Tag Archives: random

esmaspäevane

hoomamatu 7 Replies

Visiitabielu juures on hea see, et…

Midagi pole head!

Olgu, tegelikult ma valetan. On head küll, kui saada üle sellest pühapäeva õhtul algavast, esmaspäeval jätkuvast lahkuminekudepressioonist. Just, pühapäevad ja esmaspäevad on kõige raskemad, siis ei taha inimesi näha ega eriti suhelda, sest ainuke, millele suudab mõelda, on see, et KÜLLONNÕME ja miks me peame erinevates linnades elama.

Aga siis tulebki juba teisipäev ja kui kuidagi saab sellest õudsest kolmapäevast üle (kolmapäevad on minu esmaspäevad), siis võib juba jälle elama hakata. Siiski on see kõik üsna väsitav, aga enne aasta lõppu või järgmise algust ei hakka ma ikkagi Tallinnasse kolima ja samas mõte kolimisest tekitab mul juba nii suure hulga stressi, et ma lükkan selle mõtte kuhugi tagaajju peitu.

Tegelikult on muidugi hea, et ma saan palju oma isiklikku ruumi, seda on nii palju, et ei ole millegi üle kurta. Ja kuna mul viimasel ajal pole eriti söögiisu, siis ei pea ma üldse muretsema sellepärast, kas ja mida õhtuks süüa peaks tegema. Tahan, söön õhtuks jäätisekokteili ja ongi hää.

Aga sellega need head asjad üldiselt ka lõppevad. Ma vist isegi ei oska enam kaisus magada, nagu selgus sel nädalavahetusel, sest suurema osa ajast veedan ju üksinda. Ja kui ma varem olin väga uhke oma võime üle kõigega üksinda ja ISE hakkama saada, siis praegu on kurikuulus ISE tagasi tõmmanud ja ma enam ei taha ISEtada. Tahan teha asju koos, noh, kas seda on siis liiga palju palutud? Ma ei taha ISE poekotte tassida, prügi välja viia, nõusid pesta, koristada, pesu kuivama riputada. Tahan koos teha ju! Mis mõte on üldse abielus olla, kui ikka tuleb kõike teha aina ise ja ise?

Ah, tegelikult on see kõik üks mõttetu ving ja hala. Varsti ongi jälle reede ja siis saab jälle kaissu ja koos asju teha. Ma tegelikult tahtsin vist üldse kirjutada sellest, et esimest korda üle pika-pika aja pole ma kuu keskel miinustes (st raha mul ikka pole, aga vähemalt pole arve mitme-mitme tuhandega miinustes nagu tavaliselt) ja et äkki ma lõpuks hakkan vastutustundlikuks täiskasvanuks, aga siis mulle meenus, et ma pole kaks nädalat koristanud ja vastutustundlikust täiskasvanust on asi ikka päris kaugel.

Ahjaa, ja siis tahtsin ma veel küsida, mis aasta täpselt sarjas “ENSV” on? Brežnevi surmaga ju algas, see oli 1982? Aga eile mängis taustaks Nena “99 Luftballoons”, mis on 1984. aasta lugu… Oot, just vaatasin Wikipediast järgi, anti välja 1983. see lugu.

PS: Ja mis värk on Rahva Raamatu kodulehega?

Tšu-tšu-frei!

see ei ole meem*

hoomamatu 16 Replies

Maali jagas täna Gugl Riideris huvitavat artiklit ja kuna ma ikka aeg-ajalt armastan oma käekotisisu revideerida ja seda blogis üles loetleda (neid poste peaks aja jooksul ikka päris mitu kogunenud olema), siis mõtlesin, et seekord teen teistmoodi. Saanud artiklist innustust, ladusin kõik oma käekotis leiduva (v.a arvut ja, loomulikult, fotokas) tugitoolile ja tegin pilti.

Palun väga, siin on minu käekotisisu:

Kummalisel kombel on mul KAHEKSA erinevat huuleläiget-pulka, kuigi ma neid üldse ei kasuta, vahepeal vaid näpuga pealemääritavat huulepalsamit (sest minu meelest on see protsess üliseksikas). Ja muidugi väike nunnu hiina poest saadud taskupeegel ja näokreem, sest kunagi ei tea, millal näokuivus ootamatult rünnata võib.

Nagu näha, olen ma päikseprillipede. Kodus on mul neid veel umbes neli-viis paari, kõige rohkem on mul kahju, et oma kõige ägedamad prillid bioenergeetiku juurde kevadel unustasin. Kaks erinevat lõhna on kah, ühe kinkis ema jõuludeks.

Ja siis on ilmselge, et mul on värk kollaste pardikestega või siis üldse loomakujuliste võtmehoidjatega. Kirjastusevõtmed on need, kus on hiireke, auto- ja koduvõtmetel on pardikesed, neist üks Evu kingitud. Kust ma teise sain, ei mäleta hetkel.

Kahekroonised on lahtiselt kotis, sest me nimelt kogume kahekrooniseid. Ja et neid mitte ära kulutada, võtan nad heaga enne rahakotist välja. Kahekrooniste kogumine selle aastaga muidugi lõppeb, eks siis näeb, palju oleme aastatega jõudnud kokku kraapida. (Note: Abikaasa pole eriti osav kogumises, ma pean talle seda pidevalt meelde tuletama.)

Lisaks märkmikule ja paberipahnale on veel nätsu ja kingapuhastuskomplekt, mille vist Abikaasa mu kotti torkas. Must have on taskunuga, kus küljes veinipudeliavaja (sest kunagi ei tea, millal sind hea veiniga rünnatakse).

See moklemispildiga asjandus on pulmadeks tehtud märk, mida soovitas pulmaisa. Eh, eks ta üks kitš ole ja APPI KES KASUTAB COMIC SANSI?!, aga samas armas mälestus.

*See ei ole meem jah, aga te võite ka kõik teha seda, täitsa huviga vaataks.

rock&non-alcoholic beverages

hoomamatu 9 Replies

Septembris Ei Joo projekt läheb päris hästi. Kuigi K. oli äärmiselt skeptiline selles suhtes, et Underis on võimatu kaine peaga käia, siis jätkuvalt olen mina positiivne.

Nii näiteks käisin ma laupäeval peaaegu Underis, ehk Rock&Art festivalil, mis toimus Underi kõrval. (Muidugi jäi mulle segaseks – nagu on jäänud igal aastal – et kus täpsemalt see kunsti osa oli, kas tõesti Antoni tätuutelk?)

Noh, katsumus see muidugi oli. Kuna ma pole ka mõnda aega suitsu teinud, siis pidin ma kõigepealt rabanduse saama. Issake, kas inimesed HAISEVAD koguaeg niimoodi?! See oli räme segu uriinist, mitmepäevasest joomisest, alkoholiaurudest ja pesematusest. Õah. Nii et terve õhtu pidin ma hoolega jälgima, kelle kõrval ja kus ma seisan.

Underisse sisse ma ei jõudnudki, käisime hoopis Rüütli poes alkovaba õlut otsimas. Müüja soovitas Saku alkovaba asemel Saku kalja, milles on aga, üllatus-üllatus, 0,5 protsenti alkoholi! Ehk siis me vaidlesime pikka aega, kas ma tohiksin seda üldse juua, eriti arvestades, et ma olen autoga. Öelge mulle siis, kas poolest liitrist 0,5protsendilisest kaljast jääb täis? St kas puhud välja?

Muidugi tekitas see ka üleüldise küsimuse, et kas see on siis üldse septembris mittejoomine, kui ma alkosisaldusega KALJA (wtf süsteem ikka) joon. Ma jäin enda juurde, et see on samahea kui keefir või konjakikommid ja JÄTKE MIND RAHULE.

Noh, lõppeks sain ma ainult pool pudelit ära juua, sest turvaks ülendatud baari regulaar S. võttis selle mult käest, kui lavale lähemale läksin, et Nyroki esinemist näha.

Tegelikult, kui nüüd päris aus olla, siis ega mind väga kainekana õue mängima ei kutsunudki. Võibolla on K-l õigus ja on suhteliselt võimatu lõbutseda koos lõputult täis inimestega, kui ise samal ajal kaine oled. Aga kuna ma lubasin ammu juba ühele oma uuele lemmikinimesele, P.P.-le, et ma lähen vaatama, kuidas ta Nyrokiga esineb, siis võtsin ma end kokku. P.P. pärisnimi pole muidugi P.P., vaid on hoopis P.M., aga terve Tartu ja ülejäänud Eesti, kes punk-skenega kursis on, teavad teda P.P.-na. Kuna mul on selle nime vastu allergia, siis ma nimetan teda siin lihtsalt P.P.-ks. Päriselus nimetan ma teda Little Dude’iks, sest ta on võimatult lühike ja armas. Te teate ju küll minu suurt ja tingimusteta armastust, mis tekib igaühe vastu, kes õigekirjaliselt võimekas on. Ja ta on (üllatuslikult) just selline inimene. Kunagi oli ta väga tuntud punkar, hmm, ilmselt on senini, aga kuna ta enam ei joo, siis saan ma lõpuks näha teda pärisinimesena ja pärisinimesena on ta ääretult tore. Little Dude’iga on veel see asi, et enne, kui ta Saksamaale läks ja Tartus mäsles, siis ma kartsin teda ja ta roosaks värvitud pead ning põgenesin Pirogovilt alati, kui ta välja ilmus, sest ta lihtsalt OLI NII HIRMUS.

Nüüd ma teda enam ei karda, vaid kallistan, ja ma olen täitsa õnnelik, et elu mulle selliseid tüüpe teele veeretab.

Ahjaa! Reedel sain Lianalt – kes on vist üks mu suurimaid fänne – kaks pehmikust lille kingituseks ja laupäeval sain M.-ilt, kes oli kunagi mu suur fänn, kingituseks kollase auto:) Noh, nii sümboolselt, kuna viimane raamat on ju kollasest autost.

(Ei-ei, ma ei saanud kingituseks tema kollast autot, mis tal on ka olemas, vaid hoopis rinnamärgi, kollase auto kujulise. Vott!)

Aga laupäev lõppes nii, et kui lõpetas Nyrok, siis kiskusid mul lõuad juba laiali ja koju ma läksingi. Pfft. Septembris mittejuua pole üldse raske, aga ma pean hakkama leidma endale meelelahutusi, mis oleks niisama lõbusad, kui olid kääbikutesöömised ja piiritult rokkimised.

Pealegi igatsen ma mojitosid.

vana kulda aastast 2007: kummalisimad kohad, kus oled magama jäänud/ärganud

hoomamatu 3 Replies

Otsisin vanast blogist kummitusepilti (ei leidnud), aga leidsin hoopis terve posu Vana Kulla kategooriasse minevaid postitusi. Naersin end ribadeks, igatsesin oma sõpru, kellega oleme nüüdseks lahku kasvanud ja naersin veel. Siin teile sissekanne 9. septembris 2007. Kummalisemad kohad, kus oled magama jäänud ja/või üles ärganud.

Continue reading

kummitustejahil

hoomamatu 2 Replies

Viimasel ajal olen ma sattunud sõltuvusse erinevatest kummitusesarjadest. Nii vaatan ma religioosse pühendumusega “My Ghost Story” nimelist saadet, mis on kohati päris kriipi ja pärast mida peavad korteris kõik tuled põlema. Vahepeal vaatan ma ka erinevaid “Ghost Hunterseid”, aga ainult neid osi, mille internet on kriipiks tunnistanud. Niisama passimist, kus pimedas toas EVPsid püütakse ja tühjusega räägitakse, tulemusi saamata, ma vahtida ei viitsi. Ikka kriipit peab olema, olgu see siis mõne meelest lapsik või misiganes.

Ses mõttes, et nett on muidugi täis kõiksuguseid kummitusevastalisi, kes kõiki neid šõusid maha teevad, viidates sellele, et tõelised teadlased mingite EVPde ja ektoplasmadega ei tegele ja et üleüldse, kõik “paranormaalne” on tegelikult seletatav. No las jääda igale oma arvamus, mulle lihtsalt meeldib see kõhedus ja närvikõdi, mida ma saan, kui vaatan mõnd videokaadrit kahtlastest varjudest või kuulen eriti jubedat EVPd.

No ja selles vaimus (no pun intended) käisime siis nädalavahetusel kummitusi otsimas. Mu pikemad püsilugejad (heh, praegu tuli hea konstruktsioon, umbes nagu see sõnavärd “lisaboonus” – püsilugejad ju ongi juba pikemad) ilmselt mäletavad, et kunagi 2008ndal aastal õnnestus mul pildile mingi imelik must kogu püüda ja sellele seletust ei saanudki (kui viitsin, otsin pildi vanast blogist välja). Ja no kõik need orbid ja värgid – need tunduvad ju MARULIHTSAD pildile saada, sest isegi mina oma suures kummitustehulluses olen kindel, et enamasti on need tolmukübemed. Iseasi on muidugi siis, kui seda orbi liikumas näha, siis on nad kriipid.

Novot. Ja kuna me oma pisukest pulmareisi otsustasime Vihula mõisas pidada, siis tundus kuidagi eriti loogiline, et võiks kõik lähikonna mõisad läbi käia ja tonte otsida.

Ka Vihula mõisas pidavat kummitama, kinnitasid valvelauatüdrukud ja üks naine, kes tundus jutu järgi kõigi ülemus olevat. Et öösel ühe ja kolme vahel pidi olema eriti kõhe. Seesama ülemus-naine oli ükskord ise valves olnud ja kuulnud köögist kolistamist. Läks siis rõõmsalt vaatama, arvates, et kokk teeb ületunde, aga selgus, et polnudki kedagi, maja pime ja külalised kõik teises tiivas oma tubades.

Lisaks pidi vanas härrastemajas, kus on ka toad (me ööbisime peamajas), tundma vahel külmi kohti ja asjad vist liikuvat, ukset käivat. Sealne legend ütleb, et seal saanud hukka kunagi noor tüdruk, kelle armuvalus noormees ära kägistas. Huvitaval kombel pidavat aga just poiss seal kummitama, kes nüüd rahu ei saavat. (Kui ma nüüd juttu õigesti mäletan.)

Käisime siis ka uurimas muid mõisaid, Palmses (kus pidavat kummitama hotelliosa ehk vana viinaköök, aga sinna me miskipärast sisse ei astunudki, kuigi üks FB-tuttav meid sinna külla ootas, ei tea, mis meil hakkas), Sagadis, Kalvis. Tee peale jäi veel üks mõis, mida pildistasime, aga mille nimi ei ole meeles (Malla?). No ja muidugi, kui ma pilte hakkasin vaatama, olid kõik masendavalt selged, ei ühtki orbi ega kahtlast varju. Nagu ikka.

Öösel muidugi oli kõhe ka, eriti kui Abikaasa juba magama oli jäänud ja ma elavalt ette hakkasin kujutama, mis tunne oleks, kui keegi mind nüüd näiteks katsuks või ma mingeid hääli hakkaks kuulma. Õnneks aga uinusin siiski ruttu, abivahenditega pole enam unetus mu sage kaaslane, isegi siis, kui majas kummitab.

Millegipärast on aga mul ERE MÄLESTUS sellest, et kuskil olen ma harjunud kummitustega elama ja mingis paralleeluniversumis on kummitamine mu igapäevane kaaslane. See deja vu tunne tekib eriti eredalt siis, kui mõni Ghost Story saatekülalistest räägib, kuidas nad on ära harjunud oma nähtamatute kaaslastega. Ma olen proovinud meenutada, et mis värk siis, kus mu elukohtades on niimoodi kummitanud, et ma sellega ära harjusin, aga ei meenugi. Muidugi, Tallinna korteris kuulsin ma sageli hääli ja tajusin kohalolekut ja Pargi tänava keldris ei julge ma senimaani üksi käia, aga reaalselt sellist kummitustega kooselamise kogemust mul siiski pole.

VÄLJA ARVATUD UNEDES. Jah, unedes kummitab mul sageli, enamasti vanavanemad. Nii et kas tõesti on need uned jätnud musse sellise kummalise jälje, mida ma justkui päriskogemuseks pean?

Ahjaa, Pargi tänava keldris tegime me noorena igast asju, et ikka karta põhjust oleks. Keerutasime taldrikut, tegime peeglikoridori (kust pika vahtimise tulemusena ALATI keegi ilmuma hakkas) ja paar korda üritasime isegi EVPd lindistada, kuigi me muidugi ei teadnud siis midagi sellest lühendist. Me lihtsalt mõtlesime, et paneme maki lindistama ja ise lähme ära, keerame ukse lukku ja pärast kuulame, mis peale jäi. Paar korda õnnestus meil tõesti tabada seletamatut kolinat ja sammukaja, mis ei kostnud läbi lae, vaid samast ruumist. Kuhu need kassetid saanud on, seda ma enam ammugi ei tea, oli ju asi üks 15 aastat tagasi.

Vot sellised lood siis minu ja kummitustega. Eks see üks natuke lapsik hobi ja uskumus ole, aga mulle meeldib. Häid õudukaid ju tehakse nii harva, et päriselulistest asjadest tuleb lisa otsida.

Ja siis joostes voodisse hüpata ja silmad kinni pigistada, sest OHMYGOD KEEGI ON KINDLASTI VOODI ALL! Ja haarab mind kohe jalast!

/

EDIT. Leidsin pika otsimise järel selle vana kummitusepildi, mis oli hoopis aastast 2007. Piltidel enne ja pärast seda pole midagi akna taga, kogu kaob hetkega. Samuti olid kõik elavad hinged pildiseeria tegemise ajal toas sees, keegi ei käinud väljas. Ja ma siis pildistasin järjest, umbes kümnesekiste vahedega terve seeria pilte Sikist ja koerast. Aga igaljuhul jah, siin siis minu kõige paranormaalsem pilt. Kunagi, kui ma selle blogis avaldasin, siis tuli mitu teooriat, mis see võiks olla (kaasa arvatud tehnilised seletused), aga kuna ma posti üles ei leidnud, siis ei tea ka enam, mis tookord öeldi. Igal juhul, let me present you: Must Tundmatu Kogu Akna Taga That Scares The Shit Out Of Me. Ja võrdluseks ka enne-pärast pildid. Eriti õudne on see, et see kogu muudab valgust toas – ma ei saa aru, kuidas me seda ei märganud!

road rage

hoomamatu 9 Replies

Niipea, kui saabub 1. september, lähevad autojuhid peast lolliks. Umbes nagu nad alati kaotavad pea ja selge mõistuse, kui saabub esimene lumi (sest lumi on Eesti oludes alati tohutu üllataja). Viimased kaks päeva olen ringi sõitnud, peas mängides mõttega, et võiks olla olemas selline süsteem, et sa valid mingil ekraanil auto numbri ja süsteem ühendab sind selle autoga, ehk siis sul on võimalus kaasteelistega suhelda. See süsteem võiks töötada umbes kümne meetri raadiuses, olen ma välja aretanud. Ja oi, kuidas ma suhtleks.

Näiteks.

“Kuulge, punase Honda juht! Mida te küll mõtlete?! Kas te EI NÄE, et fooris on punane, on siis vaja ristmikule sõita?”

või

“Härra Audi-juht, ma kohe tahaks teada, miks te 35ga sõidate, kui ühtegi autot teie ees pole, taga on aga terve rodu ootamas?”

või

“Halloo, kaubikuonu! Mis häda on teil perses, et te peate niimoodi eessõitva auto otsas sõitma? Kas ei saaks jätta mingitki pikivahet? Näete, alles oleks ülekäiguraja juures talle tagant sisse sõitnud, suure pidurdamisega tõmbasite isegi külje ette! Aga ikkagi ei õpi, ikka sõidate samamoodi, nina pees edasi. Mis teil häda on?”

Ja samamoodi tahaks ma kisada teinekord neile juhtidele, kes MINU perses sõidavad. No ausalt, mis pind küll kuskil torgib, et peab olema kohe niimoodi mul sabas, kaks meetrit vahet! Abikaasa ütles, et mingi uurimuse järgi on osadel inimestel lausa psühholoogiline häda, et nad peavad sõitma võimalikult väikest pikivahet hoides. Ma ei tea, äkki nad igatsevad oma ema või midagi, aga no TÕE POOLEST.

Kolmapäeval jäin isegi tööle hiljaks, sest inimesed läksid peast napakaks, ummistasid ristmikke ja venisid liikluses.

See autost-autosse süsteem oleks kindlasti väga tore, aitaks ehk vähendada road ragei, aga samas oleks see võibolla ka väga paljude kakluste allikaks. Sest jumal teab, kellega sa mölisema satud, äkki peatab auto kinni ja võtab kurika välja? Ükskord juhtus meil nii, et Tallinnas sõitis üks bemm nina perses kinni. Selle peale tegi õemees talle paar hoiatust, vilgutades piduritega. Kui normaalsed inimesed saavad sel juhul aru, et võiks veits tagasi tõmmata (ma teen ka seda vahepeal neile, kes ei mõista vahet hoida), aga see bemmivend läks peast puhta lolliks, hakkas meid jälitama, aeg-ajalt kõrvale sõites ja rusikaga vehkides. Jälitaski Tallinnast välja (asi juhtus ise Tartu mnt-l enne bussijaama), kusjuures veel tegi mingi triki, et sõitis meist ette ja jäi lennujaama juurde tee äärde ootama, kuni me mööda sõidame. Ja siis jälitas Jürini välja, kus me tanklasse tõmbasime ja olime valmis juba konfrontatsiooniks. Siis vahtis natuke ja pani ikka ajama. Ja sellest, et tegelikult oli TEMA süüdi ja oleks võinud mõistlikumalt liigelda, ta aru ei saanudki.

Nii et võibolla polekski see süsteem nii hea, sest ma olen kindel, et patoloogilisi hulle ei paranda miski ning nad arvavadki tõsimeeli, et nemad teevad kõike õieti (just “õieti”, sest nad ilmselt ei tea ka, mis vahe on sõnadel “õigesti” ja “õieti”). Need on vennad, kes lasevad Tallinn-Tartu maanteel 160ga, saavad Kosel trahvi, kimavad edasi ja saavad Pallastvere ristis uuesti trahvi (true story).

Ning patoloogiliste napak-parkijate vastu see ei aitaks, isegi passiiv-agressiivsed kirjakesed, mida ma teinekord akendele neile jätan, ilmselt ei aita. Küll aga aitavad need minu närve ja südametunnistust, et ma tegin vähemalt MIDAGIGI.

Uuuuuuh. Nii, hakkas kergem küll. Ohutut liiklemist kõigile!

Ahjaa, muuhulgas liitusin ka aktsiooniga Septembris Ei Joo. Jätsin hüvasti mojitodega, mida ma ALLES õigesti tegema õppisin (it was a sad, sad day), aga see-eest teen tutvust alkoholivabade õlledega. Tahaks kohe näha, mis nägu Underis selle peale tehakse.

ikka kõige olulisemast… internetist

hoomamatu 7 Replies

Pealkiri on kindlasti eksitav, aga tänase päeva valguses, kus oli megapalju tööd ja ma pidin kirjutama üle pika aja üht artiklit, mõlkus mul mõtteis vaid see blogipost, sest tundus NII OLULINE, olulisem kui töö ja ootav artikkel, et ma saaksin KOHE jagada teiega seda äärmiselt olulist teemat: kuidas ma loen oma riiderit.

Näete siis! Oluline ju!

Tegelikult tuli see mõte mulle mõni aeg tagasi, kui selgus, et nii minul kui härra H.-l, ajakirja N. peatoimetajal, on mõlemal riiderisse tehtud sama kategooria: “Fun”. No ilmselt on ka paljudel teistel samanimeline kategooria, see pole eriti originaalne. Aga sealt hakkasin ma mõtlema, et millised on inimeste riideriharjumused? Ses mõttes, et ka ajalehte loevad ju kõik erinevalt: kes loeb kõigepealt koomikseid, kes sporti, kes Areeni, kes alustab tagant otsast ja kes loeb “nagu peab” ehk otsast peale. Mina olen see tavaline liik, kes alustab esikaanest ja lõpetab viimasega, välja arvatud juhul, kui pole mõni minu lugu sees (mida ma vaatan essana, sest ma tahan näha, kuidas kujundus on) või pole mõni muu lugu lööbil tähelepanu köitnud.

Ja nii ilmselt loevad kõik ka riiderit erinevalt. (Muide, kas riiderile on üldse hea tabav LÜHIKE eestikeelne vaste? Rss-lugeja on maru kohmakas.)

Mina näiteks alustan alt lõpust (kategooriad on tähestikuliselt, eks), kus on kategooria “Sex And Drugs And Rock’n’roll” (“and-idega” sellepärast, et riider ei lasse &-märki kasutada millegipärast). Seal on mõned HÄSTI LAHEDAD inimesed, kelle blogiposte ma igatsen ja mida ma alati esimesena loen. Ma ei ütle teile avalikult, kes seal on, aga seal on lahedad inimesed. Ahjaa, kui on midagi tekkinud kategooriasse “Kallid”, siis selle loen ma loomulikult esimesena. Aga kuna seal on ainult neli blogi, sorry, nüüd kolm blogi, siis sinna väga sageli midagi ei ilmu.

Siis ma sirvin kiirelt läbi kategooria “Retseptid”, kuigi viimasel ajal on need nii igavad, sest kõik teevad ainult põldmarjakooke ja koogid pole just minu teema. Ja vahel, kui ma üldse ei viitsi, siis vajutan ma kohe kõik loetuks.

Ja siis ma lähen kategooria “Ajalehed” juurde, mille ma vastavalt tujule ka teinekord kohe loetuks vajutan. Peamiselt sellepärast, et see on kõige postitusterikkam kategooria, kuhu tekib nii palju uut, et ei viitsi alati läbi pahna sõeluda. Aga õhtutel, kui on aega, siis käin ikka selle läbi.

Siis tuleb sirvida kiirelt läbi “Huvitavad inimesed” (kus on enamik blogisid,  mil silma peal hoian), “Pildid”, “Kasulik”, et saaks jõuda kõige magusama juurde: milleks ongi ebaoriginaalselt “Fun”, umbes nagu lehes on koomiksid kõige lõpus. No et kõige parem jääb kõige viimaseks. Ei, samas – kõige parem on kõige esimene ka, “kallid” ja “seks-drugs-rocknroll”, aga see on teistmoodi kõige parem. Lõõgastus.

Samas on mul väga oluline ka see, MIS järjekorras ma lõbukategooriat sirvin. Kõigepealt annus LolCatse, siis Lovely Listing (ma ei viitsi linke panna, aga gugeldades leiab, kui huvi), siis koomiksid (xkcd, Savage Chickens, Saturday Morning Breakfast Cereal), siis kõik muu (IRL Hackers, Chatroulette Trolls, Sleep Talkin’ Man, Pale Is The New Tan, Texts From Last Night, Cracked, GraphJam jne), kuni tulevad neli kõige paremat, mis jäävad lõppu. Need, mis on lõpus parasjagu, oleneb ka mu vaimustusastmest. Viimasel ajal olen ma väga vaimustuses Senor Gifist ja Very Demotivational Postersist, aga KÕIGEKÕIGEMAD on muidugi Facebooki failid, mida jagavad kaks lehekülge (paremuse järjestuses) Lamebook ja Failbook. Viimast loen ma enne ja kõige viimaseks maiuspalaks jätan Lamebooki. Sest see on lihtsalt niivõrd hea sait.

Kuidas ja mis järjekorras teie oma riiderit loete? Teatud järjekorras või valimatult? Ma saan aru, et minu spetsiifiline järjekord (eriti “Funi” kategoorias) on natuke OCD, aga nagu Take That ühes laulus ütleb: “Hey maybe you’re also slightly OCD, a little out of reach my friend. I said, yes that’s partly true, but jokes aside, please stay with me, it’s just my way of compartmentalizing all the things I see.”

NB! Põnevaid leide minu riiderist näeb siin.

asjad, mida ma tahaks autojuhtidele meelde tuletada

hoomamatu 11 Replies

Mul tavaliselt alati teeb tuju heaks autojuhtidevaheline solidaarsus ja viisakus – sellest on hea näide tuledega vilgutamine, kui kuskil on patrull või tuled ei põle, või siis see, kui keegi laseb sul vahele keerata, kuigi temal on eesõigus. Ja mulle meeldib, kui selle eest tänatakse  – esimesel juhul käeviipega, teisel juhul kah käeviipega või siis ohutulesid korra vilgutades. Ma pean neist kirjutamata reeglitest rõõmuga kinni ja mul on hea meel, kui seda teevad ka teised. On aga ühed teised reeglid, need KIRJA PANDUD reeglid, mida sageli näikse unustatavat. Ja siinon mõningad, mida ma plaanin välja printida – ehk teinekord saab mõnele jagada.

  • Kallis sõber autojuht. Linnas kehtib meil kiirusePIIRANG 50 km/h.
  • Samuti tähendab see, et 50 km/h võib täiesti sõita, kui on head ilmastikutingimused, ruumi on, tee on vaba jne. PIIRANG ei tähenda, et sa peaks pidevalt 35 km/h sõitma.
  • Pikivahe hoidmise rusikareegel: linnas sees KIIRUS MEETRITES JAGATUD KAHEGA* (st kui sõidad 50 km/h, siis hoia vahet 25 m), väljaspool asulat KIIRUS MEETRITES (sõidad 90 km/h, hoiad vahet 90 m).
  • Parklates KEHTIB PAREMAKÄEREEGEL!!!
  • Ka siin, paneelmajade hoovis, kehtib paremakäereegel, sest paremakäereegel kehtib kõikjal ÕUEALAL. See tähendab, et mul on eesõigus kui ma sinu paremalt käelt tulen, tundugu minu tee sulle pisem või väiksem või misiganes.
  • Pöördel. Antakse. Jalakäijatele. Teed.
  • Parkimisjooned POLE soovituslikud.
  • Suunda on kohustuslik näidata vähemalt KOLM SEKUNDIT enne manöövri sooritamist. Jah, see kehtib ka ümberreastumisel!
  • Kollasega ei tohi manöövrit ALUSTADA. Jah, sul on õigus manööver lõpetada, kui oled ristmikule välja sõitnud rohelise tule ajal. Rõhk sõnal “rohelise”. Mitte helepunase või tumekollase või kollakasrohelise ajal.

*Okei, see on mul mälu järgi meeles ja ma pole päris kindel, kas esimene ots on LEs kirjas, väljaspool asulat kindlasti on LEs kirjas.

kättesaadavusest

hoomamatu 15 Replies

Käisime eile jooksmas. Mina jätsin oma telefoni koju, sest ma jätan alati nädalavahetuseti oma telefoni koju. Inimesel oli aga mobla kaasas ning selle aja jooksul, kui me jooksime, oli juba keegi jõudnud helistada.

“Ma ei saa aru, miks inimesed sulle nii imelikul ajal helistavad,” ütlesin.
“Mis mõttes imelikul? Tund aega on ju kulunud ka juba.”
“Einoh, mulle ei helista keegi nädalavahetuseti, sest kõik teavad, et ma tahan oma mehega koos romantilist kvaliteetaega veeta.”
“Hahah, nad ei helista sulle hoopis sellepärast, et sa oled kõik ära hirmutanud,” muigas Inimene, kui läbimärgadena trepist üles hakkasime ronima (me jäime ju äikse kätte).
“Mis mõttes?! MINA ja olen ÄRA HIRMUTANUD?!”
“No oled ju. Ei võta telefoni vastu ja…”
“Häh! Jajah, kõik teevad HIRMUST PÜKSI, kui ma telefoni vastu ei võta.”
“Aga ise sa lähed küll paanikasse, kui kedagi kätte ei saa.”
“Vale jutt puha!”

Selgituseks: oligi vale jutt. Ma läksin laupäeval paanikasse, kui emme mõlemad telefonid ütlesid mulle, et number pole hetkel kättesaadav ja et info selle kohta, et ma helistasin, saadetakse telefonile SMSiga. Esiteks polnud ma sellist veateadet iialgi kuulnud. Teiseks on tal KAKS ERI telefoni ja KAKS ERI firmat (ehk kaks eri levi). Lõpuks tuli ikkagi välja, et asi VIST oli leviaugust, aga ma juba tõesti suutsin selle peale ette kujutada, et ta on autoõnnetusse sattunud või midagi.

“Ma pole kunagi arvanud, et inimene peab olema kogu aeg mobiili teel kättesaadav,” seletasin edasi, juba MILJONENDAT KORDA, sest me oleme sel teemal kolm aastat vaielnud. “See on meie tänapäeva infoühiskonna juures üks suurimaid eksiarvamusi.”
“Kui inimene ei taha, et ta oleks kättesaadav, siis poleks tal mobiili. Kui tal on mobiil, siis peab ta olema kogu aeg kättesaadav.”

Ja nii edasi ja nii edasi me vaidlesime.

Täna mõtlesin korra selle teema üle veel. Jah, jätkuvalt arvan ma, et ma ei pea kogu aeg telefonile vastama. Mulle meeldis see aeg, kui telefon oli ainult kodus laua peal ja selleks, et inimestega kokku saada, pidid sa eelmisel päeval koha ja kellaaja kokku leppima. Ja keegi ei helistanud sulle, kui sa tahtsid omaette näiteks vetsus olla või armsama kaisus kvaliteetaega veeta. Muidugi on Murphy, et inimesed helistavad mulle TÄPSELT SEL HETKEL, kui ma autorooli istun – ja seda muide pole eriti raske ennustada, sest kõik teavad, et mu tööpäev algab kell 11 (st tööle sõidan 10.55 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta) ja lõppeb kell 15 (st et töölt sõidan kell 15:02 ja järelikult on loogiline, et ma ei vasta). Ma ei tea, ma ise küll alati arvestan teistele helistades selliste asjadega, kui ma vähegi tean ja saan. Ma näiteks tean, et Inimese tööpäev lõppeb kell 17 ja ma ei helista talle enne kuut või nii, sest siis on ju ta roolis suure tõenäosusega. Ja ma näiteks tean, et mu emmel on lõuna 12-13 ja järelikult ma ei helista talle, sest ta niikuinii ei kuule telefoni, kui tänaval on. Ja minu meelest on ebaviisakas inimesele helistada pärast kella 22 õhtul – ma muidugi seda reeglit ikka vahel rikun, kui on oma inimene või tegu drunk dialinguga.

Ja eriti ebaviisakas on minu meelest vallalistel tütarlastel saata suhtes meestele südaöösel sõnumeid* või siis, veel hullem, öösel helistada. Pereelu peaks ikka ju austama ka, või kuidas?

All in all, olen ma jätkuvalt selle poolt, et inimene EI PEA olema kogu aeg kättesaadav. Minu meelest on normaalne, et sa saad ööseks südamerahus telefoni välja lülitada (kuigi ma saan aru, et on ametikohti, kus seda teha ei saa).  Ja on normaalne, et teinekord sa ei vasta, sest sa võid olla vannis, vetsus, seksida, teha trenni, sõita autoga, olla raamatukogus, kinos, teatris – teha neid asju, mida normaalsed inimesed teevad ja MILLE JUURDE TELEFONIKÕNED EI KÄI.

Aga võibolla olen ma aina rohkem ja rohkem üksinda neis mõtetes. Ehk liigumegi me sinnapoole, et me oleme avalikud ja kättesaadavad 24/7/365. Õh, õudne mõte. Ma armastan privaatsust (mis on küll veidi paradoksaalne, vt ka blogi-Daki).

/

Ja muide, TEGELIKULT olen ma väga edukalt kättesaadav. Meilidele vastan ma alati peaaegu kohe, seega. Vott.

—

*Okei, sõnumite koha pealt olen ma tegelikult ise ka teinekord selline, et saadan neid öösel – enamasti sellel põhjusel, et ma kardan, et ma unustan ära, mis mõttes. Ja SMSi saatmine pole mu silmis nii suur offence, kui näiteks öösel helistamine. Kuigi tüütud võivad olla mõlemad, kui hääl peale jäänud.

hommikutest, vol miljon

hoomamatu 12 Replies

Tähendab, ma kohe ei saa mitte aru, mis värk mul nende hommikutega on. Miks ma ei võiks toimida nagu tavaline inimene, kes ärkab, on rõõmus ja rõõsa, sööb-kohvitab ja läheb tööle?

Aga eiiii, minul käib asi nii. Kell heliseb 9.00. Lükkan edasi poolele. Kell heliseb 9.35. Lükkan edasi kümnele. Kell heliseb 10.00. Lükkan edasi poolele ja VANNUN endale, et täna tulen koju jõudes KOHE VOODISSE magama. Kell heliseb 10.35, ajan kargu alla, pesen hamba, lükkan riide ja sõidan, silmad poolkinni, tööle.

Ja siis juhtuvadki sellised asjad, nagu näiteks täna hommikul (samas ei tohi ka unustada, et kolmapäevad on minu esmaspäevad), kui ELSi mees juba ootas ukse ees ja ma üldse ei mäletanudki, et meil kontor valve alla käib. Trampisin sisse, hakkasin asjade ja klientidega tegelema ja kui ükskord turva naeratades uksel oli, pidin piinlikkusest ja ehmatusest maha surema. No on ikka idioot see Daki, arumaisaa.

Miks peab IGAL friiking HOMMIKUL olema nii, et ma ei saa keha ega vaimu enne lõunat tööle? Jah, ma TEAN. Kõik räägivad mulle, et kell 9-10 ärgata on ju totaalne dekadentlus ja päevavargus, et normaalsed (ja lastega) inimesed tõusevad HEAL JUHUL kell 7, et enamikel inimestel algab tööpäev kell 8 ja nii edasi. Aga saate aru, mul ei ole vahet, mis kell tööpäev algab, kui ma pean KELLA HELISEMISE peale tõusma, on esimesed tunnid päevast totaalselt rikutud.

Niisiis, kuidas olukorda parandada? Sest mul on totaalselt kopp ees sellest, et ma pool päevast, selle esimese poole, veedan stressates ja vihane olles ja seda kõike sel lihtsal põhjusel, et KELL HELISES. Kõlab nagu äärmiselt stabiilne inimene, kas pole? “Jah, doktor, mul pole mingeid probleeme vihaga… on see äratuskell? Ah? Ütle mulle ausalt, kas see on äratuskell?! AAAARGHHHH!!! KHAAAAAAN!”

Pfft. Mulle meenub, kuidas Siki ütles kunagi: “On ju täiesti võimatu, et inimesel oleks hommikul sitt tuju.” Ma ei taha taas tagasi tulla selle neetud geenidejutu juurde, sest ma saan iga kord emme ja Siki käest selle peale võtta, aga no miks peab olema nii? Ah? Ja ma pean mainima, et mu töö on ülimalt chill ja äge ja kõik oleks maailma parimas korras, kui hommikune ärkamine käiks kuidagi… mitte läbi pideva võitluse.

Nagu Marco ikka ütles: “This is war. Life is war.”

This is war indeed. Sõda unega ja sunnitud ärkamisega.

Äkki on see mingi vana viga, mis on külge jäänud depressiooniaegadest? Sest, noh, kui sa oled depressioonis, on arusaadav, et ärkamine on valulik ja vihatud. Aga ma ju pole (enam, hetkel) depressioonis! Miks ma siis ei võiks hommikuid nautida nagu iga teine inimene?

Pfft veel üks kord.