Tähendab, ma kohe ei saa mitte aru, mis värk mul nende hommikutega on. Miks ma ei võiks toimida nagu tavaline inimene, kes ärkab, on rõõmus ja rõõsa, sööb-kohvitab ja läheb tööle?
Aga eiiii, minul käib asi nii. Kell heliseb 9.00. Lükkan edasi poolele. Kell heliseb 9.35. Lükkan edasi kümnele. Kell heliseb 10.00. Lükkan edasi poolele ja VANNUN endale, et täna tulen koju jõudes KOHE VOODISSE magama. Kell heliseb 10.35, ajan kargu alla, pesen hamba, lükkan riide ja sõidan, silmad poolkinni, tööle.
Ja siis juhtuvadki sellised asjad, nagu näiteks täna hommikul (samas ei tohi ka unustada, et kolmapäevad on minu esmaspäevad), kui ELSi mees juba ootas ukse ees ja ma üldse ei mäletanudki, et meil kontor valve alla käib. Trampisin sisse, hakkasin asjade ja klientidega tegelema ja kui ükskord turva naeratades uksel oli, pidin piinlikkusest ja ehmatusest maha surema. No on ikka idioot see Daki, arumaisaa.
Miks peab IGAL friiking HOMMIKUL olema nii, et ma ei saa keha ega vaimu enne lõunat tööle? Jah, ma TEAN. Kõik räägivad mulle, et kell 9-10 ärgata on ju totaalne dekadentlus ja päevavargus, et normaalsed (ja lastega) inimesed tõusevad HEAL JUHUL kell 7, et enamikel inimestel algab tööpäev kell 8 ja nii edasi. Aga saate aru, mul ei ole vahet, mis kell tööpäev algab, kui ma pean KELLA HELISEMISE peale tõusma, on esimesed tunnid päevast totaalselt rikutud.
Niisiis, kuidas olukorda parandada? Sest mul on totaalselt kopp ees sellest, et ma pool päevast, selle esimese poole, veedan stressates ja vihane olles ja seda kõike sel lihtsal põhjusel, et KELL HELISES. Kõlab nagu äärmiselt stabiilne inimene, kas pole? “Jah, doktor, mul pole mingeid probleeme vihaga… on see äratuskell? Ah? Ütle mulle ausalt, kas see on äratuskell?! AAAARGHHHH!!! KHAAAAAAN!”
Pfft. Mulle meenub, kuidas Siki ütles kunagi: “On ju täiesti võimatu, et inimesel oleks hommikul sitt tuju.” Ma ei taha taas tagasi tulla selle neetud geenidejutu juurde, sest ma saan iga kord emme ja Siki käest selle peale võtta, aga no miks peab olema nii? Ah? Ja ma pean mainima, et mu töö on ülimalt chill ja äge ja kõik oleks maailma parimas korras, kui hommikune ärkamine käiks kuidagi… mitte läbi pideva võitluse.
Nagu Marco ikka ütles: “This is war. Life is war.”
This is war indeed. Sõda unega ja sunnitud ärkamisega.
Äkki on see mingi vana viga, mis on külge jäänud depressiooniaegadest? Sest, noh, kui sa oled depressioonis, on arusaadav, et ärkamine on valulik ja vihatud. Aga ma ju pole (enam, hetkel) depressioonis! Miks ma siis ei võiks hommikuid nautida nagu iga teine inimene?
Peaks mainima, et mulle meeldib siinne pikapäevarühm rohkem, kui ükski eesti analoog. Ja asi pole mitte selles, et nad on rohkem päevitunud. Ei, miski nende olekus on toredam, vabam ja rõõmsam. Ja ei saa öelda, et siin actionit ei saaks, saab küll! Eile näiteks ajasime me mööda cantinat plehku pistnud krabi (el cangrejo) taga, kes krõbinal, külg ees, vabaduse poole silkas. Kord ta kätte saanud ja pange pannud seiklused veel ei lõppenud: siis hüppas ta pangest välja ja tulistas minu poole. Mina muidugi, külmale põhjamaalasele omaselt, lasin valla meeletu kriiske ja põgenesin, krabi sabas tuiskamas. Pikapäevarühm röökis naerda ja lõpuks, kui ma terminaator-krabi käest õnnelikult pääsesin, tegid kõik mulle õlut välja.
Täna üritasin taas siestatada ja päeva ringi trampimise asemel rannas veeta, aga oi, küll see oli vale otsus. Rannas möllab täna konkreetne liivatorm, mis tähendab, et kümme minutit pikali ja sa oled kurguni sisse maetud. Poolteist tundi pidasin vastu, siis lõin käega ja tulin tulema. On selge, et mina pruuniks ei saa, elagu ma kasvõi sada aastat aafrika päikese all. Praegu olen ma parimal juhul helebeež, ja nahka juba tuleb. Jällegi kord pean ma tänama oma supergeene, mis on õnnestunud kokku end sobitada muidu kahe väga hea geenipartii põhjal, võttes saadaolevaist vaid kõige kehvemad valikud ÜLDSE. Sest kas mu emal või õel on lühikesed ja töntsid jalad, mis lõppevad suuruses 41 labadega? Ei, nende sääred on pikad ja siredad ja kingad suuruses 37. Või kas mu isa või õde või ema näevad välja nagu gooti kahvanäod? Ei, nemad spurdivad ringi juba mai teisel nädalal laitmatu jumega. Pfft.
Loomulikult tähendab see liivatorm, et liiva on suud ja silmad täis, äärmiselt ebameeldiv. Ning mõtted tiirlevad aina enam vanni ja liivavabade riiete ümber. Ja kohvi! Kohvi ümber ka. Ma ei mäleta, millal ma viimati kohvi jõin, see-eest võin ma loetleda viimased viis ärajoodud veinisorti, mis kõik alla kahe euro jäävad. Prioriteedid on ilmselgelt paigas.
/
Keeleliselt olen suures segaduses ja ei tundu eriti paremaks muutuvat. Antonia nimelt tahab, et ma temaga saksa keeles räägiks. Marco tahab, et ma temaga hispaania keeles räägiks. Alexi tahab minuga inglise keeles suhelda ja kõige selle juures üritan ma veel eesti keeles mõelda ja kirjutada, rääkimata vene keelest, milles millegipärast tundun ma hetkel suisa fluent olevat, ilmselt seetõttu, et KEEGI SELLES KEELES MUGA RÄÄKIDA EI TAHA. H. helistas UKst ja arvas, et ju ma saan siin kiirelt kõik keeled suhu, but I beg to differ. Ma jään lihtsalt igas keeles eksponentsiaalselt lollimaks.
Jäänud on veel nädal aega. Täna nägin muuhulgas unes, et ma abiellusin Christiano Ronaldoga. Pulmad pidasime meie suvilas ja terve see aeg ma mõtlesin, et Dagmar Ronaldo kõlab nagu halvasti kujundatud ja nimetatud McDonaldsi maskott.
Viimased päevad on olnud üsna veidrad, kummalisi mustreid täis. Alates sellest ühes vaatuses toimunud kuuldemängust lõpetades Genklubis Tiibeti filmiõhtul koos saalitäie rahvaga mantraid lausudes. Ja sekka vahele üks bioenergeetiku juures käimine, sealt saadud emotsioonide, tunnete, vabanemise ja mõtete laviin, mis minust läbi pühkis, natuke hingetuna kaldale jättis, pea selge, sihid selgemad, küsimusi vähem, aga ümbersõnastatud kujul.
Ja muidugi on segaseid tundeid tekitanud Epu Südame-raamat, mida ma lugesin veidralt tasandilt: ühest küljest Epu sõbrannana, teisest küljest inimesena, kes on käsikirjavariante näinud mitmeid, kolmandast küljest segaduses tüdrukuna, kellele meeldib Epu eluga teinekord paralleele tõmmata.
Aga eile, kui Epuga kahekesi Toomase diivanil istusime, väega kivid käes ja energial endast läbi lasime lennata, tekkis veel üks tasand, mingi uus. Pärast enam ei üllatunudki, kui selgus, et meie sünnikuupäevad on omavahel armastuse ja sõpruse seoses.
Jah, ega ma ei oska selgelt seletada, mis eile kõik juhtus, või millest ma aru sain. Om mani padme hum lausudes aga juba tajusin natuke transilaadset olemist ja seda, kui tilluke on ikka üks inimese kübe siin kõiksuses.
/
Te vist nüüd mõtlete, et Daki on segi läinud – aga eks ma natuke olegi; või ei, oot, pigem ikka selgemaks läinud või saanud. Kes obn lugenud mu blogi pikemalt ja põhjalikumalt, peaks teadma, et sellised teemad on mulle pikka aega huvi pakkunud, näiteks kasvõi “Söö, palveta, armasta” raamatut lugedes.
/
Väikesed asjad teevad rõõmu. Postkasti potsatav kiri, pealkirjaks sõnad “Aitäh…” ja sisuks ainult üks suurte silmadega kiisupoeg otsa vaatamas.
Päike, mis pilve tagant just sel hetkel välja tuleb, kui on kõige jahedam.
Kellegi hooletult pillatud naeratus.
Hoovipeal ringi tosserdav siilionu.
Aknalaual ninad mullast välja pistnud taimekesed.
Jäätis maasikatega (mida ma tegelikult poleks tohtinud süüa).
/
Natuke segane on ikkagi olla, aga jõud on tagasi, mis vahepeal lahtuma kippus.
Hommikul magasin rämedalt sisse. Nägin unes, kuidas ma kasvatasin kasutütart nimega Lux (vaatasin enne magamajäämist eile “Life Unexpected” sarja) ning kuidas me viiest erinevast üliohtlikust bobikelgurajast alla sõitsime, puude vahel kihutasime ja…
…ja siis tuli Härra ja toimus mingi põgenemine…
…ja siis ma lõin silmad lahti, lükkasin kassikarja enda pealt ära ja hakkasin paaniliselt telefoni otsima, taibates, et kui ma veel ei ole tööle hiljaks jäänud, siis kohe jään.
Tööle jõudsin, vihastasin kohe. Muidu on superluks asukoht meil (Londoni hotelli kõrval, Undergroundi vastas), aga täpselt selle tänava ääres, kus on kõige kallim parkimine. Mis, kusjuures, on veider, sest isegi Raeka taga on mingi B-tsoon vist. Igaljuhul on seal odavam.
Vihastasin naabrite peale, nagu igal hommikul, sest mulle on jäänud täiesti müstikaks, miks nad umbes kahe auto jagu ruumi hoovis blokeerivad, nii, et ma hädavaevu ära mahun ja/või ei mahu üldse. Täna ei mahtunud muidugi üldse. Jätsin siis jälle sõbraliku kirja kojameeste vahele ning hiljem sain tädidelt teada, et sellel asjal on põhjus ka, pole ainult kiusu pärast – lumelahmakad katusel. Vot oleks võinud ise selle peale tulla, aga igal hommikul vihastades lihtsalt on silme eest mustaks tõmmanud ja ühtki loogilist seletust pole pähe tulnud. Blondiin, raisk.
Hakkasin esimest korda kevadet ootama. Eile ootasin eriti kõvasti, kui Siki autot külmas lörtsitormis lükkasime. Ja öösel ootasin eriti kõvasti, kui külmast värisedes pleedi peale kakkusin (ja kahtlustasin palavikku; õnneks vist siiski polnud).
Isegi, jah, minu jaoks on see tali natuke liiga pikaks veninud.
Terve suve on mind jälitanud suur autoebaõnn. Lihtsuse ja anonüümsuse huvides nimetame jutuks tulevaid autosid hüüdnimedega Sinine Numpsu ja Tupsu.
Sinise Numpsuga sõitsin ma terve talve, terve kevade ja terve suve. Ma olin sellesse autosse kiindunud ja peaaegu võis seda minu esimeseks autoks pidada, kuigi see polnud isegi mitte minu ega mitte ka minu mehe oma ja luba sellega sõita andis poolteist aastat vananenud volitus. Aga koos me Eestimaa teesid mõõtsime, alguses vaikuses ja pärast minu iPodi helide saatel (kui ma avastasin, et on olemas selline asi nagu kassettadapter (mida, lubage mainida, ÜKSKI mu sõpradest, kes selle olemasolust teadsid, ei võtnud mulle vaevaks mainida, mis siis, et ma koguaeg vaikuses pidin sõitma, sest linnast väljas kadus raadio ära)). Ma tundsin tema peensusi ja kolinaid ja raginaid ja teadsin, millal asi murettekitavaks muutus või millal Sinine Numpsu lihtsalt tujutseb.
Siis ühel esmaspäevaõhtul Saaremaal, kui ma hakkasin tagasi Tartu sõitma, avastasime, et esikumm on jummala löss. No ikka nii löss, et ei olnud kahtlustki: katki see on. Õnneks oli mul tookord kohe kolm meest käepärast võtta, kes varurehvi täis lasid ja üks-kaks-kolm alla panid. Terve tee Tartusse hoidsin tuttavate lähedusse, et juhuks, kui midagi peaks veel viltu minema, on mul kellelegi helistada.
Ei juhtunud õnneks midagi ja meie sõitsime Numpsuga edasi.
Siis ühe vihmasel pärastlõunal otsustasin minna poodi. Rõõmsalt sõitsin üle miinivälja, mis on tuntud ka kui meie majadevaheline tee ja enne Tähe tänavale jõudmist hakkab auto vaikselt koolema. Andsin suure hooga gaasi, võttis elu sisse ja… ristmikul suri lõplikult. Helistasin siis paanikas Katsile, kes appi tuli ja kui auto olime suure vihmaga ära vedanud, võttis taas pildi ette: ju oli kuskil midagi märjaks saanud.
Sellest ajast saadik ei julgenud ma enam selle autoga vihmase ilmaga sõita.
Siinkohal on vist õige aeg märkida, et spidokas oli Numpsul sajaga sassis, valetas suurtel kiirustel umbes 35-40 km/h. Radarisse sõitsin 60ga ja politseinikud ei pilgutanud silmagi. Ahjaa, sidur libises ka, aga selle saime kasuisa abiga korda.
Ja siis hakkas spidokas täiega segast panema – näitas umbes 50 km/h juures kiiruseks 120 km/h ja muud lõbud.
Järgmisel päeval, kui Sikit jälle sõidutasin, ei tahtnud ühel hetkel Numpsu hästi käivituda. Aku, käis peast läbi. Õnneks sai ikka tööle ja ma arvasin, et sõites laadib end jälle normaalseks.
Kuni ma jäin postimaja ette sõites keset s*tumist seisma. Risti kõigi tee peal ees. Läksin siis postimajja ja küsisin, kas keegi saaks sädet anda. Ühtlasi võtsin oma paki ka välja (Terry Pratchetti raamatud tulid).
Üks lahke onu andis mulle siis sädet, või õigemini, laadis akut ning andis veel lahkema soovituse üks pool tundi ilma tuledeta maanteel sõita, et aku elule äratada.
Sõitsin. Helistasin vahepeal frustreerunult B-le ja kurtsin oma rasket saatus. Ja siis – mida ma näen – tahhokas paneb segast! Näitab pöördeid 7000 kandis ja siis kooleb. Surnt. Vajutan gaasi: ei midagi. Väike paanika tekkis, aga siis ärkas auto taas ellu ja ma võtsin peatumata suuna tagasi Tartule, kartes teele jääda umbes-täpselt kuskil Kõutsi maja juures ja kus siis selle häbi ots, kui ta mind sealt leidma peaks.
Linna jõudes olin tõsises paanikas: olin täiesti veendunud, et suren välja kuskil keset ristmikku ja sinna ma jään. Õnneks ei andnud elu mulle selleks võimalust, vaid suretas auto sõidu pealt välja linna piiris. Võtsin tee äärde, avastasin, et isegi ohutuled ei lähe põlema, panin uksed lukku,vaatasin: ahhaa, Katsi maja paistab, ja läksin tema juurde kohvile.
Pärast seda leidsime, et Numpsu läheb vanarauaks. No ainuüksi akuklemmide või geneka pärast muidugi ei lähe ükski auto vanarauaks, aga tal on muudki hädad ja parandamine läheks maksma rohkem, kui ta ise väärt on.
Sel õhtul, kui otsuse vastu võtsime, ma nutsin.
Nüüd olen ma teise Tupsuga sõitnud (mille autopassis ma isegi õigusväärse kasutajana kirjas olen) ja polegi midagi väga hullu juhtunud: ainult vahepeal sõidu ajal viskab akutule põlema ja tekitab mulle kergekoelise südari. Ja siis laupäeval, kui olin akna õhutamiseks (käisin õele kütet viimas, kui too tee peale jäi ja kanka vedels pagassis ja haisutas kõik täis) lahti kerinud, avastasin poeparklas, et aken ei lähe enam kinni. Lõks-lõks peksab üle.
Helistasin Mussile, kes andis soovituse kätega aken üles tõsta, et see uuesti soonde saada.
“Ja nüüd lase lahti.”
“Lasen… Oot, ta vajub täitsa alla ära, kas see peabki juhtuma?!”
“Jah, las ta läheb täitsa alla ära…”
“…OK, paha. Nüüd ta kukkus ukse sisse.”
Ja nii oligi. Juhipoolne aken istus mõnusalt ukse sees. Laupäeva friggin õhtul kell 6. No ja KUHU sa jätad auto ilma aknaklaasita Tartu linnas?
Ajasin kasuisa jalule, tema ajas jalule oma mingi tuttava mehaaniku, kes värgi siis korda tegi. Lihavate kommentaaridega vürtsitatult, à la “miks sa üldse ostad endale auto, mis algab F-tähega?!”.
Nüüdsest olen ma nii ära hirmutatud, et ei istu enam ühegi auto rooli, kui just surmahäda käes pole või keegi pole mulle garanteerinud, et tegu on KORRAS autoga, millega tohib lisaks päiksepaistelistele ilmadele ka vihmase ilmaga sõita ja mille juhipoolne aken käib lahti (tasulistes parklates on üsna võimatu ilma selle optsioonita käia muidu).
Ja üleüldse on muidugi igatpidi parem autoga vähem sõita.
Dudes. DUDES! Me käisime kinos. Me käisime vaatamas seda ammu oodatud, ammu igatsetud Tarantino uut filmi “Inglorious Basterds” ehk eesti keeli “Vääritud tõprad”.
Ammu oodatud selles mõttes, et juba jaanuaris näitasin ma Musjale treilerit ja kiunusin, et lähme-lähme!
Ja nüüd siis läksime.
Kõigepealt ving ja hala. Kui filmile on pandud reiting 14, siis effing müüjad, miks te peate laskma sisse 10aastased? Tüübid rikkusid minu jaoks päris korralikult elamuse ära, pidevalt kisades, vale koha peal naerdes, köhides, mölisedes ja muidugi, telefonil heliseda lastes ja sellele vastates. Ses mõttes, et sorry, vennad. Kui ma oleks ema, siis ma ikka ei tahaks küll, et mu kõurik vahiks ja irvitaks, kui skalpe kooritakse. Tüübid ei saa ju ise sellest arugi, et miks ja kuidas. Ei, ühesõnaga, see oli kaugel normaalsest.
Aga film ise. Oi, film ise! FHM ses suhtes valetas, et kirjutas (juulis) arvustuses: tasub vaatama minna küll, mis siis, et tulemus on ette aimatav.
DUDES! Tulemus on kaugel etteaimatavast! See on siiski Tarantino film, eks ole. Tulemus on täpselt niisama äge ja õudne ja hea ja jube, kui te oskate ette kujutada.
Ja need karakterid! Ei, Pitt ei olnud kõige lahedam, oli hoopis Hans Landad mänginud Christoph Walz. See, kuidas tema näos mängles see võidurõõm ja jälkus ja julmus, ja kuidas ta mängis oma intervjueeritavatega… Hindamatu. Samas küll natuke stereotüüpne natsi-juudiküti kehastus, aga… Pitti Raine oli ka äge, aga mitte nii rafineeritud kui Landa. Igal juhul annan Waltzile sada punkti.
Aga lemmikuks osutus ikka lõpuks Juudikaru ehk Eli Roth (kui ma siinkohal valetan, siis vabandust, IMDB ütleb mulle kiirel otsimisel nii). Sest oh-em-GEE kui äge see vend lihtsalt oli.
Muidugi, jällegi on mu arvustus (või kuidas seda nimetadagi) üle külvatud emotsioonidega, aga just selline see film oli. Emotsionaalne. Sest näidake mulle inimest, keda jätaks külmaks natsi-Saksamaa julmused; või liitlasvägede “kättemaks” neile. Jah, kümneaastased tatikad kisasid naerda selle peale, kui Hitler seal “Nein-nein-nein!” kisas, aga kas nad tegelikult ka teavad, mis kõige selle taga oli? Või ongi nende jaoks asi juba naeruväärsuse piirile viidud? Kuhugi sinna, kus Brad Pitt tuleb mängu ja hakkab tüüpidelt (naeru saatel) skalpe koorima?
Tahaks öelda selle koha peal, et lapsevanemad: tegelege! seletage! õpetage!, aga pole minua asi öelda. Mind lihtsalt väga häiris kogu see kõurikute kamp, kes kisas ja huilgas (valede kohtade peal) ja telefoniga messis ja rääkis ja naeris ja röökis ja kes kõik hiljem üksmeeles rataste peale istus ja omavahel “nein-nein-nein” kisas.
Igal juhul soovitan vaatama minna. Pikk on küll, oma kaks ja pool tundi, aga tasub ära igal juhul. Pigistage aga silmad skalpeerimise ajal kinni ja ignoreerige kümneaastasi, kes naerda hirnuvad. Siis saate elamuse.
(PS. Vähem-verine, kui Tarantino filmid harilikult.)
Hästi vahvad olid lavade külge riputatud motiivid, igal laval omasugune.
Nagu juba öeldud, möödus meie folk väga optimaalselt sel korral. Ehk siis lahti seletatuna käisime täpselt nendel kontsertidel, kust teadsime saada superelamust ja seda me ka saime. Oma rolli mängis tõsiasi, et Musja on ju lombakas, seega jäi ära igasugune telklas ööbimine ja hotellituba ei õnnestunud leida. Niisiis pidime ööbima minu isa juures, kes aga elab umbes sealkandis, kus presidentki, mis tähendas 20kilomeetrist sõitu edasi-tagasi Viljandi vahet.
Aga sellegipoolest ei kahetse, et seekord folki teistmoodi nautisin. Jah, tõsi, folki saab nautida eri viisidel. Üks variant on passida vabalaval, suhelda sõpradega, pidutseda tasuta kontsertite kõlas. Teine variant on osta päevapilet või pass ja joosta konsalt konsale, vahepeal siit-sealt õlut-sööki kaasa haarates. Või siis see meie praktiseeritud variant: vaadata kavast, mida näha tahame kindlasti, sinna kohale minna ja pärast käia saunas ja rääkida ajalooteemadel metsavaikuses, vahtides pea kohal tähti ja silitades kasse-koeri.
Eks järgmine aasta jälle teistmoodi. Aga seekord ei kahetse üldse. Olime oma pisikese seltskonnaga (kolm on juba seltskond!), seiklesime superkontsertidel ja hiljem võtsime aja maha ja pidasime videvikku.
Esimesel päeval ehk reedel käisime kõigepealt isa juures ja tee peal muidugi jäime jalgu presidendiprouale, kes tulede vilkudes saateautoga koju kihutas. Siis jäime jalgu suurele hoovihmale ja mõtlesime selle lõpu ära oodata, kuid täpselt Viljandisse saabudes jäime sealgi saju kätte. Kuid pole hullu! Selleks ju vihmakeebid ongi ja igal folgil tuleb ikka märjakssaamise võimalusega arvestada.
Folgilised kogunevad Paabeli kontsertile.
Folgi stiilinäide. Kummaritega tuleb tulla! Või…
…või plätadega ja need hüppamise ja kargamise ajaks jalast võtta ja hunnikusse laduda.
Paabeli kontsert oli ülikõva. Need vennad (ja õed) suudavad pillidest ikka uskumatuid lugusid välja võluda. Hiljem kuulsin (pole kinnitatud informatsioon), et üks nende bändi liige olla kaks päeva enne folki ränka autoõnnetusse sattunud ja lebas hetkel haiglas. Siis olla keegi kätte võtnud ja nende repertuaari kahe päevaga selgeks õppinud, et seda folgil esitleda.
Seda tütarlast uhke seelikuga nägime kõikidel päevadel ringi sahmimas, seelikuserv näpu vahel.
Ja õhtul ootas meid ees maiuspala – Svjata Vatra. Ooooooooooo… Mul lihtsalt ei ole sõnu. Kirsimägi oli küll seks ajaks juba tõeline porimülgas, kuid oooooooooo… SVJATA VATRA!!!
Vaatasin neid ja mõtlesin, et kuidas on ometi võimalik tromboonimängimine seksikaks teha, aga Ruslan seda oskas. Ja milline energia, milline jõud, milline… No mul pole sõnu lihtsalt. Kahjuks pidid nad pärast kontserti kohe bussi istuma ja Ukraina (vist) poole teele asuma, kuid see muidugi ei tähendanud, et lisalugusid ei saaks. Ikka sai, ikka huilati, ikka ei tahetudki neid ära lasta.
Teine päev algas varakult, sest magasime verandal, kuhu päike teatud hetkel sisse hakkas lõõskama. Mis tähendas, et paha polnudki alkoholist – kuigi eelmisel õhtul istusime koju jõudes veel veerand neljani köögilaua ääres ja panime maailmaasju paika – vaid magamatusest ja sellest ilgest palavusest.
Mis muidugi ei takistanud vihmal meid kell pool 2 Viljandisse jõudes rämedalt üle valamast, kuid kella kaheks, kui lavale asus Lendav Kotkas oma tütrega, jäi vihm järgi ja päike hakkas taas lagipähe lõõskama. See koos metsiku rahvamassiga, kes end Kultrahoovi ära üritas mahutada ja magamatusega lõi mul korraks praktiliselt pildi eest, nii et Lendava Kotka hüpnootilised rütmid ja joigumise kuulasin ma ära Kultrahoovi kõrval autos vedeledes, kuni maailm enam ringi ei käinud.
Mis oli veel huvitav – kui palju oli rasedaid naisi ja titadega vanemaid! Ja mis polnud enam niivõrd huvitav kui häiriv – kui SUURED on tänapäeva kärud. Eks ma kunagi ema olles räägin ilmselt hoopis teist juttu, aga praegu häiris küll väga, kui ma, maailm jalge all kõikumas, palavast rahvamassist välja üritasin trügida ja Lexuse-mõõtu vankrid mul igatpidi tee ära blokeerisid.
Teisalt on muidugi super, et käiakse peredega ja mul tõesti pole nende vastu midagi. Hästi numpsid olid titade kõrvaklapid, mis neile pähe olid torgatud, et kontsertite kõva muusika õrnale kõrvale liiga ei teeks. Nii peabki!
Ja siis oligi kell neli – aeg, mida ma olin oodanud oo kui kaua. Sest sel hetkel hakkas Saku telgis esinema Nikns Suns. Muidugi eelnes sellele sõbra V. kontsertile moosimine eelmine päev.
“Usu mind, sa ei kahetse sentigi sellest piletirahast. Nikns Sunsi sa lihtsalt pead kuulma ja nägema!”
“Ahah. No eks lähme siis.”
“Jah! Lähme!”
“Aa, näed, seal kõnnib mu lapsepõlvesõber…”
“Hmm? Ma just nägin, et Nikns Sunsi kidramees hoopis läks…”
“Oot NÄITA MULLE SEDA KAVA!”
Ja tuligi välja, et kes ühe lavajumal, see teise lapsepõlvesõber. Ja siis muidugi polnud küsimustki, kas Niknsile pilet osta.
Enne kontserti vahetas sõber Priiduga veel paar sõna ja tuli välja, et ta enam bändis kitra ei mängigi. “Mu hääl on lihtsalt niivõrd kaunis, et seda ei saa vaka all hoida!” viskas Priit muiates, must Nikns Sunsi kirjaga särk seljas, mis, muide, hiljem oli nii läbimärg, et läikis vastu.
Ja siis nad läksid. Rahvas rõkkas ja karjus. Minge kuulake ka nende lugusid Myspace’ist. Aga muidugi laval näha neid on ikka hoopis teine tera. Milline jõud ja energia peitub ka nendes! Priit kargas ja hüppas ikka täie raha eest, teenis auga välja oma lauljanimetuse. Ragnar, see nende põhilaulja, oli natuke tagasihoidlikum, kuid rokkis temagi. Ja muidugi, ma pean nõustuma, et maailma kauneim torupilliballaad on “Hittlugu”, mida meiegi autos enne ja pärast sadu kordi kuulasime.
Häid pilte ma neist ei saanud. Esiteks sellepärast, et mul on seebikarp ja teiseks sellepärast, et ma oma vigasteparaadiga istusin siiski pingi pääl ja väga lähedale ei läinud.
Aga siin nende ametlik muusikavideo, kõigile nautimiseks.
Ja pärast Niknsit olin ma nii TÄIS kõike seda positiivset, mida Folk sulle pakub, kui teda õigesti tarbida, et naeratasin totralt veel tänaseni välja. Raudselt on tegu ühe parima folgiga läbi aegade ja ma üldse ei loegi seda ühte korda, kui ma ainult vabalaval passisin ja end täis jõin. Sest see polnd folk tookord, see oli prjääsnik. See oli folk, õigemini, FOLK.
Aitäh, Viljandi Pärimusmuusikafestivali korraldajad ja aitäh, esinejad, et te ikka tahate jätkuvalt edasi rokkida ja toota sellist head muusikat, mis täidab terve hinge, paneb südame põksuma ja ei kaogi südamest kunagi ära.
Ma just lugesin ühest share’itud blogist, et Jaapanis armastatakse yaebat ehk siis natuke vildakaid hambaid. Mis paneb mu mõtlema, et peaks selle oma ühe vildaka hamba pärast äkki sinna kolima. Kuigi, B. on mulle alati väitnud, et see ongi cute ja isikupärane. Saa sa nüüd siis aru.
Mul muidugi päris nii pole nagu pildil, aga üks hammas on vildakas küll. Ma ise näen seda kõigil piltidel, mis minust tehakse, ka nendel, kus mul suu kinni on. Aga sõbrad väidavad, et nad ei pane tähelegi. Jällegi, saa sa nüüd siis aru.
Aga igal juhul meeldib mulle isikupärane naeratus rohkem kui meeriklaste üleni sirge pärlirida. See on tõesti kriipi.
Ning teisalt ei tasu unustada, et Jaapan on… Jaapan.
Õugaad, mul hakkas just nii halb. Sest ma sain teada, et Dylan Moranil oli sel aastal tuur. Oli – veebruaris. St mõned korrad on veel, aga no need on välja müüdud ja jõuan ma jaa sinna.
Neetud! Miks ma varem ei vaadanud!!!
A noh, vähemalt on tal uus film (kuigi hinnatud rämpsuks, aga mulle treiler meeldiis). Ainult et muidugi on seda võimatu näha, sest pole torrenteid ega midagi. Oh elukest.
…just neelasin ma jälle oma keeleneedi alla. Sel aastal esimese, aga allaneelatud keeleneetide pikas reas umbes… kuuenda?
Saatsin Musja Tallinna mulle uut muretsema (seal veits parem valik), senikaua pean läbi ajama ainsa neediga, mis mul alles on jäänud – selle pikaga, mis pannakse kõige esimesena, kui auk tehakse. Jube ebamugav on, ikka hirmus pikk on see. Ja ma tõesti ei saa aru, kuidas mul koguaeg juhtub…
Ahjaa, pärast seda, kui Musja oli öelnud, et “peaasi, et kopsu ei satu”, tunnen ma, et just kopsu ta sattuski. Ainult et ma ilmselt köhiks siis märksa enam.
Päh. Ma oleks pidanud s-päevaks kastitäie keeleneete tellima hoopis.
(Pildil teen Buffy nägu. Nagu näha, on mu vai suhteliselt… tömp. Sel olid omad põhjused. Pilt on siia pandud selle nunnu punase kiviga keeleneedi mälestuseks… Ning ma tean, et ma olen suht tobeda näoga seal.)
Tähendab, ma kohe ei saa mitte aru, mis värk mul nende hommikutega on. Miks ma ei võiks toimida nagu tavaline inimene, kes ärkab, on rõõmus ja rõõsa, sööb-kohvitab ja läheb tööle?
Dudes. DUDES! Me käisime kinos. Me käisime vaatamas seda ammu oodatud, ammu igatsetud Tarantino uut filmi “Inglorious Basterds” ehk eesti keeli “Vääritud tõprad”.
