Rubriigiarhiiv: Inimesed ja inimeseks olemine

teezen

Olen mina kuulnud siin hiljaaegu sellist juttu, et maailmas eksisteerib selline asi nagu teeseen. Kutsutakse ka kombuchaks. Et nagu… mingi seen, mis kasvab sul kuskil ja siis sa jood seda vedelikku, milles ta elab, ja no ühesõnaga, see kõik tundus nii jabur ja eso ja öko, et ma olin suht kindel, et ma ei viitsi iial isegi end paremini kurssi viia sellega, et milleks ta hea on.

Kuni juhtus nii, et ma mingil põhjusel vist jutu käigus mainisin, et olen asjast kuulnud (panin vist parasjagu teeseenejoogi retsepte üles) ja kolleeg Agaate teatas, et tal on see asi kodus täitsa olemas ja üks olevat isegi üle.

No kui kuskil on mõni kodutu seenepoiss, siis tuleb talle kodu anda, mõtlesin, ja võtsin pakutu vastu. Pakutu saabus minu juurde veidral kujul, kilekotis ja üleüldse oli tegemist väga kahtlase avantüüriga. Samas meenutas veida korda, kui hästi popiks muutus ise kodus leivaküpsetamine ja ma sebisin kuskilt juuretist ja tegin paar laari leiba, sest keegi oli öelnud, et see on jube keeruline ja mul oli vaja muidugi omal nahal järele proovida. Selgus, et oskan väga hästi leiba küpsetada ja rohkem ei viitsinud jännata asjaga.

Igaljuhul, villisin seene purki, aga siis tulid jubekiired kaks töönädalat ja kui mul oli üle pika aja üks vaba päev, meenus seenepoiss mulle ja otsustasin vaadata, kas ta veel elab. Elas-elas, kenasti elas. Villisin joogi pudelitesse, panin uue hakkama ja guugeldasin end hulluks, et teada saada, mis selle teeseenejoogiga edasi teha.


Sain teada, et alustuseks võiks seda juua pool klaasikest päevas.

Jõin pool klaasikest. Megaveider jook! Appi! See üldse ei maitse tegelt mulle, aga niipea, kui olen ära joonud, tahan veel. Või nagu, ma ei suuda seda seletada. Et see pole asi, mida jooks maitse pärast, aga niipea kui on kurgust alla läinud, hakkab nii hea. (Ja sel pole mu teada kraadi sees.) (Või opioide.) (Või puhast heroiini.)

Muidugi juhtus nii, et “pool klaasikest päevas” muutus nädalavahetuse käigus ja ma jõin esimese liitri ladnalt ära.

Täna hommikul ärkasin ma kell 4 üles ja mõtlesin: “Oh, tahaks teeseeneklõmakat.” Ja ajasingi end voodist püsti ja käisin jooki manustamas.

SAATE ARU JAH. MA TÕUSIN VABATAHTLIKULT KELL NELI VOODIST ÜLES, ET JUUA… SEENEJOOKI?!  WHAT IS THIS MAGIC?!

Aga täiesti hämmastav on see, et kui ma veel reedel kuulutasin kõigile, et surm on silme ees ja tõenäoliselt ma kevadet ikka ei näe, siis täna ma tunnen end nii hästi, et ei tea, mida ära teeks. Või noh, tean küll, mida ära teen: blogin… teeseenest.

Okei, ma saan aru küll, et tõenäoliselt aitas mõõnaperioodi möödumisele kaasa ka see, et olen nüüd umbes nädalakese tarbinud topeltkoguse D-vitamiini ja üleüldse, arvestades mu tavalist ajukeemiat, siis oligi juba aeg, et mõõn läbi saaks, aga ma ühtlasi süüdistan ka teeseent, sest ma pean kuidagi õigustama seda, et ma seda joon ja see mulle nii väga meeldib.

Teeseenest saab lähemalt (ja vähememotsionaalsemalt) lugeda näiteks siit. Või siit.

Vabandage, ma lähen nüüd ja vaatan Agaate laua alla, ega tal juhuslikult teeseenepruuli kaasas pole. Ärge Agaatele öelge. (Küll ta ise aru saab, kui mind näljase näoga oma laua ümber roomamas näeb.)

palju õnne, Jennifer Aniston

Ja Daki Lamp. I’m officially the oldest I have ever been.

kuidas ma peaaegu peksa ei saanud

Kui te juhuslikult tähele panite, siis võtsin ma tööabikaasa Kr ärgitusel osa saunamaratonist. (Jah,  ma jäin ellu.) (Jah, ise ka imestan.) Aga mitte saunast ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest vahejuhtumist.

Ootasime auhinnatseremooniat, kui märkasin koridoris vooriva rahvamassi vahel ilmselgelt hirmunud tütarlast, üle kelle oli kummardunud vihane jorss. Jorss tagus käsi tüdruku pea kõrvale vastu seina, oma nii olulist suhtejuttu toonitades.

Läksin lähemale, mõeldes, kuidas saaksin sekkuda. (Mu tiim oli samal ajal laiali, olin täitsa üksi.) Samal ajal vooris neist mööda kümneid ja kümneid inimesi, tüdruku sõbranna seisis suhteliselt ükskõikse näoga kõrval, oodates et “draama” mööduks. Mõtlesin, et lihtsalt lähen ja teen nägu, et nende tiim jäi mulle enne juba silma ja nüüd tahaks õnnitleda või midagi. Siis märkasin, et (vist neiu tuttav) mees läks lõpuks olukorda klaarima.

Hops! Oli vend ülepeakaela trepist alla visatud. Kargasin püsti, kutt jõudis enne, jooksis uuesti vägivallatseja juurde, no ja siis läks juba tõeliseks madistamiseks, rusikad ja veri siin ja seal. Sellele LÕPUKS reageerisid ka korraldajad.

…visates välja kuti, kes läks tüdrukule appi.

Läksin korraldajate juurde ja ütlesin, et nad teevad valesti. Et süüdi on hoopis see vend, see 2×2 džentelmen, kes tüdrukuga rääkimiseks käed appi võttis. Ja et teine noormees läks lihtsalt appi.

“Mul on endal ka kolm poega. Ma tean küll. Ju ta ise küsima läks,” oli vastus.

Ma olin šokeeritud, hirmul (see 2×2 põkk ikka tõmbles ja õigust jäi ülegi) ja enda peale pahane, et ei suutnud, ei osanud, ei julgenud midagi teha.

Ja ma senimaani ei tea, kas ma oleksin pidanud kohe vahele minema mingi lugulauluga ja teesklema, et ma seda neiut tunnen… või oleksin ma ise selle peale sealt trepist alla “kukkunud”.

Ja mind nii ILGELT ajab närvi, kuidas sellised vägivaldsed suhted, vägivaldsed olukorrad klõpsti ära normaliseeritakse. “Ju ta ise läks norima.” “Nende pere siseasi.”

Ma reaalselt värisen praegu vihast seda kirjutades ja ma ei teagi, mille peale ma täpselt vihane olen. Enda peale olen ka, sest ma ei tea ikka veel, kuidas ma reaalselt saaksin inimesi aidata või mida ma oleksin tegelikult pidanud selles olukorras tegema. Sest kuidas ma tean, et ta mu abi oleks üldse vastu võtnud? Kuidas ma tean, et ta on üks neist naistest, kelle jaoks see ongi “põnevus”, mida suhte juures on täiesti normaalne taluda? Ja lõppeks tekibki küsimus, et mis see minu asi on… ja see ongi ju suurim probleemi koht. Me kõik arvame, et pole meie asi. Me kõik kardame äkki samamoodi ise üle tahi saada. Me kõik ootame, et küllap naine saab lõpuks ise aru, et tasuks äkki selle trossi juurest ära tulla.

Ja siis me imestame, miks meie ühiskond on nii katki…

PS. Rääkisime sarnasel teemal ka “Naistejuttudes” just möödunud korral.

kuidas ma ära surema hakkan, vol tuhat

Teadupoolest tabab mind igal aastal sünnipäeva lähistel kriis. Olen juba arusaadavalt selle üle kurtnud, aga täna sain aru, et täpselt nagu eelmisel aastal, on ka sel aastal kriis võtnud füüsilised mõõtmed ja MA SUREN ILMSELT VARSTI ÄRA OMG.

Sel aastal ma küll ei arva, et mul oleks rinnavähk, aga täitsa üllatuslikult täna leidsin, et oo, ma vist tõesti suren varsti ära. Sest miski muu ei seleta seda, mis toimub mu vasaku käega!

Algas kõik oktoobris, kui ma tegin magamistoas remonti. Teadupoolest tuleb seinte värvimiseks palju rullida ja seda rulli peab suruma ja kuna see rullisurumislihas pole mul just üliheas vormis, tundsin järgmistel päevadel rullisurumisnääpsuvalu täitsa korralikult. Nii et valutas, nagu ikka valutavad lihased, kui oled neile veits piimhappeks põhjust andnud.

Ainult et see valu ei läinud ära.

Mina ja nääpsutappev rull.

Siis tol ühel päeval, kui ma suitsetamist maha jätsin, asendasin ma suitsupausid hantlipausidega ja avastasin, et oo, rullisurumisnääps on ikka jõhkralt valus, eriti kui talle kuuma peale anda. Näiteks ei jaksa ma teha üle viie hantliviske rinnalt vasaku käega, paremaga jaksan vabalt 15 (mul megarasked hantlid ka, ausalt, mingi… no vähemalt tuhat kilo).

Õnneks hakkasin jälle suitsetama ja hantlid vajusid unarusse, aga siis OLI JUBA DETSEMBER ja mul IKKA VEEL vasak käsi küünarnukiümbrusest valutas!

Järgmine taktika oli seda kõike ingoreerida, sest… mida ma peaksin siis tegema? Mis arsti juurde ma üldse peaksin minema? Mis sümptomeid guugeldama? Ma isegi ei tea ju, mis asi see täpselt mul valutab!

Kuni tänaseni. Täna nimelt liikus see valu otse küünarnuki OTSA ja mul on KOGU AEG selline tunne, nagu oleks küünarnuki täpselt närvikohaga kuskile ära löönud ja see on ILGE. Kolleeg Kstp arvas muidugi kaastundlikult, et tõenäoliselt see ongi tsüst, mis ringi liigub ja nüüd nukki jõudis, ma lisasin, et just, luuvähitsüst. MA OLEN KUULNUD NEIST.

(Ühtlasi on Kstp see kolleeg, kellega ma hommikuti nukke teen. Coincidence? I THINK NOT.)

Nii et siin ma nüüd olen oma valutava küünarnukiga ja ei suuda välja mõelda, mida pihta hakata. (Peale aktiivse suremise, muidugi.) Õnneks on mul muud sümptomid ka, näiteks olen ma veendunud, et ma pole elus olnud nii väsinud kui praegu ja see hakkab vaikselt juba mu alati positiivset vaadet elule ruineerima. Sest no mis rõõm siin ikka, kui koguaeg oled nii väsinud, et see saab olla ainult luuvähk või lähenev vanadussurm. Ja muidugi pärisvähisümptomeid ei julge ma ammugi guugeldada, sest OBVIOUSLY.

Nüüd mõtlen, et peaks proovima, kas äkki aitab mingi… Kassi sisse mähkimine? Soolalahus? Veel hantleid, kuni valu lihtsalt alla annab ja nukist lahkub? Täiskuuööl kolme tee ristis alasti tantsimine? Vasakust käest loobumine? Vasakukäeliseks hakkamine?

No igal juhul. On tore teada, et mõned asjad siin elus ei muutu iial. Näiteks mina ja mu kriisid.

Kuigi, üks tuttav lisas (tundub, et ka kaastundlikult), et 34, see pole veel midagi, ainult hullemaks läheb, enam paremaks siit edasi küll ei lähe. Füüsiliselt siis. Ja ma olen temaga nõus, sest aina vähem on hommikuid, mil ma ärkan ja miski kuskilt ei valuta. Meenub see üks suurepärane hommik, mil ma ärkasin ja KÕRVAD OLID ÄRA SURNUD.

Oh keskiga, küll sa oled fantastiline. Kohe ootan, mis järgmiseks.

sada killukest “Minu”-sarja 100. raamatu puhul

55.

Epp palus, et ma meenutaksin oma seoseid ja mälestusi seoses Petrone Prindi “Minu”-sarjaga. Ta ise tegi algust siin, ülejäänud seni ilmunud meenutusi saab lugeda Petrone Prindi blogis. Võtan jutujärje Triinu-Marilt üle.

Triinu-Mari tuli kirjastusse siis, kui mina jäin rasedaks ja pidin Tallinnasse kolima. See oli aastal 2010, kui minu nii intiimne läbisaamine Petrone Prindiga lõppes, aga kuna ma olin ikkagi kõrval ja lähedal kogu selle algusest saadik, tunnetan senimaani, et see on minu kirjastus (hehe, “Minu”-kirjastus). Ma olen isegi märgitud esimese “Minu”-sarja raamatu, Epu “Minu Ameerika” toimetajaks, kuigi täiesti siiralt – ma ei mäleta mitte midagi selle toimetamisest. See oli 11 aastat tagasi, ma olin napilt paar aastat jõudnud reporterina töötada, ilmselt olin ma toimetajana ikkagi väga-väga kehv. Aga vähemalt tahtmist oli palju! Ja ei osanud ma üldse muidugi aimata, kui märgilise sarja juures minu nimi saab olema. Oh, küll nüüd teeks seda toimetamistööd nii palju paremini…! (Muide, sellega on kah – Epule on alati meeldinud kirjutada nõnda, et on kirjavahemärk ja siis kolm punkti, näiteks!… Aga mulle tundub, et nii on õigem…! Seda me oleme vaielnud ja ümberparandanud vist sadu kordi oma kooskirjutamise jooksul.)

56.

“Minu”-raamatute proovitöid olen ma lugenud kümneid, osalenud otsustusprotsessis, aga kõige suuremat rõõmu, valu ja vaeva olen ma näinud “Minu Afganistaniga”. Seda raamatut kirjutasime me Janekiga koos vist kuus aastat. Igal juhul eelmisel suvel sai ta lõpuks valmis ja ma isegi ei uskunud, et see lõpuks valmis on. Muidugi oli paras segadus. Janek kirjutas nii, et iga mõne kuu tagant saatis ta mulle faili nimega “MinuAfgvol2.doc” vmt ja siis ma püüdsin seda kokku miksida juba olemasoleva failiga (juba toimetatud failiga). Nii oli lõpuks vist kümneid faile, kõik eraldi aegadel toimetatud, mis muidugi lõppes sellega, et Triinu-Mari toimetas midagi, mis oli mul teises failis juba toimetatud ja sai palju tühja tööd tehtud.

Aga valmis me ta saime! Janeki raamat on senini üks mu hingeraamatuid. Ma nutsin, ma naersin, it was better than Cats. Janeki mahlakas sõdurikeel, aga samas anne märgata, anne analüüsida, anne avada ühe mehe, ühe sõdurihingega mehe sisemaailma… Oh. Jätkuvalt. Oh.

57.

Kolm olulist.

“Minu Afganistani” esitlus on ka senini üks mu lemmikesitlusi. Ma ei teagi, miks – võibolla sellepärast, et see oli nii hiljuti. Võibolla sellepärast, et see oli paksult täis heas vormis kaitseväelasi, endisi, praegusi, militariste ja tsiviliste. Endise army wife’ina tegi see südame väga soojaks. Ja no nalja sai meil laval ju ikka ka!

58.

Teine esitlus, mis vist iial meelest ei lähe, on “Minu Islandi” esitlus. Kui siis ühel hetkel Tarvo otsustas, et on õige hetk Lutsu raamatukogu saalis võtta lahti mädandatud haikonserv, siis vist jooksid pooled saalist välja, need, kes jäid, pühkisid pisaraid. Aga ära ma ta maitsesin!

59.

PPs töötades korraldasin ma esikaid muidugi vist üsna mitmeid, aga “Minu”-sarja omadest on läbiva niidina jäänud meelde see, kuidas ma alati kadusin neisse slaididesse, mis autori taustal jooksid. Kuidas ma rändasin kaasa… Ja see, ma usun, ongi peamine põhjus, miks see sari on olnud nii fenomenaalne.

60.

Epp rääkis oma blogis sellest, kuidas mingil hetkel hakkas kirjastus otsima tüüpe. Jah, ma mõtlesin ka mingil ajal aktiivselt selles võtmes, kui kuulsin jälle kellestki, kes elab välismaal. Mis “tüüp” ta on? Kas tema loo saaks “Minu”-sarja raamatuks?

Ja näiteks nüüd selle sarja uuenduse juures, kui ilmumas on raamatud Eestist… Ma eile just mõtlesin pikalt (mul on üks teine proovitöö, mida ma tahan PP-le pakkuda, õigemini, mida nad juba ootavad ja ma muidugi ei ole veel alustanud, sest tekkis tõeline paanika ja aukartus materjali ees – aga see on juba teine lugu) – ühesõnaga, mõtlesin proovitöödele ja mõtlesin sellele, et Eesti kohad… Kas ma kunagi kirjutan “Minu Klooga”? Kas nelja, viie, äkki kuue aasta pealt annaks kirjutada “Minu Klooga”?

Ja siis mõtlesin, et ma oleks olnud kümme aastat tagasi esimene, kes oleks pakkunud “Minu Tartut”, aga kuidas enam polegi minu Tartut. Tartu, mis on minu, on igavesti jäänud minevikku. Ja see on kurb ja kummaline samaaegselt.

61.

Epp tänas inimesi, kes on olnud kirjastuse raudvaraks. Jah, Tiina(d)! Ja muidugi Kairit. Ma nägin hiljaaegu “Minu Indoneesia” esitlusel üle mitme aasta Kairitit ja ta ütles midagi, selliselt nagu ta vahel ütles – kelmikas pilk silmanurgas helklemas – ja see lennutas mind insta 8 aasta tagusesse minevikku. Kairit on nii Tartu mu jaoks, ta oli vist esimene inimene, tänu kellele ma sain aru, et tegelikult võibki täitsa nii olla, et tööelu ja eraelu ei pea olema range joonega eraldatud – ja et nii on täitsa fun!

62.

Teine väga oluline “Minu”-sarja (või siis kolmas? neljas?) raamat on minu jaoks muidugi minu toimetatud “Minu Haiti”. Tarmo Jõeveer, kes viibis Haiti maavärina ajal Port-au-Prince’is, jäi lõksu ning veetis päästmist oodates väga intensiivsed tunnid. Ma siiralt tunnistan, et nutsin iga kord, kui neid peatükke toimetasin – see oli lihtsalt nii… nii uskumatu. Ja samas Tarmo enda elurõõm, elujanu, oskus märgata ja hinnata asju, mis tegelikult on olulised… Ma usun, et tema lugu nõnda seda raamatut temaga koos valmistades läbi elades – see andis mulle ühe väga olulise õppetunni.

63.

“Minu”-sarja juures on mulle alati meeldinud see mõnus kõditunne kõhus, mis on siis, kui näed kaanel tuttavat nime. Nii paljud mu lähedalt või kaugelt tuttavad on oma lood selles sarjas avaldanud – blogi-Mann (“Minu Alaska”), Berit Renser (“Minu Indoneesia”), Kaja Tampere (“Minu Soome”), Liis Kängsepp (“Minu Argentina”) ja muidugi Epust-Justinist rääkimata, kelle raamatutesse olen isegi tegelasena sisse lipsanud.

Ma loodan, et see trend jätkub – et aina enam on mu tuttavatel raamatuid ja lugusid, kasvõi “Minu”-lugusid, ja et aina rohkemad võõrad saavad tuttavaks; ja et aina rohkemad lood saavad ikkagi raamatuteks. Mis siis, et paberraamatute aeg olevat ammu läbi saanud.

64.

Tõmban otsad kokku. Ma ei ole kaugeltki kõiki “Minu”-sarja raamatuid läbi lugenud, heal juhul kümnendiku… No ehk natuke rohkem. Kodus on mul neid vist isegi rohkem – ootavad lugemist, arvustamist. Aga “Minu”-sarja raamatuks peab olema mul kuidagi õige vaib, iga tujuga ei viitsi, iga riik kohe ei kõneta… Ja võibolla olen ma natuke kade ka. Välismaal elamine (kasvõi ajutiselt) on midagi, mis minu elus ilmselt kunagi ei juhtu. Ma magasin oma akna maha, ja nüüd seda enam ei tule. No olgu, võibolla kunagi, kui ma olen 50ndates ja Mila on oma elu peal, ehk siis – aga arvestades seda, kuidas ma juba praegu ärkan hommikuti nii, et kõik kohad valutavad (vahel isegi KÕRVANIBUD!!!), siis ma väga kahtlen, et minust saab selline elujõuline vanem inimene, kes veel reisida suudaks või, hoidku jumal, muusse riiki elama plaaniks minna.

Ma lihtsalt ei näe, et see oleks mingi tee, mis on mul käia – ja hinges olen ma natuke kade. Muidugi on ju minu unistus ka elada New Yorgis – aga ma pole suutnud isegi täita seda unistust, et kasvõi külastada Pariisi, seal elamisest siis rääkimata.

Nii et jah. “Minu”-sari on minu elus olnud väga olulisel kohal, aga alati varjutab seda kõike väike (eestlaslik? väiklane?) kadeduseussike ka. Kõik need elud, mis oleks ehk võinud mingil kujul minulgi olla… Aga ma lihtsalt ei taibanud õigel ajal.

Aga et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, siis – mul on nii-nii vedanud, et ma olen saanud olla osa Petrone Prindist ja et Petrone Print on olnud osa minu elust. Sest kohe kindlasti oleks mu elu nii väga teistsugune, kui me poleks omal ajal Epuga internetis otsa koperdanud.

Imelisi asju juhtub pisikestest asjadest.

this is fine.

Puhkuse viiendal päeval ärkasin ma kell 7 (eelnevalt kell 3, 4, 5 ja 6 – aga seda teen ma koguaeg, hoolimata sellest, kas on puhkus või ei) ja mõtlesin, et teen unerestardi, aga enam magama ei jäänudki. Vähkresin kaks tundi voodis ja mõtisklesin selle üle, et kas tõesti olen ma puhkuse viiendaks päevaks oma unevõla kustutanud ja et kas ma olen kriisis.

Kell 9 jäin uuesti magama (järelikult unevõlg veel üleval), olles veendunud, et jepp, ma olen kriisis.

Kriise on kahesuguseid. Selliseid, mil ma tean väga selgelt, miks ma kriisis olen ja mida ma tegema pean, et sellest üle saada, ja siis on selliseid nagu praegu, mil ma ei saa üldse aru, mis minuga lahti on, saati siis teaks ma, mida edasi teha.

Nii olen ma terve nädala selles kriisis marineerinud. Mul oli puhkuse ajaks plaanitud hunnikute viisi kirjutamist, aga käsi ei tõusnud ühtki tähemärki kirjutama. Meenusid mu esimese peatoimetaja sõnad – ta nimelt uskus, et inimesele on antud elus teatud arv tähemärke ja ühel hetkel võib see täis saada. Ja nii olen ma terve nädala mõelnud, et kas mu tähemärkide arv on täis saanud igavesti või vaid ajutiselt. Tõsiasi, et ma täna blogi kätte võtsin, vast näitab, et ajutiselt?

Siis on tõenäosus, et tegemist on iga-aastase sünnipäevaeelse kriisiga. 34 ikkagi, mõtelge. Ma küll ei tea, mida ma plaanisin selleks vanuseks ja palju ma sellest saavutanud olen, aga kohe kindlasti ei plaaninud ma, et ma ikka veel olen vallaline ja by the looks of it seda teekonda ka samamoodi edasi seilan. Seega võib käsil olla ka harilik deitimiskriis, mis mind ikka vahel tabab. Tavaliselt sulgen ma siis kõikjal oma kontod, kustutan Tinderi ja lihtsalt oigan neli nädalat jutti selle üle, kuidas deitimine on ÉPOUVANTABLE! Kuidas see on väsitav, kuidas see sisaldab endas mõttetul hulgal logistikat, kohutavat ajugümnastikat (juba üle kahe vestluse käimas hoida on kohati tõeline ületamatu raskus mu jaoks – ma ei suuda isegi sõpradega igapäevaselt tšättida, jumalauta), ressursid muudkui kuluvad ja tõenäosus ressursse taastada, see on väga väike.

Ma tahaks, et oleks mingi lihtsam viis, deitimise asemel võiks eksisteerida mingi parem ja ressursisäästlikum versioon, aga – tuleb läbi ajada sellega, mis on. Või siis see osa ootele panna.

Nii et ma panen vist deitimise jälle ootele, sest ma lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda. Õigemini, tavaolukorras ju jaksaks, aga kui jälle on mingi nimetu hingekriis, siis ma pean sellega ju esmajärjekorras tegelema, eks ole.

Vahemärkusena – rääkisin K2ga ükspäev oma deidielust ja ta lihtsalt naeris telefoni tükk aega ja ütles siis: “Tead, see põlevas toas koeraga gif? Vot seda kujutlen, kui sa oma deidielust räägid.”

Aga kuna tänaseks on ilmselge, et this is not fine, siis ma teen häääääästi teadliku otsuse muudele asjadele keskenduda mõni aeg. Umbes nagu need tšikid, kes abielluvad iseendaga – ainult et vähem (iseendaga) abiellumist ja rohkem mõtestatud tähemärke erinevatesse käsikirjadesse ja rohkem töösse sukeldumist (kuigi nii mõnegi hinnangu kohaselt teen ma niigi seda liiga palju).

No ja kuna ma kaalusin varianti, et tegemist on sünnipäevakriisiga, siis umbes pool tundi kujutlesin ma, kuidas ma olen sünnipäevaks kuskile laua kinni pannud ja istun seal tund aega ihuüksinda ja mitte keegi ei tule ja SIIS juba polnud mul lihtsalt unerestart ja kriisi üle mõtisklemine, vaid reaalne pisaratega võitlemine ja MIKS MA TEEN ENDALE SEDA AHHHH.

Tegelikult muidugi on nende kriisidega see ka, et neid tasub hinnata. Ilma kriisita ei teaks, et peaks midagi muutma ja tavaliselt, kuigi muutmised on hirmus rasked, muutuvad asjad ikkagi paremuse poole. See kehtib kõikides eluvaldkondades ja mul on mitmel rindel vist praegu see tunne, et peab muutusi tegema – kuidas ja milliseid, ma veel muidugi ei tea. Ja võib ka olla, et mul on lihtsalt kerge talvemasendus, kuigi olen üsna viisakalt võtnud sel aastal D-vitamiini ja püüdnud ikkagi jooksmas edasi käia ja suhteliselt tervislikult toituda (näiteks avastasin täna, et olen kuhugi kaotanud neli kilo kogemata). Ja eks see pidev rabelemine väsitaks igaüht, ma ei tea, miks ma arvasin, et see asi kunagi lihtsamaks läheb. Ei, spoiler alert, elu ei lähe kunagi lihtsamaks. Väsitab, raibe.

Aga kui hommikul kaks tundi end mõnusasse uima mediteerida püüdsin (ei õnnestunud väga), siis püüdsin ikkagi meenutada seda, et tänulik tasub ikka olla. Olgugi, et mulle ei meenunud just üleliia asju, mille üle tänulik olla antud hetkel, siis midagi ikka, midagi ikka.

Lugu ka.

aasta 2017 küsimustes

See on tosinas (tosinas? öeldakse nii?) aasta, mil ma võtan aasta viimasel päeval selle hetke, et istun ja hakkan mõtlema, et mis kurat siis ikkagi juhtus.

Sel aastal teen seda oma magamistoas, kus ma mõned kuud tagasi tegin värske remondi. Jäänud on veel elutuba ja kunagi ka köök, aga see kõik võib nüüd natuke oodata, sest see on minu koduoma kodu, lõpuks ometi on see pusle kokku saanud minu elus. Ma olen Naabrinaisele nii lõputult tänulik, et ma ei oska seda isegi sõnadessegi panna. See, et ma kunagi omal ajal üldse siia sain tulla, et ta pakkus mulle koha, kuhu tulla, ta andis mulle võimaluse end koguda, jalgele tõusta. Kui ma mõtlen tagasi nelja-viie aasta tagusele ajale, kus ma olin täiesti isegi mitte põlvili surutud, vaid näoli maas – ja kui ma mõtlen sellele, kus ma olen praegu… Mul pole isegi sõnu. Ja ma ei oleks siin ilma nende kallite inimesteta, kes on mu elus, kes on jäänud mu kõrvale headel aegadel, sittadel aegadel, segastel aegadel, enesehävituslikel, kurbadel, rõõmsatel, igavatel, karmidel, tühjadel, sisukatel… kõikidel nendel aegadel.

Kas sina suudad kokku lugeda kõik need inimesed, kes on aidanud sul vormida end selliseks, nagu oled täna? Milliseks sa end veel vormida tahaksid? Kui sa praegu silmad kinni paned, kuhu sa end kujutled? Millised osad sinu vormist on veel tühjad, millega sa nad täita tahaksid? Kui palju lähemale sa lõppeval aastal oma eesmärkidele jõudsid? Millised eesmärgid täitsid, millised on need uued, mis kerkisid, mille poole nüüd püüdled?

Mitu korda tundsid aga, et oled täiesti valel teel? Mitu korda oma sisemise hääle vaigistasid, end rahustasid, et küllap jõuab, otsustega kiirustada ei tasu? Ja mitu korda elu su eest need otsused ise ära tegi?

Mitu korda sa unelaulu laulsid? Palju tegid seda üle voodi koogutades, palju aga voodis last käte vahele surudes, talle otse kõrva sosinlauldes? Mitu korda tegid seda telefoni teel, sest laps helistas nuttes, et tahab koju – aga sa ei saanud midagi teha? Mitu korda su süda murdus, sest sa tahtsid nii väga oma last kaitsta, aga teadsid, et pead laskma tal ise avastada, ise tüli sõbrannaga ära klaarida? Aga mitu korda su süda uhkusest paisus, sest sa ei suutnud uskuda, et see imeline inimene, et ta tuli sinu seest, et sina oled teda hoidnud ja armastanud ja poputanud – et temast on tõesti saanud inimene? Mitu korda tegite te tänulikkuseharjutusi ja su laps kibeles esimesena vastama, sest: “Ma olen nii tänulik, et mul on emme, kes mind toetab ja armastab!” Mitu korda sind ennast tänulikkuseharjutused päästsid – mitu korda oli selliseid hommikuid, kus sa pidid end sundima, et üldse näha elus midagi head? Mitu korda sa meenutasid endale, et see on okei, kui sa end sitasti tunned – ja et su tunded ei defineeri sind? Mitu korda ütlesid endale, et kõik möödub, ka see – ja et sina ise, sina ise, sina oled hoopis midagi enamat kui halbade hommikute või rõõmsate õhtute kogusumma, sina pole su emotsioonid, sina pole su teod või tegemata jätmised, et sa oled palju suurem… ja ka palju väiksem?

Mitu korda avastasid, et see on nii vabastav mõte?

/

Mitu korda vaatasid taevasse, lugesid taevatähti, ootasid, et mõni kukuks, et saaks soovida – ja ükski ei kukkunud, vaid sputnikud lendasid tuima järjekindlusega ümber Maa, niisiis soovisid sa kosmosesse oma soovid? Mitu korda avastasid sa, et kell on 11.11, 14.14, 15.15, 17.17 – ja sa soovisid? Mitu korda jõudsid soovi alustada, aga mitte lõpetada, sest kell juba kukkus? Mitu korda rapsasid käega, et see on vaid ebausk? Ja mitu korda siiski sisimas lootsid, et su soov läheb täide, ka siis, kui jäi poolikuks?

Mitu käsikirja lõpetasid, mitu raamatut välja andsid, mitu raamatut ilmus su sõpradel? Mitu tähemärki kirjutasid, mitu korda pidid pärast kirjutatu avaldamist korraks pikali heitma, sest kirjutasid südame välja, ja nii-nii valus oli?

Mitu korda istusid sõbrannaga ja arutasid, et tegelikult peaks soovimisega väga ettevaatlik olema? Sest sa ju oled saanud kõik, mida soovid, vahepeal hirmutava täpsusega – ja kas sa said lõpuks aru, et niimoodi soovida on ohtlik? Suutsid sa selle parema, õigema soovi paika panna? Et oleks piisavalt üldine, aga siiski piisavalt täpne? Kas sa usud, et see soov täitub?

Mitu ööd veetsid vaid rääkides, naerdes, kallistades? Mitu päeva? Mitu päeva maha magasid, mitu ööd vähkresid, und saamata? Mitu paanikahoogu said, mitu seljatasid? Mitu korda tööl pisarateni naersid? Mitu korda lollakaid videoid Instagramis saatsid? Mitu vastu said?

Mitu selfit tegid? Mitu heaolufotot tegid? Mitu hommikukalli, mitu õhtunukki? Mitu korda olid nii väsinud, et ei jõudnud suudki lahti teha? Mitu kilomeetrit jooksid? Mitu liitrit vett jõid?

Aga veini?

Mitu purgitäit ube ära sõid? Mitu veel sahvririiulil neid järel? Mitmes pulmas käisid? Mitu korda pulmi unes nägid?

Mitu korda südame avasid, mitu korda hirmust selle uuesti sulgesid? Mitu korda silmi kinni pigistasid, sest vaadata oli valus?

Ja mitu korda said aru, et silmi kinni pigistada pole üldse vaja, et maailm on imeline just sellisena nagu ta on?

See vist on mu selle aasta üks suurimaid õppetunde. Et ongi imeline. Kõik ongi imeline. Ka need osad, mis esimese hooga tunduvad mõttetud haavad, need peagi selguvad olevat millekski väga vajalikud.

Miski ei juhtu niisama, nii ma sedastasin juba eelmise aasta lõpus vist.

Aga mis siis, et on kaos. See kaos on ju nii imeline!

Head vana aasta lõppu, mu sõbrad. Aitäh, et te olete olemas, aitäh, et te loete mind. Tehke endale pai ja tehke sellele inimesele pai, kes on te kõrval.

2018 tuleb abso-faking-luutselt suurepärane, uskuge mind!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 201020112012201320142015, 2016)

aastakokkuvõte

Eelmine aasta jäi millegipärast vahele, aga möödunud korrad on siin. Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011201220132014, 2015)

1. Mida sa tegid aastal 2017, mida sa polnud varem teinud?

Ma polnud kunagi teinud podcasti. Aga võib ka traditsiooniliselt vastata, sest see vastab järjekordselt tõele – ma pole kunagi niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma lubasin jõuda Pariisi, ma ei jõudnud. Huvitav, mis ma veel lubasin? Õige, meenub – lubasin, et ma ei tee enam otsuseid, mis on kannustatud hirmust. Ja ma pidasin seda lubadust.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Rasedusuudiseid oli küll mitmeid!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid, mõned kauged tundusid lähedased.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2018, mis puudus aastal 2017?

Kui ma aastal 2015 kirjutasin, et oma kodu, siis sel aastal ma tean, et nii ongi. Mul juba on oma kodu. Kaks päeva juba.

6. Mis riike külastasid?

Mõtleme siis. Belgia, Horvaatia, Rootsi, Hispaania… Midagi veel ehk? Soome, vana hea?

7. Mis kuupäev aastast 2017 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Kusjuures, huvitaval kombel pole väga kuupäevasid meelde jätnudki sel korral. Kõik on olnud pidevas voolavas liikumises.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Praktiliselt kõik mu tööga seonduv. Ma küll olin kevadel täiesti läbipõlemise äärel, mõtlesin, et enam ei jaksa. Ja nüüd vahetult enne jõule ka oli selline tunne, et olen andnud endast kõik – aga ma tundsin selle tunde ära ja sundisin end puhkama ja ma tean, et edasi läheb aina paremaks.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Sama reha. Aga! Läbikukkumisest sai ka suurim murrang. Tean palju rohkem, miks ma midagi teen – ja, mis peamine – kuidas edaspidi paremini teha.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Kevadel olin ma täiesti lõpphaige, hästi pikalt. Polegi nii haige olnud aastaid. Vigastuse… no kuuske saagides kätte ei saaginud sel korral.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kodu!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Minu naised. Kõik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Mõttetu rapsimine, teistele haiget tegemine, lapsikult oma õiguse taga nõudmine, aru saamata, et esimese hooga ja peamiselt tuleks ikkagi iseendasse vaadata ja et tegelikult ei saa teised inimesed sind terveks ravida. Seda käitumist nägin palju sel aastal.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Kodu!

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Foo Fighters! Kallistused! Naistejutud!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2015 meenutama?

The Native Architects “Space Talk”. James Blunt “Time of Our Lives”. Jaan Tätte “Vaatan sind”. Jon Bellion “Woke the Fuck Up”. Foo Fighters “The Sky is a Neighborhood”. Skrizzly Adams “Redemption”. LP “Tightrope”.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Pigem vist ikka kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Tõmmanud paremini piiri töö- ja puhkeaja vahele. Leidnud kallite jaoks aega. Öelnud inimestele, et ma armastan sind.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Unustanud hingata.

20. Kas sa armusid aastal 2017?

Armusin. Ja veel, ja veel. Vahepeal tundus, et armun iga päev ja uuesti.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Enamiku aastast olin monogaamses suhtes, seega pigem neid siiski ei olnud.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Doctor Who”. “Stranger Things”. Hästi palju natsidokumentaale sai vaadatud, aga ka Netflixi ajaloosaateid (“The Great British Castles”!), printsess Dianasse kaevusin, aga fictionist ka “Dirk Gentley”, “Black Mirror”, “Real Detective”.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ma üldse püüan vältida sõna “vihkama”. Pigem olen saanud haiget ja olen olnud segaduses, aga vihata… Isegi, kui olen vihastunud, siis olen selle lõpuks endast ikka lahti harutanud.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Mila Busquetsi “Ka see läheb mööda” on esimene, mis praegu meenub. Seda ikka ahmisin ja see muutis mu kirjutamisstiili.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Kantrit kuulasin hästi palju, sealt ikka avastasin (Darius Rucker nt). Aga pigem on sellised ühelooavastused, nagu seesama Skrizzly Adams, mis tabas avastamise hetkel nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Kodu!

27. Mis oli selle aasta parim film?

Appi, sain just aru, et ma pole peaaegu üldse filme vaadanud. Ma arvan, et “Ema”, mida vaatasime Sõbranna.ee sünnipäeval. See oli ikka… räigelt raputav film.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

33 tuli hästi väikese seltskonnaga, aga ma olin õnnelik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama. (Vastus eelmistest aastatest muutumatu.)

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid to the max.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Minu naised.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Ahistamise küsimus.

34. Keda igatsesid?

Neid kalleid on, keda igatsen. Milat ka.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Heidi polnud just uus tutvus, aga tunnen, et liikusime oma suhtes täiesti uuele tasandile, ja seda tänu podcastile. Ja mu uued naised meie väikeses kontortoas – oh, imeline kamp! Mul on uskumatult palju vedanud, et ma selliste inimestega koos töötan, tõesõna, igal hommikul mõtlen, milline privileeg see on.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2017 õpetas.

Hakka paremini ära tundma nartsissiste. Ja, mis peamine, kõik su elus juhtub selle pärast, mis on sinu enda sees. Kui sa selle läbi hammustad, hakkavad asjad hoopis teistmoodi juhtuma.

kõige-kõigemad 2017

Istun. Tartus. Kõrval istub Epp, loeb lehte, teiselpool kõrval istub vein, ootab, seljataga istub kass, nusserdab kuklas natuke, ja siis jälle läheb omi asju ajama. Päkapikkudel on kõik kingitused pakitud, jõulud tegelikult ongi juba käes, ennist sadas laia jõululund, ma istusin natuke üksinda oma lapsepõlvekodu ees, kurgus ja hinges üks magusvalus klomp, ja – hea oli. Hea on.

Avastasin, et olen eelmisel aastal hüljanud peaaegu kõik oma traditsioonilised aastalõpumeemid, seega hakkan nüüd jälle pihta, sest on sisevaatluste aeg. Hästi palju olen mõelnud neil aegadel sellele, kes ma olen ja kuhu ma lähen – jaa! Isegi rohkem kui tavaliselt.

Seega, võtkem esiteks ette meem “Kõige-kõigemad”.

Kolm kõige paremat hetke 2017

Ma olen püüdnud neid hetki püüda igast päevast, tegelikult. Tehagi teadlikult tänulikkusharjutusi, eriti neil päevil, kui tundub, et kõik kukub koost. Ja siis juhtub see maagiline asi eluga, et kui sa muudkui harjutad, siis need hetked… Neid parimaid hetki tuleb kokku nii palju, igaüks omamoodi. Aga püüame kuidagi siis eristada.

See hetk, kui ma lahustusin

Neid hetki tuleb tegelikult ette, aga mõnel emotsionaalsemal perioodil on neid kuidagi nagu rohkem. Kus sa lahustud täielikult sellesse, mis on parasjagu käimas, olgu selleks moment kallima käte vahel või moment kallitega stuudios, kus sa avastad, et oled justkui omamoodi transis. Või ka lihtsalt hetked, mil ma lahustun oma päeva ära, naeran, pisarad silmis; või tajun, kuidas hing pulbitseb ideedest, pea pakatab mõtetest… Neid hetki ma hindan nii väga.

See hetk, kui tuli The Kõne

Ma olen oodanud seda hetke 33 aastat (või natuke vähem). Ja The Kõne tuli. Veel on asjad töös ja välja ei hõika, aga… Muutub. Miski väike, aga samas nii suur asi mu elus muutub.

See hetk, kui sa saad aru, et sa lähed korda

See võib olla suvaline hetk. See võib olla kellegi tänukiri, kellegi mõtted, mis postkasti potsatavad. Keegi täägib ära. Keegi naerab su nalja peale. Keegi ütleb: “Hästi tehtud!” Keegi ahmib õhku, kui sa mõtiskled valjult, et kas ikka teed õiget asja. Keegi on, keegi teeb pai, keegi usub, keegi hindab, keegi saab sust aru või, vähemalt, saab aru mingist osast sellest, mis sa oled. See on ilmatuma suur kingitus.

Kolm kõige sitemat hetke 2017

See päev, tänu millele ma tean jälle, mis on paanikahood

Ma ei taha sellele mõelda, tänan küsimast. See tähendab – ma olen selle läbi mõelnud enda jaoks. Ma tean, mis õppetunni ma pidin saama. Suur pusletükk asetus oma kohale ja ma tean. Nüüd ma tean. Paremini, mitte kõige. Natuke lihtsalt tean rohkem kui varem. Aga et see kõik pidi füüsiliselt väljenduma, seda oleks tahtnud ennetada ja vältida.

See päev, kui mul oli surmahirm, et ma jään igaveseks ühest kallist inimesest ilma

Aga samas peaks vist seda surmahirmu iga päev tundma, kas pole? Sest kunagi sa ei tea ju, millal võid ilma jääda inimesest. Seega oli see suurepärane meeldetuletus, kui väga tasub hinnata seda, mis on, eriti inimesi, kelle olemasolu oma elus pead sa iseenesestmõistetavaks. Sest plaksti! Kõik võib muutuda.

Kolmandat hetke ei suuda välja mõelda, sest – ma tegelikult ei taha keskenduda negatiivsele.

Kolm lubadust endale aastaks 2018

  1. Jõuda Pariisi. (Nagu näha, pole ma suutnud senini oma eluunistust täide viia.)
  2. Edasi joosta.
  3. Aru saada, mis on järgmine samm.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Oh, ma ikka veel ei oska nii. Ma nii väga tahaks öelda, et ma enam ei armu nõnda ülepeakaela – aga niipea, kui ma seda ütlen, armun ma taas, ja jälle tavaliselt ülepeakaela.

Aga ühte vist küll tahaks. Mitte inimestele haiget teha. Lihtsalt kuidagi elada nii, et mu olemasolu iseenesest juba ei teeks haiget. Sest vahel jääb see mulje mulle ja sellega on raske, see on koorem.

Tõenäoliselt siiski aga paraku saab seda ikka ette tulema.

Kuulge, sõbrad. On jõulupühad.

Minge nüüd ja kallistage oma kalleid. Või kui ei saa kallistada, siis olge lihtsalt tänulikud kõigi nende kallite eest, kes teie eludes on.

Alati teie,
Daki