Minu uus, viimatine, järjekorras viies. See peaks sümboliseerima Pussakat, aga kuna ta on tegelt karvane ja pruunikirjune, siis sai ta ikkagi tehtud mustana. Stiliseeritud mustana.
Ma ei tea, mis siis veel saab, kui ma näiteks saangi viis last. Kuhu ma nemad kõik panen?
(Jah, ma tean, see on haigus ja sõltuvus. Aga mul on olnud tätoveeringud 16. eluaastast ja ma pole kordagi kahetsenud. Sada protsenti rahul.)
Mul pole midagi selga panna!
Täna saan ma uue tätoveeringu ja mul pole midagi selga panna. *insert screeching*
22 minutit hiljem… Avastasin, et lõpuks lähevad jalga suveks ostetud valged põlvpüksid ja kombineerisin selle punase pluusiga. Näen natuke küll välja nagu vorstike, aga kui ma ei hinga ja kõhtu sees hoian, siis petab ära.
Tegelikult on pealkiri natuke eksitav. Kõige lihtsam on osta Uncle Ben’si purgiboloneeset ja visata see praetud hakkliha peale. Aga ma mõtlesin, et teen otsast ise. Kuigi see pole päris õige, õige tegemiseks läheb kaks tundi. Aga kuna mul pole jätkuvalt korralikku kastmepotti ja veini-piima kah polnud, siis improviseerisin. Täitsa hea tuli.
Lihtne boloneese
Vaja läheb: 100 g peekonit, 1 sibul, 2 küüslauguküünt, 1 sellerivars, 1 porgand, 400 g hakkliha, 400 g ploom- või konservtomateid, soola-pipart, pastat
Valmistamine: pane hakitud sibul oliiviõli sisse hauduma. Hauta, kuni sibul on klaasjas. Lisa kuubikuteks hakitud peekon, hauta veel kuskil 3-4 minutit. Seejärel viska juurde kuubikuteks hakitud porgand, peenikesteks ribadeks lõigutud seller ja hakitud küüslauk. Prae, sega korralikult. Umbes viie minuti pärast lisa hakkliha, vajuta see kahvliga köögiviljade hulka. Prae, kuni hakkliha pole enam punane, vaid kenasti hallikas-pruun. Maitsesta soola-pipra, soovi korral ka tüümianiga. Seejärel lisa tomatid ning hauta madalal kuumusel kaane all umbes veerand tundi. Voila!
Kõige parem maitseb boloneese küll spagettidega, kuid mul polnud, oli vaid pennesid. Nii et tegin nendega.
Leidsin ringistambeldades huvitava lehekülje, mis esialgu tundus kui veebimäng à la Samorost (mis on mu all time favorite mõistatusmäng, sest ta on lihtsalt nii nunnu! Ja parajalt keeruline ka. Eriti Samorost 2) Aga tuleb välja, et tegu on hoopis bändiga The Polyphonic Spree, kes on sellisel huvitaval moel oma uut albumit reklaamida otsustanud. Tšekkige järgi, päris äge mäng on. Ja muusika on ka hea.
Veel sarnaseid mänge: Shift, Õhupallipea tüdruku mäng, legendaarsed Hapland ja Hapland 2. Ruumist põgenemise mängud Crimson Room ja selle järg, Viridian Room, ning The Doors. Things That Come To My Brain, Vector Park ja Lendav Mees.
Lõppu panen näite Polyphonic Spree muusikast.
Minusuguse sarjasõltlase jaoks on väga oluline otsida ja õngitseda vahepeal uusi põnevaid sarju. Uute sarjade leidmise jaoks on mitmeid võimalusi.
1. Otsida näitlejate järgi. Noh, ütleme, näiteks, et sulle meeldib Courtney Thorne-Smith, on meeldinud juba alates “Ally McBealist”. Ja järsku tuleb sul pähe uurida, millega naine viimasel ajal tegeleb. Lähed IMDB-sse ja avastad, oh, vau, tüüp teeb juba viimased kaheksa aastat “According to Jimi”. Mis on, üle ootuste, päris hea komöödiasari. Või sulle on meeldinud Calista Flockart ise – väga lihtne, IMDB abiks ja juba sa oledki “Brothers and Sisters” sõltuvuses. Või siis näiteks meeldib sulle juba alates “Fireflyst”ja “Miss Matchist” ja “Two Guys, a Girl and a Pizza Place’ist” Nathan Fillion. Ja mõtled, et uuriks, mis kutt viimasel ajal peale James Gunniga koostöötamise teeb (ja seda sa tead James Gunni Twitteri ja blogi põhjal). Ning avastad – uau, mees on uues krimisarjas “Castle” (mis osutub “The Mentalisti” klooniks, ainult et paremaks. Fillion on ikka hea).
2. Otsid tegijate järgi. Meeldivad mereväe-teemalised sarjad nagu vana hea “JAG”? Otsi siis, millega Donald P. Bellisario vimasel ajal tegeleb ja avastadki, et juba mõni aeg on jooksnud täitsa hea sari “NCIS”. Meeldivad krimisarjad üldiselt? Siis võta ette krimisarjade kuningas, Jerry Bruckheimer ja avastad peagi, et ta teeb peale CSIde ka muid häid sarju – “Cold Case”, “Without a Trace”, “Justice”, “Just Legal”, “Eleventh Hour”. Viimane osutus küll suureks pettumuseks. No sorry, kui ikka esimeses osas hakatakse mulle kui teise klassi lapsele selgitama, mis DNA on… Ei, ei. Või siis meeldib sulle “Family Guy”? Siis meeldib sulle ka suure tõenäosusega samade tegijate “American Dad”.
3. Otsid TVst ja/või blogidest ja/või netist saadud vihjete põhjal. Satud Foxi pealt nägema midagi head? Loed kellegi blogist, kuidas ta hea sarja peale sattus? Näiteid sellest meetodist on küllalt: “What About Brian”, “Grey anatoomia”, “ER”, “The L-Word”, “Scrubs”, “The Big Bang Theory”, “Criminal Minds”, “Medium”, “Ghost Whisperer” (kuigi see on nii s*taks läinud viimasel ajal, et ma lausa ootan, et sõu läbi saaks ja kinni pandaks see pood), “Army Wives”, “Secret Diary of a Call Girl” (kuigi eriti sageli ei juhtu, et inimese blogi põhjal, mida sa oled aastaid lugenud, tehakse telesari), “Dexter”, “Damages” jne.
4. Juhus. Ja see on kõige parem ja kindlam viis midagi head leida. Lugematu arv häid sarju on minu juurde jõudnud juhuse teel. “Life”, “Heroes”, “How I Met Your Mother”, “Chuck”, “Bones”, “Fringe”, “Supernatural”, “Psych”, “Rules of Engagement”, “Two and a Half Men”, “Notes from the underbelly”, “Dirt”, “The New Adventures of Old Christine”, “Gary Unmarried”, “30 Rock”.
5. Reklaamid. Siis on veel üks variant leida uusi sarju – vanade sarjade ajal allnurkades jooksvad reklaamid. Aga mul ei tule ühtki sarja meelde, mida ma olen sel teel leidnud…
Sõitsin mina rahulikult neljapäeva õhtul kell 19:58 (ma tean, sest vaatasin taksojuhi armatuurilt kella, kui järgnev intsident juhtus) rokiklubi Heaven’isse, kui järsku kõlab Raadio 2st laul. Umbes järgmiste sõnadega:
“Kui sa ostad… Seitse kilo sinki… Kondiga… Siis sa saad… Pealekauba… Lõikelaua ja noa… Mine küsi… Lihaleti müüja käest…”
Alguses ma arvasin, et tegu on geniaalse reklaamiga. Kuulan ja kuulan… Kurat, ikka ei ole. Tüüp tegi vahepeal jazzihääli (mäletate, nagu see Carrie boyfriend, kes oli ADD-ga, jazzihääli tegi) ja järgmine salm, täpselt samasugune! Müstika.
Mis kuradi lugu see on?
Hiljem…
Mida ma küll ilma Aapota teeks? Siin see lugu on: Kreatiivmootor – “Kaubanduslikud teadaanded”, mille video on Harry Egipt ära keelanud (!). Ühtlasi sain teada, et Tallinnas avatakse Club Tartu.
Pole ammu ühtegi retsepti jaganud. Peamiselt selle pärast, et koos kevade saabumisega ja mõningate muutustega režiimis oli mul toiduisu praktiliselt olematu. Eilne post-poodlemislõuna Crepis aga tõi musse taas tagasi igatsuse mõnusate maitseelamuste järele ning eilehommikune üle-pika-aja-teeme-korralikku-hommikusööki-peekon arvas, et tahab ka täna mu toidulauale tulla, nii et siin see on.
Spagetid peekoni ja sibulaga
Vaja läheb: spagette, ~100 g peekonit (mul oli 110grammine Vastse-Kuustse peekonipakk, sorry, Kats), 400 g tomateid – purustatud või värskeid, tükeldatud, 1 väiksem sibul, 100 ml valget kuiva veini, tüümiani, soola-pipart
Valmistamine: pane pasta suurde potti keema. Tükelda sibul ja peekon, viska pannile oliiviõlisse küpsema. Prae, kuni peekonirasv on ära sulanud ja peekon pruun, sibul klaasjas. Seejärel lisa vein, keeda, kuni vedelik on ära aurustunud. Lisa tomatid, tüümian ja sool-pipar. Hauta keskmisel kuumusel kaane all 5-10 minutit.
Ja valmis ta ongi! Panen ühe pildi veel, et demonstreerida ilusaid taldrikuid, mille leidsin juhuslikult tudish-päevadelt.
Ostsime Selveris toidukaupu (peamiselt vedelikke, sest eilne ball kraapis kurgus ja lausa nõudis, et ma topiks korvi selle uue A Le Coqi kalja – liitrises pudelis ja Musja sai nalja visata, et inimesed peavad seda raudselt Pilsneriks – jäätee, porgandimahla ja Värska), ja mõtlesin, et võtaks Õhtulehe ka, laupäevaleht ikkagi, mu lemmik. Hiljem selgus, et arve ületas selle maagilise piiri, millega Õhtuleht tasuta kaasa antakse. Jabur. Oleks meil siis ahigi. Aga vähemalt oli meil mõlemal oma leht, mida köögilaua taga istudes lugeda.
Eilne ball oli saksess. Kui ma esimesed mõrvarpilgud dodge´isin, siis hakkas ülesmäge täitsa minema ja jalad ei hakanudki enne valutama, kui alles 22 paik. Tantsida sai ja jaurata sai hiljem ka ja naerda sai (seda vist kõige rohkem) ja ikka jube kift on, et on üritusi, mille jaoks end niimoodi printsessilikult (või lausa… kuidas nad eile ütlesidki, et mu kleit oli? Majesteetlik?) üles lüüa. Peen, väga peen.
Ja muidugi sai fotograafil välguaku täpselt siis tühjaks, kui meie oma fabuloossete naistega pilti tahtsime teha ja mina avastasin, et mu fotokapatareid on tühjaks saanud. Nii et halva õnne korral polegi ühtegi korralikku pilti must ja mu kleidist või mu kaunitest naistest. Neetud Murphy!
Aga ball on jätnud musse oma igavese jälje, olen täna ainult haigutanud ja mitte ei saa vedama (kuigi nüüd juba võiks magama minna). Homme, kusjuures, lubas Musja mind jooksma viia, sest et tema väitel (ja ma usun seda tegelt, aga pole ise veel retsepti avastanud) võib jooksmine täitsa tore olla. Ja üleüldse oleks aeg ratas õlitada ja lõpuks kummid täis pumbata. Kaua see kopitamine kestab!
Otsisin uusi sarju ka. Mitte, et vanu vähe oleks, aga tahaks vaheldust. Eriti hull on see, et praegu hakkavad hooajad lõppema ja no täitsa lõpp, sarjad on napakaks läinud, nagu igal kevadel. Ma lausa ootan, kes seekord Supernaturali poistest põrgu satub või millal Meredith ja McDreamy jälle lahku lähevad (kuigi seekord ilmselt lõppeb asi Izzy surmaga, olen suht kindel, ammu juba sosistatakse, et tema ja see… noh, mis ta’nd oligi, see geitüüp, kelle võtteplatsil solvamise pärast asiaadi-tšiki afromees lahkus – et ühesõnaga sosistatakse, tema ja Izzy sarjast lahkuvad). Ja Reese võiks ka juba tagasi jõuda, mulle ei meeldi Crews’i murelikuna näha. See rikub tema zeni.
Surfasin siis ja tõmbasin natuke Damages’i (seal on Glenn Close), natuke mingit Kanada sarja Murdoch Mysteries ja tegelt ootaks hääde sarjade vihjeid. Suvi läheneb, põuaperiood. Siis aega vaadata igast vanu hooaegu. Mõtlen siin, et äkki võtaks ette E.R.-i vaatamise grandioosse töö (ikkagi 15 hooaega!) või siis kunagi ka ETV-s jooksnud Monarch of the Glen’i vaatamise (7 hooaega). Sest muidu võib juhtuda, et ma hakkan jälle “Seksi ja linna” vaatama ja no kaua võib, ausõna. Me kõik ju teame, et ma pole mingi Carrie.
Tahtsin eile juba kirjutada, kuidas ma sain oma ainsa aprillinalja Larkolt, kes Twitteris viskas, et Gmail hakkab kirjade saatmise eest raha maksma. Ja ma lugesin ja imestasin ja guugeldasin ja otsisin veel infot selle kohta, kuni hakkasin Larkole vastu tweetima, et kuule, kahtlaselt aprillinalja moodi… Kui avastasin, et tal oli seal tweetis veel üks link, millele klikkides sai lugeda… Jah, õige: “Aprillinali.”
Ja siis sain naerukrambid, kui solaariumis mängiti räppi kõrva sisse, tõupuhast räppi, ma arvan, et tegu võis olla näiteks Dr Drega.
Nii. Ja pikemalt kirjutan ka, ausõna, aga las see ball toimub ära, siis vaatame edasi. Mul on imeilus kleit!