Tag Archives: intestines

kividest

Määratlemata 3 kommentaari

Aeg-ajalt, kui ma olen kurb või endast väljas või niisama tahan mõelda, siis lähen ma autoga sõitma. (Õnneks on meil praegu palju säästlikum auto kui seda oli Opel.) Varem asendas seda surnuaias jalutamine (kui mul veel oli surnuaed, kus käia) või niisama tänavatel uitamine. Viimase kavatsen ma täna veel ette võtta, sest ma olen extremely kurb, aga see selleks.

Oma suures ahastuses ja minna-tahtmise-meeleolus oskasin ma ainukese kohana sõita suvilasse. Emps oli öelnud, et marjad on valmis ja ootavad ammu sööjaid, seega oskasin ma ainukese kohana, kuhu põgeneda, selle välja mõelda. Põõsaste vahele.

Tõsi, ma ei veetnud seal küll teab mis palju aega, aga niipea, kui ma panin suhu esimese mustsõstra, tabas mind nostalgiline mälestustevoog. See oli nii järsk ja ootamatu, et mõjus lausa nägemusena. Kõik need suved maal vanaema juures… Epp kirjutas just hiljuti, kuidas tema lahutamatu lapsepõlve osa on kindlasti maal vanaema juures oldud aeg. See on ka minul nii, ilma ei kujutaks ma ettegi!

Kuigi, rääkisime hiljaaegu Sikiga, kuidas vanaema oli äärmiselt kaitsev, isegi liiga. Kui linnavanaema lasi meil ringi rännata ja ei muretsenud me pärast üleliia, siis maavanaema kippus sageli ütlema, et ei tohi minna sinna või tänna ning veel parem, kui me nende pahade poiste või tüdrukutega ei mängiks. See ongi vanaemade kohus, arvan ma. Eriti nende vanaemade, kelle juures lapsed pidevalt ei ole – linnavanaemaga ju elasime koos.

Siis meenus mulle, kuidas sealsamas suvilas oli üks meie lemmikmängukohti suur kruusahunnik, mis suvilaehituseks kohale oli toodud. Need kivid! Oi, need olid põnevad! Senimaani on mul komme huvitava mustriga kive üles korjata ja koju vedada. Inimene viis mind ükskord isegi spetsiaalselt karjääri selleks, et ma saaks kive korjata. Ja koju tuua. Nüüd nad täidavad vaase, mis kannab ka praktilist eesmärki, kuna kassivolaskid kipuvad ju lilli närima ja kakkuma, nii võib vaas kergelt ümber käia.

Kivid siis. Me istusime õega tunde kivihunnikus ja ehitasime kividest igasuguseid asju. Üldse mängisime me palju kividega. Näiteks Saaremaal (oo, see on koht, kus ma saan jälle rõhutada, et ma olen siiski veerandiku ulatuses saarlane!) mängisime me karjamaa-heinamaa äärde poetatud ja juba samblasse kasvanud kividel ja vanadel kiviaedadel. Üks lemmikmänge oli muidugi “soo” või “põlev maa”, mis sisuliselt tähendas seda, et kividelt maha ei tohtinud kukkuda, pidi kivilt kivile hüppama. Siis mängisime me kividel veel kodu ja kohvikut ja poodi – ühed kivid olid koduks (suurem kivi elutuba, väiksem magamistuba, kõrgem kivi köögicounter), teised kohvikuks (need, kus keskel oli suurem kivi, mida ümbritsesid mõned väiksemad “toolid”), kolmandate juures tegutses pood. Sama mäng oli meil ka maavanaema juures, kelle aia taga oli hea kogu sobivas suuruses ja kujus kive. Saaremaal oli veel üks suur rändrahn, mille otsa ronimine oli tõeline väljakutse. Aga kui juba olid üles saanud, siis oi! milline maadeavastaja tunne oli. Ja kui kaugele sealt nägi! Üle traktorikuuri kaugele-kaugele heinamaale välja, teiseltpoolt üle ilmasõjas hukkunud sõduritele püstitatud mälestusmärgist ja külavaheteest ja murakaid täis kiviaiast kaugele-kaugele metsatukani välja!

Huvitav on see lapse fantaasialend… Pole üldse palju vaja, et mõte tööle hakkaks. Ja nii tekibki tühipaljast põllukivist lapse mõtteisse imeline maailm täis kohvikus kohvitavaid daamesid, valge kitliga üles keeratud käistega poetädisid ja imelisi kaupu, mida saab kõike osta vaid mõne saarelehe eest…

Ma igatsen neid aegu tagasi. Vahepeal. Aga täna seal mustsõstrapõõsa all igatsesin ma neid eriti.

Aegu, kui kõik oli nii palju lihtsam, kui kuupäevad ei lugenud, kui rahaks olidki saarelehed, kui kivist piisas koduks.

because i love you too

Määratlemata 3 kommentaari

Tänu eilsele Undergroundi sünnipäevale maitseb täna kohvi väga plekiselt. Aga tuleb tunnistada, et mõnus on, kui on koht, kus kõik on sõbrad-tuttavad, kui on koht, kus saab häbitult tantsida Led Zeppelini saatel ja kus Onu Bella viskab oma plaatinahallide (ta ei värvi neid) juuste välkudes nalju segamini väga hea muusika ja infokildudega. Ning kus korra aastas maksab õlu 15 krooni. Klubikaardiga.

Me muidugi oleme juba korra UG-st pikemalt videoblogis jauranud ka.

Seoses kõige sellega tahtsin ma täna teha postitust “Nagu kaks tilka vett” ja kirjutada, et Vahur Afanasjev näeb välja täpselt nagu Urge Overkilli (Pulp Fictioni soundtrack, “Girl, You’ll be a woman soon”) laulja Nathan Katrood, aga ma ei leidnud kummastki veebist head pilti, nii et te peate ise seda ette kujutama. Mis pole sugugi raske, kuna nad on sarnased ja kui te teate, miuke Afa välja näeb, siis ongi juba probleem lahendatud.

Mida aga ilusa ja pika nädalavahetusega pihta hakata, ei tea ikka veel. Folgile nagu ei viitsi, aga samas nagu viitsiks ka, aga ei viitsi vist rohkem (Birx, ei hakka kisama!). Randa nagu viitsiks, aga ei viitsi ka, sest noh, ma tean, mis juhtub, kui ma liiga kaua päikese käes vedelen ja see pole sugugi mõnus. Pruuniks ei saa ma nagunii iialgi ja ebaühtlaselt punaselaiguline olla võib tunduda nii ahvatlev kui tahes, ikka nagu ei viitsi. Samas saaks siis süüdimatult raamatuid neelata ja mitte midagi teha, võib-olla vollet mängida ja lõputult ujuda…

Misveel, misveel…

Isa ütles Ekspressi artikli peale ühe huvitava mõtte: blogimine täidab tegelikult inimestevahelist tühjust. Mõtles selle all just seda nn isiklikku blogimist. Tulen selle mõtte juurde kunagi tagasi.

Hüplikult kohe ühele teisele teemale: käisime üksõhtu Siki ja Birxuga Lõuna-Eesti tripil, ujusime alasti kaunis metsajärves Võrumaal ja otsustasime tagasi tulla Räpina kaudu. Ohsakurat! Räpinast pole midagi alles jäänud, vist KÕIK teed on üles kaevatud! Paukusin Aapo suunas, et miks kurat ta midagi maininud pole oma blogis ega inimesi hoiatanud mitte autoga Räpinasse minema. Birx küsis selle peale targalt: aga kas Aapol on üldse auto? Hiljem sai mõistatus lahenduse, kui tema punast juuksepahmakat ühe teatud kauni tütarlapse kõrval oma majast mööda jalutamas nägin. Tjah, ka ma põgeneks, kui terve mu kodulinn oleks üles kaevatud…

Kui välja jätta Räpina-kogemus, oli tegu ühe ideaalse suveõhtuga… Täpselt nagu see kord, kui me käisime Pühajärvel paadiga sõitmas, hiljem vedelesime tunde saunas ning veel hiljem väänasime konte Twisteriga. Või täpselt nagu see kord, kui mängisime vollet, hiljem tillisime-grillisime Birxi tagaaias, hüppasime batuudil ja rääkisime väikekodanlikku juttu, sekka muidugi ka natuke ebakorrektseid nalju ja südamest tulevat naeru…

Kas ma olen viimasel ajal öelnud, kui väga oma oma sõpru armastan? Nendega power-walkida, jaburalt irvitada, paralleelselt erinevates korterites Oprah’st Rick Springfieldi eri vaadata ja naerukrampe saada, öösiti Tartu vahel ekselda, maniakaalselt Maroko-plaane teha, lambist Võrumaale alasti ujuma sõita, öösel kastemärjal batuudil hüpata ja külili käia, Underis tekiilat juua ja tantsida, lauajalkas metsikult huilates väravaid skoorida ning õhtul kõige nende ideaalsete päevade ideaalseks lõpuks ühe kalleima sõbra sooja ja sõbralikku kaissu pugeda…

Elu on hea.

Lõpetuseks maniakaalselt homeeriliselt ja-muud-epiteedid suurepärane Rick Springfieldi surematu hitt “Jessie’s Girl”:

Tartust

Määratlemata 11 kommentaari

Nirti kirjutas Tartust nii:

Tartu pole piisavalt suur, et olla suur linn ja ta pole piisavalt väike, et olla väike linn. Kes siis jääb Tartusse? Tartus on kõige suurem kontsentratsioon neid inimesi, kellele see pole sünnilinn ega unistuste linn, vaid lihtsalt mingisugune hägune vahepeatus; kalts, millega oma unistusi läikivaks poleerida ning siis see kalts nurka visata ja see teebki selle linna nii mürgiseks…

Muidugi tahtsin ma esimese hooga vastu vaielda, kuid mõtlesin natuke, ja tegelikult: see, mida Nirti kirjeldab, on tõesti paljude Tartu. Aga minu Tartu on teistsugune. Õigemini, mingis punktis on see selline olnud – ma olen läbi elanud kõik need “aa, sa käid Treffneris, tore on” teemad, pidanud vabandama end korduvalt, miks ma ise ei läinud Treffnerisse, kuigi sinna sisse sain… Olen ka end hulluks õppinud, et kuidagi õigusteaduse eksamilt ikkagi läbi saada (lõpuks sain E ja mind ausalt jättis see külmaks, mind ei huvitanud keskmine hinne nii nagu huvitas mõnda).

Aga mingit maniakaalset tutvuste tagaajamist, unistuste poleerimist, kõrgeid ambitsioone – seda ma ei mäleta. Ma mäletan, et ma olen alati tahtnud teha vaikselt oma pisikesi asju. Kirjutada üht-teist, käia Toomemäel jalutamas, trehvata täiesti juhuslikult sõpradega (sest see on tõesti ainult Tartus võimalik; Tallinnas pead sa “juhuslikku” trehvamist sõpradega kolm päeva ette planeerima ja siiski ei pruugi see juhtuda), sõita veerand tundi Verevisse ujuma, teine veerand Otepääle suusatama. Mulle meeldib elada linnas, kus sa jõuad absoluutselt igast punktist ka ilma taksorahata turvaliselt ja suhteliselt kiirelt koju. Mulle meeldib, kuidas Tartu sügisel noorte säravate silmadega tudengitega täitub.

Tööga on siin muidugi kehvasti. Ajakirjandusväljaandeid on meil siin ühe käe sõrmedel, “tuntud nägusid”, keda terve Eesti teaks, ainult Vanemuisetäis rahvast. Vähemalt nii paistab Tallinnast.

Kohati ajab mind vihale see suhtumine, et Tartu on surnud koht. Ei ole ju! Meil on siin rohkem kui kaks konkureerivat külapoodi, meil on siin isegi rohkem kui kaks konkureerivat kõrgkooli! Meil on siin palju toredaid ja andekaid inimesi, kes vaid ootavad, et laiem üldsus neist ja nende geniaalsest loomingust teada saaks. Kuid millegipärast olen ma sageli põrkunud Tallinnas just selle müüri vastu: “Mis Tartu… Tartust ei ole ju midagi kirjutada… Meil siin aga, näed, on Pulma-Anton…” (või kesiganes) Ja ma ei ütle, et see on alati ja kõigiga nii, ei ole, aga sellist suhtumist tuleb ette… Veel hullem, kui sa peaks näiteks mainima Viljandit, Abja-Paluojat või mõnd muud “olematut” kohta.

Praegu olen oma paanilised tööotsingud hetkeks ootele pannud (sest ma päriselt pean naisteraamatu peagi valmis saama, või st, meie peame:), pealegi jagub õnneks kaastöö-otsasid, kui ise piisavalt sebida ja endale jalaga tagumikku peksta – kuigi, tõsi, ära sellest ei ela), sest ma ei suuda teha endaga ja maailmaga just sel teemal rahu. Miks tänases internetiseerunud Eestis on ikkagi ainuke “õige” linn, kus töötada ja elada, Tallinn, kui rääkida eriala-keskselt? Tartus muidugi saab teha ajakirjanikutööd, aga vahepeal tundub, et need vähesed, kes seda veel püüavad, võitlevad väga donkihotlikult tuuleveskitega. Meenub ülikooliaegne anekdoot sellest, kuidas Pullerits sõitvat igal hommikul bussiga Tallinnasse ja igal õhtul tagasi… Kui palju selles jutus tõetera oli, ei teagi, aga see illustreerib hästi ajakirjandusosakonnas levinud hirme-ootusi-arvamusi. Mitte keegi ei planeerinud Tartusse tööle jääda, ikka Tallinnasse, Tallinnasse… (Mõned küll lõpuks jäid.)

Üks põhjus, miks ma olen oma paanilised tööotsingud hetkeks kõrvale pannud, on ka see, et ma ei ole valmis jälle Tallinna vahet sõitma, tegelikult. Esimese hooga mõtlesin, et küll ma jõuan, aga kui ma lugesin oma vanu postitusi sellest ajast, kui aasta tagasi Tartusse tulin ja terve augustikuu pool aega siin ja pool seal elasin.. Uh, ei taha enam/jälle. See sõitmine on ikka üks nüri tegevus. Jah, tõsi, aeg-ajalt tuleb seal käia, kuna tõesti on terve hea hulk allikaid just sinna koondunud ja üks õige ajakirjanik ei peaks oma päeva telefoni otsas veetma, vaid ikka inimestega suhtlema, aga siiski. Ma veel loodan, et on võimalus.

Ja kui ei olegi, eks siis tuleb jälle Tallinnasse kolida, muigas ta kibedusega ja lahkus lavalt vasakule (tööd tegema).

and all the time

Määratlemata 4 kommentaari

Unes nägin, et mul valutas pea ja ma olin haigeks jäänud. Tegelikult valutavad kaelasooned.

Unes nägin veel Härrat, keda millegipärast olen mitu ööd järjest unes näinud. Täna sai mul lõpuks kõrini, teda sai liiga palju ja ma hakkasin nutma ja karjuma: “Kas te ei saa aru, et ma olen temast pidanud nii palju kordi üle saama…?! Ta on mulle nii palju haiget teinud…”

Nutsin ja kõõksusin, kuni enam ei jõudnud ja ärkasin, nutsin veel.

See kõik tuletab mulle meelde, et ma pidin kirjutama Õigetest. Aga ehk natuke hiljem.

PS: Eile oli täiuslik päev. Täiuslik.

Armunud naise faasid

Määratlemata 5 kommentaari

Eilne suburbia-idüll äärelinna majakese tagaaias koos grilli, veini, batuudi, sauna, kutsa ja toredate sõpradega oli igas suhtes äärmiselt produktiivne. Üle pika aja olid naised jälle minu ümber koos ja kuna me oleme armsad ja natuke hullumeelsed ja meile meeldib teha inimkatseid ja inimeste käitumist jälgida ning seda kategoriseerida, nimekirjadesse panna ja faasistada, siis seekord panime ritta armunud naise käitumis- ja mõtlemisfaasid (et mitte öelda mustrid*).

1. Suur õnn ja rõõm. “Jee, ta helistas!” Õnne ja rõõmu faas on täis totraid naeratusi, ootamatutel hetkedel naermapuhkemisi, seda muidugi kõrvalseisjate jaoks täiesti arusaadamatutel momentidel. Õnne ja rõõmu ajal on naine kindel, rahulik ja… noh, õnnelik. Sest tal on oma südame- ja silmarõõm, kes vastab ta tunnetele – mis saaks sellest olla paremat!

2. Igatsus. Kui esialgne telefonikõnest tulnud eufooria on lahtunud, järgneb igatsuse-faas, kui silm kiikab pidevalt telefoni poole, et kas äkki keegi juba ei ole helistanud või smsi saatnud… Aga ei. Ta ei ole helistanud. Ja no, eks ole ju liiga vähe aega ka möödas, pealegi leppisime me kokku, et ta ju helistab alles õhtul… Aga ikkagi! Igatsus on ju nii suur! Ei tea, kas ma peaks talle ise äkki helistama? Ei, siis ta peab mind kindlasti liiga pealetükkivaks..

3. ja 4. – Ärevus ja kahtlus. Ja sellist mõtteliini mööda jõuab naine peagi ärevuse ja kahtluseni. Aga mis siis, kui ta ei tahagi mind enam? Mis siis, kui ma sain millesti valesti aru ja ma pidin talle äkki ise helistama? Või äkki olen ma ikkagi seda kõike ette kujutanud? Miks ta juba ei helista…?

5. Viha. Miks ta kurask ei helista?!?!

6. Ükskõiksus. Noh, olgu siis, eks ta ise teab. Mul on ükskõik temast, helistagu või mitte. Kukkugu ta telefon vetsupotti kasvõi, ikka on ükskõik. Peaks hoopis telefoni välja lülitama, et näidata kui ükskõik mul on? Ei, tegelt – kui ta helistab, siis ma ei võta vastu! Vot see peaks talle näitama, kui ükskõik mul on! Haah!

7. Õnnetus. Miks ta siis ei helista juba…! Mida ma olen valesti teinud? Selles faasis toimub üksikasjalik viimase kõne läbianalüüsimine: mis ta mõtles selle lausega? Kas äkki siis, kui ma seda ütlesin, võis see tunduda, et ma ütlen hoopis seda? Ühesõnaga, ma olen ikka kõik pekki keeranud! Vastik, rumal olen! Üäää…

8. Ja taaskord õnn ja rõõm. See järgneb siis, kui see oodatud kõne lõpuks ikkagi tuleb (ning siis võetakse telefon vastu väga malbelt, võib-olla visatakse mõni vimkagi: Oi, tere… Milline Martin? Aa, sina… Ma üldse ei oodanud su kõnet! Aa, et kokku saada… No ma ei tea, mul on nii palju teha, aga eks ma vaatan, vast mõtleb välja midagi…” Ning taas hakkab kogu tants ja trall otsast peale.

—

*Mul viimasel ajal on sõnadega probleeme. Selles mõttes, et ei tule õiged sõnad meelde ja kasutan südamerahus vale sõna, ise sellest aru saamata, lisaks kipuvad tähed sõnades kohti vahetama. Lähenev vanadus annab tunda?

hetk minevikust

Määratlemata 2 kommentaari

sest mida sa muud teed, öösel kell neli, kui loed ammuseid aegu ja lükkad edasi magamaminekut, sest homme peab hakkama asjadega tegelema ja asju pakkima ja otsima välja kohti, kuhu amsterdamis minna ja… ikka loed minevikku.

hetk 6. aprillist 2006.

«Noh, kuidas sul läheb?»
«Päris hästi. Kui sa mulle eile helistasid, siis ma mõtlesin, et äkki sa oled mulle mingi jama organiseerinud. Ja ma veel mõtlesin, et kui kakluseks läheb, et siis kas ma kõnnin lihtsalt minema või panen täiega.»
«See ei oleks minulik sulle midagi organiseerida. Pealegi, minu silmis oled sa oma võlad tasunud. Ükskõik kui väga ei tahaks ma sind ka süüdistada, valikud tegin ma ise.»
«Jah, selline see elu on. Kord juba kukub nii välja, siis…»
«Jah, aga sa ise teed valikud. Ise teed oma elu.»
«Üks asi, millest ma seal olles aru sain, on see, et ei ole mõtet viha pidada. Ja see pole ka oluline, mis teised sinust arvavad.»
«Tõsi. Ega vist muidu vastu ei peaks. Ei seal ega siin.»
«Peaasi, et sa oled õnnelik tehes seda, mida sa teed.»
«Kurat, elutõed ongi nii lihtsad. Lihtsalt tuleb õnnelik olla. Mida sa tahad? Nii üldiselt. Oled sa mõelnud, et mida sa tahad?»
«Jah, ma tahangi lihtsaid asju. Tahan oma korterit, jalad alla saada. Tööle saan 15ndast.»
«Kas Tartu on võõras ka?»
«Kõik on võõras. Tartu, elu, kõik. Väljas on võõras.»
«Aga aeg läheb ruttu. Ma ei arvanud, et ma sind ära jõuan oodata. Et kuus aastat, see on ju ilmatu aeg.»
«Aeg läheb ruttu. Lõpp venis. Aga ikka venivad need asjad, mida sa ootad.»
«Jah, aeg läheb ruttu. Ma olin laps siis.»
«Olid… Aga ma ei rebinud su kirju puruks, kuigi sa käskisid. Näe, võta.»
«Ma ei taha seda. Mul on piinlik seda lugeda.»
«Pildi võtan tagasi.»
«Issand, milline ma siin olen. Oh jah. Aprillis tehtud veel. Kuues aprill kaks tuhat kaks vist.»
«Miks sul piinlik on?»
«Sest ma tundsin end süüdi.»
«MIKS? Sina ei pea end süüdi tundma. Mina pean. Ja mina pean vabandust paluma.»
«Aga ma olen sulle juba andeks andnud. Sest sellest on aega möödas. Oleks, et me oleks siis pikka aega koos olnud või midagi. See oli lühike aeg. Ja oi, kuidas me tülitsesime koguaeg…»
«Me ei tülitsenud üldse ju. Ainult see lõpp, kui see jama tuli. Siis tülitsesime.»
«Aga me olime armsad. Kui me olime kained ja mitte-vihased. Siis olime me armsad.»
«Jah…»
«Võta see kiri tagasi. Ma ei taha seda. Mis sa tegid seal? Koolis käisid?»
«Ei. Tööd tegin. 30% saad endale, 50% läks hagidesse. Ülejäänud on maksud. Aga ma juba praegu saaks endale üürida korteri, aga vend arvas, et pole veel mõtet. Joonistasin. Kaardi said kätte?»
«Jah. Sain. See oli väga armas kaart. Aga see tabas mind allapoole vööd. Ma mäletan, kui ma selle sain. Ma pidasin sünnipäeva. 2003. aasta oli.»
«Näed. Sellesama kaardi tegin sulle.»
«Oi, ma arvasin, et sa lasid kellelgi teisel teha.»
«Ei, ise õppisin kambrikaaslase kõrvalt. Lõpuks juba olid minu kaardid ilusamad, kui tema omad.»
«Ma teadsin koguaeg, et sa oskad. Mäletad, kui me ise end tätoveerisime?»
«Heh, jah, see oli vale aparaat. Aeglasemini peab nõel käima. Ja ei jäänud midagi peale ka ju.»
«Ei jäänud jah. Aga ma mäletan, kuidas ma ise endale pahkluu peale risti torkisin. Valus ei olud üldse. Sa tegid endale pilte juurde ka sees olles?»
«Jah, rinna peal on kotkas ja madu, kaela peale, käe peale, jala peale, selja peale tegin.»
«Kus on kõige valusam?»
«Ma ei tea. Ma ei tundnud.»
«Jah, ma tean, ma ka ei tundnud valu. Ma koguaeg olen arvanud, et inimesed kujutavad seda endale ette. Et tätokad on tegelt mõnus surin.»
«Selja peal räägitakse, et on kõige valusam.»
«Jah, ma lasen ka uue teha varsti.»
«Ma lasen enda omad üle teha mustaga.»
«Jah, ma pean ka laskma vana üle teha. Sellest on kuus aastat… Tätoveeringust, see tähendab.»
«Näed siis. Kuus aastat. Nagu linnulennul. Sinu eest sain kaks, teiste asjade eest sain kuus, aga raskem kuritegu lööb väiksemat, kokku seitse pool. Aga näed, kuue pealt lasid välja. Kuig ma ise ei viitsinud ajada seda asja. Üks tont istus, neli pool aastat naise maha löömise eest. Ja teine oli, istus eluaegset. Siis esitas apellatsiooni, lükati kaheksa aasta peale. Aga ta istus eluaegset.»
«Jah, selle teadmisega elada… et sa istud eluaegsed. Ja sai kaheksa peale?»
«Jah, tuli välja, et polnudki nii süüdi.»
«Hämmastav… Näita mulle mõnda pilti. Näita kaela oma.»
«Aga sa nägid seda ju kohtus.»
«Nägin või?»
«Nägid jah. Siis kui me valvuritega tapiautot ootasime peale kohust. Väljas. Sa ei mäleta?»
«Mäletan küll… Miks sul kõrge kaelusega pluus on?»
«Ilm on kehva.»
«Heh, jah. Ilm, muidugi.»
«Lõpeta. Oma nakolle ma ei häbene. Seda ma ei häbene.»
«Jah, polegi ju mõtet. Mul on hea meel sind näha. Sa oled ikka veel… selline, nagu sa olid.»
«Näed. Elu läheb nii. Närvikava on tugevaks muutunud sellega. Aga vahepeal ajab mõni asi nii vihaseks, et…»
«Alkoholist ei tunne puudust?»
«Ei. Absoluutselt.»
«Veider. Aga samas – sellest ju kõik jamad alati algasid.»
«Jah.»
«Alkohol ei ole sõber, ei ole.»
«On. Aga temaga tuleb osata läbi saada.»
«Kas sa üksi ei ole?»
«Olen. Aga nii on kergem. Mul on väga hea meel, et see meie asi enne ära lõppes. Sest nii on endal kergem, kui keegi väljas ei oota. Ma saan ise paremini hakkama nii.»
«Oi, kuidas ma sind armastasin kunagi…»
«Olid ajad, ah?»

ausõna

Määratlemata 6 kommentaari

Ma ausõna hakkan heaks, ausõna noh. Ausõna!

Niipea, kui (siit tulevad vabandused)…

…ma olen sellest šokist üle saanud, et man, that was one shitty week

…ma suudan mingi korra oma kastides ja elamises luua

…ja ma suudan jälle inimestega normaalselt suhelda

Aga seda siiski enne, kui…

…mul töövahendit pole (ehk millaski järgmisest nädalast)

…ma masendusse* – no mul on ikka nii palju halba õnne olnud viimasel ajal – ära suren

…ma oma telefoni tagasi saan (see polegi eriti hirmoluline ju)

Detailid, ilmselt, ei järgne. Küll aga mõni rohkem blogim post. Ja seda ka, et tegelikult meds are good ja “Seks ja linna” film oli ABSOLUTELY FABULOUS ja mitte keegi ei sure ära, mis jama te ajate. Ainult et tõsine pisarakiskuja, meie neljast naisest kaks nutsid pidevalt (inc. myself), üks aeg-ajalt ja ühel kiskus isegi korra pisara välja, kuigi ta filmide peale ei nuta (väidetavalt).

–

*Masendus on minu jaoks uue tähendusega, absoluutselt. Ei mingit seda paariaastatagust halavärki, see on praegu siuke diibim masendus, mis peidab ennast mõneks ajaks ära ja hiilib välja just siis, kui mitte midagi selle vastu teha ei saa, kui lihtsalt uluda ja loota, et keegi taipab kallistama tulla. Enamasti selleks ajaks kõik keegid juba magavad ja tegelikult ei suuda sel hetkel kellegagi eriti rääkida ka. Ja ta on selline tricky masendus ka veel, et sellega käivad kaasas paanikahood (no täitsa pees, just rääkisime B-ga ja ma olin nii rõõmus, et mul pole pikka aega ühtki sellist olnud), mis tabavad näiteks hommikukohvi keetes või tänaval kõndides ja võtavad hingetuks. Pea kohal, muidugi, ripub pidevalt siuke mõnus must pilveke, puistab vihma, aga õnneks seda teised ei näe.

A muidu on hästi, tänan küsimast.