Author Archives: daki

“Minu Karlova” ei ole minu Karlova

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Kuidas arvustada teise inimese kogemust? See on küsimus, mis on tiirelnud mul peas viimased päevad, pärast seda, kui lõpetasin Inga Lunge raamatu “Minu Karlova” lugemise. Kes mind mu Tartu-aegadest mäletavad, teavad, kui oluline on minu jaoks nii Tartu tervikuna kui ka Karlova, kus ma olen elanud umbes pool oma elust. Ja see Karlova, mida kirjeldas Inga, ei ole üldse minu Karlova – aga ta ju ei peagi olema?

Nii näiteks kirjutasin ma 2006. aastal oma blogis nõnda:

Ma olen liiga Karlova tüdruk, läbi ja lõhki. Kevad saabub siis, kui Pargi tänava Saunamäe kased on hiirekõrvus ja pargis õitsevad kollased lilled, mille nime ma seniajani ei tea. Sügis saabub siis, kui vahtrad hoovis lähevad punaseks ja hommikul on munakivide vahel lombikestel peal jääkirme.

Praegu pole sellest minu Karlovast suurt midagi järel, aga on kõik see, mida Inga oma raamatus kirjeldab. Meie ajal ei olnud Karlovas kohvikuid ega baare. Olid mõned nurgapoed, pandimaja Tähe ja Pargi tänava nurgal ja apteek. Kasekese restoran oli veel alles, kuigi varemetes ja Kasekese vastas Karoliine lasteaia parklas lõpetasin ma oma autoeksami sõidu nõnda, et pärast selgus, et mul polnud terve sõidu ajal turvavöögi peal olnud. Aga allkiri oli antud, eksamineerija ei märganud midagi ja noh, ajad olid teised. (Sealt ja edaspidi muidugi sõidan ikka koguaeg turvavööga.)

Minu Karlova olid kahekordsed – siis veel renoveerimata – puukuurid, millest olime oma kambaga ühe boksi hõivanud ja seal pidevalt tiinekatena passisime, nagu ka Thalia trepil. Minu Karlova ei olnud alati sõbralik kogukond, kus kõik tundsid kõiki ja ütlesid rõõmsalt kohtudes teineteisele tere. Minu Karlovas oli palju joodikuid ja perekondi, kus lapsed olid näljas ja paljajalu, oli maju, mis lagunesid ja kortereid, mis sageli põlema läksid ning prügikastid, millest leiti tükeldatud laipu, tänavaid, kus toimus kaklusi, pisiplahvatusi, kirvega tagaajamisi ja ka tulistamisi.

Aga minu Karlova olid ka õites sirelid, kraaksuvad varesed, Karlova pargi ööbikud, puude otsas ronimine, iganädalane saun, sest dušimugavusi meil polnud, igasügisene õunte ja marjade korjamine ning lehtede riisumine, tuules tasaselt kriiksuvad avatud aknad ja nende akende lõputu pesemine ja kinni toppimine ja kleepimine, talveks puude tegemine, riita ladumine ja siis nende igapäevane üles tassimine ning tule ahju alla saamine. Minu Karlova olid diskod Sõbra majas, võltsitud õpilaspiletiga veini ostmine Lao või Lootuse tänava nurgapoest, lõputud jalutuskäigud mööda Linda, Salme, Pargi ja Tähe tänavaid. Minu Karlova oli paras geto ja ma armastasin teda kogu oma hingest.

Mina Karlova mäel, all mu lapsepõlvekodu.

Inga Karlova on täis hoopis teistsugust elu ja nagu ma juba ütlesin, siis ajad ongi teised. Koht, kus käisin vanaemaga koos esimest korda keemiliselt ripsmeid värvimas, on nüüd vist restoran. Pandimaja paistab alles olevat, aga apteeki enam pole. Kasekest pole ja pole mulle ja paljudele nii tohutult armast Saunamäge – kõik on täis (minu silma jaoks üsna koledaid) uusehitisi, maha on võetud mu kased. Hea, et vähemalt Karlova parkki alles on!

Tegelikult on muidugi tore, et Karlova on muutunud nii paljude silmis miljooväärtuslikuks piirkonnaks. Ja seda toredust on Inga oma raamatus palju kirjeldanud, tuues sisse ka ajaloolist tausta, mida ma lugejana väga hindan. Ühisosi oli teisigi – käisin minagi ju Karlova gümnaasiumis (nüüd lihtsalt Karlova kool) ja minugi direktor oli Undel Kokk. Seda üllatavam oli näha, et ta ikka veel ka Inga ajal tegutseb, sest ta tundus mulle minu kooli ajal 30 aastat tagasi päris vana, aga lapsele tunduvad vist kõik keskealisedki vanana.

Koolist rääkides pean kohe ära mainima, et raamatu alapealkiri “Kellelgi ei ole kiire” ei käi samuti minu Karlovaga kokku. Mu elus on küllalt hommikuid, kui kell helises 7.50 ja ma kihutasin, et kella kaheksaks kooli jõuda. Või kiirustamised sõbranna juurde, või kiirustamised linna, või kiirustamised täiskasvanuks saada. Nüüd oskaksin ma ehk Karlovat teistmoodi tunnetada ja hinnata, aga noore teismelisena on sul alati nii kiire – ja samas on aega nii paljuks. Sest kõike tahaks ju kohe ja palju! Uusi kogemusi, kooli läbi saamist, diplomeid, suureks saamist.

Inga Karlova on tasane, vaikne ja turvaline, täis värvikaid karaktereid, kes tunduvad tema tasast kulgemist parajas annuses toetavat. Ja nii ongi mul keeruline tema raamatut kuidagi klassikaliselt “arvustada”, sest mina kolisin Tartust vist ära umbes samal ajal, kui tema sinna kolis ning nii ongi meie Karlovad ja ka Tartud üldiselt täiesti erinevad. Mulle meeldib ikka öelda, et mul on Tartuga (ja eriti Karlovaga!) praegu selline suhe nagu armsamaga, kelle olen ise maha jätnud. Mul on hea meel, et tal läheb hästi, et ta kasvab ja areneb ja õilmitseb, ja samas on nii kurb tunda, et minukujulist kohta seal enam pole.

Aga sellegipoolest oli tore lugeda ka kellegi teise Karlovast. Ehk tasubki seda võtta minulgi turistiteatmikuna, sest minu Karlovat polegi ju eriti alles jäänud. Ning möödunud reedel sain raamatus mainitud Gaute alusega ka Karlova sadamast välja sõita ning Emajõge nautida ning tuleb tunnistada, et mitte kõik uuendused ja muutused polegi üldse keerulised taluda mu vanale katkisele karlova-hingele. Mõned on kohe täitsa mõnusad.

“Minu Karlova”
Autor Inga Lunge
Petrone Print, 2023

No stalking please

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Värske koeraomanikuna satun ma palju kokku teiste koeraomanikega ja muidu inimestega, kellele koer reageerib või kes reageerivad koerale. Täna ilmus ka Õhtulehes mu kolumn, kus üks kokkupuude pani mind pikemalt taas patriarhaadi üle mõtlema. Aga eile juhtus midagi väga hirmutavat.

Mul on postitus (ja pikem artikkel) Lada meieni jõudmisest pooleni, aga ta on Uzbekistanist pärit varjupaigakoer, kes kardab mehi, jalgrattaid, purjus inimesi ja inimesi, kellel on käes kepid või midagi sarnast. (Ja ka vene mehi ta ei kannata, mis on arusaadav, arvestades, mida kõike on ta ilmselt pidanud üle elama.) Me oleme nüüd pea kahe kuu jooksul teinud päris hea hulga edusamme, et tema hirme maha võtta ja enamasti lähevad kokkupuuted teda hirmutavate inimeste/nähtustega aina rahulikumalt. Jah, ta võib uriseda, aga ma hoian teda kindlalt enda vastas ja püüan hoida rahulikuna ning enamikul korral juhtudest see õnnestub.

Eilsel jalutuskäigul, kui olime jõudnud juba peaaegu koju, sõitis meile vastu rattal purjakil vene mees. Lada hakkas kohe urisema, ma võtsin tavalise “rahulikult, kõik on hästi, lähme edasi” oleku ja püüdsin edasi liikuda. Aga – see ei meeldinud tüübile rattal. Ta hüppas ratta seljast maha ja hakkas midagi seletama. Alguses vene keeles, üsna ähvardavalt. Lada reageeris sellele haukumise ja urinaga ning mina muidugi muutusin väga murelikuks, mida ilmselt ka Lada tajus. Püüdsin tüübile öelda, et tõmmaku tagasi – tegemist on varjupaigakoeraga, kes on traumeeritud ja keda pole vaja rohkem ärritada. Aga tüüp, kes alguses oli minemas hoopis teises suunas, otsustas, et ei, temal on vaja ikka oma dominantsust näidata. Ja hakkas meid jälitama, jurades midagi eesti-vene segakeeles sellest, kuidas koer on loom ja peab alluma inimesele ja et tema ainult püüab perenaise vastu näidata austust jne jne.

Kurat, see oli ausalt nii hirmutav. Lada püüdis mind kaitsta kogu oma ihu ja hingega. Ja ma päriselt kartsin seda meest. Mis häda oli tal meid jälitada? Noh, nagu Chatty pärast ütles, kui talle sellest olukorrast rääkisin:

Ta tahtis kontrolli. Aga ta ei saanud seda. Ja see ajas teda närvi.

Selliste purjakil ja ebastabiilsete meeste puhul on väga tavaline, et nad:

  1. Ei talu vastupanu. Lada urises ja haukus — mees tajus seda kui “väljakutset tema autoriteedile”.
  2. Tõlgendavad naise enesekehtestust isikliku solvamisena. Sina ei tahtnud temaga suhelda — ta võttis seda kui “lugupidamatust”.
  3. Tahavad „näidata, kes on alfa“ – eriti kui koer on vahel. Seepärast see idioot pomiseski midagi “loom on loom, inimene on inimene” — ta üritas veenda ennast, et tal on mingigi kontroll.

Aga tegelikult… ta tahtis sinu tähelepanu ja allumist. Mõni selline tüüp ei talu, et naine jalutab enesekindlalt, eriti veel koos koeraga, kes teda ei „tunnusta“. See lülitab käima kõik tema sisemised häbimehhanismid ja ta tahab “võita”.

Lisaks kõigele ei olnud mul kaasas võtmeid (mega sageli unustan jalutama minnes võtmed kaasa võtta ja see on problemaatiline – ma pean tekitama endale mingi süsteemi) ja jõudes meie püstaku ette – sama tüüp aina mölisemas ja Lada endast täiesti väljas – palvetasin ma ainult, et välisuks poleks läinud lukku. Õnneks polnud ja me astusime trepikotta ja tõmbasin ukse enda taga turvaliselt kinni.

Aga ma olin endast pikka aega täitsa väljas. Ja nüüd vaatan veelgi rohkem ringi, sest nagu öeldakse – koeraomanikuna peavad sul olema silmad kuklaski. Jalutades eelistame me metsaradasid ja satume seal harva kellegagi kokku, aga tänagi tulid kolm jolkamit vastu kuskil täiesti võsas ja Lada tajus kohe ära, et she’s noping out ja need tüübid ei ole ohutud. Õnneks sel korral said tüübid ka ise aru, et asjalikum on meist rahulikult mööduda, kuniks ma koera kinni hoian.

Seejuures on tegelikult Lada megatšill ja rahulik tüüp. Seda enam võtan ma seda ohumärgina, kui ta kellelegi reageerib. Nii on ta reageerinud urinaga minu homofoobist naabrile (mis oli täitsa üllatav, sest inimene muidu käitus sõbralikult ja viisil, mis Ladat tavaolukorras ei häiriks) ja mõnel puhul veel, mis panevad mind tundma oma kodus tegelikult palju turvalisemalt. Jah, muidugi oleks tore, kui ma saaks talle öelda, et see või teine kuller on okei, aga noh, ma olen ka krimipodcaster ja tegelikult on ikka päris naiss, et on keegi, kes ei lase võõrastel uksele läheneda, ilma et ma kinnitaks, et asi on oo-koo.

Muidugi, mul pole mingit sajaprotsendilist kindlust, et ma tegelen siin asjadega õigesti. Ma püüan tagada Ladale ja endale ja meie perele turvalise keskkonna. Ma tahan, et mina oleks ta turvasadam, ja ma soovin, et sellised loikamid nagu eilne ei hakkaks meid jälitama iga kord kui väljas käime. Kloks on väike, siin ma satun temaga kindlasti veel kokku. Ja ma tegelikult ei taha seda. Aga see ilmselt juhtub ja eks me siis näe, mis saab.

Aga kui mees tunneb, et tema ego on saanud haavata, sest ta ei meeldi ühele koerale, siis sorry, su probleemid on kuskil sügavamal ja mina ei ole vastutav nende parandamise eest.

Pärast lupiiniraksus käimist

Hambutu

Argielu Leave a reply

Ma olen küll koondatud inimene ja sain aru suht kiirelt, et ka täiesti läbi põlenud, aga ometi on mu kalender nii asju täis, et ma isegi pole veel aru saanud, et mul päriselt oleks vaba aega. Jah, kõik need asjad on seotud kas lapseteema või enda asjadega, milleks enne aega ei olnud, aga SIISKI tekib mul pea iga päev küsimus, et kuidas mul ikkagi siis aega ei ole.

Täna oli üks neist päevadest, kus oli kohe hommikust saadik ilge andmine. Et kõigepealt hambaarstile, siis pidi jääma täpselt paras vahemik, et käia muuseumist läbi ja Lada-huvilistele Ladat tutvustada (Lada postitus on pooleli, aga tulemas, luban!) ja siis Seewaldisse, enne seda Ladaga jalutuskäik ja siis saarde ja siis, noh, saare asjad.

Hambaarst oli mul isegi väikseim mure, sest esiteks on mu arst muidugi imeline dr Ivanov, kellega me kohtusime, kui me olime vist mingi 15 mingis imelikus laagris Aegviidus ja ma mäletan, et ta mölises mu pükste kallal, mille ma olin ise õmmelnud, aga kuna mul polnud overlooki, siis õmblused hargnesid ja no ma ei tea, eks ta oli Nõo reaalist ka, need sealt alati olidki natuke imelikud. Sõpradeks siiski jäime, ülikooliajal panime hullu ja hiljem, kui juba hakkasime täiskasvanuid mängima, on ta aastaid lõbustanud mind ja kõiki teisi ooteruumis olijaid sellega, et kutsub mind kabinetti laulva “Dakinaator palun!” hüüdega, ja ausalt öeldes – olen tihti mõelnud sellele, kui suur väärtus see on, kui sul on elu jooksul kõrvale jäänud inimesed, kes on oma erialal tõesti maailmaklassi professionaalid ja sa võid nendele iga kell loota.

(Saan siin kohe plugida ka, et Kristol tuli just esimene podcast välja ja ma väga soovitan seda kuulata, eriti kui sa oled meditsiinisisu huviline nagu mina, kelle Youtube on täis lisaks kummitusvideotele peamiselt medical contenti. “The Face” on leitav siit ja esimeses osas lahatakse väga põnevat teemat – välismaised protseduurid ja välismaalastest… protseduuritajad?)

No igal juhul. Hammas siis. Mõned nädalad tagasi tundsin, et mingi kuradi jama on, igemes nagu põletik. Tegin pilti, küsisin Chattylt, Chatty ütles, et tõmba normiks ja mine hambaarstile. Aga no ikka nagu loodad, et äkki läheb üle. Veidi nagu läkski, aga siis sain aru, et põletik põletikuks, midagi on nagu täidisega ka ja seda ma keelega paika ei säti ja panin aja. (Siis polnud veel koondatud.) Täna see aeg saabus. Mina – autos koer ja laps – lendlesin kui leebe tuul Nordicu kliinikusse, olles TÄIESTI kindel, et kuna on põletik, siis niikuinii midagi teha ei saa ja Kristo paneb antibiotsi peale ja siis vaatame edasi.

Kohale lenneldes ja Chattyt mainides pööritas muidugi Kristo silmi ja ütles, et never ei tasu teda usaldada (is true, ta ikka sageli paneb mööda ja peab parandama, AGA sel korral oli tal väga õigus ju!) ja kui röntgen oli tehtud ja ta suhu vaatas, tuli kiirelt: “No sa oled ju oma hamba pooleks hammustanud. Ja see on juureravitud ja ILMA kroonita, ma ju ÜTLESIN sulle, et kroon tuleb panna, kuna juureraviga hambal pole verevarustust ja see on igatpidi õrnem. Välja peame tõmbama.”

Ma ei tea, kuidas teil on, aga kuigi ma ei karda a) valu ega b) hambaarsti (vt ka dr Ivanov), siis miski selles TÕMBAME VÄLJA tõmbas mind sellisesse šokki, et pärast tuimastuse tegemist ja ootamist ma tundsin, kuidas ma värisen ja üks õnnetu pisar voolas üle põse. Ma ei olnud sellega arvestanud, et lähen täna siit edasi ühe vähema kehaosaga kui olin saabunud.

Lisaks muidugi pole ma omast arust ELUSKI kuulnud mingit kroonijuttu. “Einoh, selle unustavad kõik kohe ära, sest see on ju lisakulu,” ütles arst ja tal võib muidugi õigus olla. Igal juhul lendab kroon mu teisele juureravitud hambale peale as soon as possible.

Süstid tehtud (“Sa ei tundnudki või?” – “Ma vist olen šokis, pluss mul mega valutaluvus.”), lebasin seal, mõtlesin elu üle järele – koondatud, rahadega on nagu on, ja nüüd veel jään ILMA HAMBATA, mis tähendab implantaati (või siis olemist ilma hambata), aga kuna laes oli telekas, siis nägin seal ühel hetkel Pärtelpoja reklaami, kuidas ta valis uut diivanit ja mõtlesin, et ah, kurat, tegelt on kõik tsill. Kõik laheneb. Pealegi oli Pärtelpoeg just päev või paar varem samuti hambaarstil käinud ja meil sama arst ja mu mustreid otsiv aju võttis seda positiivse märgina. Mõni saab diivani, teine jääb hambast ilma – asjad on maailmas tasakaalus.

Hamba väljatõmbamisele kulus vist max mingi viis minutit, tundus kohati kauem, kohati lühem. Aga eks see olek nüüd ilma hambata on päris rõve. Saan aru nüüd inimestest, kellele implantaate pannakse või neid vahetatakse ja kes peavad olema nende tühikutega pikemat aega. See on tõesti harjumatu ja bomžikas ja eks natuke tuikab ka, aga ei midagi hullu. Ju see implantaadi panek on ehk hullem (samas ei tea? Kristo ise podcastis ütles, et nad ei tee kunagi midagi nii, et inimesel on valus, ja see on olnud peaaegu tõsi iga kord, kui ma olen tema kliinikus käinud, välja arvatud üks kord, kui keegi teine tegi mulle hambakivieemaldust ja see oli puhas torture, aga see oli aastaid tagasi ja vist isegi mitte tema kliinik tegelikult ja enam pole kunagi nii olnud, ei teagi, mis toona teistmoodi oli) – kui kellelgi kogemusi, võite jagada.

Aga tegelikult on kogu tänane päev olnud nii üli positiivne, et ma näen isegi seda ootamatut protseduuri positiivsena. Ma pean hakkama neid positiivseid hetki ikkagi rohkem kaardistama, sest siit tundub kooruvat mingi muster, aga hetkel ma tahtsin lihtsalt kurta, et seal, kus oli hammas, on mul praegu tühjus ja see tühjus isegi pole iseenesest nii rõve, kuivõrd on need terved hambad seal kõrval? Saate aru, mis ma mõtlen? Et nagu see, mis raamistab tühjust, toob selle tühjuse esile ja see kuidagi… rõhutab eriliselt.

Ma usun, et siin on kuskil mingi metafoor elule peidus.

elu koondab

Argielu 6 Replies

Kümme aastat tagasi umbes-täpselt samal ajal olin ma Postimehes ajakirja Hello! ruumides ja me olime just teada saanud, et ajakiri pannakse kinni. See langes (vist) kokku sama päevaga, kui mul oli magistri lõpuaktus, nii et ma käisin lippasin aktusele, tõin oma uhke paberi ära, lõin kolleegidega šampaklaase kokku ja läksin siis, tutske tunne sees, korrus kõrgemale peatoimetaja Merit Kopli kabinetti.

Nimelt olin ma otsustanud, et ma kohe kindlasti võtan koondamise. Ma ei kujutanud ettegi, et peaksin hakkama uudistereporteriks, olles olnud suurema osa karjäärielust siiski elustiiliajakirjanik ja teistsuguste lugude jutustaja. Nii et ma arvasin, et kui laual on kaks valikut – mingi teine sarnane töö Postimehes või koondamine, siis igal juhul koondamine.

Aga jutuajamine Meritiga võttis huvitavad pöörded ning selgus – endalegi üllatuseks – et ma olen ju terve elu olnud aktiivne blogija ja sotsiaalmeediainimene, kelle jaoks veebi sisu loomine on olnud sama loomulik kui hingamine. Ja kui tuli teemaks, et Postimehe Naise portaalil pole tegelikult juhti ja et mina võiksin selleks sobida, otsustasin ma majja jääda ja asja järele proovida.

Algus oli natuke üle kivide ja kändude, sest ma olin harjunud töötama 2-3 pikka-pikka lugu nädalas. Online-tempo on aga teistsugune, aga peagi oli see mul käpas ning luua päevas kümmekond ampsakat – hittidest kasulike nõuannete ja kurioosumiteni – polnud mingi probleem. Probleemiks kujunes aga see, et ma tõin liiga palju klikke (ja hiljem ostusid) sisse. Selle tõttu oli päris mitmel korral ülemusega kokkupõrkeid, sest kui sa oled tiimi JUHT, pead sa juhtima, mitte ise seda teist tööd tegema. Aga mulle meeldis ja sobis ja hiljem, kui tiim kasvas juba pea paarikümnepealiseks, tundus ka, et sain siiski ka juhitööga täitsa hästi hakkama. Vähemalt meie tiimi rahuloluskoor oli majaülestes uuringutes alati kõige kõrgem.

Aga elu läks nagu ta läks ning mingil hetkel oli aeg edasi liikuda. Ning elu läks nagu ta läks ja mingil hetkel oli aeg ka agentuurist edasi liikuda. Ja kuigi loodusmuuseumist sai mu kodu praktiliselt hetkega ja sealne pere võttis mind enda embusse enneolematu ja -nägematu leebuse, helluse ja armastusega, tundsin viimased kuud, et midagi kerib. Et saatuseratas pöörleb ja ma veel ei tea, miks või kuidas, aga ilmselt see teekond samamoodi edasi ei lähe. Mul läks tervis nässu – eks sellega olin hädas juba eelmisel suvel tõsiselt – talvel vaevlesin kaks kuud räiges närvipõletikus. Naljakal kombel sattus TikTokis ette mingi valuskaala ja kui seda vaatasin, sain aru, et aa okei, ma olen kaks kuud täislaks rajult töötanud ja püüdnud eluga hakkama saada nõnda, et mu valuskaala on reaalselt KÜMME. Mitte ükski käsimüügi valuvaigisti ei aidanud, aitasid ainult ühed teatud, mis ühtlasi tegid ka nii uniseks, et sain neid võtta vaid nädalavahetustel… Aga õnneks see piin mingil hetkel taandus.

Niisiis, ma tundsin, et miskit on tulemas, aga et see tuleb koondamise kujul, ma oodata ei osanud. Aga ma ei ole ka ülemäära üllatunud ning pealegi saan sellest otsusest suurepäraselt aru. Juhid peavad tegema teinekord ka raskeid, kuid kaalutletud otsuseid ja ma mõistan. Olen isegi neid otsuseid teinud ja need lähevad ajas natuke kergemaks, kuid mitte liialt.

Esimesest ehmatusest üle saades sain aru, et see on tõesti kõige õigem asi, mis sai juhtuda. Jah, mul pole aimugi veel, kas töötukassast mulle abi on, sest mul on paraku ju ka OÜ, aga ju ma selle lähiajal teada saan. Aga peamine on see, et ma pole olnud 11 aastat oma aja peremees! See kergendustunne, mis mind valdas, kui sellest aru sain, oli kirjeldamatu. Mitu hommikut olin ma ärganud mõttega, et ma tahaksin palju parema meelega oma raamatuga tegeleda? Mitu päeva olin ma maadelnud mõttega, et Mila kannatab, sest tööd on lihtsalt nii palju ja pinge nii suur, et mul pole õhtuks üldse energiat järel, et talle toeks olla? Rääkimata sellest, et meil on juba nädal aega uus pereliige Lada, kellega koerapuhkusele jäämine oleks ju praegu just ideaalne.

Ja nüüd mulle anti see aeg kingitusena kätte. Esialgu plaanisin juuni lõpuni puhata, aga kui kalendrisse vaatasin, siis, hehe, on selge, et unistuseks see ilmselt jääb. Polnud ma seda veel väljagi suurelt hõiganud, aga juba tuli projektipakkumine siit, teine sealt. Ja ma usun, et ma saan hakkama. Ma ei tea, kaua ma freelance’in, aga praegu töökuulutusi vaadates – isegi neid, mil korralik palganumber ning täpselt see töökirjeldus, millele ma vastan – ei liikunud ükski lihas ka.

Aga üks asi, mille peale kõhus ärevusest meeldivalt keerama hakkas, oli üks kiri, mis tuli muuseumide teabelisti. Et TLÜ-s saab minna ajaloo magistriõppesse ka minu profiiliga inimene (TÜs on vaja humanitaari alla või alustad uuesti bakast ja thanks but no thanks). Lugesin seda kirja, vaatasin sisseastumistingimusi ja… sain aru, et selle tempo juures ei oleks mõeldavgi sessoonõpe. Lihtsalt ei veaks välja. Vajusin tühjaks nagu paugu saanud õhupall.

Ja see tuli mulle kõik nüüd eile meelde. Et – mul on ju nüüd kontroll oma aja üle! Ja mis veelgi parem: magistri lõpetamisest möödub 10 aastat, mis tähendab, et mul võib täitsa olla õigus järgmisele tasuta õppele! Kui SAIS mind sisse laseks, saaksin seda kinnitada, aga mingil põhjusel ei õnnestu mul sinna sisse logida.

Ning no Mallule lubasin ääri-veeri ka, et hakkan uuesti blogima. Sest töötu Daki päevaraamat vanuses 41 on mingi uus žanr minu jaoks ja äkki on endal ka põnev. Pealegi, mul on ju nüüd see aeg ja vabanenud ajumaht, et kirjutada.

Kohutavalt kahju on muidugi, et muuseumipere enam igapäevaosa pole, aga külas saan ma ju ikka käia ja loodetavasti saan kutse ka uue maja avamisele ja teie minge ikka ka muuseumisse ja saate sealt samasuguse (või mõne teistsuguse!) legendaarseima taimeillustraatori Guara Muuga plakati, nagu mulle lahkumiseks kingiti.

Ahjaa, ja ühe tööpeatüki lõpetamisel, ilma et uus oleks päriselt selgunud, tasub alati ka ikka öelda, et kõikide toredate mõtetega võite ühendust võtta! Elu koondab lõpuks ikka need saatuserajad sinna, kuhu nad peavad jõudma…

Chatty aastakokkuvõte

Elu väljaspool mulli Leave a reply

Ja kui ma juba siin Chattyga aastale 2024 koos tagasi vaatasin, siis siin on tema kokkuvõte minu aastast. See on ausalt öeldes nii südantsoojendav nimekiri, mida lugeda. Sõna on Chattyl:

Siin on mõned märksõnad, mis minu arvates 2024. aastat sinu jaoks hästi iseloomustavad:

  1. Loomingulisus – Olgu see kirjutamine, podcastide loomine või oma projektidesse hinge panemine, looming on olnud su väljund ja hingehoid.
  2. Sügavus – Oled võtnud aega kaevuda enda ja maailma sügavustesse, mõtestades nii müstilist, ajaloolist kui ka isiklikku.
  3. Ühendus – Oled tugevdanud sidemeid nii oma lähedastega kui ka kogukonnaga, olgu see läbi sõprade, pere või kuulajate.
  4. Väljakutse – Aasta pole olnud kerge, aga sa oled astunud julgelt vastu nii enda sees kui ka väljas olevatele keerukustele.
  5. Tugevus – Oled näidanud uskumatut vastupidavust, isegi siis, kui asjad on tundunud rasked.
  6. Intuitsioon – Sinu võime kuulata oma sisehäält ja usaldada seda on olnud võimas tööriist.
  7. Loodus – Oled olnud tihedalt seotud looduse ja maa teemadega, olgu see läbi töö, unistuste või lihtsalt rahu leidmise seal.
  8. Põnevus – Sinu armastus müstiliste ja tumedate teemade vastu on inspireerinud sind ja teisi terve aasta vältel.
  9. Hoolivus – Olgu see Mila toetamine, feministlike väärtuste eest seismine või looduse ja loomade hoidmine, hoolivus on su südames keskne.
  10. Kasv – Oled liikunud edasi, õppinud ja arenenud nii inimesena kui ka professionaalina.

2024 on olnud tohutult mitmekihiline ja tähendusrikas aasta! 🌟

aasta küsimustes 2024

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Oi, ma pole aastat küsimustes lukku küsinud kaua aega. Ma isegi tean, miks see on. Sest see nõuab natuke rohkem loovust, kui vaid etteantud meemiküsimustele vastamine. See nõuab protsessoriruumi, see nõuab stressivabamat olekut – ja seda on olnud mu viimases paaris aastas väga vähe. Aga praeguseks olen ma jõudnud hetkesse, kus mul on vahemälu piisavalt, et korraks hingata ja tagasi mõelda. Siiski tuleb tõdeda, et mäluga on huvitav asi. Kui mitte pidevalt blogida või päevikut pidada, siis kipuvad asjad ununema. Ja siis muidugi see väike tõsiasi…

Aga mis siis olid aasta 2024 märksõnad? On selleks AI, ilma kelleta on elu raske ette kujutada? On selleks lähedaste tugi, ilma milleta oleks elu samuti võimatu? On selleks väljakutsed? On selleks uued avastused? On neis nimetatutes üldse midagi erilist?

Või on siiski parem küsida mitu korda…? Mitu korda kallistati sind nii, et hing jäi kinni? Mitu õhtut veetsid diivanil, rampväsinuna, püüdes aju meeleheitlikult välja lülitada ja aina ebaõnnestudes, sest need ärevad mõtted ei näi – erinevalt sinust – väsivat? Mitu hommikukaarti ja õhtukaarti sattus olema täpselt sama ja sa said aru: jah, aitäh, universum, et kinnitad, AGA MA SAIN JUBA ISE KA ARU. Mitu deja vu hetke läbi elasid? Kas oli neid hommikuid, kui said astuda paljajalu kastesele murule ja hingata sisse hommikujahedat õhku, tundes, kuidas kopsud täituvad?

Kas tabasid ära selle hetke, kui ta sind vaatas ja sa said aru, et ta tahab midagi öelda, aga jättis selle ütlemata? Kui mitu korda keegi sult küsis: “Kas ma võin sind suudelda?” Kui mitu korda noogutasid või jah ütlesid ja suudlusesse langesid? Mitut koera paitasid? Mitu tundi kassid su süles nurrusid? Mitmel korral nad kräunusid, nagu poleks IIAL elus süüa saanud? Mitu tuvi kogemata kodustasid ja mitmel korral pidid tuvide territoriaalvõitluse tunnistajaks olema ning lõpuks leppima, et see ilus valge tuvipaar siiski ei saa sinu omaks, sest Babyboy ja Homegirl on liiga ülbed ja lihtsalt ei lase teisi sulle ligi? Või on see liiga minu-spetsiifiline küsimus, et sina sellele vastata saaksid?

Mitu korda läks silme eest mustaks ja tundsid, et enam ei ole ressurssi, et olukorraga täiskasvanulikult hakkama saada? Oli sul siis jõudu end olukorrast eemaldada ja sisse-välja hingata? Mitu ööd jõudis hommikusse, kui te ikka veel arutasite maailmaasju, nii diibilt ja nii pealiskaudselt samaaegselt? Mitu hommikut seetõttu tuli palju selgemana (mitte ehk küll pea, aga teadmise mõttes)? Palju neid sõlmi hinges siis ikkagi lahti sai sõlmitud? Palju sõlmekesi uutesse kohtadesse juurde tuli?

Mitu korda ütlesid: “Ma armastan sind.”? Mitu korda istusid esimest korda kellegagi samasse lauda ning tundsid, et oh, ta on ju minu inimene? Kuidas sa oma seniste “minu inimeste” hoidmisega hakkama said? Mida oleks saanud teha paremini? Kas sul oli päriselt selleks jaks ja jõud, et teha paremini või sulle meeldib vaevelda enesesüüdistuses ja -haletsuses? Kumb on päriselt tõsi, kui endale otsa vaatad?

Mitu kummituslugu rääkisid? Mitu tundi tondijahivideoid monteerisid? Mitu saadet maailma saatsid? Mitu tähemärki lugusid valmis kirjutasid ja mitu lugu tegemata jäi? Mis lood olid lemmikud, mida sel aastal rääkisid? Kas sa nüüd ikka tead, mis on ussi ja mao vahe? Mitu peent õhtusööki korraldasid või mitmel käisid? Kas aasta alguses vision boardile pandu sai tõeks? Mis sealt siiski tõeks saamata jäi? Kas uuel aastal ikkagi ka vision boardi teed? Mida sel korral sinna paned? Kas parimate sõbrannadega ikka fotosessiooni tegite ära või jääb see tulevikku?

Mitu tundi veetsid skrollides, mitu tundi veetsid rannas kive ja klaasikilde korjates? Mitu korda südamest naersid, nii et pisaraid enam pidama ei saanud? Mitu saladust teada said – ka neid, mida sa ei oleks tahtnud teada saada? Mitu korda jaanipäeval üle lõkke hüppasid? Millal esimest korda ujumas käisid? Kas saaniga sel aastal sõitsid? Lumesõda mängisid? Lennukis magada said? Uuest kodust unistasid? Vana kodu parendasid?

Nii palju asju mahtus aastasse 2024 ja usutavalt NII PALJU ROHKEM mahub aastasse 2025. Sest me oleme murrangu äärel. See murrang saab tulema… noh, ega me keegi täpselt ei tea. Me (st astroloogid) teame, et suured asjad on juhtumas. Ma ei oska öelda, kas ma olen aastaks 2025 valmis, aga ma tean, mida ma saan teha – ma saan teha omi asju, ajada oma rida, järgida oma kutsumust ja oma spirituaalset kompassi ja hoida oma lähedasi ja alustada iga päeva nullist ning võtta kõike, mis järgneb, boonusena.

Ma loodan, et olen siin järgmisel aastal küsimusi küsimas.

Sest mõned teist siin, k.a tuleviku-Daki käivad neid siin lugemas ja ehk ka mõttes vastamas.

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2016, 2017, 2018, 2020, 2021)

aastakokkuvõte 2024

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Selgi korral kirjutan oma oma aastakokkuvõtet saare pealt. Tööpäev on läbi saanud, tööaasta sellega koos samuti. Minu esimene aasta Eesti Loodusmuuseumis. Ma päriselt tunnen, et olen jõudnud koju. KOJU. Kõik kohad, kus ma olen enne töötanud, on mind ühel või teisel viisil selleks, kus ma praegu olen, ette valmistanud. Ma ei teaks, kuidas orienteeruda meediapindade maastikul või luua kommstrateegiaid ja brände, kui ma poleks töötanud Havasis. Ma ei oskaks lugusid jutustada, kui ma poleks töötanud lugematatute väljaannete heaks või toimetanud neid raamatuid (või neid ka ise kirjutanud). Ma ei oskaks konnata some-ilmas sellisel viisil, kui ma poleks aastast 2004 blogijana krooniliselt online. Ja igas kohas, kus ma olen töötanud, on mind ümbritsenud imelised inimesed, aga alati on olnud kuskil mõni aga. Muuseumis aga… seda aga polegi. Või siis need agad on hoopis teistsuguse kaaluga ning ei ruineeri absoluuselt, pigem lisavad austust vastutuse eest, mida kannad.

Ja isiklikus elus on olnud lood… paremad. Palju paremad. Mu suur tänukummardus kõikidele spetsialistidele, kes meid on aidanud. Mu ümber on olnud nii palju toetust ning kuigi kõige pimedamatel hetkedel olen ma ikkagi ihuüksi, ei kesta need pimedad hetked liiga kaua. Me oleme nii palju paremas kohas kui aasta tagasi ja siit edasi.. tuleb lihtsalt edasi sammuda ja võtta iga edusamm tänulikult vastu.

Ning ma isegi deitisin sel aastal. Täiesti harukordne. Viimati käisin deidil vist 2,5 aastat tagasi. Nii et ka see oli mõnus vaheldus – tunda, et ehk on minus siiski veel midagi rohkemat, kui vaid üks murelik ja vaevatud ema ning üks meeletult oma tööd ja tegemisi nautiv… tegelane.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022, 2023)

1. Mida sa tegid aastal 2024, mida sa polnud varem teinud?

Ma kodustasin kogemata ära kaks tuvi. Ja nad lõpuks lendasid mu käele ja sõid peost ja see oli kõige parem meditatsioon ÜLDSE nendega muuseumihoovis istuda ja juttu ajada.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal kirjutasin: “Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.”

Pean tõdema, et ma vähemalt ÜRITASIN oma südant avada, aga lõpuni seda ei suutnud. Ma ei tea, kas ma suutsin olla parem sõber, pigem tunnen, et jäi sellest palju puudu. Sama paremaks õeks olemisega. Parema tütre osas – hiljuti suutsin isale välja öelda paar asja, mida olin endas 35 aastat kandnud ja kuigi ta seda (neutraalselt) ei aktsepteerinud, on see siiski välja öeldud ja ma saan siit edasi minna. Endale olen püüdnud olla parem, aga need on vaid tibusammud. Ma arvan, et lubadus jääb samaks. Ja see ei saa olla küll lubadus, aga ma väga tahaks armuda. Soovitavalt kellessegi, kes minu vastu samal hetkel sama tunneb.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Kolleegidest suisa mitu!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Lahkus minu äi, Mila papa. Selleks olime ehk juba paar aastat valmistunud, aga ikkagi tuli see ootamatult. Ta oli meile väga tähtis inimene ja aitas rohkem, kui oleks pidanud, aitas rohkem, kui keegi ehk oskaks arvata. Ilma temata ei oleks ma neid raskeid aegu vist omal ajal üle elanud.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2025, mis puudus aastal 2024?

Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.

6. Mis riike külastasid?

Saksamaad ja Soomet.

7. Mis kuupäev aastast 2024 jääb igaveseks su mällu? Miks?

11.02.2024 – sain 40.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Kõik Milaga seotu. Et meil lõpuks on teadmine ja rohkem tööriistu ja et me oskame juba natuke siit edasi minna. Teistel rinnetel: “Kikimooride” tohutu kasv oli üllatav, aga väga meeldiv. Kui väga ma armastan kõiki, kes kuulavad mu erinevaid podcaste! Ja esimese seenenäituse korraldamine oli ikka ka üks ülivägev elamus.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ma pole olnud endaga piisavalt lahke ega kannatlik.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ausalt öeldes tundub, et ma olen koguaeg vigane. Küll valutab puusaliiges, siis jalg, siis selg… Haigeks jäin jaanipäeval, aga ma KEELDUSIN ja surusin sellest tabladega läbi. Ahjaa, juureravi tehti ka, see polnud meeldiv.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mul on sel aastal ülihea meel, et mu jõulukingitused läksid kõik nii täppi. Nii hästi sihitud ja seda rõõmu inimeste nägudel näha… imeline. Ahjaa, ja Kurtis Conneri tuuri piletid! Me saame Milaga koos minna teda Stocki vaatama kevadel ja see on lihtsalt FANTASTILINE.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Mila. Ta on lihtsalt nii arukas ja suure südamega ja intelligentne ja tark ja hooliv ja ja ja. Muidugi kogu mu lähiring on jätkuvalt imeline. Andra ja tema esikromaan saavad suure aplausi! Siki, Lisette, Heidi, Katu, Inku… te kõik olete teinud suuri asju nii iseenda kui maailma jaoks ja ma loodan, et te teate, kui erilised te olete.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Söögile.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ma sain deidile! See oli alguses ikka tõesti päris mõnus tunne. Aga tõeliselt elevusse, ausalt öeldes, ajasid mind ikka igal hommikul mu tuvid, kes mind truult ootasid.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2024 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Vist paksem? Not sure.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Paradoksaalsel kombel – maganud. Ma koguaeg tahan magada, aga ma tunnen, et ma ei tee endale sellega head.

20. Kas sa armusid aastal 2024?

Kahjuks ei. Aga ma nii-nii väga püüdsin, sest ta oleks olnud nii imeline.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Doctor Who” jõuluosa oli lihtsalt imeline. “Project Fear” ja “Ghost Files” on olnud absoluutsed favoriidid. Ja on väga palju juutuubereid, keda jälgin. Meeldib ka see, et hakkasime Milaga koos “Supernaturali” vaatama.

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”,  “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Nope.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Andra Teede “Kateriin ja kurjad onud”. Piret Jaaksi “Põdravalgus”. Katrin Pautsi “Valge aiaga maja”. Tanya Tagaq “Lõhkine hammas”. Heili Reinart (also known as emme) “Grandist Werneri ja Sinimandriani”.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Oli esimene aasta, kui Food ennast mu Spotify Wrappedi ei surunud, selle vallutas hoopis üllatuslikult Lewis Capaldi, kes muidugi pole kaugeltki suurim muusikaline avastus. Selleks jääb ikkagi Djo. Taylori uus album oli ka hea, sealt äkki siis see lugu.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Teada, mis juhtus sügisel 2022. Ja sain teada.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma jätkuvalt vaatan väga vähe filme, aga ma vist sel aastal vaatasin ära “Everything Everywhere All At Once” ja see oli päris äge.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

40!! Ja me tegime suure kultrapeo, 1980ndate stiilika. Puudu oli vaid laivbänd, aga kõik muu oli super.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma oleks suutnud armuda.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nõiamoorikleidid for the win.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ikka mu lähiring.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Kamala Harris.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ma elasin – nagu väga paljud – tugevalt kaasa USA presidendivalimistele ja mu süda purunes nagu miljonitel. Aga olen nüüdseks sellega rahu teinud. See kaos tuleb, aga me kõik tuleme sellest kaosest teiselt poolt ka välja, loodetavasti.

34. Keda igatsesid?

Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Eks tegelikult ma kogu muuseumirahvaga tutvusin sel aastal ja nad kõik on parimad. Aga kirsiks tordil oli Tiiu, kes mu kabinetti novembri lõpus sadas ja loodetavasti sealt kunagi ei kao, sest ma oleks nagu oma teise poolega kohtunud.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2024 õpetas.

Küsi ja räägi inimestega, kuniks nad veel olemas on. Ära lükka seda telefonikõnet edasi, sest võib juhtuda, et lõpuks polegi seal enam kedagi kõnet vastu võtmas.

kõige-kõigemad 2024

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Aasta kokkuvõtete aeg, let’s go!

2015, 2017, 2018, 2020, 2021, 2022, 2023

Kolm kõige paremat hetke 2024

Need hetked aasta lõpupoole, kui olen saanud öelda: “Võrreldes eelmisel aastal sama ajaga on meil NII HÄSTI.”

Ja see vist rohkem kommentaare ei vajagi. Meil on nii hästi.

Teadmine.

Ma lõpuks sain teada, mis 2,5 aastat tagasi juhtus. Selle nimi on autistlik läbipõlemine ja kunagi võibolla kirjutan ma sellest kuskil pikemalt, aga see oli nii suur kergendus, kui ma lõpuks sain aru, teada ja ka professionaalide kinnituse, et just täpselt see See Suur Õudne Asi Mis Juhtus oligi.

Mu 40. juubel.

Kõik need pöörased inimesed minuga koos seal Kaiu kultras, üks ägedamalt riides kui teine… Ma tõesti tundsin, et ma olen armastatud ja hoitud. Et midagi olen ma selle 20 aasta jooksul (tõenäoliselt siiski pigem kümne, sest vanuses 20-30 oli ikka päris hull see olek) õigesti teinud.

Kolm kõige sitemat hetke 2024

Kui ma pidin ühele heale inimesele ütlema head aega

Mõnikord satub su ellu inimene, kes on nii imeline, nii suurepärane, näeb sind viisil, kuidas mitte keegi näinud ei ole, oskab öelda asju, mida keegi teine öelda ei oska… Ja sa lihtsalt ei suuda oma südant avada. Seda õiget tunnet, mis peaks tulema, lihtsalt ei tule. Ja sa saad aru, et on ebaõiglane tema suhtes teda lihtsalt kinni hoida, sest ta väärib partnerit, kes oleks ta järele hull ja jumaldaks teda täpselt nii, nagu ta väärt on ja sina… oma müüride ja kinnise südamega seda ei suuda.

Teadmatus

Teadmatust on viimases 2,5 aastas olnud nii palju ja mõnes mõttes on iga hommik teadmatus. Aga nagu mu psühholoog ütles: alusta iga päeva teadmisega, et see ongi sitt päev ja kõik, mis järgneb ja pole sitt, on boonus (ma parafraseerin, muidugi). Ja nii on tõesti olnud selle teadmatusega palju lihtsam hakkama saada. Ma olen õppinud lahti laskma sellest, mida ma ei saa kontrollida ja võtma neid asju nii, nagu nad end parasjagu lahti mängivad.

Ja ausalt öeldes kolmandat nagu ei tulegi. Võiksin siia panna, et olen koguaeg nii väsinud, aga milleks. Võiksin kurta inflatsiooni üle, aga milleks. Me saame hakkama ja on neid, kellel on palju kehvemini. Ma püüan mitte keskenduda neile sittadele hetkedele, proovin pigem olla tänulik ja hoida tähelepanu sellel, mis tänu ja tähelepanu väärib.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2025

Süda

See oli ka eelmise aasta lubadus ja kuigi ma tegin selles suunas mõned sammud, ma siiski ei jõudnud sinna, kuhu lootsin jõuda. Aga ma jätkuvalt loodan, et suudan oma südame taas avada.

Taliujumine

Meil tööl on selline klubi nagu “Sulpsutajad” ja mina ja mu workwife Tiiu andsime lubaduse jaanuarist nendega liituda ja see on selles mõttes okei, et me Milaga juba käisime aprillis meres sel aastal ja ma umbes tean, mida oodata; ja eks ma olen juba aastaid mõelnud, et kui järv ja auk jääs on kodust 400 meetri kaugusel on patt mitte taliujuda; aga teisalt me räägime talvel poolpaljalt merre minemisest ja ma nüüd ei tea.

Anna see raamat välja

Jah, seesama, mille käsikiri on valmis ja TOIMETATUD ja sa lihtsalt ei ole suutnud end kokku võtta, et aru saada, kuidas toimub üks kirjastamisprotsess. Ja sa tead, et inimesed ootavad seda raamatut, isegi kui nad veel ei tea, et nad seda ootavad. (Ning ei, see pole see raamat, millest palju rohkem inimesi teab ja mis ka juba aastaid seisab, aga mis oli kirjastaja tellimus ja millest ma ise enam ammu ei tahagi väga, et see välja tuleks.)

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma usutavalt ei aja enam kunagi segamini ussi ja madu.

Ma tahaks loota, et ma edaspidi ALATI kontrollin, kas mälukaart kaameras ikka töötab, kui me parasjagu objektil tondijahil oleme.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2024

Aasta direktor: Heidi J.

Aasta vaprake: Heidi R. (mitmel põhjusel, aga eriti seetõttu, et ta pidas esimest korda üle 18 aasta oma sünnipäeva ja ma tean, mis see tema jaoks tähendas)

Aasta kirjanik: Andra – tema esikromaan “Kateriin ja kurjad onud” on lihtsalt nii hea!

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kasutasin selle sõna leidmiseks Chatty abi, sest me tõesti räägime omavahel palju. Tema vastas nii:

“Transformatsioon.”

2024 tundub olevat aasta, kus oled liikunud läbi suurte muutuste – olgu need seotud töö, isikliku elu, või sisemiste arengutega. Iga vestluse allhoovus peegeldab, kuidas sa otsid tasakaalu ja kasvu, olgu selleks uued väljakutsed tööl, sügavamad sidemed või lihtsalt elu voogamise mõistmine. 💫

läbipõlemisest

Kooskasvamine Leave a reply

Ma olen pikka aega mõelnud selle peale, et ma pean minema psühholoogi juurde. Et mul tõesti on vaja, sest kogu selle kahe aasta jooksul, mil on see kriis kestnud, pole ma tegelikult endale saanud keskenduda. Aur on koguaeg ellujäämisel ja sellel, et katsetada erinevaid uusi võimalusi selle kriisi lahendamiseks, ja sellel, et joosta mööda erinevaid eksperte, ametkondi ja teisi toetavaid inimesi, kes kõik on andnud endast väga palju, et meid aidata.

Aga ma ise vajusin selle keskel vaimselt aina enam kokku. Aina enam ja enam ma tundsin, et ma ei saa, ma ei suuda, ma ei jaksa. Kõige tumedamatel hetkedel mõtlesin, et tõesti ehk oleks parem, kui mind ei eksisteerikski – kuigi see polnud klassikaline suitsiidiihalus, et sest realistlikult pole varianti, et ma seda vankrit siin ei veaks. Õnneks on mul psühhiaater ja õnneks eksisteerivad ravimid.

Siiski tundsin, et mul on vaja päriselt kedagi toeks, kes aitaks mul neist mõttemustritest välja murda ja annaks ehk uut perspektiivi. Ja siis tuletas direktor meelde, et muuseum pakub ju Võõra Sõbra teenust ja miks ometi ma juba seal pole.

Nii istusingi ma reedel kolm (3) tundi nende kabinetis ääretult toreda ja pädeva psühholoogiga ja aina rääkisin ja rääkisin. Ja siis kuulasin ja kuulasin. Kohe algatuseks ütles ta ära, et mul on isikliku elu läbipõlemine, mis kõlas ühtäkki nii loogiliselt. Muidugi on! Ja erinevalt tööalasest läbipõlemisest pole sellest ju kuskile põgeneda. Tööl saad anda lahkumisavalduse ja tehniliselt saaks seda ka eraelus, aga faktiliselt muidugi mitte. Töö on kusjuures mu elus üks neist asjadest, mis hoiavad veel selge mõistuse juures ja pakub põgenemist eraelust. Ma ei tea, kui tervislik see on, aga samas – arvestades, kui toetav on meie tiim ja kui cool on töötada muuseumis, siis ma võtan seda tervislikuna.

Mida siis selle isikliku läbipõlemisega teha? Esimene suur märksõna, mis ta mulle andis, oli aktsepteerimine. Et ma pean lihtsalt aktsepteerima, et olukord on hetkel selline, ja tegutsema selle olukorra raamides. Olema igal hommikul valmis, et täna on võibolla halb päev ja andma endale võimaluse olla meeldivalt üllatunud, kui on hea päev. Märksõnana käis läbi ka Maslow püramiid, mis mind täiesti ŠOKEERIS, sest MIS MÕTTES ei olnud ma mõelnud, et see võiks kehtida ka mulle?! Et kui alumised sfäärid pole täidetud, siis pole mõtet püramiidi tippu nõuda.

Ma olen enda üle uhke, et ma olen end siiski vedanud arsti juurde, et ma teen samme, et stressi hävitavat mõju mu kehale leevendada. Ma hakkasin jälle tegema joogat. Ma mediteerin nagu sellest sõltuks mu elu. Ma võtan ravimeid, ma mõõdan regulaarselt vererõhku, ma käin rohkem jala (nii palju kui jalad ja selg lubavad).

Siiski on enamik vabu päevi sellised, kus ma lihtsalt tahaks olla, lugeda, vedeleda, skrollida. Mu paak sotsiaalseks tegevuseks on pea alati tühi. Ma tean, et ma peaksin püüdma rohkem, helistama tagasi vastamata kõnedele, võtma lahti tšätiaknaid, mis on enamasti vaigistatud, leidma endas üles selle ekstravertse kirjutiiviku, kes ammutas energiat inimestest, mitte vaid üksiolekust. Ja no tegelikult pole ma kunagi täiesti üksinda, mis on ka omamoodi kurnav, sest kuigi loomult ekstravert, on mul alati olnud vaja palju taastumisaega.

See kõik kõlab muidugi kummalise halana, kui ma konteksti ei jaga, aga kuna see puudutab Milat, siis ma ei saagi seda jagada. Võibolla kunagi, aastaid hiljem, aga praegu – ei ole võimalik, kuna ta ei ole võimeline andma nõusolekut ja ma kaitsen ta privaatsust. Ütleme lihtsalt nii, et väljend “väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured” sai psühholoogilt hea täienduse – “väikesed lapsed, palju vaeva, vähe muret; suured lapsed, vähe vaeva, palju muret”. Ja nii lihtsalt ongi. Tahaks tagasi minna selle Daki juurde, kes oma blogis ja hiljem raamatus “Kuidas ma emaks kasvasin” kurtis, et mis MÕTTES on suurema lapsega keerulisem, beebid on ju nii keerulised…! Ja lihtsalt raputada teda, et tule mõistusele 🙂 Aga kahjuks ei saa me teada neid asju, mida me ei tea, enne kui me neid teame. Ja nüüd ma tean rohkem.

Kogu selle teekonna vältel olen ma saanud tunnistust, kui palju on häid ja toetavaid inimesi mu ümber. Kes toetab hea sõnaga, kes sõidab kaugelt kohale, kes leiab oma vabast ajast aega, et mind aidata. Ja ametkonnad on olnud väga toetavad, kool ja sealsed inimesed on asjas südamega. See on olnud tohutuks abiks. Ja annab lootust.

Niisiis ma istun siin oma isiklikus läbipõlemises ja püüan olukorda aktsepteerida. Mul on leinatamata veel paljud leinamised, sest kui elu muutub üleöö, tuleb see esmalt suure šokina, siis muundus see vihaks ja frustratsiooniks, siis masenduseks… ja millalgi peaksin need ülejäänud faasid ka läbi võtma, et mitte depressioonifaasi kinni jääda. Mu suurim viga (või noh, üks paljudest) on aga see, et ma küll oskan oma tundeid intellektualiseerida, aga mitte päriselt tunda. This part sucks ja ma ei oska seda. Ma vaatan Kamala Harrise valimisvideoid ja mul tulevad pisarad silma siis, kuid ma saan väga hästi aru, et tegelikult ma nutan sellepärast, mida ta esindab – lootust, et asjad lähevad ükskord paremaks.

See tunnete tundmise osa tõesti feels rude and unnecessary, aga no DAVAI, kui te ütlete, et peab, siis eks ma püüan. Kuidas seda täpselt teha, ma ju ei tea, aga ma püüan. Kui teil on häid nippe jagada, siis need on teretulnud, kommentaarium on avatud.

Olen seda postitust nüüd kirjutanud läbi mitmete pauside ja eri tegevuste ja mul pole aimugi, kas see kuidagi koherentselt ka kokku kõlab. Kuid selline see mu eluke praegu siin on. Pea on laiali otsas, magan ebaregulaarselt (aga nädalavahetuseti regulaarselt 12 tundi, sest vaimne ja vahel ka füüsiline kurnatus on nii suur), ja tõelist rahu tunnen tehes podcastikesi, toimetades oma tuvidega muuseumihoovil või pühendudes oma kabinetis tööle ja mitte mõeldes laiale pildile. Sest lai pilt on hoomamatu.

See periood saab kindlasti kunagi läbi. Ma lihtsalt ei arvanud, et see kestab kaks+ aastat, aga see peab kunagi läbi saama. Elul lihtsalt on kombeks laheneda. Ma pean seda uskuma.

sõprusest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Seda postitust olen ma oma peas kirjutanud alates 10. märtsist, kui oli Lisette sünnipäev. Nimelt olen ma viimastel aegadel väga palju sõpruse üle mõelnud ja Lisette on väga oluline tükk selles suures pusles, mis mu peas praegu otsib neid klõpsatusi ja klikke, mis pusle kokkupanekuga kaasnevad. (Ma eeldan, sest ma ise ei ole pusleinimene, aga kui ma vaatan neid pilte, kuidas Liis ja Tikker puslesid kokku panevad, siis mu peas käivad koguaeg ülimalt rahuldust tekitavad klõpsakad.)

Mulle tundub, et ma olen jõudnud kuidagi oma elus hetkel sinna, kus sõprused ongi kõige tähtsamad. Sest mu sõprussuhted on nii sügavad ja nii imelised ja nii igast küljest minu vajadusi katvad, et mul ei olegi tegelikult mitte midagi juurde vaja. On täiesti hämmastav, kuidas mu elus on inimesed, kes mind nii tingimusteta armastavad ja kes võtavad mu kiikse ja veidrusi omaks sellise soojuse ja leebusega – ja üldse mitte nii, et “ah okei, laseme tal olla, ta vahel on veits uhhuu, aga kannatame ära”. Isegi tööl olen ma jõudnud olukorda, kus ma saan olla kõige autentsem mina ise – ja seda võetakse vastu täielikult. Muidugi, ma olen ka pea kõikides eelmistes ametites olnud suhteliselt autentne, aga see on ikkagi alati käinud ühte jalga selle “okei, no las ta teeb neid asju ja vahepeal siis võitleme Dakiga, sest meile ei sobi, mida ta teeb”.

Lisette ütles mulle ükskord ka, et minu vältiv kiindumusstiil on ravinud tema ärevat kiindumusstiili ja ma olen selle lause üle ka väga palju mõelnud. Sest, jah, ma tean ju, et mul on vältiv kiindumusstiil, aga miskipärast on tundunud, et sõprussuhetes ei peaks sellele väga keskenduma. Ei peaks nagu väga analüüsima, sest “ju nad ikka on mul olemas”. Hakkame analüüsima alles siis, kui tekib suhe – aru saamata, et sõprussuhe on samamoodi suhe.

Mulle tundub, et me oleme teineteist tervendanud oma teekonna käigus. Ma näiteks üldiselt pean end selliseks sõbraks, kes on niikuinii alati olemas, isegi kui ma pole olemas. St ma võin istuda siin Kloksis oma mullis ja see ei tähenda üldse, et ma oma sõpru ei armastaks või neid ei igatseks või neile ei mõtleks. Aga ma ei istu neil koguaeg seljas. Sel lausel on muidugi negatiivne kaal kohe – Lisettega saadame me üksteisele koguaeg mingeid ülipikke voiss-podcaste ja ma ei võta IIAL seda nii, et “ta elaks mul seljas”. (Sellepärast mulle muide väga häälsõnumid ka meeldivad. Need on ehedad ja autentsed ja need ei sõida mu päeva sisse ja ma kuulan neid siis, kui ma saan ja vastan siis, kui ma saan ja nii ongi okei.)

Aga ma saan ka aru, kuidas see minu nn eemalolek võib tunduda – külm, kauge, “ah, teda ei huvita”. Ja selle balansi loomine sõprussuhtes, nii et sa päriselt tead, mis selle inimesega toimub ka siis, kui on vaikus eetris, see on üks suur kunst. Enamasti see kunst lihtsalt kukub oma inimestega välja. Alles nüüd. ma olen hakanud teadvustama kõike seda ja ma olen selle eest supertänulik.

Siit jõuame selleni, et kogu see deitimise asi. Kuidagi nii järsult jõudis mulle kohale, et ma ei peaks ÜLDSE deitima nende inimestega, kellega tekivad liblikad ja “SEE TUNNE OMG”. Et tegelikult ma peaks looma sõprussuhteid. Tinderis mulle vanasti ikka meeldis öelda küsimusele “Mida sa siit otsid?” vastuseks “Sõpru on mul küllalt, nii et sõpru ei otsi”. Nüüd saan aru, et tegelikult just sõpru ma peaksingi otsima. Sest et minu sõbrad on faking fantastilised. Mitte ükski mu partner minevikust pole olnud mulle nii hea sõber nagu mu sõbrad läbi aegade mulle olnud on. Ja kui ma suudan neid suhteid luua, kui need inimesed on olemas, kes suudavad mind nii armastada, siis siin peakski mu latt olema.

Ja see ei tähenda, et ma otsin nõela heinakuhjast, sest mul on päris mitu sellist sõpra. On olnud minevikus, on olevikus, on tulevikus. Järelikult ma olen väärtuslik nii nagu ma olen ja annan juba inimeste ellu päris palju juurde.

Muidugi aitas sellele arusaamisele kaasa ka tõsiasi, et ma olen aru saanud – väga suurele osale meestest lihtsalt ei meeldigi naised. Eile Sikiga rääkisime pikalt ühest ja teisest asjast ja mustritest, mida enda ümber näeme ja absoluutselt see veenis taas mind – on mehi, kellele absoluutselt naised ei meeldi. Jah, nad on naistega koos, aga neile ei MEELDI naised. Ja siis on see suur hulk mehi, kelle jaoks kõik, mis on seotud naiselikkusega, on halb, õudne, väkk, rõve, iuuuu. Nagu see tiktok, mida just nägin. “Ah et nad ei olegi vihanud geisid? Vaid nad on vihanud kõike seda, mis on naiselik ja feminiinne ja kuna geid…” jne.

Ma tean, et mu kuulajad teavad hästi, et ma olen see piff, kelle jaoks on podcastides juba eraldi kõllid hetkedeks, kui ma ütlen PATRIARHAAT või TOKSILINE MASKULIINSUS (mulle meeldib, et Genka on selleks juba oma viisijupigi loonud saates “Mis värk sellega on?”) – aga päris tõsiselt minu vaade maailmale ongi selline. Aastal 2014, kui ma läksin magistrisse, ja Barbi Pilvre loengus ühtäkki aru sain, misasi päriselt feminism ja patriarhaat on – mul ei ole võimalik enam kõike seda mitte näha. Mul on võimatu sulgeda silmi selle ees, kui ma näen õpitud abitust, toksilist maskuliinsust, kontrollifriiklust, misogüüniat. Ma pean päris palju igapäevaselt keelde hammustama, sest me kõik teeme oma valikud ise ja jumal ise teab, et ma olen kolistanud neid ämbreid nagu need soomlased, kellele pakutakse supermarketi avamisel tasuta ämbreid.

Aga oot, sõprusest siis…

Olen küll kirjutanud seda postitust oma peas pikalt, aga ega ma enam ei tea, kuhu ma jõuda tahtsin. Vist selleni, et esiteks ei saa kunagi ühelt inimeselt nõuda ja eeldada, et ta mõistab kõike sinus. Ja ei saa nõuda ja eeldada, et ta rahuldab kõik vajadused. Aga kui sõprusest alustada, siis see vundament peaks olema ikka juba palju-palju stabiilsem kui kõik muud vundamendid, mida ma elus senini rajanud olen.

Eks me näe.

Ma näen unes koguaeg armastust. Viimased paar kuud juba. Mu süda on olnud nii kinni ja ma ütlesin endale, et see on nüüd südame avamise aasta, aga võibolla see algabki unenägudest. Või jääb sinna. Igaljuhul – ööd on alati ilusad ja põnevad.

Ärgata ei tahagi.