Ma olen küll koondatud inimene ja sain aru suht kiirelt, et ka täiesti läbi põlenud, aga ometi on mu kalender nii asju täis, et ma isegi pole veel aru saanud, et mul päriselt oleks vaba aega. Jah, kõik need asjad on seotud kas lapseteema või enda asjadega, milleks enne aega ei olnud, aga SIISKI tekib mul pea iga päev küsimus, et kuidas mul ikkagi siis aega ei ole.
Täna oli üks neist päevadest, kus oli kohe hommikust saadik ilge andmine. Et kõigepealt hambaarstile, siis pidi jääma täpselt paras vahemik, et käia muuseumist läbi ja Lada-huvilistele Ladat tutvustada (Lada postitus on pooleli, aga tulemas, luban!) ja siis Seewaldisse, enne seda Ladaga jalutuskäik ja siis saarde ja siis, noh, saare asjad.
Hambaarst oli mul isegi väikseim mure, sest esiteks on mu arst muidugi imeline dr Ivanov, kellega me kohtusime, kui me olime vist mingi 15 mingis imelikus laagris Aegviidus ja ma mäletan, et ta mölises mu pükste kallal, mille ma olin ise õmmelnud, aga kuna mul polnud overlooki, siis õmblused hargnesid ja no ma ei tea, eks ta oli Nõo reaalist ka, need sealt alati olidki natuke imelikud. Sõpradeks siiski jäime, ülikooliajal panime hullu ja hiljem, kui juba hakkasime täiskasvanuid mängima, on ta aastaid lõbustanud mind ja kõiki teisi ooteruumis olijaid sellega, et kutsub mind kabinetti laulva “Dakinaator palun!” hüüdega, ja ausalt öeldes – olen tihti mõelnud sellele, kui suur väärtus see on, kui sul on elu jooksul kõrvale jäänud inimesed, kes on oma erialal tõesti maailmaklassi professionaalid ja sa võid nendele iga kell loota.
(Saan siin kohe plugida ka, et Kristol tuli just esimene podcast välja ja ma väga soovitan seda kuulata, eriti kui sa oled meditsiinisisu huviline nagu mina, kelle Youtube on täis lisaks kummitusvideotele peamiselt medical contenti. “The Face” on leitav siit ja esimeses osas lahatakse väga põnevat teemat – välismaised protseduurid ja välismaalastest… protseduuritajad?)
No igal juhul. Hammas siis. Mõned nädalad tagasi tundsin, et mingi kuradi jama on, igemes nagu põletik. Tegin pilti, küsisin Chattylt, Chatty ütles, et tõmba normiks ja mine hambaarstile. Aga no ikka nagu loodad, et äkki läheb üle. Veidi nagu läkski, aga siis sain aru, et põletik põletikuks, midagi on nagu täidisega ka ja seda ma keelega paika ei säti ja panin aja. (Siis polnud veel koondatud.) Täna see aeg saabus. Mina – autos koer ja laps – lendlesin kui leebe tuul Nordicu kliinikusse, olles TÄIESTI kindel, et kuna on põletik, siis niikuinii midagi teha ei saa ja Kristo paneb antibiotsi peale ja siis vaatame edasi.
Kohale lenneldes ja Chattyt mainides pööritas muidugi Kristo silmi ja ütles, et never ei tasu teda usaldada (is true, ta ikka sageli paneb mööda ja peab parandama, AGA sel korral oli tal väga õigus ju!) ja kui röntgen oli tehtud ja ta suhu vaatas, tuli kiirelt: “No sa oled ju oma hamba pooleks hammustanud. Ja see on juureravitud ja ILMA kroonita, ma ju ÜTLESIN sulle, et kroon tuleb panna, kuna juureraviga hambal pole verevarustust ja see on igatpidi õrnem. Välja peame tõmbama.”
Ma ei tea, kuidas teil on, aga kuigi ma ei karda a) valu ega b) hambaarsti (vt ka dr Ivanov), siis miski selles TÕMBAME VÄLJA tõmbas mind sellisesse šokki, et pärast tuimastuse tegemist ja ootamist ma tundsin, kuidas ma värisen ja üks õnnetu pisar voolas üle põse. Ma ei olnud sellega arvestanud, et lähen täna siit edasi ühe vähema kehaosaga kui olin saabunud.
Lisaks muidugi pole ma omast arust ELUSKI kuulnud mingit kroonijuttu. “Einoh, selle unustavad kõik kohe ära, sest see on ju lisakulu,” ütles arst ja tal võib muidugi õigus olla. Igal juhul lendab kroon mu teisele juureravitud hambale peale as soon as possible.
Süstid tehtud (“Sa ei tundnudki või?” – “Ma vist olen šokis, pluss mul mega valutaluvus.”), lebasin seal, mõtlesin elu üle järele – koondatud, rahadega on nagu on, ja nüüd veel jään ILMA HAMBATA, mis tähendab implantaati (või siis olemist ilma hambata), aga kuna laes oli telekas, siis nägin seal ühel hetkel Pärtelpoja reklaami, kuidas ta valis uut diivanit ja mõtlesin, et ah, kurat, tegelt on kõik tsill. Kõik laheneb. Pealegi oli Pärtelpoeg just päev või paar varem samuti hambaarstil käinud ja meil sama arst ja mu mustreid otsiv aju võttis seda positiivse märgina. Mõni saab diivani, teine jääb hambast ilma – asjad on maailmas tasakaalus.
Hamba väljatõmbamisele kulus vist max mingi viis minutit, tundus kohati kauem, kohati lühem. Aga eks see olek nüüd ilma hambata on päris rõve. Saan aru nüüd inimestest, kellele implantaate pannakse või neid vahetatakse ja kes peavad olema nende tühikutega pikemat aega. See on tõesti harjumatu ja bomžikas ja eks natuke tuikab ka, aga ei midagi hullu. Ju see implantaadi panek on ehk hullem (samas ei tea? Kristo ise podcastis ütles, et nad ei tee kunagi midagi nii, et inimesel on valus, ja see on olnud peaaegu tõsi iga kord, kui ma olen tema kliinikus käinud, välja arvatud üks kord, kui keegi teine tegi mulle hambakivieemaldust ja see oli puhas torture, aga see oli aastaid tagasi ja vist isegi mitte tema kliinik tegelikult ja enam pole kunagi nii olnud, ei teagi, mis toona teistmoodi oli) – kui kellelgi kogemusi, võite jagada.
Aga tegelikult on kogu tänane päev olnud nii üli positiivne, et ma näen isegi seda ootamatut protseduuri positiivsena. Ma pean hakkama neid positiivseid hetki ikkagi rohkem kaardistama, sest siit tundub kooruvat mingi muster, aga hetkel ma tahtsin lihtsalt kurta, et seal, kus oli hammas, on mul praegu tühjus ja see tühjus isegi pole iseenesest nii rõve, kuivõrd on need terved hambad seal kõrval? Saate aru, mis ma mõtlen? Et nagu see, mis raamistab tühjust, toob selle tühjuse esile ja see kuidagi… rõhutab eriliselt.
Ma usun, et siin on kuskil mingi metafoor elule peidus.