Tag Archives: rant

lasteaed, mitte tallinna raad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Vahel olen ma siiralt üllatunud, milline lasteaed mind ümbritseb. Kurat, vanust on juba peaaegu 30, aga ikka teinekord vaatad ja imestad, et kus me oleme, keskkoolis ikka veel või?

Sel korral paneb mind imestama üks tšikk, nimetagem teda Emoks. Käisin eile ühel hästi toredal sünnipäeval, mis ühtlasi oli hooaja lõpugrill. Kõik oli tore, sünnipäevalaps ise ei hostinud, aga lahkelt oli lubanud oma aeda ja grillmajakest kasutada sõbranna, seesama Emo. Facebookis oli event ja puha ning kuna tegu oli mitme sõpruskonna kattumisega, siis näiteks oli see event ja külalistenimekiri väga hea abivahend sünnipäevakingituseks organiseerumisel. Nimelt igatses sõbranna väga õmblusmasinat ja kuna külalisi oli paarikümne kanti, siis leidsime, et tõesti, selle annab ära orgunnida.

Pidu oli kõik kena ja tore, kui meie kambakesi kohale jõudsime, olid kõik juba hoos. Ja kui ma ütlen hoos, siis ma mõtlen, et istusid aiamajakeses viisakalt, näkitsesid vorsti ja salatit ja jõid mullidega punast veini. No siuke viisakas täiskasvanute pidu, sõnaga. Ei mingit lõhkumist või laamendamist või röökimist.

Seda veidram oli, kui me K2-ga mingi hetk vetsus käies aru saime, et mingi kala on. Sünnipäevalaps oli kuidagi eriti närviline ja Emo vist juba bitchis, et issake, nii palju inimesi ikka ja sada häda. Käis mingi vabandamine ja koogutamine, sest ILMSELGELT naudib sünnipäevalaps oma sünnipäeva ju ikka siis kõige rohkem, kui peab sõbranna ees, kes ISE ju peo tema juures korraldamisega nõus oli, vabandama ja roomama. No tõesti, sa nagu ise FB eventist ei näinud, et 20 inimest tulemas on? Või sa kujutasid nagu ette, et 20 näeb reaalsuses välja nagu 5-6? Et nagu milles küsimus täpselt?

K2 ütles imestavalt, et kurat, mõtlesin, et need ajad on juba möödas, kui pidi majas sees vetsus käies teesklema, et pole purjus…

Ühesõnaga, Emo pani oma tujutsemisega kõik end megaebamugavalt tundma, sest koguaeg oli tunne, et me kuidagi isiklikult solvame teda oma kohalolemisega. Kuna pidu pidi südaöö paiku ka lõppema, siis õnneks võtsid kõik siiski üsna tšillilt asja. Emo muidugi aeg-ajalt ilmus ja demonstratiivselt loopis pudeleid prügikotti ja kui kell kutses märgitud lõppajal kukkus, teatas ta muidugi koheselt, et pidu on läbi. Mitte, et me poleks selle aja peale seda juba ise mõistnud… Dziisas küll.

Aga eriti tigedaks ajab mind see, et esiteks ilmselgelt on täna sünnipäevalaps veel õnnetum ja meie ei oska tema lohutamiseks midagi teha. No tõsiselt, täiesti viks ja viisakas pidu oli, Emol nagu polnud põhjust nii närvitseda.

Aga eestlasliku passiiv-agressiivsuse tipp oli muidugi see, et nüüd ta TAGANTJÄRELE KÄNSELDAS FB-S SÜNNIPÄEVA. Nagu mida hekki! Who DOES that?! Mida see žest nüüd andis? Andis seda, et minul kui kingirahakogujal on veelgi raskem need kolm inimest lokeerida, kellel raha andmata jäi (ja keda ma ei tunne ise). Ja andis seda, et vaene sünnipäevalaps, kes end täna niigi nartsult tunneb, tunneb end veel sitemini.

Ja no päriselt, KUI VANAD me oleme? 13 või? Mida hekki nagu, inimesed ei suuda normaalselt käituda? Ja no okei, ma võin mõista, et äkki oli Emol eile sitt päev ja no mind ajaks ka närvi mingi kari võõraid minu aias ja midaiganes (isegi kui olen nad ise sinna kutsunud), aga mida sa, moor, takkajärgi rusikatega vehid?

Tra ausõna noh. Leidub ikka fantastilisi päiksekesi meie ümber.

elamise talumatu raskus

Argielu 3 Replies

Ma eile lõin kokku, et olen viimased kuu-paar töötanud rohkem, kui ma näiteks Õhtulehe ajal seda tegin. Täiesti müstiline on see vabakutselise elu ikka. Sa töötad nagu hullumeelne, teed rohkem kui ajalehes või ajakirjas palgal olles, erinevus on ainult selles, et sa töötad KOGU faking AEG. Ja kui sa parasjagu ei tööta ja pead näiteks oma kaheaastase päevi sisustama ja talle ema olema, kütma või pesema või koristama või kokkama, siis närib pidevalt hinges see üks ja sama mantra: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Paned lapse õhtul magama ja lähed närvi, kui ta võtab selleks kauem aega, sest: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Teine müstiline asi on see, et rahad tulevad täiesti etteennustamatult. Lood, mida täna punnitad, ilmuvad ehk ülejärgmise kuu ajakirjas, mis tähendab, et raha kantakse kolme kuu pärast.

Ja puhkust pole selles elus ette nähtud.

Ma olen viimased kolm nädalat pidanud igal õhtul kirjutama valmis 5000-8000tähemärgilise loo (võrdluseks: näiteks Õhtulehes oli nädalas ette nähtud 4 artiklit, á 4500tm, pluss nupud ja värgid teinekord) või siis muud töövärki tegema (toimetama, hindama jmt). Mul on veel kaks artiklit sellel nädalal jäänud, aga MA LIHTSALT EI JÕUA. See tähendab, ma jõuaks, aga ma ei suuda. Muidugi ma teen nad ära, sest peab, aga neljapäevast alates on aju olnud mingil režiimil, kus tuleb teda jõuga peksta tähemärke tootma. See on vastik ja ebameeldiv ja tundub vägistamisena.

(Ning muidugi on kõigil selliseid hetki, olgu palgatööl või mitte.)

Ma ei taha kurta ka, sest on suisa imetabane, et ma tegelikult nii end elatada suudan. Mitte eriti hästi, muidugi, aga selles on juba süüdi liiga suured kulutused. Näiteks ma ei saa aru, kuidas ma ostan poest kaks kohupiimakreemi, vee ja mahla ning mu arve on vanas rahas 60 krooni. Vanasti võisin ma 60 krooniga nädalas ära elada. Nüüd ei saa selle eest isegi päeva sööki kätte. (No mitte et kohuke ja vesi söök oleks, aga teate küll, eks.)

Ja siis ma kõnnin iga päev mööda sellest tühjana seisvast ruumist Nõmme keskuses ja mõtlen, kui mõnus oleks, kui seal oleks mingi siuke nunnu armas kohvik. Või raamatupood. Või raamatupood-kohvik. Või võileiva ja kohvi putka. Või hurmavalt lõhnavaid värskeid saiakesi müüv kondiitriäri.

Ja mõtlen, mis oleks, kui teeks elus professionaalses mõttes ka täieliku kannapöörde. Läheks õpiks midagi muud. Sügisel plaanisin niikuinii kooli minna, et oma magistriga ikka ühele poole saada. Aga kui ma juba praegu olen punktis, kus mulle öeldakse liiga sageli: “Täname kandideerimast, seekord ei osutunud valituks. Kuid teie oskuste ja CV juures leiate kindlasti kiiresti sobiva töö!”

Mis siis saab, kui ma sellele veel magistri lisan? Siis ma olen lihtsalt veelgi kõrgharitum tšikk, kes rabeleb vabakutselisena vere ninast välja.

Ma arvan, et mu häda on selles, et mul on midagi puudu. Mingi elutähtis isikuomadus on puudu. Äkki ma ei taha piisavalt? Pole piisavalt ambitsioonikas? Või nõuan ma liiga palju – ma ei taha teha seda reporteritööd, mille pärast ma omal ajal Õhtulehest ära tulin. Ma tahaks rohkem oma ideid teostada kui reaajakirjanikuna seda teha saab. Ma tahaks luua midagi, mille kohta inimesed vaataksid ütleksid: “Vot see, kurat, on awesome!”

Aga ma ei oska kuskilt alustada enam. Seda mõtlesin muide täna selle nurgapealse tulevikukohviku eest mööda jalutades ka. Et vot, kui oleks “päristöötu”, siis oleks aega tegeleda selliste asjadega, nagu äriplaanide koostamine ja taotluste kirjutamine ja visioonid ja EAS. Aga kui mul kuskil ongi mingi hea potentsiaalne ideepoeg sündinud, mattub see kohe kõikide igapäevaste asjade alla ära, sest muidu: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”

Ma tahaks Tallinnast ära. Mõne nädala pärast loodetavasti saangi. Ma tunnen, et olen täiesti kokku jooksnud. Ma ei suuda diilida enam. Tahaks, et kõik need erinevad pasad, mis pidevalt erinevate ventilaatorite külge üle päeva hüppavad,  korraks ära lõppeks. Tahaks, et KÕIK töö oleks tehtud ja et nädal aega ei peaks midagi tegema. Selleks aga pean ma nüüd kaks nädalat korraga kolme nädala töö ära tegema. Kui ma tahan jaanide paiku puhata. PÄRIS puhata. Mitte nii, et lebotan päev otsa näiteks kadakate vahel ja mängin Robi ja Milaga peitust, aga õhtul pressin hambad ristis kõike teha.

Ja nutta tahaks natuke ka.

Ei saa, enne tuleb mõned kandideerimised teha, motivatsioonikirjad kirjutada and all the works. Ja need kaks artiklit ka. Koristama peaks. Vaipu pesema. Sada muud asja.

Nojah.

rööprähklemine

Argielu 21 Replies

imageEile oli selline päev, kus ma pidin Kuressaares ühele kohtumisele jõudma. Kohtumine ise oli tore ja vahva, Sikiga hängimine enne bussileminekut samuti, aga see ülejäänu osa päevast oli tõeline logistiline hullumaja ja ma tunnen, et ma tahaks tänagi veel esimest ettejuhtuvat lehma peksta ja lihtsalt ainult röökides pead vastu seina taguda.

Bussijuht, kes lubas mu Järvel maha panna, lihtsalt ignoreeris mind, seega pidin orienteeruma tühja akuga (sõiduplaanide-äpid!) bussijaamast Mustakale ja kuna mul pole õrna aimugi, kuidas ja millega ma sõitma pean, jäin ma kõigist bussidest maha, sest ei teadnud, kas ja kuhu sellega saab ja kui jõudsin järele vaadata, oli juba hilja. Lapsega astusin välja täpselt kell 21:47, kui läks buss, järgmine poole tunni pärast. Kõndida lihtsam, lõpuks sain ühe peatusevahe sõita ka ja lahke naisterahvas, kes aitas mul käru bussi ja sealt maha tõsta (FAKING HELL, KUIDAS emad kärud neist kõrgetest treppidest ise üles peaks saama?!), uuris etteheitva moega, mis ema ma üldse selline olen, et hilisõhtul titega mööda hämaraid parke hulgun ja küsis kahtlustavalt, miks ta nii rahulik on – külma saanud ehk juba?

Tahaks olla nii rikas, et sellistel hetkedel, kus mu “tööpäev” lõppeb kell 21 ja laps on vaja hoiust ära tuua, siis on mul see taksoraha võtta vähemalt.

First world problems, MA TEAN.

Kuidagi lihtsalt on kuhjunud neil päevil hunnik väikseid närviajavaid pisiasju, mille händlimisega ma täna hakkama ei saa. Lisaks läks kogu allesolev raha bussipiletite alla, honorarid hilinevad või tulevad alles kuu lõpus (kuigi arvasin, et hiljemalt kuu keskpaigaks), nii et RÖÖK! RÖÖK! RÖÖK!

Kurat ma kohe ei saa aru, kuidas üksikemad seda teevad. Päriselt. Ma pressin iga päev, nii et veri ninast väljas ja ikka jään vaid kõigile jalgu ja välja paistab, et ma ei saa millegagi hakkama. Ja nii paljud asjad on pidevalt tegemata, sest ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja ehituspaska likvideerida (millest ma alles eile teada sain, et see on ka meie korterist pärit ja naabrid ammu tigedalt ootavad, et ma sellega tegeleks – NO AGA KUST MA TEADSIN?!), või kuidas ma saan samal ajal tudengite töid hinnata ja puid saagida. Või kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja koristada. Või kuidas ma saan samal ajal lapsega õues/külas olla ja koristada-kokata või, noh, töötada.

Elu ilma autota on ka ikka üks rist ja viletsus (ning jajah, ma TEAN, et see on nii first world problem kui üldse olla saab, ja enda vabanduseks mind see üldiselt enamasti üldse ei häiri, aga praegu, kurat, oleks hädasti vaja iga päev mingil põhjusel sõidukit ja mida pole, seda pole), elu suvalistel hetkedel laekuvate honoraride rütmis on veel suurem rist ja viletsus, ja lapselogistika, noh, teadagi. Cross and destitution!

Ma olen õhtuteks nii faking rampväsinud, sest rööprähkled igas suunas ja ikka miski paremaks ei lähe, pidevalt on mingi hädaorg ja probleemid ja jamad, konfrontatsioon ja hädaldamine. Ükskõik, mis teed, teed valesti ja ma nii väga tahaks näiteks minna laupäevaõhtul välja, aga millal see õnn ja rõõm küll saabub mu õuele, vot seda ei oska mina küll ette kujutada.

A noh, vähemalt jookseb Naabrinaine teinekord läbi, kui oma jooksuringi lõpetab ja ajab paar sõna juttu. Või siis saab teinekord Liisiga lapsi vahetada, segada ja sheikida, sheerida ja laikida. Ja no see, et juba üldse on keegi, kes võtab Milakese hommikul enne kaheksat hoidu ja et Milakesel on koht, kus ta saab vabalt ka häda korral hilisõhtul hängida, sest ema ei suuda Tallinna transpordisüsteemist aru saada – see on ka juba kõva sõna.

Nüüd tahaks kedagi, kes laenaks autot vahepeal ja aitaks ehituspasaga, ja seemeneid tahaks ka. Sest muld on, aga midagi pole mulda panna – sest lihtsalt. Pole. Raha.

Argh!

Kuidas teie nädal muidu läinud on? Kui tahate kah räntida, siis vabalt siin kommentaariumis võite. Ausalt, hakkab parem kui saab natuke röökröökröök teha.

Röök!

täna

hoomamatu 7 Replies

Peamine küsimus täna maailmale, okei, kaks küsimust.

Miks akudrelli akud ainult umbes ühe kruvi keeramise aja vastu peavad?

Aga peamiselt on mu hingel siiski küsimus, et mille kuradi pärast on maailmas vaja seitsme tuhande erineva peaga kruvikeerajaidsid? Miks kurat ei võiks ristpea-kruvikeeraja kõigi jaoks sobida? FFS!

 

rott mis rott

hoomamatu 14 Replies

Tegin täna nimekirja asjadest, mida ma kõik ostaks, kui mul oleks raha. Nimekiri sai üsna igav:

  • parmesan
  • küttepuud
  • sokid
  • uus hambahari
  • ketšup
  • külmkapimagnetid (tähestiku omad)
  • šampoon, mis poleks ühtlasi dušigeel
  • ripsmetušš (mis poleks kokku pandud kahest erinevast ripsmetušist – hari ühelt, tops teiselt)
  • lõhefileed
  • kookospiima
  • küttepuid
  • savikrohvi ja pilliroomatti (selle kuradi elutoaseina jaoks)
  • uus välisuks (oluline: et hoiaks külma seal, kus vaja) (vihje: see, kus “vaja”, on väljas)
  • uus lukk nimetet uksele
  • lennupiletid suvalisse sihtkohta
  • mõni lahe kunstivärk mõnele seinale
  • kolm kimpu lilli
  • küttepuud
  • uus mmmmmõnus voodipesu
  • teelusikaid

Fantastiline nimekiri. Asjadest, mida ma veel aasta alguses vabalt osta võisin. Näiteks šampooni ja sokke. FANTASTILINE.

Lisaks kõigele olen ma esitanud praeguseks juba seitse (7) korda tuludeklaratsiooni, kooskõlastanud andmeid absull vist iga instantsi ja iga rea kohta oma deklaril JA IKKA EI LÄHE LÄBI. Ja noh, isegi kui ta läheks läbi, siis tänu sellele, et mul eelmine aasta maksuamet ARVE ARESTIS maamaksu pärast, ei ole mul niikuinii lootust sealt väikestki kergendust enne suve oodata.

Faking fabuloosne.

No ja kõige tagatipuks olen ma iga õhtu saabudes nii läbi, et tahaks lihtsalt peksta läbi iga läheneva lehma, purustada mõned vineerplaadid ja karjuda kuni enam ühtki piiksu kurgust välja ei pigista. Ma olen juba mõelnud igast variante (lisaks päriselt allapoole selle CV-de saatmist, mida ma arvan, et ma praeguse kogemusepagasi juures teha vääriks) (mis näitaks justkui, et kõik pole päris kadunud, eks ole), kuidas sellest limbost pääseda, mida tähendab kaheaastasega päevad läbi kahekesi kodus passimine ja selle kõrvalt läbi häda vabakutseline olemine.

Näiteks ma mõtlesin, et hakkan lihtsalt suvalistesse kontoritesse sisse astuma ja teesklema, et ma töötan seal. LIHTSALT ET PUHATA.

Noh, asjad pole muidugi all bad, abistajaid on ja nii, aga see pidev rottimine sööb lihtsalt hinge seest. Mingid väikesed asjad ajavad nutma, mis tegelikult poleks seda väärt, sest need on asjad, mis tuleb teha, et praegune aeg üle elada. Hambad risti ja teed ära noh, ega keegi ei küsi ju. Aga mõned neist asjadest on, mida ma teen nuttes, sest nii hale on. Endast ja kogu olukorrast.

Näiteks see kuradi rottkütmine. Tänu paljastele köögiseintele ja otsalõppenud remondirahadele pole ükskõik kui kõvast kütmisest suurt midagi kasu, sest see on nagu must auk, mis kõik välja imeb. Aga sooja tahaks ikka saada. Ja siis ma loen oma puid ja brikette, mis on õnnestunud koju vedada. Loen, et mitte kütta nagu normaalsed inimesed kütaksid, sest nii suur vahe on, kas mul kahest kotist jätkub kaheks ja pooleks päevaks nelja ahju jaoks või jätkub sellest üheks päevaks. Kunagi pole liiga (või isegi piisavalt) soe, aga pole ka liiga külm. Noh, talutav. Pluss õhkpump. AGA NII KURADI ROTT ON NEID PUID LUGEDA. Milline inimene maailmas loeb puid?

Või siis see, et mul reaalselt ülehomse päeva söögirahafond on kogunenud plasttaara.

Või siis see valus vaesuse sümbol, et mul pole lilli. (Sellest üksikemasümbolist, et ainuke mees, kes mulle isa kõrval head naistepäeva smsi teel soovis, oli õemees, sai kähku vaesusesümbol – ei mingeid lilli mitte iialgi enne kui neid kuskilt kellegi peenralt korjata võib.) Ma tahaks nii väga selle lõputu talve üleelamiseks osta kimbu lilli. Lihtsalt et oleks… Aga lilled on luksus. Jah, muidugi ei sure ma nendeta ega midagi nii dramaatilist, AGA NII KURADI ROTT ON OLLA.

Niipalju siis tänaseks nutulauluks. Muidu on hästi. Äkki peaks endale mingi annetusnupu blogisse panema. Aga ma ei tea, ma ei ole üldse võimeline mingitki sisu enam siia tootma… Pluss see oleks ilgelt leim.

Niisiis, nüüd ma asun CVsid saatma. Kõikjale, kuhu üldse pähe tuleb.

Ah ei, oot. Süüa peaks hakkama tegema. Pluss ahjud. No ja keegi peab selle kaose ära koristama, mis praegu selle postituse kirjutamise ajal korraldati (jogurt maas, kuivatatud õunad tugitoolis jne). Ja siis peaks mänguväljakule lapse viima.

Nojah, võibolla siis kui Mila on magama läinud. Kui ma ei ole lihtsalt teadvust kaotanud selleks ajaks.

Aga hea on see, et vingumine alati aitab. Vähemalt natuke.

Eesriie.

 

shit is happening and isn’t showing signs of stopping

hoomamatu 15 Replies

Sel nädalal on juhtunud katastroof katastroofi otsa.

Kõigepealt installisin Mila söögitooli meie uhke uue ümmarguse söögilaua külge, noh et lõpuks kõik inimesed maha rahuneksid selles osas, et me oleme senini sunnitud olnud sööma diivanilaua taga. Tegin valmis boršisupi, sai imehea. Võtsin välja supitirina, serveerisin kõik nii nagu peab…

…ja Mila viskas kausi otse mu arvutisse.

Fucking fantastic indeed.

Lootsin, et kui paar päeva tal kuivada lasen, siis ärkab taas ellu, aga ei midagi. Viisin täna diagnostikasse, kust anti üsna tumedad väljavaated – kui läks emaplaat, siis on odavam osta uus arvuti.

Oh, kas tõesti juhtub see sel kuul, kui mul järgmisel kuul on ebakindlad väljavaated oma sissetulekute osas, millele ei aita sugugi kaasa see, et mu niigi häiritud töövõime, mille on põhjustanud lapse kõrvalt töötada üritamine, on superhäiritud, sest pean seda kõike tegema oma vana arvuti peal, mis on esiteks Win 7 Starter (oleks, kurat, XPgi!) ja teiseks ääretult kapriisne minu vajaduste rahuldamise osas.

Ja siis olen ma kaks päeva sisse maganud, kui hommikul Mila hoidu ära saatsin. Esimest korda tundsin end fantastiliselt, tööga jäin küll natuke hätta, aga tegin õhtul selle eest rohkem – mis peamine, ma olin PUHANUD! Võtsime Naabrinaisega erakordselt sittade aega tervituseks pudeli veini ja ma olin terve õhtu inappropriately giddy. See giddy, mis tuleb paarist klaasist veinist üle pika aja, ja teadmisest, et kõik hakkab kohe veel rohkem perse minema. Järelikult tuleb nautida seda üht hetke, kui mul vähemalt ENESETUNNE normaalne oli.

Pluss: uued kingad. See ka alati aitab.

Täna magasin jälle sisse, mis tähendas, et pidin päevakavast välja jätma commute’i tööle, kuna tööd oli lihtsalt nii palju teha. Lisaks viisin mäki parandusse, üritasin last tema hullumeelse naeru saatel nahka pista ja lõpuks tõstsin endale kausitäie jäätist, sest FOR FUCK’S SAKE, mis veel saab valesti minna!? (Lisaks paarile asjale, mida ma kirjutada ei saa, aga mis on mind täiesti friikautinud.)

Ahjaa, muidugi. Mu telefon on otsustanud lisaks sõnumite mittesaatmisele (rändom hetkedel) (kusjuures ma maksan nende “failed” sõnumite eest!) ka loobuda kõiksuguste helide mängimisest rohkem kui 2 sekundit. Nii on äratus mul kaks viimast päeva olnud 2 sekundit heli ja siis edasi vaikselt tuut-tuut… tuut-tuut. KES selle peale ärkab?! No igal juhul mitte mina.

Lisaks kõigele ostsin hetkeajel odavad lennupiletid, kuna ma näen, et lähiaastatel mind enam reisimine ees ei oota ja praegu on viimane hetk seda ära kasutada, kui kohustused lubavad neid täita ka välismaalt ja Mila on hakanud hoius käiman ja JRi graafik lubab lapsega olemisse rohkem panustada kui tavaliselt.

Aga…

Ma olen päris kindel, et ma ei suuda Milast nii kaua eemal olla. Ja nüüd ma tunnen, et tahaks osta varasemad lennupiletid tagasi, aga kuidas seda kõike teha, kui mu arvutiremont läheb tõenäoliselt kallimaks kui mu korteri sissemakse? Ja kuidas seda teha, kui ainuke kindel palgapäev, mil saan ehk natuke suurema summa, jään täpselt reisi eelviimasele päevale. Kuidas seda kõike teha, ma ei tea. Ma nii väga tahaks puhkust oma relationshit olukorrast, tahaks korraks oma elust välja astuda, et jõuda arusaamisele, mida selle pasaga edasi ette võtta. Tahaks reisida ja näha sõpru, keda pole ammu näinud ja magada NÄDAL AEGA täiesti suvaliste kellaaegadeni – issand, see mõte paneb mul kõhus liblikakoloonia maniakaalselt sapsima.

Aga see kõik tähendab, et ma ei näe Milat MILJON AASTAT.

Gah.

Ja kui kellelgi seisab kuskil mõni mäkk või muidu kiirem sülearvuti, mida ta mulle rentida või laenata või suisa müüa saaks /kui ongi kõik pekkis/, siis palun kontakteeruge.

Sest KUIDAS juhtub nii, et ma jään ilma ainsast asjast, millega mul on võimalik endale elatist teenida just sel kuul, kui see ONGI mu ainus elatusallikas?!

Olen lihtsalt nii… psühhoosi äärel. Täna oleks mäki esinduses peaaegu nutma hakanud, aga õnneks ma suutsin seda teha niimoodi coolilt, huumoriga varjutades.

Sest te kõik ju teate, kui cool ma suudan olla ja üldse mitte embarrassing asju võõrastele inimestele hakata rääkima.

Niuts.

Miks mul on KOGU AEG TÄPSELT SAMAD PROBLEEMID?! I mean… kas Tehnikajumal ei ole mulle juba andestanud, arvestades KUI PALJU andameid ma pidevalt ta altarile toon oma katkise tehnika näol? (Kas ma juba ütlesin, et mu NELJAS Kindle muidugi ka ei tööta, aga sel korral mitte minu vea tõttu.)

Niuts.

tööemo

hoomamatu 21 Replies

Istusin täna Mika konsal. Jõudsin sinna läbi suure surma – ärkasin hommikul üles maailma KOHUTAIVAMAS olekus, ma olin täiesti kindel, et see ongi surm. Läbi värinate ja lihasvalude ja dry heeveimise  ja milleiganesi ma jõudsin järeldusele, et see vist toidumürgitus on, ja et kui ma ei tee POWER THROUGH!!!, siis ma jään igavesti seda kahetsema. Sest, palun öelge mulle, millal oli viimane kord, kui ma Sikiga kahekesi kuskil käisin, midagi tegin?

Ahjaa, oli üks kord, kus me käisime Lõunakeskuses.

(Kui seda Sikile ütlesin, hakkas ta suure häälega naerma.)

Enivei.

Istusin Mika konsal, higi voolamas, üsna surmalähedane, ja mõtlesin Mika trummarit vaadates: mida vittu. Päriselt noh: mida vittu. Natuke konteksti sulle, mu kallis lugeja – nimelt eile (või üleeile, üsna just ühesõnaga) teatas mingi suvaline tüüp mulle, et: “Sa oled ikka väga käest ära lasknud ennast.”
Mina: “Aga… ma just sünnitasin?”
Tüüp: “No kuule, see oli poolteist aastat tagasi!… Aga vähemalt on sul ilus nägu.”

No. Mida vittu?!

Vaatasin Mika trummarit, umbes minuga samas kaalus musta naist, ja mõtlesin, et kas keegi on kunagi tema juurde läinud ja öelnud: “Kuule, paistab, et sa oled end käest lasknud…”

Ja siis mõtlesin ma sellele, et täna hommikul, kui ma vappekülmade ja lihasvalude käes kriisates oma meilboksi kontrollisin, said ma vist absoluutselt igalt töökohalt, kuhu ma olen eales kandeerinud, eitava vastuse. Mul on tunne, et ka töökohad, millele ma kandideerisin 7 aastat tagasi, ütlesid mulle täna ära. Mul on tunne, et ka töökohad, kuhu MA POLE kandideerinud, ütlesid mulle täna ära.

No et ikka oleks öeldud.

Aga vähemalt mul ilus nägu.

Pekki.

Emosin siis veits. Et kas mul on valed eeldused? Et kas ma tõesti panen oma elule liiga suuri ootusi, kui ma eeldan, et ma saan teha tööd, milles ma olen hea, mis pakub mulle pinget, mis on lahe ja mis on natukenegi minu erialaga seotud? Enamik inimesi teevad tööd selleks, et elada ja väga ei vali. Äkki ma ka ei peaks nii palju eeldama?

Hiljem juhtis k-vend mu tähelepanu sellele, et tänapäeval teevad kõik tööandjad guugeldamist. Ja kui nad guugeldavad mu nime, siis… Mis nad leiavad? Noh, leiavad Tähismaade blogi ja siis leiavad minu blogi. Enamik tööandjaid hoiab sellisest asjast nii kaugele eemale kui võimalik, ilmselt mõeldes: mis sitta puutuda, läheb haisema!

Jap, ma saan väga hästi aru sellest. KÕIK mu tööandjad on minuga mingil hetkel selle vestluse maha pidanud: “Tead, see su blogi… Et ära siis seda va tööasja…”

Mille peale ma olen alati natuke solvunud, sest kui nad mu blogi LOEKS, teaks nad, et ma ei kirjutaks IIAL oma tööst nii, nagu nad kardavad, et ma kirjutan. Mul, vaadake, on selline lahe omadus, et ma justkui kirjutan väga palju isiklikke asju, aga tegelikult ma ei kirjuta mitte midagi. See muidugi ei takista kõigil pidevalt solvumast.

Aga ma ei saa ka eeldada, et tööandjad, kes midagi minust ei tea, hakkavad üldse süvenema.

Läksin siis ja istusin vetsus ja mõtlesin asja üle järele.

“Tead,” teatasin k-vennale, “ma mõtlesin selle üle. Et ma ju TEGELIKULT ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks megalt varjama, et ma blogin. Et TEGELIKULT on see mu faking blogimisasi pigem pluss. See on asi, milles ma olen hea. Mul on unikaalsed teadmised selles vallas. Pluss: ma olen oma faking erialal VÄGA hea. Ja lõppeks ma ju ei tahakski töötada kohas, kus ma peaks teesklema, et ma olen teistsugune!”

Nojah.

Tõde kõik, aga lõppeks: ma ju ei saa eeldada, et ma leiangi endale kohe unistuste töö ja värki. Ja loodan, et potentsiaalsed tööandjad viitsivad süveneda minu blogi filosoofiasse ja tagamaadesse, eriti kui nad minu nime guugeldades leiavad kohe Tähismaade mingi faking pasa ja siis minu blogi. MINA muidugi vähemalt kutsuks mind vestluselegi, aga no mina olen mina, eks.

Pluss: ma ikka ropendan päris palju. Mitte et kõik teised ka ei ropendaks, aga see minu ropendamine on ju palju avalikum.

Ja siis ma vaatan ringi ja… Väljaanne, kus ma tahaks nii väga töötada, et ma viskun rekkade alla sellele mõeldes, just palkas kaks uut inimest ILMA KONKURSITA. Jap. Ma tean seda, mind on kutsutud SITAKS tööle. Kohtadele, kuhu ei tehtagi konkurssi. Aastal 2007, kui ma abiellusin, surin, Tähismaade verbaalse sitarahe alla jäin, kokku kukkusin jne – siis pakuti mulle iga nädal tööd. Üks uhke väljanne teise järel. Ma ei võtnud vastu, nagu teate, sest ma arvasin, et mul on aega atra seada.

Oli mul jee.

Nüüd istun siin ja tunnen, et ma olen megavalesti oma elu elanud. Et kui ma vaid oleks saanud selle lapse 18aastaselt! Siis poleks mul praegu tunnet, et ma pole mitte karjäärirongist maha jäänud, vaid et mind on selle rongi alla lükatud ja siis korra see rong tagurdas ja tõenäoliselt keegi veel viskas prahi ja suitsukonid mu peale, kui ma seal rööbastel vedelesin ja…

A no vähemalt on mul ilus nägu.

Hea seegi.

Kogu selle jama juures olen ma juba pikemat aega jõudnud järeldusele, et ma ei taha teist last. Mitte iial. Sest kui ma veel siit kunagi end kuidagigigigigi järje peale vean, siis katsuge vaid mult see töö käest võtta! Tapan ja töötan! Tõsiselt noh. See on ikka nii faking ebaõiglane. Ja kõige haigem on kogu mu frustratsiooni juures see, et no OLEKS mul siis enne lapse saamist mingi megakarjäär olnud. Sitta mul oli. Aga ikka on mul tunne, et mind on rööbastele visatud. Et kui ma vaid poleks hakanud kogu selle lapseasjaga jamama, siis ma võibolla ei istuks töötuna siin faking Tallinnas (mida ma küll juba armastan, aga armastus ei maksa palka mulle kahjuks), pea laiali otsas, kõht venitusarme täis.

Samas. Kurat. No näidake mulle töökohta, kus MINA oma arme näitama peaks.

Ah, teate.

See konkreetne emo möödub koheselt. Sest see Mika võlujõud natuke ikka töötas. Chantisin seal koos miljoni inimesega, et: “You’re the origin of love…”, ja mõtlesin, et pekki küll. Positiivsed mõtted ja kõik see. Et ma ikka peangi mõtlema just nii. Ma olen oma erialal sitaks hea. Mul on mingid teadmised, mida pole kellelgi teisel. Ma olen teatud osas päris andekas. Pluss kuuldavasti on mul vähemalt ilus nägugi.

Ja ma lõppeks tahakski töötada kohas, kus töötavad inimesed, kes minu blogi lugedes saavad ARU, mida ma mõtlen.

Aga noh, elu on näidanud, et isegi enda sõbrad ei pruugi aru saada, mis ma mõtlen, seda rumalam on loota, et võõrad inimsed mind palgata tahaks.

Äkki peaks kah väljamaale koristajaks minema?

linnud

hoomamatu 2 Replies

“Oot, miks sa täpselt kuulus olidki?” küsiti mult täna.
“Ah, ma ei tea. Kirjutan?”
“Ja üleüldse, MISASJA sa abiellud koguaeg?!”

Lõpuks jõudsime ikkagi välja selleni, et kui enda üle ei oska nalja visata, siis on elu ikka väga kurb. Teisalt: ma omast arust viskan koguaeg enda üle nalja, aga ainult umbes pooled inimesed saavad aru, et viskan. Teised arvavad, et ma tõsine olen, kurvastavad, pettuvad, ja siis hakkavad abistavaid linke jagama.

Ma isegi ei tea, mida ma selle kõigega öelda tahtsin.

Ahjaa. Linnud.

See meenus mulle, kuna mingi ilgelt tige musträstas lihtsalt MÖLISEB praegu köögiakna taga. Kust ma kusjuures pidin sisse ronima, sest JR oli võtme risti ette keeranud. Päris cool, ma teadsin, et ma varem või hiljem siin akendest ronima hakkan. Ikka päris hea, et see enne 30ndat sünnipäeva juhtus. (Tuletage mulle meelde, et ma räägiks sellest, kuidas mul õnnestus eile Mihkel Rauda solvata. For reals.)

Ühesõnaga, Nõmmele kolides on mul taas tekkinud suhted erinevate lindudega. Kõuplis ei olnud üldse linde, aga praegu karjub mul hommikul kell 5 mingi lind akna taga ja EI KAVATSEGI VAIKIDA.

Pekki.

Igal juhul, osad linnud on mu sõbrad ka.

(Ta ikka veel tänitab. See on ausalt õudsem kui vihase naise näägutamine, sest ta on PISSED! Pussaka peale peamiselt, aga no see tänitamine on päris hull.)

Meil kõrvalmaja otsas elab üks kajakas, keda ma kutsun Peeduks. Ta on valge ja kajakalik, ja ta istub seal oma torni otsas ööd ja päevad läbi. Vahel lähen ma öösel kell 3 suitsu tegema kui und ei tule, ja ta istub seal. Katusel, mingi ventilatsioonitoru otsas, ja lihtsalt on. Vahel ta hõõrub oma nokka selle toru vasta, vahel ta tõstab tiivad laiali ja õiendab kajakalikult, aga peamiselt ta istub.

Peedu on cool. Me oleme sõbrad. Kui kõik muu elus feilib, siis vähemalt see on kindel, et öösel trepile trippides näen ma vastu taevast kajakakujutist.

Hmm. Kajakakujutis. Seda on raske trükkida.

Ja siis on need musträstad. Kusjuures, ma alles nüüd sain aru, et need on musträstad. Ma nimelt olen neid elu läbi kuldnokkadeks pidanud. Aga tänu äppile (mingi… “tunne linde”? “linnuaabits”? midagi oli) ma tean, et need on hoopis musträstad.

And man, are they PISSED!

Nad on ikka tõsiselt tigedad. Juba mitu kuud. Kui me üritasime laupäeval grillida, siis võttis üks rästas heaks istuda meie kohal räästa otsas ja möliseda terve õhtu. Lihtsalt mölises ja mölises. Mulle meeldib, kui nad niisama tšillivad ja laulavad, aga see mölin… Issand, see on nagu siis, kui Mila vingub. Ma kohe ei kannata seda vingu ja mölisemist.

Nii et ma olen väga selgeks saanud, mil Pussakas linde passib, sest nad kuulutavad seda valjuhäälselt.

Aga vähemalt on siin ka mingid muud põnevad linnud, keda ma pakun olevat puukoristajad või käblikud, aga nad on NUNNUD!

Ja oravad. Nemad on ka.

Ühesõnaga, jutu kokkuvõte: linnud. Linnud on coolid, kuni nad sinuga ei mölise.

The end.

 

kuidas käituda töövestlustel

hoomamatu 21 Replies

Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.

Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.

Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.

Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.

Läks ta jee.

Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.

Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”

I mean, who DOES that?!


Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.

Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”

Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.

Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)

No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.

“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”

Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.

“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”

Appi.

Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.

MIS MUL VIGA ON?!

Appi.

Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.

Appi.

On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.

Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?

Appi.