Stockmannis müüakse värskeid lahtisi habanerosid. Win.
Ja tänasest ametlikult on lõppenud lahutusprotsess. Olen taas justkui tagasi alguses, vähemalt kinnisvara mõttes.
Ääretult imelik tunne on.
Aga hea, et on olemas habanerod.
Author Archives: daki
Nipiraamatu neljas kolumn: Loobumise võlujõud
Siin on minu veebruarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.
Loobumise võlujõud
Veebruaris saan ma 30aastaseks.
Mul on kaks kassi, üks peaaegu-kolmene fantastiline tütar, selja taga kaks abielu ja kaks lahutust. Mul on oma firma, mille alt olen ma esitanud seniseks vaid kaks arvet, mu sissetulekud on pehmelt öeldes ebastabiilsed ja magistriõppe esimese semestriga ei suutnud ma juba ühe ainega hakkama saada. Ma pidin lahkuma oma armastatud Nõmme kodust ning elan nüüd jälle määramata ajaks üürikorteris.
Kui ma kujutasin ette, milline on mu elu 30aastasena, siis, tunnistan ausalt, see pole tõesti see, mida ma oleks arvanud. Noh, vähemalt auto ja kindel töökoht võiks ju 30aastasel inimesel ometi olla!
Neil päevil mõtlen ma väga palju loobumiste peale. Mõtlesin sellele, kui istusin oma nüüdseks eksabikaasaga ja lapse isaga perekonnaseisubüroos kabineti 210 ukse taga. Mõtlesin sellele, kui pakkisin hilisööl kaste ning tassisin, tassisin, tassisin oma kila-kola nüüdseks ekskodust välja. Mõtlesin sellele, kui tütar esimest korda uues kodus ütles: “Emme, lähme koju…”, ja ma pidin vastama: “Aga see ongi meie kodu nüüd, kullake.”
Väga paljud inimesed küsivad, miks me lahutasime. Mis juhtus? Sellele on väga raske vastata. Mis ikka juhtus, juhtus see, mis juhtub paljudega. Asjad kuhjuvad, nendega ei osata õigesti tegeleda, siis nad kuhjuvad veel ja lõpuks on see pundar nii suur, et seda ei suuda keegi lahti harutada.
Inimesed küsivad veel, miks me rohkem ei üritanud. Miks te ei võiks vähemalt lapse pärast uuesti proovida? Vot sellele küsimusele on mul palju lihtsam vastata. Esiteks – proovisime. Proovisime nii ja naa, aga tulutult. Ning teate, mis? Üks kõige jaburamaid asju maailmas, mida ma tean, on see kurikuulus “lapse pärast kokkujäämine”. Kas on olemas hullemat asja, mida oma lapsele teha? Sundida teda elama mürgises õhus, mida tekitavad kaks vaenujalal vanemat, kes teevad teineteist ainult õnnetuks? Kas sellisest kodust saab üldse kasvada oma eluga hästi hakkama saavat, emotsionaalselt intelligentset ja hästi funktsioneerivat täiskasvanut? Kahtlen sügavalt.
Nii vastan ma neile küsijatele alati ühtemoodi: “Me lahutasimegi lapse pärast.” Jah, on küll valus. Jah, on küll raske. Jah, me kõik pidime mingitest asjadest seetõttu loobuma. Aga Mila on väärt kõige paremat. Ta on väärt õnnelikke vanemaid. Ja kui need kaks vanemat ei suuda enam teineteist õnnelikuks teha, siis tuleb leida viis, et nad saaksid jälle õnnelikuks. Sest laps on õnnelik ainult siis, kui tema vanemad on õnnelikud. Tõsi, tal võib olla väga raske mõista, miks tema vanemad siis KOOS õnnelikud ei võiks olla, aga elu juba on selline. Meie kõigi jaoks, kusjuures, on asju või suhteid, mida on vahepeal raske mõista.
Vaatan oma 30ndale sünnipäevale otsa ja mõtlen, et… See kõik on juhtunud põhjusega. Mingil põhjusel ma pidin selle valu läbi elama, see valu õpetas mulle midagi. Ja nüüd ma lasin lahti. Loobusin, et oleks lõpuks ometi võimalik vastu võtta kõik need toredad asjad, mida elul mulle veel pakkuda on.
Loobuda on ikka raske. Oli mulgi. Aga praeguseks on kohal ka see suur sõnulkirjeldamatu kergendustunne… Ja ma tean, et kõik läheb hästi. Sest Mila on seda väärt, et tal oleksid õnnelik isa ja õnnelik ema. Ja selleks tuli loobuda.
Kolmkümmend kuus kuud
Mu kõige kallim,
täna hommikul kolm aastat tagasi nägid sa ilmavalgust. Oli 2. mai 2011, kell polnud veel 11 saanud, ja järsku olin ma EMA.
Ma mäletan, et kolm aastat tagasi umbes samal ajal, kell lähenemas südaööle, lebasin ma haiglavoodis, sina pampu mähituna minu kõrval, palatiukse kohal põles öötuli ja ma püüdsin kuidagi kõike seda hoomata, kõike seda endasse hingata, et nüüd on teistmoodi.
Naljakas, et ei tundunud teistmoodi. See kõik oli kõige loomulikum asi maailmas. Oh, muidugi, polnud absoluutselt midagi LOOMULIKKU selles, et mu sabakont oli – tundus nagu – kildudeks, et kõik need imetamiskatsed panid mind valust huilgama ja et ma enam polnudki igirase. Aga muus osas, jah, kõik muu oli loomulik. Et nüüd oled sa päris ja sa oled olemas ja nüüd hakkab elu olema hoopis teistmoodi.
Sa oled mu päevade armastatuim kaaslane, ma läheks isegi niivõrd sentimentaalseks kui et ütleks – sina oledki mu päike, mu põhjus ärgata, kui ärgata ei suuda, mu põhjus elada, mu põhjus mitte alla anda, isegi kui vahepeal on tunne, et ei suuda. Sa oled mulle andnud mõõtmatult palju rohkem, kui ma iial oskaks sõnadesse panna. Puhtalt teadmine, et sa praegu teises toas magad (“Head ööd, kallis!” hüüdsid sa mulle), annab mulle põhjuse tõmmata järgmine hingetõmme. See täidab mind meeletu rahulolu, kindlustunde ja armastusega, see et sa oled lihtsalt olemas.
Ja sa aina muutud, kasvad mu silme all kiiremini, kui suudan tabada. Ühel õhtul näiteks küsisid sa mult enesekindlalt: “Sina oled Dagmar Lamp, jah?” Selle peale hakkasin ma naerma ja ei osanud mitte midagi kosta, sest, noh, olgem ausad, ma siiski püüan end sulle emmena pigem tutvustada. Aga tuleb välja, et mu salaidentiteet on nüüd paljastatud! Sa oled spy in the making!
Sa oled nii naljakas muide ka. Ja kõige ägedam kõige selle juures on, et sa ei tee mitte ainult mind õnnelikuks, sa teed enda ümber väga palju teisi inimesi õnnelikuks. Naljakas, kuidas üks inimene seda suudab, kas pole? Ma loodan, et kui sa kunagi seda kirja loed – ma ei tea, millal see võib ju olla – oskad sa vähemalt natukenegi seda ette kujutada või annab ehk see teadmine sulle uut jõudu, kui seda parasjagu vaja peaks minema. Sest me kõik kipume vahel unustama, et me oleme olulised, et me oleme väga paljudele inimestele olulised. Et meis kõigis on see põhiloomus, see sügav toores elusolemise rõõm, mis nakatab kõiki, kes lähedusse satuvad. Et me kõik oleme mingitel hetkedel oma elus kellelegi need inimesed, kes lihtsalt olemasolemisega teevad maailma paremaks.
Ma ei tea, kes sinust saab. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline oled sa aasta või kahe pärast – umbes nagu väga raske on meenutada, milline pamp sa seal haiglas täpselt olid. Aga ma loodan, et sinu tee jätkub sarnaselt – et sa oled siin maailmas selleks, et seda paremaks muuta. Ükskõik, mis viisi sa selleks valid, ma olen alati sinu poolt. Ma luban, et ma teen kõik, et sul oleks hea, et sa sirguksid nii, et su tiivad poleks kärbitud. Ma loodan, et sa oled jätkuvalt edasi sama uudishimulik, sama püsiv ja püsimatu, sama rõõmus ja vahel ka kurb, sest kurbust peab ka õppima. Mul on hea meel, et sa mind nii piiramatult usaldad ja ma proovin mitte iialgi seda usaldust murda. Ma armastan neid meie õhtuseid jutuajamisi, kui tuled on juba kustus ja me arutame selliste elutähtsate teemade üle, nagu näiteks miks Valge Kass just praegu otsustas mängida, kas Kuu magab samal ajal kui Päike, kas papa saab peagi terveks, kas me lähme peagi jälle kalale, millal rongid tuduvad, kas jõulud on veel kaugel ja kas hommikul saab küpsiseid.
Ma armastan sind ka siis, kui mulle tundub, et sa ajad mind natuke hulluks, kui ma mattun süütunde alla, et ma ei oska alati käituda õigesti ja piisavalt kannatlikult. Siis armastan ma sind eriti, aga natuke valusalt, nii et tahaks nutta. Pettumustundest enda vastu – sest ma tahan olla parim ema maailmas, aga ma olen vaid lihtsalt ema. Lihtsalt ema. Sinu ema. Nii hästi kui oskan, vahepeal natuke halvemini hakkama saades.
Aga siis sa tuled ja ütled, et sa armastad mind. Ütled: “Sa oled mulle nii kallis!” ja teed mulle musi või silitad pead.
Ja ma mõistan, et lihtsalt ema olemine ongi piisav. Rohkem ei saagi ma midagi sulle pakkuda.
Ja sellest piisab täiesti.
Armastan sind lõputult, mu armas sünnipäevalaps,
sinu ema
(see ebatäiuslik ja lihtne)
“Kui ma peaks kunagi uuesti abielluma, siis ma tahaks sellist hästi lihtsat pikka valget linast kleiti.”
“Kui sa peaksid kunagi uuesti abielluma, siis sa abiellud paljalt.”
Jumal tänatud, et ma enam kunagi ei abiellu.
võitjad
“Armastan sind.”
“Mina armastan sind rohkem.”
“Mis, see on mingi võistlus või?”
“Muidugi! Ja sa peaks teadma, et mulle meeldib võita.”
“Ahsoo. Olgu.”
“No okei, sulle ju meeldib ka võita.”
“Meeldib.”
“Aga mulle meeldib rohkem!”
Ei oska enam
Esmaspäeval valas Mila mu mäki kolmandat korda ajaloos üle. Sel korral seebimulliveega. Eelmine kord oli boršisupp ja enne seda õunamahl. Ja kõik siis nüüd nelja aasta jooksul. Viimane kord maksis parandus üle 600.
Täna kaotasin oma lollusest rahakoti kuskile Laulasmaa ja Klõuga vahele, sest unustasin autokatusele.
Ja ma just Delfis kurtsin, kuidas ma ei salli neid inimesi, kes arvavad, et nad on jube erilised, sest neil muudkui juhtub. Aga vot sel nädalal on mul tõesti juhtunud. Ma ei tea, kust see halb karma, aga ju ma teen oma elus midagi praegu väga valesti. Ema arvas, et ma ujun liialt vastuvoolu, rabelen liiga palju.
Aga lõpetuseks laulsime täna Milaga Karl-Erik Taukarit. Ikka nii, et mina ees ja tema järel.
“Ei tee suuri plaane…”
“Ei tee plaane…”
“Kui kokku saame.. ”
“Ei saa…”
“Siis sõidame…”
“Sõidame!”
“Aeg on elada!”
“Eladaaaaaa!”
Aga Mila lemmik saade on siiski “Laula mu laulu”, seda “ja kui ma ei saagi kuulata” laulab ta suht täpselt järele.
Vot mis teeb, kui elad koos muusiku ja lauljaga. Laps kah hakkab.
Ülipikk nädalavahetus
Isegi kalal käisime. Suvi!
Meet Oliver
Teine päev Pesaleidjast (ajutises hoiu?)kodus. Pussakas jälgib külalist huviga, Miuks hirmuga ja Oll ise ei lõpeta nurrumist.
Lemmik lubas järgmisena koju tuua koera.
Või ahvi.
Daki targutab: Aga vähemalt ta ei peksa!
Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.
Mulle teinekord tundub, et inimeste elu käib mingite kummaliste sünkroniseeritud tsüklite kaupa. On suved, mis on “pulmasuved” – üks abiellumine teise otsa, muudkui jookse perbüroosid mööda. Siis on ajad, mil tundub, et KÕIK on ühekorraga rasedaks jäänud. Loomulikult on ka kevaded, kus kõik su sõbrad lõpetavad üheaegselt ülikoole. Ja talved, kus kõigi sõprade autodega samaaegselt midagi juhtub.
Praegu tundub mulle, et käes on suhete mädanemise aeg.
Mu sõprade hulgas on kuidagi palju tekkinud neid, kelle suhe on karidel või kes juba lahku läinud. Õnnelikke paare on muidugi ka (täpselt nagu igal “pulmasuvel” on keegi, kes ei abiellu), aga süda valutab ikka nende pärast, kellel partneritega probleemid.
Eile rääkisin ühe oma vana tuttavaga, kelle naine lahutust nõuab. “Mulle tundub, et ta annab liiga ruttu alla,” kurtis mees. “Me oleme ju ometi kaheksa aastat koos olnud! Meil on ühine laps, ühine elu!” Ma ei osanud talle midagi vastata. Mida ma oskaksingi – ma ju ei tea nende suhtest tegelikult mitte midagi. Aga see fraas – “mulle tundub, et ta annab liiga kergelt alla” – jäi kummitama.
Jah, kuidas sa tead, et on õige hetk lahku minna? Eriti, kui puudub selline eriti konkreetne juhtum, mis ütleks sulle, et kõik on kindlalt läbi. Näiteks kui mees sind lööb. Või kui armukesega abieluvoodis püherdamisega vahele jääb. Või kui abikaasa Keskerakonda valima hakkab. Igal inimesel on nn deal breaker’id ehk asjad, mida nad andeks anda ei suuda. Teod, mis lõpetavad suhte joonelt.
Aga kui ühtegi deal breaker’it pole silmapiiril? Kui lihtsalt on tunne, et ei tööta. Kui on tunne, et… midagi on valesti või puudu. Kui tülisid on rohkem kui õnnelikke hetki. Kui suhe pigem vindub, kui et kuhugi liigub.
Kuid kuidas sa tead, et sa ei anna liiga kergelt alla? Kuidas sa tead, et see pole kõigest faas, raske aeg, mis tuleb üle elada ja mis lõppkokkuvõttes teeb teie suhte ainult tugevamaks? Millal saad sa olla kindel, et lahkuminek on õige otsus?
Ning samade õnnetute paaride hulgas on paarid, kes saavad aru küll, et nad peaksid ammu olema lahku läinud, kuid ikka ei tee seda. Sest kardavad. Sest on harjunud. Sest ei jaksa. Sest neil on surmahirm üksindajäämise ees. Sest neil pole raha, et üksinda (ja kolme lapsega) ellu jääda. Sest on ühised lapsed ja “laste pärast” ometi peaks ju pingutama! (Olgu kohe öeldud, et ma tegelikult usun, et ALATI saab hakkama, kui tahta ja kätte võtta. Raha ja laste pärast õnnetus suhtes olemine on üks rumalamaid asju. Kuigi tavaliselt on nende ettekäänete taga siiski hirm.)
“Ja pealegi,” nagu ütles üks mu sellises olukorras olev tuttav naisterahvas, “vähemalt ta ju ei peksa!”
Vähemalt ta ju ei peksa.
Mu aju peatus, kui ma seda kuulsin. Oma väärastunud loogika on täiesti olemas, aga ma ei suutnud uskuda, et keegi päriselt niimoodi endale ütlebki ja arvab, et selline peabki elu olema. “Suhe on sitt, mis sitt, igal õhtul tahab mu sees haigutav tühjus mind lämmatada, aga vähemalt ta ju ei peksa.”
Kui palju on selliseid perekondi, mis püsivad koos mitte sellepärast, et inimesed teineteist armastavad ja tahavad õnnelikuks teha? Ja kui palju on neid, kus saadetakse päevi õhtusse inimese kõrval, kes kunagi pani südame kiiremini lööma, nüüd on temast saanud heal juhul korterinaaber, halvemal juhul keegi, kelle olemasolu samas korteris pead sa lihtsalt hambaid krigistades taluma? Aga vähemalt ta ju ei peksa, eks ole!
Võib-olla olen ma natuke naiivne (hah, mis natuke! Ma olen täiega naiivne.), aga ma olen alati uskunud sellesse, et iga inimene on õnne väärt. Muidugi tähendab kõigile erinevaid asju – kellele on see lõbus poissmeheelu, kellele viis last ja elamine äärelinnas, kellele samast soost elukaaslane, kellele visiitabielu karjääri kõrvalt. Ükskõik, mis – kuni see teeb inimest õnnelikuks (ja samas ei tee kedagi teist õnnetuks), on ta selle ära teeninud, usun ma. Ning surnud suhtes olemine ei aita kindlasti kuidagi õnne leidmisele kaasa. Vahepeal tuleb aga õnne leidmiseks ka tööd teha, anda endast kõik. Teate ju küll, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Miks peaks siis õnnetus abielus vindumine kuidagi printsi valgel hobusel ukse taha tooma?
Aga siiski – kuidas saad sa kindel olla, et see ikka on surnud suhe? Äkki on lihtsalt koomas ja ärkab varsti ellu, kui piisavalt vaeva näha?
“Lahku minna jõuab alati,” ütles üks kolmas sõbranna, kui sel teemal rääkisime. Ja ka tal on omal kombel õigus.
Nojah. Vähemalt ta ei peksa. Hea seegi.
Soovidest
Meil on sellekevadiste trippide ajal kombeks saanud erinevatesse veekogudesse, mille äärde satume, loopida sente ja soovida mõni soov. Olen püüdnud seda kontseptsiooni ka Milale õpetada.
Paar päeva tagasi käisime Keila-Joal, olime sillal ja hoidsime sente peopesas.
“Mila, soovi ka enne midagi, kui sendi vette viskad. Siis su soov läheb täide.”
“Mhmh.”
“Valmis?”
“Mhmh.”
“Soovisid?”
“Mhmh.”
“Mis sa soovisid?”
“Et saaks vette visata.”
No vähemalt tema soov läks täide. Hoolimata sellest, et ta selle välja ütles.
Lihtsad soovid. Need lähevadki alati täide.