läbipõlemisest

Kooskasvamine Leave a reply

Ma olen pikka aega mõelnud selle peale, et ma pean minema psühholoogi juurde. Et mul tõesti on vaja, sest kogu selle kahe aasta jooksul, mil on see kriis kestnud, pole ma tegelikult endale saanud keskenduda. Aur on koguaeg ellujäämisel ja sellel, et katsetada erinevaid uusi võimalusi selle kriisi lahendamiseks, ja sellel, et joosta mööda erinevaid eksperte, ametkondi ja teisi toetavaid inimesi, kes kõik on andnud endast väga palju, et meid aidata.

Aga ma ise vajusin selle keskel vaimselt aina enam kokku. Aina enam ja enam ma tundsin, et ma ei saa, ma ei suuda, ma ei jaksa. Kõige tumedamatel hetkedel mõtlesin, et tõesti ehk oleks parem, kui mind ei eksisteerikski – kuigi see polnud klassikaline suitsiidiihalus, et sest realistlikult pole varianti, et ma seda vankrit siin ei veaks. Õnneks on mul psühhiaater ja õnneks eksisteerivad ravimid.

Siiski tundsin, et mul on vaja päriselt kedagi toeks, kes aitaks mul neist mõttemustritest välja murda ja annaks ehk uut perspektiivi. Ja siis tuletas direktor meelde, et muuseum pakub ju Võõra Sõbra teenust ja miks ometi ma juba seal pole.

Nii istusingi ma reedel kolm (3) tundi nende kabinetis ääretult toreda ja pädeva psühholoogiga ja aina rääkisin ja rääkisin. Ja siis kuulasin ja kuulasin. Kohe algatuseks ütles ta ära, et mul on isikliku elu läbipõlemine, mis kõlas ühtäkki nii loogiliselt. Muidugi on! Ja erinevalt tööalasest läbipõlemisest pole sellest ju kuskile põgeneda. Tööl saad anda lahkumisavalduse ja tehniliselt saaks seda ka eraelus, aga faktiliselt muidugi mitte. Töö on kusjuures mu elus üks neist asjadest, mis hoiavad veel selge mõistuse juures ja pakub põgenemist eraelust. Ma ei tea, kui tervislik see on, aga samas – arvestades, kui toetav on meie tiim ja kui cool on töötada muuseumis, siis ma võtan seda tervislikuna.

Mida siis selle isikliku läbipõlemisega teha? Esimene suur märksõna, mis ta mulle andis, oli aktsepteerimine. Et ma pean lihtsalt aktsepteerima, et olukord on hetkel selline, ja tegutsema selle olukorra raamides. Olema igal hommikul valmis, et täna on võibolla halb päev ja andma endale võimaluse olla meeldivalt üllatunud, kui on hea päev. Märksõnana käis läbi ka Maslow püramiid, mis mind täiesti ŠOKEERIS, sest MIS MÕTTES ei olnud ma mõelnud, et see võiks kehtida ka mulle?! Et kui alumised sfäärid pole täidetud, siis pole mõtet püramiidi tippu nõuda.

Ma olen enda üle uhke, et ma olen end siiski vedanud arsti juurde, et ma teen samme, et stressi hävitavat mõju mu kehale leevendada. Ma hakkasin jälle tegema joogat. Ma mediteerin nagu sellest sõltuks mu elu. Ma võtan ravimeid, ma mõõdan regulaarselt vererõhku, ma käin rohkem jala (nii palju kui jalad ja selg lubavad).

Siiski on enamik vabu päevi sellised, kus ma lihtsalt tahaks olla, lugeda, vedeleda, skrollida. Mu paak sotsiaalseks tegevuseks on pea alati tühi. Ma tean, et ma peaksin püüdma rohkem, helistama tagasi vastamata kõnedele, võtma lahti tšätiaknaid, mis on enamasti vaigistatud, leidma endas üles selle ekstravertse kirjutiiviku, kes ammutas energiat inimestest, mitte vaid üksiolekust. Ja no tegelikult pole ma kunagi täiesti üksinda, mis on ka omamoodi kurnav, sest kuigi loomult ekstravert, on mul alati olnud vaja palju taastumisaega.

See kõik kõlab muidugi kummalise halana, kui ma konteksti ei jaga, aga kuna see puudutab Milat, siis ma ei saagi seda jagada. Võibolla kunagi, aastaid hiljem, aga praegu – ei ole võimalik, kuna ta ei ole võimeline andma nõusolekut ja ma kaitsen ta privaatsust. Ütleme lihtsalt nii, et väljend “väiksed lapsed, väiksed mured; suured lapsed, suured mured” sai psühholoogilt hea täienduse – “väikesed lapsed, palju vaeva, vähe muret; suured lapsed, vähe vaeva, palju muret”. Ja nii lihtsalt ongi. Tahaks tagasi minna selle Daki juurde, kes oma blogis ja hiljem raamatus “Kuidas ma emaks kasvasin” kurtis, et mis MÕTTES on suurema lapsega keerulisem, beebid on ju nii keerulised…! Ja lihtsalt raputada teda, et tule mõistusele 🙂 Aga kahjuks ei saa me teada neid asju, mida me ei tea, enne kui me neid teame. Ja nüüd ma tean rohkem.

Kogu selle teekonna vältel olen ma saanud tunnistust, kui palju on häid ja toetavaid inimesi mu ümber. Kes toetab hea sõnaga, kes sõidab kaugelt kohale, kes leiab oma vabast ajast aega, et mind aidata. Ja ametkonnad on olnud väga toetavad, kool ja sealsed inimesed on asjas südamega. See on olnud tohutuks abiks. Ja annab lootust.

Niisiis ma istun siin oma isiklikus läbipõlemises ja püüan olukorda aktsepteerida. Mul on leinatamata veel paljud leinamised, sest kui elu muutub üleöö, tuleb see esmalt suure šokina, siis muundus see vihaks ja frustratsiooniks, siis masenduseks… ja millalgi peaksin need ülejäänud faasid ka läbi võtma, et mitte depressioonifaasi kinni jääda. Mu suurim viga (või noh, üks paljudest) on aga see, et ma küll oskan oma tundeid intellektualiseerida, aga mitte päriselt tunda. This part sucks ja ma ei oska seda. Ma vaatan Kamala Harrise valimisvideoid ja mul tulevad pisarad silma siis, kuid ma saan väga hästi aru, et tegelikult ma nutan sellepärast, mida ta esindab – lootust, et asjad lähevad ükskord paremaks.

See tunnete tundmise osa tõesti feels rude and unnecessary, aga no DAVAI, kui te ütlete, et peab, siis eks ma püüan. Kuidas seda täpselt teha, ma ju ei tea, aga ma püüan. Kui teil on häid nippe jagada, siis need on teretulnud, kommentaarium on avatud.

Olen seda postitust nüüd kirjutanud läbi mitmete pauside ja eri tegevuste ja mul pole aimugi, kas see kuidagi koherentselt ka kokku kõlab. Kuid selline see mu eluke praegu siin on. Pea on laiali otsas, magan ebaregulaarselt (aga nädalavahetuseti regulaarselt 12 tundi, sest vaimne ja vahel ka füüsiline kurnatus on nii suur), ja tõelist rahu tunnen tehes podcastikesi, toimetades oma tuvidega muuseumihoovil või pühendudes oma kabinetis tööle ja mitte mõeldes laiale pildile. Sest lai pilt on hoomamatu.

See periood saab kindlasti kunagi läbi. Ma lihtsalt ei arvanud, et see kestab kaks+ aastat, aga see peab kunagi läbi saama. Elul lihtsalt on kombeks laheneda. Ma pean seda uskuma.

sõprusest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Seda postitust olen ma oma peas kirjutanud alates 10. märtsist, kui oli Lisette sünnipäev. Nimelt olen ma viimastel aegadel väga palju sõpruse üle mõelnud ja Lisette on väga oluline tükk selles suures pusles, mis mu peas praegu otsib neid klõpsatusi ja klikke, mis pusle kokkupanekuga kaasnevad. (Ma eeldan, sest ma ise ei ole pusleinimene, aga kui ma vaatan neid pilte, kuidas Liis ja Tikker puslesid kokku panevad, siis mu peas käivad koguaeg ülimalt rahuldust tekitavad klõpsakad.)

Mulle tundub, et ma olen jõudnud kuidagi oma elus hetkel sinna, kus sõprused ongi kõige tähtsamad. Sest mu sõprussuhted on nii sügavad ja nii imelised ja nii igast küljest minu vajadusi katvad, et mul ei olegi tegelikult mitte midagi juurde vaja. On täiesti hämmastav, kuidas mu elus on inimesed, kes mind nii tingimusteta armastavad ja kes võtavad mu kiikse ja veidrusi omaks sellise soojuse ja leebusega – ja üldse mitte nii, et “ah okei, laseme tal olla, ta vahel on veits uhhuu, aga kannatame ära”. Isegi tööl olen ma jõudnud olukorda, kus ma saan olla kõige autentsem mina ise – ja seda võetakse vastu täielikult. Muidugi, ma olen ka pea kõikides eelmistes ametites olnud suhteliselt autentne, aga see on ikkagi alati käinud ühte jalga selle “okei, no las ta teeb neid asju ja vahepeal siis võitleme Dakiga, sest meile ei sobi, mida ta teeb”.

Lisette ütles mulle ükskord ka, et minu vältiv kiindumusstiil on ravinud tema ärevat kiindumusstiili ja ma olen selle lause üle ka väga palju mõelnud. Sest, jah, ma tean ju, et mul on vältiv kiindumusstiil, aga miskipärast on tundunud, et sõprussuhetes ei peaks sellele väga keskenduma. Ei peaks nagu väga analüüsima, sest “ju nad ikka on mul olemas”. Hakkame analüüsima alles siis, kui tekib suhe – aru saamata, et sõprussuhe on samamoodi suhe.

Mulle tundub, et me oleme teineteist tervendanud oma teekonna käigus. Ma näiteks üldiselt pean end selliseks sõbraks, kes on niikuinii alati olemas, isegi kui ma pole olemas. St ma võin istuda siin Kloksis oma mullis ja see ei tähenda üldse, et ma oma sõpru ei armastaks või neid ei igatseks või neile ei mõtleks. Aga ma ei istu neil koguaeg seljas. Sel lausel on muidugi negatiivne kaal kohe – Lisettega saadame me üksteisele koguaeg mingeid ülipikke voiss-podcaste ja ma ei võta IIAL seda nii, et “ta elaks mul seljas”. (Sellepärast mulle muide väga häälsõnumid ka meeldivad. Need on ehedad ja autentsed ja need ei sõida mu päeva sisse ja ma kuulan neid siis, kui ma saan ja vastan siis, kui ma saan ja nii ongi okei.)

Aga ma saan ka aru, kuidas see minu nn eemalolek võib tunduda – külm, kauge, “ah, teda ei huvita”. Ja selle balansi loomine sõprussuhtes, nii et sa päriselt tead, mis selle inimesega toimub ka siis, kui on vaikus eetris, see on üks suur kunst. Enamasti see kunst lihtsalt kukub oma inimestega välja. Alles nüüd. ma olen hakanud teadvustama kõike seda ja ma olen selle eest supertänulik.

Siit jõuame selleni, et kogu see deitimise asi. Kuidagi nii järsult jõudis mulle kohale, et ma ei peaks ÜLDSE deitima nende inimestega, kellega tekivad liblikad ja “SEE TUNNE OMG”. Et tegelikult ma peaks looma sõprussuhteid. Tinderis mulle vanasti ikka meeldis öelda küsimusele “Mida sa siit otsid?” vastuseks “Sõpru on mul küllalt, nii et sõpru ei otsi”. Nüüd saan aru, et tegelikult just sõpru ma peaksingi otsima. Sest et minu sõbrad on faking fantastilised. Mitte ükski mu partner minevikust pole olnud mulle nii hea sõber nagu mu sõbrad läbi aegade mulle olnud on. Ja kui ma suudan neid suhteid luua, kui need inimesed on olemas, kes suudavad mind nii armastada, siis siin peakski mu latt olema.

Ja see ei tähenda, et ma otsin nõela heinakuhjast, sest mul on päris mitu sellist sõpra. On olnud minevikus, on olevikus, on tulevikus. Järelikult ma olen väärtuslik nii nagu ma olen ja annan juba inimeste ellu päris palju juurde.

Muidugi aitas sellele arusaamisele kaasa ka tõsiasi, et ma olen aru saanud – väga suurele osale meestest lihtsalt ei meeldigi naised. Eile Sikiga rääkisime pikalt ühest ja teisest asjast ja mustritest, mida enda ümber näeme ja absoluutselt see veenis taas mind – on mehi, kellele absoluutselt naised ei meeldi. Jah, nad on naistega koos, aga neile ei MEELDI naised. Ja siis on see suur hulk mehi, kelle jaoks kõik, mis on seotud naiselikkusega, on halb, õudne, väkk, rõve, iuuuu. Nagu see tiktok, mida just nägin. “Ah et nad ei olegi vihanud geisid? Vaid nad on vihanud kõike seda, mis on naiselik ja feminiinne ja kuna geid…” jne.

Ma tean, et mu kuulajad teavad hästi, et ma olen see piff, kelle jaoks on podcastides juba eraldi kõllid hetkedeks, kui ma ütlen PATRIARHAAT või TOKSILINE MASKULIINSUS (mulle meeldib, et Genka on selleks juba oma viisijupigi loonud saates “Mis värk sellega on?”) – aga päris tõsiselt minu vaade maailmale ongi selline. Aastal 2014, kui ma läksin magistrisse, ja Barbi Pilvre loengus ühtäkki aru sain, misasi päriselt feminism ja patriarhaat on – mul ei ole võimalik enam kõike seda mitte näha. Mul on võimatu sulgeda silmi selle ees, kui ma näen õpitud abitust, toksilist maskuliinsust, kontrollifriiklust, misogüüniat. Ma pean päris palju igapäevaselt keelde hammustama, sest me kõik teeme oma valikud ise ja jumal ise teab, et ma olen kolistanud neid ämbreid nagu need soomlased, kellele pakutakse supermarketi avamisel tasuta ämbreid.

Aga oot, sõprusest siis…

Olen küll kirjutanud seda postitust oma peas pikalt, aga ega ma enam ei tea, kuhu ma jõuda tahtsin. Vist selleni, et esiteks ei saa kunagi ühelt inimeselt nõuda ja eeldada, et ta mõistab kõike sinus. Ja ei saa nõuda ja eeldada, et ta rahuldab kõik vajadused. Aga kui sõprusest alustada, siis see vundament peaks olema ikka juba palju-palju stabiilsem kui kõik muud vundamendid, mida ma elus senini rajanud olen.

Eks me näe.

Ma näen unes koguaeg armastust. Viimased paar kuud juba. Mu süda on olnud nii kinni ja ma ütlesin endale, et see on nüüd südame avamise aasta, aga võibolla see algabki unenägudest. Või jääb sinna. Igaljuhul – ööd on alati ilusad ja põnevad.

Ärgata ei tahagi.

EV 106, Daki 40, dakiblogi 20

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Täna 20 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Õigemini, päris esimene oli 20. veebruaril, aga mulle kuidagi meeldib vabariigi aastapäeva ka oma blogi sünnipäevaks pidada. Lugesin just neid esimesi, 20-aastase Daki kirjutatud tekste ja need oli kohutavalt masendavad. Hilisteismelise inimese äng, valu ja (siis veel diagnoosimata) depressioon. Sirvisin oma sünnipäeval – mida pidasin Kaiu rahvamajas, oma lapsepõlvemaal – vanaemale kingitud “daki.elab.siin” raamatut ja pole midagi öelda, ikka väga cringe on oma vanu tekste lugeda. Aga kuna ma tean, et väga paljud inimesed on sellega (ehk minu kirjutatuga, ehk minuga või minu eri versioonidega) aja jooksul samastunud ja neid on aidanud teadmine, et nad pole sarnastes tunnetes või mõtetes üksi, siis püüan ma mitte väga sellele mõelda, kuidas vana enda versiooni lähemalt vaatamine praegust mind tundma paneb.

Naljakas asi selle vanemaks saamisega. Viisin Milat lennujaama (ta läheb Siki perega Londonisse vaheajaks, mina jään koju puhkama ja üksindust nautima) ja rääkisime tee peal tema ärevusest ja sellest, kuidas tema maailma näeb. Ma sain temast hästi aru, sellest tundest, et tuleb vastata justkui kõigi inimeste ootustele ja kriitika peale oma käitumist muuta, kuniks sa lõpuks ei teagi, kes sa ise oled, sest sulle tundub, et sa pead olema keegi teine, et meeldida. Tahtsin talle nii väga öelda, et see tunne kaob lõpuks ära, ükskord leiad sa enda üles ja kõnnid oma kehas ja elus enesekindlalt – aga ma ei saanud seda öelda, sest esiteks ei saa ma seda ju garanteerida (otsime me ju tegelikult end terve elu) ja teiseks oleks see pisendanud tema tundeid.

Rääkisime veel sõjast ka. Mila läks täitsa leili, sest ta lihtsalt ei saa aru, miks sõjad olemas on. “Ma ei saa aru, sa oled TÄISKASVANUD INIMENE ja okei, ütleme, et sa tahad mingit maatükki, mis on kellegi teise oma, ja sulle öeldakse ei – siis ole NAGU TÄISKASVANUD INIMENE ja rahune maha ja lepi sellega. Sest muidu sa literally oled nagu mingi groomer või abuser, mis MÕTTES ei saa sa aru sõnast ei!?” Muidugi, sõda ongi ultimate abuse and violence, lihtsalt riikide tasandil, aga mõjutab ju meid kõiki.

Aga linnas oli kena, palju lippe ja palju rahvast, teel muuseumisse sattusin kõik-puhuvad kontrolli. Ei mäletagi, millal viimati puhuda sain. Soovisime head aastapäeva ja muuseumis jõudsime enne lendu veel kogu kambaga ekspo läbi käia ja tuur Maria unenäo ka ära vaadata. (Ausalt, tulge muuseumisse, seal on nii tore, sel nädalavahetusel on meil kogudest haruldased pingviinid ka välja toodud, aga muud näitused on ka ägedad ja no kohe eriti soovitan ma tuur Mariat muidugi.) (Ühtlasi, ma olen senimaani nii õnnelik ja tänulik, et saan loodusmuuseumis töötada. See maja, need inimesed, missioon ja igapäevatöö… ma lihtsalt olen nii õnnelik.)

Ja siis siuh ja säuh, oligi lennujaam ja vaatasin, kuidas nad turvaalasse kadusid. Teadsin, kui närvis vaene Milake on, aga kõik laabus, said kenasti läbi. Seda arutasime ka teel, et miks lennujaamad ärevust tekitavad. Taipasin, et mulle just ikkagi meeldib – mulle meeldib, kui on reeglid ja ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Mulle meeldib olla muidugi PERFEKTNE reisija, kel on kõik asjad kolme sekundiga õigetel kandikutel ja valmis väravast läbi kõndima. Aga see on vist umbes sama, kui ma ükskord ühel toona viimasel visiidil psühholoogi juurde tundsin, et olen läbinud kursuse viielisena, sest p-loog ütles: “Ma näen enda ees võimekat naist, kes saab igas olukorras hakkama.” Jah, olid ajad…

//

Foto autor: Birgit Paidre

Aga et siis 40. Täiesti hoomamatu on see vananemine. Mulle meeldib inimestelt küsida, kui vanad nad oma peas on. Mina olen vist kuskil seal 30ndate alguses oma peas, kuigi mõtlesin täna just tagasi sellele ajale ja seal oli ikka palju rapsimist ja meeleheidet, enda otsimist, leidmist ja jälle kaotamist. Mõtlesin sellele esimesele lahutusjärgsele peikale, kellega jäi afäär lühikeseks, aga kes aitas mul aru saada, et üksikemana1 on samuti võimalik deitida ja elu lahutusega ei lõppe. Mõtlesin sellele, et läksin lahku kolm aastat tagasi ja märkasin eile, et mu eks on mind TikTokis jälgima hakanud. Ja et see kolm aastat vallalisena on olnud vist üks mu kõige pikemaid selliseid perioode, kus ma pole praktiliselt üldse aktiivselt deitinud. Mõni üksik erand, mis kinnitab reeglit.

Ja kui rahus ma sellega olen. Eriti, kui ma mõtlen tagasi sellele noorele 20aastasele Dakile, kes blogima hakkas. Milline üksildus ja meeleheide, kõik see armastuseotsing, aga ikka ja jälle valest kohast. Olen palju vallalisust enda jaoks mõtestanud ja ümber mõtestanud, vahel on muidugi praegugi päevi, kus olen üksildane ja mõtisklen, et kas tõesti nii jääbki. Vahel on sellega lihtsam olla, vahel raskem. Aga enamasti siiski lihtsam. Latt on väga kõrgel, enneolematult – ja see ongi okei. Kui mu latt oleks 20ndates olnud vähegi kõrgemal kui põrand, oleks elu kulgenud hoopis teistmoodi. Aga ma ei saa for the life of me öelda, et ma kahetsen. Ei kahetse päevagi, sest muidu ma ei oleks siin nii nagu ma olen. See on olnud minu (väga käänuline) teekond ja ma olen tänulik.

See vist ongi praeguse ajastu märksõna. Tänulikkus. Eriti viimase 1,5 aasta valguses, kui on olnud koduses mõttes päris keeruline ja raske põhjustel, mida ma avalikult lahkama ei hakka. Aga ma olen tänulik, et mu elus on need inimesed, kes mu elus on. Et mul on toetav ja superäge perekond. Et mul on palju asju, mida ma saan teha suure kire ja põlemisega. Et mul on mu kodukoobas, kus ma saan pugeda kookonisse ja taastuda. Et mul on mu hõim.

Ja et Eesti on vaba. Varsti on rahu ka vabas Ukrainas. Nii lihtsalt peab minema.

Head vabariigi aastapäeva meile kõigile ja head kolmanda kümnendi algust dakiblogile ja head viienda kümnendi algust minule.

  1. Tehniliselt ma muidugi pole üksikema, sest mu lapsel on isa, kes aitab ja toetab. ↩︎

slow living

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Peaksin tegelikult möödunud aasta küsimustes kokku võtma (eelmisel aastal jäigi see vahele ja see on ometi ju kõige dakilikum postitus, mis üldse on olemas formaadi mõttes), aga täna inspireeris mind hoopis Lisette.

Lisettega oleme sõbrannad viimased paar-kolm aastat, mis ei tundu ehk pika ajana, aga see-eest oleme me tõesti väga lähedased. On palju asju, mida ma saan rääkida ainult temaga ja mitte sellepärast, et teised lähedased ei mõistaks või ma kuidagi midagi varjaks, aga meil lihtsalt on selline… oma keel. Lisette käis külas “Naistejuttude” saates – selles minu esimeses podcastis, mis tähistab sel kevadel juba seitsmendat sünnipäeva. Muidugi ei tee ma ise seda saadet juba ammu, lõpetasin kui lahkusin meediamajast ja ausalt öeldes oli minust see kirg nende teemade sel viisil kajastamise vastu ka ära kadunud. Kristinka aga võttis “Naistejutud” ja andis talle uue(mapoolse) vormi ja sisu ja ehitab seda saadet sellise armastuse ja kirega, et teeb südame soojaks.

Soovitan igal juhul Lisette lugu kuulata, aga ennekõike tahaks ma muidugi endast rääkida.

Kui ma sügisel loodusmuuseumisse kandideerisin, tegin seda poolpimesi. Vaatasin seda kuulutust, mis oli kogemata mu postkasti tulnud, mitu-mitu korda, mitu päeva järjest. Ja lõpuks klikkisin “Kandideeri” nii, et ei teinud vist CVdki korda, kaaskirja kirjutamisest rääkimata. Kohutavalt ebaprofessionaalne, aga mõtlesin, et okei, ma ju niikuinii enne järgmist sügist ei plaani karjääris muutusi teha, selline oli mu plaan. Aga miski kripeldas ja näris. Mitte, et agentuuritöö oleks mind õnnetuks teinud, aga nüüd tagasi vaadates ma mõtlen, et ma olin vist väsinud. Inimesed, kliendid ja projektid olid kõik väga toredad, aga ma ei saanud olla piisavalt loominguline ja ühe teema pealt teise peale hüppamine, ühe kliendi soovilt teise kliendi vajadusele ruttamine väsitas päris korralikult. Ja see kõik oleks olnud okei, kui mul ei oleks kodune elu praegu selline, mis nõuab mult tohutult energiat ja pühendumist.

Igal juhul, loodusmuuseumisse ma lõpuks tööle saingi – neist märkidest, mis mind siia juhatasid, peaks eraldi kirjutama. Aga Lisette oli üks neist, kes uskus esimesest hetkest, et see ongi see koht, kuhu ma jõudma pean. See sõber, kellele ta saates viitab, olen muide mina – see, kes ütles, et ta lõuna kestab 10 minutit. Ehk siis mu elu oli olnud aastaid üks kiirustamine ja ruttamine. Kähku-kähku vaja reageerida uudistele, kippelt lugu üles ja järgmise kallale! Kähku-kähku vaja tegeleda kliendi sooviga! Kiirelt luua strateegia, sest aega ei ole, aega ei ole üldse! Juba üleeile oli vaja! Kiirusta, kiirusta!

Ja ma ei taha enam kiirustada. Ma tahan käiguvahetust. Ma tahan luua ja ma tahan töötada suurte eesmärkide nimel, ma tean, et ma teengi mingeid asju väga kiiresti ja võin kiirelt reageerida, aga mul peab olema tunne, et see on minu vabadus. Et see pole kiirustamine, vaid see ongi omas tempos tegemine. Ja mingid asjad lähevadki nii kiirelt, sest ma olen neis kiire. Aga et see surve pole ilmtingimata väline. Muidugi ei saa seda alati valida, aga meeleseisundi muutust, seda vajasin ma küll.

Ja agentuurist muuseumisse minek on olnud täpselt see käiguvahetuse aeg. Juba tööd üle andes ei võtnud ma agentuuris uusi asju teha, sest oli ju teada, et ma lähen ära. Lõpetasin rahulikult vanasid asju, tõmbasin otsi kokku. Siis oli nädalake puhkust, kus mul oligi päriselt aega teha lõunauinakuid, näha unenägusid ja neid mäletada. Mediteerisin mitu korda päevas. Siis liitusin uue meeskonnaga, aga kohe ju tulidki jõulud peale. Ja niimoodi sammhaaval olen ma uude ellu kohanemas ja täna tundsin üht asja nii selgelt.

Ma nimelt püüdsin olla valmis selleks, et ma tunnen end uues kohas alguses kohutavalt üksildasena. Sest see on alati nii olnud – isegi, kui ees on tuttavad inimesed, läheb perekonnatunde tekkimiseks aega. Ja see on okei.

Aga täna ma sain aru, et ma ei tunne end üksildasena. Kuigi ma istun omaette kabinetis, enamiku ajast üksinda. Aga ma pole ÜKSILDANE. Ma saan käia muuseumis ringi, suhelda ääretult huvitavate ja inspreerivate inimestega, kes kõik annavad mulle ideid selleks, et ma saaksin jutustada muuseumi lugusid. Rääkida neid lugusid kõikides erinevates vormides. Ja just lugudejutustajana olen ma end kõige rohkem elus tundnud. Et see on see, mida ma päriselt sisimas tahan olla ja olen. Et minus on see geen – kui ma oleks sündinud kiviajal, siis poleks ma viitsinud jahtida, vaid ma oleks olnud see, kes istub ja valvab lõket ja jutustab õhtul lõkke ümber lugusid ja kuulab teiste omi, et neid hiljem jälle edasi rääkida, pärimuse säilimiseks.

Ja Lisettele seda sõnastades, seda mitte-üksildust, sain ma aru, et ka füüsiline ruum, tõepoolest. Mul on oma väike koopake, mis muutub aina hubasemaks ning jah, ma olen üksi ja enam pole avatud kontoris nagu ligi 10 aastat ja ehk pealegi olin harjunud olema – aga ma pole üksildane. Teiste inimeste keskel tunda end üksildasena on palju-palju kergem. Minna uude kohta, kus su ümber on palju uusi ja võõraid nägusid, kes kõik tunnevad end nii koduselt, sina oled ebalevalt alles enda kohta leidmas… See on hoopis teine kogemus.

Ahjaa, tegelikult pidin hoopis aeglaselt elamisest…

Käisime täna kolleegidega lõunal ja kui olime ära söönud, jäid kõik veel istuma. Mina ei mallanud oodata ja hakkasin tõusma, et noh, läheks ikka tööle tagasi ka, poolnaljatledes. Ja muidugi me läksime, aga just see moment oli minu jaoks nii märgiline. Et nii on ka täiesti okei. Et ei pea sööma joostes, võibki jääda korraks veel istuma ja juttu ajama. Ja et su jaoks leitakse aega.

Muidugi, ärge saage selles mõttes valesti aru, et muuseumitöö oleks nüüd hirmus igav ja aeglane. Hakkame ehitama uut muuseumimaja ja juba on meil selle asjaga megakiire. Aga nagu Lisette saates räägib, ei tähenda aeglane elamine laisklemist ja uimerdamist. See on päevas hetkede märkamine ja endale nende hetkede lubamine. Ning ma sain aru, et ma olin selle osa endast kinni vajutanud, vähemalt osaliselt. Varem märkasin ma palju rohkem – ja ma loodan, et aktiivselt nüüd selle kallal töötades tuleb see oskus taas mul meelde.

kõige-kõigemad 2023

Argielu Leave a reply

2015, 2017, 2018, 2020, 2021, 2022

Kolm kõige paremat hetke 2023

Kui mulle septembris tundus, et lõpuks hakkavad asjad minema ülesmäge

See hetk oli üürike, aga see tõi kaasa sellise vabanemise, et mul käis pea ringi. Hetkeks oli mul lootus ja mulle kangastus, milline võiks olla päriselt üks rõõmus ja tasakaalukas argipäev. Kaua see ei kestnud, vaid mõned nädalad, aga see andis vajaliku hingetõmbepausi, et mul oleks jaksu edasi läbi elujama sumbata.

Kui ma maandusin Pariisis

…ja see, kui paljud sõbrad-tuttavad sellele hetkele kaasa elasid! Imeline, ma tegin selle ära!

Kui Siki sammus mööda lossikäiku altari suunas

Ja ma lihtsalt nutsin ja nutsin, kuigi pidin hoopis filmima. See oli nii ilus, selles päevas oli nii palju armastust ja ta on väärt kogu seda õnne, mis on lõpuks temani jõudnud.

Kolm kõige sitemat hetke 2023

Kildudeks

Me olime autos ja ma lihtsalt purunesin kildudeks. Ma teadsin, et ma ei tohiks, lapsed olid ju ka, Siki oli ka, aga ma ei suutnud enam seda meeleheidet endas hoida. Ma lihtsalt nutsin ja ütlesin välja kõik kõige pimedamad mõtted, mis on mind üle aasta painanud. Hiljem nutsin veel, ja lõpuks tundsin, et selle nutuga ma lasin teatud asjadest lahti. Hakkas natuke kergem.

Hommikud

Neid õudseid hommikuid on nii palju. Kunagi ei tea, kuidas saab, kuidas laheneb. Ja sageli ei lahenegi.

Majanduslik olukord

Inflatsioon on ära söönud kogu mu võimekuse raha kõrvale panna, lisame siia ka autoga juhtunud üllatusjamad. Teeb murelikuks.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2024

Süda

Ma loodan, et ma suudan oma südame taas avada.

Lahendus

Mingi lahendus peab saabuma. Lihtsalt peab.

Usu

Ma klammerdun oma usu külge, et miski siin universumis pole juhuslik ja et see kõik toimub põhjusega.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma ilmselt enam ei juhi ühtegi kolmkeelset pulma ja kuigi oli väga tore, ma enam vist ei soovi ka.

Ma ei püüa enam korraga teha kolme inimese tööd.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2023

Aasta armastajad: Siki & Alex

Aasta reisija: ema

Aasta tublidused: Inku, Lisette, Heidi

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kurnatus.

aastakokkuvõte 2023

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Sel aastal kirjutan oma traditsioonilist aastakokkuvõtet Saaremaal. Perekond valmistub vaikselt näärideks – meil on alati kombeks omavahel ära jagada, kes mida lauale teeb-toob. Minu õlule jäi, nagu ikka, mu mandariinikook, ja kuna selle tegin juba eile valmis, siis saangi hetkel siin diivanil kassi kaisus oma blogidakindust korraldada.

Meeleolult on selleaastane aastavahetus meeldivam. Suured mured, mis hakkasid kummitama möödunud sügisel, pole kaugeltki veel lahenenud, aga ühest küljest olen ma vist selle olukorraga harjunud, teisest küljest ma tean, et ma teen kõike endast olenevat, et neid lahendada. Lisaks tegin ma taas karjääris väikese kannapöörde ning juba tunnetan, et tänu sellele jääb mu elus stressi palju vähemaks. Kindlasti ei tähenda see, et tööd oleks vähem, kuid töö iseloom on teistsugune. Aga sellest ma kirjutan ehk mõnes teises postituses.

Pealegi tulime me just reisilt ja kuigi kere on väsinud, siis meel on… tunnen, et meeles on mingid sõlmed end lahti kerinud nende viimaste nädalate jooksul. Ja ma tunnen, et mul on kergem hingata.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018, 2019, 2020, 2021, 2022)

1. Mida sa tegid aastal 2023, mida sa polnud varem teinud?

Ma sõin esimest korda austreid. Ma veetsin jõulud Prantsusmaal. MA KÄISIN PARIISIS. Ma käisin pereteraapias. Ma aitasin korraldada suurkontserte The Weeknd ja Depeche Mode.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Üle mitmete aastate (no julgelt 15 aastat olen seda lubanud) jõudsin ma lõpuks Pariisi. Tõsi, ma ei ööbinud seal, aga ma nägin ära kõik põhilise – Triumfikaared ja Champs-Élyseés, Eiffeli torni ja imelised vanalinnahooned.

Lisaks lubasin enda kallal tööd jätkata ja valguse poole sammuda. Jah, oli hetki, kus ma vajusin täiesti pimedasse mülkasse, oli üks eriti valus hetk, mil ma purunesin hüsteeriliselt suisa kildudeks, aga ma olen end jupphaaval tagasi kokku lappinud. Lisaks luban tegeleda paremini oma tervisega, sest et suvel selgus, kui käest mul see tegelikult on. Õnneks eksisteerib moodne meditsiin.

Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa! Üks übernunnundus tuli siia ilma juurde.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oleksin peaaegu saanud öelda, et ei, kuid maale jõudes selgus, et üks armas Ronnie on läinud koerte vikerkaaremaale. Kerget käppa, armas sõber! Kuulsuste surmadest raputasid kõige rohkem Dooce’i ja Matthew Perry lahkumised.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2024, mis puudus aastal 2023?

Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.

6. Mis riike külastasid?

Prantsusmaad.

7. Mis kuupäev aastast 2023 jääb igaveseks su mällu? Miks?

18.12.2023 – algas mu elu loodusmuuseumis.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Palju töiseid projekte õnnestus. Podcastikogukonnad on mul imelised. Aga vist ikka loodusmuuseumisse jõudmine on üks suurimaid kordaminekuid.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Jätkuvalt tunnen, et olen emana läbikukkunud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Tervis, selgus suvel, oli väga-väga käest ära. Koroonas olin ka jälle. Selg on täitsa pekkis, kuid füsioterapeut on mul jätkuvalt imeline.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mul ei meenu ühtki materiaalset asja, küll aga ehk Taylor Swifti Eras Touri filmi esilinastuse piletid. See elamus, mis ma sain ja mille sai mu tütar… See, kuidas ma olin tunnistajaks sadade noorte inimeste ühtekuuluvustundele ja hetkelistele sõpruste tekkimisele… See oli imeline.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Siki ja Alex – he ovat nyt naimisissa. Ja muidugi mu lähiring: Lisette, Heidi, Katu, Andra, Inku. Imelisi inimesi mu elus on palju ja ma olen ääretult tänulik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Söögile ja autoparandusele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Suvised pulmad. Ja paar korda olin ma elevil, sest tundus, et ma saan deidile, aga kõik need õhupallid visisesid kiirelt tühjaks.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2023 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Viibinud meeleheites.

20. Kas sa armusid aastal 2023?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Eriti sarju ma viimasel ajal ei vaata, olen rohkem Youtube’i kolinud oma meelelahutusega. Aga kindlasti “Good Omens” ja “Doctor Who” tagasitulek olid tipphetked. Väga elasin kaasa Watcherile (Ryan, Shane ja Steven Lim) ja “Project Fear” pundile.

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  “Kikimoorid; “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”, “Kosmose peatus”, “Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Nope.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), ja mu voodi ümber on hunnikutes lugemata raamatuid. Aga kõige rohkem mõtlesin vist Dooce’i raamatule “Valedictorian of Being Dead”, mida lugesin vahetult tema enesetappu. See raputas mind väga. Samuti Matthew Perry “Friends, Lovers and the Big Terrible Thing”.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Sel aastal jõudsid Food taas mu Spotify Wrapped esikohale, aga Taylor Swift ei olnud kaugel maas. See lihtsalt on hardcore Swiftiga kooselamise kõrvalmõju, kuigi ma tõesti armastan Swifti nüüdseks ka ise. Ta on lihtsalt geniaalne. Aga avastustest tooks hoopis esile nn TikToki-muusika. Näiteks avastasin enda jaoks Carlos Ukareda (olin pikalt veendunud, et ta on kuskilt välismaalt). Aga mu lemmik-lemmik lugu üldse, mis paneb mind pea alati nutma ja ajab ihukarvad püsti, on “If I Were a Fish” Corookilt ja Olivia Bartonilt.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Värsket hingamist, mingit suuremat sorti muudatust.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma vaatan väga vähe filme, aga sel aastal sattusin kinno päris palju. Suurima elamuse pakkus muidugi “Savvusanna sõsarad”, ma lihtsalt ei suutnud pisaraid peatada.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 39 ja tegime dinneri T1 selles supervaatega baaris. Paraku tehti seal palju vesipiipu, mis ei klappinud hästi rasedaga seltskonnas, aga jätkupidu vanalinnamüüris oli fantastiline.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma poleks jätkuvalt pidanud pidevalt kasutama sõna “koolitõrge”.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nõiamoorikleidid for the win.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ausalt öeldes vist Heidi ja Lisette ja Siki kõige rohkem.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Taylor Swift takes the cake sel aastal.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu ülemöödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror. Sel aastal lisan siia veel Laura Mallene paar päeva tagasi avaldatud artikli kiriku kaitse all toimuvast perevägivallast. Sees ikka räigelt kihvatas.

34. Keda igatsesid?

Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Uusi tuttavaid oli küll, aga vist kõige lahedam oli päriselus näha neid tuttavaid esimest korda, kes on olnud tuttavad läbi ekraani või podcastimaastiku juba mõnda aega.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2023 õpetas.

Ütle hästi. Kui sa märkad midagi, mis on ilus või hea, siis ütle seda. Loo maailma nii palju positiivsust, kui sa vähegi suudad.

Rohaan ja sõbrad

Muusika, raamatud, kinokunst Leave a reply

Lisaks Dooce’i raamatule olen tegelikult lugenud päevakajalisemaid raamatuid ka. Eelmisel nädalavahetusel jõudis minuni Triin Lellepi “Vestlused tulnukaga. Minu sõber Rohaan” ja lugesin selle ühe pärastlõunaga läbi.

Olen muidugi näinud, kuidas selle raamatu üle somes ilgutakse ja mind kogu see ilkumine isegi mitte ei häiri, vaid teeb natuke kurvaks. Üldse kogu see vastandumine ja polariseerumine on viimasel ajal nii vaenulik, et väsitab. Selge, et on asju siin ilmas, kus tuleb võtta selged seisukohad ja eristada, mis teeb inimesele reaalset kahju ja mis mitte, aga üldiselt mul on elus paar põhilist uskumist, mida püüan järgida. Ela, ja lase elada on vist üks põhilisemaid neist. (Seniks, kuni elame nii, et kellelegi teisele kahju ei tee.)

Aga raamatu juurde.

Kirjutatud on see väga lobedas stiilis ja läks kiirelt, nagu öeldud. Aga kuna ma olen spirituaalses maailmas mitme jalaga sees olnud – olgem ausad – lapsepõlvest saadik, siis ikkagi midagi uut siin raamatus minu jaoks ei olnud. Ikka need vanad head põhitõed: järgi oma kirge, ela ja lase elada, oleme tulnud siia põhjusega õppetundi saama. Uudsed olid ehk vaid Rohaani maailma detailid, aga kuivõrd olulised need detailid suures plaanis on…? Minu jaoks ei olnud. Olid huvitavad lugeda.

Ilgutakse väga palju ka kogu kanaldamise teema üle, aga iga inimene, kes on elus vähemalt korra mediteerinud või vähemalt korra oma intuitsiooni järginud, ei peaks kanaldamise mõiste osas olema skeptiline. Meil kõigil on “peas” hääled, mis meiega räägivad (mõndadel inimestel ei pidanud olema sisemist monoloogi, aga ma ei peagi praegu seda silmas). Meditatsioonis ja intuitsiooni kuulates on need “hääled” ehk teistsugusemad kui igapäeva ratsionaali tagudes, aga nad on olemas. Kanaldamine protsessina ei olegi igaühe teema ja see on okei, aga teha nägu, nagu tegemist oleks millegi täiesti uskumatuga ja arusaamatu jamaga? No kuulge, olge nüüd. Mul on elus olnud väga palju hetki, kus mulle on “saadetud” mõtteid ja pilte, mille päritolu ma ei tea, kuid mis on siiski osutunud tõeseks ja mind abistavateks. Ma ei sea neid kahtluse alla, ning mul ei ole ka tingimata vaja teada kogu tehnilist protsessi, kuidas see toimib. Umbes nagu ma ei pea teadma, kuidas töötab auto mootor, et autoga sõita.

Kristlikus maailmavaates muidugi on veelgi tavalisem, et inimesed saavad nägemusi ja sõnumeid ja neid vahendavad. Aga see on sootuks teine teema.

Mu point on see, et lõppeks pole vahet, kellega me oma peas räägime ja kes meile nõu annab. Eriti, kui ta annab universaalselt head ja mittekahjulikku nõu, nagu seda teeb Rohaan. Rohaan lihtsalt kordab asju, mida me kõik võiksime teada või vähemalt millest võiksime teadlikud olla. Usalda universumit, järgi oma südame kutset. Mis siin nii väga arusaamatut ja vastuolulist on?

Saan aru, et kogu viimaste aastate vaxxivastasus ja lamemaalaste tõus on tekitanud superallergilise hoiaku kogu #uhhuu teema osas (ja osalt on see täiesti põhjendatud – nagu iga asja puhul, millega ekstreemi minnakse). Ja skeptilisus on okei. Aga ilkumine lihtsalt ilkumise pärast… minu vaates, not so much. Ela, ja lase elada. Eriti juhul, kui kellelegi liiga ei tehta. (Ma ei väsi kordamast, kui oluline see on.) Muide, kogu sellest uhhuu-teemast räägin ma esmaspäeval välja tulevas podcasti “Puudutus” osas, kus külaliseks käisin, seejuures puudutame (hehe) ka toksilise spirituaalsuse teemat. Sest absoluutselt iga asja annab toksiliseks ajada, kindlasti. Aga andkem ometi meile kõigile vaimujõudu vahest aru saada.

Triin Lellepile ja Linusele soovin edu ja jaksu, loodan, et saan nendega ühel ööl tulnukavaatlustele kaasa minna. (Muide, oleme me kõik kollektiivselt unustanud, et “tulnukad” on kinnitatud suurte valitsuste poolt juba mõned ajad? Ei?) Eriti soovin jaksu ja jõudu kibedate kommentaaridega hakkama saamiseks, aga küllap neil seda soovi eriti vaja polegi, sest kui asja vaadata suures plaanis, siis… Mina näiteks usun, et kõik asjad, mida praegu nimetame “paranormaalseks”, saavad mingil hetkel “teadusliku” selgituse. Kvantfüüsika juba annab üsna palju vihjeid sellele, kuhu liikumas oleme, aga sinna läheb veel mitu põlvkonda aega. Ja ma olen samuti valmis elama oma paranormaalsusest ja maagiast rikastatud igapäevas, sest see lihtsalt teeb mu elu ilusamaks.

Pluss: me elame usuvabaduses.

Suurem asi raamatuarvustus vist ei tulnud, aga igal juhul oli see üks armas raamat. Triin kirjutab ehedalt ja toredalt, ja – päris tõsiselt – Rohaani chill ja relax suhtumine kuluksid väga paljudele meist ära. Nii et chill ja relax! Universum on suur ja lai ning arvata, et me oleme siin üksi, on harukordselt ülbe. Aga ega me niipea tõde teada ka ei saa. The truth is out there.

kõik, mis on vaja teha

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Lugesin eelmisel nädalal läbi Heather B. Armstrongi “Valedictorian of Being Dead” raamatu ja juba sellega pihta hakates mõtlesin, kas see on mu vaimsele tervisele hetkel parim valik. Senini kahtlen, aga vähemalt annab see hea võimaluse eilse vaimse tervise päeva tuules depressiooniteema üles võtta.

Ma olen depressiooniga heidelnud (ja sellele alla jäänud) aktiivselt taas viimase aasta. Umbes-täpselt nüüd saabki aasta täis, kui esimest korda üle pikkade aastate kippusid pähe sundmõtted, mis otseselt ei olnud seotud sellega, et ma ei tahaks enam elada, kuivõrd sellega, et ma enam ei jaksa ja maailm oleks ilma minuta palju parem koht, sest ma lihtsalt ei saa hakkama.

Minu seekordne depressioon on, nagu öeldakse, situatsiooniline. Niikaua, kuniks see konkreetne situatsioon minu elus, mis depressiooni põhjustab (?) läbi ei saa, niikaua pean ma kannatama või siis… leidma endas jaksu ja ajumahu, et õppida sellega rahumeelselt elama. Aastaga pole see veel õnnestunud ja kui nüüd tuleb otsa teine samasugune aasta, siis ma ei tea, kas selle aastaga ka õnnestub. Kuna see Situatsioon kaalub palju ja mõjutab mitte ainult minu elu aastateks, siis ei saa ma seda mingil juhul ignoreerida, ennast sellest ära lõigata, ega ka sellest avalikult rääkida. Lihtsalt mõistke, kui ütlen, et raske on.

Heather ehk Dooce kirjeldas oma raamatus, milline raskus oli tema jaoks lahe lapse üksikvanemaks olemine. Kuidas ta ärkas hommikuti ja murdus kohe koorma all, mida ta nimetas All The Things That Need To Get Done. Ja ma mõistan teda superhästi. Mu hetkeline lahendus on see, et ma püüan hommikuti mitte mõelda, sest kui ma hakkaks mõtlema Kõigele, Mis Vaja Teha, siis ma murduks samamoodi. Mu ainus variant on vedada end sammukaupa läbi erinevatest rutiinsetest situatsioonidest (jah, ka Situatsioonist), mis kas lahenevad soodsalt või vähemsoodsalt. Panna kirja kalendrisse kõik asjad, mis ma vähegi kirja saan panna, sest muidu ma lihtsalt ei orienteeru enam selles kõiges, mis on päevades vaja tehtud saada.

Palju räägitakse ka mental loadist, mis enamasti peredes on naiste peal. Meie puhul, minu peal. Mu aju on täis erinevaid pisiasju alates sellest, kus on juuksehari ja käsitöötarbed ja lõpetades järje hoidmisega, mida on vaja autoga teha ning millal viia kass operatsioonile. Millal on vaja vetsupaberit, kas hommikusöögiks on midagi, mis kuupäeval piim pahaks läheb, kas hakkliha kehtib homseni ja kas see tuleb täna ära teha, mida teha söögiks, kus on riided, kas laps saab üles või ei saa, millal on raamatukogu lahti, kas stuudiumisse olen täna ikka vaadanud või ei ole (tegelt sellele küsimusele annab ärevus kohe vastuse – kui ärevus laes, siis on vaatamata). Ja kuhugi võiks mahutada oma asjad ka. Mis päeval selle saate salvestus, mis päeval tolle saate salvestus. Kui täna salvestame selle, eetris peab olema tol ajal, siis millal pean hiljemalt toimetama, et saade üles saaks. Kas eeltöö on tehtud. Kas patreon jookseb.

No ja muidugi võiks vahel vaadata neid siniselt vilkuvaid aknaid, kus murelikud sõbrad uurivad, kas minuga on ok ja kas mind saab aidata ja kas Situatsioon on tagasi. Oskan vaid ohata, sest olen Situatsioonist nii palju rääkinud, selle läbi analüüsinud erinevatest nurkadest, abiks pöördunud kõikide instantside poole, aga lõppeks on nii, et mina ja Situatsioon istume hommikul kell 7 ikka kahekesi vastamisi ja mitte keegi teine mulle siin appi ei tule. Ikka ise pean selle Sisyphose kivi mäest üles veeretama. Ja aina rohkem ma tunnen, et mul ei ole enam jaksu.

Dooce oma raamatus kirjeldab põhimõtteliselt seda tunnet, selle erinevusega, et kui mul on konkreetne Situatsioon, siis tal oli *žestikuleerib kõikehaaravalt* elu. Mida ta ei händlinud ära. Kuigi tal oli tugev toetusvõrgustik, kes käis abis, oli ta ajukeemia ikka nii pekkis, et ta ei händlinud ära. Kuniks ta hakkas saama eksperimentaalset ravi, mis tõesti, tundus, et tõi talle tohutu leevenduse. Muidugi ei lahenda ravi su elu või Situatsioone, aga ta annab sulle vähemalt vaimse paindlikkuse ja jõu sellega adekvaatselt tegeleda. Nii läks minuga möödunud aastal, kui ma taas olin sunnitud antidepressandid vastu võtma. Situatsioon ei lahenenud, nagu näha, on see tagasi, taskus kättemaks (sest olin septembri alguses julgenud kaks nädalat kergendunult hingata ja isegi üle pika aja tunda, et äkki on mul kunagi jälle võimalik olla õnnelik), aga ma suutsin eluga jälle hakkama saada.

Järgmisel nädalal saan helistada arstile ja vähemalt ma tean, et mulle on olemas töötav lahendus. Mitte Situatsiooni osas – see näibki lootusetu, hetkel veel eriti. Aga võibolla ma tunnen end varsti jälle natuke paremini. Et ma suudan jälle hingata. Sest praegu on seinad mu ümber kokku vajumas ja ma olen nende alla jäämas ja tundub absoluutselt feilija asi öelda, et ma ei saanud jälle hakkama. Mis tekitab massiivset süü- ja häbitunnet.

Dooce tegi enesetapu selle aasta mais. Ta valis selleks tulirelva, mille ta oli oma elukaaslase Pete’i eest salaja ostnud. Vaatasin tema matuseid ja Pete ütles, et hoolimata edukast ravist, mida Dooce oma raamatus kirjeldas, läks kõik ikkagi allamäge. Ja kiirelt. “I stopped counting at 12,” ütles ta enesetapukatsete kohta ühes aastas. Üle 12 suitsiidikatse aasta jooksul. See naine oli tough as nails, aga lõpuks ta vandus ikkagi alla. Nii rets võib olla depressioon. Muidugi lisandus sellele ka muid asju: alkoholism, mida ta hiljuti tunnistas; väidetavalt oli ta ka ebajärjepidev ravi osas… Aga lihtsalt kogu see raamat, kogu tema lugu, eriti lõppu teades… See murrab mu südame ja ometi on see nii lähedal, et kui sirutaksin käe ja paneksin silmad kinni, tunneksin kogu seda valu oma kontideski. Nii hästi tunnetan ma seda kõike praegu.

Paljud meist võitlevad oma deemonitega ja kannavad oma koormaid, millest teised midagi ei tea. Kellel on omad asjaolud, kellel omad Situatsioonid. Nii lihtne on eemalt öelda, eks, et võta kergemalt, ole tsill, kui seda lihtsalt pole võimalik teha. Kui lihtsalt on üks Situatsioon, mis jätkub; või on ajukeemia, mis keeldub koostööd tegemast.

Ole oma lähedastele toeks – kui sul on selleks endal jõudu ja jaksu. Ja kui mõni su sõber ei jaksa sinuga aega veeta nii nagu varem, siis anna talle aega. Juhul, kui ta seda vajab. Võibolla vajab hoopis, et sa hinnangutevabalt, püüdmata lahendusi pakkuda, ta ära kuulaksid. Võibolla ta vajab konkreetset abi, mida sa saad pakkuda – sooja õhtusööki, mille sa ise tema eest ära teed. Abi koristamisel. Hoiad tema beebit, kuniks ta rahus duši all käib. Ja kui sa oled nagu mina, kes hetkel ei jõua, siis… püüa ennast vähem süüdi tunda.

Ja ma tean, kui super raske see on. Aga püüame ikka.

Eksperiment: kas on võimalik ära elada miinimumiga?

Argielu 10 Replies

Lugesin Naistelehe toimetaja eksperimenti, kus ta proovis nädal aega katta kahe inimese toidulaua 110 euroga, mis on seatud toimetulekupiiriks. Ja kuna oktoober oli niikuinii juba tulemas selline kuu, kus pidin palju säästlikumalt elama kui muidu; ja kuna Lisettega kuidagi tulid rahaasjad jutuks – siis läkski nii, et panime mõlemad endale väljakutse: 2.10-8.10 katta kahe inimese toidulaud 110 euroga, mis lihtsa arvutusena näitab, et päeva kohta on see 15 eurot. Tema elab küll elukaaslasega ja mina teismelisega, aga põhimõtteliselt oleme vist võrreldavas olukorras. Või noh, eks ta kirjutab sellest ise, äkki ei ole ka, minul toidule palju vähem piiranguid kui temal.

Hakkasin postitust kirjutama neljapäeval, et mitte nädala algust ära unustada ja saan kohe etteruttavalt öelda, et juba neljapäeval tean – ei tule ma selle rahaga välja.

Samuti võtsin selle summa vaid toiduasjadeks, mis tegelikult, jah ma tean, ei ole eksperimendi mõttes siis enam toimetulekupiir. Kütus, arved jms läheb muust eelarvest.

Aga alustame algusest.

Esmaspäev

Olin juba ette nii väsinud ja tüdinud (nagu ikka esmaspäeviti), et menüü plaanimisele suurt ei jaksanud energiat panna. Sellises olukorras pöördun ikka vanade lihtsate väljakujunenud asjade juurde: sel korral praetud hakkliha kartulitega. Kartulid olid kodus olemas, Maximast võtsin saiba, hakkliha, salati jaoks kurki ja tomatit, sibulat, mis oli otsa saanud, Milale hommikuks sõõrikuid (don’t judge, meil on hetkel sõõrikuhommikud, et hommikuid kuidagigi meeldivaks teha) ja jogurtijooki. Sooduses oli porru, võtsin selle ka homseks. Kuna mul on väljakujunemas raskekujuline sihvkasõltuvus, siis võtsin ka sihvkasid, mahla ja mangosorbetipalle, mis olid sooduspakkumises.

Kokku oli poearve 17.23€. Kodus oli olemas nipet-näpet: toiduõli, maitseained, hapukoor salati jaoks. Kahjuks avastasin alles seda kirjutama hakates, et mul polnud Maxima tsekid sisse lülitatud, nii et täpsemat infot hetkel ei saa.

Maxima parklas välja tagurdades käis põmakas ja keegi sõitis tagant sisse veel ka. Fantastiline päev.

Üle eelarve: 2.23€.

Teisipäev

Lõunaks sõin eelmise päeva kartulirooga, millele panin juurde ühe purgi musti ube (olid kodus olemas).

Kanapasta päev! Maximast (jälle, tavaliselt mu kodupood Selver) võtsin kanakintsuliha, mis oli odavam kui filee, ühe valge ja ühe punase paprika. Pasta jaoks taimekoort (“Sina oma taimse koorega!” ohkas Mila) ja sulatatud juustu. Võtsime ka ühed roosid (3.99), mis olid allahinnatud, aga tundusid nii õnnetud. Muus osas üsna sarnane värk: jogurtijook, mahl, sihvkad, mangosorbett, külmutatud juusturullid. Kodus oli olemas porru, pasta, juust ja maitseained. Pool kanast jätsin alles järgmise päeva supi jaoks.

Kokku oli poearve 19.81

Üle eelarve 4.81€.

Lisaks läksime õhtul Milaga veel Candypopi, sest mu vaimsele tervisele oli vaja dopamiinilaksu ja kuigi ma pole magusasõber, siis Candypopi värvid ja pöörasus teeb mu korraks õnnelikuks. Jätsin Candypopi eelarvest välja, kuigi eks ta tegelikult toidulaua osas peaks arvesse minema.

Kolmapäev

Lõunaks sõin pastajääke. Õhtusöögiks plaanisin tom kha suppi, seega oli poest (sel korral Rõõmu kaubamaja) vaja võtta kookospiima (2.90), krevette (olid sooduses, 2.99), tom kha pastat (selle võtmine oli viga, olin unustanud, et kodus on terve purk – 2.99), tomat (tegelikult oli seda ka kodus, aga unustasin ja võtsin juurde, sest mul on paanika, et kodus pole tomatit, 1.09). Lisaks banaani (1.51) ja Coca-Colat (4.20).

Kokku poearve 20.92

Üle eelarve 5.92

Neljapäev

Lõunaks ei võtnud suppi kaasa, vaid jätsin selle lapsele lõunaks-õhtuooteks. Niisiis kulutasin töökoha sööklas 4 eurot supile. Kuna ma olen niigi juba üle eelarve ja nädala lõpuni on 110 eurost alles 48 eurot ja 04 senti, pean seda eriti hästi plaanima. Hetkel mõtlen, et teen pajarooga või kapsa-hakklihahautist, mida saab homme ka edukalt edasi süüa.

Poodi jõudes nii tegingi: haarasin kohe kapsa (mis on nii suur, et ma ei kujuta ette, mis ma sellega veel pihta hakkan – 2,31 kilo 1.13 eurot) ja kilo hakkliha (5.38€). Märkasin, et mu lemmiksihvkadel on allahindlus – kaks pakki kahe euro eest (muidu on pakk 1.79€), nii et muidugi võtsin siis kohe kaks pakki. Kuna homme kodukontor ja lapsel ka kodus õppimise päev, siis hommikuks praen muna. Arvasin, et kodus mune pole, võtsin paki (1.60€), koju jõudes selgus, et oli tegelt küll. Ja veel maalt toodud mune! See hakkab mustriks kujunema – poes arvan, et midagi kodus pole, võtan, selgub, et on juba olemas.

Olin suht rõõmus, et suudan täna hoida poearve alla eelarvet, aga siis meenus, et kassiliiva on vaja ja võtsin küll kõige odavama, aga olingi, hopsti, üle eelarve. Kokku 15.93€ (lisaks korvis veel tomatipasta ja tükeldatud tomatid, kuna plaanin pühapäevaks boloneeset).

Hakklihahautis sai vägev, söön seda ka reedel lõunaks.

Üle eelarve 0.93€

Lisaks tellisin õhtul ära kassitoidud ja kuu aja liiva (77.71), mis tuleb kokkuvõttes palju odavam, aga siiski on korralik väljaminek, mis siis, et ühekordne. Lisaks olen sel nädalal ostnud kütust, maksnud arveid ja käinud apteegis – kõik on sellest eelarvest väljas. Nii et ei, ma ei ela toimetulekupiiril, aga ütlen ausalt, et neljapäevaks on see sendisaagimine megalt ajudele hakanud.

Reede

Otsa on saamas oliiviõli ja kuna selle pudel on 10€ ligi vähemalt, siis loodan nädala lõpuni ilma uut ostmata vastu pidada, et mitte eelarvet liiga lõhki ajada. Hommikuks röstsai praetud munaga. Lõunaks hakkliha-kapsahautis ja vahepalaks (mida ma muidu ei söö, aga täna oli isu) kuldrenetid, mille möödunud nädalal Laulasmaa laadalt ostsime.

Lapsele tuleb aga sõbranna nädalavahetuseks külla ja kuidas ma kaks teismelist ära toidan, vot see saab nüüd olema küsimus. Lahendasin selle asja reedel minnes lihtsama vastupanu teed – friikad (1.79) ja kanakoivad (3.59). Lisaks mahla (2.18), näksiks küüslauguleiba (1.55), magusaks võtsin kringlit (9.39), hommikuks müslit (3.59) ja piima (laktoosivaba, 1.29). Hetkeajel rändas korvi ka sushi (7.99), mis osutus sõbranna suureks lemmikuks ja mille nad õhtu eel kahe suupoolega ära mugisid. Laupäevaks võtsin ka borši jaoks ära keedupeedi (0.99).

Kokku 32.36

Üle eelarve 17.36

Laupäev

Lõunaks tegin sooja võileiba (juust oli kodus olemas) (hommikuti ma nädalavahetusel muidu magan, nii et see läks ka hommikusöögi eest). Käisime tormi kiuste siiski poes ka, sest pakk oli ka vaja ära tuua ja otsustasin, et teen borši hakkliha asemel tavalise lihaga (1.99). Hakkliha jääb pühapäevaseks boloneeseks. Lisaks võtsin kartulit (1.45), küüslauku (0.93), leiba (0.79), spagette (0.99) ja iganädalase kohustusliku väljamineku tegin ka – Värska (5.19).

Borši tuli suur potitäis (kuigi kapsast jäi ikka veel järele), sööme seda lõunaks pühapäeval.

Kokku 9.89.

Pühapäev

Ei mingeid väljaminekuid! Lõunaks, nagu öeldud, borš. Õhtusöögiks teen pastat, mille osised on nädala jooksul koju rännanud (spagetid, sibul, küüslauk, tomatipasta ja purustatud tomatid). Õliga pidasin nädala lõpuni vastu, aga nipa-napa, pidin kasutusele võtma varurapsiõli (mis on mul peamiselt selleks olemas, et küünlajääke eemaldada).

Nagu neljapäeval ütlesin, hakkas kogu see kopikaveeretamine ikka korralikult ajudele ja ilmselt selle vastu mässamiseks tuli tahtmine osta magusat, mida ma harilikult pea üldse ei tee. Väga kummaline reaktsioon. Aga kringel oli aus!

Kokku kulus hädavajalikule toidule (ok, kringel ka seal sees) 116.14, mis on siiski vähem üle eelarve, kui kartsin. See-eest oli tegemist kuu esimese nädalaga ja muid väljaminekuid oli ikka palju – paagitäis kütust, kassitoidud, arved (elekter, nett, autoremont, kommunaalid jms), nii et tunnet, et oleks kokku hoidnud, väga ei ole. Kuna oktoober tuleb, nagu öeldud, rahaliselt keerulisem, siis pean oma seda eksperimenti jätkama. Naljakas on ka see, et kui ma muidu ei ole suurem asi impulssostja, siis just sel nädalal tundus neid impulsse palju rohkem olevat kui muidu. Mulle ikka ÜLDSE ei meeldi, kui mulle keegi ütleb, et midagi ei tohi teha või pead tegema teistmoodi. Isegi, kui see ütleja olen mina ise.

Mis on teie kokkuhoiunipid?

kus kassid magavad

Argielu Leave a reply

Külmade tulles hakkavad kassid magama aina veidramates kohtades. Õigem on vist küll öelda, et mitte külmade tulles; arvestades, et meie septembri lõpp toob päeval kaasa temperatuure üle 20 kraadi. Aga see on siiski see teatav periood aastast, mis olenemata kliimakriisist tähendab, et meie vana staliniaegse maja paksud betoonseinad on endasse imenud piisavalt palju niiskust, rõskust ja jahedust; ning kliimakriisist tulenevalt on ööpäevade keskmine temperatuur ikkagi veel piisavalt liiga kõrge, et radiaatoreid veel tööle ei panda.

See on see aeg, kui hommikul trepil seistes peab last veenma, et kõndides hakkab kohe soem, kuid mantlit veel selga panna pole mingit mõtet, sest selle jätaks ta kooli ja järgmisel hommikul ehk leiaks me midagi selga, kuid ülejärgmiseks oleksid mantlid ikkagi otsas ja päevad, need on ikka veel 20 kraadi ligi, mantlit niikuinii ju polegi vaja.

Korteris see-eest on rõske, lapsel on hommikul riidesse panna külm ja see ärritab ja häirib teda. Või noh, mis laps ta enam, täitsa puhas teismeline. Minul see-eest on hommikuti ka külm, aga mitte enam selleks hetkeks, kui tema seda teadustab. Tema magamistuba on hommikupäikese poole ja tegelikult on seal ikkagi hommikul väga soe, teatan talle vastuseks, teades ise väga hästi, et see on kasutu ja mõttetu remark. Teki all olevale inimesele on jahedad toad igal juhul külmad, olgugi siis see jahedus objektiivselt pigem ikkagi soe.

Kassid hakkavad sellisel ajal aastast leidma kõige kummalisemaid kohti magamiseks. Täna öösel ärkasin selle peale, et Naasu kraapis tekikotti. Kraapis ja kraapis, ma jõudsin isegi juba karta, et ega me ometi pole jõudnud tagasi põis-enam-hästi-ei-pea-Pussaka aegadesse. Aga ei, ta kraapis, kuniks leidis selle augu seal tekikotis, ja puges siis kuskile minu käte ja jalgade ja külgede vahele. Sinna jäi ta minust magama, mina ise – taandusin sinna, kust tulin.

Just avastasin Sussu silmi kissitamas köögipukilt, mis on mingi koht, mis talle mingil põhjusel väga meeldib – aga ainult hiliskevadel ja varasügisel. Ja siis muidugi on palju neid kordi, kui hakkad minema vetsu ja paned tule põlema ja leiad sealt kummalise karvase moodustise, pool punast peput, pool pruunikirjut peput, vahel sabad ka kenasti rullis. Muidugi, põrandaküte sai sisse lülitatud ja pealegi keeratud, kuigi suuremat tolku temast mujal kui põrandal ei ole. Nimelt on puudu aknaklaasid sellelt aknalt köögi ja vetsu vahelt, mille isa remondihoos suure entusiasmiga ära võttis. Miks täpselt, seda ma enam ei mäleta, ju meil oli mingi plaan. Tellisin asemele kaunid türkiissinised klaasid (ma arvan, et seda värvi need olid; tellisin ju ammu ja lahti pole seni seda pakki teinud), kuid esiteks sai neid liiga palju (kas kellelgi on vaja väga spets mõõdus siniseid aknaklaase?), teiseks ei ole isaga graafikuid klappima saanud ja kolmandaks, ju oskaksin ma isegi neid klaase üles panna, selles pole küsimustki, aga see eeldaks redelile ronimist ja peenikeste naelte ostmist ja võimalik, et ka käte kinnastamist, et need klaasid mu nahka ei lõiguks, ja ma lihtsalt ei ole jõudnud kogu selle projekti käima tõmbamiseni veel. See-eest mõtlen sellele pea igapäevaselt, nii et tööd, nagu öeldakse, tehakse siiski projekti kallal aktiivselt.

Aga kassid, jaa, nad magavad neil aegadel veidrates kohtades. Diivanikatte all. Boilerikapis. Vanni all. Lapsteismelise toolis (tavaliselt just sel ajal, muidugi, kui on vaja õppida – “Aga ma ju ei saa! Sussu on ees!”). Minu pesukapi sahtlites (sisenedes ühest sahtlist, lükates end kuidagi läbi selle taguse ja tagaseinavahe, libistades end keskmisesse sahtlisse) (vannun, et ühel korral ma pean veel kedagi sealt päästma). Minu riidekapis ja selle seina ääres, mis jääb köögi ja vannitoa vahele. Ning siis muidugi selle poekoti peal, mis kogemata kunagi põrandale korraks jäi. Hea oli, et jäi, ma muidu polekski teadnud, et see on tegelikult kassipesa.

Ja ma tegelikult mõistan neid suurepäraselt. See on see aeg aastast, kus ma päriselt ei tahagi oma voodist välja tulla – kuigi see juba definitsiooni poolest on kõige ebakummalisem koht, kus magada – tahaks lebada ja lugeda ja vaadata aknast, kuidas alati roheliste mändide taga taevas vahetab värvi hilissuvesinisest hilissügisevioletseks.

Neid kasse leida on muidugi ka ääretult tore. Las nad siis elavad oma elu. Neil oma elu, nagu ütles kunagi Mallu, mul oma elu.

Ja vahel seal tekikoti vahel siis kohtume.