Monthly Archives: detsember 2010

unedest

hoomamatu 7 kommentaari

“Põrnikas sünnib 8. aprillil,” ütlesin täie veendumusega Abikaasale, kui tal hommikul äratuskell helises.
“Hmm. Kust sa tead?”
“Unes nägin.”

Uned on mul sageli tõeliseks autoriteediks. Alles mõni aeg tagasi oli meil samasugune vestlus.

“Ma nägin meie tütreid unes. Põrnikas oli umbes 3aastane, väiksem oli noorem.”
“Hmm…”
“Nii et meil tuleb kindlalt tütar.”
“Unes nägid?”
“Jah.”

Ma saan aru küll, et selle viimase puhul oli mul 50/50 võiduvõimalus nii-öelda, aga tänane uni on juba kahtlasem. Esiteks on see ka kõige varasemast tähtajast rohkem kui nädal aega varem ning kõige hilisemast tähtajast kaks nädalat varem. Aga unes ma nägingi, et on natuke enneaegne (kuigi seda vist enam enneaegseks ei loeta? või ma ei teagi…) ja ma mäletan nii hästi, kuidas ma sünnituse kestel endale seda kuupäeva sisendasin: “8. aprill… 08.04. See on natuke numbrimaagiline ka… 8+4 on ju 12, ja aasta on 2011…”

Sünnitus ise kestis kolm tundi, nii et selle koha pealt ma und eriti autoriteetseks ei pea. Aga samas sündisin ma ise ka mingi nädal või nii enne tähtaega, NII ET. Kes teab.

Ma arvan, et nüüd on kätte jõudnud see aeg, millest ikka igast raamatutes räägitakse – kui tulevane ema näeb unes igast kräppi. No eile näiteks nägin ma unes mingit narkoteemat ja mu parim sõbranna oli AbFab. Rääkimata kõigist neist kordadest, kui ma olen unes pidanud oma kasse päästma või Exhusbandiga mentide eest põgenema. No palju õnne.

Muist asjust. Tänu eelmise posti kommentaaridele leidsin endale täna hommikul viie minutiga sobiva rasedajooga, kus hakkan käima küll jaanuari teisest poolest, AGA IKKAGI. This rocks.

Ja ma tahan saaniga sõitma minna!!!

endise superistuja päevikud

hoomamatu 10 kommentaari

Tähendab, ma ei pruugi olla osav muudes asjades, aga ühes olen ma osav olnud – ma võisin alati mõõdutundetult istuda. Igas asendis, une pealt – istumine on MINU TEEMA*. Mul on välja töötatud erinevad istumise stiilid, mis sobivad erinevateks olukordadeks: bussi- ja rongisõiduiste, mugav lennusõiduiste, asjalik töötamisiste, mugav arvutilösutusiste**…

Ja nüüd tuleb välja, et mult võetakse seegi viimane lohutus!

Sest ma ei saa enam istuda. Mul hakkavad KÕIK KOHAD VALUTAMA. Peamiselt muidugi hakkavad valutama puusaliigesed ja kõik muu, mis jääb sinna alla general areasse. Kõigepealt hakkab valutama sabakont. Siis selg. Siis kael. Ja kui ma tõusen, et ringutada ja end natuke väänata, avastan ma esimesi samme tehes, et ÕUMAIGAAD MA EI SAA ENAM KÕNDIDA, sest nii valus on!

Selline nokk-kinni-saba-lahti-olukord on. Mul on ebamugav pikalt kõndida (kah seal puusaliigeste general areas), seistes lähevad jalad kiirelt paiste ja hakkavad valutama, istudes hakkab aga ka kiirelt valus ja hommikuti voodist või pärast pikemat lebotamist diivanilt tõusta on kah paras piin. Kusjuures need hädad on tulnud viimase… nädalaga vast. Okei, seda kõndimisebamugavust ja jalavalu tundsin juba Münchenis, aga seda, et ma istuda enam ei saaks, see tuli nüüd.

Ehk siis ajal, kui ma enam ei ole leidnud igapäevaseks joogaks ruumi või aega. Ma nimelt ei saa võimelda, kui keegi kodus on, mul on vaja selleks üksindust ja rahu. Veel vähem saan ma hiilida töö ajal kuhugi koosolekuruumi, et harjutusi teha – kuigi ma tean, et seda tehakse ja soovitatakse. Aga mina ei oska nii. Isegi, kui mu harjutusprogramm on vaid 30 minutit, on mul vaja vähemalt tundi, et end hästi ja lõõgastununa tunda. Ma tahan rahus kuulata muusikat, siis end sirutada-venitada-joogatada ja pärast rahus pesemas käia, teed juua, mõtiskleda.

Kohe kindlasti ei saa ma “omaette olla”, kui köögis käib kappide paigaldus ja härrased abikaasad ja äiad arutlevad, kas kõige rohkem saavad inimesed surma siiski tööõnnetuste või hooletuste tõttu.

Elu juba on üks Padaorg, eks ole…

Mul on tunne, et ma pean hakkama jõuga endale õhtuti tunnikest vaba aega võtma, et joogaga end natuke paika panna, aga no kuidas sa ütled teisele inimesele, et õu, ära tule pärast tööd otse koju? Kui keegi MULLE nii ütleks, siis algaks ilmselt kolmas maailmasõda. Ja mul pole endal kah eriti kuhugi minna. Ma tean, et peaksin end kokku võtma ja mõne spordiklubi välja valima, aga üksi esimest korda võõrasse spordiklubisse minna on FUCKING TERRIFYING. Kusjuures ma ei saa aru, miks see nii on – alati, kui ma olen selle esimese korra üle elanud, siis ma saan aru, et polnudki nii õudne, aga enne olen ma hirmust kangestunud.

Oeh. Nüüd pean ma aga toolilt püsti tõusma, sest mu ass valutab ja tegema ühe tiiru koridori peal.

—

*Mulle tundub, et ma ei peaks üldse imestama, kui mu ass varsti maailmaimeks kuulutatakse…

**Jajaa, ma tean, mida iste meditsiinis tähendab…

drive me

hoomamatu 5 kommentaari

Ma olin varem Tallinnas autoga sõitnud küll. Ükskord 2007. aasta maikuus võtsin ma rendiauto, et Tartusse pulma sõita ja siis sain ma Tallinnas sõita küll. Olümpia juurest linnast välja ja pärast tagasi.

Ja paar korda olin ma ka Narva mnt-lt sisse tulnud ja siis Ülemiste parklas Abikaasaga kokku saanud ja tema järel Mustamäele sõitnud – või siis juhiistme talle loovutanud.

Aga see abitus ei saanud jätkuda, oh ei! Esimest korda visati mind olude sunnil pea ees lumetormi kolimispäeval, kui ma üksi Tartust kahe kisava ja nutva kuusuga tulin ja esimest korda üksinda siia kasti poole orienteeruma hakkasin, olles siin vaid enne kaks-kolm korda käinud (ühe korra trammiga, ühe korra sama teed ja ühe korra hoopis teist teed kaudu).

Õnneks on see hea, et kui juba Kopli tänava otsa üles leiad, siis edasi on lihtne. Aga no et seda otsa üles leida ja õigest kohast üle trammitee sõita, see tuleb õigel hetkel ära tabada. Ja egas ma siis ju tabanud. Avastasin, et auto libiseb päris hästi vastsadanud lumel, kuigi rehvid on meil sel aastal ikka väga head. Õnneks teisi autosid polnud.

No vot. Ega ma siin Tallinnas sõitmise juures muud väga ei kardagi, kui ära eksida. Et kuna ma ei tea, kuhu ma lähen, siis ei tea ma õigel hetkel reastuda ja ongi pekkis – egas siin ju keegi vahele lase ja trügida ma (väga) ka ei oska.

Esimene mõte oli osta geps, teine mõte oli “Raha ju pole!”, kolmas mõte oli – sitta kah, trammid on ju.

Aga teate, kui ma ikka päevas sõidan tund aega trammiga (pool tööle, pool tagasi), siis ei kisu enam miski väega nädalavahetusel trammi peale. Kunagi mulle tõesti meeldisid trammid hullult – siis, kui ma nendega vaid mõned peatused sõitma pidin ja ei pidanud läbi elama seda GUILT TRIP TRAVEL reisibüroode eripakkumist, kus iga memm ja taat on võtnud oma kohuseks su peale karjuda, kui istekohti pole või siis äärmiselt passiivagressiivselt su kõrval seista, niheleda (!) ja valusalt ohata.

Et kahe peatuse pärast maha minna.

ENIHUU. Nüüd ma siis ikka vaikselt olen sõitnud. No kui ikka vaja on, siis tuleb ju sõita. Ja õnneks ma juba umbes tean, millal kuhu reastuma peab, kui ma tahan Selverisse, Kristiinesse või Mustamäele.

Kesklinn on veel vallutamata.

Ja ma ei tea, kas see on see lumi ja tõsiasi, et keegi NIIKUINII ei näe, kust rajad jooksevad, siis polegi reastumistega väga hullu olnud. Muidugi olen ma paar korda avastanud, kui lumekorra alt teemärge vilksatab, et oih, sõidan kahes reas korraga, aga samas kõik teevad seda, sest sahad, noh, lumi ja muu taoline, teadagi.

Ega SÕITA polegi hull, kui tead, kuhu lähed. Parkimine on see… kuidas nüüd öeldagi… hallitanud vaarikas. Sa võid ju teada, kuhu sul vaja saada on, aga kui seal, kuhu sul vaja saada on, pole kuhugi parkida, siis on kellad. Tartus ikka teadsin mõnd nurgatagust või miskit, aga siin ei tea ma midagi. Ja kui ma tahakski tasuda parkimise eest, siis sedagi ei saa, sest kohad on ikka täis. Nii et suht Jackson Bollocks on sellega.

Mul oli muidu mingi point ka, aga ma olen juba unustanud… Vist see, et mulle ei meeldi see korraldus, kus ma olen sõltuv ühistranspordist või kahest katkisest autost, mis kordamööda otsustavad seisma jääda. Mulle meeldiks vabadus jalutada kõikidesse vajalikesse kohtadesse, kuigi, no olgem ausad, ega ma seda Tartus nüüd just ka ei teinud, aga vähemalt oli mul see VÕIMALUS.

Lisaks sellele seisab mul ees nüüd see õudne taak leida endale siin sobivas läheduses perearst, kelle juurde saaks vajadusel vankriga jalutada. Sest no ausõna, vankrid ja trammid ei käi kokku. Ma kummardan nende emade ees, kes neid kahte igapäevaselt sobitada suudavad.

Ja nüüd pean ma jälle auto välja ajama, millel on muideks piduriklots läbi, et poodi saia järele minna, mille ma enne ära unustasin. Jalutuskauguses on tegelikult küll üks pood, aga see on see koht, kuhu ma õhtupimedas üksinda ausalt öeldes ei kipu.

(Kartusest kirjutan mõni teine kord.)

kui ma oleksin universumi direktor…

hoomamatu 8 kommentaari
  • siis oleks igal korteril rõdu ja vann
  • siis saaksid inimesed elada ja töötada täpselt nendes linnades (ja riikides), kus nad seda soovivad
  • ma muudaksin Nokia Tune’i ebaseaduslikuks
  • ma teeksin nii, et alkohol, sigaretid ja droogid ei oleks mürgised, tervist kahjustavad, sõltuvust tekitavad
  • igaühel oleks oma Scotty (“Beam me up!”) (see Simon Peggi versioon OF COURSE)
  • kõik saaksid magada täpselt nii kaua, kui nad seda soovivad
  • kõik jõulutuled töötaksid igavesti ega läheks katki kohe, kui nad sisse lülitada
  • mandariinid ja pomelod maitseksid aastaringi ühtmoodi head
  • kõigil oleksid ideaalsed nahk, küüned ja hambad
  • trammid ei koliseks ega raputaks
  • igal aastal on kohustatud kõik käima ühe päeva teise inimese kingades (umbes nagu töövarjupäev)
  • kõigil oleks võimalus samasuguseks ajas tagasi minemise teraapiaks nagu “Being Ericas”
  • seadus “kõik, mis sa teed, tuleb sulle endale tagasi” töötaks tugevamini, silmnähtavate ja ilmselgete tulemustega
  • tööpäevad oleksid nelja tunni pikkused (välja arvatud juhul, kui sa ise ei soovi pikemaid)
  • kõik oskaksid laulda või vähemalt üht muusikariista mängida
  • nihelemine oleks keelatud, ei, lausa füüsiliselt võimatu
  • valged saiatooted ja saiakesed ei teeks kedagi paksuks, vaid oleksid sama tervislikud kui köögiviljad
  • ühistumutid oleksid kõik normaalsed inimesed
  • liiklus oleks alati mõistlik
  • ja kuidagi oleks nii, et pesu jõuab ise masinast restile ja kappi ning toad ei läheks kunagi segamini

võitjad! (ja natuke tagasivaadet)

hoomamatu 4 kommentaari

Palun trummid ja fanfaarid!

Random.org abiga loosisin 171 kommentaari hulgast (ma küll ei öelnud, mis kell kommentaarid lukku lähevad, aga läksid, noh, praegu, kui ma seda posti kirjutan ehk siis kella poole 7 paiku õhtul. Aitäh teile kõigile! Ma ei oleks osanud nii suurt osavõttu oodata ja nüüd ma tunnen end natuke süüdi, et mul pole teile rohkem auhindu anda…

Aga igal juhul, viis auhinda saan ometi välja anda ja võitjad on…

Kommentaar number kolm ehk Jaanika! Palju õnne, sinu oma on João Lopes Marquesi “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”.

Kommentaar number 63 ehk Elle! Sinu omaks saab minu raamat, “Ööd kollases autos”.

Kommentaar number 27 ehk Ethel! Sulle sai loosi tahtel Anne&Stiili aastatellimus.

Kommentaar number 134 ehk Maris! Sinuni jõuab postiga jõuludeks Epp Petrone romaan “Kas süda on ümmargune?”

Ja lõpuks, kommentaar number 32 ehk Kadri! Sind saab rõõmustama João Lopes Marquesi “Minu ilus eksiil Eestis”.

Ma võtan teiega õige pea ühendust, et te mulle oma kontaktandmed saadaksite. Palju õnne teile ja kui vähegi võimalik (ja on häid sõpru, kes mind selles ürituses toetavad) püüan mõni teinegi kord kingisadu teha:)

Aga et vastata ise oma esitatud küsimusele, siis mis oli kõige lahedam asi, mis minuga juhtus? Nagu mu püsilugejad teavad, pole mul kombeks möödunud aastale muudmoodi tagasi vaadata kui küsimuste vormis, proovime siis seekord teistmoodi…

No oleks vist väga stereotüüpne öelda, et kõige lahedamad olid pulmad ja rasestumine? Aga tegelikult, kui ma mõtlema hakkan, siis need kaks asja polnudki niivõrd LAHEDAD, kuivõrd loomulik jätk elu senisele käigule… Sest mingil hetkel oli selge: me kas jääme kokku ja teeme edasisi samme püsivama ühise tuleviku suunas või ei jää me kokku. Ja me otsustasime, et armastust ei saa ikka niisama ära visata. See hetk või otsus polnud eriline kriis, see lihtsalt oli eluvalik. Kui oli selge, et tema Tartusse ei jää, kui oli selge, et kui me tahame koos jätkata, siis pean ma hakkama hiigelohvreid tooma… Ja kuigi mulle senini väga hakkab vastu see, et MINA pean neid ohvreid tooma, siis… siis ma veel ikkagi üritan. Sest muudmoodi ka ei saa.

Ma lugesin teie kommentaare ja olin liigutatud: kõigi jaoks tundus olevat 2010 eriliselt muutusterohke aasta. Oli ka minu jaoks. Kõigepealt sain töö, siis rääkisin suu puhtaks eksabikaasaga, siis läksid teed lahku parima sõbrannaga, siis käisin ja elasin kolm nädalat Tenerifel koopas, siis abiellusin, siis sain kaks sinist triipu sellele va testile, siis pakkisin kokku kogu oma elamise, siis istusin pimedas kastis öösel üleval ja nutsin, siis läksin uuele tööle… Kõige selle vahepeal ikka kirjutasin ja kirjutasin…

Igast siise on olnud.

Aga kõige paremini jääb meelde vist hoopis…

…see, kuidas ma juuli lõpus läbi äikesetormi Riia lennuväljale maandusin ja jalad värisesid, kui taas oma teistpoolt nägin…

…see, kuidas ma emme sünnipäeval näpu ukse vahele lõin ja mul oli nii kuradi valus ja nii kuradi kopp ees, et ma ei saa isegi üht kuradi suitsu teha ja üht kuradi mojitot juua, et ma lihtsalt ulusin tal seal köögis, kui kopp mul on ees ja kuidas ma ei viitsi enam rase olla – ja kuidas emme ja Siki teadvalt naeratasid, mind kallistasid, ja ütlesid, et kõik saab korda…

…see, kuidas ma aitasin Sikil teha lõputööd ja me veetsime koos mitu nädalat ja kui tore see oli, jälle nii palju oma õega koos olla…

…see, kuidas me Saaremaa suvevaikuses tünnisaunas istusime, taevas oli nii punasekirju ja nii mõnus oli olla…

…see, kuidas me sõjakooli ballil tuppa hiilisime ja šampuse lahti tegime ja K+K armastust tähistasime…

…see, kuidas ühel hommikul kassid nii nunnult mul kaisus magasid…

…see, kuidas Abikaasa mulle pomelokoore pähe pani…

…see, kuidas me Sikiga mäkki õgisime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me emmega suvila terrassil istusime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me tädiga köögilaua ääres istusime ja elust rääkisime…

Sellised asjad jäävad meelde. Kõik need pettumused, haigetsaamised, nutmised, kodukaotused, iseendakaotused, kallite inimeste kaotused – need LÕPUKS lähevad meelest ära. Lõpuks. Uued tulevad küll alati peale, aga tagasi vaadates, jah, tagasi vaadates võib öelda, et oli täitsa hää aasta. Ju siis kõike seda oli nii tarvis.

random

hoomamatu 11 kommentaari

Täna ärkasin ma kell öö selle peale, et üleval korrusel laps karjus. Ohkasin, peitsin pea patja ja tänasin õnne, et VEEL saan ma seda ignoreerida.

Täna nägin töö juures kahekuist last ja ta oli, nagu kõik väiksed beebid, üsna mittemidagiütleva näo ja ilmega ja paistis, et tal on väga ükskõik. Ja ta ei teinud midagi. Ma olen aru saanud, et titad väga ei teegi midagi. Magavad, söövad ja nutavad peamiselt.

Eile nägin kinos tervet karja lapsi ja ma ei suutnud ära imestada, et kas ma pean tõesti hakkama selliste asjadega tegelema. Mitte, et ma oleks nüüd just eriliselt lastevaenulik tegelane, lapsed on nummurid (nagu kõik väiksed loomad on), aga vahepeal neid kõrvalt kuulates ei suuda ära imestada, kui õelad, rumalad või vastikud nad olla võivad. See kehtib selliste kõurikute puhul peamiselt.

Ja siis kohtad mingit erilist toredat eksemplari, kes on harukordselt mõistlik* ja tore ja üldse mitte 11aastane, vaid pigem nagu 41 ja mõtled, et kunagi võiks mul ka nii tore ja mõistlik laps olla. No keegi selline, kes ei pea naljakaks seda, kui paks laps pikali kukub või seda, kui kellelgi nina veriseks lüüakse.

No ja siis on muidugi kõik need ema- ja rasedaraamatud, mida ma ikka loen (rasedaraamatuid ei loe peaaegu üldse, sest a) rasedus on igav ja b) kui midagi juhtub, siis ma vaatan järele, et kas on põhjust paanitsemiseks**, ma ei pea kõiki raamatuid selleks läbi lugema), mis põhimõtteliselt on kõik kirjutatud selleks, et valmistada tulevasi emasid ette õuduseks, mida nimetatakse ka Väikseks Titaks. Nii et ma PÕHIMÕTTELISELT olen valmis, et ma ei saa enam mitte kunagi magada, et ma lähen peast lolliks, et ma ei seksi enam iialgi ja et laps nutab KOGU. AEG. Seda kõike on üsna raske ette kujutada, aga ma püüan selleks valmis olla.

Aga ikkagi on kõik see nali väga võõras ja veider ja ma ei suuda täpselt veel uskuda, et ma end sellesse kõigesse mässinud olen. Kuid tuleb välja, et ma olen ja sinna vist ei saagi midagi parata. Tuleb ainult selle mõttega harjuda, et  – oo õudust – järgmine kord on mul aega endale umbes-täpselt 18 aasta pärast.

OEH.

Ja tegelikult ma tahaks ühe rämeda peo maha panna, kuugata erinevaid väikesi põlevaid jooke ja pidutseda, nii et maa on must ning järgmisel päeval sõbrantsidega pohmellilõunaks mõnes eriti mõnusas söögikohas kohtuda, et eelmise õhtu mahlakaid üksikasju arutada, kõrvale eriti head pasta boloneeset süües. Aga ka need ajad on alatiseks möödas ja sellest on tegelikult päris kahju.

Või siis igatsen lihtsalt üht suurt kannutäit maitsvat mojitot. Jah. Vot. Kuskil mõnusas Karlova suvises tagaaias, kui õhk lõhnab niidetud muru järele ja Gaius pistab pea sülle. See oleks ka ilgelt mõnus.

—

Nagu Naabrinaise laps näiteks on. Tulid meile külla ja tüdruk läks kasse otsima.
“Vaata, et sa siis ei kiusa neid!” õpetas ema kõrvalt. Tüdruk pööras ringi, vaatas täie tõsiduse ja etteheitva näoga meile otsa ja ütles aeglaselt ja rahulikult: “Ma ei kiusa KUNAGI loomi.”

**Näiteks kui avastada, et vasak tiss on paremast tunduvalt suuremaks muutunud. Kas see on normaalne? Kas mu vasak tiss plaanib ülestõusu korraldada ja kogub vägesid? Kas kõik saavad aru ja kas ma jään eluks ajaks selliseks suuretissiliseks (AINSUSES) friigiks?! (Oh kui äge on jätkuvalt täiesti legitiimselt kasutada postis sõna “tiss”. Tiss. Tiss. Tiss!)

Tallinn is taking my virginity

hoomamatu 17 kommentaari

Ma olen elanud poolteist nädalat Tallinnas (õigemini, väga suur osa on selles, et ma olen elanud Koplis) ja olen selle aja jooksul:

  • saanud ühistranspordist mingi vanamemme käest (kes sõitis kaks peatust, mina sõidan 15 peatust) sõimata (“Kui meie rasedad olime, siis me seisime püsti!”)
  • ja algatanud sellega seoses suure tervet trammi hõlmava tüli, kuhu sekkusid lõpuks minu kaitseks üks asjalik proua (“No mida te õiendate! No miks te peate õiendama?!) ja alkoholilemb mees (“Vanadus teeb ikka lolliks! Võtke teinekord suur silt kaasa ja kleepige toolile, et see on minu tool!”)
  • kasutanud ID-piletit esmakordselt ja näinud ka mupo kontrolle
  • käinud esimest korda 3D kinos ja isegi näinud neid 3D värke (ma arvasin, et mul see pimeda silma tõttu ei õnnestu)
  • käinud kolmel jõuluturul
  • löönud seal laiaks terve jõulueelarve
  • näinud inimesi odekolonni ostmas, joomas, selle järgi haisemas
  • näinud inimesi minu eesistmel odekolonni joomas ja selle järgi haisemas
  • arvanud, et olen näinud pealt sissemurdmist
  • arvanud, et mind jälitavad Koplis kell 22 töölt tulles vene keelt kõnelevad spanjeliga mehed
  • mitte maganud
  • koduigatsusest nutnud
  • tundnud end tööl täieliku feilina
  • autoga iseseisvalt sõita ja mitte ära eksida või liiklusohtlikke olukordi tekitada

Tegelikult oli mul terve hunnik (või okei, mõned) pilte jõuluturgudelt, aga ma panen need üles teine päev, kui pole nii… feil olla. Ja kui on aega ka rohkem.

Daki jagab kingitusi!

hoomamatu

Jõuluaeg on käes!

Mul on hea meel teatada, et lõpuks ometi saan ka mina kingitusi jagada*! Ja millal oleks selleks parem aeg, kui nüüd, jõulude ajal!

Ja mul ei ole mitte ainult üks ega kaks, vaid koguni VIIS KINGITUST, mis kõik ootavad oma uut omanikku. Loosi lähevad:

Et loosimises osaleda, ei pea sa tegema muud, kui jätma siia postituse alla kommentaari ning ütlema, mis oli kõige lahedam asi, mis sinuga sel aastal juhtus (ja võib-olla lisama mõne jõulusoovi).

Kommentaarium läheb lukku 10. detsembril ehk järgmisel reedel. Loosimine toimub random.org abiga.

Tingimused:

1. Ühe IP-aadressi pealt saab jätta vaid ühe kommentaari, mis loosimises osaleb.

2. Auhinnad toimetatakse kätte vaid Eesti piires.

3. Kommentaarium on avatud kuni 10. detsembrini.

4. Võitjad valin juhuslikul random.org abil ja ka auhinnad jagan viie kommenteerija vahel juhuslikult.

5. Võitjad kuulutan välja kaks kuud enne oma sünnipäeva ehk 11. detsembril.

Aitäh mu sõpradele ajakirjast Anne&Stiil, Petrone Printist (Epp;) ja muidugi suur tänu João’le, kes kohe mu plaaniga kaasa läks ning lahkelt lausa kaks raamatut kingiks pani. Ilusat jõuluootust meie kõigi poolt:)

Valmis? LÄKS!

—

*Nagu Dooce ees, nõnda Daki järel…