Tag Archives: beautiful

eluajavööndi muusikataust

Mõni artist on selline, kelle lood lähevad alati otse hinge. Või isegi kui ei lähe kohe, siis satud sa mõnda lugu kuulama natukese aja pärast ja eluajavöönd on muutunud ja bämm! Otse hinge. Üks selline artist minu jaoks on Brandon Zahursky, kes kasutab artistinime Rivvrs.

Ma olen temast mitu korda varemgi kirjutanud, aga kuna ta valmistab ette uut plaati ja esimene singel sellelt on väljas, mõtlesin, et on aeg talle üks postitus pühendada ning endalegi meelde tuletada, kui oluline tema muusika mu elus on olnud.

Alguse sai kõik muidugi sarjast “About a Boy”; kust saabus mu ellu see fantastiline lugu. Senimaani on nii, et kui ma seda kuulan, tahan ma täiel rinnal kaasa laulda (ja tavaliselt seda teengi) ja sellega on nagu seal Dylan Morani sketšis, et this song is about me, noh, kas te olete näinud mu naeratust? MUL ON JU KA CROOKED SMILE! Ja see on kuidagi nii nunnu ja soe armumise lugu mu arust, et täpselt see, kuidas vahel on täitsa ükskõik ja otsustadki, et hüppad üle ääre alla ja loodad, et elu kannab. Enamasti küll ei kanna, aga samas ei tasu lootust kaotada, et ükskord ka kannab, eks ole ju.

Aga kõige olulisem lugu läbi aegade, mis üldse vist on olnud, ja mida ma kuulan nagu mantrat, eriti kui on selline aeg elus, kus mantraid on vaja rohkem kui tavaliselt – selleks on muidugi “Hold on”. Mul ei olegi vist ühtegi teist lugu maailmas, mille kohta ma tõesti tunneks, et see on nii otse mulle kirjutatud ja on lugusid, mis ongi olnud päriselt mulle kirjutatud ja isegi need ei ole päris nii väga minu lugudena tundunud kui see. Ja kõik igasugused eluõpikud ja tarkused, kõik, mis ma olen elu jooksul õppinud, kõik on sellesse ühte loosse kokku võetud. Know that it’s waiting for you, just hold on.

Ja selle loo kohta ma vist tõesti julgeks öelda, et see on elupäästja olnud. Ma mäletan, kuidas aastaid tagasi, kui see lugu välja tuli, ma olin kohati nii vihane, ma tahtsin nii väga, et mu elu oleks läinud teistmoodi, aga siis – you can place the blame but it won’t change anything. Ja nüüd, aastad on möödunud, ja ma saan aru et, jepp, tõesti üldse kõige vähemproduktiivsem asi elus vist on süüdistamine. Ma isegi ei teadnud, et see õppetund mul juba nii hästi omandatud on, kui mõni aeg tagasi siin ka üks olukord juhtus, kus oleks olnud nii lihtne süüdistada ja kaasa minna selle lõputu egotormiga, mida süüdistuste loopimine tegelikult kaasa toob – ja ma ei läinud. Kuulasin “Hold oni” ja kuulasin veel ja siis veel korra ja lasin minna.

Sama sõnumiga on ka “Ready To Begin”, kuigi see on rohkem selline lugu, mille panen köögis söögitegemise taustaks ja siis tantsid oma peegeldusele köögiaknas, akna taga pime sügisöö ja tegelikult sa tead, et oledki valmis, las elu tuleb kogu oma värvikirevuses (nagu need krõbinad seal jaburas videos) ja ma saan kõigega hakkama.

Rivvrsi uusim lugu on “Don’t Give Up On Me” ja ta oma isiklikul FB seinal rääkis ka natuke, mis on selle loo taust. (Jepp, ma stalkisin teda nii kõvasti kui kõigepealt selle esimese loo leidsin, et ma olen nüüd ta FB sõber ja meil isegi on olnud juttu, et peaks tegema mingi laheda videointeka või midagi, pole veel jõudnud teostuseni küll – aga siit õppetund, et rändom armumised muusikutesse VIIVAD mõnikord sihile, kui see siht peaks olema olla nende FB sõber.) Igal juhul, “Don’t Give Up On Me” on talle endale väga isiklik lugu, kuna ta on olnud kimpus depressiooniga ja selle looga püüdis ta edasi anda seda rasket eluperioodi oma elus. Ma usun, et see tuleb tuttav ette paljudele meist, kes võitlevad ja näevad pöörast vaeva, et hoida kinni veel viimasestki mõistuseraasust, selles väikesest osast sinu hinges, mis veel sulle sind ennast meenutab.

Ja viimaks veel üks hästi suure kaaluga lugu. Brandonile kirjutas üks fänn ning ütles, et ta oli oma armastatusse armunud loo “I Will Follow You” saatel ning et see on “nende lugu”. Ta palus, et Brandon teeks väikese video, sest ta plaanis oma kallima Kari kätt paluda ja tahtis seda hetke eriliseks teha. Kari ütles jah, kuid suri sel päeval, kui nad abiellusid. Kari nimelt põdes tsüstilist fibroosi, haruldast geneetilist haigust. Nad tahtsid koos Bradleyga midagi teha Kari mälestuseks ja nii sündis lugu “Conquer”, videomaterjal on Kari viimastest elukuudest. Ja sõnum, muidugi, on, et tasub olla võitleja. Kõigest saab üle, kõike on võimalik võita. Ka siis, kui haigus surub põlvili, on ikkagi võimalik mitte kaotada oma võitlejahinge. Ja minu arvates on see suurepärane sõnum. It ain’t easy but it’s almost over, ükskõik mis halval hetkel seda endale öelda, see kehtib. Ei peagi kerge olema, aga kõik möödub, kõik saab läbi and you will conquer.

i feel like windows rolled down

Monday Blues.

Mõned aastad tagasi rääkis Naabrinaine, kuidas ta on jõudnud elus sellisesse faasi, et ta näeb umbes kümme aastat ette ja on megarahul, sest kõik toimib järgmised kümme aastat umbes samamoodi nagu praegu. Ja et see on suurepärane.

Ta ütles seda muidugi mingi omamoodi sügava tarkusega (ja tõenäoliselt ilmsestas seda mingi hea nali ka), aga ma ei mõistnud muidugi teda üldse. ÜLDSE.

Sest misMOODI saad sa esiteks teada, milline näeb su elu järgmised viis, rääkimata kümme aastat välja? Ja kuidasMOODI saad sa selle üle ometi rõõmus olla? Issand, kui igav! Kõik on ette teada! Pöörane! Ennekuulmatu!

Mina olin senini elanud nii, et kõige kauem töötasin ühel kohal no… maksimaalselt kaks aastat, enamasti alla selle. Olin pärast ülikooli lõppu kolinud miljon korda ja kirjutanud peaaegu kõigisse Eesti väljaannetesse (välja arvatud ehk Kalastaja ja see paadi-ajakiri) ning siiski ei kujutanud end kuskil pikemalt töötamas ette. Okei-okei, mul oli mingi veider obsessioon ajakirjaga Anne&Stiil, kus ma olin kindel, et töötan kunagi (ja kuhu ma senini pole vist lisaks Kalastajale kunagi kaastööd teinud), kuid siiski.

Fast forward umbes viis aastat ja ma saan TÄIESTI aru, mida Naabrinaine toona mõtles. Mul tuli see mõte pähe täna, kui jooksvalt korraga töötasin, kartulisalatit tegin ja nõusid pesin (sest ma olen avastanud, et ma olen superorganiseeritud inimene tegelikult, ma PEAN olema, sest kui ma pole ja ei tegele kasvõi igapäevase logistikagagi, siis laguneb tõesõna maailm koost, ma korra proovisin mitte logistikat teha ja maailm jäigi seisma) (ja okei, ma saan aru, et mu superorganiseeritus ei paista välja mu elamist või töölauda vaadates, aga ausalt, kaoses on täielik kord ja kui see kord sassi aetakse, võin ma hetkega hulluda).

Ühesõnaga, mul tuli pähe see mõte, et jah, ma olen jõudnud täpselt sellesse kohta, kus ma olen peadpööritavalt rõõmus, et puhkus saab läbi ja et ma saan tööle minna. Ma olen ülirõõmus mingite jaburate asjade üle nagu kontoriruumi seinte värv või peeglid tööliftis või teadmine, et aasta pärast on Õismäe ringist saanud naiss tee otse kesklinna ja et mul on igakuine büdžett ja mul on eesmärgid ja isegi, kui need väikesed eesmärgid (või, noh, suured, nagu näiteks see igipüsiv Oma Kodu) ei täitu täpselt nii, nagu ma hetkel plaanin, siis pole hullu kedagi, sest üldiselt olen ma täiega õigel rajal ja juhtuvad täpselt need asjad, mis juhtuma peavad.

Mind on veel hämmastanud see, et kui mu 20ndaid ilmestas lai kaardivägi erinevaid tuttavaid ja sõpru, sageli väga keerulisi sõprussuhteid (meessuhetest rääkimata), siis praegu olen ma juba mõnda aega oma eluga kohas, kus ma tunnen instinktiivselt ära inimese, kes mahub täpselt mu hingega kokku nagu pusletükk ja ma ei kõhkle hetkegi, kui ma räägin inimesele, keda ma reaalselt tunnen ehk alla aasta ja sellest tõelist sõprust klassikaliselt polegi jõudnud veel vormuda (peale tunde, et ta on mu hingehoor), et ma räägin talle kõhklemata täiesti pöörastest isiklikest asjadest. Ja ma ei kõhklegi, sest ma julgen usaldada – või õigemini, ma teen neid usaldusvalikuid kuidagi palju kergemini ja märkamatumalt kui varem tegin. Ma mäletan, kuidas on olnud inimesi, kellega kümme aastat tagasi ma püüdsin leida viise olla sõber ja ei osanud, kuid nüüd ma hoopis arvan, et ongi nii – mõned inimesed klapivad ja teised mitte ja see on täiesti okei. Üksteisest kasvatakse välja või üle ka, aga see on muidugi teine teema.

Ja naised on kuidagi väga olulised mu elus neil päevil. Mõned mehed ka, aga neid tunnetan ma kuidagi oma seljataguse kaitsjana, olgu see era- või tööelus. Ma olen ääretult tänulik, et mul see uus kaardivägi on, aga naised, naised annavad sel viisaastakul kuidagi mu ellu vunki ja jõudu. Ja, muide, see tuleb vahepeal isegi täiesti ootamatust kohast! Näiteks kevadel oli mul täiesti pöördeline päev ja ma sain kõne vanalt sõbrannalt (keda, voh, nimetan hinges ka sõbrannaks, kuigi pole aastaid näinud) ja see kõne oli nii pöörane ja märgiline, et vahel, kui elu teistpidi pööraseks kisub ja usk hakkab kaduma, et kõik kunagi hästi lõppeb, siis mõtlen ikka tema sõnadele: “Lase hirmust lahti.”

Muide, sel aastavahetusel andsin ma vaid ühe uusaastalubaduse: tegutseda hirmuvabalt. Ei mingit fear based mõtlemist enam. Ja kuigi see tähendab, et ma asetan end vahepeal emotsionaalselt olukordadesse, kus ma pean painduma ja kasvama ja arenema ja that shit is hard ja märksa mõnusam oleks voodis üksi sarju vahtida, siis tegelikult, TEGELIKULT on… elu nii hea noh.

PS. Tööl käia on ka ikka ilgelt äss. Mul on nii hea meel, et mineviku-Daki suutis selle ilge vaesusaja ja vabakutselisejama vastu pidada ja kooli ära lõpetada ja ellu jääda, sest oleviku-Daki on talle selle panuse eest väga tänulik.

PPS. Lähen õhtul veel jooksma ka, olen juba seitsmenda nädala teise päeva juures! Kui täna ära jooksen, siis on jäänud veel neli (4!!!!!) korda ja ma peaks olema võimeline jooksma pausita viis kilta. Ma ei suuda ausalt uskuda, et ma seda pooleli ei jätnud.

Muusikat ka, see on ridiculously positiivne lugu, ma ei mäleta, kas olen seda siin jaganud juba, aga igal juhul kuulan ma seda alati, kui olen heas tujus või halvas tujus ja noh, mõlemal juhul töötab.

33 going on 32

Igal aastal mu sünnipäeva lähenedes on mul tunne, et maailm kukub kokku.

Okei, mitte nii hullult, muidugi.

Aga ikkagi üsna. Iga jumala aasta langen ma mingisse sünnipäevamasendusse. Ma isegi ei tea täpselt, mis see on. Mingi enda surelikkuse tajumine? Aga samas, seda tajun ma ju iga kord, eriti siis, kui mind tabab jälle ärevushäire või paanikahoog ja ma olen kindel, et ma suren kohe ära ja ma REAALSELT tunnen ju, et ma suren kohe ära.

Ei-ei, see on ikkagi miski muu.

See on ilmselt see imelik aja möödumise tajumine, umbes nagu inimestel aastavahetustel on. Et sa vaatad tagasi möödunud aastale ja võtad kokku ja vaatad ettepoole ja siis veel võtad kokku ja võtad tagasi ja palistad ja mõtled, et kuidas või kuhu või kellega või.

No igaljuhul.

Täna ma istusin diivani seljatoel ja mõtlesin – ei, isegi ütlesin – et sellel aastal ma ehk isegi pääsen sünnipäevadepressioonist. Ja see pole üldse mitte nii ühekihiline teema. See pole nii, et sa tšekid ära ühe boksidest, ei, see on märksa mitmekihilisem. Ütleme, noh, et selleks, et su elu oleks tšill, no ikka megatšill, selleks peaks sul olema viis levelit mugavalt kaetud.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Okei, ma nüüd tahaks kuuele neid upgrade’ida.

Ütleme, et need levelid on näiteks karjäär, tervis, pere, raha, armastus, enesearmastus, eneseteostus.

Vohh, nii sobib küll.

Niisiis,

vaadakem otsa, sest ometi on ju aastavahetus. Ma olen 32 going on 33 ja olgugi, et mu rinnad ikkagi annavad silmad ette nii mõndadelegi ja ma pean kohati ikka veel dokumenti näitama, ei ole see määrav. Ma usun, et need kuus levelit on määravad.

Ma võin täiesti siiralt öelda, et ma olen viimase – eriti poole – aasta jooksul teinud tohutu edasimineku enesearmastuse suunas. See on ikka pöörane, olgem ausad, kuidas ma olen ennast käsile võtnud. Ja ma muudkui täiustan seda projekti, vahel feilides, vahel õnnestudes, aga – no on mingid lihtsad asjad. Näiteks ma ei usu, et ma aasta tagasi samal ajal sõin kolm korda päevas. Ja nüüd ma söön. Rääkimata kõigest muust.

Eneseteostus on püsinud sama kõrgel levelil juba aasta pluss, sest et see on pöörane, kuhu ma olen sattunud ja ma NII ARMASTAN IGA HETKE. Ausõna noh, ma isegi korra natuke kaalusin mõni kuu tagasi, et milline oleks mõni alternatiivne ajajoon, aga ei, ma ei suuda seda välja mõelda. Õnneks käib eneseteostus käsikäes karjääriga, ma loodan. Nii et pole üldse paha seis 33-aastaselt, Daki, õnnitlen.

Ja neid pere- ja armastuseasju, noh, teate. Elu käib, litaki ja litaki. Vahel on nii valus, et võtab silme eest mustaks, aga siis jälle nii ere, et ei oskagi muudmoodi olla, kui lihtsalt tantsida tänavatel, autod mööda sõitmas, mõned jobud isegi signaalitamas, sest, noh, milline eestlane see ikka keset päeva tantsib keset tänavat.

///

Ma olen nii õiges kohas oma eluga, et vahel tundub see uskumatu lihtsalt. Mul on mingi sada teooriat selle kohta, kuidas see kõik nii läks, paljud neist on põhjendatud maagiaga, mõned kaosejumal Keki tegemistega, mõned jällegi, noh, on lihtsalt nendingud, et vahel elu lihtsalt juhtub olema okei.

No ja muidugi, samal ajal juhtuvad meeletud tragöödiad su enda lähistel, kõrval, naha all, see kõik tuletab meelde, et elu pole mitte mingi muinasjutt.

Ja ma isegi ei arva seda, ausalt ma enam ei arva seda.

Vist oli aeg, kui ma arvasin seda. Kui ma arvasin, et elu on muinasjutt ja ma olen sattunud lihtsalt valesse muinasjuttu ja ei leia oma õiget ajajoont.

Ma olen oma õige ajajoone leidnud.

Kaks päeva on mu sünnipäevani. Ma saan 33-aastaseks, ma olen bloginud oma elust, eeeee…. 13-aastat. Ja kõik see, kõik need kohutavad ilged jaburused ja naljakad homeerilised totrused, kõik see on toonud mind siia. Siia, kus mul on parimad sõbrad, tõesti noh, maailma parimad sõbrad. Maailma parim töö, maailma parimad inimesed ümbritsevad mind iga päev, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks. Ja ma tean, ma ausalt TEAN, kui haiged on need inimesed, kes sellist juttu ajavad, aga ausalt, nii ma tunnen.

Kaks päeva enne oma 33. sünnipäeva.

Elu on nii kaunis.

Pöörane, täielik kaos. Aga nii kaunis.

aasta 2016 küsimustes

Mul on täna olnud õudselt kummaline päev. Õigemini võiks öelda, et viimased ajad üldse on olnud hästi kummalised, ma õõtsun kuskil maa ja taeva vahel ja nii pöörane on olla, et täna tööl armas kolleeg M. küsis murelikult, ega ma ometi juba purjus või pilves ei ole. (Olgu öeldud, et see on seesama kolleeg, kes täna väga sujuvalt sidus ära intsesti ja huumori, noh, et huumor peab saama areneda, tuleb tuua värsket verd, muidu juhtub nagu nõbude lastega kuningaliinides.)

Niisiis, ma mõtlesin, et äkki ma lükkan küsimuste esitamist natuke edasi, kuna need poleks, kuidas nüüd öeldagi, eriti koherentsed ehk. Aga istun siin, väljas tormab igavene Klooga tuul, kusagil nohiseb üks laps, kassid ajavad omi asju, küünal põleb, viskitki natuke on, ja mõtlen, et miks mitte praegu. Miks mitte pärast neid pööraseid nädalaid, kus ma olen töötanud südaööni? Miks mitte pärast seda imelist sõitu, või selle imelise sõidu ajal, mida pakub mulle mu iseenda ajukeemia, hormoonidevool, mis paneb natuke tundma, nagu oleksin uuesti 16 ja natuke on hirmus ka?

Kui palju sina seda lendamise tunnet aastal 2016 kogesid? Mitu korda vaatasid sa endale tööle sõites liftis naeratades otsa, tegid paar veiderdavat selfit (ja siis ühe sellise, mida ikka ka Instasse panna, because reasons)? Mitu korda naersid sa end tööl laua alla? Mitu korda lakkus kontorikoer su prillid uduseks? Mitu korda igatsesid kolleegsõbrannat nii väga, et nägid teda isegi unes, kui ta oli juhuslikult puhkama sõitnud?

Mitu korda tundsid, et ma olen kohale jõudnud. Ma olen lõpuks siin.? Mitu korda olid hingetu ja tänulik? Mitu korda imestasid, kuidas see kõik juhtus? Mitu korda mõtlesid tagasi möödunud aastatele ja imestasid, kuidas too kõik juhtus? Mitu korda istusid Selle Ühe Inimese Facebooki-profiilil, hiirekursor “remove as friend” peal ja otsustasid selle vastu? Mitu korda selle lükke ära tegid?

Mitu korda tundsid, et lähed kas või vereni välja oma inimeste eest, ka siis, kui sa nendega ei nõustu – lihtsalt sellepärast, et sa oled valmis vereni välja minema nende õiguse eest seda öelda? Mitu korda otsisid Facebookis “turn off notifications” nuppu, sest sa ei suutnud enam seda mokalaata taluda? Mitu korda alustasid sa kolumni ja selle kustutasid? Mitu korda ei alustanud kolumni, aga ei saanud magada ning kell 2 kirjutasid toimetajale, et sa ei saa magada ja füüsiliselt tunned, kuidas pead selle kolumni siiski kirjutama? Mitu korda see kolumn läks niimoodi lendu, et sa hoidsid pead kinni ja ise ka ei uskunud?

Mitu raamatukäsikirja lõpetasid? Mitu korda unustasid oma emale seda öelda ning nagu muuseas teatasid seda kaks kuud hiljem? Mitu korda emaga südamest südamesse rääkisid? Mitu korda igatsesid kõiki neid -emasid, keda enam pole – või kes justkui on, aga kelle essence, see on kuhugi Alzheimeri või dementsuse radadele rändama läinud ja see on nii valus, et sööb hinge seest?

Kas sa sel aastal ikka hommikuvalguses suudlesid? Kas sa magasid imelikes kohtades, sest natuke kodutu oli olla? Mitmeid kordi sa tantsisid, et lihtsalt mõista – sulle väga tantsimine ei meeldigi? Mitmeid kordi seda poistele ütlesid – “Mulle tegelikult ei meeldi tantsida, ma hiljuti avastasin selle.” – ja mitmeid kordi nad püüdsid sind ümber veenda, ilmselt otsustades, et sulle ei meeldi tantsida, sest sa lihtsalt pole veel nendega tantsinud?

Mitut riiki külastasid? Mitu liitrit Itaalia veini ära jõid? Mitu korda karpe püüdsid teha? Mitu karbihunnikut ära sõid? Mitmel esmakohtingul käisid? Mitmeid kordi Tinderi ära kustutasid? Mitmeid kordi mõtlesid, et pakid end igaveseks kokku? Mitmeid kordi püüdsid seda teha, et natuke hiljem avastada – sind on lihtsalt liiga palju, et kokku pakkida?

Palju sul uusi sõpru tänaseks on? Kuhu jäid need teised? Kes teised? Mis põhiline – kas nimekirju koostasid? Näiteks asjadest, mis tegemata, asjadest, mis hingel, inimesest, keda oma ellu igatsed?

Kuidas nende nimekirjadega on, kas riste on tehtud? Aga see inimene?

Mitmeid kordi naha endalt koorisid, mitmeid kordi avastasid, et nahka polegi vaja koorida, kõik tuleb vaevatult, kui vaid tahta? Mitmeid kordi särinaga põlesid, mis teemad sind sütitasid, mitme detsibelli ulatuses mure maailma pärast su hinges kajas?

Mitu korda sulle otsa vaadati, et öelda: “You don’t have to be scared.”? Ja mitu korda sa seda uskusid?

Kas sa uskusid üldse, et elad selle aasta üle? Kas sa ootasid, et asjad läheks paremaks või kartsid, et asjad lähevad peagi halvemaks, sest nii hea ju ometi ei saa olla? Oled sa juba rahu teinud iseendaga, oma kehaga, oma armide ja ebatäiustega? Armastad sa iseennast? Vaatad sa endast tehtud pilte rahuloluga? Oled sa piinlikkustunde kuhugi ära pakkinud?

Palju kaloreid lugesid, palju kilosid kaotasid, palju raskuseid tõstsid või kilomeetreid jooksid? Kas lõpuks mõistsid, et numbrid, need pole üldse olulised? Kas mõistsid, et sina pole need numbrid? Sina oled ju midagi palju enamat, sina oledki terve maailm, kas sa ikka tead seda?

Nii palju öid ja nii palju päevi, kõik erinäolised ja vahel liiga sarnased. Me jõudsime jälle ühe numbri lõppu, me saame alustada uuesti. Ja muide, ka muutumatuses on oma võlu. Ühe peamise asjana avastasin ma sel aastal, et on täiesti imeline see elu, mis mul on, ja ma olen valmis seda elu peaaegu täiesti muutumatul kujul elama järgmised 5+ aastat, isegi 10+. Ma olen rahul, ma olen nii rahul.

Ja niipea, kui ma avastasin, et nii võibki jääda, hakkasid asjad juhtuma.

Nagu Dirk Gently teab. Everything happens for a reason. That reason is “the universe is a chaotic mistake” but still.

Head vana aasta lõppu teile, mu kallid.

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

söögist ja meestest, vist

#food

A photo posted by daki (@instadaki) on

Ma mõtlesin täna süüa tegevatele meestele.

Teadupoolest olen ma elus tundnud nii mõndagi meest, no üht-kaht vähemalt. (Ma olen vähemalt ühe korra oma elus isegi seksinud, sest mul on laps, enam ei saa seda eitada!)

No igal juhul, ma olen tundnud igasuguseid mehi, kellel on söögiga olnud igasugused erinevad suhted.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mu valmistehtud sööki ja peaaegu alati selle vingumata ära söönud. Ma olen seda südamest armastanud, seda mingit imelikku tunnet, et sa teed, pakud, see võetakse vastu ja seda peetakse heaks.

Ma olen armastanud mehi, kes on mu söögi peale suud kõverdanud ja selle ära põlanud. Erinevatel põhjustel (peamiselt, et liiga vürtsikas).

Ma olen armastanud mehi, kes on vaadanud ja kommenteerinud kõrvalt, kui ma uut retsepti proovinud ja avaldanud arvamust, et ehk seda ei peaks ikkagi inimestele pakkuma. Ja pärast siiski ümber mõelnud, kui amps võetud.

Ma olen armastanud mehi, kes on väitnud, et ei saa süüa teha, kui ma pealt vaatan ja sundinud mind vahemerelikku tagatuppa sinisinist taevast vaatama, kuni söök valmis ja aeg lõpuks süüa.

Ma olen armastanud mehi, kes on suutnud kaheeurose eelarvega valmistada maailma parima asado.

Ma olen armastanud mehi, kes on armastanud mind ja kellega ma olen jaganud paprika viilutamise saladusi, seesamiõli maagiat või kaalujälgijate tervislikke retsepte.

Ma olen armastanud mehi, kes on osanud restoranides tellida, ja ma olen armastanud mehi, kes ei ole osanud restoranides tellida, kes on kaalunud ja mõelnud, ja kellega me pärast oleme söögid pooleks teinud, et mõlemad saaks siit ja sealt mõne ampsu.

Ma olen armastanud mehi, kes pole eriti kokanud, aga tänu kellele olen ma siiski proovinud igasugu veidraid asju söögiks. Ja ma olen armastanud mehi, kel on See Üks Firmaretsept, mida nad on teinud, ja ma olen ka seda armastanud.

Ma olen armastanud igasuguseid mehi, mõnd lühemalt, mõnd pikemalt. Aga peaaegu mitte kunagi pole keegi mulle eriti süüa valmistanud. Ma mäletan, et kunagi deitisin ma põgusalt ühe kokaga, kes õpetas mind boloneeset tegema. Ma mäletan, et sel ajal oli mul veel must-valge telekas, nii et see pidi olema tõeliselt ammu, või mõnes teises elus.

Ja ükskord, ma mäletan, deitisin ma mehega, kellele ma boloneeset tegin, suht lati alt joostes, sest olin vaene ja tudeng ja umbes alles tund aega tagasi õppinud süüa tegema. “Oi, see on nii hea,” kiitis ta. “Kuidas sa seda tegid?”
“Uncle Bens,” vastasin, sest see oli veel see õnnis aeg, kui Uncle Bens tegi boloneesekastet.

Muide, mis sellest üldse sai?

Aga ma mäletan ta silmapööritust ja noogutust selle peale. Jajah, ega sa muidu ei oskakski.

Nüüd pole ma ikka väga pikka aega kellelegi süüa teinud, kuigi ma isegi kunagi väga ebaõnnestunult ühes koka-kind-of-saates olin, aga kõik tookord feilis. No igal juhul, Milale jah, talle ikka teen.

Mitte väga pikka aega tagasi rääkis sõber mulle, kuidas talle väga meeldib, kui ta saab deidi oma kodus korraldada. Istutada preili kööki, veiniga vist ilmselt, ja ise süüa teha. Kui ta mulle seda rääkis, ei uskunud ma, et sellised asjad päriselt toimuvad, noh, mujal kui filmides siis.

Aga tuleb välja, et vist toimuvad küll.

Ja see on päris äge.

Lisaks, muide, tegin ma hiljaaegu tõlkeuudise sellest, kuidas veganid täiega jätavad maha inimesi, kui nad liha söövad. Ja ma mõtlesin pikalt selle üle, et tegelikult tõepoolest, kõik meie eluliselt oluline keerleb söögi ümber.

Vaatasin oma Instagrammi, meenutasin heldimusega, kuidas Ruumi mulle parti küpsetas ja kuidas, noh, üldse, mul on kõik need kallid inimesed mu elus ja absoluutselt igaühe kohta on mul vähemalt üks toiduga seotud lugu – kui mitte mitu.

Ikka hinge külge kasvavad inimesed koos toiduga, ei ole midagi teha.

Pointi mul polnud. Lihtsalt et… Mehed, tehke rohkem süüa. See on päriselt ka ikka päris tegija värk.

draakonitest

Mul oli eile üliintensiivne õhtu, selline õhtu, mida sa pärast meenutad ja mõtled, et kõik sai nii läbi elatud, iga ihurakuga.

Vahepeal hea kontsert võib teha seda sinuga, et sa elad kõik läbi, seisad, värisemas, higine, tühjaks karjunud – ja saad aru, et karjusid hinge sees välja ja et vahelduseks on see superhea tunne. Et hinge pole alles jäänud, et oled puhas ja et saab kõike otsast alustada.

/

Ma mäletan väga selgelt seda suve, kui Imagine Dragons mu ellu tuli. Ma mäletan, kuidas me kihutasime mööda Austria mingit väikelinna, sellised käänulised teed, kus see “ahhhhhh”-koha peal, mis laulus on, me täpselt võtsime kurvi. Mu jalad olid tõstetud armatuurlauale, O. vaatas mulle säravil silmi otsa, väljas oli palav, auto lõhnas natuke hobuste järele, ma vaatasin, kuidas ta käed hoidsid roolist kinni ja mõtlesin, et see ongi vist see elus tunne.

Ma olen hiljemgi korduvalt O. juurde tagasi tulnud, ilmselt seetõttu, et see armumine, mis oli, päästis mu. Mis siis, et see kestis vaid silmapilgu, kestis vaid ühe “Radioactive” loo või Passengeri “Let it go” pikkuse hetke – see oli hästi oluline hetk. See hetk, kus mul tuli meelde, mis tähendab armastus ja et see on olemas ja et on võimalik õnnelik olla.

Ja see suvi, see tunne, see ülesärkamine, see jääb mul alati Imagine Dragonsiga seostuma.

Sest kui sa juba suudad kujutleda end draakoniks, siis on kõik võimalik.

Justin Petrone “Minu Eesti 3”

Kui veel selle nädala keskel küsis sõber mu rannajuttude peale, et tal on nagu meeles, et ma ei salli väga randa ja suve üldiselt, siis ma kehitasin õlgu ja ei mäletanud täpselt, kuidas ma sellele vastama peaksin, siis tänaseks on mul vastus jälle olemas: OMG KUIDAS MA EI SALLI PALAVUST.

Nii et kuigi ma peaksin kirjutama hoopis Rakvere teatri suvetükist “Maailma parim küla”, mida ma eile vaatamas käisin, või siis tegelikult hoopiski olema kursakokkutulekul, siis vandusin palavusele alla (kurvastasin natuke, et miks ikkagi peab Mon Rouge’i ainuke ebatäiuslikkus olema kondika puudumine), sõitsin hommikukuumuses akendest sisse tuiskava tulikuuma tuule saatel koju, pea ja selg valutamas, silmad tuikamas ning lihtsalt lugesin päev otsa.

Justini “Minu Eesti 3” on väga, väga hea raamat. See on mitu korda parem kui esimesed, sest see on nii palju sügavam. Või siis lihtsalt puudutas see mind kuidagi palju rohkem kui tema varasemad teosed.

Raamatu esimene pool, see puhas Tartu osa… Ma lugesin seda, vahepeal pisarad silmas ja tundsin iga ihurakuga seda elu, mis kunagi mulgi oli, või siis seda elu, mis oleks võinud olla. Ma olen küll ka seal raamatus põgusalt sees, jah, aga väga põgusalt, sest minu elu võttis siis teised pöörded – need põhjasuunalised. Ja nii väga valus oli lugeda kõigest sellest, mille ma maha jätsin. Ma vahetasin Kassitoome kuldsed lehed Kopli liinide ja sünnitusjärgse depressiooni vastu, ma vahetasin need õdusad teejoomised Epu ja Justini Tähtvere köögis (või isegi, oi, ma ju isegi käisin seal lapsi hoidmas, olin täiesti unustanud!) uneta ööde, kolisevate trammide ja põletava üksilduse vastu. Ja kui paralleelselt Justin jõudis ööbima Vello Nõmme-diivanile, siis, ma kujutan ette, võis see olla umbes samal ajal, kui Nõmme võttis mind vastu, kui olid murdelised ajad eraelus, kuid kus ma jälle hakkasin hingama ja elama ja mul tekkisid inimesed, mul tekkisid külalised, mul tekkisid õdusad tagaaiavestlused suvistel öödel veiniklaasi taga või õhtused trepil istumised ja suitsetamised ja maailma lahkamised.

Aga Tartu jäi must aina kaugemale.

Ja nüüd on must kaugele-kaugele jäänud ka Nõmme.

Mul on aknad lahti ja päev otsa on saatnud mind raamatu lugemise taustaks Klooga suvemüra. Jah, suvi on käes, sest Kloogal on ühtäkki elu. On hääled, on pidev autodevool. Mängivad lapsed, kihutavad kahtlase väärtusega plekikuhilad, ülekaalus siiski mingil põhjusel üsna kallina mõjuvad autod (mis iial ei pea kinni asulasisesest kiirusepiirangust). Ja ma tunnen, et ma kuulan pealt, et ma olen sattunud mingisse võõrasse maailma ja ma olen siin nii kuradi üksi ja ma ei saa aru, kuidas ma saan tunda end nii üksi, kui ma tegelikult ju pole.

Täpselt nii, nagu Justin tundis, ja siis ma nutsin jälle.

Vahepeal, enne kui Tartu-osa läbi sai ja ma jõudsin kohani, kust ma lugesin, et Justin käis murede korral pihtimas Kuperjanovi haual, hakkasin ma nutma, panin raamatu käes ja kirjutasin Justinile. Tehes siukse pesuehtsa eestlasliku komplimendi: “Your book is so good that I had to stop reading it.”

Sest mu vanaema ja vanaisa on maetud Kuperjanovi taha ja kui palju kordi olen ma seal käinud… Ja kui kaugel nüüd see koht minust on. Raadil käimine, see rituaal, mulle meenus nii teravalt – see oli mulle nii oluline. See oli asi, mida ma pidin TEGEMA.

Kus käin ma praegu?

Polegi kuskil käia, sest kuskil pole juuri enam ja kuskil pole olulisi kohti, ikka veel või enam mitte. Ainult Saaremaal käin.

Aga muidugi, see kõik on melanhoolne paiguti vast ainult minu jaoks, sest laialt naersin ma lugedes muidugi ka.

Ja ometi, kuigi me tunneme Justini ja Epuga ligi kümme aastat, virtuaalselt äkki kauemgi, on mul tunne, nagu ma oleks alles täna Justiniga tuttavaks saanud. Niimoodi mõjus see raamat mulle.

Üks mõte seda lugedes oli veel. Et ma loen raamatut, mille pealkiri võiks olla “Kuidas tõlkida meest”.

Sest kuidagi viimasel ajal ma tunnen kogu aeg, et ma ei saa absoluutselt meestest aru. Mehed on mingid segased olendid, kes esitavad mulle nõudmisi ja tekitavad mus liiga tugevaid tundeid, nii positiivseid kui negatiivseid, ja enamasti neid pole või kui nad on, on neist nii raske aru saada. Kogu aeg on tunne, et pead muukima, pusserdama, et üldse pihta saada, mis nende ilusates peakestes toimub, nagu mingi hiina-innuiti tõlk, kes üritab hieroglüüfe eesti keelde seletada.

Ja ma mõtlesin, kui kuradi hea oleks, kui meestega tuleks kaasa selline manuaal. Et kui kõik oskaksid ja suudaksid oma tundeid niimoodi kirja panna, nagu Justin suudab.

Aga kõik tundub hetkel nii tühi ja ma ei saa aru, kas see tühjus mu sees on väsimusest, palavusest, kuumarabandusest või emotsioonidest või füüsilisest üksiolekust või sellest, et öösel nägin ma unes maailmalõppu, saateks kriisked “Vänta, Jossif, vänta!” (ja see oli pigem õudne kui naljakas), aga ma tahaks ka, noh, tunda seda. Seda, mida Justin tundis, kogu selle tühjuse ja masenduse ja kõik-ajab-närvi aegade lõpuks: et kohe tuleb muutus. Ei tea, milline, aga tuleb.

Mina ei tunne seda. Ma tunnen, et miski ei muutu iialgi. Et pole vahet, kas ma istun Klõugal ja kuulan avatud kolmanda korruse akendest tulnuklikke välishääli, või Ropkas või Koplis või Nõmmel, ikka on midagi alati puudu ja alati on kõik samasugune, isegi kui life particulars alati pole. Alati magavad kassid jalgadel, alati on liiga palav või liiga külm, raha pole ka kunagi ja arveid on alati liiga palju ja alati on tööga mingi megaebakindlus ja alati on, noh, nutt kurgus.

Ma arvan, et see on sellest, et ma pole piisavalt tomatisuppi söönud. I’ll fix that.

bruises

Üks mu viimase aja lemmiklugusid on Traini “Bruises”.

Ma katsusin just oma pead, juuste all. Mul nimelt on nüüd see komme – nüüd, kui mul on jälle juukseid, mida ma saan patsitada ja siduda, ma otsin pidevalt viise, kuidas neid sättida, vähemalt öösiti sarjade ees, hommikuti ever ei viitsi – katsuda oma juukseid, eks. Mul on see komme ja ma vaatasin “Grey anatoomiat” ja kõik seal on nii kohutav ja doom is expected to happen, sest käes on SEE AEG aastast, mil sarjad hakkavad lõppema ja sa tead, et kõik nad lõppevad cliffhangeriga ja sa juba tead. Sa juba tead, et katastroof on tulemas. See on õhus, nad kerivad seda meelega, ja see üldse ei aita kaasa, kui sul on esmaspäeval üks tähtis asi, kolmapäeval maka lubatud üleandmine juhendajale ja üleüldse selline pidev rahutus hinges.

Sarjad ei aita kaasa.

Aga, sõnaga, vaatasin, katsusin juukseid, proovisin pimesi igasuguseid patse punuda ja katsusin oma pead. Ootamatult tajusin OMA PEAD. Ja leidsin nagu unes selle koha, kus mul peaks olema suur arm. See, mida õmmeldi, kui ma kord peaga vastu puud lendasin. Mõtlesin, milline näeb see arm välja. Ma teaksin, kui ma ajaksin end kiilaks, aga ma ei aja (kui ma just vähki ei haigestu, siis ajan). See on nii naljakas mõte – et ma tunnen sõrmedega kohta oma kehal, pealael, ja mul pole õrna aimugi, milline see välja näeb. Ja ma ei saagi teada (kui kiilaks ajamine välja jätta).

No keha sisemus muidugi ka, selle üle ma ka vahel mõtlen. Et milline näen ma seestpoolt välja, huvitav. Kõik need krimisarjad, need hakkavad ükskord ajudele. Ma pidevalt mõtlen, et huvitav, milline laip ma küll olen. Millised näevad välja mu siseorganid. Milline on mu süda? Ja kui mind lahti lõigata, kas siis kuskilt sealt südame alt leiab ka selle liblikapesa, mis vahel on liblikapesa, vahel ööliblikapesa?

//

Makaga edeneb väga hästi, tänan küsimast. Ma olen jõudnud faasi, kus ma ei suuda mitte kellegagi suhelda. Ma näen vastamata kõnesid ja ma ei suuda tagasi helistada. Ma näen tšätte, aga ma ei suuda vastata. Kummalisel kombel, kui mul on vaja julgustust või human contacti, sidet reaalsusega, lähen ma kontorisse. On olnud juhuseid, kus ma langen tegevtoimetaja sülle, kurtes haledalt, et vajan kalli. Ja seda ma saan, sest – imeline noh. Ma ei suuda absoluutselt mõelda muule kui oma artiklitele, sellele, kuidas ja kui väga Milake igavleb need KAKS PÄEVA, mis ta on minuga kodus ja ma tema kõrvalt kirjutan (mitte, et see poleks olnud igapäev enne lasteaeda, ikka on süümekad) (ja ta tegelikult absoluutselt ei igavle, ta on fantastiline). Ja siis muidugi oma armidele ja sinikatele, nendele mõtlen ka x-hetkedel.

Ma lähen kohe magama ja mõtlen, et Rome wasn’t built in a day, aga magistritööd kirjutataksegi vist just nii. Kui mul oleks aega, st järgmise nädala lõpus mul natuke on, siis ma läheks ja vaataks, kas samasuguse meeleheiteseguse enesekindlusega kirjutasin ma ka oma bakat.

Ma mäletan, et bakat kirjutades oli päev, mil ma sain kõikjalt elektrit. Näiteks sularahaautomaadist – KOLM korda järjest.

Täna andsin ma kogemata Milale elektrit ja siis pidin langema (mulle täiesti mõistmatusse) füüsikamaailma, et talle staatilise elektri olemust selgitada. Ta vist sai aru.

//

PS. On imeline, see viis, kuidas Mila silitab mu nägu kui ta hakkab magama jääma. Ta teeb mulle paar korda pai, siis silitab põsesarna ja siis ronib sõrmedega mööda nina üles, ja teeb veel ühe pai. Kust ta seda õppis, ma ei tea.

Aga see on imeline.

Kuidas ma kolm nädalat Tenerifel koopas elasin

Nüüd, kui ma töötan Hispaania ajakirjas, olen ma hakanud hullult Hispaaniat igatsema. Lugesin siin ühel õhtul oma Tenerife-pajatusi ja süda kohe heldis. Oli palju muretum aeg … Siis meenus ka, et osalesin ju GoTraveli mingil konkursil, muidugi ei võitnud – sest ma ei võida kunagi – aga seda teksti vist siin kunagi jaganud polegi. Palun väga, meenutagem, kuidas ma omal ajal Tenerifel käisin!

“Tule Tenerifele!” kutsub pooltuttav keset pilkast talve. “Siin on soe ja mõnus ja ma pakun sulle öömaja,” lubab ta. Suure õhinaga ostangi pikemalt mõtlemata piletid ära ja… Ja kui pool aastat hiljem võõral saarel maabun, tuleb välja, et mind külla kutsunud tuttav on ise saarelt lahkunud. “Aga ära muretse, ma andsin su kontaktid Marcole, ta otsib su üles!” Siis ma veel ei tea, et järgmised kolm nädalat elan ma hipist maailmaränduri Marcoga kahekesi mäe sissse raiutud koopas, kus pole vett ega elektrit. Internetist rääkimata.

Esimese hooga olen ma tõsiselt masendunud. No miks ma end sellesse mässisin! Mis häda oleks mul olnud jääda Eestisse, kus praegu isegi soojem kui siin, Kanaaridel? Hoian peast kinni ja tunnen meeletut koduigatsust. Proovin helistada Marcole, sellele müstilisele võõrustajale, kuid telefon on väljas – sellest hispaaniakeelsest teatest telefonis saan aru. Kujutlen juba, kuidas järgmised kolm nädalat elan kuskil pargipingil ning kerjan tänavanurkadel, sest hotellis elamiseks pole mul raha, kuid lõpuks siiski heliseb telefon.

“Baby, I’m sorry!” pudistab mulle hispaania-inglise segakeeles Marco. Tuleb välja, et ta telefon läks katki ja kuidagiviisi leidis ta siiski võimaluse mulle helistada. Juba samal õhtul kohtumegi, minu hotelli ees Santa Cruz de Tenerifes, saare pealinnas. Marco on lühike, sädelevate silmade ja jalgpallurijuustega mees, kes mind kohe sooja karusesse kaisutusse haarab. Läbi puise spanenglishi, hispaania-inglise segakeele, mida me järgmised kolm nädalat räägime, tervitab ta mind ning korrutab, kui mures ta minu pärast oli ja et ma olen tema “responsibility”. Ta võtab oma võõrustajarolli väga tõsiselt ning hoolimata täpsetest õpetustest, kuidas ma järgmisel päeval peaksin ta üles leidma, on ta hommikul taas hotellis. “Ma kartsin, et sa eksid ära ja tulin sulle vastu!”

Nii haarab ta mul käest (ma pean nende nädalate jooksul pideva füüsilise kontaktiga harjuma) ja me tormame bussile, mis viib meid kuurortkülakesse San Andresi – vaid seitsme kilomeetri kaugusel pealinnast, kuid oo, kui erinev! Bussist maha astudes ahhetan ja ohhetan: palmid! Ookean! Mäed! Naeratavad inimesed ja sõbralikud kohalikud! Soojus! Soolane tuul! Kõik see, millest ma Eestis olles nii sageli puudust tunnen.

–San Andresi rand Playa de las Teresitas – koht, kus ma veetsin pea kõik oma päevad–

 

“Näe, seal ongi The Bunker,” näitab Marco käega ebamääraselt mägede poole. Hakkame astuma, tee viib läbi kiirteeäärse palmisalu, üle kivide ja liiva. Lõpuks, kui juba higi silma tikub ja seljakott eriti raskeks hakkab muutuma, jääme seisma. Minu ees kõrgub kivitrepp, mis viib serpentiinina kuskile kõrgele mäkke.

“Natuke veel,” julgustab Marco. “Ole ettevaatlik!” õpetab ta, kui samme kõrgete astmete järgi sätin. Poole peal tuleb tahtmine seisma jääda, aga lõuna-eesti naise kangus ei luba: kes nüüd siis mäkke ei jõua ronida! Muidugi ronime! Kas või kolme mäkke järjest, kui vaja! Ja lõpuks olemegi kohal. Marco tutvustab uhkusest särades punkrit: “Näe, siin on sinu tuba, siin on kööginurk, ja siin on Mitshu, meie kiisu!” Mitshu on pruunitriibuline mägikiisu, kes mind alguses natuke võõrastab.

Punker ise on… veider. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud. On mäe sisse raiutud “põhituba”, kus elab Marco ja kus on kööginurk. Väljaspool mäeseina on nn minu tuba, kah kividest laotud pisike uberik, kus sees voodi, tugitool ja lauake. Uksed on suured, rasked ja plekist ning terrassil looklevad raudteerööpad – kellele seda viiemeetrist rööpajuppi kunagi vaja on läinud, jääb saladuseks. Võibolla liikusid seda mööda kunagi prožektorid, mis ookeanil liikuvatele laevadele teed näitasid? Marco igal juhul mulle vastata ei oska.

“Ja siin, siin teeme pee-pee,” tutvustab ta mulle nurgatagust. Ahsoo, noogutan. Et siis pissima pean siinsamas, kiirtee kohal, pepu ookeanil õõtsuvate traalerite poole? Mina, kes ma iga kord vetsu minnes panen vee jooksma, et maskeerida kõike, mis tualetis aset võib leida? Mina, kes ma pigem jätan vetsus käimata, kui et pean seal käima paberita? Aga just nii ongi ja just nii hakkabki olema, ja teate, kahe päeva pärast ei tundugi see nii veider, vaid üsna loomulik. Inimene harjub tõepoolest kõigega!

Harjun ka sellega, et vett tassime punkrisse viieliitriste tünnidega ja et igapäevast duši saan võtta rannas ning pikemateks pesemisprotseduurideks tuleb majandada auguliseks torgitud kanistritega ja muu taolisega. Ei ole küll kõige mugavam, aga mis peamine: saab hakkama!

Ainuke, millega on raske harjuda, on tuul. Tuul on kohutav, puistates liiva täis… noh, sisuliselt kõik. Liiva on täis kõrvad, on täis silmad, nina, küünealused, rinnahoidjakorvid ja kõik muud praod, mis inimese kehasse loodud. Ja seda liiva ei saa mitte kuidagi ära, isegi kui olen juba nädal aega kodus olnud – ikka veel on vannipõhi pärast kümblemist liiva täis.

Kolm nädalat elan ma koos poolsegase Marcoga, kellega me vaheldumisi tülitseme, siis jälle lepime ja suurimad sõbrad oleme. Mu päevad koosnevad rannas tšillimisest, kohalikega suhtlemisest ja oma novellide kirjutamisest. Mida vähemaks jääb raha, seda odavamat veini peame õhtuti jooma, kuid pole hullu! Meel on hea ja mis peamine: katus on ju pea kohal.

Kui 20 päeva hiljem asju pakin ja rannaäärses cantinas – söögikohas, mis on saanud mulle teiseks koduks – lahkumispidu peame, tikuvad pisarad silma. Ma ei uskunud, et selle pideva manjaanatamise, minnalaskmise ja hipieluga harjuda suudan, aga suutsin ja nüüd jään ma seda igatsema. Jään igatsema kõiki neid sürre tüüpe, kellega tuttavaks sain, jään igatsema meie punkri terrassilt paistnud miljonivaadet, kus igal õhtul suurlinna tulesid imetlesime ja elu lahkasime. Jään igatsema Mitshut ja hommikul lainemüha peale ärkamist.

Aga issake, kui mõnus oli tulla tagasi oma koju, kus on soe vesi, külmkapis on süüa ning asjad töötavad elektriga… Ja on oma tualett!

« Older Entries