Author Archives: daki

Daki targutab: Aga vähemalt ta ei peksa!

Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Mulle teinekord tundub, et inimeste elu käib mingite kummaliste sünkroniseeritud tsüklite kaupa. On suved, mis on “pulmasuved” – üks abiellumine teise otsa, muudkui jookse perbüroosid mööda. Siis on ajad, mil tundub, et KÕIK on ühekorraga rasedaks jäänud. Loomulikult on ka kevaded, kus kõik su sõbrad lõpetavad üheaegselt ülikoole. Ja talved, kus kõigi sõprade autodega samaaegselt midagi juhtub.

 

Praegu tundub mulle, et käes on suhete mädanemise aeg.

 

Mu sõprade hulgas on kuidagi palju tekkinud neid, kelle suhe on karidel või kes juba lahku läinud. Õnnelikke paare on muidugi ka (täpselt nagu igal “pulmasuvel” on keegi, kes ei abiellu), aga süda valutab ikka nende pärast, kellel partneritega probleemid.

 

Eile rääkisin ühe oma vana tuttavaga, kelle naine lahutust nõuab. “Mulle tundub, et ta annab liiga ruttu alla,” kurtis mees. “Me oleme ju ometi kaheksa aastat koos olnud! Meil on ühine laps, ühine elu!” Ma ei osanud talle midagi vastata. Mida ma oskaksingi – ma ju ei tea nende suhtest tegelikult mitte midagi. Aga see fraas – “mulle tundub, et ta annab liiga kergelt alla” – jäi kummitama.

 

Jah, kuidas sa tead, et on õige hetk lahku minna? Eriti, kui puudub selline eriti konkreetne juhtum, mis ütleks sulle, et kõik on kindlalt läbi. Näiteks kui mees sind lööb. Või kui armukesega abieluvoodis püherdamisega vahele jääb. Või kui abikaasa Keskerakonda valima hakkab. Igal inimesel on nn deal breaker’id ehk asjad, mida nad andeks anda ei suuda. Teod, mis lõpetavad suhte joonelt.

 

Aga kui ühtegi deal breaker’it pole silmapiiril? Kui lihtsalt on tunne, et ei tööta. Kui on tunne, et… midagi on valesti või puudu. Kui tülisid on rohkem kui õnnelikke hetki. Kui suhe pigem vindub, kui et kuhugi liigub.

 

Kuid kuidas sa tead, et sa ei anna liiga kergelt alla? Kuidas sa tead, et see pole kõigest faas, raske aeg, mis tuleb üle elada ja mis lõppkokkuvõttes teeb teie suhte ainult tugevamaks? Millal saad sa olla kindel, et lahkuminek on õige otsus?

 

Ning samade õnnetute paaride hulgas  on paarid, kes saavad aru küll, et nad peaksid ammu olema lahku läinud, kuid ikka ei tee seda. Sest kardavad. Sest on harjunud. Sest ei jaksa. Sest neil on surmahirm üksindajäämise ees. Sest neil pole raha, et üksinda (ja kolme lapsega) ellu jääda. Sest on ühised lapsed ja “laste pärast” ometi peaks ju pingutama! (Olgu kohe öeldud, et ma tegelikult usun, et ALATI saab hakkama, kui tahta ja kätte võtta. Raha ja laste pärast õnnetus suhtes olemine on üks rumalamaid asju. Kuigi tavaliselt on nende ettekäänete taga siiski hirm.)

 

“Ja pealegi,” nagu ütles üks mu sellises olukorras olev tuttav naisterahvas, “vähemalt ta ju ei peksa!”

 

Vähemalt ta ju ei peksa.

 

Mu aju peatus, kui ma seda kuulsin. Oma väärastunud loogika on täiesti olemas, aga ma ei suutnud uskuda, et keegi päriselt niimoodi endale ütlebki ja arvab, et selline peabki elu olema. “Suhe on sitt, mis sitt, igal õhtul tahab mu sees haigutav tühjus mind lämmatada, aga vähemalt ta ju ei peksa.”

 

Kui palju on selliseid perekondi, mis püsivad koos mitte sellepärast, et inimesed teineteist armastavad ja tahavad õnnelikuks teha? Ja kui palju on neid, kus saadetakse päevi õhtusse inimese kõrval, kes kunagi pani südame kiiremini lööma, nüüd on temast saanud heal juhul korterinaaber, halvemal juhul keegi, kelle olemasolu samas korteris pead sa lihtsalt hambaid krigistades taluma? Aga vähemalt ta ju ei peksa, eks ole!

 

Võib-olla olen ma natuke naiivne (hah, mis natuke! Ma olen täiega naiivne.), aga ma olen alati uskunud sellesse, et iga inimene on õnne väärt. Muidugi tähendab kõigile erinevaid asju – kellele on see lõbus poissmeheelu, kellele viis last ja elamine äärelinnas, kellele samast soost elukaaslane, kellele visiitabielu karjääri kõrvalt. Ükskõik, mis – kuni see teeb inimest õnnelikuks (ja samas ei tee kedagi teist õnnetuks), on ta selle ära teeninud, usun ma. Ning surnud suhtes olemine ei aita kindlasti kuidagi õnne leidmisele kaasa. Vahepeal tuleb aga õnne leidmiseks ka tööd teha, anda endast kõik. Teate ju küll, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Miks peaks siis õnnetus abielus vindumine kuidagi printsi valgel hobusel ukse taha tooma?

 

Aga siiski – kuidas saad sa kindel olla, et see ikka on surnud suhe? Äkki on lihtsalt koomas ja ärkab varsti ellu, kui piisavalt vaeva näha?

 

“Lahku minna jõuab alati,” ütles üks kolmas sõbranna, kui sel teemal rääkisime. Ja ka tal on omal kombel õigus.

 

Nojah. Vähemalt ta ei peksa. Hea seegi.

 

Soovidest

Kooskasvamine, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Meil on sellekevadiste trippide ajal kombeks saanud erinevatesse veekogudesse, mille äärde satume, loopida sente ja soovida mõni soov. Olen püüdnud seda kontseptsiooni ka Milale õpetada.

Paar päeva tagasi käisime Keila-Joal, olime sillal ja hoidsime sente peopesas.

“Mila, soovi ka enne midagi, kui sendi vette viskad. Siis su soov läheb täide.”
“Mhmh.”
“Valmis?”
“Mhmh.”
“Soovisid?”
“Mhmh.”
“Mis sa soovisid?”
“Et saaks vette visata.”

No vähemalt tema soov läks täide. Hoolimata sellest, et ta selle välja ütles.

Lihtsad soovid. Need lähevadki alati täide.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Eso ja Rats

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 25 Replies

Muide, eelmisest Naabrinaise külalispostitusest on möödas täpselt aasta. Terve aasta pole te tema tarkusesõnu lugeda saanud, parandame nüüd selle vea!

Eso ja Rats

Ausõna, ma ei ole iial olnud inimeste vaimse arengu vastu. Ikka poolt. Seda eriti olukorras, kus meid ümbritsevad suures osas väga väiklased ja rumalad inimesed. Loomulikult on vaja olla vaimselt terve ja ennast harida, et vastu võtta elu just sellisena nagu see on, ja jääda meeldivaks inimeseks. Jah, ma usun, et inimeste mõtetes on kinni kogu maailma peetused. Kuid sellises võtmes vaimse arengu viljelemine ja presenteerimine, nagu meid praegu ümbritseb, ei ole enam ammu tervislik.

Esoteerika on tore. Väike Eso igas päevas sügava hingetõmbe, enese sisse vaatamise, tasakaalutreeningu või loomatapuvaba eine näol on ju igati tervitatav, aga kuhu kaob Rats? Kas ratsionaalsus peab ilmtingimata tegema ruumi Esole ise koomale tõmmates?
Millal see juhtus, et on täiesti okei kasutada oma igapäevastes otsustes inglite abi ja sellest rääkida nagu igasugusest muust materiaalsest konsultatsioonist ning mis veel hullem, viimastest täielikult loobuda? Millal hakkas inimestele tunduma, et kastepiisk ristikul on samaväärne toit nagu minestrone ning seda võib vabas vormis ja mahus soovitada ka kõikidele teismelistele? Miks on nii, et lapsed sünnivad kodudes, jäävad süstimata ja toituvad peaasjalikult mahedast valgusest, sest ühtäkki on kõik pädevad tegema kõiki otsuseid vaid omaenda valgustusest kantuna, reaalse materiaalse maailmaga kokku puutumata? Ja Rats istubki ainult üksikute peas, kes siis (tembeldatuna küll süsteemi orjadeks) seda maailma toimivana hoiavad.

Eso ütleb, et vabasta oma mõtted, siis tuleb raha ise sinu juurde ja sa saad süsteemist vabana õnnelikult elada. Loomulikult on see nii, et kui sa vabastad oma mõtted, siis sa oled vaba tegutsema ja töötama, vaeva nägema ja saavutama ja ka rikastuma, kuid Eso millegapärast ei maini seda töö ja vaeva osa. Kust see materiaalne õnn siis tuleb? Ratsilt?

Eso ütleb, et anna ennast kristallide või inglite või hõbekorallide kätte, hoia eemale rahaahnest ja kallutatud meditsiinist, ja sa tervened. Jah, loomulikult on haigused inimeste mõtlemisega seotud, eriti kui me räägime ennetusest, kuid  milleks vastanduda meditsiini-Ratsiga?

Terve mõistus võiks ju näha kõiki neid inimesi, kelle haigused ei oleks meditsiinita mitte ainult ravimata, vaid ka avastamata. Kas kõik Esod oleksid valmis loobuma inimestest nende ümber, kelle kopsupõletikke Rats antibiotsidega ravinud on või kõikidest nendest imikutest, kes elustatakse allakilosena, ning kes peavad seetõttu küll kuid kuvöösis lebama, kuid täiskasvanuna vaid prille kandma? Ja kõikidest nendest noortest, keda metallostesüntees on pärast liiklusõnnetusi kõndima aidanud? Et Eso küll, aga pärismaailmas toimuvad pärisasjad, mida peavad ja saavad lahendada pärismeetodeid kasutavad pärisprofessionaalid – milleks seda eitada? Asi ei ole valgustuses, võibolla pigem vastandumises. Võti on ju metoodikas, kuidas olukordadele läheneda, sel juhul oleks jällegi Rats see, kes aitaks.

Kadunud on see terve mõistus, mis ei tegele kogemustega eelmisest elust ja ei kasuta neid vabandamaks välja ebaadekvaatset käitumist just tänases hetkes. Rats, kes võtab vastutuse oma elu eest, on vähemuses. Ometi on täiesti võimalik olla inimene, tunda oma tervist, jälgida oma käitumist ja majandada enese ümbrust ilma taimetoidu, helikausikeste, püramiidide ja eksklusiivsete supermarjadeta.

On võimalik usaldada professionaale ja olla neile võrdne partner. On võimalik kasvatada oma lapsi normaalseteks inimesteks kasutades tervet mõistust, mis vahel ilmselt küll allutab neid toimivale maailmakorrale, mis sunnib neid küll ilmselt põletikke ravima ja haigusi ennetama, kuid samas ka tervislikult toituma ja sporti tegema. On võimalik kasvatada lapsi vastandamata neid olukordadega nii, et neist saavad maailmale vajalikud inimesed.
Kas ei ole mitte nii, et jutud erilisena sündinud ja kristall-lastest tunduvad kohatud, kui vaadelda kasvõi hetkeks seda keskkonda, milles lapsed täna kasvavad – suhtumist lastesse, info liikumist ja kõike muud arvestades – kas see ei ole üsna mõistetav, et nad nii “erilised” on, ehk ei ole seletuseks Eso vajagi?

Tõenäoliselt on enamus Eso-küsimusi Ratsi poolt lahendatavad, kui see Rats vaid nii haruldane ei oleks. Ja ilmselt on lihtsam põgeneda sügavasse Esosse ja ignoreerida ratsionaalsust nii palju kui võimalik, kuid kes sellest kokkuvõttes võidab?

Kui palju parem oleks iga päev, kui me ei ketraks lõputult oma sünnihetke ümber, ei sahmiks tarodes, ei avaks mingeid kanaleid ja ei vehiks viirukitega. Kui me panustaks selle aja ja vaeva pärismaailma paremasse funktsioneerimisse. Kui palju rikkamad me oleks, kui me kulutaks ootamise aja tegutsemisele.

Veelkord, ma ei alaväärista isiklikku vaimset arengut, ja ma usun, et vaimse arengu teed on kõik valla, vali millist Eso tahad, kuid Rats võiks ikka ka alles jääda. Rats on haruldane, Ratsi vajab ehk rohkemgi hoolt kui Eso.

Tulge Pesaleidjasse kiisusid paitama!

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Paar nädalat tagasi kutsus Silja meid Pesaleidjasse külla kiisusid paitama. “Mitte ükski pai pole üleliia,” kinnitas ta, ja nii me sammud Tammsaare keskuse poole seadsimegi. Ja oi, kus seal oli kiisusid! Musti ja valgeid, punaseid ja kirjusid, väikeseid ja suuri, suurte ja pisikeste käppadega – oi, nad olid mõnusad!

Laeksin üles ka kõik need nunnud pildid, mis me seal tegime, aga wp paneb sajaga näkku. Seega peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et kõik Pesaleidja kiisud on üliägedad. Uskumatu, et keegi on neist kunagi loobunud…

Homme on aga Pesaleidjas avatud uste päev, kuhu lähme ka Milaga kohale, et kuususid paitada. Seega, tulge ka!

 

 

Daki targutab: Millal sina viimati öise paanikakõne said?

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Delfi Naistekale kirjutatud kolumn aprillikuust 2012.

Pikal nädalavahetusel kohtusin erinevate ägedate inimestega, muuhulgas oli üks sõbranna hetkeks Eestis, kes muidu Šveitsis elab. Hängisime tema ja ta vennanaisega siin ja seal, nagu ikka vahepeal naiste õhtud väljas on. Kui kell oli saanud 1 öösel, pidin end hetkeks seltskonnast vabandama, sest mulle helistas üks Tartu-sõbranna. Ta oli täiesti hüsteerias, nuttis toru otsas, ja ma püüdsin talle toeks olla. (Kuigi see pole hetkel oluline, miks ta endast väljas oli, võin siiski öelda ühe sõna: mehed.)

Kui olin kõne lõpetanud, teatas mu sõbranna vennanaine: “Issand kui lahe, et sul on sõpru, kes sulle öösel helistavad! Mulle ei helista enam keegi keset ööd, isegi kui on draama. Kõik nagu mõtlevad, et kuna mul on laps, siis järelikult ei saa ma enam sõbrannadele kriisihetkel olemas olla. Ma tahaks ka, et mul oleks sõpru, kes mulle öösel kell 1 helistavad!”

Hakkasin hiljem pikemalt sõbrannasuhete üle mõtlema. Mida vanemaks sa saad, seda loomulikum on, et öised paanikas telefonikõned muutuvad harvemaks, sest draamat elus jääb vähemaks. Ma ei mäleta, millal ma viimati tundsin vajadust kellelegi öösel kell 1 helistada, aga ma mäletan kordi, kus ma olen tahtnud seda teha ja mõelnud, et ah, ootan hommikuni. Kuidagi imelik on teist segada, kui sa tead, et ta peab varahommikul tööle minema. Küll aga on mul kindlasti paar sellist hinge olemas, kellele ma võiksin keset ööd helistada ja kellest ma tean, et nad võtaksid kindlasti vastu – sest kui ma juba keset ööd helistan, siis mitte selleks, et viimasest “Grey anatoomia” osast rääkida.

Mulle on alati väga oluline olnud, et mul sellised inimesed olemas oleksid. Ma küll ei kuritarvita seda võimalust keset ööd helistada, aga see teadmine, et nad on minu jaoks olemas (ja mina nende jaoks), on elamiseks kuidagi… essentsiaalne. Oluline.

Kui ma ülemöödunud aastal Tallinna kolisin, leinasin ma kõige rohkem oma “igapäevasõbrannasid”. Elu läks küll nii, et praeguseks on mul Tallinnas välja kujunenud väga lahe sõpruskond, sealhulgas ka “igapäevasõbrannad”, kellele kas või igaval kolmapäevaõhtul külla minna. Ja need kuud, kui mul Tallinnas selliseid inimesi polnud, olid emotsionaalselt väga rasked.

Ma ei tea, et meestel see “igapäevasõprade” värk nii oluline oleks. Muidugi on ka meeste jaoks sõprussuhted väga olulised, ma üldse ei väidagi vastupidist. Aga ma näiteks pole vist kunagi oma abikaasat näinud kellegagi niisama telefonis lobisemas. Lihtsalt sellepärast, et teineteist oma eludega kurssi viia. Kursis nad muidugi püsivad, näiteks saavad sõpradega paar korda kuus kokku, aga selline “igapäevasõbrandus” on meeste puhul märksa leebem. Äkki see on ka põhjus, miks mehed “Seks ja linna” fenomenist aru ei saa? Mina nägin selles sarjas (lisaks ilusatele riietele) sama sõprussuhete dünaamikat, mis toimivad minugi elus. Mehed kehitavad üldiselt aga Carrie & co peale õlgu ja teatavad, et tegu on lobisemishimuliste tühikargajatega.

Mul on alati olnud lai sotsiaalne võrgustik, aga “igapäevasõbrannasid” on alati olnud vaid paar. Mingite aegade tagant nad vahetuvad. Miks? Elu läheb kuidagi nii. Tekivad tööd, mehed, lapsed, elud erinevates linnades. On ka juhtunud lihtsalt suure pauguga “lahkuminekuid”, kus sõbrannasuhe tüliga lõppeb. Ja alati olen ma neid lõppenud suhteid leinanud – täpselt nagu ma olen leinanud lahkuminekuid erinevate meesolenditega.

Ma ei ole veel välja mõelnud, miks selline turvavõrgustik oluline on ja miks annab see teadmine, et sul on see öise telefonikõne variant olemas, elukvaliteedile nii palju punkte juurde. Ja kuigi koos lapse saamisega on vähemaks jäänud inimesi, kelle jaoks mina see öine telefonikõne olen, siis on mul ikkagi hea meel, et neid inimesi on.

Ning mul on eriliselt hea meel, kui nad seda võimalust kasutama ei pea.

Must have lennupagas

Argielu 4 Replies

Ma olen viimasel ajal saanud üsna palju reisida. Näiteks oma viimasest Hispaania-reisist, kuhu terve perega kahe bussiga kimasime, ei olegi jõudnud kirjutada (peamiselt seetõttu, et me suuremalt jaolt turistiasju ei teinudki, lihtsalt puhkasime sõna otseses mõttes), aga kui Bookinghouse.ee palus mul midagi lendamise teemal kirjutada, siis hakkasid kohe näpud sügelema…

…ei, mitte, et mul oleks olnud SUPERMEGAHÜPER postituseidee, vaid seetõttu, et mulle meenus, kuidas ma armastan lennata! Ja et kui ilus oli Alicante ja kuidas sinna võiks võtta mõned odavlennupiletid x-ajaks sügisel ja lihtsalt lennata…

Stansted 2006

 

Stanstedis, märtsikuus 2006

Aga ma parema meelega ei hakka end hetkel üldse lennupiletitega peibutama, sest rahadega on nagu on (tööd võiks alati rohkem teha, aga ma ju pidin keskenduma koolile sel kevadel siiski) ja üleüldse, eks. On ju reisida saadud, üks kruiis veel lähiajal tulemas (sünnakink Naabritelt & co-lt). Sellegipoolest mõtlesin ma kõigile neile lahedatele kordadele, mil ma olen lennanud. See esimene kord Birxiga Londonisse, kus me mõlemad esmakordselt lennukiga sõita saime. See hullumeelne tripp Tenerifele, kus ma jooksin ja seisin pikkades sabades ja närisin huuli, kas üldse jõuan connecting lennu peale. See kord, kui ma pidin Manchi lennujaama oma koti maha jätma, sest turvatöötaja oli ilge bitch, mind juba kutsuti ja lennuk oli ilma minuta väljumas. See kord, kui ma maandusin läbi äikesetormi Riia lennuväljal ja kojujõudmistunne oli overwhelming. See kord, kui ma seisin Budapesti lennujaama ees, ahelsuitsetasin ja kõht oli liblikatest keerdus, öö oli palav ja ma naersin #naistejuttude peale nii hullult, et kõrval seisvad suitsetajad taandusid minust ettevaatlikult, aga kindlameelselt, sest jumal seda idaeuroopa hullu teab.

Siis hakkasin ma mõtlema kõikidele neile asjadele, mille olen kaasa pakkinud. Kuidas ma alati sõidan käsipagasiga ja kuidas ma pidin Spaanias endale ostma mingi sada uut asja, sest ma ei tulnud selle peale, et me EI LÄHE lennukiga ja šampoon või žiletid on okei kaasa pakkida. Ma lihtsalt automaatselt pakin käsipagasi, alati. Ma isegi hoian oma meigiasju zip-kotis, KONSTANTSELT.

Aga on mingid asjad, mis peavad minuga alati kaasas olema, et ma saaksin maksimaalselt lennureisi nautida. Nii et siin on minu nimekiri minu lennukotisisust, olgu see variatsioon praegu taas levivast “Mis on sinu käekotis?” meemist.

  • Kõrvaklapid. Ükskord lendasin ma kõrvaklappideta ja kui ma ei saa panna maandumisel mängima seda lugu, mis selle maandumise LUGU on, siis ei tundu ükski lennureis täiuslik.
  • E-luger. Nojah, eks neid e-lugereid mul kulub ju kah (läinud on juba neli Kindle’it ja üks Google Nexuse ekraan, mida siis e-lugerina kasutasin), aga olemas peab see olema, kasvõi äpi kujul minu Samsung S4-s. Ja muidugi hunnikutes e-raamatuid, that’s a given. Ma olen lennujaamades läbi lugenud nii suurel hulgal raamatuid, eriti viimastel aastatel, kui reisimine on olnud peamine aeg, mil ma actually SAAN lugeda.
  • Suur sall. Mm, suur mõnus sall, mis ei pea üldse olema villane ega ülisoe, aga ta peab olema mõnus, et saaks end selle all lennukis kerra tõmmata.
  • Sularaha. Et osta kohutavat, kohutavat lennukitoitu ja iga kord imestada, kuidas on võimalik BURGERIT halvasti teha. No ja muidugi need väikesed lennukiveinid, mm! Jepp, säästureiside puhul ma sellistesse luksustesse muidugi ei investeeri.
  • Päikeseprillid. Ükskõik, kas mu sihtmärk on vihmane London, udune Amsterdam või öine Budapest, paistab pealpool pilvi ALATI päike. ALATI. (Äikesepilved, teisalt, on kuskil Päikese ja Maa vahel, päris sageli.) (Jah, see oli halvasti konstrueeritud metafoor.)
  • Näokreem. Tillukeses konteineris. Sest lennukiõhk paneb naha kipitama ja kuivama.
  • Medsid. Lisaks tavapärastele medsidele muidugi ka allergiarohi. Ilma selleta on ikka horror jõuda ÜKSKÕIK KUHU KUS POLE EESTI TALV SEST SEAL ÕITSEVAD ASJAD JA ÕITSEVAD ASJAD TEKITAVAD ALLERGIAT.
  • Sada koopiat lennupiletitest. Sest mul on (ir)ratsionaalne hirm piletid kaotada ja kuna minu meelest on maailmas praktiliselt VÕIMATU leida printereid, et neid uuesti printida (see kehtib ka Eestis) (MIKS ON NII VÄHE PRINTEREID MAAILMAS?!), siis peab neid kaasas olema igaks juhuks vähemalt kolm koopiat. Parem veel, kui on kolmsada.

Mis on teie must have lennukipagasi esemed?

Seda postitust toetas Bookinghouse.ee

Külalispostitus Inkult: Hoidke teineteist!

Külalispostitus 1 Reply

inku

Palusin oma heal sõbrannal Inkul dakiblogisse mõned mõtted kirja panna. Kes teab, ehk hakkab ta seda regulaarseltki tegema. Niisiis, vahepeal midagi hingele ka:)

Kui Daki pakkus, et võin tema külalisblogijaks tulla, olin ühest küljest rõõmus, kuid ka väga hirmunud. Ma pole nimelt pärast ühe Kanal2 Reporteri saate intsidenti juba ligi kuus aastat kirjutanud… Ma lihtsalt ei ole suutnud.

Elul on kombeks tuua sulle õppetunde ja need tulevad põhjustest ja toovad tagajärgi. Tagajärjed teevadki sinust selle kes sa oled. See, kuidas sa suhtud õppetundidesse ja nende põhjustesse oleneb… jumal teab millest… tõenäoliselt jällegi eelmistest õppetundidest ja nende tagajärgedest. Keegi ei pääse õppetundidest, õppetundide sagedus sõltub nende lahendamise võimest.

Ja… andestamise võimest. Mida kiiremini andestada suudad, seda kiiremini õppetund läbi saab ning sind ootab ees uus õppetund. Mõnikord on uued õppetunnid karmimad, mõnikord kergemad, andes sulle puhkust. Kõik õppetunnid ei ole frustreerivad, kuid paraku inimloomus on selline, et ta õpib läbi frustratsiooni. Inimesed ei suuda millegipärast olla empaatiavõimelised enne, kui endal on mõni sarnane tragöödia elus olnud.

Mulle tegi elu selle seaduspärasuse selgeks juba päris varajases nooruses. See ei tulnud mulle kergelt. I give a fuck every day – it hurts every time. Mida rohkem sa annad, seda rohkem sinult nõutakse. Kui vähem antakse, peetakse sind õelaks või tänamatuks inimeseks, õnneks tead sina oma südames, kes sa tegelikult oled, hoia seda mõtet teiste sõnadest kõrgemal. Ära lase kellelgi oma sõnu sinu omadeks teha!

Lisan veel, et proovige mõista alati inimeste reaktsiooni või teguviisi. Ärge vihastage ennast kohe seaeevaldiks, kui keegi teid pikalt saadab või teie peale turtsub. Võib ju olla, et sellel sõbral suri näiteks tema koer ära, kes tal juba 14aastasest peale seltsiks olnud on. Või näiteks tal pole kodus kõik korras, või sai ta just kassapidajat rämedalt sõimata… tema käitumine on mingisuguse põhjuse tagajärg. Põhjuseta ei käitu keegi kunagi vastikult. Nii on.

Tahan täna sügavalt südamest ära rääkida kogu selle valu ilu mida endas kannan. Ma olen hingelt tegelikult väga kurb inimene, ma ei hakka valetama. Ma olen “hoidja”. Ma armastan ja hoian inimesi enda ümber. Hoolin neist väga ja soovin neile vaid parimat. Ma soovin neid enda ümber hoida, sest tunnen rohkem kui sageli, et ainult mina suudan neid kaitsta ja hoida. Seda mõttelaadi toetab ka see, et mu kõrgem eluülessanne on olla noorte hingede hoidja. Mu enda hing on väga vana, umbkaudu 100 000 aastat, seega on üsna loogiline, et inimesi hoida ja kaitsta soovin.

Ma olen andeks andnud asju, mida enamik teist ei suudaks vist tegelikult kunagi andeks anda. Ma teen seda kõike sellepärast, et armastan neid inimesi rohkem kui vihkan seda, mida nad on teinud mulle või mu lähedastele. Ma loodan, et teile ei jää minust muljet nagu oleksin maailma armuliseim inimene, kes kellelegi kunagi halvasti ei ütle. Sest ma ütlen. Ma käitun vahel inetult, ütlen inetuid asju, kuid inimesed, kes mind PÄRISELT tunnevad, teavad, et ma ei ole kuri ega õel inimene. Samuti teavad nad, et ma ei räägiks kunagi kellestki halvasti õelusest, kadedusest või vihast.

Kahjuks olen ma lasknud ennast minevikus kergelt mõjutada ning läinud tihti kaasa koerte haukumisega enne kui jõudsin veenduda kas on ikka mõistlik haukuda. Ma ei ole arg inimene ning tunnistan alati tehtud viga avalikult, lootes, et see suudab leevendada mingitki tehtud meelepaha. Ma tean, et täielikult seda valu ära enam võtta ei saa ning elan selle raske teadmisega terve elu. Loodan vähemasti hoida neid inimesi enda lähedal, et neid predaatorite ja õelate, vastikute ja kibestunud inimeste eest kaitsta.

Nad ei ole üksi, see on minu põhiline sõnum neile ja kõigile teistele… Ma ei kavatse enam nutta oma tuttavate ja ka võõraste inimeste järele, kes on sooritanud enesetapu, sest neid on kiusatud või jäetud üksi. Ma soovin seda ennetada. On OLULINE märgata ja näha valutajat, kukkujat, abivajajat. On OLULINE teda toetada. On OLULINE lasta sõbral rääkida, isegi sajatada kui vaja, vihata kui vaja. Lasta tal nutta. Ning seejuures on oluline, et ta saaks sind kui sõpra Usaldada. See tähendab seda, et sa EI räägi tema vihaga öeldud sõnu edasi vihaobjektile! Sellega süvendad sa kõikide osapoolte viha, kurbust… isegi depressiooni. Sa tõukad sellega inimesi meeletustele, saate aru?

Kallid lugejad, olge teineteise vastu sõbralikud, empaatilised! Hoidke teineteist. Kaotage ja siis jälle leidke teineteist. Vihake ja taas Armastage ja austage üksteist. Olge ausad, kuid ärge reetke oma sõbra usaldust… Kuulake mind, kui ma ütlen, et teil ei ole MITTE midagi muud kui lähedased suhted. Raha, positsioon, materiaalsed asjad või saavutused – need ei loe ega ole mitte midagi väärt, kui teil pole lähedasi suhteid sõprade, perekonna ja tuttavatega.

Nipiraamatu kolmas kolumn: Igipüsiv ema süütunne

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Siin on minu jaanuarikuine Naistelehe Nipiraamatu kolumn.

Foto autor: Helin Loik-Tomson (Presshouse)Igipüsiv ema süütunne

Ma mäletan, et kui olin veel rase, vaatasin tänaval üht naist. Tal oli laps puusal, seljas rõõmsalt lotendavad kodupüksid ja üleüldse nägi ta välja, noh, mitte eriti sätitud. Aga ta nägu säras rõõmust, rahulolu iseenda, maailma ja oma kehaga võis välja lugeda igast ta kehapoorist, igast ta heidetud pilgust.

“Uau,” mõtlesin ma. “Kas see juhtubki sinuga pärast lapsesaamist? Et sa kuidagi… minetad oskuse aru saada, et su pepupragu paistab dressipükste ääre vahelt välja ja sind nagu enam ei huvitagi see rõõmus ujumisrõngas piha ümber?”

Oh sa poiss, küll ma olin alles… rumal. Pealiskaudne ja rumal. Üks drastilisemaid muutusi mõtlemises, mida emakssaamine on kaasa toonud, on arusaam, et naise keha on FANTASTILINE. Ükskõik, mis kujuline, ükskõik kui kühmuline, ükskõik, kas rasv leidub ka kohtades, kus ta iga loogika kohaselt üldse ei peaks leiduma, ja ükskõik, kui venitusarmiline ta sul lõpuks on. Su keha on fantastiline, sest ta on saanud hakkama millegi nii suurepärasega, kui seda on väikese inimese valmis ehitamine – ja ka väljutamine. See viimane osa pole ka sugugi vähemoluline.

See tähendab, et su keha on ideaalne. Mis muidugi ei tähenda seda, et tervislikud eluviisid ja oma keha eest hoolitsemine, hästiistuvate riiete kandmine ja enda ilusana tundmine oleks kuidagi ebaolulise(ma)d. Muidugi peab oma keha austama ja ikka püüdlema selle poole, et ta sul ka edaspidi fantastiline oleks. Aga selle üle põdemine, et su rinnad pole enam iialgi nii kikkis kui nad olid siis, kui sa olid 18 – on ikka üks maailma rumalamaid asju. Ja ometi teeme me naistena seda siiski häirivalt palju.

Paradoksaalsel kombel on teine asi, mida emaks olemine on mulle näidanud, see, et sa pole ideaalne. Mitte kunagi. Ja sa tahad olla ideaalne. Ma tahan olla parim ema maailmas, ma tahan, et mu lapsel oleks parim elu – ja ikka ma teen vigu, ikka võiks olla parem. Ja ma tunnen end süüdi. Ma tunnen end pidevalt süüdi, sest ma pole täiuslik. Ma tunnen end süüdi, et ma ei saa oma lapsega nii palju mängida kui võiks, sest ma pean tööd tegema. Ma tunnen end süüdi, et magistriõpingud neelavad veelgi seda vähest aega, mis mul on. Ma tunnen end süüdi, et raha on vähe ja ma ei saa alati lubada kõiki neid asju, mis võiksid elu paremaks teha. Ma tunnen end süüdi, et ma ei ole hommikuti nii heas tujus kui on mu tütar. Ja ma tunnen end süüdi, et ma olen vahel kurb. Ma tunnen end süüdi, kui tema on kurb, kui ta saab haiget ja ma ei ole osanud teda kaitsta. Ma tunnen end süüdi, et tal pole ikka veel lasteaiakohta ja tõenäoliselt tunnen ma end siis igal hommikul süüdi, kui ta ükskord selle lasteaiakoha saab ja ma pean ta sinna maha jätma. Ma tunnen end süüdi, et ta näeb minupoolset perekonda liiga vähe, ma tunnen end süüdi, sest äkki vaatab ta liiga palju multikaid ja ma tunnen end süüdi, kui talle ei maitse minu tehtud puder.

Aga vähemalt ühes asjas ma end süüdi ei tunne. Et mul laps on. Ja ma ei tunne end süüdi, et ma armastan teda liiga palju – sest, teate, mis? Ma armastan teda üle kõige. Ma poleks iial arvanud, et kedagi on võimalik nii palju armastada. Ja ma ei tunne end süüdi, et tahan talle parimat. Sest just parimat ongi ta väärt.

päikeseloojangutest

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 3 Replies

õhtuKõik need korrad, kui me sõidame õhtuti linnast kodu poole, või kui ma sõidan linna poole, ükskõik siis, milleks – kool, lapsehoid, asjaajamised – ma mõtlen, et ma olen loodud commuteima. Oh, muidugi on vahepeal nii kopp ees sellest, et rong käib nii kuradi x-aegadel ja et kui on vaja jõuda kuskile kellapealt, siis on see pikema läbimõtlemise ja logistika küsimus.

Aga peamiselt siiski ma naudin seda, et ma saan sõita. Vahel autoga, vahel rongiga, autoga on mõnusam, rongiga on huvitavam. Autoga tagasi Klooga poole sõites olen ma näinud nii palju hingematvaid päikeseloojanguid, et ma arvan, et ma pole terves oma elus nii palju päikeseloojanguid näinud. Või siis kui jõuda täitsa pimedas, läheneda Pärnu maantee poolt, see on ju fantastiline, kuidas kirikutorn paistma hakkab, justkui hõljudes pimeduses, natuke kummituslikult.

Või jällegi, kui tulla Harku poolt, siis see üks vaade, kui pöörad sealt ühest kurvist – need tuled. Nojah, Pärnu poolt tulles on ka tuled, see on ka meeletult kaunis.

Ja kogu see kant meeldib mulle aina enam. Isegi see pikk ja lage Keila-Harku teeots – kui panna silmad kinni ja korraks kiirelt lahti teha, võib ette kujutada, et oled Saaremaal. Lüheldased männid ja mõned üksikud kadakad, laiad põllud, jah, võib ära petta küll.

Mis peamine, muidugi, on see, et me oleme siin õnnelikud. Siin on valge ja soe ja mõnus, siin korteris. Aknast paistavad männid ja veel mände ja siis veel mõned männid. Eile õhtul näiteks vaatasin köögiaknast välja ja mööda lendas luigepaar. Luigepaar, kujutate ette! Köögiakna taga! Ma peaaegu et kuulsin, kuidas nende tiivad õhus lõid, ikka sauh-sauh, meenus, et luiged valivad kaaslase kogu eluks ja naeratasin tahtmatult. Või siis ka tahtlikult.

Blogida on aina raskem, sest õnnest on kuidagi rumal kirjutada. Või, nagu Naabrinaine ütles: “Kui päriselu peale tuleb, pole blogimiseks enam aega.”

Ja ta ütles ka: “Noh, olgem ausad, sul oli viimasel ajal ka mingi halablogimine peamiselt,” mille peale ma vastasin, et mul on KOGU AEG olnud peamiselt halablogimine, kamoon, kas ta siis ei ole ÜLDSE mu blogi lugenud kõik need aastad.

Teiseks muidugi ma püüan praegu hullult koolile keskenduda ja võtsin teadlikult selle talve töö mõttes natuke kergemaks. Varsti läheb Mila ära lasteaeda ja ma tean, et ma hakkan igatsema seda eluperioodi, mis meil praegu on – neid päevi, kus me magame hilise ennelõunani ja oleme niisama armsad, neid päevi, kus me käime, kui tuju tuleb, Kloogarannas või järve ääres piknikul ja karjume partidele, et nad meile lähemale tuleksid või siis teeme hoopis lehmahääli, sest meil ei tule pähe, mis häält luiged võiksid teha. Ning siis need õhtud, kus mina olen suures toas ja kirjutan ja teises toas mängitakse kitarri ning Mila jookseb ühest toast teise, sädistades midagi õnnelikult.

Ja neid päevi jään ka igatsema, kus veel ei ole liiga suur tamp taga, kus veel on kõik mõnus ja laisk, kuigi rahaliselt mitte eriti stabiilne, kus päevi sisustavad akadeemilised tekstid ja koolitööd ja vahel, kui tuleb tuju, siis ka mõni ilukirjandusteos, sest teate, mis? MUL ON JÄLLE AEGA LUGEDA!

Ma jään igatsema seda aega, kus oli võimalik kolmepäevase etteteatamise peale kaheks nädalaks perega Hispaaniasse sõita, või kus, kui silmad kinni pigistada, tundub, et elus pole ÜHTKI halba asja.

(Neid muidugi on, vahel tuletavad nad end valulikult meelde, aga andesta ja lase minna, andesta ja lase minna, andesta ja lase minna…)

Ning need õhtud, kus ma tantsin köögis süüa tehes ja hiljem öeldakse, et on täiesti võimalik, et elus pole kunagi midagi nii head söödud või kõht nii täis olnud. Ja need õhtud, kus telekast on kõiksugused toredad saated, mida me nüüd vaatame, sest jaa! Ma vaatan jälle telekat! Kui me teeme džentelmenide veesõda, nagu Padar ja Jõekalda televiisoris, või kui me naerame Genkat, kes on fakken geniaalne vend lihtsalt, või kui Jan Uuspõld hakkab sketši ajal ise nii hullult naerma, et ei saa pidama.

Ja kõige selle päriselu, mõnusalt igava ja rutiinse päriselu keskel ma mõtlen, et ma olen commuteimiseks loodud. Need 30 minutit, mis tuleb sõita, need on mõnusad ja ma alati ootan kojujõudmist või lapseni jõudmist või lapsega koju jõudmist. Ma ootan ja ma olen õnnelik ja suurim draama mu elus on hetkel see, et Mila lõikas ükspäev endale tuka ette ja ma olen PÕHIMÕTTELINE TUKAVASTANE ja mu süda kukkus külma kivina kõhtu

aga

kas te kujutate ette elu, kus see on kõige suurem draama; kus enamasti selgub, et sa ei pea oma partneriga tegelikult sõnagi vahetama, sest te mõtlete niigi TÄPSELT SAMU ASJU KOGU AEG, mis tundub nagu maailma kõige igavam asi, aga tegelikult on maailma kõige mõnusam asi ja ma olen õnnelik, et ma ei pidanudki seda järgmised 30 aastat veel ootama…

Ja kuidas ma sellest kõigest kirjutan, ilma et see tunduks ülbitsemise või uhkeldamise või edvistamise või šõuna? Ei oskagi, ja seetõttu ongi raske.

Aga õnneks mul on mõned ideed veel ja ma kirjutan ikka üht, teist ja kolmandat. Ja kohe on mai ja siis algab tõsisem tööaeg, sest ma peaks ju kirjutama oma firmast ka lõppeks.

Aga nüüd pean ma minema, sest Mila tahab kallistada ja väga raske on trükkida, kui ta mul kaelas ripub ja korrutab, et ma olen ta kallis ja musirull ja nunnu ja et ta armastab mind.