Ma eile lõin kokku, et olen viimased kuu-paar töötanud rohkem, kui ma näiteks Õhtulehe ajal seda tegin. Täiesti müstiline on see vabakutselise elu ikka. Sa töötad nagu hullumeelne, teed rohkem kui ajalehes või ajakirjas palgal olles, erinevus on ainult selles, et sa töötad KOGU faking AEG. Ja kui sa parasjagu ei tööta ja pead näiteks oma kaheaastase päevi sisustama ja talle ema olema, kütma või pesema või koristama või kokkama, siis närib pidevalt hinges see üks ja sama mantra: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”
Paned lapse õhtul magama ja lähed närvi, kui ta võtab selleks kauem aega, sest: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”
Teine müstiline asi on see, et rahad tulevad täiesti etteennustamatult. Lood, mida täna punnitad, ilmuvad ehk ülejärgmise kuu ajakirjas, mis tähendab, et raha kantakse kolme kuu pärast.
Ja puhkust pole selles elus ette nähtud.
Ma olen viimased kolm nädalat pidanud igal õhtul kirjutama valmis 5000-8000tähemärgilise loo (võrdluseks: näiteks Õhtulehes oli nädalas ette nähtud 4 artiklit, á 4500tm, pluss nupud ja värgid teinekord) või siis muud töövärki tegema (toimetama, hindama jmt). Mul on veel kaks artiklit sellel nädalal jäänud, aga MA LIHTSALT EI JÕUA. See tähendab, ma jõuaks, aga ma ei suuda. Muidugi ma teen nad ära, sest peab, aga neljapäevast alates on aju olnud mingil režiimil, kus tuleb teda jõuga peksta tähemärke tootma. See on vastik ja ebameeldiv ja tundub vägistamisena.
(Ning muidugi on kõigil selliseid hetki, olgu palgatööl või mitte.)
Ma ei taha kurta ka, sest on suisa imetabane, et ma tegelikult nii end elatada suudan. Mitte eriti hästi, muidugi, aga selles on juba süüdi liiga suured kulutused. Näiteks ma ei saa aru, kuidas ma ostan poest kaks kohupiimakreemi, vee ja mahla ning mu arve on vanas rahas 60 krooni. Vanasti võisin ma 60 krooniga nädalas ära elada. Nüüd ei saa selle eest isegi päeva sööki kätte. (No mitte et kohuke ja vesi söök oleks, aga teate küll, eks.)
Ja siis ma kõnnin iga päev mööda sellest tühjana seisvast ruumist Nõmme keskuses ja mõtlen, kui mõnus oleks, kui seal oleks mingi siuke nunnu armas kohvik. Või raamatupood. Või raamatupood-kohvik. Või võileiva ja kohvi putka. Või hurmavalt lõhnavaid värskeid saiakesi müüv kondiitriäri.
Ja mõtlen, mis oleks, kui teeks elus professionaalses mõttes ka täieliku kannapöörde. Läheks õpiks midagi muud. Sügisel plaanisin niikuinii kooli minna, et oma magistriga ikka ühele poole saada. Aga kui ma juba praegu olen punktis, kus mulle öeldakse liiga sageli: “Täname kandideerimast, seekord ei osutunud valituks. Kuid teie oskuste ja CV juures leiate kindlasti kiiresti sobiva töö!”
Mis siis saab, kui ma sellele veel magistri lisan? Siis ma olen lihtsalt veelgi kõrgharitum tšikk, kes rabeleb vabakutselisena vere ninast välja.
Ma arvan, et mu häda on selles, et mul on midagi puudu. Mingi elutähtis isikuomadus on puudu. Äkki ma ei taha piisavalt? Pole piisavalt ambitsioonikas? Või nõuan ma liiga palju – ma ei taha teha seda reporteritööd, mille pärast ma omal ajal Õhtulehest ära tulin. Ma tahaks rohkem oma ideid teostada kui reaajakirjanikuna seda teha saab. Ma tahaks luua midagi, mille kohta inimesed vaataksid ütleksid: “Vot see, kurat, on awesome!”
Aga ma ei oska kuskilt alustada enam. Seda mõtlesin muide täna selle nurgapealse tulevikukohviku eest mööda jalutades ka. Et vot, kui oleks “päristöötu”, siis oleks aega tegeleda selliste asjadega, nagu äriplaanide koostamine ja taotluste kirjutamine ja visioonid ja EAS. Aga kui mul kuskil ongi mingi hea potentsiaalne ideepoeg sündinud, mattub see kohe kõikide igapäevaste asjade alla ära, sest muidu: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”
Ma tahaks Tallinnast ära. Mõne nädala pärast loodetavasti saangi. Ma tunnen, et olen täiesti kokku jooksnud. Ma ei suuda diilida enam. Tahaks, et kõik need erinevad pasad, mis pidevalt erinevate ventilaatorite külge üle päeva hüppavad, korraks ära lõppeks. Tahaks, et KÕIK töö oleks tehtud ja et nädal aega ei peaks midagi tegema. Selleks aga pean ma nüüd kaks nädalat korraga kolme nädala töö ära tegema. Kui ma tahan jaanide paiku puhata. PÄRIS puhata. Mitte nii, et lebotan päev otsa näiteks kadakate vahel ja mängin Robi ja Milaga peitust, aga õhtul pressin hambad ristis kõike teha.
Ja nutta tahaks natuke ka.
Ei saa, enne tuleb mõned kandideerimised teha, motivatsioonikirjad kirjutada and all the works. Ja need kaks artiklit ka. Koristama peaks. Vaipu pesema. Sada muud asja.
Nojah.
Nii sõbrad emad. Jälle otsin allikaid. Rääkige mulle, milliseid beebividinaid olete kasutanud? Vidinate all pean siis silmas kõiki neid kummalisi tehnilisi agregaate, millest meie emad ei osanud isegi mitte und näha. Äpid, lällarid, kodused dopplerid – andke mulle teada!
