Iga kord, kui ma jälle töövestluselt uksest välja astun, olen ma poolnõrkemas närvipingest ja pidevas hämmelduses, KUIDAS küll üldse KEEGI töövestlustel tööandjaid nii palju impressida suudab, et ta päriselt töö ka saaks.
Ja siis meenub mulle, et kõik mu töökohad, mis ma olen saanud, on tulnud ilma kandideerimata – mind on kas tööle kutsutud või soovitatud. Kandideerinud olen muidugi ka kõvasti, aga seni pole iial veel nii tööd saanud.
Seega jääbki mulle mõistmatuks, mis imeasja inimesed töövestlustel teha suudavad, et neid päriselt keegi tööle tahab? Sest näiteks mina ei suuda absoluutselt käituda. Esiteks olen ma närvis. Ja kui ma olen närvis, siis ma näen välja nagu hullunud narkomaan, kes püüab oma diilerilt järgmist doosi välja rääkida. Ma räägin ruttu, segaselt ja kui vastuse lõppu jõudes on nii mul kui küsijatel meelest läinud, MIDA üldse küsiti.
Päriselt, see on kohutav. Ma olen tavaliselt päris hea esineja, mulle on ainult väike props suurte auditooriumite ees rääkida, enamasti ma teen seda rõõmuga ja mulle meeldib see rush, mida esinemine pakub. Eriti kui ma juhtumisi teemast midagi tean. Tänane vestlus oli sealsel töökohal, mis mu praegustest kandidatuuridest kõige enam minu kogemusele ja oskustele vastab, seega oleks pidanud vestlus minema sujuvalt ja tõrgeteta.
Läks ta jee.
Õigemini, ma ei tea, mis lühis mu ajus juhtub, aga midagi on ilmselgelt mu närvidega valesti, kui ma ei suuda end vaos hoida ja hakkan patrama juttu, millest osa on isegi mõistlik, aga teine osa kõlab nagu ma oleks ülbik või lihtsalt elukauge naiivitar. Ma vist ühel hetkel isegi ütlesin, et ma olen elukauge naiivitar.
Ahjaa, ja kui nad küsisid mu vigade kohta, siis ma loetlesin neid terve hunniku. Me läksime teemaga edasi ja järgmise veerandtunni jooksul karjatasin ma iga natukese aja tagant: “Oh, vabandust, aga mul tuli VEEL ÜKS viga enda kohta meelde!”
I mean, who DOES that?!
Eesmärk oleks ju see töö saada, mitte lähenemiskeeld välja teenida.
Noh, ja siis muidugi pidin ma oma elust lühikokkuvõtte ka tegema, sest kuna see on normaalne, et tänapäeval tehakse taustauuringuid nime guugeldades, siis paratamatult tuli ka selline küsimus: “Et siis tausta kohta… Kuidas kommenteeriksite Tähismaade blogisissekandeid enda kohta?”
Uau. Ma olin TÄIESTI unustanud, et kuskil veel see haisev sokikuhil mul vedeleb. Naabrinaine on nimelt pikka aega üritanud mind veenda, et ükski normaalne inimene ei loe Tähismaade blogi ja kui loevadki, siis on neil sügavalt ükskõik sellest, mis seal kirjas. Ja et ma ei peaks üldse muretsema, sest ükski normaalne inimene ei tee Tähismaade blogi põhjal minu kohta järeldusi.
Aga potentsiaalsetel tööandjatel on muidugi igati õigus muutuda ettevaatlikuks. See on normaalne. Pealegi, ma arvan, et minu nime guugeldades tuleb see vist esimese või teise vastena välja, nii et isegi Google arvab, et see on oluline. (Ma ei tea ise, ma ei guugelda enam oma nime ammu juba, liiga õudne on.)
No ja siis ma selgitasin lühidalt, ütlesin, et ise pole lugenud, aga kuuldavasti on seal enamik juttu vale või liialdus. Rohkem õnneks selle kohta ei küsitud, kuigi ma hakkasin oma kaitsekõnesse juba süvenema. Noh, ja siis tuli mul veel paar viga enda kohta meelde, ma lisasin need ka ruttu ära ja peaaegu hakkasime otsi kokku tõmbama.
“Kui sa selle töö saaksid, siis kuidas sa väikese lapse kõrvalt seda ette kujutad?” päriti.
“Oh, see on mul juba organiseeritud! Esiteks on ämm kodune ja teiseks võtame sõbrannaga kahe peale sügisest hoidja,” vastasin kiirelt ja (enda meelest) julgustavalt naeratades.
“Ahah, aga kas nagu kodust või…?”
“Tähendab, mulle väga meeldib variant, et ma SAAN kodust teha, aga mulle meeldib ikkagi ka, kui on olemas kontor. Üksi kodus istudes lähed lolliks. Head mõtted tulevad ikka inimestega koos. Aga muidugi meeldib mulle see, kui ma saan soovi korral tööd omas rütmis teha. Näiteks öösel. Ahjaa, mul meenus VEEL ÜKS viga enda kohta – ma nimelt armastan nädalavahetusi ja millegipärast ei taha sel ajal töötada…”
“Ahah… Aga kas siis Tartust või…?”
Oppa! Siis mulle meenus, et olin neile saatnud poolenisti uuendatud CV, kuhu olin kirjutanud viimase aja töösaavutusi, aga unustasin muuta ära aadressi. Nime olin vähemalt ära muutnud.
“Oih, jah, teate, vabandust! Ma ikka elan Tallinnas! Ma küll vaatasin CV üle ja täiendasin ja muutsin nime ära, aga ei taibanud muid ridu vaadata…”
“Eks see on normaalne, et andmed võivad muutuda,” ütles asutuse DIREKTOR leplikult.
“Jajah, mina vana sariabielluja, pean ikka silma peal hoidma, mine tea, millal jälle abiellunud olen.”
Appi.
Üks inimene kolmest turtsatas naerda, ülejäänud kahele ei julgenud otsa vaadata.
MIS MUL VIGA ON?!
Appi.
Noh, igal juhul, oli päris vahva jälle püüda end võõrastele inimestele arusaadavaks teha (näost näkku) (samas on elu näidanud, et ka kirjasõna teel ei õnnestu mul alati end võõrastele inimestele arusaadavaks teha) (zombie apocalypse!!!) ja isegi kui ma seda tööd ei saa, oli vahva. Enda kohta ikka õpib päris palju sellistes… kriisisituatsioonides. Kriisisituatsioon on võibolla karm sõna, sest pole ju tegu päris rongiõnnetusega (kuigi kõrvaltvaatajale võis selline mulje jääda). Ja siis jälle tuleb meelde tuletada, et esimest muljet saab jätta ainult ühe korra.
Appi.
On ikka puhas ime, et ma ÜLDSE olen elus mõnele tööle kutsutud. Ahjaa, muidugi, nende tööde jaoks ma ju ei kandideerinud.
Praeguseks on aju lühisest lahti ja tunnen, et ma suudaks ikkagi mõnel järgmisel korral normaalse inimese mulje endast jätta. Samas, ma ju ei tea, äkki on teistel ka nii? Et lähevad natuke (või palju) närvi sellistes situatsioonides?
Appi.
21 thoughts on “kuidas käituda töövestlustel”
Minu meelest suudavad tööandjad küsida ka idiootseid küsimusi või siis lasta stampküsimustel liugu. Selge on see, et töötaja valik on üleüldse üks kahtlane asi. Kunagi ei tea ju, kuidas inimene kolleegidega klapib, kas tekib tööks vajalik sünergia ja tiimitunne (mu jaoks nt jubeoluline) ja kas kuulutuses kirja pandud üldse vastab reaalsusele. Ma nt arvan, et ka tööandja peaks ennast mingil määral müüma, et kas ma üldse tahan? Ma võin ju ise pingutada aga kui selgub, et tööandja ajab juuksekarva lõhki nt tööaja alguse küsimuses aga kunagi ei väärtusta ületunde või ei suuda olla piisavalt objektiivne jms. Kohutavalt keeruline protsess mõlemale poolele, arvan ma.
Mu parim kandideerimine oli ühte suurfirmasse, kus oli välja töötatud teatav metoodika, mille peamine läbiv idee oli selles, et kui inimene tõestab 2h intervjuu ajal ära, et ta on võimeline olnud siiani arenema erinevates valdkondades, siis jääb ta ellu ka kohas, kuhu ta kandideerib. Sisuliselt ja praktikas nägi asi välja nii, et rääkisime eraelulistest (hobid) ja tööalasest saavutustest, tõusudest ja kriisidest. Ehk siis kõigest, mis olnud. Intervjueerija roll oli vastavalt metoodikale suunata, analüüsida ja hiljem kokkuvõteid teha. Teine reegel oli soovitus, mis pidi tulema firma seest. Siin kehtis reegel – kuna töö on raske ja kolleegidest oleneb palju, siis ei hakka keegi soovitama inimest, kellega ta nö “luurele ei läheks”. Kõik soovitatud läbisid siis selle intervjuu samas vormis. Esimene ja viimane kord ma tundsin, et inimene, kes intervjuu läbi viis, valdas teemat, oli kursis metoodikaga ja teadis, mida ja kuhu ta välja jõuda tahab. See ongi jube oluline – saada inimesest pilt ja panna ta rääkima nii, et ta unustaks ära, et on pidulik sündmus nimega kandideerimine.
Ma nt ei suuda absoluutselt aru saada, MIDA annab tööandjale küsimus – mida te tahaksite saavutada 5a perspektiivis?! Vanduma ajaks selline küsimus 😀
Ma isegi ei tea ju, kas ma kvalifitseerun kandideeritavale kohale ja kas ma ise tahan ikkagi nii väga seda kohta (see on ju ka oluline). Mis viiest aastast me siin siis räägime, eriti kui intervjueerijaid esimest korda näed ja omal mõttekramp sees. Isegi kui töökuulutus on spetsiifiline, jääb alati kahtlus, et kas see on ikka see või siiski mitte. Ok, võibolla on see küsimus asjakohane siis kui kandideerib tudeng. Et kas saab kohe lapsed kui lõpetab kooli või õpib veel või hakkab karjääri tegema 😛
Ühesõnaga, pikk kommentaar tuli. Tööintervjuu on omaette kunst ja minu meelest vähesed HR inimesed valdavad seda või rakendavad asjalikke metoodikaid, et inimesest rohkem teada saada. Lõpetuseks, mul eks kolleeg just kandideeris väga lihtsale ametipostile ja ühes kohas paluti tal koostada kõne juubilarile. See ei haakunud absoluutselt positsiooniga, millele ta kandideeris! Jaburamat asja annab välja mõtelda 😀
minu arust väga vahva, et Sa siia sellise postituse tegid ja loodan, et google need potentsiaalsed tööandjad ka siia taipab juhatada.. 🙂
naeruturtsatus tuli kriisiolukorra kohapeal nagu rongiõnnetus ! igasugust nalja saab töövestlustel ikka, varsti lähen ka !
aga ongi hea seal natuke feilida, siis tööandjast ka kohe pilt endal selge, kas tahab võimatut üliinimest või lihtsalt normaalset inimest 🙂
sellistel hetkedel ma tavaliselt lähen koju ja vaatan natuke Bridget Jonesi, muigan ja mõtlen, et iga naise elusse peabki natuke sellist kobatsemist ka kuuluma (ka kõige lahedamatel ja edukamatel on selliseid hetki!!!)
Ma ei ole eriti kandideerinud, kõige parema töö sain tutvuste kaudu, aga kõige nõmedam olukord oli siis, kui tegevjuht tegi intervjuud ja lasi mul põhimõtteliselt psühholoogi mängida – et siis hakkas oma muresid kurtma (tööalaseid jne). Tal oligi kalduvus alati “laiali valguda”, ka koosolekutel hiljem.
Oli 1 periood (elu ainuke tõsine kandideerimislaine), kus käisin vist kokku umbes 5 intervjuul, ühes kohas jõudsin isegi viimase kahe hulka, kuid mind ei valitud, Vot siis õppisin küll tüüpvastused juba pähe, et need mind rivist välja ei lööks. Aga igakord oli närvikõdi, tore kui 3 kurja tädi Sul vastas istuvad… Midagi erakorralist küll keegi intervjuul ei kasutanud, tavalised intervjuud.
Mul oli kuu aega tagasi üks selline kohutav intervjuu 😐 üheks intervjueerijaks oli minu praegune ülemus ja keegi teine küsis “kirjeldage ühte konflikti mis teil on oma ülemusega olnud ja kuidas te selle lahendasite?”
Yup, NOT normal.
Ajasin siis igasugu möla suust välja ja paar korda jahvatasin ka nii kaua et poole peal läks küsimus meelest 😐
Mis seal ikka – i’m a blogger, not a talker 🙂
Ma kandideerisin vahepeal päris imelikesse kohtadesse, mõeldes et ma sobin neisse. Jube närvis olin, väga imelik ja paha oli ja hakkasin kah igasugust jama suust välja ajama. Ei võetud muidugi, tagantjärele mõeldes need olidki ikka täiesti valed kohad ka ja jumal tänatud. Siis aga tuli intekas, kus ma tundsin end nagu kala vees, mugavalt ja mõnusalt ja töökoht osutus ka absoluutselt õigeks. Äkki ongi nii, et kui juba sündmus ise tundub pentsik, pole koht ka õige
Siin on ju hunnik soovitusi töövestluseks: http://www.cvkeskus.ee/career.php?menu=1&lastmenu=21&career_style=
Loe korra läbi ja mõtle, mis sul nihu läks.
Sinu kirjelduse põhjal tundub, et sa võiks proovida rääkida vähem eraelust; vastata küsimusele ühekorraga ära, mitte hakata tagantjärele parandama; vastata lühemalt ja konkreetsemalt. Ma ei olnud vestlusel kohal ega tea, mis täpselt toimus, aga sinu enda sõnade põhjal tundub nii 🙂
Ma olen ka korra käitunud vastavalt nendele cv keskuse juhistele. Selline töökoht oli kuhu ma olin ilmselgelt alakvalifitseeritud, aga mingi ime läbi ikkagi kutsuti kohale. Juhiste point oli midagi taolist, et kiida ennast aga ausalt. Ma siis heietasin, et tegelikult ma ei oska mitte midagi, aga ma olen firmale jube kasulik, sest mul on hiiglama palju uusi vahvaid mõtteid ja ma olen muidu tubli ja õppimisvõimeline. Ise muigasin omaette, et nii lolli juttu ikka ei ajaks 😀 Aega läks ja juttu jätkus, ning tädide näod läksid järjest rõõmsamaks. Ma nüüd ei tea, kas see oli mingi selline hetk, et neil ei olnud tõesti kellegi vahel väga valida aga kaks kirvest testi- vestlust hiljem selle töö ma sain.
Ühel teisel vestlusel oli minu vastas aga läbi ja lõhki HR inimene:D Seal ma lõpuks küsisin, et väga tore, et teid minu lapsepõlv huvitab aga äkki tahate teada, mida ma reaalselt oskan ka.
Enamasti ei oska ise üldse ennustada, kuidas läks. Need, kes kiidavad, et küll te olete tore ja osav, kipuvad peale vestlust nagu vits vette kaduma. Samas lakooniliselt lausutud aitäh-et-tulite võib samas head tähendada.
Olles ise kunagi kõnealuseid vestlusi läbi viinud, siis…eks need CV keskuse soovitused on päris asjalikud. Kuldne kesktee. Mis puutub pealtnäha tobedatesse küsimustesse tulevikuplaanide ja võimalike konfliktilahendusviiside kohta, siis neil on ju mitu mõtet korraga. Kõige lihtsam – kas inimene oskab end sotsiaalselt soovitavalt üleval pidada (tabada ära, mida oodatakse vastuseks siin ja praegu, vastata nii, et ei oleks lollakalt ennastkiitev aga adekvaatne, realistlik). Kui ikka keegi hakkab siiralt rääkima, et vaat ülemusega konfliktis olles on mul tavaks otse näkku karjuda, mis ma temast arvan ja ikka paar roppust ka lisada (sest vaba eneseväljendus kaunistab inimest), siis noh… Tulevikuplaanid? Tegelikult võib olla väga meeliülendav tööandjale, kui kandidaat suudab – adekvaatselt – rääkida sellest, kuhu tema arvates firma peaks viie aastaga liikuma ja milline võiks tema tegevus firmas selles perspektiivis olla. Näitab, kas kandidaat on potentsiaalse töökoha kohta infot otsinud, asja peale mõelnud. Kui keegi räägib enda isikliku elu plaanidest viie aasta jooksul, siis eks rääkija enne võiks muidugi mõelda, et milline on just see optimaalne kogus infot, mida tuleb jagada. Jällegi, taustinfo töökoha kohta tuleb kasuks selle otsuse langetamisel.
Jap, ma unustasin kirja panna, et vestlus algas sellega, kus ma täiega tegin nende praegust asja maha, aga ikka selles valguses, kuidas ma ise paremini teeks. Ühel hetkel jäin ma vait ja ütlesin: “Appi, ma vist ainult materdan!”, aga õnneks nad leebelt ütlesid, et just SELLE pärast, mis ma rääkisin, nad uut inimest tahavadki.
Eh, eks ole siin mul natuke ülepaisutamist ja huumorimomenti ka. Ma lohutan end sellega, et kui keegi mu üldse tööle võtab, siis oleks neilegi kasulik olla kohe kursis sellega, milline ma olen. Ma TEAN, et ma olen oma erialal hea ja et mulle meeldib enda üle nalja visata (ja teiste üle vahel ka), ma ei ole kuivik ja kuiviktööle ma ei sobigi. Nii et TEGELIKULT ma arvan, et ma esindasin end täitsa okeilt. See Tähismaade asi lõi mind natuke rivist välja, sest ma olin selle unustanud, aga eraelust ma väga ei räägi või kui, siis ikka nii palju, kui MINU JAOKS sobiv. St nagu ma blogigi pean – ma kirjutan siia asju, mida ma ei häbene rääkida võõrale tänaval (või siis töövestlusel). Aga küsimuste ärakuulamisega on küll see, et mu mõtted liiguvad nii kiiresti teinekord, et raske on järge pidada. Asi, mida maaniaperioode kogenud inimesed ehk mõistavad.
Tere Daki. Mina sattusin sinu blogi lugema tänu Tähismaadele ja tänu ühele teemale perekoolis. Sellest on nüüd juba päris palju aastaid möödas. Loen sinu blogi pysivalt ja tegelikult oled sa läbi oma blogi mulle väga sümpaatne, lähedane ja natuke nagu sõber. Selle kommentaariga tahan ma öelda seda, et ega negatiivne teema perekoolis või Tähismaade blogis ei tähenda ju seda, et inimesed lollid oleksid ja kõike usuksid. Kui ma oleksin tööandja, siis ilmselt ma suhtuksin palju ettevaatlikumalt inimesse, keda Tähismaad on kiitnud, sest ei ole ju usutav, et hullude sõber on normaalne.
Soovin sulle edu! Loodan, et saad selle töö, mis sind rõõmustab. Arvan et ma ei ole ainus inimene, kes on sinu blogi lugema hakanud Tähismaade kaudu, ja sinu kirjutamist armastama hakanud.
Ma räägiks kohe oma kõige hullemast prohmakast tööintervjuul.
Läksin siis mina intervjuule, viisakas kostüümike seljas ja muidu viks, sõin enne natuke kartulisalatit. Intervjuud ennast ma eriti ei mäletagi, aga peale seda ootasin peatuses bussi ja tõmbasin korra käega läbi juuste ning mis mulle näppude vahele jäi – suur, sooja käes libedaks läinud singitükk! Ilmselgelt seda tööd ma ei saanud…
Apppiiiiii! Täpselt nagu mina! Ma ajan uskumatut jama intervjuul. Samas mulle muidu meeldib esineda. Aga kui on vaja töövestlusel normaalset juttu ajada, siis ei tule välja.
Mingi reegel on see, et olemasolevast töökohast ei tohi nagu halba rääkida. Ma ka alati ikkagi kipun vinguma praeguse töö puuduste üle ja siis jälle kõik ongi nässus.
Ja mul on alati sügavalt piindlik selle üle, mis ma üldse seal intervjuul kokku ajal.
Käisin hiljuti kandideerimas ühte suurde ja tähtsasse firmasse ja see oli täiega läbikukkumine. Ma oleks võinud roomata poris ka selle koha nimel, aga vestlusel ajasin niukest iba, et sinna mind ei võetud.
Jaa, pärast ma saan aru, et rääkisin liiga palju ja valesid asju, aga alati on vestluse ajal mingi pagana ajukramp.
Üldse ime, et ma oma pareguse töökoha endale kunagi välja rääkisin. Aga see ei olnud tähtis kohta ka, olen lihtsalt siin arenenud ja sisemist karjääri teinud. Nüüd tahaks kuhugi mujale, aga näe… Ei õnnestu vist.
Nad võiks paluda mingi essee kirjutada, siis ma oleks rõõmust rõngas. Või testid – need lähevad mul alati hästi.
Mis puutub sinu blogisse, siis selline küsimus intervjuul näitab neid halvemast küljest kui sind. Ma oleks küsinud, et ka sa lugesid Loomingust arvustust enda taksoraamatu kohta. Siis oleks saanud aru, et kas sa loed Loomingut, kas sa loed enda kohta arvustusi ja oleks näidanud ka ennast vestluse läbiviijana igati kirjandushuvilisena. Praegu jäi mul mulje, et vestlejad loevad tähismaade blogi ja see on nende oluline infoallikas.
Meil käis kandideerimas kord üks neiu, kes põhimõtteliselt juba välja sai valitud, aga siis kohtumisel Kõige Suurema Bossiga feilis ikka väga haledalt. Kõige Suurem Boss küsis, et miks ta praegusest kohast ära tahab tulla ja neiu vastas, et seal on liiga palju tööd. No peaga vastu seina, eks!
ise olen käinud tööintervjuul viisakas pükskostüümis ja pärast avastanud, et püksilukk oli lahti.
Aga olen enamiku oma töökohtadest saanud konkursil kandideerides. Ise ka imestan 🙂 Iga kord pole pakutud just sedfa ametikohta, mis kuulutuses kirjas, aga tööle on võetud. Nii et ei käi sugugi kõik alati tutvuste kaudu.
targemad inimesed on mulle öeldnud:
1) sinu kõige suurem pöidlahoidja tööintervjuul on intervjueerija: “Oleks see nüüd sobiv inimene…”
2) sinu kõige suuremad pöidlahoidjad esinemisel on pealtvaatajad: “Oleks äge ja huvitav esineja ja kõik sujuks..”
Tuleb väga tuttav ette see jutt:)
Ma olen ka oma töökohad saanud konkurssideta, 1 kohta olen konkursiga saanud, aga seal oli ka üks tuttav ees. Ja siis viimase paari aasta jooksul olen ka sellise kandideerimiskadalipu läbi teinud, et… vahepeal täitsa võisin enda kohta öelda kandideerimisspetsialist, küll mitte väga edukas, sest tööle nii ei saanud. Mitte-auhinnalise teise koha sain küll mõnikord.
Igal juhul lõpuks oli sellest nii suur tüdimus, et ma loobusin enda mahamüümise üritamisest. Ma arvan, et vähemalt paar aastat ei kandeeri kuhugi. Ennem hakkan ise ettevõtjaks/vabakutseliseks.
Aga edu sulle. Ja kui kuidagi edu ei tule, siis võib endale ütelda, aga võib-olla üritatakse mulle märku anda, et ma ei peaks seda nii tegema/seda saama, võib-olla on mu jaoks hoopis midagi muud ette nähtud. Õiged asjad tulevad meie juurde, kui millegi nimel väga punnitama peab ja seda ikka ei saa, siis…;)
Mul jookseb mõte alati sõõri kui ma pean esinema või endast rääkima kellelegi, kes pole sõber/pereliige. Ühelgi töövestlusel ma käinud ei ole, kaks korda olen käinud ülikooli sisseastumisvestlustel ja mõlemal korral värisesin pärast vestlust kooli trepi peal närviliselt, esimene kord isegi poetasin pisara meelehärmist, teine kord olin nii tuim, et ei suutnud midagi vist mõelda. Vastused lähevad valesti, parimad mõtted tulevad uksest väljudes pähe… Esimesel vestlusel selle lõppedes tõusin püsti ja telefon lendas sülest põrandale sajaks jupiks ja siis ma roomasin seal laua all ja koukisin neid juppe… Sellised vestluste küsimused on ka alati sellised, et… Küsiti, et “Kas te raamatuid loete?” – “Jah…?!” – “Nimetage üks raamat, mis te lugenud olete.” – “………….???!?!?”
Õudne 😀
Aga suur oskus on iseenda üle naerda.
Ma olen ka mitmetel käinud, aga üks kõige omapärasemaid oli, kus tulistati järsku selliseid küsimusi, millele isegi ei tea vastuseid. Näiteks “Kas sul mees on?” – “Jaaa…” – “Abielus?” – “Ei” – “Aga abiellud temaga või? Või tahad temaga lapsi?”, mina siis imeliku grimassiga, et “…einoh… me veel ei ela tegelikult koos… ja enne vast ikka mitte…. ma arvan…”. Siis vaadati veel CV’d ja küsiti, et “Sellised hobid lausa, kust sa raha saad, et nendega tegeleda kui tööd ei ole?”. No tõesti ei teanud mida öelda… mõtlesin siis paanikas, et kurja, midagi ma pean ju ütlema ja pikk paus on piinlik ja siis ütlesin lampi, et “…mul on rikas mees…”. Mille peale küsiti kohe, et “Aga siis sul pole seda töökohta vaja ju?”, mille peale manasin ka kähku ette vähegi enesekindla naeratuse ja ütlesin, et “Oma taskuraha võiks ju ka olla”.
Lahkudes olin juba koridori jõudnud, kui mulle järsku järele hõigati, et “Ära siis kokku koli!”.
Aga jah, kuna intervjueerija oli lihtsalt nii suures naljatujus, siis üritasin ise ka olla ja isegi kutsuti proovipäevale, mis oli tappev ja ütlesin ise ära, aga kogemus oli naljakas ja õpetlik 😀
ma küll ei saa aru, mis siin nii imelikku on, kui keegi tahab suure töökoormuse pärast töökohta vahetada. äkki kõrgemad ülemused ei maksa koormusele vastavat palka või on töö muidu samal positsioonil olevate töötajate vahel ebavõrdselt jaotunud. mina küll tean inimesi, kes suures kollektiivis töötavatena oma kolleegidest märksa rohkem tööd peavad tegema. võib-olla pole see jah ilma pikemaid selgitusi jagamata tööintervjuul kõige sobivam vastus, aga minu meelest üsna mõistlik põhjus töökoha vahetamiseks.
mis aga feilimisse puutub, siis võid end lohutada sellega, et vähemalt SA EI JÄÄNUD HILJAKS! ma ei julge mõeldagi, kui kompetentne ma oma viimasel intervjuul välja võisin näha oma tuulest viidud juuste, jooksmisest punase näo ja üleüldise närveldamisest palavikulise olemisega.
Natuke offtopic kommentaar, aga … pole varem Tähismaadele suuremat tähelepanu pööranud, kusagilt oli ikka kõrva jäänud, et nad olemas on, aga rohkem pole süveneda viitsinud. Nüüd siis inimlikust uudishimust (loe: nuhkimisvajadusest) otsisin selle kurikuulsa blogi üles ja olen siiralt üllatunud, et sellist saasta nii vabalt avalikku veebiruumi lastakse paisata. Ühegi Daki-teemalise postituseni ma ei jõudnudki, esilehel laiutavatest vaimusünnitistest piisas täielikult, et isu edasi lugeda kaoks. Tööandja, kes sellises keskkonnas avaldatud arvamusavaldusi kandidaadi kohta kuidagimoodigi arvesse võtab, peab peast ikka puhta tainas olema.
No äkki nad lihtsalt testisid reaktsiooni?
Intervjuudest veel. Proovi keskenduda sellele, mida tol firmal sulle pakkuda oleks ja kuivõrd nad ise tahavad kedagi palgata :). Ühesõnaga, muuda fookust ja see vahel võtab liigse pinge maha. Mõtle ka sellele, kes su soovitajad CVs on ja mida neilt oodata. Oleks hea kui nad teaksid, kuhu sa kandideerid, et nad saaksid olla ettevalmistatud.
Ma pidin hiljuti andma oma töötaja kohta tagasisidet ja no põrgulikult raske oli. Esiteks, personalitibi oli suht püüdlik, koolitarkust täis algaja. Ma vihkan stampküsimusi ja ma saan sekundiga aru, kui keegi teeb midagi sellepärast “et ta peab seda tegema ja nii ju ikka tehakse”.
Teiseks, ma ju ei tea täpselt, mida ta sellel ametikohal tegema peab. Palju talt eeldatakse initsiatiivikust, iseseisuvust või peaks ta pigem olema “100% hea traditsiooniline” alluv. Soovitatav küll korra mainis, et ma olen tal CVs soovitajaks aga ametikoha kohta ei teadnud ta ise ka eriti palju 😛 Mistõttu ma leidsin end üsna kehvast positsioonist ja tagantjärele tarkusena – oleksin pidanud paluma pisut mõtlemisaega aga läks teisiti. Ühesõnaga kuidagi kujunes nii, et pigem uurisin mina, et mis kohaga on tegemist ja esitasin ise vist rohkem küsimusi kui HR tibi:D. Just sellepärast, et ma saaksin anda inimestest objektiivset pilti ja rõhutada omadusi, mis teda sellel ametikohal aitaksid ja mis mitte. Ma ei saaks soovitada inimest kohale, millele ta ei sobi.
Ma üldiselt olen aus ja üritan olla objektiivne, isegi kui inimesel on kohta hirmsasti vaja. Ma ju tean, mis saab kui selgub, et ta ei sobi. Üks kahest, kas inimene lendab katseajal või siis kannatab hambad ristis ja punnib teha tööd, mida ta ei armasta ja pigem vihkab. Ei võida sellest ei tööandja ega töötaja ise. Ses mõttes on tööintervjuul sisetunne jube oluline nagu Terjegi kirjutas. Mu exkolleeg muide sai selle koha, nii et ju oli minust pisut kasu kah 🙂
Aitäh kõikide kommentaaride eest! Need olid väga konstruktiivsed ja ma kindlasti pean teie nõuandeid tulevikus silmas!