Ma olen pikemat aega tahtnud kirjutada armastuskirjadest. Või õigemini, nende puudumisest minu elus. Hämmastaval kombel pole mul ühtegi armastuskirja, minul, kes ma nii väga kirjasõna armastan ja neid isegi teinekord kirjutanud olen. Ja see teeb mind nii äraütlemata kurvaks ja mul on tunne, et mind on mingist olulisest saladusest välja jäetud või et ma ei ole väärt kogema seda kummastavat tunnet, mida pakub spetsiaalselt sulle kirjutatud armastuskirja lugemine.

Kui päris aus olla, siis tegelikult on mul meeles, et esimest korda öeldi mulle “Ma armastan sind” kirja teel. Ma võisin siis olla 12aastane ja me veetsime teatud osa oma suvedest Saaremaal. Sõitsime ka praegu seal käies sellest külast läbi, ma tahtsin näha, mis emotsioone see mus tekitab, aga tegime ühe valepöörde ja ei jõudnudki mu lapsepõlvede mängumaale.

Aga siis, need kirjad. Saaremaal elasid naabertalus kaks venda ja nende kaksikutest õed. Õigemini elasid nad vist Tallinnas, aga nende vanaisa elas seal ja nad käisid samamoodi suveti maal. Võib-olla ma mäletan midagi valesti, äkki need poisid elasid pidevalt seal ja õed elasid Tallinnas? No igal juhul, oli vanem vend, kes oli minuvanune ja kandis huvitaval kombel Rüblikuga sama nime – kuigi samas, miks peaks see olema huvitav, see on suhteliselt levinud nimi. Ja oli noorem vend, kes oli Siki-vanune. Ning muidugi juhtus siis nii, et kuna me olime ainsad lapsed kümne kilomeetri raadiuses või nii, siis mängisime me pidevalt koos ja mingil hetkel, kui me polnud enam päris lapsed ja olime natuke juba teismelised, juhtus midagi lapsepõlvearmumise taolist. See oli midagi hästi süütut ja lihtsat, selles polnud midagi füüsilist. Me mängisime jätkuvalt koos, aga vahepeal me kiusasime teineteist natuke, kavalate naerunägudega, sest kuidagi hästi oluline tundus teise läheduse otsimine, ükskõik kas siis kullimängus või põlde mööda joostes.

Tülli läksime me vaid ühe korra, kui noorem poiss kivisõda mängides kogemata Sikil kiviga kulmu lõhki lõi, siis ma kriiskasin ja kisasin ja needsin neid maapõhja ja vandusin mitte iialgi enam selle talu rahvaga tegemist teha. Kulm paranes ära ja me suhtlesime edasi. Kuni tuli aeg koju tagasi minna. Siis me leppisime, et hakkame teineteisele kirjutama, mina ja see naabripoiss ja vist Siki ja see teine naabripoiss ka. Mul on meeles, et mingi aeg ma talt kirju sain, ju kirjutasin isegi. Ja mul on meeles, et mingil hetkel teatas ta oma vigases koolipoisikäekirjas, et ta armastab mind. Ja kui rõõmus ma olin.

Aga siis sai see läbi ja vanavanaema suri ära ja me enam ei käinud Saaremaal ja nüüd ma ei mäleta enam selle poisi perekonnanimegi. Ma hoidsin neid kirju alles, hindamatu väärtusega ju!, aga nüüd mäletan ma vaid seda karpi, milles ma neid säilitasin, kuid kirju enam muidugi alles ei ole. Ja mul pole aimugi, kuhu need saanud on. Teadlikult ma neid hävitanud muidugi pole. Aga mida pole, seda pole.

Millest on väga kahju, sest need olid mu ainsad armastuskirjad. Kui ma oleks seda suuremaks saades teadnud, oleksin ma neid kindlasti suurema hoolega hoidnud. Aga ju ma arvasin, nagu ilmselt päris paljud enesekindlamaks muutuvad teismelised tüdrukud arvavad, et ma saan oma elu jooksul veel küll armastuskirju… Sain ma jee.

Ja nüüd, alati, kui ma kuulen The Belovedi “Sweet Harmony” lugu, mis tol armumisesuvel raadiotes koguaeg mängis (ma praegu vaatasin, see oli 1993. aasta lugu, nii et ma olin veel noorem, 9 lausa, või siis 10 äkki, kuid samas tundub, et ma võisin ikka natuke vanem olla, aga kes see enam teab), tuleb mulle see poiss ja see meie süütu lapsepõlvelugu meelde ja ma ei suuda jätkuvalt uskuda, et tema on ainus inimene, kes mulle kogu mu kirjasõnast läbi imbunud elu jooksul on armastuskirju saatnud.

Ma ise olen neid kirjutanud, jaa. Kui algas meie suhe Inimesega, siis ma kirjutasin talle kirju. Nüüd, muidugi, ma pigem ei kirjuta, isegi mitte köögilauaposti, sest see tundub… kuidagi nagu kaduma minevat. Nagu seda ei oleks märgata, et kuskil on mingi sõnadega paber. See tundub olevat kuidagi asjade seatuse probleem, arvan ma. Rüblikuga, jah, oli köögilauapost, ja mõned meie kõige olulisematest punktidest meie suhtes said märgistatud kirjutatud paari sõnaga (ükskord sain ühe väga valusa kaardi koos väga valusate lilledega, ükskord jätsin ma ise väga valusa köögilauaposti), ja oli ilusaid sõnumeid ka, eriti alguses, kui ma ei väsinud talle armastussõnumeid (nii SMSide, emailide kui tavalise paberkirja näol) saatmast, sest oli kaugsuhe ja nii. Aga vastu ei saanud ma üldiselt midagi. Mõned inimesed lihtsalt pole sõnadega sõbrad, tundus mulle ja ma arvan, et see vist ongi põhjuseks.

Veel üks asi, mis on vist üldse kõige lähedasem armastuskirjale, mis mul on õnnestunud saada. Härra kirjutas mulle luuletuse ja see on mul senimaani alles. Kuigi ma luulet hästi ei mõista. Olulise väärtusega ikkagi, mälestused inimesest on alati olulised.

Samas Sikil oli hunnikutes armastuskirju. Kuigi ma ei tea, kui väga ta neid hindas või mis ta neist arvab. See vist on ikka nii, et sa tahad seda, mida sa ei saa.

Äkki on armastuskirjade aeg lihtsalt läbi saanud? Või siis millegipärast on mind õnnistatud armastuskirjadevaba karmaga? Ma ei tea. Ainus, mis ma tean, on see, et ma ei ütleks ära mõnest armastuskirjast. Kui kasvõi kõik need noormehed, kes on mulle elu jooksul armastust vandunud, oleksid teinud seda mõnigi kord kirja teel, oleks ma natuke rikkam. Mulle tundub. Nüüd mul on vaid jäänud mälestused tänavanurkadel seismistest ja emotsioonide karussellidest. Mis on ka hindamatud. Aga kirjad… Kirjad võiks ka olla.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/the-beloved-sweet-harmony.mp3]