Tag Archives: intestines

glitch in the system

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Mõni päev on selline – nagu sõbranna just tabavalt ütles – mil on tunne, et there’s a glitch in the system. Does not compute. Et nagu kõik on nagu ikka, ja samas pole MISKI nagu ikka. Tavaline esmaspäev (või teisipäev või jaanuaripäev for that matter) ja sa kõnnid mööda tänavat või istud kontorilaua taga ja pea on nii sassis, sest kõik on nii teistmoodi ja kuidagi on vaja ära händlida ja täpselt ei saa aru, kust alustada.

“Ma olen juba peaaegu 33-aastane ja ikka veel on inimeseks olemine nii keeruline,” kurtsin enne A.-le telefonis. “Why isn’t there a manual for life? Kas oli mingi tähtis koosolek, kuhu mind unustati kutsuda ja seal jagati neid elumanuaale ja nüüd mul polegi ja peangi ilma edasi elama?”

The struggle. Is real.

Muidugi naersime me nagu pöörased, sest selliste süsteemierrorite peale saabki ainult naerda ja edasi elada. Ma saan nii hästi aru, et see on mu enda ülekõrvetatud aju, liiga palju emotsioone on olnud viimases paaris kuus, et ma ei suuda teha enam midagi muud kui tööd, sest siis ei pea ma kuulama, kuidas mu neuronid omavahel tulevahetust peavad ja misfire’ivad. Töö on hea, töö on turvaline, see ei lõppe kunagi otsa, seda on palju, ta võtab kogu tähelepanu ja teeb rõõmsaks. Mida me teeksime ilma tööta, ma ausõna aru ei mõista.

Selgitasin A.-le ka, et tegelt noh, see peamine error on hetkel selles, et kõik on nii hästi, et ma ei suuda seda ära händlida. Ma ei jõua hetkel üldse tundeid tunda, sest neid on nii palju ja minu ÜLDSE MITTE KATKINE SÜSTEEM otsustas ilmselt lihtsalt erroripäeva vahele visata, teha väikse restardi ja siis rahus edasi minna. Ühtemoodi on see ka haigelt põnev, et ma saan peaaegu kohe aru, milles asi. See ei aja mind kuidagi paanikasse, ma ei haara hõbedase lindi järele ega hakka mõtisklema antidepressantide üle, sest ma saan aru, et see on lihtsalt part of being human called me ja see läheb üle.

Ma hiljuti lugesin kuskilt (see oli vist see jaapanlaste õnnelik-olemise raamat, aga pead ei anna), et see olla idamaade üks õnnefilosoofia aluseid. Et lased tundel (või siis antud juhul tundetusel) lihtsalt olla. Annad talle nime, torkad korra näpuga tervituseks: “Oo, sina, vana sõber, tore, et läbi astusid, tunne end mõnusalt!”, ja siis lihtsalt… lased tal olla. Ma olen viimastel kuudel selle üsna hästi käppa saanud, sellele muidugi on eelnenud 10+ aastat parajalt karmi teekonda, millesse on olnud segatud erinevad spetsialistid ja medikamendid, aga peamiselt on see koosnenud MÄÄRATUST HULGAST eneseanalüüsist, millest mul on vahel olnud oksendamiseni kõrini, aga nüüd hakka või uskuma, et asjal on täitsa tõepõhi all.

Veits on raske ainult see, et mõnikord pean ma meelde tuletama, mis osa sellest, mida mu pea suudab toota mõtetevallas, on adekvaatne ja mis mitte. Näiteks esimene instinkt on mul jätkuvalt lähedastele teha nägu, et kõik on hästi, mitte tüüdata oma lemmikpoissi sellega, et mul on “brain pains today” ja lihtsalt power through nagu ma tavaliselt olen teinud. Fake it till you make it töötab peaaegu alati.

Aga siis pean ma endale jõuga meelde tuletama, et kurat, ei. Ma olen need inimesed oma ellu valinud põhjusega, ja nemad on minu valinud põhjusega, ja mul pole vaja mingeid mänge mängida ja üldsegi, mul on kuradi vedanud, et mul on need inimesed, kellele lihtsalt niisama öelda, et kuule, aju valutab täna, räägime natuke mitte millestki ja kõigest, sest juba pärast kaht lauset läheb olemine nii palju paremaks. No miks ma pean teesklema ja ennast piinama, kui fix is right there.

Nii see eluke veereb, kui sa magasid inimkonna tähtsa koosoleku maha ja sulle manuaali ei antud – muudkui aga leiutad siin ise mingit viisi, kuidas mäkaiveri teibiga katkine neuron ajju tagasi tõmmata. Ning siis loodad, et ei unusta tähtsal hetkel ära, mis see fix täpsemalt oli ja kust täpselt selle patchi bugise versiooni parandamiseks alla pidi laadima.

Te teate küll, kes te olete. Te mu bugifiksid.

Ikka armastusega.

Oh, näete, Ed-poiss tuli ka täpselt tänasesse päeva sobiva looga eile välja.

talismanidest, vist

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Ma olen päris kõva traditsioonideinimene ja mul on mingid talismanid, mis saavad talismanideks nii, et ma isegi sellest aru ei saa. Näiteks kannan ma käe ümber juba üle aasta lihtsa punase niidi otsa kinnitatud öökulli, mille kinkis mulle A. aastavahetusel 2015/2016. See on vist pärit Maltalt ja A. ei omastanud sellele toona mingit erilist tähendust, ja üle aasta hiljem on see ikka veel mu käe ümber. Mul pole õrna aimugi, kas see on talisman või mitte, kas see toob õnne (A. muidugi naeraks selle peale ja ütleks, et ma võiks oma ohhoo-jutuga mõnele parakristallikursusele minna ja sinna elama jääda, peaasi, et ma tema kuuldes enam mingit samasugust jura suust välja ei ajaks) või on see niisama vidin, igal juhul ei ole mul olnud südant seda ära võtta.

Sel hooajal avastasin ma, et teen üht huvitavat asja. Niitvälja tee ristis on Paldiski maanteel üks kuusepuu, millele ikka tuled külge riputatakse. Ma möödun sellest päevas vähemalt kaks korda, mõnikord rohkem. Ja ma ei märganudki, et ma seda teen, kuni Mila ükskord küsis: “Miks sa sellele kuusele lehvitad?”

Tegelikult ma ei lehvita, ma… annan au? St ei löö kulpi, aga tõstan kaks sõrme. Ma ei tea, miks. See kuusk on kuidagi kodune, kui ma seda näen, tean ma, et kümne minuti pärast olen ma kodus. Need tuled on kuidagi nii armsaks saanud, et nüüd, kui need lõpuks maha võeti, tundsin ma hinge korraks kokku tõmbavat.

See kett, mis mul pildi tegemise ajal käe ümber oli, on hullult vana. Ma ei mäleta, kust ma selle sain, ilmselt keegi kinkis. Igal juhul on see vähemalt 15 aastat vana, nüüd kahjuks küll läks katki. Noh, ja tass, see on ka erilise tähendusega, see on mu teetass ja talvel, talvel juuakse meie majas palju teed. Ühtlasi avastasin alles mõni päev tagasi, et selle põhjas on ka paar märget ja kuupäev, naljakas, ma ei olnud seda varem märganud.

No igal juhul.

Mingid väikesed olulised asjad ja liigutused, millest saavad traditsioonid. Mulle meeldib, kui ma tajun ära hetke, mil uus traditsioon on sündinud või kui minuni jõuab mõni ese, või lugu, või film, või raamat, mis, ma tean, saab ja jääb alatiseks oluliseks. Nende hetkede tajumine on nagu… Nagu oleks elumängus hetkeks glitch ja sa näed seda koodi, sa saad korraks piiluda nende PHP-ridade vahele, millest elu on kirjutatud.

*

Ja siis veel olen ma neil aegadel märganud, et enne, kui läheb valgeks, läheb korraks hästi pimedaks. Ma saan aru, et see on tegelikult illusioon, aga kuna mu elus on palju hämariku ja aovalguse ajal sõitmist, siis see hetk, mil pimedusest saab valgus või vastupidi, see hetk ajab mu teinekord peast täiesti segi, mu reaalsustaju kaob ja mul on tunne, nagu kõnniksin unenäos, aga mitte iseenda omas. Kõige parem hetk seda märgata on autoroolis – kui ühel hetkel sa saad aru, et sa ei näe enam auto esitulede vihku maanteel ja tegelikult on väljas ikka veel nii pime, et silmad ei taha hästi seletada. Loomade jaoks on see lemmikaeg auto ette hüpata või teeperves piiluda, see hetk teeb mind alati natuke närviliseks ja lõpmata tähelepanelikuks, hiljem pean 10 minutit rõdul kaugusse vaatama, et silmalihastele märku anda: läbi on, valgus on käes.

Üks asi on veel mul mõttes viimasel ajal. See, kuidas elu ikka keerleb. Kuidas sa saad mingil hetkel aru, et vohh, mind on ette valmistatud just selleks hetkeks siin. Et kõik, mis ma varem olen teinud või tegemata jätnud, see ongi selle nimel. Et kõik juhtub just nii, nagu juhtuma peab. Ratsionaalne ajuosa ütleb, muidugi, selle peale, et jäta nüüd, elu on juhuslik kaos (mu ratsionaalne ajuosa räägib vahel A. või Naabrinaise häälega, ma olen seda vist ka maininud). Aga ma viimasel ajal olen nii heas kontaktis selle väikse tüdrukuga, kes mu sees elab, et see väike tüdruk teinekord läheb isegi Milaga vaidlema, sest teate, see minu sees elav väike tüdruk, tema… Tema usub maagiasse.

And she has a bonfire heart.

 

aasta 2016 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mul on täna olnud õudselt kummaline päev. Õigemini võiks öelda, et viimased ajad üldse on olnud hästi kummalised, ma õõtsun kuskil maa ja taeva vahel ja nii pöörane on olla, et täna tööl armas kolleeg M. küsis murelikult, ega ma ometi juba purjus või pilves ei ole. (Olgu öeldud, et see on seesama kolleeg, kes täna väga sujuvalt sidus ära intsesti ja huumori, noh, et huumor peab saama areneda, tuleb tuua värsket verd, muidu juhtub nagu nõbude lastega kuningaliinides.)

Niisiis, ma mõtlesin, et äkki ma lükkan küsimuste esitamist natuke edasi, kuna need poleks, kuidas nüüd öeldagi, eriti koherentsed ehk. Aga istun siin, väljas tormab igavene Klooga tuul, kusagil nohiseb üks laps, kassid ajavad omi asju, küünal põleb, viskitki natuke on, ja mõtlen, et miks mitte praegu. Miks mitte pärast neid pööraseid nädalaid, kus ma olen töötanud südaööni? Miks mitte pärast seda imelist sõitu, või selle imelise sõidu ajal, mida pakub mulle mu iseenda ajukeemia, hormoonidevool, mis paneb natuke tundma, nagu oleksin uuesti 16 ja natuke on hirmus ka?

Kui palju sina seda lendamise tunnet aastal 2016 kogesid? Mitu korda vaatasid sa endale tööle sõites liftis naeratades otsa, tegid paar veiderdavat selfit (ja siis ühe sellise, mida ikka ka Instasse panna, because reasons)? Mitu korda naersid sa end tööl laua alla? Mitu korda lakkus kontorikoer su prillid uduseks? Mitu korda igatsesid kolleegsõbrannat nii väga, et nägid teda isegi unes, kui ta oli juhuslikult puhkama sõitnud?

Mitu korda tundsid, et ma olen kohale jõudnud. Ma olen lõpuks siin.? Mitu korda olid hingetu ja tänulik? Mitu korda imestasid, kuidas see kõik juhtus? Mitu korda mõtlesid tagasi möödunud aastatele ja imestasid, kuidas too kõik juhtus? Mitu korda istusid Selle Ühe Inimese Facebooki-profiilil, hiirekursor “remove as friend” peal ja otsustasid selle vastu? Mitu korda selle lükke ära tegid?

Mitu korda tundsid, et lähed kas või vereni välja oma inimeste eest, ka siis, kui sa nendega ei nõustu – lihtsalt sellepärast, et sa oled valmis vereni välja minema nende õiguse eest seda öelda? Mitu korda otsisid Facebookis “turn off notifications” nuppu, sest sa ei suutnud enam seda mokalaata taluda? Mitu korda alustasid sa kolumni ja selle kustutasid? Mitu korda ei alustanud kolumni, aga ei saanud magada ning kell 2 kirjutasid toimetajale, et sa ei saa magada ja füüsiliselt tunned, kuidas pead selle kolumni siiski kirjutama? Mitu korda see kolumn läks niimoodi lendu, et sa hoidsid pead kinni ja ise ka ei uskunud?

Mitu raamatukäsikirja lõpetasid? Mitu korda unustasid oma emale seda öelda ning nagu muuseas teatasid seda kaks kuud hiljem? Mitu korda emaga südamest südamesse rääkisid? Mitu korda igatsesid kõiki neid -emasid, keda enam pole – või kes justkui on, aga kelle essence, see on kuhugi Alzheimeri või dementsuse radadele rändama läinud ja see on nii valus, et sööb hinge seest?

Kas sa sel aastal ikka hommikuvalguses suudlesid? Kas sa magasid imelikes kohtades, sest natuke kodutu oli olla? Mitmeid kordi sa tantsisid, et lihtsalt mõista – sulle väga tantsimine ei meeldigi? Mitmeid kordi seda poistele ütlesid – “Mulle tegelikult ei meeldi tantsida, ma hiljuti avastasin selle.” – ja mitmeid kordi nad püüdsid sind ümber veenda, ilmselt otsustades, et sulle ei meeldi tantsida, sest sa lihtsalt pole veel nendega tantsinud?

Mitut riiki külastasid? Mitu liitrit Itaalia veini ära jõid? Mitu korda karpe püüdsid teha? Mitu karbihunnikut ära sõid? Mitmel esmakohtingul käisid? Mitmeid kordi Tinderi ära kustutasid? Mitmeid kordi mõtlesid, et pakid end igaveseks kokku? Mitmeid kordi püüdsid seda teha, et natuke hiljem avastada – sind on lihtsalt liiga palju, et kokku pakkida?

Palju sul uusi sõpru tänaseks on? Kuhu jäid need teised? Kes teised? Mis põhiline – kas nimekirju koostasid? Näiteks asjadest, mis tegemata, asjadest, mis hingel, inimesest, keda oma ellu igatsed?

Kuidas nende nimekirjadega on, kas riste on tehtud? Aga see inimene?

Mitmeid kordi naha endalt koorisid, mitmeid kordi avastasid, et nahka polegi vaja koorida, kõik tuleb vaevatult, kui vaid tahta? Mitmeid kordi särinaga põlesid, mis teemad sind sütitasid, mitme detsibelli ulatuses mure maailma pärast su hinges kajas?

Mitu korda sulle otsa vaadati, et öelda: “You don’t have to be scared.”? Ja mitu korda sa seda uskusid?

Kas sa uskusid üldse, et elad selle aasta üle? Kas sa ootasid, et asjad läheks paremaks või kartsid, et asjad lähevad peagi halvemaks, sest nii hea ju ometi ei saa olla? Oled sa juba rahu teinud iseendaga, oma kehaga, oma armide ja ebatäiustega? Armastad sa iseennast? Vaatad sa endast tehtud pilte rahuloluga? Oled sa piinlikkustunde kuhugi ära pakkinud?

Palju kaloreid lugesid, palju kilosid kaotasid, palju raskuseid tõstsid või kilomeetreid jooksid? Kas lõpuks mõistsid, et numbrid, need pole üldse olulised? Kas mõistsid, et sina pole need numbrid? Sina oled ju midagi palju enamat, sina oledki terve maailm, kas sa ikka tead seda?

Nii palju öid ja nii palju päevi, kõik erinäolised ja vahel liiga sarnased. Me jõudsime jälle ühe numbri lõppu, me saame alustada uuesti. Ja muide, ka muutumatuses on oma võlu. Ühe peamise asjana avastasin ma sel aastal, et on täiesti imeline see elu, mis mul on, ja ma olen valmis seda elu peaaegu täiesti muutumatul kujul elama järgmised 5+ aastat, isegi 10+. Ma olen rahul, ma olen nii rahul.

Ja niipea, kui ma avastasin, et nii võibki jääda, hakkasid asjad juhtuma.

Nagu Dirk Gently teab. Everything happens for a reason. That reason is “the universe is a chaotic mistake” but still.

Head vana aasta lõppu teile, mu kallid.

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

aasta 2016 kokkuvõte

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015)

1. Mida sa tegid aastal 2016, mida sa polnud varem teinud?

Nii tõsiselt pole ikka vist kunagi mitmel rindel oma kehaga pidanud tegelema.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

 

Mulle üldiselt ei meeldi lubada, sest need lubadused, need kipuvad murduma. Aga ma olen pingutanud, ma tõesti olen. Pingutused ei kanna kõik veel vilja, aga ma üritan.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Mallu lege-ropsisünnitus jääb vist igavesti meelde. Aga no peamine, et maailmas on juures üks LN!

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oli surmasid.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2017, mis puudus aastal 2016?

Stabiilset finantskülge.

6. Mis riike külastasid?

Itaalia! Soome! Rootsi probably ka, seal peab ikka korra aastas ära käima. Ja Berliin!

7. Mis kuupäev aastast 2016 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei ole olnud mahti väga kuupäevadele vist tähelepanu pöörata.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Ma ei nutnud. Peaaegu üldse. Sõbrad, ma ei nuta enam pidevalt!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Sahmerdamine, vist. Peaks rohkem süvenema, tegelema asjadega sügavuti. Rahaasjadega on ka ikka suht pekkis.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Haige vist veidi sai oldud ja trenni hakkasin tegema, siis tulid ka vanad vigastused meelde. Ja praegu köhin nagu vana mees.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kuldne Printsess.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

A. on lihtsalt imeline. K2 on üllatanud vist eelkõige iseennast, aga ka mind, positiivselt. Ja no Milale tahaks ju koguaeg plaksutada.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Vägivallatsejate. Nende, kes vägivallatsejaid õigustavad.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport ja arved ja võlad.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Meie seiklused A.-ga on ikka olnud imetabased läbi terve aasta ja me ikka veel ei vihka üksteist. Ja siis oli nii mõnigi poiss, kes suutis korraks elevusse ajada, tuleb tunnistada.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2016 meenutama?

Mumford & The Sons “There Will Be Time”, Andrew McMahon “Fire Escape”, Biffy Clyro “Re-arrange”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum!

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem!

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Trenni. Söönud paremini ja hoolsamalt.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Ma tahaks öelda, et alati võiks olla veits külmema peaga ja mitte vaimustuda nii kergelt, aga teate, see teeb elamise ikka imeliseks, kui on, millest vaimustuda.

20. Kas sa armusid aastal 2016?

Kui ma nüüd päris-päris aus olen, siis ei. Jah, on inimesi läbi aastate, kellesse ma olen ilmselt elu lõpuni natukene armunud ja mõni neist on kohe eriti mõnus ja hea, aga nagu seda pärisarmumise asja pole küll siinmail ammu kohatud.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Panin Tinderi kinni (täna).

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“Luke Cage”, “Dirk Gently”, üldse Netflix ja kõik need veidrad dokud ja sarjad, mis seal on, oodatuim oli ilmselt “Gilmore Girlsi” filmid.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Ei usu. Ei oska vihale aega raisata enam.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Aziz Ansari “Modern Romance” on ikka väga-väga hea raamat.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Andrew McMachon. NOEP.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Veits paremat autot.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Issand, absoluutselt ei meenu ühtki filmi.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Ühendasime Maarjaga väed, pidutsesime tõelises meestekarjas ja värvisime kõigil huuled punaseks. Oli hurmav.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

No ei taha seda finantsasja jälle üles võtta, aga nii paraku on.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kleidid, Marilt saadud maailma ägedaim mantel, löss-saapad.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Kui ma midagi erakordselt lolli hakkan mõtlema, siis kangastub mulle A. hääl ja ta tavaliselt ütleb midagi sellist, et “Issand, sa oled ikka nii loll” ja siis kohe hakkab parem. Naabrinaise hääle kangastumisel on samasugune mõju.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Obama (ja tema bromance Joega).

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Trumpokalüpsis.

34. Keda igatsesid?

Milat.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Tööl on neid päris mitmeid. Eraeluliseltki tasuvad nii mõnedki inimesed eraldi esiletõstmist.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2016 õpetas.

Kuku klubis on ikka päris ohtlikud peod.

dangerous liasons

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mõned poisid ja tüdrukud on ohtlikud. Väga ohtlikud. Nad on sellised, et sa saad aru – õigem oleks neist hoida nii kaugele kui võimalik, sest see, see ei saa hästi lõppeda. Ja samas on nad nagu põlev lambipirn Eesti suveöös, ja sina oled nagu õnnetu ööliblikas, muudkui aga laksatad oma tiibu nende vastu, põrkud ja eemaldud ja jälle jõuad ringiga selle tuleni tagasi.

Need ohtlikud poisid ja tüdrukud, nad teevad elu kuidagi nii palju ilusamaks. Lihtsalt olemas olemisega, oma magneetilise kiirgusega täidavad nad sind üleni, nii et sõrmeotsast lööb särtsu ja varbad tõmbuvad konksu, kui sa neid eemalt tulemas näed. Sest jah, sa tead, et on nii ohtlik, nii ohtlik, aga ometi… Ööliblikad pole just kõige targemad loomaliigis.

Ja sul läheb pea täiesti segi. Sa võid olla seda leeki kandnud endas aastaid, sa ju tead, sa tead, et alati läheb nii, et sa oled pärast jalust niidetud ja pikali maas, sest see kõik ei mahu sinu sisse ära, aga ikka – kui see pirn põlema lööb, kannavad su tiivad otsejoones sinna, mõtlemata, nagu neil oleks oma elu.

See kõik pole ilmtingimata halb, see ohtlikkus polegi halb iseenesest. Loeb vist lõppeks see, kuidas sa selle kõigega hakkama saad. Mida sellest särinast kaasa võtad, kas lased sel end toita, oma leeki natuke hetkeks heledamaks lüüa, või siis põled üleni tuhaks, et hakata taas end sealt tossavast hunnikust maas kokku korjama, nullist üles ehitama.

See on fantastiline, et need ohtlikud inimesed on. Eredad, soojad, hästilõhnavad, unistuse-laadsed. Sest sa ju tead, et see ei töötaks, mitte iialgi. Ja ikka samas mõtled: aga mis siis, kui…

Hea väljend on ka selle kohta. The one that got away.

Mis pole päris täpne, muidugi. Sest keegi ei pääsenud minema, see ju kestab, see leek põleb, tiivad kannavad, kui me räägime minema pääsemisest, siis oleks pidanud eelnema mingi vangistamise akt, aga kui üldse, siis oled sa ise see, kes on oma tiivade vang.

Ja tiivad, need viivad ikka sinna, kus on kõige eredam leek. Kus on kõige ohtlikum.

 

hold on

Argielu 7 Replies

Brandon, kes tegutseb artistinime Rivvrs all ja keda mul on au nüüdseks oma netituttavaks nimetada (öelge veel, et mild stalking ära ei tasu!), on teinud ühe loo, mida ma kipun kuulama siis, kui ajad on sellised nagu praegu. Selle loo nimi on “Hold On” ja mulle tundub, et ma pean selle laulu sõnumit endaks mingi mantraks, kohati.

Sest nii väga on vaja vahepeal uskuda, et paremad ajad ootavad ees. Et ükskord leidub ka minu jaoks kusagil mingi parem õnn. Et see raske periood saab läbi, et ma pean lihtsalt suutma kuidagi selle enda õlult maha raputada. Et ma rabelen küll, jah, aga kui ma pean vastu, siis ma rabelen välja. Ja kuigi Brandon laulab ilmselt armastusest, siis ikkagi saab seda vabalt tõlgendada näiteks ka praegusesse – pole mõtet ennast (või hoidku, teisi!) süüdistada. It is what it is ja see saab läbi ja ma teen kõik, mis ma saan teha. Ja sellest peab piisama, minust peab piisama.

Teate, kuidas filmides kujutatakse alati seda üht õnnetut üksikema, kes elab peost suhu, istub ümmarguse köögilaua taga, kitkub meeleheites juukseid ja vaatab enda ees laiuvat arvetehunnikut, enamike ümbrikel kirjas kurjakuulutavad sõnad punases: “Final Notice!”?

Mul on liiga sageli just selle naise tunne. Et kui sellest istumisest ja juuksekatkumisest midagi kasu oleks, siis ma teeksin seda 24/7, võttes pause vaid magamiseks ja töötamiseks, ja siis edasi, juukseid kitkuma.

Kahjuks sellest muidugi pole mingit kasu. Filmides ka kuidagi, mulle tundub, ei osata hästi edasi anda seda närvesöövat ärevusega segatud tühjust, mis su hinge närib, kui su elu parasjagu sellise pöörde võtnud on. See tunne on nii kõikehõlmav ja õõvastav, et seda õlult raputada tundub võimatu.

Niisiis tegelen ma igasuguste jaburdustega, et sellest tundest lahti saada. Näiteks püüan teha kõiksuguseid tänulikkuseharjutusi; või siis asendada negatiivsed mõtted positiivsetega. Ma muidugi loen lootusrikkalt kõiksuguseid horoskoope, aga noh, Mangil oli õigus vist, tema mulle selleks aastaks eriti suurt õnne ei ennustanud ja seni on see täpselt paika pidanud.

Horoskoobid horoskoopideks, fakt on, et ma teen ju kõik, mis võimalik ja ma ei saa rohkem teha. Aga sellest mõttest või teadmisest mulle ei piisa. Jalgealune on koguaeg nii ebakindel, et enamasti hoian ma hinge kinni, õlad tõmbuvad iseenesest pingesse ja võimalikult kaelaligi, et ennetada järjekordset hoopi, mis võiks jalust lüüa (näitena: auto läheb katki, ootamatult tuleb mingi tantsulaager, vaja on osta rohtu või ükskõik, milline ootamatu väljaminek, milleks lihtsalt eelarves raha pole).

Seejuures püüan ma olla kohutavalt säästlik – muudmoodi ju polekski võimalik, eks ole. Säästlikkus on aga viinud lõpuks selleni, et näiteks pole mul talvesaapaid (st on, vanad käivad veel küll), mantli andis selga sõbranna, jope õde, ostmata jääb nii söögimaja lindudele (plekk-kauss käib küll), ei mäleta viimast korda, kui ostsin endale mõne raamatu või käisin näiteks (tööväliselt) kinos. Mind hämmastab, kui loen, et tuttav olla rahadega hädas ja järgmisel hetkel näitab ta, kuidas ostis uue jope. Ma ei saa aru, kas ma elan mingis muus reaalsuses? See tähendab – kui mul on raske (ja mul vist tõesti on), siis mul on päriselt raske, väljaminekud on loetud sendipealt ja seni, kuni kann püksitagumikust välja ei paista, ei tule mõttessegi, et endale uusi teksaseid lähen muretsema.

Ja siis ma vaatan ringi ja mulle tundub, et jah, asi pole lihtsalt mitte selles, et mul on raske ja ma püüan oma (issand-kui-kaua-kestnud-mõõnast) välja rabeleda. Asi on ikka selles, et minu reaalsus on mingi teine. Ma teen kuskil midagi valesti. Nii et lisaks tavapärasele uppimistundele lisandub mingi tohutu pettumus iseendas, et kuigi ma üritan, ma nii väga üritan, ei ürita ma tõenäoliselt piisavalt.

Lisaks ma olen nii kohutavalt väsinud, et mul on ajast aega ühed ja samad probleemid. Ma olen väsinud, et mu eelarveäpp on viimane, mida ma telefonis vaatan ja esimene, mis mind hommikul äratab. Ma olen väsinud, et ma olen sotsiaalselt kuidagi nii eraldatud. Mida vanemaks ma saan, seda rohkem mulle tundub see vaene olemine mingi äraspidise koormana, mis lisaks tavapärasele kurnatusele mõjutab minu sotsiaalseid suhteid. Ma lähen kolleegidega kord aastas dinnerile ja mul tuleb pärast arvet makstes pisar silmanurka, sest sinna läks minu nädala eelarve. Ma käin kord kuus sõbrannal külas, sest rohkemaks ei ole mahvi, ei logistiliselt, ajaliselt ega – mis peamine – rahaliselt. Kui paagis ei ole kütust ja puudub rongisõiduraha, siis enne palgapäeva ma kodust liikuda ei saagi, sest roheline kaart on vaid kaunistus mu rahakotis ja jalg-jala ette siitkandist kuskile eriti ei astu. Ma tõmbun aina rohkem enesesse, sest ma ei oska põhjendada enam inimestele, miks mulle on nendega kokkusaamine (peamiselt finantsiliselt) raske, miks ma end pidevalt tunnen alaväärsema inimesena, miks mul on lihtsam kookonisse tõmbuda. Ja samas ma igatsen inimesi nii väga, mida aeg edasi, seda raskem on aga kuidagi seda ust paotada ja neid sisse lasta.

See eraldatus, see on just peamine, mis närib. Poolenisti enda kujundatud, poolenisti olude tõttu tekkinud. Ma mõtlesin täna, et kui ma oskaks joonistada, siis ma joonistaks endast karikatuuri. See kujutaks sildi all “How others see me” rõõmsalt lendlevat, selfitavat ja naervat naisterahvast, laps ja kaks kassi käe otsas. Kõrval oleks teine pilt, sildi all “How I feel myself all the time”, ja see oleks ainult üks kriipsujuku, seal, kus peaks olema süda ja funktsioneerivad organid, on ainult üks suur lõputult haigutav auk, käed jõuetult rippu.

Aga õnneks ma ei oska joonistada.

Ühe asja saan veel teha, panna müüki kõik, mis mul veel on. Palju seda muidugi ei ole, üks suhteliselt mahakandmise piiril autoloks, ühed tutikad rulluisud, jalgratas.

Rohkem ma ju midagi teha ei saa, onju?

Huvitav, kas ma teen sellega vea, kui seda postitust parooli alla ei pane? Ühelt poolt ma tahtsingi seda niimoodi ausalt kirjutada. Et jah, vahel on nii, et kui sa oled oma elu sajandat korda pidanud hakkama nullist üles ehitama, siis jääd sa mingisse faasi pidama kauemaks, kui oleksid alguses arvanud või ammugi seda soovinud. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on olnud aegu hullemaid, sissetulekuid väiksemaid. Et jah – tänulikkuseharjutus! – mul on tõesti nii palju, mille eest tänulik olla, et mul on mu töö, et mul on mu toredad kolleegid ja et mul on need sõbrannad, kelle diivanil kord kuus maanduda. Aga et jah, üksinda ongi tegelikult, või noh, võibki olla (kindlasti on neid, kel üldse ei ole) väga raske. Ja kas ma pean teesklema, et mul pole, kui tegelikult on? Sest… sest, mis? Mõni anonüümne netikommentaator saab parastada ja hoogu juurde?

Noh, ma ei tea.

Mulle on alati tundunud, et kui ma panen asjad kirja, ka need raskemad (ja häbiväärsemad?), siis võib hakata kergem. Endal peamiselt ikka, sest kirja pannes kuidagi vabastad end raskematest mõtetest ja tunnetest. Pealegi, kui kirja panna ainult hala*, ei kõlba see kuhugi. Aga umbes samamoodi ei usu ma ka, et kirja peab ainult head panema – teate ju küll seda moodsat haigust, kus sotsiaalmeedia vahendusel elusid nii ilustatuna näidatakse? Noh, hehe, seda ohtu mul vist küll kunagi pole 🙂

Ühesõnaga, puhh, hakkas natuke kergem küll. Okei, rahadega – peamiselt püsikuludega siis – on ilge jama.

Aga nagu Naabrinaine kord ütles, see on ju kõigest raha.

Ahjaa, muide! Kohutavalt raske on rahaliselt rasketel aegadel mingitest toitumisprogrammidest kinni pidada, mida ma ju siiski üritan. Minu probleem teadupoolest on see, et ma söön liiga vähe, ja noh, väga raske on end sööma sundida, kui see oleks üks viis rahaliselt kokku hoida. Aga ma püüan. Sest sellest olen ma ka nii-ii tüdinenud, et mul pole üldse jaksu ja ma olen kogu aeg nii väsinud ja tegelikult on normaalselt söömine jummalast tore.

Kõige kurvem pilt, mille endast lähiajast leidsin, ja seegi juhtus kogemata, tegelt tahtsin vist vaadata, ega mul midagi näos pole.

__

*Issand, lugesin oma 2004. aasta sissekandeid ja see oli ikka puhas õudus ja õõv, kuidas üldse teie, mu armsad lugejad, seda pidevat pretentious tiinekajama taluda suutsite? Au ja kiitus teile!

hirmust

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Täna kirjutasin ma Postimehes kolumni, mis oli mulle isiklikum ja raskem kui teised. Ma kirjutasin sellest, kuidas mind esimest korda löödi.

Tähendab, eks kõik mu kolumnid ole väga isiklikud, ma nagu ei oskagi muudmoodi. Aga selle välja ütlemine niimoodi näo ja nimega, see oli väga raske. Ma olen siiani natuke tardunud olekus, ma tunnen korraga kõiki oma lihaseid, sest nad on pingul. Ma kuulen oma südant tagumas ja käed kleepuvad külmast higist.

Ma kardan.

Ma kardan, et see mees tunneb ära, et ma temast kirjutasin. Ma kardan, mida ta siis teha võib. Aga ma kardan ka muud. Ma kardan, mis tagajärgi see kõik mulle kaasa võib tuua. Ma kardan anonüümseid kommentaare, ma kardan näoga kommentaare.

Kui sa oled internetis kirjutav naine nagu mina, siis oled sa mingil määral ahistamisega harjunud. Tavaline kommentaar selle peale on ju lihtne: “Aga mis sa siis topid oma nime ja nägu ja arvamusi kõikjale, kui sa tagajärgedega diilida ei suuda!”

Ma olen elu aeg arvanud, et see on üks ääretult väärastunud argumentatsioon. Miks peab inimene by default kartma, lihtsalt sellepärast, et ta peab tarvilikuks natuke rohkem ja natuke avalikumalt oma arvamusi presenteerida?

Ma rääkisin eile julgustuseks oma sõbraga, kes saatis mulle lingi ühele tema aastatetaguse arvamusloo juurde. Talle oli selle jutu peale võõralt numbrilt helistatud ja öeldud, et küll ta üles leitakse. Ja alles siis ta näeb…!

Me kolleegidega jagame päris tihti lugusid sellest, kuidas jälle üht või teist meist on ähvardatud. Facebooki-ajastul on kohutavalt lihtne see ähvardus- või sõimukiri teele panna ja kui sa oled naine, siis sa saad neid kirju rohkem. Naisi ahistataksegi rohkem, kõikjal. Üheksa ohvrit kümnest on perevägivalla puhul naised ja muu sarnane statistika – see lihtsalt on üks reaalsus.

Muidugi viskame me nende kirjade üle nalja, sest huumor on üks parimaid kaitseid, mis üldse olemas on. (Lisaks, maitea, isiklikele turvameestele, vist.) Aga tegelikult ma suren sisimas iga kord natuke, kui ma mõne sellise kirja saan või kuulen, et mõnda mu armast kolleegi anonüümselt hooraks sõimatakse.

Ma olen nii palju oma elust veetnud kartes ja kahjuks ma pean tunnistama, et mingi hirm on minuga alati. Ja see ei peaks nii olema. Aga on.

/

Ahjaa, seda öeldakse mulle ka vahel. Et kuidas ma julgen neist asjadest niimoodi kirjutada. Eks seda on öeldud terve mu kirjutamiselu, vahel pigem natuke hukkamõistvalt (mõeldes tagasi blogi eraelulistele detailidele näiteks), vahel kummastuse või isegi põlgusega (mõeldes seksiteemadele), aga vahel öeldakse seda siiralt ja tänulikult. Ja see viimane osa, see vist ongi aus vastus sellele, miks ma julgen – miks ma julgen isegi siis, kui ma kardan. Kui ma kardan nii, et mu alaselg on krampis ka õhtul omas voodis lebades.

Nii et jah. Seda tahtsingi täna vist veel lisaks öelda.

Hoidke end, naised.

maailmade loomisest

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma Leave a reply

Facebooki On This Day rakendus on üks tore asi, aga vahepeal toob see meelde päevi, mida – mitte, et tahaks neid unustada, aga pigem, mille meenutamine ootamatul hetkel lööb hinge kinni.

Üks selline päev olla olnud 14. august. Muidugi on nüüdseks mul detailid läbi kõigi nende aastate valatud pisarate uduseks muutunud, faktid ja öeldud sõnad on mähkunud mingisse melanhoolsesse vatti, kus enam pole oluline, mis või miks või kuidas, jääb vaid tõdeda, et oli nagu oli.

Kuid sellegipoolest ei taha alati, et ootamatult sulle seda meelde tuletatakse. Muidugi nii, et keegi teine – ehk vaid see kõige lähemalt asjassepuutuv inimene veel – sellest aru ei saagi, mingi krüpteeritud märk, sõna, lugu, foto. Selline krüpteeritud jagamine, nagu on juba aastaid mul internetis kombeks; vahel on see isegi nii krüpteeritud, et ei saa ma isegi aastate möödudes enam aru, mida või keda ma täpselt sel hetkel silmas pidasin, mis tundevärinast rääkisin, kelle järele taevasse vahtides ja neid sõnu mõtiskledes hing igatses.

Ja nii ongi hea, nii peabki olema. Inimesele pole loodud kõik asjad meelde jääma, mulle meeldib, kuidas elatud hetkedest tuleb üks emotsioonide ja kirevälgatuste kompott, mida punase niidina läbivad Väljapoole Elatud Elud – need rajad, mida sa kõnnid avalikumalt: tööle, kooli, lasteaeda (või teistpidi, või siis edasi-tagasi). Veel on seal kompotis kõik need lausekatked, mis jäävad igaveseks meelde, mis ajas kasvavad, teinekord kahanevad – ja on täiesti jabur, näiteks, et üks sellistest lausetest, mis mitte kunagi mul vist meelest ei lähe, on kunagi kuskilt kellegi suust kuuldud ärr-ärr-teeme-nalja-höhö “kes peeruta kuseb, see kepita sureb” – aga! Sellest kõigest hoolimata on nende lausete hulgas ka ilusamaid, sügavamaid asju, kuid eks see elu olegi juba selline, kas pole, mõned hetked tunduvad ülevad ja tõsised, aga tegelikult lõppeks, labasus ja ilu on ainult ühe mündi kaks poolt.

///

Tegelikult mõtlesin ma täna selle üle, kuidas maailm on enamasti ühe päeva suurune. Kindla otsa ja lõpuga, sinna sisse mahub kindel arv asju ja kindel hulk tegevusi, sa võid anda pea, et sa võtad tööle jõudes esimese asjana masinast kohvi ja teise asjana lähed rõdule; samuti sa tead, et kui sa ärkad ebamäärase ärevusega, võib see kasvada suureks laineks ja sa tead, et tegelikult sellega saab võidelda, vahel ainult unustad ära, et kõik see noh, see on sinu enda kätes. Et maailm on ühe päeva suurune, et sina ise oled iseenda suurune. Et sa saad võtta sellel lainel sabast kinni, venitada ta endaga kaasa, viia sinna, kus sa tead, et hakkab parem – või selle inimese juurde, kellega rääkides hakkab parem – või selle muusika juurde, mida kuulates hakkab parem. Kõik need asjad, mis tuletavad sulle meelde, et maailm on ühe päeva suurune – ja et ta pole seda.

Niipea, kui see tõdemus sind uuesti tabab, saab kõik korda.

Näiteks nagu tookord sel 14. augustil, maailm OLIGI ühe päeva suurune. Sel konkreetsel päeval küll paistis, et selle päevaga senini teadaolev maailm lõppeb. Muidugi lõppeski, see juba ongi nende maailmasuuruste päevade häda, et kui see saab otsa, siis tagasi ta enam ei tule. Kuid selle On This Day üks suurimaid võlusid on see, et isegi, kui sa ohates teinekord tahaks justkui tõdeda, et sittagi ei muutu, siis tegelikult, mu armsad, muutub, koguaeg muutub. Lood oma maailmu igal hommikul uuesti, jätad eelmisest alles selle, mis töötab, mis sind veel õnnelikuks teeb, mis sind edasi aitab ja millega on mugav, hea, mõnus. Ülejäänu viskad minema, selle järele pimedatel õhtutel hinge valutades, aga siis hinge taas kokku lappides, pannes selle konkreetse hingetüki sinna mälestustekarpi, kuhu ta läheb kõrvuti esimese suudlusega, selle padjatükiga, millesse kunagi esimese murtud südame pisaraid valasid, klassilõpupiltide, armastuskirjade, kihlasõrmuste, kaelast rebenenu pärlite, mälupulgale laetud piltide, Doonaule ostetud laevapiletite, maast üles korjatud iseenesekildude kõrvale. Paned karbikaane kinni, mõtled korraks, miks sa küll seda bändi ikka veel kuulad (“Sest meeldib,” on lihtne vastus), pea vajub kuklasse, vihm peksab vastu akent, kass tuleb ja surub nina vastu kätt ja –

…homme saab uuesti maailma ehitada.

20160723_205054

 

kes sinu ruumi tuleks?

Elu väljaspool mulli, Läbi fotosilma 4 Replies

Täna nägin sellist und.

Ma olin ühes ruumis. See oli üsna lihtne ruum, väike aken oli ka, aga kuhugi sealt ei näinud. Ma olin seal justkui kellegi reisisaatjana. Ma ei mäleta, kes see inimene oli, aga igal juhul oli minu ülesanne seal talle seltsi pakkuda. Vahel tuua midagi juua, vahel värsket ajakirja.

Selles ooteruumis eriti ei räägitud, pigem istuti, mõeldi. Oli vaikne ja ajatu.

Kui selles ruumis kaua istuda, siis lõpuks, lõpuks juhtus see – kõigil inimestel juhtus nii, oli räägitud – et sinu ruumi ilmus lõpuks inimene, keda sa maailmas kõige rohkem armastad. Aga selleks pidid sa ootama kaua-kaua, kannatlikult, sügavalt enda sisse vaatama. Istusid ja ootasid, kuni lõpuks nägid oma eluarmastust. Ta tuli su ruumi ja see oli alati nii ilus hetk.

Me istusime seal ruumis kuude kaupa. Me ootasime.

Me ootasime, et teada saada, kuhu ma selle inimese edasi saadan. Mis ootab teda surmajärgses elus.

Aga sel konkreetsel korral, kui me seal istusime, lõpuks keegi tuli. See oli naeratav naine, pikad lokid õlgadele langemas. Ta käes oli paks mapp – see oli lahanguaruanne. Tuli välja, et inimene, kellega koos ma ootasin, ei olnudki surnud. Oli toimunud eksitus! Me olime istunud kuude kaupa seal ooteruumis ja kae nalja, inimene polnudki surnud!

Me vabandasime ette-taha, inimene oli mures. “Kolm kuud, mis küll vahepeal kõik toimunud on! Kas ma üldse saan tagasi reele?”

Ta üldse ei mõistnud, et selles ruumis ei mänginud aeg mingit rolli. Ja pealegi – talle oli ilmunud tema inimene.

Ma saatsin selle inimese rõõmsalt tema teele ja jäin mõtlema, et ei tea, kui ma ise selles ruumis istun ükskord – kes mulle ilmub? Kas mulle üldse keegi ilmub? Aga äkki… aga äkki ei tulegi keegi mu ruumi, isegi kui ma hästi kannatlikult ja rahulikult ootan?

Ühes järgmises unes ma juba rääkisin, et ma olin oodanud ja ma olin seda inimest näinud, vist. Järgmises unes ma nimelt olin juba trennis ja rääkisin treenerile murelikult, et tead, Martin, ma terve nädalavahetuse sõin ainult herneid, ikka pangede viisi, kas ma ikka võisin neid herneid süüa nii palju. Martin vastas unes (nagu ta täna päriseltki vastas, kui sellest talle rääkisin), et noh, herneid võib, need ei lähe vähemalt pekiks.

Aga unes ma ütlesin talle ka, et tead, mulle ikka saadeti sinna ruumi inimene. Kuid kes saadeti, seda ma ei mäletanud juba siis, saati nüüd. Ja üldsegi, ruumi-unenäos ei mäleta ma üldse, et keegi oleks saadetud.

Sellised lood minu uneilmas.

Kes sinu ruumi saadetaks, kui selline ruum olemas oleks?

i’m not gonna come back till september

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 11 Replies

No mina ei tea, kuidas teiega on, aga mul on vahepeal iseendast nii kopp ees. Eriti sageli juhtub seda siis, kui ma pean liiga palju iseenda peale mõtlema. Ja viimased nädal ja nats olen ma pi-de-valt pidanud iseenda peale mõtlema ja see on kohutavalt kurnav.

Tähelepanelikumad televaatajad on ilmselt juba märganud, et liitusin Korrus3 challenge’iga pekid põlema panna. Pikemalt kirjutasin sellest portaalis, aga lühidalt võiks asja kokku võtta nii, et suva see pekk, hea kui saab midagi hea eesmärgi nimel ära anda, aga mul on pigem selline eesmärk, selline lihtne. Tahaks, et oleks rõõm teha. Et liigutamine tekitaks hea tunde, mitte ei peaks end sundima ja pressima, sest et peab. Et noh, tervisik elu ja blabla, võiks ju kauem elada jne. Tahaks nagu päriselt seda tunnet tunda, mida ma ei mäletagi, millal ma viimati võisin tunda.  Kui ma praegu mõtlema hakkan, siis ei ole ma pikalt iialgi vist millegi tegemist nautinud. Kaob esialgne vaimustus ja noh, nii ongi. Tuleb uus shiny thing, proovin seda, kuni jälle…

No igal juhul, ma olen pidanud kohutavalt palju iseenda peale mõtlema. Mitte kõigest endaga aega veetma, sellega on okei, seda ma oskan. Endaga on üldiselt mõnus, kui ei pea just mingeid pidevaid vestlusi maha pidama – nagu ma nüüd pean.

Niisiis, täna on selline väga mustvalge päev. Algas millalgi eile juba, või üleeile? Kui mul kuskilt jälle mingi uus koht valutama hakkas ja ma MEGANÄRVI läksin, sest tra küll, noh!

Oot, ma tulin midagi muud rääkima tegelikult vist…

Mm…

Seda vist, et kuidagi kurb ja õnnetu on, eriti kui endaga kah tülis oled. Kõik muu võibki maailmas hästi olla, ratsionaalne mõistus võib sulle ära seletada, et okei on, teed okeisid asju, suhetega on hästi, ümbritsevad toredad inimesed, kass oksendas vaiba asemel põrandale ja noh, väike win igas päevas. Aga kui tunne on siuke väikse õnnetu truuta tunne, kes tahaks köögilaua alla pugeda, põlvede ümbert haarata ja mitte kunagi sealt välja tulla, sest emme, Daki kiusab!!!

Kõik see toob kaasa eriliselt lärmaka pea. Mulle muide meenus, et sama lugu oli umbes aasta tagasi ka, kui pea oli nii kohutavalt lärmakas, et augustikuumus tahtis ära lämmatada, olla ei osanud kuidagi, heitsin töö juures regulaarselt põrandale pikali, sest ei suutnud adekvaatne olla. Et see suvine värk, see ka nagu üldse ei sobi mulle – kõik on nii ere ja palav ja koguaeg on lärmakas, sest sõitma peab aknad lahti ja koguaeg puhub rõve palav tuul otse kõrva ja siis valutab kõrv ka veel takkatipuks ja no teate noh, siuke viuviuviu hommikust õhtuni käib peas, kuigi suust püüan ma seda mitte välja ajada eriti, sest no jumala eest, kes seda jura veel kuulata viitsiks.

Ja tahaks nii hirmsasti Midagi Head. Teate küll seda tunnet. Midagi head. Mõnd ööd, kus magama ei minda, mõnd valusaks naerdud kõhulihastega lõppenud dinnerit sõpradega, mõnd hästi tugevat kallistust, mis iialgi ei lõppe, mõnd uppumist silmadesse, mõnd silmade sulgemist rannaliival (kui peas on õnnis vaikus), kasvõi peatäis nuttu kuluks ära, ükskõik mida, midagi, mis paneks elama, mis lööks elektrilöögina varvastest sisse ja otse südame kaudu sõrmeotsest välja.

Tahaks midagi, mis oma peast korra välja tõstaks, kuhugi eemale lennutaks, maha lajataks ja siis saaks sealt väiksest lombist end kokku korjata, inimeseks voolida ja edasi minna, suunurk muigvel ja pea kuklas.

Teate seda tunnet muidu? Öelge palun, et ma pole selles üksi.

Soundtrackiks meie Itaalia-tripi põhilugu.