Tag Archives: remontika

siit tuleb kas katastroof või midagi ägedat

Argielu Leave a reply

Kuna mu töö on suures osas seotud mõtlemise ja suhtlemisega, vahel ka asjade kirja panemisega, aga peamiselt siiski mõtlemisega, siis on kõige paremad puhkuse viisid minu jaoks (täpselt sellises järjekorras):

  1. Magamine, nii et ei pea äratuskella peale ärkama;
  2. remontikaprojektid, mida teha siis, kui kere on nii ära magatud, et enam ei suuda voodis pikali olla.

Teekond minu selleaastase suurprojekti juurde, mis vist ikkagi suure kindlusega nüüd käima läheb, algas umbes nii.

Olin kevadeks ikka üsna ajuväsinud. Kodus käisin puhkuseootuses ringi pilguga, et mida ma jõuan selle lühikese aja jooksul ära teha, kui puhkan – sinna sisse jäi veel üks Soome-reis, üks pikem jaanidel käimine saarel ja siis nädalake sellist aega, kui päriselt saaks teha midagi. (Siis ma veel ei teadnud, et tuleb kuumalaine ja ma ei jõua midagi teha.)

Mõtlesin, et okei, oleks aeg vist köögipõrandat hooldada. Nimelt on omal ajal Naabrinaine, kellelt ma selle kodukese ostsin, väga öko ja looduslähedase remondi lasknud siin teha, see tähendab ka naturaalseid puupõrandaid. Ka köögis. Ja naturaalne daki naturaalselt ei teadnud seda (või oli unustanud või ei mõelnud sellele), et neid puupõrandaid peaks suht regulaarselt ilmselt hooldama. Nii on need aastad läinud ja mis iganes kaitsekiht neil laudadel omal ajal peal oli, on nüüdseks sealt täiesti kulunud. Ning köök on teadupoolest selline koht, kus iga igasugu asju pudeneb või voolab teinekord põrandale ja puit on selline tegelinski, et kõik ta endale sisse ahmib. Nii et mu köögipõrand nägi juba mõned ajad välja selline, et ausalt öeldes, piinlik oli. Võisin seda harja ja lapiga kaapida, palju tahtsin, üldpilt palju paremaks ei saanud.

Okei, otsustasin, ma siis võtan ette, lihvin kasvõi ainult liivapaberiga põranda üle ja tõmban mingi asja peale. Mis see mingi asi võiks olla? Lakk, otsustasin. Sest naturaalne on küll mõnus, aga köögis ikkagi ma palun enam seda ei soovi.

Okei, lakime. Aga siis jääb lakkimata köögikappide alt, külmiku ehk veaks välja selleks ajaks, aga pliita alt jääks ikka lakkimata ja….

Olgu, nii ei viitsi ma seda ammugi teha. Võtame siis juba köögimööbli ka välja, sest see on ka ammu nii lagunenud ja tuleks välja vahetada ja üleüldse ma tahaks tegelt pliiti teise seina ja külmikut ka teise seina ja siis oleks mul kena suur ruum köögis, kuhu panna korralik laud ja toolid ja ja ja ja

Sõnaga: täislaksremont. Ma ju saaks sellega ise hakkama?

Helistasin isale. Kas me saame sellega omal jõul hakkama? Isa oli ÜLIMALT optimistlik (telefonis), et muidugi saame. No ta elus neid köögiremonte teinud ka omajagu. Täna aga, kui ta Mila maalt koju tõi, vaatas ta köögis natuke ringi, takseeris seda Stalini-aegset pliitat, millest tuleks TEGELIKULT alustada, kui kööki ilusaks tahta teha, avastas siis, et pliita on ehitatud mingi Y-kujulise TSEMENDIALUSE peale, mis mingil täiesti arusaamatul põhjusel köögis ilutseb (ja lubage lisada, laguneb – ma aprillis isegi mõtlesin, et pean valama hakkama seda), ja oli palju vähem optimistlik selles osas. “Jah, see on nagu kinder sürpriis siin, jumal teab, mis kuskilt välja tuleb,” tõdes ta.

Kuid siiski jäi ta piisavalt optimistlikuks – juhul, kui nüüd leida kiiresti pottsepp, kes pliidi ära renoveeriks (st ilusaks teeks ja ukse ära vahetaks, ma uut ei hakka ehitama, nii et lootust isegi natuke on) ja kui mu suht imeline elektrik ikkagi ka leiab lähinädalatel aega, et need elektritööd ära teha, mis köögiga seotud, siis “No okei, nädalaga ei saa hakkama, aga kahega võiks ikka saada”.

Panin hange.ee-sse kuulutuse pottsepa leidmiseks (võite kõik minna mu imelist pliiti vaatama, kui soovite, ja teha pakkumise, kui oskate ilusaks teha seda, IMELINE VÕIMALUS AINULAADNE HARUKORDNE ÄRA JÄTA JUHUST KASUTAMATA), saatsin elektrikule ka plaani ära ja ootan nüüd tema (tavaliselt entusiastlikku) vastust. Tõsi, ükskord kirjutas ta mulle väga entusiastlikult, kui teda ootasin üht tööd tegema, et: “Kõik on muidu parimas korras, mul sai lihtsalt aeg otsa!”

Ja köögimööbel, mis oli hullult ilus ja mu köögi (216 cm!) kahtlaste mõõtudega tundus ideaalselt sobivat, leidsin ka KOHESELT, ainult et kaup24.ee ütleb, et see on saadaval… alates… 15… novembrist?!?!?!?!?!

Niisiis, ma juba tunnetan kogu selle projekti juures sellist hunnitut daki kaose võnget. Sellest saab kas üliedukas võit, kus ma saan elu lõpuni kõigile rääkida, kes kuulata viitsivad, kuidas MA ISE IHUÜKSI (okei isa natuke aitas) oma köögiremondi tegin; või siis saab sellest see lugu, millega ma ükskord standuppi tehes lavale lähen. Mõlemal juhul ei saa väga kurta, kui päris aus olla.

Pilte ei viitsi veel panna, kui läheb asjaks, ju siis neid enne-pärast pilte ka teen, aga panen hoopis köögiaknalauakasvuhoone pildi koos teate-küll-kellega:

Writing nook, revisited ehk Uus töönurgake

hoomamatu 1 Reply

Peaaegu aasta oleme Nõmmel elanud ning lõpuks võib öelda, et kontor hakkab vaikselt valmis saama. (Köök ja elutuba? Not so much.) Peamiselt tuleb tänada siinkohal muidugi Naabrinaist, kes lihtsalt kätte võttis, mu poodi saatis ja tapeedipanemispühapäevaku korraldas. Võttis kõigest kuus tundi, aga tapeedi saime pandud.

(Ja kui ma ütlen “saime”, siis ma mõtlen, et “Naabrinaine sai”. Mina rohkem liimisin ja keeldusin asju minema viskamast ja tegin Naabrimehega nalja.)

Viimased detailid on aga vaja veel paika panna ja riiulid, mis hakkavad üht seina katma, tuleb ka enne sebida/ehitada, nii et office great reveal  jääb hetkel ära. Küll aga tutvustan ma teile oma uut töönurka (vana oli selline), mis sai täna ka enam-vähem paika. Tõstsin laua akna alt ära, samas näen sealt nurgast ilusasti aknast ikka välja.

Täna mõtisklesin, et peaks selle korstnajala ka ehk välja toksima, umbes nagu meil vannitoas sai tehtud… Roosa tooli olen lötsi istunud, algselt oli mäletatavasti tegu rohelise koledusega, mis aga väikese makeoveriga hipiunelmaks muutus.

Minu väike nunnunurk. Saan nüüd aru, et pildilt jääb mulje, nagu ma oleks kingad lambikuplisse torganud… Eh, pilt hoopis:) Lambi skoorisin naabrite kuurist, kes selle ära tahtsid visata (hea, et jaole sain!). Pilt on pärit Kingakaubamajast, kus ma teadupoolest ju töötan.

Sama stseen, teised filtrid ja natuke teine nurk. Mul sai inspiratsioon otsa, kuidas veel pildistada. 

 Kuna ma tahan olla tähtis, siis nüüd on mul eriti ametlikud paberisahtlid. Ja uus väike lilleke, mis varjab kogemata Siki fotot. Ja tšekkige mu lahedat tapeeti!

Motivational art.

Pildid tegin Samsung s3-ga, töötlesin Pixlr-o-maticu äpiga.

roosa tooli saabumine

hoomamatu 4 kommentaari

Kunagi, kui ma demonstreerisin oma fabuloosset kirjutamisnurka, jäi pildile ka poolik tool, mille vedasin koju sünnipäevakingitusena Mööbeldaja kauplusest (asub Telliskivi tänaval ja on tõeline kullaauk, ma ei väsi seda kiitmast). See oli kaetud rohelise sametiga ja raam oli rõlgelt roheline, nii et oli raske aru saada, kas tegu plastiku, puidu või mingi hübriidiga. Maitea, plastikpuit? Puitplastik? No selline ta igal juhul välja nägi.

Siis valisin emme lõpututest kangavarudest kreisi 60ndate vaimus kanga, millest emps uue katte õmbles. Tükk aega oligi ta mul selline poolik.

Lõpuks võtsin ma end kokku ja läksin ostsin potska värvi. Ma teadsin, et ma tahan värvi, mis mitte lihtsalt ei ütleks, vaid lausa RÖÖGATAKS: “MA OLEN ROOSA VÄRV, mõistad?!” Värvikaart valmistas väikese pettumuse, kõik värvid tundusid liiga tuhmid, kõik toonid liiga igavad.

Aga Silver keerutas mulle osavalt värvi kokku ja kui ma selle lõpuks kodus avasin, avastasin, et sain täpselt selle tooni, mida olin igatsenud.

RO-maigaad-OSA!

Pintseldasin raami üle ja püüdsin natuke ka seda toolipõhja rohelust katta, aga kui keegi on kunagi püüdnud sametit värvida, siis ta umbes kujutab ette, kui vastik see võis olla mulle, kes ma sametit väga katsudagi ei taha, saati siis pintseldada… Õagh.

Aga tulemus on nii nunnu, et ma tahaks kõik ülejäänud asjad elamises ka roosaks võõbata. Tagasi hoiab mind ainult teadmine, et kui kõik oleks roosa, siis see poleks sugugi nii eriline.

Muuhulgas on mu uus staarlamp ka pildile jäänud. Vinnasin selle tuppa hoovi pealt prahihunnikust, mis tekkis kui meile uusi kuure hakati ehitama ja naabrid kõik kuuridesse kogunenud tavaari õue kuhjasid, kust see peagi prügimäele läks. Lisaks lambile leidsin ma sealt muidugi veel asju, mida päästa.

Praegu mõtlen, et peaks lambikupli ka roosaks värvima ehk…?

remontika, episood 398: “Seiklused savikrohviga”

hoomamatu 10 kommentaari

Ükskord ammu läksime Majatohtrisse ja ostsime mingi suvalise jupi pilliroomatti ja kolm kotti savikrohvi.

Siis sai raha otsa.

See oli umbes… kevadel? Ma ei tea, lumi oli vist maas. Ammu, ühesõnaga.

Ühel õhtul x aega hiljem otsustasin ma, et okei, hakkaks siis pihta. Võtsin pilliroomati ja redeli ja klammerdaja ja pärast pisukesi dramaatilisi stseenikesi abielust (“No mis sa hakkad nüüd siin vastu õhtut! See pole ju kümne minuti töö!”)… võtsin asja järgmisel päeval uuesti ette ja tegin täpselt viie minutiga ära.

Siis see asi seisis mul seinas pikka aega, kuni ühel õhtul eelmisel nädalal kupatasin Mallu appi mulle kappi nihutama, et saaks lõpuks krohvima asuda. Ja siis me krohvisime täna nagu KAKS LOLLI. Muidu läks kõik väga libedalt (märg krohv on päris libe, kui jala alla jääb), krohvimine ISE ei võta peaaegu üldse aega, aga kogu see segamine ja asjatamine ja hiljem kogu selle savi juustest, põrandalt, riiete küljest ja näost ära saamine on see peamine.

Nüüd on neljandik seinast tehtud. Või noh, vaja veel teine kiht peale kanda, enne peab sein ära kuivama jne. Krohvimine on tõesti imelihtne! Kui keegi ainult pidevalt krohvi ette annaks ja pärast kõik ära koristaks…

Et aga kogu elutoasein tehtud saaks, oleks vaja umbes poolteist rulli pilliroomatti (50€/rull) ja umbes 9-10 kotti savikrohvi (10€/kott)… Mnjaa. Oli mul alles geniaalne idee savikrohvi oma paleeseinte tegemiseks kasutada! Noh, muidugi, nüüd olengi asja revideerinud-kalkuleerinud ja praegune plaan on kasutada köögis lubikrohvi (odavam + sobib niiskesse ruumi paremini) ja seintel, mis pole välis- või naabritega ühendavad seinad, tapeeti. Ning soojustamist vajavad seinad saavad esialgu soojustuse+saepuruplaadi ja siis saaks küll juba rahul olla ja edasi vaadata, kas ja mida.

Ei tea, kas peaks mingi heategevusoksjoni korraldama? Daki seinad talveks krohvitud? Või noh, oleks tore, kui selle ühegi saaks. Teised tegemata seinad (kontor ja köök) tahavad niikuinii soojustust ja saepuruplaati, krohvimisega polegi nii väga kiire.

Igal juhul, pikemalt saab lugeda meie krohviseiklustest Naistelehe Nipiraamatust (ja kui seal on ära ilmunud, kirjutan soovi korral detailsemalt ka, juhuks kui kellelgi endal sama plaan ja otsib vihjeid-kogemusi), seniks paar meeleolukat pilti.

Plaks-plaks ja raha tuleb!

Kus ikka naised savisegu valmistavad? Vastus: käepärastes anumates.

Esialgu tundus küll, et siia ma jäängi mätserdama…

…aga oh imet! Vähem kui tunni ajaga oli juba tehtud!

Ja juba esimene kiht on nii lahe, et kui teine ka panna, ära silendada ja ehk mõni värvgi peale tõmmata… Mm… savikrohvseinad… mu lemmikud!

Ja lõpetuseks savimaski!

 

elutuba – eile, täna, homme

hoomamatu 1 Reply

Pooleliolevas korteris on ilgem tüütus elada, kuid just täna sain aru, et sel on omad plussid.

Näiteks olen ma saanud vaadata ja olla ja mõelda, kuidas mööblitükid asetsema peaksid, et oleks kõige mõnusam ja funktsionaalsem. Sellest parima pildi annab elutuba, mis on ehk meie neljast toast kõige keerulisem. Nimelt on ta kõige pimedam, kuigi pärast osade seinte lõhkumist, ukse lisamist ja akna tegemist köögiseina on ta kõvasti valgust juurde saanud. Teiseks on ta hakitud ning pea igas seinas on aken, uks või mõlemad. Täna tabas geenius ja tõstsin järjekordselt elutoa ümber, nüüd on mul pilt väga selge, kuidas siin olla võiks. Ning alles neljandal katsel saabus see selgus!

Meie elutuba on paljaks kistuna selline:

See, kuhu on kirjutatud ahi, märgistab siis seda ahju, mis meil on otsapidi vannitoas. Vannitoa (ja köögi) plaani näed sellest postitusest, enam ei viitsinud sellega jamada. Ahju olemasolu tähendab, et seda ei ole suurt mõtet mingi suure mööbliesemega kinni katta. Esialgu, kui siia kolisime, panin ahju äärde diivani, sest siis oli külalistel hea mõnus soe seal magada. Teleka lasin vedada nii kaugele kui vähegi andis ehk siis akna alla, sest ma olen maniakaalne mööbliümbertõstja ja mul on füüsiliselt VAJA, et mu telekas poleks ühes toanurgas kinni. Täpselt jagus tasuta kaablit sinna nurgani. Ideaalis tahaks, et telekas üldse oleks kontoris, aga selleks peaks juhtmetega jamama ja ma ei viitsi. Niisiis, esialgu oli elutuba selline:

Ei osanud ma asjadele õigeid kohti leida ja kõik kohad olid mingeid ehitusjääke ja kaste täis. St on senimaani, aga lõpuks hakkab mingi elamine kujunema.

Siis tõid Naabrimees ja Naabrinaine mulle MEGARASKE täispuidust diivanilaua, mis täitsa ära kulus, sest meil on nüüd kaks diivanit (punane ja hall) ja vaja oli ka teist diivanilauda, et jaguks nii kontorisse (mis dubleerib külalistetoana ja kuhu läks lahtikäiv diivan) kui ka elutuppa. Mallu juhtus sel õhtul siin olema ja insta tekkis meil idee kõik ümber tõsta, sest ilmselgelt ei saanud tuba nii jätta – magamistoa uks ei lasknud diivanilauda diivani ette paigutada. Mingi aeg hiljem pagendasin ka kummuti elutuppa, kui magamistuppa lõpuks garderoob üles seati. Ka jõudis vannitoa ukse ette vitriinkapp, mis enne oli köögis, aga mille ma sealt ära vinnasin, kui köögipõrandat tegema hakkasin ja külmkapp saabus. Kuna aga ikka veel pole köögis seinakappe, siis asendab ta praegu kõiki neid puuduvaid kompkasid. Tulevikus aga saab sellest eluto auhkus.

Niisiis sai Malluga koos jõutud vahepealse kompositsioonini:

Täna ma hakkasin mingil põhjusel ümber tõstma (ilmselt olin hullunud haige lapsega kodus olemisest) ja avastasin, et kuigi Kats näiteks pakkus mulle sada erinevat varianti, kuidas mahutada sellesse veidrasse ruumikombosse diivan, telekas, vitriinkapp ja suur söögilaud, et üht lahendust ma polnudki läbi mõelnud. Mis oleks, kui paneks diivani akna alla! Ja töötab hetkel täiesti suurepäraselt.

Ja nüüd on mul selge ka, kuidas võiks hakata elu/söögituba välja nägema siis, kui saabub ükskord söögilaud ning kööki kappe saab, et vitriinkapp lõpuks oma nime uhkusega kanda saab. Enne on vaja aga ära teha see sein, kuhu ma veits juba pilliroomatte juba kinnitanud olen ja mille jaoks aegamisi savikrohvi kokku ostan. See sein (vannitoaukse vastas) on meil naabritega ühine, seega soojustada pole vaja, aga heliisolatsiooni oleks ikka tarvis. Minu loogika ütles, et pilliroog+krohv peaks andma täpselt selle, mida vaja.

Pluss mulle meeldib krohv.

Seinad vannitoa-, magamistoa- ja kontoriukse ümber ilmselt tapetseerin.

Ja kui ükskord saabub aeg, kui mul on normaalne telekas, mitte selline kobakas, siis ilmselt ei peaks ma pead vaevama, kuidas seda riiuli otsa ja/või seinale paigaldada. Aga praegu leidsin, et lae all on optimaalseim koht. Kunagi. Tulevikus. Ehk et saaks praeguse telekalaua võtta elutoas diivanilauana kasutusele ja leida praegusele suurele lauale koht näiteks kontoris. Väike kapike, kus hoian käterätte, võib endale uue koha leida, aga praegu ei osanud veel öelda. Ja ilmselgelt tuleb sellest aknast, mis on köögiseinas, letikoht, ühele ja teisele poole baaripukid. August seinas ja ideedest köögis võid lugeda pikemalt sellest postitusest.

Tundub, et peaks töötama. Kõik uksed saavad käia, samas ei jää ükski uhke mööbliese (vitriinkapp, punane diivan) millegi varju ja saavad omaette domineerida ja funktsioneerida. Söögilaud on kõige kahtlasem, sest ma pole teda ise näinud ja ei tea, kas jääb väga häirima ta sellise koha peal. Samas, praegu meil on niigi seal pisike koridor, sest suur kapp võtab ruumi… Lisaks saab diivanil rahus päevasel ajal raamatut lugeda ja ahi ei ole kaetud soojust segavate värkidega.

Mm… Elutuba. Ei jõua ära oodata…

eeskoja inspiration board

hoomamatu Leave a reply

Remont seisab, või õigemini, liigub edasi teokiirusel. Niisiis mõtlen ma iga kord läbi eeskoja minnes, et see on kõige väiksem ruum ja sellest võiks ju alustada. Et äkki saab kõige kiiremini valmis. Vaja on vahetada põrand (aga meil on lauad olemas), soojustada, värvida. Ja mul on juba umbes välja mõeldud, kuidas seda imepisikest ruumi, mida lõhuvad veel kaks ust, sisustada. Umbes nagu siin:

Allikas Miaau.com

Aga erinevalt sellest koridorist saab meie omas kindlasti olema jalatsiriiul ja tahaks ka jalatsikappi, sellist lihtsat, mille saaks seinale kinnitada ja mis dubleeriks võtmekausi-lillevaasi-pudipadi-hoidjana. Ja peeglit esialgu plaanis eeskotta panna pole, sest mu kosmeetikalaud (jei! mul on jälle kosmeetikalaud!) tuleb kontorisse välisukse kõrvale, ning sealsest peeglist saab end enne väljaminekut tšekkida, et ei juhtuks mingeid fopaasid.

Ja tegelikult on mul plaanis eeskoja seinale panna hoopis võtmekapp, mille ma teen ühest kuuride lammutamise käigus leitud mingi-aegsest lõhkeainekastist. Aga see projekt hetkel ka ootab aega ja inspiratsiooni. Aga võtmekauss jääb kindlasti ka, ma olen kausipede, kõik kohad on pudi-padikausse täis.

Siin siis eeskoja inspiratsioonitahvel. (Mu kujutlustes nägi see fäänsim välja, üllatuslikult ma polegi mingi fotošopiproff.) (Klikates näeb suuremalt.)

1. Seinakell (Home&You) – 29.00 PLN

2. Jalatsikapp (Ikea) – £45

3. Võtmekauss (etsy.com) – $22

4. Riidenagi (Kodusisu.ee) – €37.69

5. Korktahvel – (etsy.com) – $30

6. Jalatsiriiul (Ikea) – £55

7. Pia Pikkori maal “Celebration I” (piapikkor.com)

8. Vaip (Home4You) – €18.50

[signature]

my corner of the world

hoomamatu Leave a reply

Tänase päeva tegelesin ma suurpuhatusega kaosekorteris ja õhtuks on ikka mulje, nagu poleks suurt sittagi teinud. Ometi jõudsin ma kontorit koristada, kardinaid pesta, vaipu pesta, põrandaid pesta, akna eest võtta, aknad puhtaks küürida, kardinapuu üles riputada ja kardinad ka kahe akna ette. Peamine eesmärk oli siiski saada kontor nii kaugele, et võiks homme kuurist diivani ära tuua ja et mu kirjutuslaud saaks PÄRIS kirjutamisnurgakeseks. Tasapisi, sammhaaval, ükskord saab see kaosekorter elatavaks ka, ma usun.

Mu kirjutamisnurgake on ääretult oosõm. Siia sai puhtaks nühitud ja üle peitsitud laud, vaja veel sahtel ehitada. Tooli leidsime Telliskivi vanamööbliärist, mis oli algselt kaetud rohelise SAMETIGA, aga kuna kõik ju teavad, mis värk mul sametiga on, siis sai uus värviline kate peale pandud. Nüüd on veel vaid raam üle värvida (tõenäoliselt fuksiaroosaks!) ja toolile uus ilme antud.

Laud on üldse mul nagu altar Sikile. Tema kinkis meile Milaga need kaks klaasist kujukest (kuna mina olen sündinud Roti-aastal ja Mila Kassi-aastal). Pardikesega pits on kingitus Kats+1 emalt (tervitused sulle! See on maailma lahedaim pits ÜLDSE!). Siki kinkis mulle ootamatult viimati seal külas käies ka selle sõna – “Dream”. “Et sa ikka teaks, KUI tubli ja kallis sa oled, ja et sa ei unustaks unistada,” ütles ta ja ma oleks peaaegu nutma hakanud.

Need uksed, mu lemmikuksed maailmas, avanevad elutuppa. Poolenisti puhtaks kaabitud uks viib meie magamistuppa, see on see uks, mida enne polnud. See tähendab – uks ise oli varemköögiuks. Tegime augu seina ja isa tõstis ukse ümber. Vot sellised lood. Mis materjalist see tooli raam tehtud on, on täiesti müstika. Tundub katsudes nagu plastik, aga päris kindel olla ka ei saa, äkki on mingi imelik värv? Igaljuhul hakkan ma selle värvimisega varsti tegelema.

Ahjaa, ootamatult juhtus nii, et arvut paranes ära. Nüüd püsib jälle lahtisena lahti ja ei tahagi end pidevalt sulgeda, kui käsi peal ei hoia.

Mina muidugi kujutlesin tuules lehvivaid valgeid pitskardinaid, aga need on praegu hoopis elutoas ja lastetoas. Samas need punased kunagi Humanast skooritud kardinad on mu lemmarid juba aastaid olnud ja minuga kõikjale kaasa kolinud.

Ja Pussakas avastas, kui oosõm on aknal passida ja edasi-tagasi käia, ilma et peaks mingite uste pärast muretsema. Mina muidugi viibin pidevas parakas, sest esimesel korrusel elamine on faking skeeri. Aga samas ka totaalselt lahe.

Ning lõpuks, pärast… mm… viit (?) aastat, on mul jälle oma kirjutuslaud.

Rõõm.

köögiarengud

hoomamatu 4 kommentaari

Pärast kaht kuud külmkapitult elamist viskas mul üle ja ma läksin ja muretsesin endale külmiku. Suure! Ägeda! Sinise valgusega nagu Sõle tänava Statoili peldikud! (Tõenäoliselt selleks, et kõik narkomaanidest tomatid end pastakastmest täis süstida ei näeks.) Aga kuna ma vahepeal olen mõnes asjas OCD, siis EI SAANUD ma külmikut enne kööki ära paigutada, kui vähemalt põrand on ära tehtud. See ootas soome papi all oma aega, peamiselt vist seda, et elektrik tuleks ja siis seda, et seinad ära tehtaks. KUIGI ma ütlesin kohe, et seda võibki ootama jääda meid teades, nii et parem ikka kohe ära teha.

Aga no kes mind uskus.

Läksin K-Rautasse, ostsin igast vajalikku manti ja reede pärastlõuna tegelesin köögist asjade väljatõstmisega. Pliit näiteks hängiski juba kontoris, nii et oli üsna lihtne. Paar kappi, laud, kraanikauss, pesumasin. Ja need jubedad soome papid lendasid rahuldusttekitava plaksatusega aknast välja. (Selle peale ärkas Mila muidugi üles ja ei saanud aru, miks ta magama peab, kui väljas päike paistab.)

Lõpuks, mingi kümne ajal, jäi ta ikkagi magama ja ma sain jätkata oma adventuuri.

Lakkimine ise polnud muidugi mingi eriline katsumus, sest peitslakk (nagu kõik peitsid) on lihtsalt FABULOOSNE ja armastab mind ja mina armastan teda. Niisiis, see osa oli puhas rõõm. Tüütuks läks siis, kui ma otsustasin ülejääkidega vannitoaukse ka ära teha, aga no täpselt jäi puudu ja lahustit ei leidnud üles (leidsin muidugi järgmisel päeval KOHE, kui hakkasin kööki sisse kolima), niisiis näeb ta välja praegu nagu Jersey Shore’i Snooki. Aga kuna mul õnnestus põrandale paar kriimu ikkagi pliidiga peale vedada, pean niikuinii seda juurde ostma. No ja teised uksed ka ju tuleb samasuguseks teha. Nii et no worries.

Enne nägi köök välja selline, umbes. Siis, kui ostsime:

See on vannitoa poolt, uks on Mila tuppa.

See vaade avanes Mila toa ukselt, näha on ka seinakapp, millest on hetkel järel vaid uksed. Kuskil ma leian neile ustele veel koha…

Kui vannituba hakati ehitama, võtsid isad (neid oli siin tõesti vahepeal mitu) üles köögipõranda, Siki mees vedas kankatorud ja Ott ja minu isa panid lõpuks uue põranda. Vana ei andnud kahjuks taastada, sest veekahjustus oli osad lauad täiesti ära mädandanud.

Siis mingis aktiivsushoos tõmmati ka seinad paljaks, kaeti kaunis uus puitpõrand jubeda soome papiga (et puit saaks natuke “mängida veel”), mina kolisin sisse, vedasin paar eluks vajalikku vidinat kööki, ühendasin kraanikausisegisti uude kohta ära ja nii see eluke meil jätkus. Ei olnudki väga häiriv, sest ma olen valmis oma unistuste kodu nimel igasuguseid asju kannatama. Pealegi on ju teada, et inimene harjub kõigega. VEIDI tüütuks hakkas aga muutuma see, et kõik asjad jääkapis pidevalt halvaks või ümber läksid ja et igasuguseid sügavkülma armastavaid asju (nagu jäätis või liha) pidin vaid nukra pilguga poes vaatama. Isegi puupliita ei häiri mind, eriti kui puitbriketti on. Siis saab kahe briketiga toidu valmis sama tõhusalt ja kiirelt kui elektripliidiga. Puudega läheb veits kauem.

Enihuu.

Külmik jõudis kohale ja kui transakutt seda sisse veeretas, jäi ta hetkeks urisevat külmakasti vaatama, hakkas naerma ja küsis: “Kas see on teie praegune külmkapp, nagu ma aru saan?”
“Jap,” tunnistasin. “Veits tüütu pärast kaht kuud.”
“Nojah, edasminek suuruses on märgatav.”

See on tõde. Praegune külmik võis vabalt olla suurim poes ja ta on väga oosõm. Ma kutsun teda Samsuks ja täidan teda ükshaaval ägedate asjadega, sest ma pole harjunud, et ma võin kiiresti halvaks minevaid asju üsna vabalt praegu jälle poest osta. Ja üks Mallu Riiast toodud kummaline jook istub ka uhkelt riiulil. Olen väga rahul.

Samal õhtul lakkisin põranda, öö läbi kuivas ja hommikuks oli vaid mõni kassikäpajälg sinna tekkinud. Pussakas sai vist üsna kähku aru, et jõle ebameeldiv on kõndida, kui pidevalt kinni jäävad käpad kuhugi.

Siis algas suurejooneline aktsioon “Ajutine köök, teine vaatus”. Sest elekter ja seinad on ikka veel ju tegemata, mistõttu ma ei saa panna külmikut sinna, kus on ta ÕIGE koht, aga kuna elektripliidi jaoks pole ka veel juhet, siis polegi väga oluline see, mis järjestuses kõik hetkel on. Nimelt K. sundis mind asja ikka feng shui põhimõtete järgi sättima ja üllatuslikult õnnestuski päris rahuldav plaan paika panna. See erineb natuke sellest, mis alguses välja mõtlesin. Selles mõttes on olnud mõnus poolikus korteris sees elada, et väga paljud asjad paistavad nüüd teistmoodi. Ka on tulnud ootamatult häid ideid, näiteks lahendasin ma ühes geniaalsushoos ära leti ja baaripukkide propsi. Lahendus oli lihtne: seina auk! Ühel õhtul kiskusingi lauad ära, kaevusin saepurusse ja auk saigi loodud. Nüüd on vaja veel üks laud paika lüüa (ja enne see õigesse mõõtu saagida, aga saagida ma ei viitsi, sellepärast seisabki) ja isegi pilliroomatt ja mõned kotid savikrohvi on juba olemas, et see kunagine seinakapi osa ja vannitoa ukse ümbrus kenasti ära krohvida.

Praegu on köök i-kujuline, aga tulevikus saab olema L-kujuline. Pesumasin ja kraanikauss jäävad sinna, kus nad praegu on, sahtlitega kapi jaoks tuleb leida mõni muu koht, sest akna asemele võiks millalgi siiski uks tekkida. Pliit tuleb otsaseina, külmik elektrimõõturite ja kilbi alla (need tehakse kõrgemale, kui me ÜKSKORD ELEKTRIKU LEIAME) (ja raha selleks) ja nurgakapp, mis meid veel poes ootab, jääb originaalselt plaanitud kohta.

Hetkel on köök selline, ligadi-logadi, aga TÄIESTI funktsionaalne (v.a elektripliit):

Pesumasin pole loodis, sest sellega oli pidevalt mingi jama, apparently pole ma suurem asi torumees. Akna peal mu ürdikasvandus! Samsu on peidus, häbeneb, ja varjab trepikojaust, mille kinni ehitame. Maas on Milast hüljatud mandariinilõik.

Auk! Seinas! Maailma parim auk seinas!

Paljud külalised on ka küsinud, et miks üldse krohvimisega jamada. Võiks ju lihtsalt üle lihvida ja lakkida ja jätta puitseinad. Või siis minna kipsplaadi siledat teed mööda. Puitseinad ei meeldi mulle põhimõtteliselt, mul tuleb kohe allergia, kui ma isegi puiduvärvi asju näen (iroonilisel kombel on mul neid kodus üsna mitu hetkel, ootavad ülevärvimist). No kohe ei meeldi mulle see saunafiiling. Kui ma tahan elada saunas, siis ma kolin sauna ja ei osta kallist korterit Nõmmele. Pluss on vaja seintele siiski midagi heliisoleerivat, sest tänu ülemiste naabrite külastusele sain ootamatult teada, KUI hästi meid kõikjale kuulda on. (Teiste kuulmine mind ei häiri, see, et mind kuuldakse aga küll. I mean, kas te olete mind RÄÄKIMAS kuulnud? Mu hääl KANNAB. Nagu vanal basstrompetistil.) (Mul pole aimugi, kas siuke asi on olemas, aga see oli kõige valjem ja madalahäälsem sõnadekombo, mis ma suutsin välja mõelda.)

Ja kipsplaati ma jälestan. Uh! Või noh, okei, ma olen nõus seda vahel kannatama, näiteks praegu on meil ju kaks tuba kipsplaaditud ja köögi välissein tuleb ka ilmselt kipsplaadi alla, sest seal on vaja ka soojustada. Aga kogu selle mu allergiakompoti juures on tõenäoliselt krohv lihtsalt kõige tervislikum variant. Ja pealegi saan ma krohvimisega hakkama. Kipsplaati TÕSTAGI ma ju ei jõua, nagu selgus sel imelisel korral, kui ma oma tolmuimeja kipsplaadiga purustasin.

Kusjuures see augundus seinas on nii superidee, et ma teen endale iga päev pai, kui kööki lähen. Tänu sellele on nüüd ka elutoas õhtupäikest, mis paistab muidu köögiaknasse. Elutuba on üldse kõige pimedam tuba, ta on kõige valgem hommikuti, aga siis mulle valgus ei meeldi (siis meeldib mulle magada). Natuke on valguse osas aidanud ka teine auk, mille me elutoa seina tegime ja kuhu ukse magamistuppa rajasime. Mitte küll päris… hmm… tühja? koha peale, seal oli kunagi uks olnud, aga millalgi kinni ehitatud. Nüüd on korter aga ringikäidav ja lapsed on hüsteeriliselt õnnelikud, kui siia satuvad. Mäletan endagi lapsepõlvest, et üks lahedamaid asju vanaema juures käimisel oli see, et siis sai ringiratast joosta. Kodus oli see vaid suviti võimalik, kui korteriuksi lahti hoiti.

Ja kuna mu unistus on heledatest seintest ja tumedatest ustest-põrandatest, siis valisin kõige tumedama peitslaki, mida poes nägin. Tulemus on IDEAALNE.

Mnjah, värvist puhastatud pliidist pilti ei olegi, aga sealgi on vaja veel krohvida ja nühkida ja igast asju teha, nii et mõni järgmine kord. Nüüd lähen ma ja viskun mõneks ajaks oma köögipõrandale ja olen õnnelik.

vannituba: the great reveal!

hoomamatu 12 kommentaari

Tähelepanu-tähelepanu! Lõpuks on kätte jõudnud hetk, kus ma saan demonstreerida oma vastvalminud vannituba. Nipet-näpet on veel muidugi teha, näiteks paigaldada valgustid ja välja vahetada lülitid ip44 märki kandvate vastu, aga kõik see on tühiasi võrreldes faktiga, et mul on vann. VANN! Niisiis, palun trummid. (Klikkides näeb suuremalt.)

Kõik sõbrad, kes on meil viimase nädala jooksul külas käinud, vaatavad ja ohhetavad. “Siin oleks nagu alati vannituba olnud,” ütles Naabrinaine. K. lubas, et ta ei lahku sellest vannitoast mitte kunagi. On teisigi, kes on ähvardanud kohe vannituppa sisse kolida. Einoh, ega ma kurda.

Kitsuke on ta küll, põrandaplaati sai ostetud 3,5 ruutu. Aga vann on aus – sügav ja mitte istevann, see tähendab, et saab isegi jalgu täitsa sirutada. Mila on vannist täielikus vaimustuses ja on võimeline end hingetuks röökima, kui ta sealt tema meelest liiga vara välja võetakse. Vannikatet veel pole ja Ott palus, et ma kõigile ütleksin, et see pole mitte tema süü tõttu selline ja et kõik saab normaalseks, kui vannile kate ette paigutada, aga ma ausalt öeldes ei saa üldse aru, miks seda vaja on ja Oti silikoonimistööle pole mul kah midagi ette heita.

Minu maailma kauneim kraan:

Kuna hetkel dubleerib vannitoa kraanikauss ka köögi kraanikaussi, siis on eriti hästi aru saada, et vannitoa kraanikauss on tegelikult ilgelt väike. Aga oma esmast ülesannet täitma sobib ta hästi. Kraanikausi kohale tuleb veel peegliga kapp, mis praegu Kõuplis. Selle kohale eredam valgusti, mille saab vajadusel ära kustutada, et näiteks hämaras vanni nautida. Lakke tulevad kolm kohtvalgustit.

Eriliselt meeldis K.-le see puhastatud korsten, mille ta lubas Tartusse kaasa võtta. Õnneks ei mahtunud korsten ta käekotti ära.

Kui vannis lebotada, siis avaneb selline vaade nagu ülaloleval pildil. Laps tuleb ka paketiga kaasa. Taamal on näha mu kätetöö – jõledast värvist puhastatud pottahi. Korra peaks veel üle lihvima, aga ausalt ei viitsi, pealegi on ta niimoodigi huvitav. Kohal, kus praegu on vildakas riiul, on tulevikus planeeritud üks Mustris nähtud agregaat, aga kuna see maksab hingehinda (nagu kõik Mustris), siis läheb veel sisustamiseni aega. Seni mõtlen, et teen selle vildakriiuli korda, muretsen efektsed rattad alla ja värvin ära. Eks näis.

Sellised on seinaplaadid – kergelt krobelise profiiliga. Põrandaplaadid näevad välja säänsed:

Ja kuna mul pole praegu elamises peeglit (kuigi tundub, et peegliga võib juhtuda nagu rösteriga, mida mulle eelmine aasta kolm tükki sünnipäevaks kingiti, sest ma olen juba kõigile jõudnud vinguda, et mul pole peeglit), siis täidab peegli aset üllatuslikult WC loputuskasti nupp. Noh et kui ma buliimiaga peaksin tegelema hakkama, siis poleks mul nii üksik olla või nii. Olgu öeldud, et vetsupoti koha pealt olid mul tõeliselt kõrged nõudmised. Kuna igas kohas, kus ma elanud olen, tekib koheselt mingi jama loputuskastiga, siis pole imestada, et santehnikast WC-pott maksis vist enim. Aga olgu ta nüüd ka selline, mis aastakümneid vastu peaks! Lisaks on mul WC-ga mingi totaalne probleem, ma nimelt ei kannata potte, mis on “lärmakad”. See tähendab, et mul on kopp ees sellest, et ma pean otsima mingit imeasendit, et jumala eest piinlikkust tekitav sorin läbi maja ei kajaks. Ma olin umbes välja rehkendanud, millis ehitusega peaks pott olema, et võiks julgelt maha istuda ja mitte mingit zen vetevulinat taustaks saada, aga tundub, et selles osas oli ikkagi väike feil – soriseb nagu vanakurat. Oh, well. Vähemalt on võimalus kraan jooksma panna ja samal ajal ahju kütta, kui potil istud.

Selline ta siis praegu on. Nokitsemist on veel küllaga, aga praegu tuleb natuke raha koguda ja hinge tõmmata. Köögiseinad on hetkel olulisemad kui vannitoavalgustid, aga neid ei saa enne teha, kui elektrik pole käinud, elektrikut pole mõtet enne kutsuda, kui Eesti Energia pole käinud jne. Aga suva see kõik! Mul on vannituba! (Mis järgmise kuu vee- ja elektriarve tuleb, ei taha ma ausalt öeldes mõeldagi.)

vannitoast 2

hoomamatu 10 kommentaari

Lõuna paiku helistab Ott: “Tead, mis juhtus?”

Mina muidugi olin valmis kõigeks – keegi sai elektrilöögi, keegi sünnitas, seinad kukkusid alla, veeuputus – misiganes. KÕIK on võimalik, sest ometigi Daki ju on see, kelle juures remonti tehakse. Jätsin auto seisma kuskil Männiku tee pärapõrgus ja valmistusin kõige hullemaks.

“Vot, lasime boilerisse vee sisse ja siis tuli sinna 150 liitrit raskust peale ja…”
“…ja kukkus alla?”
“Ei kukkunud, aga ragises küll kahtlaselt. Ma lähengi nüüd otsan veel kinnitusi juurde igaks juhuks.”

Väljavaade, et mulle vannis olles boiler sülle kukub, ei olnud eriti ahvatlev. Asja ei teinud paremaks Naabrinaine, kes, kui ma talle asjade käiku vahendasin, mainis: “Oh, jah, meil ükskord kukkus boiler vetsupoti peale. See oli fantastiline. Kas sul ikka kindlustus on?”

Loomulikult on meil kindlustus, AGA IKKAGI.

Jõudsin siis Nõmmele, boiler oli (veel) seinas. Ja mida ma näen! Mul on vetsupott! Mul on kraanikauss! Ja mul on MAAILMA KÕIGE ILUSAM segisti. Päriselt, kui ma oleksin segisti, siis ma abielluksin oma vannitoa segistiga, sest ta on lihtsalt I-LUS. Kuigi natuke liiga kõrge kaarega ja tõenäoliselt tuleb sinna kummitoru otsa panna. Noh, nagu vanasti oli, meil vist suvilas oli selline kraan, millele oli voolik otsa keevitatud. (Keevitatud muidugi piltlikult.) (Kuigi vooliku keevitamise nägemise eest maksaks küll mingi raha.)

ENIHUU.

Tulen ära koju, helistab Ott. (Me oleme täna teineteisele nii palju helistanud, et kui enne kapo mu vastu huvi ei tundnud, siis nüüd tunneb kindlasti.) (Ah, keda ma petan. Kapo tunneb ammu mu vastu huvi. Sest mis võiks olla põnevam inimesest, kes end avalikult blogijaks nimetab ja internetti regulaarselt OMA TUNNETEST kirjutab.)

Ühesõnaga, helistab Ott: “Mul on sulle üks uudis.”
“On see hea uudis või halb uudis?”
“Keskmine. Vann ikka ei mahu ära, tuleb korstnast paar senti maha võtta.”

Taon endal vilunud löögiga südame jälle käima ja hingan kergendatult – vähemalt on boiler seinas ja keegi ei sünnita!

Mina: “Nojah, paar senti, see pole hull ju, isegi lõõri sisse ei lähe.”
Ott: “Jah, saab meisliga välja toksida, see on lihtne.”
Mina: “Nojah, tee ära siis.”
Ott: “Aga mul on veel üks uudis.”
Mina: “Noh?”
Ott: “Sa said haleda tünga praegu. Vann on paigas! Isegi kümme senti ruumi on.”

Pärast huilgeid, homeerilist naeru ja mittekoherentseid lauseid jõudsin ma järeldusele, et seal ekstra kümnes sendis, mis vannitoas on, hakkan ma oma kasse hoidma. Lapikuks litsutuna.

Aga kõige olulisem on see, et VALMIS on. Fakk jee! Kui nüüd täna elektriga ka ühele poole saaks, siis võiks vaikselt hakata mõtlema, mis köögiga edasi saab. Ja, mis kõige olulisem, saab kolima hakata!

Ja aprillis tuleb Dylan effing Moran ja mul on pilet ja mais tuleb Poets of the Fall ja mul on pilet ja millalgi oli Red Hot Chili Peppers ja mul on pilet ja millalgi saab Mila aastaseks ja sellele üritusele on mul ka pilet ja sel aastal sünnitama ei peagi, KUIGI MA NII VÕIKS, SEST NÜÜD ON MUL VANN! Ma võiks nüüd suisa seitsmikud sünnitada, vot NII oluline on vann mu jaoks.

FAKK. JEE.

Pildid homme. Või ülehomme. Aga tulevad!