja pudelist ammutatud julguse abil (emotsionaalsed investeeringud on hirmuäratavad!) küsisin üsna otse, kas tal on minu vastu huvi.

“Jah,” vastas ta.

No ja otse loomulikult ei teinud see midagi selgemaks! Ka mitte teisele poolele. Jätkus kassi kombel ümber palava pudru kompamine. Õnneks on aga olemas Facebook, kus saab oma suhtestaatuse ära märkidan ning seeläbi tekib mingisugune meelerahu. 

Mordaknigaga on muidugi see asi, et pärast kirjutamist vastuse ootamine on päris närvesööv kogemus, eriti kui kirja on tõesti pandud see emotsionaalne investeering või lihtsalt enda kohta midagi isiklikku paljastatud. Istud, vaatad, ootad, käid suitsul, ikka ootad, lööd juba mõttes käega, asud tegema midagi muud ning siis tuleb vastus.

Järsku kasvavad persest diivanisse juured. Istud nõutu näoga või alustad taas raundi suitsul-vahid-suitsul-vahid… Või tabab hoopis mingi ootamatu eufoorialaine. Kurat, kui palju lihtsam on ilma sidumata ringi tõmbamine! Aga tuleb välja, et ma olen ikka üks paras eit.

Kuna mu enda eitsus on kinnitust leidnud ning raiutud ajaloo annaalidesse peaks liikuma minult hoopis üldisemald deitimisterrori peale. Kuna üsna tihti olen kuulnud ja ka tajunud ebamäärasuse häirivat mõju, siis miks mitte olla otsekohesem ja konkreetsem? Meigib ju, kurat, senssi! Tõsi, meigib, kuid sel puhul kiputakse sellega tavaliselt liiale minema ning otsekohesus asendub tahtmatult agresiivselt mõjuva seksuaalse rünnakuna (ei pea siinkohal silmas üllatusseksi ehk vägistamise-laadset rünnakut) mis võib mõjuda eemaletõukavalt.

Loomulikult ei saa ka üle ega ümber seksist – ahvatlev tegevus nagu ta on – mis kipub inimeste vahel suhtumist ja suhtlemist muutma. Miks? See on jäänud mulle alati arusaamatuks. Mina ei suhtu ise teadlikult inimestesse pärast nende keha nautimist teistmoodi. Miks keegi seda tegema peaks, on mulle müstika. Siinkohal oletan, et suhtumise muutumine või mittemuutumine on seotud sellega, kuidas konkreetne mees või naine üldiselt seksi suhtub ning mis on üleüldse eesmärgiks. Mõistlik oleks vastaspoole eesmärk enne selgeks teha (kui rohkemat ei saa, siis üritada selgitada kõige tõenäolisem variant olemasoleva info põhjal). Kuid jah, see kõlab küll hästi, kuid reaalsuses on seda tunduvalt keerulisem teha, peaaegu sama kasulik kui horoskoop.

Lühikokkuvõttena siis kogu selle terrori võimalikult valutu läbimine minu vaatenurgast näeks ette järgnevaid punkte:

  1. Mida mina tahan?
  2. Sobiv subjekt enda vajaduste rahuldamiseks
  3. Mida tema tahab?
  4. Mõlema osapoole soovide kokkusobivus
  5. ???
  6. Kasum kondoomitööstuse taskusse 

lennujaamamõtted

Argielu 4 Replies

image

Istun lennujaamas. Tulin just Vabakanali stuudiost släšš Elveri oosõm vanalinnakorterist, kus sai natuke Nokalaata peetud (siin on saate link, kuulakem!). Leidsin pingi ja vaikse nurgakese, räägin #naistejuttudes naistega ja jõudsin järeldusele, et see nädal on üsna suurepärane olnud.

Palavus on muidugi leidnud oma tee, aga las see palavus olla. On ju tore vaadata, kuidas see nii palju inimesi mõõdutundetult õnnelikuks teeb (umbes nagu mind jõulud teevad). Taksojuht säras ja oleks vist roolis plaksutanudki: “Nii hjad sjuve pole ikka… Mai mjäletagi, millal viimati!”

Eile kohtusin buss number 33s Charles Bukowskiga, näiteks.

Ja ühe imetillukese siiliga enda hoovis.

Olen vestelnud magistrisse sisseastumise vestlustel, need on olnud ääretult toredad kogemused, kuigi teise eelistuse vestluse lõpuks teatati mulle: “Ma arvan, et meie teiega enam ei kohtu!”

Jäin ehmunult vait. Ee…?

“Aga te võite muidugi meie eriala aineid kõrvale võtta…”

WHAT DOES THAT EVEN MEAN?!

Et nad arvavad, et mind tahab mu esimene eelistus ja sinna ma ka saan? Või…

Eks siis, kui tulemused tulevad, saab teada.

//

Mu järgmine järjejutuidee (mis on, if i say so myself, täiega geniaalne ja ma EI SUUDA OODATA, et ma seda juba kirjutama saaks hakata) kiideti heaks, augustiks on juba orgunnitud üht, teist ja kolmandat tööd ja septembrikuus… on äkki kõik uus. Kes teab.

Ja “Ü nagu üksikema” järjejutt saab juulikuuga otsa, järgmisel nädalal kirjutan ma kuskil keset Euroopat selle viimase peatüki.

Vahel mõtlen kui tore oleks, kui saaks lihtsalt oma elule peatükke kirjutada. Teinekord nii väga tahaks. Aga siis juba vaatadki enda ümber ringi ja näed, et kõik kohad on inspiratsiooni täis, inspiratsioon lihtsalt vedeleb jalus, korja ainult üles ja anna talle vorm, et mõtled…

…kurat, see on ikka päris lahe, et elu JUHTUB. Sitta juhtub ka, muidugi. Aga häid asju nii palju rohkem. Ja sa kunagi ei tea, kust sul järgmine mõnus üllatus tulemas on.

Palju toredaid üllatusi, sõbrad! Ma lendan nüüd nädalaks puhkusele. Blogi seisma ei jää.

Vist.

Muah!

 

paksude tüdrukute mured

Inimesed ja inimeseks olemine 23 Replies

Ma olen elu jooksul vähe kleite kandnud ja see pole mitte seetõttu, et ma EI teaks, et minu kehatüübile sobivad tegelikult paremini just kleidid. See on seetõttu, et talvel ei viitsi sukapükstega jamada ja suvel on… muud probleemid. Jah, täna ma räägin teile ühest murest, mille peale pooled teist suud kõverdavad ja teised kaasa noogutavad.

Faking reied. Nad faking hõõruvad. Ja kusjuures, nagu ma olen aru saanud, polegi see alati paksude tüdrukute probleem, vaid tegu on peamiselt kehakujulise eripärasusega. Nii et kui sul jalad mingist punktist käimise ajal kokku puutuvad, siis võid sinagi teada, kui megalt vastik võib olla pikki maid kleidikeses vänderdada.

Naistega rääkides olen ma kuulnud erinevaid lahendusi, kuidas selle murega mõnusal palaval suvepäeval võidelda, kui püksid ei tule kõne allagi. (Noh, peale selle obvious lahenduse, et sa ei kõnnigi. No näiteks lased end muudkui aga sõidutada punktist punkti ja jalutad minimaalselt.) (Mis nii üldisel skaalal ei aita muidugi kuidagi mure PÄRIS lahendusele kaasa, milleks oleks piitspeenikesed jalad.) (Mm, piitspeenikesed jalad…)

Mina olen tavaliselt kandnud retuuse, aga kurat, palju sa viitsid neid retuuse kokku osta, et nad sobiksid kõigi su eri tooni ja tegumoodi kleitidega. Ja mingist hetkest on juba naeruväärne ka. Pluss – ega retakad sukapükstest paremad pole. Samamoodi palav ja rõve hakkab lõpuks.

Siis tuli Ruumiga arutades välja, et internetis on hunnikute viisi (peamiselt USA) foorumeid, kus naised sellele propsile lahendust otsivad ja on järele proovinud näiteks reisi kreemitada. Mida ma ei viitsi proovida, sest kui on palav, tundub see eriti iu, mingi kreemiliga jalgevahel. (Heh. Hehehheh.)

Ja siis on veel kaks nippi – (beebi)talk ja higipulk.

Yes, seriously. Naised on nii hädas, et kasutavad hõõrdumise vältimiseks talki või higipulka. Mis mõlemad, muide, töötavad. Kuigi on tüütud.

No ja siis on variandiks veel muidugi pika säärega Spanxide kandmine. Mis tähendab, et su kõndimist saadab sensuaalne siuh-viuh-siuh-viuh heli, kui jalad Spanxides ikka kokku hõõrduvad. Aga abiks ikka, pluss on visuaalselt rasvu vähem, I guess. Ma ei tea, mul pole Spanxe olnud. Õigemini, kunagi olid, nüüd enam pole, peamiselt selle siuh-viuh asja tõttu ja üldiselt ka on nad kuidagi ebamugavad.

Ja lõpetuseks ühe sõbranna lause, kellelt küsisin, kuidas tema chafing issue’d lahendanud on.

“Noh, alati polegi vaja, aga kui ongi, siis kasutan midagi, mida ikka käekotis leidub. Higipulka või… libestit.”

Kakskümmend kuus kuud

Kooskasvamine 4 Replies

imageArmas Milake,

sel kuul täitus sul kahekümne kuues elukuu. Ma kirjutan sulle just täna, et märkida üles see oluline päev, et miski jääks seda korda meenutama. Täna oli päev, kui sinust sai full functional inimene. Ehk siis täna hakkasid sa käima potil.

Noh, eks sa oled siin juba mõnda aega kisades mähkmete vastu võidelnud ja potil kahe sekundi kaupa istunud, teatades tarmukalt: “Ei tule!” Aga nüüd lõpuks õnnestus ja ma arvan, et suve lõpuks oled sa meil lõpuks mähkmevaba laps. Fantastiline! Lihtsalt fantastiline, pole midagi öelda.

(Ja ma ei pidanud sind selleks isegi mitte sundima. Ise asjatasid, ise tegid, ma vahepeal ainult küsisin, et mis sa arvad. Ja kui sa keeldusid, siis nii oligi. Mäletame me ju kõik, mis sai, kui ma üritasin sundida.)

Viimased nädalad oleme me väga palju ringi rännanud ja sulle paistavad uued ja huvitavad olukorrad täitsa meeldivat. Nüüd on paar päeva, kus elu rahulik ja kodune, ja on kohe näha, et sa kibeled. Tahaks vaheldust, tahaks inimesi! Nüüd ei ela me ka enam kahekesi, meil on Ruumi, kelle nime sa veel päris hästi öelda ei oska, aga kui ta oma toa ukse kinni paned, siis sa võid küll megakurvalt nutma hakata, sest SA OLED JU NII TORE, MIKS SA EI TAHA MINUGA KOGUAEG MÄNGIDA?!

Nii et vähemalt on ka kodus taas vaheldust. Kui ma täna magistriõppesse sisseastumise vestluselt koju saabusin, vedelesite te kahekesi õndsalt voodil, vaatasite Masterchefi ja sa olid oma eluga ääretult rahul. Ja see on mõnus, selliseid hetki näha.

Mulle pakub ääretut rahuldust näha, kui toredaks inimeseks sa sirgud. Sulle meeldib suhelda, aga sa pole tuisupea. Elusse suhtud sa esialgu ettevaatlikult, koeri ja merd kardad, kuni oled harjunud ja selgeks teinud, kas sel korral võib usaldada. Sa armastad mütse (“Müst!”) ja ka asju, mis pole mütsid, kuid selleks otstarbeks siiski kõlbavad (seelikud, pluusid, käterätikud jne). Su suurimad sõbrad on kassid ja kui me kellelegi külla läheme või keegi meile külla tuleb, siis kõigepealt räägid sa neile oma emmest pikad jutud maha, millele järgnevad kohe pikad jutud kassidest. Või vastupidi. Vahel on emme ebaolulisem kui kassid.

Sa armastad tantsida ja mu päevade lemmikhetked on ühised õhtusöögivalmistamised, mil me köögis tantsime. Kuna sa oled ka hüppamise ära õppinud, siis on meie dance moves kohe oluliselt mitmekesisemad. Sa armastad oma sõpru hüsteeriliselt palju, näiteks polnud sa mõni nädal LMi näinud ja kui ta lõpuks saabus, trampisid sa niimoodi jalgu, et mõni Aafrika hõim kutsub seda ilmselt vihmatantsuks. (Ja võib-olla kuskil seetõttu ka sadas.)

Loomad üleüldse on su suured lemmikud ja on vahetanud välja eelmised suured lemmikud – putukad. Loomaaiaskäik meeldis sulle väga ja kuigi sa kutsud elevante jätkuvalt “und”, pole sellest hullu kedagi. Ma ei suuda oma näolt naeratust pühkida, kui sa mõnikord und oodates hakkad loomahääli tegema, ikka kõik järjest läbi, keda sa tead: “Siga: röhh-röhh. Lammas, lambad: mää-äää. Lehm: amuuu. Kass: mjaaau. Koer: auh-auh. Hunt: uuuuuu. Kist:… Kist? Emme, kist?”

No tean ma jee, mis häält kits teeb! “Mökk-mökk?”

“Öök!”

*

Viimased päevad on siiski kohati ka rasked olnud. See va uinumisevärk on ikka üks igavene nuhtlus, kas sa palun tegeleksid sellega? Ma ausalt ei taha, et me selle pärast pidevalt tülitseksime, samas ei saa ma sulle ka ette heita seda, et sa õhtul magama jäämise asemel mind musitada ja kallistada tahad. Või mulle pai teha. Või mulle näppe kõrva toppida. Ma ei saa selle pärast kurjustada, aga, kullake… Mina ju teen tööd kui sina magad… Mitte, et ma sinuga lõputult hängida ei tahaks, aga töö ju ootab…

Järgmisel nädalal oled sa terve aeg oma isaga ja mina lähen reisile. See on teine kord, kui ma sind nii pikalt ei näe ja ausalt öeldes… Mu süda on praegu juba murdunud. Aga ma tean, et see teeb meile mõlemale kindlasti ka head, sul saab kindlasti isaga megatore olema ja te käite kõiksugu lahedates kohtades ja enne kui sa arugi saad, olen ma juba tagasi ja, kas tead, siis ei olegi veel suvi läbi! Meil on veel suve ees küll ja veel, mil me saame tšillida ja grillida ja hängida ja mängida.

Sest sinuga on tõesti tore kõike seda teha.

Musid-kallid,

emme

#naistejutud

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kutsusin naised grupivestluses väikesele veinile. Kuidagi sai sellest vestlusest jututuba, kus on kaks päeva käinud lakkamatult hüsteeriliselt naljakas arutelu meeste, naiste, elu ja seksi teemadel. See on mind inspireerinud rohkem kui sajal viisil, palju sellest jõuab lähiajal blokki ka, aga siin paar mõttetera.

Samuti on teemaks nahkjoomine.

Parim kommentaar Facebookis Justin Petronelt: “First there is a mountain. Then there is no mountain. Then there is. #Donovan

#naistejutud