Kolumn Delfi Naistekale juunikuust 2012.
Mul on alati olnud boyfriendid, kes on minust vanemad. Mõnikord on vanusevahe olnud isegi nii suur, et meest boyfriendiks nimetada oli kohatu. Pigem ikka meessõber. Või lausa “keskealine meessõber”. Mul ei ole kunagi olnud endast nooremat poiss-sõpra, sest kui sa oled teismeline, on suhe 17- ja 15aastase vahel vaat et mõeldamatu.
Huvitaval kombel on mul aga palju sõbrannasid, kes on oma mehest vanemad. Harilikult küll aasta või paar, aga siiski. Ühe sõbranna kutt on temast aga üheksa aastat noorem, tõsiasi, mis tundub naist ennast kõige rohkem hämmeldavat. Teisi ka natuke, aga mulle on jäänud mulje, et ta ise on selle üle enim üllatunud.
Perekonnaõpetuse tunnist on meelde jäänud uhkeks tegev fakt, et tüdrukud küpsevad poistest varem. See oli vist ka põhjus, miks omaealisi noorena “selle” pilguga ei vaadanudki. Ikka õhkasid vahetunnis abiturientide järele. Ja kui kunagi saabus hetk, kui küpsusastmed võrdsustusidki, siis oli märkamatult kujunenud nii, et kõik meessoost sõbrad olidki selleks ajaks minust paar-kolm aastat vanemad. See on tundunud kuidagi… normaalne. Et nii peabki olema. Ja näiteks tõsiasi, et mu kadunud kallis vanaema oli minu kadunud vanaisast pool aastat vanem, pani mind alati üllatunult kulme tõstma, kui selle üle juurdlesin. Et kuidas küll nii – noored poisid on ju nii rumalad!
Nüüd, kui 30. eluaasta suure kiirusega läheneb, on kõik (omavanused ja natuke vanemad) meessõbrad harilikult tõsistes suhetes. Need, kes on veel vallalised, kipuvad kinnistama stereotüüpi, et kui kutt pole 30. eluaasta künnisel veel “tõelisse” suhtesse astunud, tähendab see üldiselt, et tal on midagi viga. Ja need, kes on taas vallalised, on harilikult korraliku suhtepagasiga, mille otsas troonivad teinekord psühhodest eksnaised ja paar armast last, kes neelavad hea hulga mehe ajast ja rahast.
Ärge saage valesti aru, see pole sugugi etteheide. Nii lihtsalt on. Suhted, mis algasid hilisteismeeas või varatäiskasvanuna, hakkavad praegu oma best before kuupäevale lähedale jõudma. Mõned panevad siit muidugi edasi, elu lõpuni välja, aga paljud lähevad lahku, “teisele ringile”. Naabrinaine nimetab seda nähtust “svitšimine” – vahetuvad elukaaslased, vahetuvad partnerid. Aga seda, et pagas meievanustega kaasa tuleb, ei muuda miski. Nii lihtsalt on. See on normaalne ja sellega tuleb õppida kooseksisteerima. Ja see võib olla keeruline.
Minuvanustel naistel (mul on kusjuures jätkuvalt raske ennast naiseks pidada, alles ma ju olin plika!), kes pole veel tõsises suhtes, on veel üks probleem, sest lähenemas on üks teine best before kuupäev: hetk, mil tuleks saada laps, et mitte võimalust maha magada. Frustratsiooni, mida põhjustab teadmine, et oled jälle oma elust kaks-kolm aastat mõttetu suhte peale ära raisanud, on võimatu kirjeldada. Üks mu sõbranna elas just taolise hetke läbi. “Kurat! Ma tahan ju peret ja lapsi! Ja mis siis nüüd, lähen uuele ringile? Leian järgmise tüübi, kes ära kodustada, inimeseks kasvatada ja kes siis avastab, et mujal on parem? Mul ju ei ole enam selleks naljaks aega!” karjus ta vihaselt, kui tema luhtunud suhte peielauas istusime.
Nii ongi mu lastetutel-suhetutel eakaaslastel põhimõtteliselt kaks varianti. Ei, tegelikult kolm – kolmas on see, et jäävadki üksikuks või lepivad teisejärgulise külalisnäitleja rolliga kellegi abielumehe magamistoas. Niisiis, kaks varianti. Esimene on jätkata sama rada. Leida mõni endavanune või vanem mees, kes on juba või veel vallaline. Teha kindlaks, mis tal viga on, et ta vallaline on. Vajadusel pakkuda murtud südame teraapiat. Siis ehitada üles suhe kõige kaasnevaga. Loota, et see lõppeb soovitud sihtpunktis. Ja avastada kolme, nelja, viie aasta pärast, et suhe ikka ei tööta ja sina oled järjekordselt raisanud oma aega ja energiat ja su emakas on viis aastat lähemal hetkele, kui ta enam sulle lapsi valmistada ei kavatse. Suurepärane, kas pole.
Teine võimalus paistab olevat leida noorem mees, kes just täiskasvanuikka astunud. Noored mehed on tegelikult fantastiline ressurss. Nad on agarad, vaatavad sulle pea alati imetlusega alt üles, mingil põhjusel on nad rohkem kontaktis oma tunnetega ja mis peamine: nad on rikkumata pikkade valulike suhete poolt. Nad on värsked ja uued, täis tahet õppida. Ning harva on nad endale selleks vanuseks suutnud õllekõhu kasvatada.
Aga… Nad võivad olla nii kuradi tüütud! Nagu üks teine sõbranna, kes oma murtud südant tulikuuma 19aastasega parandas, nentis: “Ma olen olnud 19. Ja isegi mina olin siis endale tüütu. Ma ausalt ei jaksa sellega jälle tegeleda! Kõik need issued ja tunded ja see emotsemine… Issand!”
Nojah. Lõppeks on ju veel üks võimalus. Lihtsalt oodata ja loota, et elu veeretab su teele Selle Tõelise Armastuse. Siis pole mingit vahet, kui vana ta on. Aga ma ei tea… Mulle tundub, et tänapäeva naised, kes on täis topitud cartlandlikke lugusid ja hollywoodilikke romcom’e, kuidagi peavad Selle Tõelise saabumist enesestmõistetavaks. Et ainult oota kannatlikult, küll ta tuleb. Aga kui ei tule? Kes üldse ütles, et kindlalt tuleb?
Ja see, mu sõbrad, on juba järgmise kolumni teema.
Märkus aastast 2014: päris prohvetlik kolumn:)
Juba mõni aeg tagasi sain Buduaarilt lugemiseks Sandra Angeli raamatu “Ma tulen”. Kes peitub selle pseudonüümi taha, ma ei tea, ja ei tea, kas tahakski teada. Kummaline raamat on see. Terve esimese peatüki oigasin ma Lemmikule, et ma pole elu sees midagi nii halba lugenud ja hakkasin huvi pärast kokku lugema õigekirjavigu. Aga siis haaras stoori mind endasse ja nädalavahetusega neelasin (üsna mahuka) teose alla ka.