Tag Archives: rant

Toiduklubi: Lemmik kanavokk

Määratlemata Leave a reply

See retsept on vist esimene, millest sai alguse minu huvi idamaade toidu ja kokanduse järele. Ma mäletan, kuidas me vaatasime emmega ühel pühapäevahommikul TV3-st kokandussaadet, mida juhtis ilmselt Marti Koppel, kes on Eesti telekokkadest (kuigi talle ei meeldi, et teda nii kutsutakse) üks minu lemmikumaid tänase päevani. Ta on mõnus ja vahetu ning tema retseptid on lihtsad ja isuäratavad ning ta on teinud mulle teleka vahendusel selgeks põhialused. Kui põhialused on omandatud, on ju nii lihtne edasi juba omal käel eksperimenteerida. Just sellest saatest emme retsepti maha kirjutas. Nüüd on muidugi originaalversioon kuskile kadunud ja ilmselt pole antud retsept kõige täpsem, vaid aastatega meie maitsele kohanenud, kuid siiski.

See kanavokk ongi just selline: väga basic. Sellele võib lisada ükskõik, milliseid juurikaid, kõike, mille järgi parajasti neelud käivad – ube, herneid, maisi, sibulat, mida iganes. Ning enamasti ma eksperimenteeringi sellega, mis parajasti kapis on. Vokk on selles suhtes hea toit, saab kõik jäägid ära kasutada. Ometi on just see variant, kõige lähedasem algsele, oma maitselihtsuses kõige parem ja jäänud mu favoriidiks. Ei midagi üleliigset, ei mingeid omavahel konkureerivaid maitseid, vaid üks lihtne ja suussulav mekk.

Lemmik kanavokk

Vaja läheb: 300 g kanafileed, üks punane, üks kollane ja üks oranz paprika, väike porgand, üks punane tšilli, porru valge osa, paar küünt purustatud küüslauku, väike jupp ingverit, 10 ml valget kuiva veini, worchesteri kastet, sojat, tabascot, spagette

Valmistamine: ribasta paprikad, porgand ja porru. Purusta küüslauk, haki ingver. Lõigu kana suupärasteks tükkideks. Haki tšilli väikesteks tükkideks. Viska küüslauk-ingver pannile (ei pea olema vokk-pann, sobib ka suur tavaline pann), kuumuta natuke ning lisa kana ja tšilli. Sega, kuni kana on ühtlaselt valge. Seejärel lisa porgand, natukese aja pärast paprikad ja porru. Prae ja sega hoolega kõrgel kuumusel. Umbes viie minuti pärast lisa valge vein, kui soovid rohkem kastet, ka vett. Maitsesta soja ja worchesteriga, tilguta natuke tabascot, lisa soovi korral pipart (soola pole vaja, soja annab soolalaksu kätte küll). Sega ja prae veel, kuid ära lase paprikal-porrul muutuda liiga pehmeks – muidu nad kaotavad oma mõnusa krõmpsu konsistentsi ja kauni välimuse.

Serveeri spagettidega. Kui oskad, söö pulkadega:)

igapäev

Määratlemata 7 Replies

Täna oli üllatavalt tegus päev. Laupäeva kohta. Emme käis külas ja hakkas kohe otsast pihta, ikka seda asja sättima ja teist asja sättima ning lõppkokkuvõtteks tõstsime mööblit ümber ja kõik sai kohe palju parem. Hiljem tõin poest veel kodukujunduskaupa juurde, näiteks vaiba ja Jyskist kaks imekaunist ja odavat patja (neid oleks taht kohe rohkem võtta) ja kööki üht-teist. Nüüd on köögis kardinad ja mu Nipiraamatud ja kokaraamatud leidsid ka koha (kuigi kohe peab uue kasti muretsema, see sai neid juba täis) ja riisipaberist lambikuppel on kah.

Huvitaval kombel ei leidnud me aga mitme-setme poe külastamisel seda, mida kõige rohkem oleks vaja – seinale kinnitatavat nõudekuivatusresti. Lõpuks ühe leidsime Koduextrast, aga seegi oli vigane – alt puudus veekogumisalus. No kes on nii idiootne, et teeb nõudekuivatusresti ilma veekogumisaluseta? Nii, et kogu tilkuv vesi kraanikausikapi taha ilusasti voolata saab ja seal pahandust tekitada? Uhh. Kohe vihaseks teeb. Ja mul pole enam õrna aimugi, kuhu peaks vaatama.

Lisaks käisime seitsmesajas mööblipoes, sest vaja oleks kummuteid ja kappi. Silme eest võttis kirjuks, ikka hämmastavalt palju on ilusat ja koledat, aga igal juhul kallist mööblit. Vaatasin ja katsusin peeneid magamistoakomplekte ning mõtlesin, et tegelikult ei tunneks ma end sellises überfunkis ümbruses ilmselt üldsegi mugavalt. No mis teha, boheemlaseveri on nii tugevalt sees, et parem oma käega (kuigi ma ei ole kätega eriti osav; see-eest on tahtmist mitme mehe eest) ja ise ja soodsalt.

Oleks siis, et mul kõik hiljem samamoodi välja näeks, nagu teistel, kes oma käega teevad ja hiljem ajakirjades oma pesasid näitavad… Ohjah.

Aaaga tegelt ei olnudki mul muud olulist öelda, kui et äge laupäev oli ja kodu on nüüd rohkem kodu moodi jälle ja nüüd ma lähen teen suppi ja vedelen ja põletan küünlaid ja pean laupäeva.

Tšu-tšu-frei!

haigetest asjadest

Määratlemata 6 Replies

Vastasmaja üheksakordse kolmandal korrusel on mingi eriti haige (ma arvan) jõuluatraktsioon. St ma arvan – ma täpselt ei tea, mis see on, aga suure tõenäosusega on see ikkagi jõuluatraktsioon. Nimelt vilgub kolmanda korruse aknas iga paari seki tagant tuli. Lihtsalt, tavaline kollane tuli. Põlema-kustu. Põlema-kustu. Täiesti haige. Ma ei saa aru, kuidas nad seal ilma hulluks minemata elada saavad. Lihtsalt – tuli vilgub. Ja ma olen näinud, et seal toas elab vist mingi noor tšikk, istub aeg-ajalt reidis, kui vaadata kuvariekraani värvi tema näolt vastu peegeldamas.

See on muide sama korrus, kus see Michael Moore’i näoga mees köögis maika väel iga jumala hetk suitsu teeb, kui ma aknast välja vaatan.

Aga kõige haigem, muidugi, on see, et ma tegelt istun üleval ja vahin “Päästja koolikella”.

Endal on ka piinlik, tegelt ka.

Kõige haigem sari vist ever.

Aga ikkagi vahin.

Tõnis Mägi on kolinud 26 korda

Määratlemata Leave a reply

Oma elu jooksul olen ma kolinud kaheksa korda, mis ei ole väga palju, arvestades, et ma olen alles 24aastane. Viimase aasta jooksul olen ma kolinud neli korda, mis on juba palju, eriti minu standardite järgi.

Ma olen kogu selles hullumeelses kolimiskampaanias avastanud, et mulle meeldib stabiilsus ja traditsioonid. Ma tahan, et asjad oleksid nende õigetel kohtadel (isegi siis, kui “õiged kohad” ei tundu teistele loogilised) ja ma tahan, et teatud asju tehtaks teatud järjekorras. Näiteks et kui on ainult pann vaja pesta, siis viskad kähku selle puhtaks ja asud alles siis sööma. Noh, et pärast oleks vähem teha.

Võrreldes Tõnis Mägiga olen ma muidugi äärmiselt vähe kolinud, kuid kes teab, samas tempos jätkates teen talle tema vanuses kindlasti juba ära. Aga nüüd ei taha ma tükk aega enam ühestki trepist käia ega ühtki kasti sülle võtta.

Trepid, trepid on need kõige hullemad. Isegi, kui kast on suhteliselt kerge, on seda kepp vedada, kui oled surmväsinud ja astmeid ka ei näe. Lisaks andis hoogu juurde tõsiasi, et me kolisime eelmisel nädalal IGA PÄEV, mis tähendab kaht asja: a) et PÖFFile ei jõudnud sugugi nii palju, kui oleks tahtnud ja b) et mul on kopp sajaga ees.

Õnnetu olen kah, pidevalt ja sügavalt. Ei jaksa enam halva mängu juures head nägu teha, teate. Ma saan aru, et see hea nägu teeb inimestel, kes minuga suhtlema peavad, olemise paremaks, aga vaat ei jaksa.

Tunne on nagu hüljatud koeral varjupaigas, kes nukralt niutsudes vaatab välismaailma ja palvetab, et järgmine mööduja ta kaasa võtaks (loe: järgmine CV-ga tutvuja mind tööle võtaks). Samas muidugi ei ole mul mingit jaksu end kuidagi pimpida ja noh. Ja noh. Maailmaga ja iseendaga tülis. Väikesed asjad käivad üle jõu, suurtest rääkimata.

Aga muidugi, loota võib, et tegu on vaid faasiga. PMS segatud raskekujulise sügisväsimusega ning töötu/kolimisstressiga.

Midagi olulist muidu pole. Kui ma vahepeal kurbusest oma elu üle otsi ei anna, siis teen varsti jõulupeo.

Ma ju ütlesin, et olen traditsioone armastav inimene.

pähh

Määratlemata 3 Replies

Tänane öö möödus mul umbes nagu Nirtil. Kõik algas ilusasti ja paljulubavalt, ostsin endale poest Jõuluporterit ja Taffeli krõpse, tõmbasin arvuti igast erinevaid krimisarju täis ja otsustasin terve õhtu otsa diivanil keras olla. No oli selline hõre olemine.

Kaks pudelit jõin ära ja järsku tabas mind mingi imelik haigushoog, nahk korraga põles ja külmus, seest keeras ja üldse oli ilge olla. Kebisin siis kell 22 või nii voodisse, ainult selleks, et ärgata kell veerand neli vappekülma ja peavaluga.

Jõin siis veits teed, vahtisin veits telekat (ahjaa, eile näidati National Geo-porno-graphicu pealt nahkhiire kõvastanud riista, ma pidin otsad andma), keerasin siis end kahe teki sisse ja kebisin uuesti magama.

Ärkasin pärastlõunahämaruses ja mõtlen, et ei tea, kas Birx nakatas mind või milles asi.

Igemed valutavad ka juba teist nädalat, selline tunne, et ostaks ühe neist rõngastest, millega titad oma igemeid masseerivad, kui kikud kasvavad.

asjad, mida ei peaks olemas olema

Määratlemata 8 Replies
  • need vidinad, millega sa näed, kes on su MSNis ära kustutanud või blokkinud – no mille jaoks? selleks, et endal tuju pahaks ajada? ei ole vaja!!!
  • blogid, mida sa varem lugesid ja kes sind lugesid, aga nüüd olete üksteist ära kustutanud – lihtsalt teeb kurvaks. ja ma ei pea silmas, et neid blogisid olemas olema ei peaks, aga lihtsalt ei peaks suutma selliseid asju tähele panna
  • trepid, kui on vaja kolida
  • asjad, kui on vaja kolida
  • internetileping, mida ei saa lõpetada, kui on vaja kolida
  • ainult üks pudel veini, kui tahaks rohkem
  • breakdown of the närvid, kui võiks olla hästi kõik
  • töötukassa lolakad süsteemid, mis ei lase isegi järjejuttu Naistesse rahus kirjutada, ilma et kohe haigekassakindlustust maha ei hakataks kakkuma
  • autod, millel pole topsihoidjaid
  • eksid, kes käivad närvidele
  • värdjad ühistutüübid, kes arvavad, et üürnikel pole õigust parkimiskohale ja kes panevad heast peast keset päeva hooviväravad kinni
  • seda phucking autot ema maja ees, mis takistab normaalset kolimist ja parkimist
  • kortereid ilma sisseehitatud pesumasinateta
  • tehnikat, mis minu kätes lihtsalt puruneb. puruneb, i say!
  • 150kroonist hinda lihtsalt värvide kokkusegamise eest värvipoes
  • täielikku writer’s block’i, kui ainuke asi, mis võiks hetkel sissetulekut tuua, on kirjutamine
  • tööpakkumisi, mis kõlavad nagu mulle, aga ma kunagi ei saa neid, sest nad võtavad ikka kellegi sellise, kes pole mina

Vingving, ausõna noh. Birxiga vaidleme küll koguaeg, et kas see, et mul on õnnelik armastus kaalub üles selle, et temal on õnnelik töö, või et kas need kaks on võrdsed (noh et me oleme tegelt samas seisus, lihtsalt erinevad osad meie eludest on kaetud), aga no ikka on tunne, et kõike pean siin ilmas ise ja üksi tegema ja et kõigil teistel siin maailmas on parem (mis muidugi pole tõsi, aga noh).

Argh.

Oot, jah. Homme kohe on parem. (Ma vist sain külma tänu vees sumpamisele ja sellepärast ongi nii ving.)

mina nii ei mängi!

Määratlemata 7 Replies

Üritasin täna kolida. Inimene on jälle komandeeringus, seega olin vaid mina, kastid ja siht need kastid ära viia.

Lõppes sellega, et kõigepealt pidin kolm korda käna käima enda hoovi peal, siis vajusin pool meetrit lumesoppa uuevanakodu hoovi peal, siis oleks peaaegu veel käna käinud, siis tõmbasin end ribadeks kaste kolmandale vedades ja tagatipuks, tagatipuks! Faking hell, seal majade vahel ei ole võimalik sõita! Isegi neliveoga oli paar korda tunne, et siia ma nüüd jään ja/või rihin selle ilusa kalli Lexuse must paremal ka veel ära pluss ajan alla ema väikese lapsega, kes üritasid koju pääseda.

Istusin siis, aken lahti, ise pingutusest higine (ma tean, hea mõte), ootasin, kuni inimesed läinud ja murdsin läbi.

Ainult selleks, et koju jõudes oma hoovi peal jälle külg ette tõmmata.

No tramaivõi. Oleks et hoiaks siis seda ilma, krt rsk. Aga ei, nagu Eestile kombeks – nje rõba, nje maso. Kas uputame kõik lumme või uputame kõik lumesuppi. Oleks ilus selge talveilm, ei, seda ei ole! Ja üldse, arumaisaa, kuidas autodega inimesed on suutnud seal kitsukeses paneelrajoonis üldse kõik need aastad talviti elada? Eriti väiksed sõiduautod, mis põhjaga mõnusalt vallidesse kinni jäävad.

Ma ei kujuta ette, kuidas me küll kärudega kõik need stafid liigutatud saame. Praegu on igal juhul käruga ligipääs absoluutselt igale poole olematu.

(Ok, ma tegelt tean, et oma viga, et me siuksel ajal kolima hakkame ja et ilm pole selles süüdi. Aga ma tõsiselt vihkan kolimist, ja mu karma annab mulle aina ette asju, mida ma vihkan – kolimine, rahamured – nii et ma peaks suhteliselt harjunud juba olema sellega, et mu elus on tavaliselt ainult see, mida ma ei salli.)

Närvid on läbi nigu politseikoeral, läksin võtsin pudeli veini ja kavatsen nüüd ja edaspidi mitte kunagi enam välja minna ja kodus ainult sarju vaadata.

Vihast sinine ja kolimas-neljandat-korda-aasta-jooksul,

alati teie

Daki

(Tegelt on head ka, homme hakkab PÖFF ja mis siis, et ma pean ühendama omavahel kuidagi kaks filmi päevas, remondi uuevanakodu köögis ja kolimise. Lõbus!)

Ahjaa, happy thanksgiving! Teeks ahjus kana, kui oleks a) kana ja b) isu ja c) sööjaid ja d) raha.

unenägudeseletaja

Määratlemata Leave a reply

Ma olin täiesti rõõsa ja rahulik (ok, mööndustega, sest viimasel ajal on mina olla ikka väga raske ja põhjust rõõmustamiseks väga vähe), kuni sain teada, et Tallinnas on rohkem lund. Et seal on päris lumi, mitte selline valge kiht nagu meil.

Neetud! Kus on meie lumi, ah?

Ja siis pidin rääkima neljapäevast. See oli jälle üks selline päev, kus kõik, mis valesti sai minna, valesti ka läks. Kõigepealt magasin sisse ja ärkasin veerand tundi enne tööintervjuud. Siis avastasin, et pool nägu on paistes ja rääkides suudan ainult susistada. Tööinteka feilisin täiega, aga ei ole eriti kurb, sest saaksin töötuskindlustushüvitist kah rohkem, kui palka. Siis unustasin tähtsad asjatoimetused ära. Siis läks rehvivahetuses tund aega lubatust kauem. Siis pritsis toitu tehes kuuma rasva silma. Nii et ma ei jõudnud õhtut eriti ära oodatagi. Eile aga andis lõpuks telefon otsad ja ma pole jõudnud seda veel väljagi osta. Ohjah.

Aga vähemalt on mul nüüd päris oma esimene uus mantel. Polegi varem midagi sellist omanud.

Täna öösel nägin unes, et meil (vist) toimus mingi hull katastroof, kokku kukkus suur-suur maja ja ma jäin rusude alla. Õnneks aga oli mul videokaamera kaasas ja ma jäädvustasin kogu protsessi: kuidas maja kokku vajus, kuidas suur hulk rahvast rusude all hukkus, sest nad hakkasid valele poole jooksma, kuidas ma ise õigel ajal otsa ringi keerasin ja välja pääsesin. Lõpuks tahtsin kogetust lugu kirjutada – ikkagi nagu meie oma 9/11. Aga tuli  välja, et Vene valitsus on väga selle vastu – olin maal vanaema juures peidus ja õuele sõitis tank, kahe naistankistiga pardal. Üritasin neile vanaema vahendusel seletada, et ma ei kavatse mitte kuidagi Vene-vastast lugu kirjutada, tahan vaid oma kogetut vahendada. Tüdrukud said aru ja ma hakkasin otsima väljaannet, kes mu loo avaldaks. Kusjuures, millegipärast pidi see ilmuma spordirubriigis. Võtsin siis Õhtulehe spordiosakonnal nööbist kinni, et kas saab. Pidavat saama. Ärkasin siis, kui lugu valmis ja esitatud.

arvutijamade jäävuse seadus

Määratlemata 3 Replies

Arvutijamad ei teki ega kao, vaid muunduvad ühest vormist teise.

Seadus lahtisõnastatuna: ehk siis, kui on internet, pole arvutit. Kui on arvuti, pole internetti. Kui on arvuti, siis see ei ühildu ühegi tasuta pakutava wifivõrguga. Vuhuu, i say, vuhuu.

Telefonijamade jäävuse seadus on suht sarnane. Alles see oli, kui ma oma pikka aega teeninud klapitelefoni käigukangi vahele rammisin, nii et klapp küljest väändus. Nüüd siis on teisel, veel välja ostmata telefonil nupud läinud, sest need jäid liugklapi taha kinni.

Ja seadus on veel selline, et kui sa ei saa välja helistada, siis inimesed a) kirjutavad sulle e-kirju (aga arvutijamade jäävuse seadus takistab nendeni jõudmast) ja b) helistavad, aga sa ei kuule, kuigi telefon on lärmi-oleku peale seatud. Müstiline! Hakka või uskuma Lilitis kirjutatut, et tehnika võtab omaniku näo ja hakkab talle sitta keerama.

kokanduseri

hoomamatu 4 Replies

Minu meelest on Naistelehe Nipiraamat üks kiftimaid asju, mis viimasel ajal kirjule ajakirjadeturule trüginud. Ma armastan seda lausa nii väga, et peale kogumise märgin ka iga kord värviliste lipikutega ära põnevad retseptid, mida ma siis aegamööda katsetan.

Minu värviliste järjehoidjatega Nipiraamatud.

Eile tegin viimase Nipiraamatu retsepti põhjal hakklihavormi. Kuna ma aga eriti ei usu suvikõrvitsasse (ja Inimene usub veel vähem), siis muutsin seda meie maitsetele vastavaks.

Hakklihavorm köögiviljadega

Vaja läheb: 3 sibulat, palsamiäädikat, 3 keskmist kartulit, soola-pipart-suhkrut, 4 tomatit, 500 g hakkliha, 3 dl maitsestamata jogurtit, 100 g riivitud juustu

Valmistamine: pane ahi 180-200 kraadi peale sooja. Haki sibul ja prae see pannil. Enne valmimist lisa natuke punase veini äädikat, kuumuta ja lisa paar teelusikatäit suhkrut. Seejärel määri ahjunõu õliga ja vala sibulad nõusse. Viiluta kartulid nii õhukeseks kui võimalik ja prae samal pannil. Kui kartulid hakkavad otsast pruuniks tõmbama, laota need ahjunõusse sibulate peale. Viiluta tomatid ja lao kartulitele. Raputa üle meresoola ja sidrunipipraga, seejärel lisa jogurtiga segatud hakkliha. Pane vorm ahju ja 40 minuti pärast kata riivitud juustuga. Kui juust on pealt ilusasti kuldkollaseks tõmmanud, on õige aeg vorm ahjust välja võtta. Ja voila! Ongi valmis:

Kaalujälgijatele informatsiooniks: üks ruuduke vormi annab kuskil 5,5 punkti (kui mitte ahneks minna ja poolt korraga ära süüa:).