Mul on vahepeal tunne, et ma olen mingis karjäärialases limbos. Purgatooriumis. Vahepeatuses, kus ma pean endale koguaeg kinnitama, et see tegelikult on õige koht, kus olla, sest mu aju jaoks tundub see vahel nii vale.
Mäletan, et kui olin juba postikaga lõpparve teinud, aga läksin Oja ja Juure saatesse külaliseks, siis rääkisin sarnasest tundest Mart Juurega. Et kuidas ma ometi lahkun ajakirjandusest, kui kõik see, mis ma olen seni teadnud ja teinud, ongi ju MINA. Et kes nüüd MINA ometi olen, kui lähen siit agentuuri, maailma, millest ma midagi ei tea, ja jätan maha kõik, kes ma olen olnud. Olgugi, et mul on magistri- ja bakalaureuseharidus mitte ainult ajakirjanduses, vaid ka suhtekorralduses ja kommunikatsioonis.
Mart ütles toona väga lohutavad sõnad, parafraseerin, sest täpselt ei mäleta. Aga see kõlas umbes nii. “Vahet pole, mis su ametnimetus on, või mida sa täpselt teed. Miski, mis sa seni oled teinud, ei kao. Sina oled ikka sina edasi, Daki on ikka Daki.”
Muidugi, kuulda midagi säärast korüfeelt rahustas mu südant ja kuigi agentuuris läks mul umbes-täpselt terve katseaeg, et aru saada, mida täpselt must tahetakse ja mida ma tegema pean, siis see mõte hoidis mind elus. Muuseumis sain päevapealt aru, mida must tahetakse ja mida ma tegema pean.
Nüüd aga olen ma sarnases kohas, kus ma olin aastal 2014, kui ma olin suht värskelt Kloogale kolinud. Elatasin ennast kirjutades artikleid ja kolumne, vast umbes 500 eurot kuu peale tuli kokku (olen üle vaadanud). Töötasin kodust, lapsel vist veel lasteaiakohta ka ei olnud ja nii me siin olime. Pead-jalad koos, koguaeg kahekesi, mina tegemas omi asju. Ja see kõik tundub mu AJULE (või millelegi minus) väga suht-täpselt sama, kui ma võrdlen seda, mida ma teen praegu. Ma annan endale aru, et see pole ÜLDSE sama. Ma olen 10 aastat targem, haritum, kogenum. Ma olen juhtinud suuri ja väikeseid tiime, tegutsenud ka ilma alluvateta, aga ikka tiimis, mul on imelised kliendid, kes jätkavad minuga, kõik on hoopis teistmoodi.
Ja vahel on nii raske end veenda, et ei ole.
Pluss, sügisel ma lähen kooli ja Mila alustab uues koolis ja elu ongi siis täiesti teistmoodi, nii et see limbo-tunne võiks olla absoluutselt normaalne.
Enamiku ajast ongi. Ja vahepeal, mingitel eriti helladel hetkedel, on seda nii raske taluda. Selline… sissejuhatus keskeakriisi. Olen kriisidega harjunud, muidugi, ja eks siis peangi rohkem kirjutama. Ja mind ikka häirib see, et ma saan liiga vähe kirjutada. See on muidugi ka mu oma süü, sest ma ei suuda paika panna korralikku rutiini, mis mind rohkem toetaks, et jääks rohkem aega ja jaksu kasvõi blogi jaoks. Voisid kallitega, meilid, taskid, mida märkida “complete” – see toimib. Aga päriselt rutiin enda jaoks ja enda toetuseks – see on sel suvel olnud pehmelt öeldes kehv.
Aga ma korjan oma kilde ja mätsin neid kokku. Pühapäeviti on terapeudiaeg. Sel nädalal ma tean täpselt, millest ma räägin, eelmine kord ei teadnud üldse, aga huvitaval kombel selgus sealt mingi avastus – et ma olen oma elus sidunud professionaalsust ohverdusega.
Miks, seda ma ei tea (veel). Aga viimased kolm aastat on tõesti nii olnud. Kodus kõik põles suure leegiga, aga minu jaoks näitas mulle minu väärtust see, kui hästi ja täiemahuliselt suutsin ma täita oma töökohuseid. Kui veebruaris sain nii räige närvipõletiku, et hiljem vaatasin – ahhaa, see oli siis see, mis on valuskaalal 10/10, siis haiguslehe võtmine ei tulnud kõne allagi. Ja kui tulemused kukkusid, süüdistasin ikka iseennast.
Muidugi see, kuidas nähtamatud vigastused (sh vaimne tervis) on miski, mida on ümbritsevatel VÄGA raske mõista ja seega ka sind mõista, sinu suhtes empaatiline olla, on eraldi teema. Ka kogu see läbipõlemise värk. Püüdsin seda eile ühele seitsmeaastasele, kes oli mu juures suurpuhastusel abiks, selgitada. Sest tema jaoks on ju asi lihtne. “Aga tulebki koguaeg koristada ja hoida korras asju.”
Jah, muidugi tuleb. Aga vahel juhtub inimestega see, et nende ajus käib klõps või siis ei käi klõpsugi, vaid vaikselt ja ajapikku jõutakse sinna, kus enam lihtsalt ei suudeta. Kus iga väiksemgi asi tundub üle jõu käiv. Kus kogu energia läheb sellele, et hoida elus kõik see muu, mis, noh, aitab päriselt püsida elus – sissetulekud, hädavajalikud lähedussuhted. See, kas kuskil on doom pile, on sel hetkel väikseim mure.
(Seitsmeaastane ei paistnud mind mõistvat, aga see on okei.)
(Ühtlasi on mul rõõm teatada, et kuigi ma pole veel tolmuimejat kätte võtnud (sest selleks tuleb veel mul teatud asjad ära teha), siis vannitäis pesu on juba poolenisti tehtud ja ma KOHE panin pesu ka ära kappidesse ja järjekordne laadung on käimas ja ehk jõuan pesu naiskirjanike seltsi seminari ajaks isegi tehtud!) (Mis oleks imeline, sest tahaks vanni.)
Ma ei tea, kas olla 41 ja olla siin, kus ma olen, on okei. Aga ma lihtsalt pean uskuma, et on. Need hetked, mil tundub, et kõik, mis ma elus teinud olen, on tühine ja unustatud ja ja ja
need hetked eksisteerivad. Aga siis tuleb Miilur ja küsib, kuidas mul on ja võtab ühe kaisupausi ja kõik muu ongi tühine. Pesumasin ajab rõõmsalt oma tiire ja õhk toas on peaaegu juba 23 kraadini langenud ja elu ehk lähebki vaikselt paremaks.
Pilt on illustreeriv. Mina ja hooaja viimased herned koos kirbuka-kleidiga, mis sobib AINULT teatud vööga koos kandmiseks, mis teeb sellest vist üsna düsfunktsionaalse kleidi, aga sorri not sorri, kirbukas annab dopamiinilaksu.
