Monthly Archives: detsember 2010

aasta 2010 küsimustes

hoomamatu 4 kommentaari

Kuskil pole hea olla. Abikaasa on aastavahetusel tööl, nii jäi mulle valikuteks: a) olla Tallinnas ja minna kas aastavahetust veetma ämma-äiaga või siis paari sõbraga ja olla sealjuures õnnetu ja tunda end üksinda võõraste keskel (hoolimata sõpradest), b) olla üksi kodus või c) sõita kuhugi, kus on vähemalt mõni “oma”. Alguses pidin sõitma õe juurde maale, kuhu pidi ka emme tulema, aga kuna see plaan langes ära (mis oli tegelt ideaalne, mõttes et kõik kallid koos v.a üks), siis nüüd sõidan vist Saaremaale. Ja olen ikkagi seal ka kurb. Ausalt, pole kohta, kus oleks praegu hea olla. Alati on midagi olulist puudu. Tegelikult mulle tundub üksinda aasta vastuvõtmine ka täitsa ahvatlev, olen seda korduvalt ähvardanud teha, aga tänavu on see äärmiselt reaalne. Eriti arvestades, et pean 1. tööl olema. Ja et ma pidutseda niikuinii ei saa/oska. AGA IKKAGI ei taha olla üksinda.

Selline lõpp siis sellisele aastale. Sügav rahulolematus ja õnnetu-olemise tunne. Tunne, et kuskil maamunal pole enam alles seda Daki-kujulist kohta, kuhu end pressida, et kõikjal on kuidagi halb ja vale olla. 2010 oligi muutuste aasta, täpselt nagu arvasin. Kaks tööd, kolm reisi, ühed pulmad, paar rasedustesti, üks raamat, üks kolimine. Mahtus päris palju asju sellesse aastasse. Järgmisse, noh, ma ootan, et alates veebruarist saan ma MAGADA, lõpuks ja viimaks ja pärast seda, ma eeldan, ei maga ma enam iial. Aga ju see kõik peabki nii minema.

/

Mitu korda sina sel aastal end nii tundsid? Mitu korda end õhtul magama nutsid? Mitu korda ärkasid järgmisse päeva ja tervitasid särasilmil päikest? Mitu korda kuumarabanduse äärel kõikusid? Mitu korda leigesse järvevette sukeldusid? Mitu korda kaevasid autot lumest välja, et avastada: raisk, vale auto! Mitu korda käna maha panid, sest keegi tarkpea oli välistrepi ehitanud sisematerjalidest? Mitu korda maksid töömeestele mõttetult suuri summasid asjade eest, millega sa isegi oleksid hakkama saanud?

Mitu korda otsustasid kolida? Mitu korda sind sunniti kolima? Mitu korda tundsid, et ei koli enam iialgi? Mitu korda tundsid, et oled jõudnud KOJU? Mitu korda raadioeetris targutasid ja tähtsat häält tegid? Mitu korda said ootamatult autogrammi jagada? Mitu korda tuli keegi sinu juurde ja ütles, et see, mis sa teed, meeldib talle ja on teda mõjutanud? Mitu päeva pärast selliseid kommentaare sa pilvedel kõndisid ja leidsid, et äkki on ikkagi elu midagi väärt olnud? Mitu korda ärkasid hommikul selle peale, et sisalikud jooksid üle voodi ja ookeanituul lammutas terrassil? Mitu korda lugesid viimaseid eurosid ja ostsid siis sprotti, saia ja ikkagi veini ka, sest ilma oleks ju tobe? Mitu korda pidid pastaka ära viskama, sest see läks rannas kirjutamisest nii liiva täis, et ei tulnud enam kriipsugi? Mitu korda tundsid lennukiga maandudes tõelist surmahirmu? Mitu korda lebasid lahtise aknaga (hotelli)toas ärkvel ja vaatasid väljas sähvivaid välke?

Mitu rasedustesti tegid? Mitu korda see positiivset vastust näitas? Aga negatiivset? Mitu korda sellest mõttest rõõmust hullusid? Mitu korda hirmust kangestusid? Mitu korda oma endise minaga hüvasti jätsid ja siis avastasid, et nii need asjad ikka ei käi? Mitu korda passilauas istusid ja tagaotsitavate kurjategijate pilte vaatasid, üritades neid meelde jätta? Mitu korda hakkasid öösel Tartu poole kõndima, sest Tallinn oli lihtsalt nii talumatu? Mitu korda otsa ringi pöörasid, sest hakkasid noortekampa kartma? Mitu korda surnuaias käisid? Mitu korda kellegi väga kalliga hüvasti jätsid? Mitu korda sind maha jäeti? Mitu korda sina kedagi maha jätsid? Mitu korda avastasid, kui sitt on lahkuminek?

Mitu korda šokolaadi sulatades selle põhja kõrvetasid? Mitu kooki küpsetasid? Mitut uut retsepti katsetasid? Mitut vastassoolist inimest suudlesid? Aga samasoolist? Mitu korda lebasid voodis ja kuulasid tuvide kluugutamist katuse all? Mitu korda tuikusid varahommikul koju, naeratus kõigest hoolimata kõrvuni? Mitu korda lubasid, et enam kunagi ei joo? Mitu korda avastasid, et pärast mitmekuulist joomispausi tunned sa – uskumatu lugu – pohmellidest puudust? Mitu ootamatut sõnumit eksidelt said? Mitu korda nad sulle öösel kell 00:15 ja 1:17 helistasid? Mitu korda pidid oma uhkuse alla suruma ja tunnistama, et eksisid? Mitu korda sa seda teha ei suutnud?

Mitu korda sa lubasid hakata paremaks inimeseks? Mitu korda alustasid dieedi või uue treeninguga? Mitu korda lumesulamisvees keksisid? Mitu korda tundsid, et sinu sees liigutab keegi veel? Mitu korda selle tantsimisega kaasa naersid? Mitu korda Alieni ette kujutasid? Mitu korda avastasid, et katsudki heldinult kõhtu, täpselt nagu stereotüüpne rase? Mitu korda leidsid, et sul on sellest täiesti savi? Mitu korda tundsid, et oled millegi suure lävel? Mitu korda lubasid, et ei unusta seda hetke mitte iialgi?

Ja mitu unustasid?

(2008, 2009)

minu viis asendamatut tehnikavidinat

hoomamatu 14 kommentaari

Kuna järgmises Digis ilmub viimane “Naistekas”, mis on minu toimetatud (keegi kommentaarides küsis – detsembris ei olnud jah, pühadevärk), siis mõtlesin, et reastan ka oma viis asendamatut tehnikavidinat, mida ma olen Digis palunud tuntud naistel teha. Natuke kahju on ka, olen ju Digi “Naistekat” vist mingi kolm aastat teinud, mõnus igakuine rutiin oli see, et käid ja uurid uusi põnevaid ja ilusaid asju, õhkad ja ohkad, et tahaks ka… Aga igal juhul, viis asendamatut siis.

1. Monster iCar Play. Selle ostsin kuulsa kolumnisti ja muuhulgas ka kursaõe Susan Luitsalu käest, kes seda vidinat oma nimekirjas mainis ja pärast mu pärimise peale, et kust saaks, pakkus, et müüb mulle enda oma, mis tal üle. Kohtusime südasuvises Jõgeva linnas (hah, sellepärast oligi alguses Jõgevas, et “sügiseseS JõgevaS”, ei saa ju öelda “sügisesel Jõgeval” või sügiseses Jõgeval”!), kus ma pikka aega õiget kohta taga otsisin, ja väikse tehingu tulemusel saingi juba edasi sõita, autos muusika mängimas. Mõnus asi on see – paned iPodi taha ja ongi muusika olemas! Lisaks ta veel laeb ka iPodi, mida ei tee näiteks see kassettadapter, mida enne kasutasin, nii et iPod elabki nüüd autos ja nii ongi. Seda pole veel juhtunud, et ristmikul kellegi teise muusika vahele hakkaks peksma, kes sama raadiosagedust kasutab, aga ootan põnevusega! Tüütu on see, et meie auto sigaretisüütaja on vist katki või midagi, igal juhul kipub see Monster sealt tagant vastupuutumise peale ära tulema ja Abikaasa pikad koivad ja meeste vist üleüldine harjumus jalad harki istuda tähendab, et ta käib pidevalt sinna roolis olles vastu ja siis tuleb koguaeg uuesti musa käima panna. Mul endal roolis olles seda ei juhtu.

2. Mobiiltelefon Nokia E63. Erinevalt Epust, kellel on sama telefon, meeldib mulle mu Nokia väga. Tal on QWERTY klahvistik, mis teeb opereerimise ja messimise ülimugavaks, mõnusalt suur ekraan ja kõik lisavidinad, mida ma tahta oskan. Inimesed võiksid rohkem messida, arvan ma. Või noh, ma ei viitsi üsna sageli inimestega RÄÄKIDA, seega saadan info sõnumiga. Aga enamik sõpru mul ei viitsi jälle trükkida ja nii nad parem helistavad (tavaliselt siis, kui ma ei viitsi rääkida). Nii et sellega on nokk kinni, saba lahti, aga saab hakkama. Ovi poest leiab ka piisavalt erinevaid ägedaid teemasid, mu lemmikud on õe nimekaimud Siki-teemad. Näiteks Siki Chakra Journey. Kiisud noh! Ainult häirib, et kaameral ei saa välku maha võtta – st seda saab teha ainult ühe pildistamiskorra ajaks, järgmine kord pead jälle välgu käsitsi maha võtma. Mulle ei meeldi ÜLDSE välguga pildistada, tavafotokaga ka mitte. Ja pildistamisheli ei saa ka maha keerata, mis on ülim rumalus. Ei tea, kuidas spioonid peaksid saama salaja pildistada!? Millest ma aga aru ei saa, on see, miks on ära kadunud see korpustevahetamisvõimalus, mis kunagi popp oli? Ma tüdinen asjade välimusest kiirelt ja sageli ja nii äge oleks, kui saaks telefonile korpusevahetusega kiirelt uue ilme anda. Üleskutse Nokiale: tooge korpusevahetamisvõimalused tagasi!

3. Braun Silk-Épil Comfort. Ma olen vist elus ainult ühe korra jalgu raseerinud ja tänu sellele on mu karvakasv üsna hõre. Küll aga tuleb neidki kaht karva aeg-ajalt eemaldada ja selleks kasutan epileerijat. (Noh okei, rasedusega on hakanud mingi mets vohama, aga see on pigem erand, MA LOODAN.) Umbes kord kolme kuu tagant, käib küll. Alguses oli harjumatu, noh valus natuke ja nii, aga tegelt on ikka väga mugav. Tõmbad korra üle ja on vähemalt kuu aega mureta. See masin on kestnud mul umbes kümme aastat, sain selle kunagi teismelisena jõuludeks ja ei kahetse!

4. Samsung N150 Notebook. Minu punane nunnu! Kohutavalt aeglane, vahepeal teeb rumalusi ja ma ei saa aru, MIS MÕTTES ei saa ma desktop photot muuta selle va 7 Starteriga, aga ikkagi. Asendamatu reisi- ja ajaviitekaaslane. Ja kirjutada on sellega ka ikka ülimõnus. Rääkimata sellest, et ta on PUNANE. Ja nunnu.

5. Fotokas Canon miski. Pole käepärast ja ei oska öelda, mis ta mul on, mingi Powershot seebikas. Tegelikult ihkab hing ammu juba korralikku peegelkaamerat, aga rahakott ei jõua hingeihkamisele kuidagi järele. Õnneks saab suurema osa asju Canoniga aetud, kuigi ma tunnen iga kord pilti tehes, et olen sellest masinast üle kasvanud. Ma tahaks, et saaks muuta ka säriaega lisaks ISOle ja välgutugevusele, aga sellega ei saa. Seega tulevadki pildid sellised, nagu nad tulevad (vt ülalt ka minu välguvastumeelsust). Õnneks saab ilusa valge ilmaga ikkagi väga häid pilte. Hämaras ja toas on probleeme. Ja ma olen endale lubanud, et kui kunagi saan hea kaamera, siis panustan ka blogi pildinduspoole parendamisse… Kunagi. Ausalt.

Millised on teie asendamatud tehnikavidinad?

mida ma rasedana ümber olen hinnanud

hoomamatu 9 kommentaari

Kui Mann, minu “raseduskaksik”, kirjutas asjust, mida ta rasedast peast on ümber hinnanud, hakkasin samale teemale mõtlema. Et küll ikka inimesed on erinevad.

Kõigepealt riietusest. Vastupidiselt Mannile ei kannata ma ÜLDSE, kui kõht on väljas. Sest nagu ma rääkinud olen, pole mul veel mingit ilusat rasedakõhtu. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin – ilmselt seda, et Põrnikas imeb kuidagi mu kõhurasva ära ja jätab järele kena ponksu sileda kõhu. Loomulikult aga ei juhtunud midagi sellist ja nüüd mul on siin rasvade all kuskil ka rasedakõht, mida on mõnus katsuda, aga kole vaadata (sest tavarasv on ju ikka alles ja pungitab igas suunas). Ja pealegi on mul mugavam, kui mu kõht on mõnusalt pükste sees ja pluuside all. Mul on hea meel, et on talv ja et mu kõht ikkagi “tavavaatajale” näha pole. Varsti muidugi saab see nali läbi. Ja lohvakad riided on küll väga mõnusad! Seetõttu ongi mul umbes 2-3 pluusi ja ühed püksid, millega praegu käia saan ja millega on tõeliselt mõnna, kuigi ma näen neis välja üsna nagu vormitu kott.

Siis on mul kuskilt raamatust meelde jäänud lugu, kuidas rasedusega keha muutub ja tekivad kühmud sinna, kus sa neid poleks eluski ette kujutanud. Selle peale ma vaid muigasin – oh jah, kullakesed, nüüd te teate, mis tunne on mul ELU AEG olnud! Aga oi, kuidas ma eksisin! Jumala tõsilugu nende kühmudega. Seisin ükspäev retuusides peegli ees (või noh, sõitsin liftiga ja vaatasin kogemata peelgisse) ja avastasin, et mul on reied kühmulised. Tekkinud on mingid Munamäed kohtadesse, kus enne laiutasid lihased ja nende peal täiesti aktsepteeritav ja ÜHTLANE polster. Ja nüüd! Mingid neetud kühmud! Rääkimata sellest, et kuigi mu keha on alati olnud nagu ta on, leian ma ikkagi aina enam üllatusi ja põhjuseid rahulolematuseks. Nii et ei päästa siinkohal see paks-laps-ilus-laps miskit. Ikka muutud, kus sa pääsed.

Üldse olid mul rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen ma pärit küünikute ja kodukanade vihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: “Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!” See müüt on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle “vastaste leeri” ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis NII õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõtteliselt lastevastased ära hirmutab. No okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega ka väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endist elu kaasa elada?

Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen ma avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga mu point on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks). Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal VÄGA TAHAKS. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on selline nokk kinni, saba lahti olukord: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see mingi diagnoos pole ju.

Ja noh, eks minagi mõtlesin, et kui ma kunagi rasedaks jään, siis ma ei lase sellel oma elu muuta. Võib-olla polekski nii väga lasnud, kui kõik muud asjaolud poleks muutunud – kui ma poleks kolinud, jäänud ilma sõbrast ja elanudki sama elu edasi. Aga kuna kõik see juhtus, siis mu elu ongi teistmoodi. Mitte ainult raseduse pärast, vaid kõige pärast. Ma arvan, et kui rasedus oleks juhtunud näiteks aasta tagasi, siis tunneks ma end märksa rohkem “vana minana”, sest siis olid alles veel kõik asjad, mis minust minu tegid. Nüüd on aga kõik uus ja… Ja nii ongi. Käib enese ümberdefineerimise protsess. JÄLLE. Küll see on väsitav:)

Ainult et neid mugavaid pükse võiks rohkem olla…

/

Pilt on niisama äge, kuigi võib hästi illustreerida seda, et ma tahan oma väikses kindluses peidus olla päris sageli these days… Ja et tropid ajavad mind ka rohkem närvi kui tavaliselt.

24.12

hoomamatu 4 kommentaari

Tartus on ikka nii mõnus olla. Magada saan hoolimata vanast loppis külalistetoa madratsist täiesti suurepäraselt (ja hoolimata hommikusest kohustuslikust pissilkäigust – oh, kuidas see võiks juba läbi olla!), eile tegin valmis kolm erinevat magusat küpsetist (millest ühest pool kukkus maha, aga pole hullu) ja täna saab võibolla natuke lund lükata (või harjaga… harjata). Ja muidugi jõul. Seda olulist asja ei saa unustada.

Arutasime eile emmega, et me ei saa aru neist, kel tuleb pühadestress. St ma SAAN ARU teoorias, mis erinevad faktorid seda põhjustavad, aga ma ikkagi nagu ei saa aru. Naljakas, eks, ma peaks ju igasuguseid stresse ja depressioone ise väga hästi mõistma. Aga minu jaoks on jõulud olnud alati tervenemise ja stressist lahti saamise aeg, mu eelhäälestus on alati olnud teine. (Räägib inimene, kellele tekitab stressi see, kui ta oma igaõhtust pomelot ei saa…)

Mulle meeldib see, et saab vaaritada, et päev otsa on mõnusad perekondlikud ettevalmistused selleks, et saaks õhtul maha istuda ja isekeskis end mõnusalt tunda. Mulle meeldib kingitusi valida, mõtiskleda, mida kellele kinkida, hiljem neid pakkida. Mulle meeldib süümekaid tundmata kõht täis puukida (ja iga jumala kord üllatusega avastada, et ei olegi midagi juurde võtnud), näha neid nägusid, mis on kallitel kinke avades, käia surnuaial ja imetleda seda tuledemerd… Ma ei tunne, et ma peaks kõike jõudma või et kõik peaks olema ideaalne. Kõik ONGI ideaalne hoolimata sellest, kas ma teen midagi või ei tee, või kas miski läheb natuke viltu või kukub pool plaadikooki maha. Ja kuigi sugulased on kõik mööda ilma laiali, ei tunne ma mingeid süümekaid, kui neile külla ei jõua, sest see lihtsalt on nii, et meie peame jõule ema juures, nii on olnud ajast aega ja jääb ka, aamen. Armsaid jõuab külastada ka teine kord ju, selle pärast ei pea stressama!

Aga samas ma saan aru, et on inimesi ja peresid, kus on teistmoodi, kus vaadatakse asjadele teistmoodi ja las nii ollagi. Kuid palun ka mitte pahandada, kui ma panen kõrvad kinni, kui keegi hakkab kurtma kommertsialiseerumise, liigvaraste jõulukaunistuste ja hulluse teemadel, sest minu maailmas seda pole. Ja nii on täitsa hää.

Nii et ma ühinen Triangli jõulusooviga – et olgu teie kõigi pühad täpselt sellised, mis on teile ideaalsed. Ja igaüks peaks ju rõõmustama selle üle, et on pööripäev ja siit edasi hakkavad päevad kukesammu haaval pikemaks taas minema. Üks ring sai jälle täis.

Muah!

driving home for christmas

hoomamatu 6 kommentaari

Võib öelda, et aasta hakkab lõppema edukalt. Mind polegi veel lahti lastud, jõuluks saab koju (!) ja kui nüüd rahanatukesega teisipäevase arstivisiidi välja veaks, oleks kõik super.

Põrnikas liigutab hoogsalt. Või noh, vahepeal hoogsamalt (trammis, kus ta ilmselgelt on pahane) ja vahepeal vähem hoogsamalt ja siis ma juba jõuan vahepeal minna paanikasse, et mis on juhtunud. Aga ei olegi midagi juhtunud, tüübil lihtsalt on kummaline unegraafik. Kõige ärksam on ta hommikul 5-6 paiku, siis 11-12 paiku ja siis õhtul 20 ajal. Ja varahommikud on kõige veidramad. Kuna ma üldse magan siin väga kehvasti, siis kaasa ei aita ka see, et tavaliselt ärkan ma enne kukke ja koitu hirmsa pissihädaga. Nõks on selles, et kui vetsus ära käia, ärkab Põrnikas tavaliselt üles ja vahepeal viskleb ta nii vihaselt, et ei lasegi enam magama jääda. Nii ongi nokk kinni, saba lahti: kui vetsus mitte käia, siis magada niikuinii ei saa (sest nii suur pissihäda on); kui aga üles tõusta, siis ärkab ka Põrnikas, kes olenevalt tujust võib hakata kõhutantsu tegema (ma kujutan ette, et tal on seal diskokera ja isiklik DJ Magu, kellega koos nad biite tajuvad) ja ei lase ka magada.

Nii et kokkuvõtteks ei saa ma niiehknii magada.

Kummaline on see tunne, kui keegi sees liigutab. Keegi kuskil foorumis ütles tabavalt, et tunnet saab võrrelda sellega, kui tõmmata keelega põse sisemist külge. Sama aimamatu oli see alguses ja on vahepeal praegugi. Teisel hetkel aga on konkreetne põtkimine ja kukerpallid, mis ajab teinekord isegi südame pahaks. See on mingi Pavlovi refleks vist, sest tavaliselt ju, kui kõhus tants käib, kaasneb sellega ka iiveldus – no kui on toidumürgitus või midagi. Aga ma harjun ja naudin tegelikult neid selgeid märguandmishetki täiega.

Ja ootamatult on kõht ette tekkinud. Katsudes selline kõva, mis on muidugi megaäge, sest kõht, mis on katsudes kõva, oli mul viimati ehk 18aastasena. Okei, siis oli ta lame ja mitte kummis, AGA IKKAGI. I’ll take my victories where I can. Ja ma olen ka mõelnud sellisena, et täitsa hea, et ma oma keha enne kõike seda ei saanud sinna, kuhu ma ideaalis pürgisin. Siis oleks võibolla see kehakujumuutus tulnud traagilisemalt. Aga praegu mind ei häiri miski. Või noh, muidugi HÄIRIB, aga ma kujutan ette, et neil naistel, kes on oma keha aastaid ideaalsesse vormi timminud, et nende jaoks on see muutus märksa traagilisem. Minu jaoks on see praegu kõigest viis lisakilo juba olemasoleva 20 lisakilo juures, mille mahavõtmisega peab hakkama kunagi tulevikus tegelema. Ja nende 20 lisakiloga olen ma elanud viimased aastad täitsa rõõmsalt ja rahulikult. Aga kui mõelda, et paljude normaalkaalus naiste jaoks tähendab rasedus 12-27 (nagu Beatrice) lisakilo enne täiesti ideaalse keha juures, siis… Vahe on ju märgatav.

Aga riideid tahaks küll rohkem kanda, kui neid musti stretšpükse ja kaht-kolm pluusi, mida ma praegu kanda saan. Ma pole küll eriline riietepede, aga vaheldust võiks ikka olla. Aga selleks tuleks minna poodi ja poed on stressiallikad, eriti riiete proovimine ja… No küll võib üks inimene ikka vinguda, eks ole!

Varsti saabki selle aasta viimane kontoritööpäev läbi (tööd tuleb ikka edasi teha, aga õnneks natuke vähem neil nädalail) ja saab võtta suuna Tartule ja siis ongi juba jõulud ja.

in ja out 2010

hoomamatu 12 kommentaari

Ja natuke lõbusamatel toonidel. Asjad, mis sel aastal meele heaks või mõruks tegid. (Ei pruugi olla selle aasta leiutised tingimata.) Nimekiri võib täieneda!

Out 2010

  • Uggsid. Uh, kuidas ma ei salli Uggse!
  • Ja Crocksid. Uh, kuidas ma ei salli Crockse!
  • Inimesed, kes kannavad pidevalt kõrvaklappe – ka siis, kui nad kellegagi räägivad. See on ääretult ebaviisakas.
  • ID-pilet. Väidavad, et maksab 375, saad telefoniarve, tuleb välja, et maksab 445 (sest unustasid mainida käibemaksu või tegid seda sel kombel, et loll blondiin ei saanud aru, et lõpphinnas ei kajastugi lõpphind)
  • Bensiinihind. No kaua võib!
  • Autod, mis lagunevad kätte ära.
  • Et ma ei saa enam mojitosid juua.
  • Seksiseaduse eelnõu.
  • Minu juuksed (also known as tiidud). Iga kord, kui ma mõtlen, et enam ei saa mu juuksed hullemaks minna, siis nad üllatavad mind. Kiilakaks ajada end ei ähvarda, küll aga pixie cutiga (aga siis, kui hormoonid ei sega mõtlemist).
  • Palavus. Õnneks olin ma kõige suurema palava ajal Kanaaridel, kus oli inimlikum kui siin, AAFRIKAS OLI JAHEDAM KUI EESTIS, saate aru jah?
  • Kolimine.
  • Tropid naabrid.
  • Gmaili ja Chrome’i teemadevähesus. Kas ma pean selle pisiasja pärast tõesti Firefoxile tagasi pöörduma?!
  • Seadused ja fakt, et ma ei oska neid lugeda.
  • Parkimine ja fakt, et seda ei saa kusagil teha.
  • Seened ja fakt, et ma ei jõudnud seenele.

In 2010

  • Muusika nendelt: Owl City, Hurts, Train, Lily Allen, Disturbed, Biffy Clyro
  • Metro võikud!
  • Tartu lugematud kiirtoiduputkad, mis tulid nagu seened pärast vihma
  • Ookean ja kõik sellega seotu – soolasus, fakt, et ma sain seal ujuda, nunnud kalad
  • Mojitod. Oi kui head on mojitod – nüüd, kui ma lõpuks neid õigesti tegema õppisin!
  • Pasa-Petsi tagasitulek Tartusse. Sest muidu ma poleks iial teada saanud, et tegu on nii tupsununnu inimesega.
  • Pasa-Petsi hittlugu “Daki”
  • ajakiri Anne&Stiil. Ma ei tea, miks, aga A&S on tõusnud absoluutseks favoriidiks Eesti kuuajakirjade sääs
  • Lumi!
  • Piimakohv. Varem ma ei joonud piimakohvi (nii palju).
  • Elulised küsimused: kui mind vähendataks sõrmepikkuseks, kas ma siis hakkaksin asju valjemini kuulma? Kuidas tita kõhus ikkagi hingata saab? Miks inimesed kasutavad sisematerjale selleks, et ehitada välistreppe (ja siis imestavad, miks need talvel PÕRGULIKULT libedaks muutuvad)? Kas elektroonikaasjade sisselülitamisnuppudel olevate sümbolite 0 ja | taga on ka mingi loogika?
  • Loomad: Gaius, Siki uus must kuusu, Naabrinaise vutid jpm
  • Stand Up Comedy tulek Eestisse (mh ka paljude ilusate meeste Eestisse importimine)
  • Diskod ja nende tegemine.
  • Avantüristid ja nende tulek minu ellu (ja sellega seoses hästi paljude teiste toredate inimeste tulek ellu).
  • Mojitod. Kas ma juba ütlesin mojitod? Kurat, kuidas tahaks ühte mojitot!

whinings of a chickenshit

hoomamatu 19 kommentaari

Ma mõtlesin välja, mis on mu peamine probleem Tallinnaga. Ma ei tunne end siin turvaliselt. Ma ei tunne end isegi seal kastis turvaliselt ja see peaks ju nime järgi olema nüüd mu kodu. Mind häirib kohutavalt, et ma elan justkui ostukeskuses või mõnes muus eriti lärmakas kohas, absoluutselt iga krõps ja ohe on läbi seinte superhästi kuulda. Rääkimata siis sellest, kui lapsed otsustavad koridoris kisada ja joosta või vastaskorteris taas sõda puhkeb või ülal korteris omavahel lõuatakse. Oh, võiks öelda, et ma isegi lausa igatsen oma Ropka-naabreid! Neile sai vähemalt politsei kutsuda või ukse taha minna, aga mida teha, kui läbi kostavad TERVE MAJA TEGEMISED?! Sittagi pole ju teha!

Ja rääkimata siis sellest, et kui minuga peaks siin linnas midagi juhtuma, poleks mul kellelegi helistada. Või kuhugi minna – nagu juhtus tookord, kui ma ei saanud välja helistada ja ma hilisõhtul Tartust tulin, et avastada – välisukse võti ei keera. Ma põhimõtteliselt oleksingi siis veetnud öö ukse taga, sest kellegi juurde poleks minna olnud, helistada ei saanud ja lootma pidin vaid sellele, et äkki keegi tuleb veel hilja kuskilt ja tahab ka koridori sisse saada (mis juhtuski õnneks). Tartus oleks mul olnud laksust viis kohta, kuhu öömajale minna – ka siis, kui ma helistada ei saa.

Või kui peaks midagi juhtuma autoga, nagu oli eile. Tahtsin maale vanaema juurde minna, aga kuna ma eksisin ära, siis sõitsin paagi tühjaks ja oligi kööga. Vanaema elab ju jumalast hüljatud kohas, kus lähim bensukas on 30 kiltsa kaugusel. Hinge kinni pidades jõudsin bensukani välja, aga kui ma olekski tee peale jäänud, siis sinna ma olekski jäänud. Noh okei, on Kats, kellele ma saaks ehk helistada, aga temagi on ju poole kohaga tartlane ja kui teda pole või kui ta ei saa appi tulla, siis polegi rohkem.

Ja ma ei tunne end ühistranspordis või tänaval turvaliselt. Mis on äärmiselt imelik, sest ma olen end alati üsna kartmatuks pidanud ja alati olnud uhke selle üle, et getos kasvanud ja värki. Nüüd on aga nii, et kui trammi satub “Mamotška! Bolna!” lõugav ja kisav narkomaan, olen ma pisarateni tänulik, et minu ja tema vahel istub vanataat, kelle taha ma saan varjuda, juhul kui mees peaks noa välja võtma ja oma bolnat lahkelt ka teistele jagama. No tõsiselt, ma olen muutunud chickenshit-tüüpi inimeseks ja see on häiriv. Kui ma õhtul trammist eluga välja saan, olen mitu korda olnud nutu äärel kergendusest – ja vihast, et ma pean selliseid asju läbi elama. Oh, muidugi, hormoonid on üheks vabanduseks sellele. Ja teiseks fakt, et enam ma ei saa surmapõlgurina kaklusse joosta, kui selline hetk peaks tulema. Varem olin ma selleks valmis ja ei kartnud kakelda. Nüüd kardan ma isegi purjus inimese ainitist pilku, sest jumal teab, mis juhtub, kui ahvile silma vaadata, eks.

Ma saan aru, et enamikule teist tundub see hala arusaamatu ja imelik. Aga võib-olla kardate teie midagi, mis minu jaoks minu kodulinnas mulle endale üldse hirmus ei tundu! (Või võibolla olete te terved inimesed, kel pole aimugi, mida tähendavad paranoiad.) Sest mind häirib see, et siin on kõik võõras ja siin pole ühtegi omast pidepunkti, millest ma võiks häda korral haarata. Ja kuna ma olen chickenshit, siis ma päriselt kardangi iga viimast kui asja viimasel ajal, millele ei aita kaasa see, et ma ei saa siin linnas selles kastis magada ja ma olen üleväsinud, stressis ning pea kohal vilgub pidevalt punane “paanika!”-latern.

Ning muidugi on tagasi paranoiad, mis kogu loo veel talumatumaks teevad. Paranoiad, mida pole olnud minuga vähemalt poolteist aastat.

Ma olen tõsisel langusteel.

correction

hoomamatu 1 Reply

Since Stewart emailed me regarding my last post and was a bit upset about my notion that he always makes the same jokes, I have to make a correction.

I haven’t heard Stewart for a while now and as I understand, he tries out his jokes at Möku and then uses improved material at larger venues (like Wilde). That’s why it seemed to me that he has told the same jokes, because he kinda did, for me, since I saw him at Möku and at Wilde. As he tells me he always has new material and I apologize for referring otherwise.

Stand Up Comedy with Louis and Eric

in English 13 kommentaari

This post is in English because first, the show is in English and second, I really want Aron to know that I have crush on him now. Also, if you don’t understand English, this particular event isn’t for you anyway and reading about it in Estonian wouldn’t make much difference.

So yesterday I hauled my ass out of the Chaos Apartment, took Naabrinaine with me and went out to have fun. First of all – it was my own fault that I forgot to buy tickets at the right time and paid 250 kroons for them which was A LOT. Because I’m used to getting good comedy for free (at Möku) or for 50 kroons (at Wilde), so it was my first time to actually pay for this stuff. (‘Cause, 50 kroons is like two beers and that’s NOTHING.)

The fact that it was my own fault didn’t stop me whining about the price to Eric and Louis, but as Eric said: “You’ll be getting comedy for 300 kroons tonight, so you’ll be okay”, and he was right. I GOT the comedy and even the facts that they didn’t sell non-alcoholic beer (fail, fail, fail!), their seats were crazy-uncomfortable and my body started hurting during sets, I really did enjoy myself.

First up they offered some magic stand up or stand up magic in the form of young, very awkward thin boy called Luddini. He reminded me of one of my university mates and every time he opened his mouth or stumbled with his trembling fingers I imagined it was him on the stage and that made it all funnier. And you know what – occasionally he was REALLY funny and surprisingly – there was magic! So he wasn’t just fooling around.

“Very funnysh Finnyland” guy Sampo Luoto was the most depressingly funny Finnish guy I have ever seen in my entire life. His English sounded so much like Finnish that when you forgot about listening very hardly and let your mind wander, in few minutes’ time you didn’t understand a word of this Finenglish. I really wanted to squeeze his bald little head and tell him that it’s okay. We know that Estonian men look like Finnish women and we are scared as well.

You are not alone in this, my friend. Of course, some of his jokes were too much for me and crossed some boundaries, but all-in-all, he was precious. Also, I love good Hitler jokes. (He didn’t look like at all what he looks like on the picture. I didn’t think it was physically possible for him to smile.)

Then there was Andrei Tuch, I’ve seen him every time I’ve gone to stand up shows and if I’m honest, he’s starting to bore me a bit. It’s like Stewart who always tells the same jokes. Okay, Andrei had some new material and I have to say, he looks better every time, more confident and not as awkward (yesterday he looked like some evil genius with his beard-thingy and red-black combo). But every freaking time he says “Bitch, I’m from Lasnamäe”, I die a little inside. Because, really, I get it. You are from Lasnamäe and think it’s funny to call your girlfriend bitch. But it was only funny the first time.

Which brings me to Aron Flame, or as I call him as of yesterday, my own secret pocket version of Dylan Moran (also he is much closer to me physically, as Dylan lives in Ireland). Usually after comedy nights I go home and spend following days having crush on Louis (which involves Twitter-stalking and some unmentionable dreams), but this time Louis is safe and Aron, well, is not. Because he was cynical, funny, dark, sarcastic, depressed, drank wine, made fun of beating children and foreskins (sorry, not beating foreskins but just foreskins) and he is much more beautiful than Dylan Moran. Which is, as you all know, EVERYTHING I look for in man (although Moran’s hair is particular fetish of mine). I mean, look at him for God’s sake! He looks like… I don’t know, something really sexy and attractive, dipped in the sauce of Dylan Moran. I only wished he would’ve smoked on the stage – as a matter of fact, I DO hope he smokes because if he doesn’t, he loses much of his charm. It would be like finding out he’s vegan. Or conservative.

Next time I won’t hesitate to let Eric and Louis entertain me but I really hate the fact that the seats are impossible to sit on and it’s impossible to get around during break (and after). But it’s still pretty cool to see the guys who I first saw at Möku this spring doing their first sets in Estonia getting more successful and popular. And I’m even getting used to Eric’s new hairdo and Louis’ intensity. It was ABOUT TIME that someone brought stand up comedy to Estonia! We are finally there, in The League of Respectable Countries. Now there’s only left Starbucks and Burger King and we can finally call ourselves CIVILIZED.

PS: If you don’t go to stand up shows at Drink Baar or at Prive next time, you’re letting the terrorists win.

hulleimad kingitused

hoomamatu 16 kommentaari

Frisky kirjutab kõige nõmedamatest jõulukingitustest, mis selle saidi töötajad on kunagi saanud. Hakkasin mõtlema oma hulleimate kinkide peale – ja neid polegi eriti. Mulle on vist üldiselt väga hea kingitusi teha, mulle meeldivad paljud asjad:) Tavaliselt tunnen ma end sitasti siis, kui mulle tundub, et õde on ebaõiglaselt ägedamaid kinke saanud – no siuke lapsepõlvest pärinev õdedevaheline rivaalitsemine, eks.

Muidugi ainus kink, mis mul kunagi meelest ei lähe, on Tannu käest saadud jumalaluule raamat. Ma tean, et ta kinkis selle mulle heast südamest, vaatas, et ilus pealkiri ja raamat kah pealegi, et ju mulle ikka meeldib. Luulet ei loe ma niikuinii (kui, siis Andra ja Aapo oma vaid ja vahel harva ka muud), aga see oli jah, huumor, ütleme.

Eks vanaema kingitused on ka olnud sellised, mida pole osanud noorena hinnata. Oi küll ma kirusin, kui jälle pakitäie rätikuid kingiks sain, kui ise alles põhikoolis olin. Aga nii tore oli need siis kasutusse võtta, kui oma elu peale läksin ja nüüd on vanaema rätikud mu lemmikud.

Ahjaa, ühel aastal kinkis maavanaisa pliiatsiteritaja ja 25 krooni. Ma võisin siis olla umbes 20.

Aga mis on teie kõige ebasobilikumad jõulukingitused, mille olete saanud? Või ise kogemata teinud? Kommentaarium on avatud!