Tag Archives: intestines
pikemalt vingu ja hala
Ma vist peaksin oma öist purset natuke põhjendama, kasvõi iseendale, tunne on vähemalt selline.
Terve selle aasta on mind jälitanud kohutav ebaõnn ja halb karma. Algas kõik juba talvel tervisehädadega. Sellele järgnes arvuti ebaõnn ja bluescreen of death. Noh, olgu, mõneks ajaks sain tööarvuti, aga siis ei olnud enam tööd ja arvuti pidin ka tagasi andma. Algas mu kurikuulus “viime arvuti parandusse saaga”, mille käigus vahetasin ma firmaga miljon meili sisuga “kuidas mu arvutil läheb?”, saades vastuseks pidevalt “saatsime tehasesse, tuli tagasi, ei suudetud viga ära parandada, saadame uuesti tehasesse, vast kahe nädala pärast saab”.
Tänase seisuga võib vist arvutisaaga lõppenuks lugeda. Lõpuks otsustati mulle anda uus arvuti, sest vana pidi olema parandamatu. Siis, pärast mitut kuud, pakkus firma ka lõpuks asendusarvutit, kuni oma uut ootan. Sain uue arvuti kätte – selgus, muidugi, et mu dokumendid kõik kadunud. Okei, saatsid kettaseadme, kus kõik mu asjad peal. Läksin kopeerima – selgus, muidugi, et täpselt see üks kaust, kõige olulisem, kus kõik mu dokumendid peal, ei avane. Access denied. Hvaking NTFS ma ütlen.
Lõpuks pärast ponnistusi (miks on mu arvuti seadistatud nii, et tavakasutajal pole adminniõigusi?! KES tuleb selle peale, et mitte anda mulle oma arvuti juures kõiki õigusi? Üks neid “kaitseme arvutit omanike eest” vandenõudest (a la Vista)?) sain oma asjad kätte. Muidugi, selle jaoks läks kogu päev ja ainus kord, kui ma ei saa meile pidevalt tšekkida – jään tänu sellele ilma öisest Tartu tornides ronimisest (oma viga, ise ma korrutan koguaeg, et mind saab pigem kätte meilitsi kui telefonitsi), mis viib nii suurde kibestumusse, et hoia ja keela. Aga noh, arvutiga peaks vähemalt kõik olema. Ptui-ptui-ptui. Neli kuud peaaegu. Normaalne, eks.
Ja rääkimata muudest jamadest, mis mind jälitavad. Rahad seisavad kinni projektide taga, mis seisavad. Tööd ei ole, st midagi on, aga mitte nii palju, et toidaks. Üks isiklik projekt, mida võiks siis nüüd aja olemasolul arendada, seisab kah, sest pea on nii paksu masendust täis – no ei näe mõtet enam mitte millegi loomisel. Ja ei oska ka sellises meeleseisundis, kõik, mis välja kukub, on saast.
Ning tõsiasi, et ma pean oma kodulinnas elades üürima korterit lapsevanema halbade otsuste pärast. Ning tõsiasi, et mu õde on eelisseisus ja jääbki sellesse. Ning tõsiasi, et hvakk, raha ei ole ja mõne kuu pärast, kui tööd ei tule, tuleb tagasi ema juurde kolida. Jälle!
Raha ei ole ka selleks, et oma tervisele vajalikke asju soetada, sellepärast on ka must masendus. Haigekassakaarti pole. Sellest, et tegelikult oleks vaja prille ja käia üle viie aasta hambaarsti juures, ei hakka rääkimagi, see on liigne luksus.
Ja CV Online’is on ainult üks minu erialane tööpakkumine (kandideerisin muidugi, aga kandideerides pole ma kunagi ühtki tööd saanud). Mis on nii valet selles, et ma tahan oma kodulinnas oma erialast tööd teha? Tartus, muide, on ka elu, kurat! Aga mitte tööturul, paistab.
Variante on muidugi ka. (a) Võtta vastu üks tööots ja hakata Tallinna vahet kütma ja tegema lugusid, mida tegelikult, hinges tunnen, teha ei tahaks. (Aga tahtmistes ei ole tegelikult enam asi, kui külmkapp on tühi jne.) (b) Kandideerida, kandideerida, kandideerida, kuni lõpuks näkkab. (c) Kolida Tallinnasse – seal oleks tööd kindlasti. (d) Kolida kohe tagasi ema juurde ja vaadata siis edasi.
Ma tahan ainult elementaarseid asju. Oma kodu, haigekassakaarti, tervist kontrolli alla. Mingit sissetulekut. Tartus elamist.
Lisan siia Blog Action Day vaimus ka natuke rahajuttu.
Olen nüüd juba mõned kuud elanud ilma mingisuguse sissetulekuta, ainsateks rahaallikateks mõned artiklid, mida siia-sinna kirjutan. Ilma Inimeseta oleks vist ammu ära koolenud. Praegused ajad on kahtlemata kõige vaesemad, mis on üldse kunagi olnud – isegi ülikooliajal, kui oli pidevalt rahahäda, ei olnud asjalood nii hullud, sest siis toetasid isa-ema ja ma elasin lapsevanema korteris (=ei mingit üüriraha). Nüüd selliseid lõbusid ei ole ning hoolimata töötustaatusest jooksevad kohustused edasi. Sest, noh, laenupuhkus pole päriselt see, mis on välja reklaamitud. Õppelaenule puhkust ei anta ja intresse pead sa ikka edasi maksma, mis on teadupoolest sama suured, kui laenu põhiosagi (vähemalt minu puhul). Ja kõik muud asjad, järelmaksud jne, jooksevad ka edasi.
Niisiis võib öelda, et Maailmapanga kriteeriumite järgi kuulun ma ülimate vaeste klassi, sest kuus on mul kulutada ehk paarsada krooni, mis üle jääb, kui honorarirahad on siia-sinna üliolulistele võlanõudjatele ära paigutatud. Vaesusega harjub, tegelikult. Ainult vahepeal kisub seest kokku, kui ma mõtlen, et kurat… Tahaks endale midagigi lubada, midagi pisikest, ainult korraks! Näiteks osta mõni raamat või talvemantel… Või kasvõi lilli koju laua peale! Aga noh, need hetked mööduvad ja primaarseks saab jälle õhtusöögi kombineerimine või püüd leida raha mõne laekunud arve jaoks.
Kõige selle talumise teeks lihtsamaks ka see, kui vastavalt stereotüübile nälgiv kirjanik olles tõepoolest aju paremini tööle hakkaks ja leidlikkus jalust lööks. Kuid, koos antud olukorraga on hinge pugenud ka lootusetus ja allaandmishimu, seega leidlikkusesööste ei tule ja kõigel on juures veame-kuidagi-välja-maik.
Ärge saage minust valesti aru. Enamuse ajast ma vingumisega siiski ei tegele, aga kui näed, et inimesed planeerivad pulmi ja ostavad uusi punaseid diivaneid; või kui näed, et pole võtta enam kuskilt midagi noh – siis lööb hetkeks pea kohal kokku.
Kõige jubedam on muidugi see, et haigekassat pole. Jah, teeks ennast FIEks, aga siis peaks ju ise hakkama maksma sotsmaksu ja – nagu öeldud, ei saa võtta sealt, kust midagi võtta pole.
Aga siis võtad end jälle kokku ja surfad CV Online’is ja kirjutad paar asja jälle valmis ja… Nii see eluke veereb.
Iga päevaga samm surmale lähemale.
Lõppu üks päevakajaline pilt ka.
Kaitstud: forget-me-not
Suure Valge Lehe Hirm ehk kirjutamiskrambist
Erinevate saatusepöörete tõttu juhtus nii, et jäin mina töötuks ja otsustasin, et nüüd oleks õige aeg proovida siis valmis kirjutada nii mõnigi asi, mis mul peakolus ringi on sõudnud, oodates oma aega. Jah, Epuga kahekesi on kirjutatud küll ja kirjutame veelgi, aga et prooviks siis niimoodi üksinda. Et nagu päris kirjanik või nii. Ja mitte ainult novelle, mis mul millegipärast lihtsa(ma)lt tulevad, aga et midagi Suurt. (Mitte ilmtingimata diipi. Diiplust pole praegu päevakorras väga.)
Oli mul isegi hea mõte. Võiks öelda, isegi Väga Hea Mõte. Suurepärane kontseptsioon. Tabas see mind muidugi ühe mu järjekordse laineharjaperioodi ajal, kui üldse peas miljon mõtet siblis ja ringi käis ning õnneks oli mul piisavalt nutti see mõte ka üles kirjutada.
Ja siis tuli vahele see novellikogu koostamine (mis, muide, on jätkuvalt töös, ootan septembri lõpuni lugusid) ja nüüd siis võtsin kontseptsija-lehe lahti, et noh. Kirjutaks siis nüüd.
Täiesti pekkis. Ei saa. Ei oska. Ei tule. No ei tule sõnagi! Minul, kes ma olen võimeline kirjutama igast asendist, kasvõi pea peal seistes, absoluutselt kõigest! Ja nüüd – selline kramp, et ei saa hingatagi, kui lahtist Wordi dokumenti vaatasin.
Eks sel oli mitu põhjust. Ajaline faktor oli. Et no tahaks kiirelt valmis saada (aga nagu öeldakse – haste makes waste). Ja et siis see PEAB tulema sitaks hea, sest idee oli ju nii sitaks hea. Ja hirm oli persse keerata kõike.
Maadlesin oma blokiga igatpidi, mõtlesin end lõpuks haigeks, ei miskit. Kirjutasin midagi kokku – küündimatu saast. Isegi blogi ei kirjuta keegi nii halvasti. Alustasin uuesti. Ikka saast. Vingusin natuke siin ja seal, otseselt head nõu saamata (tundsin puudust, et ei kuulu kuhugi kirjandusrühmitusse, ja nüüd olen eriti kade, et Jim näiteks Purpurmusta kuulub, nagu ta täna uhkelt teatas).
Proovisin kõiki oma tavalisi tehnikaid – pudel veini, suitsud ja vaikus. Aga ei õnnestunud saavutada üht ega teist, sest inimene kirtsutab alkoholi ja suitsude peale nina ja ausalt, ei anna sama efekti rõdul suitsetamas käimine. Mitte nii, nagu oli Vanasti, kui sai köögilaua taga istutud ja tossatud, klahvid klõbisemas. Vot need olid ajad…
No igal juhul. Proovisin igast muid asju ka, näiteks muude tekstide kirjutamist vahepeal ja kirjanduskaugete inimestega suhtlemist (mille peale läksin ma ainult närvi kusjuures, eriti ühe konkreetse kirjanduskauge inimese peale, aga selles oli ilmselt süüdi inimene, mitte tema kirjanduskaugus). Ei midagit. Ikka istus see fail dekstopil ja kõõritas mind etteheitvalt.
Võtsin siis ühe targa raamatu kätte ja hakkasin lugema. Back to basics. Ja sain aru, mis mul puudu on. Ma pidin veel põhjalikumalt tausta minema. Ja ma läksin põhjalikult. Ma koostasin peategelas-tšikile isegi sünnihoroskoobi, kurat küll. Ma surfasin internetis ja koostasin kondikava (mida ma ilmselt ei kasuta, aga vähemalt on ta olemas). Ma lugesin siit-sealt asju, tegin märkmeid ja…
…jõudsin järeldusele, et KÕIK tuleb ümber kirjutada (jah, selleks ajaks mul midagi juba oli).
Nüüd praegu siis ma kirjutan ümber ja tekst on läbi teinud totaalse muutumise. Ma ei tunne enam ära, kes seda kõike kirjutab! Ma ei tea, kas see on hea või halb, eks näeb. Äkki on veel halvem kui enne? Aga vähemalt on kramp üle ja ma suudaks alustada teistmoodi (ilmselt), kui vaja on.
Üks põhireegel, mis alati töötab. Alati tea oma karakterist rohkem, kui teab lugeja.
Ja mul on pool pudelit veini isegi alles!
ei mingit apdeiti
Üks vastikumaid asju sellise poolkõva vindumise juures on see, et sa nagu oleks haige ja nagu ei oleks ka. Haigusele viitavad mitmed tõsiasjad, näiteks:
- igale haigusele omane meeletu enesehinnangu langus, ehk siis sa tunned end pisikese junnina ja mitte miski ei suuda su tuju parandada
- jõuetus, mis teeb isegi sellisest lihtsast asjast nagu nõudepesu totaalset eneseületamist nõudva meistriteo
- üldgeneraalne Sitt Tunne ™
- hea on olla ainult teki all väikses keras. Eriti hea, kui saab samal ajal vinguda, kui sitt on ja keegi teeb pai.
Terveks olemisele viitavad aga tõsiasjad, et:
- tegelikult sa ju suudad funktsioneerida, näiteks mingeid mõttetuid blogiposte toota ja isegi natuke täiest küündimatut teksti tulistada
- teadvus on alles (ja töötab täistuuridel, eriti, mis puudutab eelpoolmainitud väikseks junniks olemist)
- mured lähevad veel korda (täielikult haige olles on kõigest pohhui, sest olla on ikka Ilgelt Sitt ™, aga praegu suudad sa veel muretseda selle pärast, mille eest meie väike leibkond ülejäänud kuu elab ja kas arvutit enda käes hoidvad tüübid kavatsevad sulle selle homme tagasi anda),
- aga samas sa ei jaksa nende murede lahendamisega eriti tegeleda (mis käib pigem esimese nimekirja alla)
Bää, ma ütlen, ja olgu olla, et homseks on kõik hästi! Ja Kroku ja Malignus ei aita asjale üldse kaasa. Tundub, et tõesti, hooaeg on selline.
Teekonnad unelmate lõppu
Käisin eile Afanasjevi filmi “Teekond unelma lõppu” vaatamas. Ning nagu juhuslikult pidasin enne seda päeval maha pika vestluse oma eksabikaasaga, mis lõppes väga positiivsetes toonides. (Tundub, et me ikkagi suudame tsiviliseeritud olla, ja see on tore.) Tema jutust jäi aga kõlama miski, mis Afa filmiga haakus. See Ekspressi artikkel… Üks ta sõber oli arvanud, et ma üritasin selle kaudu temalt vabandust paluda (eksabikaasalt siis, mitte sõbralt).
Esimene reaktsioon oli: pfft! Mismõttes. Meie vabandustpalumised on toimunud ja vajadusel toimuvad edaspidigi privaatselt. Sest see, mis TEGELIKULT juhtus (kirjutagu kollased blogid, mis tahes), on ikkagi meievaheline ja kui see pole olnud avalik, siis pole ka põhjust avalikult vabandust paluda. Artikkel oli pigem siiski lihtsalt ühe blogi lugu, näidates, kuidas asjad võivad teinekord perspektiivist välja minna. Kindlasti kohe ei olnud minu blogi meie lahkumineku põhjus, lahkumineku põhjus ei olnud ka blogimine või minu raamatud. Põhjus oli hoopis muu. Blogimine lihtsalt… oli foonil olemas. Vahepeal liialt esile tungides.
Igal juhul.
Afanasjevi film pani mõtlema. “Kui sa liigud kunstnike ja kirjanike seltskonnas, siis pead sa arvestama, et kõik, mis sa teed või ütled, võib varem või hiljem jõuda luuletusse, raamatusse, laulu, pilti, filmi,” ütles eile Andra. Ning meie, loomeinimesed, ei oskagi teisiti. Me elame oma tundeid läbi oma loomingus ja loominguga. See lihtsalt käib meiega koos nagu püksid käivad persega. Kui me seda ei teeks, siis me poleks loomeinimesed.
Üks variant, kuidas oma valu läbi elada ja sellest üle saada, on tegutseda nagu Afa. Kõik-ausalt-ära-rääkida-stiilis. Teine variant on korjata kilde, emotsioone ja nad näiteks ilukirjanduseks vormida. Sel viisil, privaatselt, tegutsed sa ainult iseendaga ja jätad teised välja. Dokumentaalvormi kasutades puudutad sa aga ka teisi ja võid niimoodi, puudutades, teistele ka haiget teha. Igaüks teeb ise omad valikud, kuidas täpselt ta toimetab. Aga mingil viisil jõuavad alati kõik meie juhtumised, valud, igatsused, õnnelikolemised, lahkuminekud – kõik jõuavad varem või hiljem meie loomingusse. Kui sa liigud iseenda seltskonnas ja oled juhtumisi loomeinimene, siis pead sa valmis olema selleks, et su tunded lõpuks su loomingusse jõuavad.
Lahkuminekud on alati väga koledad. Kaks inimest, kes üksteist armastasid, teineteise kehakumerusi peast teadsid ja üksteisele kõige sügavamaid saladusi usaldasid, muutuvad. Nad muutuvad koledaks, õelaks, kättemaksuhimuliseks, kibestunuks… Ja siis see läheb mööda. Ainult see tuleb ära tabada, et sel hetkel, kui sa oled kole, ei tohi teha midagi mõtlematut, mida sa pärast kahetseda võiks. Sest siis sa ei saa võtta seda tagasi ega selgitada – sorry, ma olin vihane.
Lahkuminekud on alati koledad, aga minu meelest oli Afa film ilus ja aus. Ning see ei olnud üldse kättemaksuhimuline, kole, kibestunud. Ma ei tea, kas see nõudis temalt suurt eneseületamist või mitte, aga igal juhul on see… Ühe inimese ühe valu kroonika. Ning tal on õnnestunud kõndida õigel poolel, mis puudutab teistele inimestele selle filmiga liiga tegemist. Minu meelest.
Minu kirjutamisblokk aga kestab. Äkki ma olen liiga õnnelik viimasel ajal?
2.35am
Leban voodis, kuulan, kuidas vihma sajab. Tunne on, nagu istuks keegi eestoas diivanil ja krägistaks aeg-ajalt. Tegelikult on – ilmselt – ainult vihm vastu plekki.
Eile oli sürr moment, kui vaatasin üht Grey anatoomia osa, kus oli hästi vaikne stseen – vaid Christina Ricci ja anestesioloog, kes pumpas mehe kopsudesse õhku. Mees nimelt oli end bazuukaga tulistanud, ja siis see Ricci hoidis seda pommi seal, et ta ei lõhkeks. No igal juhul. See stseen oli hästi vaikne for obvious reasons – kõik olid evakueeritud ja liigutada ei tohtinud ja üldse. Oli ainult see hingamise kahin.
Ühel hetkel ma avastasin, et olla on nii soe ja mõnus ja turvaline… Ning järsku ärkasin kui unest – ei! See hingamise kahin tuleb ju kõlaritest, mitte teisest toast.
Ootan oma meest koju, homme õhtul juba… Aga ikkagi.
Rohud ei aita, und ei tule. Proovisin kirjutada, aga ei tule välja eriti hästi. Tähed vahetavad kohti jne. Pea on depressiivseid ja natuke loomingulisi mõtteid täis. Logisin sisse oma vanasse postkasti ja piilusin natuke oma vana kirjavahetust, imelik hakkas. Piinlik ja. Hoopis teine mina.
Meenusid sala-armumised (mis ilmselt olid “sala” ainult minu meelest, ja kõik tegelikult teadsid), meenusid imelikud ööd, imelikud asfaldil-lebamised… Seda, mida otsisin, ei leidnudki.
Ma ei teagi, mida ma otsisin. Hingerahu vist. Aga see ei tulegi enne, kui hingamine tuleb päriselt teisest toast või minu kõrvalt, minu inimesest.
Mures olen, isegi ei tea, miks. Natuke, ei, palju tühi on olla. Natuke pidetu, aga see möödub. Ei oska prioriteete paika panna hästi.
Nüüd ma panen hoopis Ruja ja Joy Divisioni mängima ja las 70ndad võtavad selle üksiku ja tühja korteri üle, kus ma praegu sees olen koos oma kahe ammu unedemaale sõitnud karvakeraga. Ja siis võib-olla tuleb enne koitu uni, ja siis võib-olla olen homme parem, kui olin eile.
Unes nägin, muide, suhteliselt hiljuti, taas libahundiks käimist. Ja taas sama stsenaarium: ema saatis…
RUJA!!!
Igal pool on juba küll ära öeldud, et Ruja on nii-nii hea, aga kuna ma just tulen sealt, täis sellist… uskumatut kogemust, pean ma seda jagama.
See on lihtsalt uskumatu, kui hea rolli tegi Võigemast Rannapina, milliselt mõjus Risto Kübar Nõgistona… Ja muidugi, kes oleks võinud arvata, milline talent peitub “Kodu keset linna” heledapäise ja tagasihoidliku Henri ehk Sergo Varese sees? Mees andis endale selle rolliga sellised mõõtmed, et kõik see tunne ei mahu minu sisse praegu lihtsalt äragi.
Ja mis siis, et sadas vihma vahepeal ja et natuke olid käed külmast kangeks tõmbunud, kui ovatsioonide ajal oleks tahtnud neid küljest plaksutada; ja mis siis, et kõht valutas ja mu ees istusid töllid. See kõik oli seda väärt ja rohkemgi!
Ma ei suuda ette kujutada, millist tööd pidid Semper ja Ojasoo tegema, et kõike seda, mis on Ruja, kokku panna selleks, mis oli täna seal laval… Kui palju räägiti sümbolite keeles… Ühelt poolt oleks nagu vaadanud väga head filmi, teiselt poolt aga oleks nagu olnud ise seal sees. Kui nemad jõid šampust, kahetsesin ma valusalt, et olin ühe pudeli šampust maale jätnud. Kui nemad Tartu Levimuusikapäevadest rääkisid, olin ma solvunud, et ma olen sündinud 84. aastal. Ja kui Gunnar Graps oma lühikese kilje laval tegi, ja sellest ainult kahe vihjega märku andis, olin ma rõõmus, et selle ära jagasin.
Arutasime pärast, et ei tea, kas Nõgisto või Rannap ka solvusid. Ning jõudsime järeldusele, et miks nad oleksid pidanud. Rannap – jah, küll ülbe ja Suur Isiksus, aga tõeline geenius! Ja Nõgisto… Oh, mul on Nõgisto vastu praegu väike armumine vist.
Kui karm on mõelda, kuidas kõik hääbus… Üks Eesti vägevamaid bände lihtsalt hääbus 80ndate lõpu segasesse aega, kuigi – ka praegu on ju samamoodi. Ikka on vaja saada raha, ikka on vaja saada paremaid esinemisi. Ja Eestist on neid raske leida. Ja siis juhtubki nii, et andekad tüübid lõpetavad lauldes laeval purjus soomlastele, joovad ennast põhja, nii et pole toidurahagi… Ja surevad. Enne tehes veel viimase esinemise nimetus (olgu, Rogun oli) Tadžikistani mägikülas.
Kõhe küsimus jääb. Kuidas taipas Reet Linna Olav Ehala Alendrilt selles telesaates küsida: “Kuidas sa end vee all tunned?”
Mul oli raske pisaraid tagasi hoida, kui järsku sai sümbolite keelest selgeks, et… See, mis seal laval on, on viimne õhtusöök. Apostlid ja Alender, Kristusena.
Ja siis oligi kõik vaikseks jäänud…
(Ma nüüd uurisin järgi, et Alenderi jaoks oli see sõit Estonial siiski esimene, mitte ta ei olnud seal juba pikalt laulnud. Me enne jäime selle üle pikemalt arutlema. Ja mul on tunne, et Alender võis olla bipolaarne.)
shadowplay
Ma olen 70ndatest praegu täiesti läbi imbunud ja meie autoderütmilise, natuke augustilämbese ja pähklitega šokolaadilõhnalise korteri seinad ka. Ma arvan, et Inimene pole kunagi pidanud kuulama nii palju 70ndate muusikat järjest, aga ma ei saa, ma tahan seda kõike korraga hoomata, ma pean muudkui kuulama ja kuulama ja aina uusi lugusid peale panema ja juba olnuid pähe õppima.
Lisaks muidugi maitseaineks ka “Noori autoreid ´77”, kes siin seinte vahel nüüd ringi kõnnivad ja mind aeg-ajalt inspireerivad. Pidevalt on lahti fail nimega “käsikiri”, loen ja toimetan, siis jälle viskan diivanile pikali ja kuulan Buzzcocksi või Clashi ja vahepeal Sex Pistolsit ja natuke Bowiet ka, maiuspalaks ammu pähe kulunud Stranglersit. Ma tean, kui pinnapealselt ma praegu sellest üle libisen, tegelikult asjade tõelist suurust ja sügavust tabamata, kuidas saakski tervet üht suurt ja hoomamatut muusikalainet nii kiirelt endasse koguda, võib-olla ma loodan, et see juhtub osmoosi teel.
Vaatan nukralt oma kaht kollase ümbrisega “New Wave Classics” CD-plaati, mis oli, õigemini on, üks hinnalisimaid kingitusi, mida ma oma töökohast kaasa sain. Mäletan hästi, kuidas see fotograaf need mu lauale poetas ja ma lubasin talle mingit muusikat vastu kinkida, aga ei jõudnudki selleni. Enne läks tema ära, siis läksin mina. Eh, elu.
Daki-lugejad, mäletate? Kunagi ma kirjutasin pikki postitusi nii, et lugude pealkirjad, mis kirjutamise taustaks mängisid, panin ma kursiivis lõikude vahele ja kirjutasin vahepeal kontrollimatult, natuke ülbelt ja hindavalt, aga alati emotsionaalselt muusikast? Huvitav, mis sellest Dakist on saanud, mõtlesin ma, kui täna hommikul üles ärkasin ja esimese asjana “Love Will Tear Us Apart” laulsin.
Vaatasin ära “24 Hour Party People”, vaatasin ära “Controli” (“Hah, siin ta ütles ju tegelikult cunt, mitte stupid twat, oli ju teises filmis, oli ju?!”) ja saan aru, mis Jim mõtles, kui ütles, et tunne on, nagu oleks vähi saanud. Ma õppisin Ian Curtist vihkama ja armastama samaaegselt, ma vihastasin ta peale vahepeal nii korralikult, et silme eest läks mustaks. Ja ma kardan, et järgmine kord, kui ma tantsupeole lähen (mitte ei tantsi ainult oma magamistoas), siis ma tantsin samamoodi epileptiliselt nagu tema laval.
Vaat see on legendaarne. Need liigutused.
Nüüd me jõudsime ringiga tagasi (või edasi?) New Orderini, we’re here to stay.
Midagi on veel õhus. On tunne, nagu hakkaks lähenema äike, selline sumbunud meeldiv lämbus, mis teeb natuke ärevaks. Käisime täna turul, ostsime ube ja värskeid hapukurke ja sibulaid ja rääkisime tädidega herilastest, kurkidest, soojast ja külmast veest. Ma olin unustanud, millise toreda emotsiooni avaturg annab, kuidas seal kõik sügiseti lõhnab ning värvikirevalt silmi paitab ja kuidas seal kõik kohe kasutavad ära su oskust mitte tingida või vastu vaielda (“No võta ikka kaks kilo! Need on head oad!” – “Olgu, ma võtan kaks.” Tõde oli, et ükski kilo mahtus vaevalt potti. Aga no küll jõuab veel süüa hommegi.), sest kuidas sa ütled ei toredale vanaprouale, kes palaval pühapäeval on maalt linna tulnud, et kümnekroonise kilohinnaga oma kätega korjatud oad maha müüa. Eksju.
Aga midagi on veel õhus, on-on. Ma olen tundnud end viimastel päevadel veidralt, arusaamatult imelik on olla. Aga see võib, muidugi, olla ka PMS, nagu naistel sageli ette tuleb. Ning see, et eile sai üle pika aja ergomeeterdada, jõudu teha ja niisama jõumasinaid näppida, elab tänaseni õrnalt kontides ja lihastes ja ütleb: tubli tüdruk. Ja ütleb: hea on. Ja ütleb: hakka nüüd kirjutama kirjutama, ära lämise siin blogis.
Roger that, dear body of mine.
alustan uut raamatumeemi
Praegu ringleb blogisfääris taas üks raamatumeem, mis minu meelest ka mõni aeg tagasi juba ringi käis – märkida sajast raamatust ära need, mida oled lugenud, lugemas, sirvinud või pole üldse puutunudki. Selle asemel (see on minu meelest lugejatele pikk ja igav, ise on vast põnevam teha) alustan uut raamatumeemi, mille idee sain Oprahi ajakirja lugedes (jap, ma lugesin Oprahi ajakirja).
Ühesõnaga, valisin riiulist viis (tegelikult küll kuus, aga seletan töö käigus) mulle mingil põhjusel olulist raamatut ja tutvustan neid teile.
“Lilled Algernonile”, erinevad autorid. Ilmunud aastal 1976.
Ma ei mäleta täpselt, kui vana ma võisin olla, kui esimest korda seda eemaletõukava kaanega teost sirvisin, aga mäletan selgelt oma emotsioone, kui selle esimesest korda läbi lugenuna käest panin. See oli lummav! Millised maailmad! Tegu on anglo-ameerika ulmekirjanike valitud novellidega. Kui kummaline oli lugeda, et aastaks 2000 pidi mõne kirjaniku nägemuse kohaselt olema igas kodus isiklik robot. Ja need kolm surematut robootika seadust! Ning muidugi, nimilugu. Seda lugedes nutsin iga kord, kui kurb oli selle lõpp ning millist lähedust tundsin ma Algernoniga, valge hiirega. Igal juhul tegi see teos mu silmad lahti ulmekirjanduse põnevate ja lõputute horisontide ees. Senimaani neelan ulmekaid äärmise rahuloluga. Igal juhul soovitan esimesteks sammudeks neile, kes ulmekirjandusest midagi ei tea. Ja vahepalaks neile, kes on liiga Potteri-maailma ära kadunud.
“Seme Amacemilt”, Roberto Piumini. Ilmunud aastal 1990.
Ulmekirjandusest rääkides… Ma olin selle raamatu ilmudes kuueaastane. Suure tõenäosusega lugesin seda enne kui “Lilli”. Tegu on itaalia kirjaniku lasteraamatuga, mis räägib Amacemi elanikust Semest. Amacem on planeet, kus puud tiirlevad ringi, jõed voolavad ülespidi ja mered moodustavad mäed. Amatšemlased ise on suure punase pilvega pea kohal. Nad suhtlevad omavahel pilvi ühendades, samuti aitab see pilv neil edasi lennata. Elavad amatšemlased oma puude otsas ning kui amatšemlane otsustab, et tahab kaaslast, mõtleb ta temast, sööb ära ühe vilja ja hommikul ärgates istub noor amatšemlane tema juures oksal. Seme sündiski niimoodi, aga tema looja leidis peagi, et Seme peaks natuke universumis ja maailmaruumis ringi vaatama – nii palju oli Semel uudishimu. Nii asubki Seme teele, leides palju veidraid planeete ja nende veel veidramaid elanikke. Seebiplaneet, haiglaplaneet, planeet, kus sõidab rong isadega, kes tulevad tagasi, lehmaplaneet, Seme planeet… Tegu on küll lasteraamatuga, aga loen seda senimaani suure armastusega. Ma ei saanud seda nimekirjast välja jätta, mis siis, et tegu on pisikese lasteraamatuga. Sellepärast ka kuus raamatut siin.
“A Concise Chinese-English Dictionary for Lovers”, Xiaolu Guo. Ilmunud aastal 2008.
Sellest raamatust olen ma juba põgusalt paar korda kirjutanud. Selle raamatu leidsin Cambridge’ist tagasi tulles, kui keerutasin Stanstedis taskus viimaseid paunde ja tuiasin Bordersi raamatupoe ümber. Sealt leidsin sooduspakkumise, kolm raamatut 18 paundi eest. Ideaalne! Leidsin kingituse inimesele (“Bad Men: Guantanamo Bay and the Secret Prisons”) ja Birxile (ei mäletagi, mis) ja endale võtsin selle. Mina-tegelane on Hiinast Inglismaale keelt õppima saabunud tüdruk. Autor kirjeldab väga põnelat kultuuride põrkumist, läbi pidevalt paraneva minategelase inglise keele on näha tema arengut, tema mõtlemise muutumist. See, kuidas ta leitud meesterahvaga suhtleb, kuidas erinevad kahest erinevast kultuuriruumist pärit inimeste ootused suhte suhtes… Lisaks pakub see palju ilusaid ja huvitavaid mõtteid, millesse tasub pikemalt süüvida. Kaunis raamat, natuke kurb ja päris palju õpetlik.
Home is everything. Home is not sex but also about it. Home is not a delicious meal but is also about it. Home ise not a lighted bedroom but is also about it. Home is not a hot bath in the winter but is also about it.
“31 Songs”, Nick Hornby. Ilmunud aastal 2003.
Mulle väga meeldib Nick Hornby. Tema raamatu põhjal valminud film “Elu edetabelid” on üks mu lemmikuid. Nii raamat kui film (sest mulle väga meeldib ka John Cusack). “31 Songs” puudutab minus nii kirjandushuvilist kui ka melomaani. Nick võtab ette 31 talle läbi elu olulist laulu ja räägib ära lood, mis nendega seostuvad, samuti räägib ta bändide ja lugude ajaloost, mis on hariv ja põnev, tänu just Hornby heale keelekasutusele. Äärmiselt huvitav, äratundmisrõõmu pakkuv, küsimusi tekitav (tahaks ka seda lugu kuulda!), humoorikas, intiimne… Kõik, mida healt raamatult ootaks. Raudselt üks mu lemmikraamatuid.
“Sügisball”, Mati Unt. Ilmunud aastal 1979.
Nüüd küll on film sellele raamatule uue mõõtme lisanud, aga ma pole senini filmi näinud ja seega sellel pikemalt ei peatuks. “Sügisball” tuli mu ellu aastal 2006, kui olin just Tallinnasse kolinud. Oli augustikuu, õhtud läksid pimedamaks ja vihmasemaks, kui ma seda raamatut oma voodisse pugedes lugesin. Kui külma, üksiku, melanhoolse tunde see tekitas! Ja samas paradoksaalsel kombel lisas jõudu ja jättis sooja tunde kõhtu – ma ei ole üksinda. Selles linnas on võib-olla sadu inimesi, kes tunnevad end nii nagu mina: üksikuna, väsinuna, rutiinis kinni olevana, millegi nimetu järgi igatsevana. Mati Unt oli geniaalne mees, ma igatsen teda väga.
“Läänerindel muutusteta”, Erich Maria Remarque. Ilmunud aastal 1983.
Siinkohal peaks vist märkima, et need “ilmunud aastal” käivad nende trükkide kohta, mis mul olemas on. Igal juhul. Kui koolikirjandusest üldse miski nii tugevalt mind elu üle järele mõtlema pani, oli see “Läänerindel muutusteta”. Ilma selleta ei kujutaks ma oma kooliaega ettegi. Lugesin seda vist nii mitu korda, et lõpuks olid mul mõned kohad pähe kulunud, teised aga iga kord nagu uued. Ma arvan, et nüüd ma loeksin seda hoopis uue pilguga, arvestades inimest ja seda, millised uued mõtted on tema olemasoluga mu elus tulnud. Ning milline on päevapoliitiline seisukord. Ma hindan seda raamatut aga ka teises mõttes, selles “kadunud põlvkonna” mõttes. Ma ei ole veel päriselt oma peas suutnud seda formuleerida, aga väljend “meie põlvkond” on mulle viimastell päevadel väga palju uusi ideid pähe toonud.
/
Pikaajalised lugejad kindlasti imestavad, et miks ei sattunud nimekirja mõned teised mu igavesed lemmikud, näiteks Bristoli “Sajandi öömajad”, mõni Pratchett, kõik Palahniuki teosed, Bukowski. Aga sellepärast, et suhe nendega on pikem ja veel liiga lähedane. Ma ei oska neisse veel objektiivselt suhtuda (kui see üldse kunagi ongi võimalik). Ma loen jälle Chucki raamatut “Haunted”, just lõpetasin “Snuffi”, Bukowskist on aga isu täis, eriti kui ta jõudis “massidesse” (kes, minu arvamuse kohaselt, ei suutnud teda mõista). Ja isu täis temast ka selle tõttu, et ta muutus lõpuks liiga ennast kordavaks.
Hunter S. Thompsoni raamatud on aga vist Birxi käes (mõned või üks või mitu, ei mäleta), ja mul on nende lugemine pooleli jäänud ning ma ei oska arvata, kuidas see mees mind veel mõjutama hakkab. Kindlasti tema mõju mulle jätkub.
Pealegi, häid raamatuid on nii palju, et neist viis parimat eraldada on võimatu. Need on vaid viis/kuus sellist, mis on minusse sügava jälje jätnud ja mille juurde ma ikka ja jälle tagasi pöördun. Ja mis olid raamaturiiulis, mitte näiteks selles kastis, millele ma praegu seda kirjutades jalgu toetan.
Nii, aga tagasi meeminduse juurde! Nüüd ma palun, et näiteks Birx, Nirti, Toša (kui tal aega on), Eva-Liisa ja Jaanika võtaks korraks aega ja seisaks raamaturiiuli ees ning kirjutaks lühemalt või pikemalt viiest oma lemmikraamatust. Kui te muidugi viitsite.