Author Archives: daki

Kolmkümmend kuus kuud

Kooskasvamine 7 Replies

image

 

Mu kõige kallim,

täna hommikul kolm aastat tagasi nägid sa ilmavalgust. Oli 2. mai 2011, kell polnud veel 11 saanud, ja järsku olin ma EMA.

Ma mäletan, et kolm aastat tagasi umbes samal ajal, kell lähenemas südaööle, lebasin ma haiglavoodis, sina pampu mähituna minu kõrval, palatiukse kohal põles öötuli ja ma püüdsin kuidagi kõike seda hoomata, kõike seda endasse hingata, et nüüd on teistmoodi.

Naljakas, et ei tundunud teistmoodi. See kõik oli kõige loomulikum asi maailmas. Oh, muidugi, polnud absoluutselt midagi LOOMULIKKU selles, et mu sabakont oli – tundus nagu – kildudeks, et kõik need imetamiskatsed panid mind valust huilgama ja et ma enam polnudki igirase. Aga muus osas, jah, kõik muu oli loomulik. Et nüüd oled sa päris ja sa oled olemas ja nüüd hakkab elu olema hoopis teistmoodi.

Sa oled mu päevade armastatuim kaaslane, ma läheks isegi niivõrd sentimentaalseks kui et ütleks – sina oledki mu päike, mu põhjus ärgata, kui ärgata ei suuda, mu põhjus elada, mu põhjus mitte alla anda, isegi kui vahepeal on tunne, et ei suuda. Sa oled mulle andnud mõõtmatult palju rohkem, kui ma iial oskaks sõnadesse panna. Puhtalt teadmine, et sa praegu teises toas magad (“Head ööd, kallis!” hüüdsid sa mulle), annab mulle põhjuse tõmmata järgmine hingetõmme. See täidab mind meeletu rahulolu, kindlustunde ja armastusega, see et sa oled lihtsalt olemas.

Ja sa aina muutud, kasvad mu silme all kiiremini, kui suudan tabada. Ühel õhtul näiteks küsisid sa mult enesekindlalt: “Sina oled Dagmar Lamp, jah?” Selle peale hakkasin ma naerma ja ei osanud mitte midagi kosta, sest, noh, olgem ausad, ma siiski püüan end sulle emmena pigem tutvustada. Aga tuleb välja, et mu salaidentiteet on nüüd paljastatud! Sa oled spy in the making!

Sa oled nii naljakas muide ka. Ja kõige ägedam kõige selle juures on, et sa ei tee mitte ainult mind õnnelikuks, sa teed enda ümber väga palju teisi inimesi õnnelikuks. Naljakas, kuidas üks inimene seda suudab, kas pole? Ma loodan, et kui sa kunagi seda kirja loed – ma ei tea, millal see võib ju olla – oskad sa vähemalt natukenegi seda ette kujutada või annab ehk see teadmine sulle uut jõudu, kui seda parasjagu vaja peaks minema. Sest me kõik kipume vahel unustama, et me oleme olulised, et me oleme väga paljudele inimestele olulised. Et meis kõigis on see põhiloomus, see sügav toores elusolemise rõõm, mis nakatab kõiki, kes lähedusse satuvad. Et me kõik oleme mingitel hetkedel oma elus kellelegi need inimesed, kes lihtsalt olemasolemisega teevad maailma paremaks.

Ma ei tea, kes sinust saab. Ma ei suuda isegi ette kujutada, milline oled sa aasta või kahe pärast – umbes nagu väga raske on meenutada, milline pamp sa seal haiglas täpselt olid. Aga ma loodan, et sinu tee jätkub sarnaselt – et sa oled siin maailmas selleks, et seda paremaks muuta. Ükskõik, mis viisi sa selleks valid, ma olen alati sinu poolt. Ma luban, et ma teen kõik, et sul oleks hea, et sa sirguksid nii, et su tiivad poleks kärbitud. Ma loodan, et sa oled jätkuvalt edasi sama uudishimulik, sama püsiv ja püsimatu, sama rõõmus ja vahel ka kurb, sest kurbust peab ka õppima. Mul on hea meel, et sa mind nii piiramatult usaldad ja ma proovin mitte iialgi seda usaldust murda. Ma armastan neid meie õhtuseid jutuajamisi, kui tuled on juba kustus ja me arutame selliste elutähtsate teemade üle, nagu näiteks miks Valge Kass just praegu otsustas mängida, kas Kuu magab samal ajal kui Päike, kas papa saab peagi terveks, kas me lähme peagi jälle kalale, millal rongid tuduvad, kas jõulud on veel kaugel ja kas hommikul saab küpsiseid.

Ma armastan sind ka siis, kui mulle tundub, et sa ajad mind natuke hulluks, kui ma mattun süütunde alla, et ma ei oska alati käituda õigesti ja piisavalt kannatlikult. Siis armastan ma sind eriti, aga natuke valusalt, nii et tahaks nutta. Pettumustundest enda vastu – sest ma tahan olla parim ema maailmas, aga ma olen vaid lihtsalt ema. Lihtsalt ema. Sinu ema. Nii hästi kui oskan, vahepeal natuke halvemini hakkama saades.

Aga siis sa tuled ja ütled, et sa armastad mind. Ütled: “Sa oled mulle nii kallis!” ja teed mulle musi või silitad pead.

Ja ma mõistan, et lihtsalt ema olemine ongi piisav. Rohkem ei saagi ma midagi sulle pakkuda.

Ja sellest piisab täiesti.

Armastan sind lõputult, mu armas sünnipäevalaps,

sinu ema

(see ebatäiuslik ja lihtne)

hoomamatu Leave a reply

“Kui ma peaks kunagi uuesti abielluma, siis ma tahaks sellist hästi lihtsat pikka valget linast kleiti.”
“Kui sa peaksid kunagi uuesti abielluma, siis sa abiellud paljalt.”

Jumal tänatud, et ma enam kunagi ei abiellu.

võitjad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

“Armastan sind.”
“Mina armastan sind rohkem.”
“Mis, see on mingi võistlus või?”
“Muidugi! Ja sa peaks teadma, et mulle meeldib võita.”
“Ahsoo. Olgu.”
“No okei, sulle ju meeldib ka võita.”
“Meeldib.”
“Aga mulle meeldib rohkem!”

Ei oska enam

Argielu 13 Replies

image

Esmaspäeval valas Mila mu mäki kolmandat korda ajaloos üle. Sel korral seebimulliveega. Eelmine kord oli boršisupp ja enne seda õunamahl. Ja kõik siis nüüd nelja aasta jooksul. Viimane kord maksis parandus üle 600.

Täna kaotasin oma lollusest rahakoti kuskile Laulasmaa ja Klõuga vahele, sest unustasin autokatusele.

Ja ma just Delfis kurtsin, kuidas ma ei salli neid inimesi, kes arvavad, et nad on jube erilised, sest neil muudkui juhtub. Aga vot sel nädalal on mul tõesti juhtunud. Ma ei tea, kust see halb karma, aga ju ma teen oma elus midagi praegu väga valesti. Ema arvas, et ma ujun liialt vastuvoolu, rabelen liiga palju.

Aga lõpetuseks laulsime täna Milaga Karl-Erik Taukarit. Ikka nii, et mina ees ja tema järel.

“Ei tee suuri plaane…”
“Ei tee plaane…”
“Kui kokku saame.. ”
“Ei saa…”
“Siis sõidame…”
“Sõidame!”
“Aeg on elada!”
“Eladaaaaaa!”

Aga Mila lemmik saade on siiski “Laula mu laulu”, seda “ja kui ma ei saagi kuulata” laulab ta suht täpselt järele.

Vot mis teeb, kui elad koos muusiku ja lauljaga. Laps kah hakkab.

Daki targutab: Aga vähemalt ta ei peksa!

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Mulle teinekord tundub, et inimeste elu käib mingite kummaliste sünkroniseeritud tsüklite kaupa. On suved, mis on “pulmasuved” – üks abiellumine teise otsa, muudkui jookse perbüroosid mööda. Siis on ajad, mil tundub, et KÕIK on ühekorraga rasedaks jäänud. Loomulikult on ka kevaded, kus kõik su sõbrad lõpetavad üheaegselt ülikoole. Ja talved, kus kõigi sõprade autodega samaaegselt midagi juhtub.

 

Praegu tundub mulle, et käes on suhete mädanemise aeg.

 

Mu sõprade hulgas on kuidagi palju tekkinud neid, kelle suhe on karidel või kes juba lahku läinud. Õnnelikke paare on muidugi ka (täpselt nagu igal “pulmasuvel” on keegi, kes ei abiellu), aga süda valutab ikka nende pärast, kellel partneritega probleemid.

 

Eile rääkisin ühe oma vana tuttavaga, kelle naine lahutust nõuab. “Mulle tundub, et ta annab liiga ruttu alla,” kurtis mees. “Me oleme ju ometi kaheksa aastat koos olnud! Meil on ühine laps, ühine elu!” Ma ei osanud talle midagi vastata. Mida ma oskaksingi – ma ju ei tea nende suhtest tegelikult mitte midagi. Aga see fraas – “mulle tundub, et ta annab liiga kergelt alla” – jäi kummitama.

 

Jah, kuidas sa tead, et on õige hetk lahku minna? Eriti, kui puudub selline eriti konkreetne juhtum, mis ütleks sulle, et kõik on kindlalt läbi. Näiteks kui mees sind lööb. Või kui armukesega abieluvoodis püherdamisega vahele jääb. Või kui abikaasa Keskerakonda valima hakkab. Igal inimesel on nn deal breaker’id ehk asjad, mida nad andeks anda ei suuda. Teod, mis lõpetavad suhte joonelt.

 

Aga kui ühtegi deal breaker’it pole silmapiiril? Kui lihtsalt on tunne, et ei tööta. Kui on tunne, et… midagi on valesti või puudu. Kui tülisid on rohkem kui õnnelikke hetki. Kui suhe pigem vindub, kui et kuhugi liigub.

 

Kuid kuidas sa tead, et sa ei anna liiga kergelt alla? Kuidas sa tead, et see pole kõigest faas, raske aeg, mis tuleb üle elada ja mis lõppkokkuvõttes teeb teie suhte ainult tugevamaks? Millal saad sa olla kindel, et lahkuminek on õige otsus?

 

Ning samade õnnetute paaride hulgas  on paarid, kes saavad aru küll, et nad peaksid ammu olema lahku läinud, kuid ikka ei tee seda. Sest kardavad. Sest on harjunud. Sest ei jaksa. Sest neil on surmahirm üksindajäämise ees. Sest neil pole raha, et üksinda (ja kolme lapsega) ellu jääda. Sest on ühised lapsed ja “laste pärast” ometi peaks ju pingutama! (Olgu kohe öeldud, et ma tegelikult usun, et ALATI saab hakkama, kui tahta ja kätte võtta. Raha ja laste pärast õnnetus suhtes olemine on üks rumalamaid asju. Kuigi tavaliselt on nende ettekäänete taga siiski hirm.)

 

“Ja pealegi,” nagu ütles üks mu sellises olukorras olev tuttav naisterahvas, “vähemalt ta ju ei peksa!”

 

Vähemalt ta ju ei peksa.

 

Mu aju peatus, kui ma seda kuulsin. Oma väärastunud loogika on täiesti olemas, aga ma ei suutnud uskuda, et keegi päriselt niimoodi endale ütlebki ja arvab, et selline peabki elu olema. “Suhe on sitt, mis sitt, igal õhtul tahab mu sees haigutav tühjus mind lämmatada, aga vähemalt ta ju ei peksa.”

 

Kui palju on selliseid perekondi, mis püsivad koos mitte sellepärast, et inimesed teineteist armastavad ja tahavad õnnelikuks teha? Ja kui palju on neid, kus saadetakse päevi õhtusse inimese kõrval, kes kunagi pani südame kiiremini lööma, nüüd on temast saanud heal juhul korterinaaber, halvemal juhul keegi, kelle olemasolu samas korteris pead sa lihtsalt hambaid krigistades taluma? Aga vähemalt ta ju ei peksa, eks ole!

 

Võib-olla olen ma natuke naiivne (hah, mis natuke! Ma olen täiega naiivne.), aga ma olen alati uskunud sellesse, et iga inimene on õnne väärt. Muidugi tähendab kõigile erinevaid asju – kellele on see lõbus poissmeheelu, kellele viis last ja elamine äärelinnas, kellele samast soost elukaaslane, kellele visiitabielu karjääri kõrvalt. Ükskõik, mis – kuni see teeb inimest õnnelikuks (ja samas ei tee kedagi teist õnnetuks), on ta selle ära teeninud, usun ma. Ning surnud suhtes olemine ei aita kindlasti kuidagi õnne leidmisele kaasa. Vahepeal tuleb aga õnne leidmiseks ka tööd teha, anda endast kõik. Teate ju küll, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Miks peaks siis õnnetus abielus vindumine kuidagi printsi valgel hobusel ukse taha tooma?

 

Aga siiski – kuidas saad sa kindel olla, et see ikka on surnud suhe? Äkki on lihtsalt koomas ja ärkab varsti ellu, kui piisavalt vaeva näha?

 

“Lahku minna jõuab alati,” ütles üks kolmas sõbranna, kui sel teemal rääkisime. Ja ka tal on omal kombel õigus.

 

Nojah. Vähemalt ta ei peksa. Hea seegi.

 

Soovidest

Kooskasvamine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Meil on sellekevadiste trippide ajal kombeks saanud erinevatesse veekogudesse, mille äärde satume, loopida sente ja soovida mõni soov. Olen püüdnud seda kontseptsiooni ka Milale õpetada.

Paar päeva tagasi käisime Keila-Joal, olime sillal ja hoidsime sente peopesas.

“Mila, soovi ka enne midagi, kui sendi vette viskad. Siis su soov läheb täide.”
“Mhmh.”
“Valmis?”
“Mhmh.”
“Soovisid?”
“Mhmh.”
“Mis sa soovisid?”
“Et saaks vette visata.”

No vähemalt tema soov läks täide. Hoolimata sellest, et ta selle välja ütles.

Lihtsad soovid. Need lähevadki alati täide.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Eso ja Rats

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 25 Replies

Muide, eelmisest Naabrinaise külalispostitusest on möödas täpselt aasta. Terve aasta pole te tema tarkusesõnu lugeda saanud, parandame nüüd selle vea!

Eso ja Rats

Ausõna, ma ei ole iial olnud inimeste vaimse arengu vastu. Ikka poolt. Seda eriti olukorras, kus meid ümbritsevad suures osas väga väiklased ja rumalad inimesed. Loomulikult on vaja olla vaimselt terve ja ennast harida, et vastu võtta elu just sellisena nagu see on, ja jääda meeldivaks inimeseks. Jah, ma usun, et inimeste mõtetes on kinni kogu maailma peetused. Kuid sellises võtmes vaimse arengu viljelemine ja presenteerimine, nagu meid praegu ümbritseb, ei ole enam ammu tervislik.

Esoteerika on tore. Väike Eso igas päevas sügava hingetõmbe, enese sisse vaatamise, tasakaalutreeningu või loomatapuvaba eine näol on ju igati tervitatav, aga kuhu kaob Rats? Kas ratsionaalsus peab ilmtingimata tegema ruumi Esole ise koomale tõmmates?
Millal see juhtus, et on täiesti okei kasutada oma igapäevastes otsustes inglite abi ja sellest rääkida nagu igasugusest muust materiaalsest konsultatsioonist ning mis veel hullem, viimastest täielikult loobuda? Millal hakkas inimestele tunduma, et kastepiisk ristikul on samaväärne toit nagu minestrone ning seda võib vabas vormis ja mahus soovitada ka kõikidele teismelistele? Miks on nii, et lapsed sünnivad kodudes, jäävad süstimata ja toituvad peaasjalikult mahedast valgusest, sest ühtäkki on kõik pädevad tegema kõiki otsuseid vaid omaenda valgustusest kantuna, reaalse materiaalse maailmaga kokku puutumata? Ja Rats istubki ainult üksikute peas, kes siis (tembeldatuna küll süsteemi orjadeks) seda maailma toimivana hoiavad.

Eso ütleb, et vabasta oma mõtted, siis tuleb raha ise sinu juurde ja sa saad süsteemist vabana õnnelikult elada. Loomulikult on see nii, et kui sa vabastad oma mõtted, siis sa oled vaba tegutsema ja töötama, vaeva nägema ja saavutama ja ka rikastuma, kuid Eso millegapärast ei maini seda töö ja vaeva osa. Kust see materiaalne õnn siis tuleb? Ratsilt?

Eso ütleb, et anna ennast kristallide või inglite või hõbekorallide kätte, hoia eemale rahaahnest ja kallutatud meditsiinist, ja sa tervened. Jah, loomulikult on haigused inimeste mõtlemisega seotud, eriti kui me räägime ennetusest, kuid  milleks vastanduda meditsiini-Ratsiga?

Terve mõistus võiks ju näha kõiki neid inimesi, kelle haigused ei oleks meditsiinita mitte ainult ravimata, vaid ka avastamata. Kas kõik Esod oleksid valmis loobuma inimestest nende ümber, kelle kopsupõletikke Rats antibiotsidega ravinud on või kõikidest nendest imikutest, kes elustatakse allakilosena, ning kes peavad seetõttu küll kuid kuvöösis lebama, kuid täiskasvanuna vaid prille kandma? Ja kõikidest nendest noortest, keda metallostesüntees on pärast liiklusõnnetusi kõndima aidanud? Et Eso küll, aga pärismaailmas toimuvad pärisasjad, mida peavad ja saavad lahendada pärismeetodeid kasutavad pärisprofessionaalid – milleks seda eitada? Asi ei ole valgustuses, võibolla pigem vastandumises. Võti on ju metoodikas, kuidas olukordadele läheneda, sel juhul oleks jällegi Rats see, kes aitaks.

Kadunud on see terve mõistus, mis ei tegele kogemustega eelmisest elust ja ei kasuta neid vabandamaks välja ebaadekvaatset käitumist just tänases hetkes. Rats, kes võtab vastutuse oma elu eest, on vähemuses. Ometi on täiesti võimalik olla inimene, tunda oma tervist, jälgida oma käitumist ja majandada enese ümbrust ilma taimetoidu, helikausikeste, püramiidide ja eksklusiivsete supermarjadeta.

On võimalik usaldada professionaale ja olla neile võrdne partner. On võimalik kasvatada oma lapsi normaalseteks inimesteks kasutades tervet mõistust, mis vahel ilmselt küll allutab neid toimivale maailmakorrale, mis sunnib neid küll ilmselt põletikke ravima ja haigusi ennetama, kuid samas ka tervislikult toituma ja sporti tegema. On võimalik kasvatada lapsi vastandamata neid olukordadega nii, et neist saavad maailmale vajalikud inimesed.
Kas ei ole mitte nii, et jutud erilisena sündinud ja kristall-lastest tunduvad kohatud, kui vaadelda kasvõi hetkeks seda keskkonda, milles lapsed täna kasvavad – suhtumist lastesse, info liikumist ja kõike muud arvestades – kas see ei ole üsna mõistetav, et nad nii “erilised” on, ehk ei ole seletuseks Eso vajagi?

Tõenäoliselt on enamus Eso-küsimusi Ratsi poolt lahendatavad, kui see Rats vaid nii haruldane ei oleks. Ja ilmselt on lihtsam põgeneda sügavasse Esosse ja ignoreerida ratsionaalsust nii palju kui võimalik, kuid kes sellest kokkuvõttes võidab?

Kui palju parem oleks iga päev, kui me ei ketraks lõputult oma sünnihetke ümber, ei sahmiks tarodes, ei avaks mingeid kanaleid ja ei vehiks viirukitega. Kui me panustaks selle aja ja vaeva pärismaailma paremasse funktsioneerimisse. Kui palju rikkamad me oleks, kui me kulutaks ootamise aja tegutsemisele.

Veelkord, ma ei alaväärista isiklikku vaimset arengut, ja ma usun, et vaimse arengu teed on kõik valla, vali millist Eso tahad, kuid Rats võiks ikka ka alles jääda. Rats on haruldane, Ratsi vajab ehk rohkemgi hoolt kui Eso.

Tulge Pesaleidjasse kiisusid paitama!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Paar nädalat tagasi kutsus Silja meid Pesaleidjasse külla kiisusid paitama. “Mitte ükski pai pole üleliia,” kinnitas ta, ja nii me sammud Tammsaare keskuse poole seadsimegi. Ja oi, kus seal oli kiisusid! Musti ja valgeid, punaseid ja kirjusid, väikeseid ja suuri, suurte ja pisikeste käppadega – oi, nad olid mõnusad!

Laeksin üles ka kõik need nunnud pildid, mis me seal tegime, aga wp paneb sajaga näkku. Seega peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et kõik Pesaleidja kiisud on üliägedad. Uskumatu, et keegi on neist kunagi loobunud…

Homme on aga Pesaleidjas avatud uste päev, kuhu lähme ka Milaga kohale, et kuususid paitada. Seega, tulge ka!