Tag Archives: intestines
break-up songs
Aunt Becky kirjutas viiest loost, mis sobivad hästi lahkumineku kõrvale. Mitte, et ma lahku hakkaks minema, aga teate midn ju küll – igavene melanhoor. Seega pole mul mingit probleemi oma eelistatud viis lugu siia ritta panna.
#5 Paolo Nutini – “Rewind”
Sest. Terve see lugu. Kahetsus, valu, üksindus, peas ainus küsimus: kas me ei saaks aega tagasi keerata? Kas me ei saaks teha nii, et kõik oleks jälle hästi? I’m not sleeping at night, but I’m going freom bar to bar. Why can’t we just rewind?
#4 Mika – “My Interpretation”
Cause I don’t care if I ever talk to you again/—/ I need a reason not to care what you say. No minu meelest peaks vähemalt ühes õiges lahkuminekus ka see faas sees olema. See, kus sa sisendad endale, et sul on teisest inimesest ükskõik ja sind ei huvita üldse, kas sa kunagi veel näed teda või mitte.
Ja kui inimene sulle eriliselt sitta keerab, siis ongi parem, kui see faas püsima jääks. Kui ilma sitta keeramata ja õelutsemata saab aga sõpradeks jääda, siis tore on. Ainult et kõik ei saa. Siis tuleb Mika peale panna ja valjult laulda: the only way is down, I can see that now!
#3 Powderfinger – “Drifting Further Away”
Võitluslugu. Don’t banish me then bid me home / Don’t tell me where I came undone. Kui sa otsid veel selgitusi, põhjendusi, vabandusi. Tahad teise inimese valu ära suudelda, aga enam nagu ei oska. With every hour you’re drifting further away / Now you’re drifting further away
#2 Keith Urban – “You’ll Think Of Me”
Kusagilt täiesti juhuslikult leitud lugu, mida ma n-ö hoian varuks… Et kui kunagi peaks vaja minema, siis just seda lugu ma kuulan. Take your records, take your freedom/ Take your memories I don’t need’em/ Take your space and take your reasons/ But you’ll think of me. Mingil hetkel sa löödki käega: olgu, mine siis, kui soovid. Annad alla, lööd käega, väsid võitlemast ja vaidlemast.
Aga ometi sa tead – ta läheb ära, tõsi, läheb järgmise juurde, aga… ta mõtleb sulle ikkagi. Mida aeg edasi, seda vähem (aga seda heldinumalt), aga siiski. Sa jääd tema sisse, seda ei saa muuta. Ja see on natuke lohutav.
#1 Emiliana Torrini – “Today Has Been Okay”
Without you seasons pass me by… See on kummituslik ja samas uskumatult armas lugu. Sobib väga hästi sellesse lõplikku lahkumineku faasi, kus sa hakkad vaikselt juhtunuga leppima ja oled õnnelik selle pisiasja üle, et jah, tänane päev on olnud täitsa okei.
single and fabulous
Vaatasime eile Birxiga “Seks ja linna” (it’s a girl thing) ja mingi osa juures läks tuliseks vaidluseks. See oli see teise hooaja osa, kus Carrie’st tehti feature New York Magazine’i ja esiküljele pandi meigita ja suitsetav naine, pealkirjaks juurde “Single and fabulous?”
Meie dialoog käis umbes nii:
Birx: “Meil küll Eestis selliseid artikleid ei avaldata, mis rõhutaksid, et vallaline olla on nõme ja et teatud vanuseks peaks juba suhtes olema.”
Daki: “Misasja?! Muidugi avaldatakse! Võib-olla, jah, otsesõnu sellist single and fabulous question mark artiklit ei tule kohe pähe, aga too mulle suvaline naisteajakiri ja ma näitan sulle lugusid, mis rõhutavad, et paarisuhtes olijad on ainsad õiged.”
Birx: “Ei ole ju nii! Millised need lood siis on?”
Daki: “No ma ei tea, võta suvaline lugu… No näiteks vist Eesti Naises oli just eelmisel kuul lugu esimestest armastustest, paarikestest, kes on koos olnud aegade algusest saadik. Kogu see lugu saatis endast sõnumit, et paaris olla on lahe ja veel lahedam on see, kui sa oled maganud ainult ühe inimesega ja elu aeg oledki ainult sellega koos.”
Birx: “No aga selliseid lugusid, mis otse ütleksid, et vallaline olla on nõme, ju pole! Ma räägin seda, et meie ühiskond ei suru paarisuhteid nii väga peale.”
Daki: “Mida sa ajad?! Kas sa oled unustanud kõik oma sõbrad ja sõbrannad, kes iga kord sind nähes hakkavad sulle rääkima, et millal sa ikka mehe leiad ja lapse teed ja abiellud?”
Birx: “No aga ÜHISKOND ei nõua seda!”
Daki: “KES on ÜHISKOND?! Sinu oma sõbrad ja sõbrannad ongi ju ühiskond!”
Birx: “No aga sellist asja, et istun üksinda restoranis ja kelner küsib lootusrikkalt, et kas ma ikka ootan kedagi, ega ma ju ometi üksi pole – sellist asja ju pole! Mind pole kunagi kuhugi KÄSTUD ilmuda paarilisega.”
No ja nii edasi.
Tõsi, sellist paanilist vallalistevihkamiskultuuri meil vist tõesti pole, nagu SATC-is võis näha, aga meest otsivad vallalised naised endale ikkagi meeleheitlikult (või kui ei otsi meeleheitlikult, siis vahepeal ikka üksinda olles tunnistavad endale, et üksi on õnnetu olla). Või siis suhtes naised, kes hakkavad oma vallalistele sõbrannadele mehi orgunnima, sest neil “on ju nii hea ja teistel peaks ka olema”.
Või siis need ammused tuttavad, kes üle saja aasta sind tänaval kohates vaat et esimese asjana uurivad, kas sul ikka mees ka juba on.
See viimane liik on eriliselt vastik minu jaoks, sest noh, ma olin ju kuni 2006nda aastani staažikas vallaline. Nüüd ilmselt on neist vanadest tuttavatest saanud need tuttavad, kes mind nähes, etteheide pilgus, küsivad: “Aga MIKS sa ikkagi lahutasid, mõtle kui tore, oleksid praeguseks juba kaks aastat abielus! Ja mõtle, nüüd oled LAHUTATUD…”
Tähendab. Mina arvan siiski, et on küll ka meie kultuuris ja ühiskonnas sees see vaikiv nõue, et mingiks hetkeks peaksid sa abielluma ja lapsed saama. Tõsi, seda ei öelda nii valjult välja, kui näiteks NY-s (ma otsustan seda muidugi sarja põhjal, aga sarjad ju ongi elu), aga nõutakse ometigi. Kristiina Ojulandi kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks tal pole lapsi veel. Ene Ergma kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks ta pole ikka veel abielus.
Võib-olla on asi ka selles, et elustiili single and fabulous exclamation point viljelejaid polegi meil nii palju või vähemalt ei kirjutata neist sellise tugeva armastusega, nagu kirjutatakse fabulous inimestest, kel muuhulgas on ka fabuluos eraelu, mis sisaldab endas palju ilusaid riideid, peeneid pidusid, glamuurseid sõbrannasid ja ülicooli meesterahvast, kes muuhulgas ARMASTAB kokata ja kõigele lisaks toob veel kohvi voodisse ja õhtuti lilli.
Ehk siis ma usun küll, et default arvamus ka Eesti ühiskonnas on: kui sa oled vallaline, siis on sul midagi viga. Eriti, kui sa oled juba kahekümnendate keskpaigas ja viimane suhe – kui üldse – oli sul aastat kolm tagasi. Jah, teinekord saab kohe peale vaadates ära öelda, mis sul siis täpselt viga on, et sul meest/naist pole – sa oled liiga paks, liiga lühike, liiga pikk, liiga väikeste tissidega, liiga kollaste hammastega. Teinekord peab natuke sügavamale süüvima, et aru saada, miks siis ikkagi veel vallaline: liiga libu, liiga vali, liiga egoistlik, liiga suur pidutseja, liiga meeleheitel, liiga igav.
Ühe huvitava küsimuse tõstatas Birx veel. Kas meie lapsed kasvavad samuti üles MITTE ihaledes olla pruut, nagu kasvasime üles meie ise? Ja miks pole meie kunagi ihalenud olla pruudid? Võib-olla on asi meie (st minu ja Birxi) taustas – mõlemad pärit n-ö purunenud peredest. Minul on asi ka ilmselt selles, et ma polnud kunagi üheski pulmas käinud, ammugi polnud “meie ajal” kombeks pidada suuri kauneid pidustusi, mille sees on üles kasvanud nt Ameerika ühiskonna lapsed. On ju nii? Meil oli vaid lihtne registreerimine vaid heal juhul valge lihtsa kleidiga, pisike vastuvõtt kuskil maamajas või peokohas. Mina kasvasin ausalt üles tahtes olla vaid lilleneitsi, mitte kunagi pruut. Ja lilleneitsigi tahtsin ma olla selle pärast, et ema-isa pulmapilte vaadates olin ma hirmus solvunud, et mina ei saanud lilleneitsi olla, oli mingi võõras tüdruk. Hirmus solvunud olin.
Ise polnud veel sündinudki sel ajal.
/
Tegelikult käskiski selle posti kirjutada Birx (ma teen siin tellimustöid, ma vaatan), sest ta tõesti tahaks teada, mida arvavad sellest teemast minu lugejad. Nii et mis te arvate? Kas Eestis nõutakse samamoodi paarisuhtestaatust ja alates mingist vanusest ka juba lapsi? Või siiski on Eestis aktsepteeritud olla vallaline ja fabulous?
Kommenteerige!
Lisa: Postitasin selle ka Facebooki, kus samuti läks elav arutelu lahti. Lugege ka sealt.
Pilt: Flickri Creative Commons, autor HAMED MASOUMI
emme käskis
Emme käskis kirjutada. “Kaua ma seda Brad Pitti pilti sul seal blogis vahin!” olid tema täpsed sõnad. Ma küll üritasin vigiseda, et noh ja ah ja oh, aga ei lastud.
Tegelikult ei kirjuta ma peamiselt selle pärast, et justkui poleks midagi kirjutada. Ma olen ikka sama segaduses oma elu koha pealt, nagu varem ja targemaks pole ikka saanud; ikka ärritab mind vahepeal inimeste lähedus ja seda on teistele nii raske selgeks teha; ikka teen vahepeal lollusi, millest ei taha kõvasti rääkida.
Tööd olen ka teinud, ausõna. Et siis nüüd See Raamat on toimetatud ja valmis – õigemini, läks korrektuuri, aga noh, ikkagi – ja ma ootan põnevusega. Sellest tuleb hea raamat, ausõna.
Ja siis muid asju olen ka teinud, näiteks taksojuhi-järjejuttu (mis ilmub, teadagi, Naistes ja mida, kusjuures, pikendati poole oktoobrini – jei!), ja siis üht-teist võõrkeelset ka.
Töötu abiraha ei saagi.
No ja siis on olnud hirmus kiire. Näiteks reede oli Puhta Hullumaja ja ma senimaani imestan, kuidas ma selle üle elasin. Muuhulgas suutsin ma ilmuda nelja lubatud kohta, feilides vaid kahte lubatud kohta mitteilmumisega. Aga no ikkagi protsentuaalselt ju päris hea, kas pole. Ja ma pean jälle üle kordama seda, mis ma reedel erinevates variatsioonides seitseteist tuhat korda suutsin öelda: ma olen liiga vana selliste asjade jaoks. Mulle meeldiks end kuskile tugitooli kerra tõmmata, siis võiks olla steady flow näiteks õlut või veini ja pidev hea seltskond. Mulle meeldiks kogu aeg nii, palun väga. Miks ma pean tormama ühest kohast teise, ah?
Õigemini: miks on ühes õhtus nii vähe tunde, et ei jõua kõikjale? Ja miks kõik head asjad samale ajale satuvad?
Siis, muidugi, on olnud kõiksugu maagilisi hetki ka. Aga ma võib-olla ei oskagi neid sõnadesse panna.
/
Muuhulgas lugesin oma lapsepõlveaegset päevikut ja sain teada, et ma olen kogu aeg paras juurikas olnud. Mitte heas mõttes. Siis hetkeks ma olin hirmus tänulik, et mul üldse veel inimesi ümber on. Aga siis järgmisel hetkel ma mõtlesin, et ah, sittagi, kõik on parajad juurikad, kõik teevad lolle asju. Enamik neist lihtsalt ei pane neid kirja, eks ole, et tulevikus 25aastasena lugeda 14aastase jauramisi ja piinlikkusest maa alla vajuda.
Lugesin pikalt ühe oma boyfriendi kohta sealt päevikust, keda ma pole mitu aastat näinud ja kaks päeva hiljem nägingi teda Zavoodis. Väga õnnetu nägi välja. Samas, Zavood ju. Teeb palju inimesi õnnetuks.
Õe käest olen saanud erinevatel teemadel peapesu ja ma arvan, et tal pole õigus, aga see nõuaks omaette sissekannet.
EH õde (also known as väga hea sõbranna) on Eestis ja ma pidin ära surema, kui ma ta last nägin. No kas on olemas armsamat last? Ei ole, seda ma ütlen teile, ei ole!
Välja arvatud, muidugi, kõik minu tulevased lapsed, kes hakkavad olema kõige armsamad.
Aga ikkagi natuke õudu ja õõva jälitab mind läbi päevade; ma matan seda jõusaali ja koristamisse (hah, jah, täna ainult), ja kirjutamisse ja muusika kuulamisse ja random hetkedel AAAAAAAAAAH-kisamisse.
Ma igatsen oma kabinetti. Ma igatsen, et saaks tööl KÄIA. Ma igatsen kõiksugu asju, aga peamiselt on siiski hea olla.
vahepalaks kaks nimekirja
Facebook’is liiguvad ringi meemid, kus palutakse veerand tunni jooksul kirja panna esimesed 15 raamatut ja filmi, mis pähe tulevad ja mis sind läbi elu mõjutanud on. Seni, kuni ma end kogun ja leian aega, et kirjutada meie paadimatkast, panen siia minu kaks nimekirja.
Raamatud:
1.”Fight Club” by Chuck Palahniuk
2. Discworld series by Terry Pratchett
3. “All Quiet on the Western Front” by Erich Maria Remarque
4. “A Farewell to Arms” by Ernest Hemingway
5. “Kadri. Kasuema.” by Silvia Rannamaa
6. “Haunted” by Chuck Palahniuk
7. “High Fidelity” by Nick Hornby
8. “A Christmas Carol” by Charles Dickens.
9. “X-Generation” by Douglas Coupland
10. Collection of sci-fi stories called “Lilled Algernonile”
11. “The Brothers Lionheart” by Astrid Lindgren
12. “Rock’n’roll Und Reinhaus” by Klaus-Peter Wolf
13. “It sucked and then I cried” by Heather B. Armstrong
14. “Mina olin siin (I was here)” by Sass Henno
15. “Portselansuits (Porcelan Smoke)” by Jim Ashilevi
Filmid:
1. Fight Club
2. Crazy/Beautiful
3. Pulp Fiction
4. Jackie Brown
5. Matrix
6. Dogville
7. The Others
8. Kiss Kiss Bang Bang
9. Inglorious Basterds
10. Lost in Translation
11. Trainspotting
12. Legend of Sleepy Hollow
13. Seven
14. Corpse Bride
15. Blow
suvehetked
Alles on jaanipäev. Taevas on nii sini-sinine, hiljem üsna puna-punane. Õhtul on jahe, jakid on seljas. Laual on lilled ja lillede sees hiigelsuur põrnikas. Me naerame. Me naerame palju. On tunne, et kõik on alles ees.
*
On hommik, kell on kümme läbi. Jooksen läbi vihma koju, pea moslemi naise kombel kollasesse salli mähitud. Ja ma naeran, peast ogarana.
*
Tuult peaaegu ei olegi. Ronin lauale, sikutan purje ja… jälle vette. Niimoodi mitukümmend minutit, kuni…
“On sul abi vaja?”
“No ma ju EI SAA!”
“Oot, ma näitan… Sa vesistarti ei oska? Aga tee vesistarti!”
“No ma ei tea. Näita mulle kõigepealt ette, kuidas lihtsalt puri üles tõmmata, äkki ma teen midagi valesti…”
Ja ta üritab ja ta feilib.
“Tuult on vähe!”
Jah, just. Tuult on vähe…
*
Viin kanadele lisasööta. Kõik pruunid ja valged kaagutavad mu kummikute ümber, mõned uudishimulikumad toksivad vastu musti kummikuid: mis see on? Huvitav, mis juhtub, kui ma seda nokaga löön? Kas see on söök? Järsku märkan – üks kanake-kabujalake on end aedikust välja pressinud ja surub end meeleheitlikult võrgu vastu, lootes osmoosi teel taas aedikusse pääseda. Jooksen lauda taha, aga ega ju tibukene aru ei saa, et ma talle appi lähen. Kalpsab hoopis kaagutades kõrgesse vaarika- ja nõgesevõsasse. Murran läbi, kriimustusi tähele panemata. Lõpuks, kui kana õnnelikult laudas tagasi ja aiaauk kindlustatud, vaatan oma veriste kriimustustega käsi ja kanasitaseid kummikuid ja mõtlen: maanaine, kurat.
*
Õhtu. Me istume vana popsitalu hoovi peal. Suvi – kõik lõhnab ja siriseb ja piriseb. Vana maja kägiseb, kui selja selle vastu toetan. Järsku kuulen: mingi imelik haukumine kostab põllu pealt.
“See on sokk, öeldakse.”
Võtan kaamera ja hiilin lähemale. Ja seal ta ongi! Haugubki keset põldu, vahepeal krõmpsutab midagi süüa. Eemalt tuleb udu, ma hiilin lähemale. Lõpuks eraldab meid ainult paar meetrit, kuni loom mind märkab. Seisame seal, vahime üksteisele otsa. Mina – ehmatusest ja imetlusest kange, ei julge hingatagi. Tema – uudishimulik ja ettevaatlik, samuti ei liiguta. Kuni lõpuks kostub eemalt trimmeri uratus ja sokk kalpsab üle põllu minema. Ühtegi pilti ei saanudki.
*
Tulin kusagilt hilisõhtul, võib-olla Evu juurest. Pargin auto ära ja kuulen: mingi vihane kriiskamisvihjega köhimine kostub. Vaatan – ahhaa! Kohas, kuhu tavaliselt vanamemmed hoovikassidele krõbuskeid panevad, käib territoriaalvõitlus. Üks, suurem siil, karjub vihaselt teise peale. Nii nad seal karjuvad, vahepeal teineteisele natuke lähenedes, siis jälle taganedes. Mina vaatan, naeran, raputan imestusest pead ja lähen tuppa.
Nüüd ma võin rahus surra. Ma olen näinud KARJUVAT SIILI.
*
Astun hilishommikul majast välja, paljajalu. Augustikuu päike on palav, kuid enam mitte nii vihane kui juulipäike. Sellest hoolimata on betoontrepp tulikuum, koer-karvakera on heitnud viludasse pikali. Lilled kisavad lõhnata, nii et tõmbab hinge kinni. Ma sirutan, ohkan, ja lähen jänestele heina niitma. Aurav kohvitass ja Veskimehe raamat jäävad trepiservale ootama.
*
“Vaadake, kui ilus valgus! See kella viiene valgus on maagiline! Tulge, lähme teeme pilti!”
“Ei taha… Mõtle, mis pildid neist tuleksid, öö otsa pidutsenud…”
“Ei! Lähme ikka… Teeme… KUNSTI!”
Lõpuks lähemegi kahekesi. Pildistame kummalist vana nukku ja ronime pakkudele ja võtame pildile aovalguses kümbleva kõrrepõllu. On maagiline ja hing laulab.
*
Ärkan, kõhus keerab. Huvitav, kas tõesti rohud jälle on iiveldama ajanud…? Siis märkan, mis mind üles oli äratanud: tugevalt kirbe lambalauda hais, mida isegi värske heina lõhn ei suuda summutada. “Rahu, Daki, nina harjub kiirelt erinevate lõhnadega,” mõtlen ja keeran teise külje. Lakas magamise erinevad aspektid.
*
Meie värskelt saunast tulnud nahk aurab jahedas ööõhus. Selja taga on elamusterohked kontserdid ja pikk päev, nüüd peame videvikku. Oleme teineteise kaisus, peidus kahe pleedi all, kallistades üksteisele sooja andes. Me räägime. Räägime kõigest: meist, teist, tulevikust, minevikust, ajaloost, poliitikast, suhetest, sõprusest.
“Musi, ma armastan sind.”
“Mina armastan sind ka.”
Me peame videvikku edasi.
*
Laht on täiesti tuulevaikne. Pole lainepoegagi. Päike hakkab loojuma, värvides taeva Eesti suvele nii omaselt maagilispunaseks. Siia võiks kunagi elama tulla, mõtlen, ja vaatan jändrikke mände, mis end ebakindlal liivakaldal kinni hoiavad, juured seletamatuteks mustriteks käändunud. Oh ei, naerab tädi, see on vist ainuke tuulevaikne õhtu siin lahe ääres.
Kaks nädalat hiljem veendun selles, kui laht on täis lohetajaid ja surfareid ning tuul on nii külm, et puhub kananaha ihule. Alles hiljem näen, et hoolimata tuulest on käsivarred punakaks tõmmanud.
*
Istume Andra uue kodu köögis ja ma vaatan aknast välja. Mõnus vaikne tagatänava hoov. Mõtlen, mis tunne oleks ise nii romantilis-armsas kohas elada. Kindlasti oleks akende ees pitskardinad ja Pussakas lösutaks laial aknalaual märksa mugavamalt, kui ta siin paneelikas üldse saab.
Ja mulle torkab pähe võrdlus Andrast kui 19. sajandi salongiperenaisest, sest just selline võiks tema uus kodu olla – soe ja kutsuv, alati hubane ja külalislahkust täis. Ma olen natuke kade, aga rohkem olen ma õnnelik, et mul on selliseid sõpru, kellel on nii armsad kodud ja kes on ise nii armsad, et mind sinna külla kutsuda.
*
Sõidame mööda ema ja mõneti ka minu lapsepõlveradu.
“Näe, siin nurga peal oli tuuleveski!”
“Jah, enam pole… Näe, ja siin oli lahvkapeatus!”
Astume nii tuttavasse ja ometi võõraks jäänud aeda. Meid võetakse külalislahkelt vastu, kuigi mõneti üllatunult. Jah, kõik on ikka samamoodi. Ikka see vana kiik suure pärna oksa küljes, ikka need värvilised veranda vitraažaknad. Ometi on nii palju muutunud, remont on viinud majast sajandialguse hõngu. Vaid katusealune, kus meie palavatesse suvehommikutesse kärbsepirina peale ärkasime, on sama. Lõhnab samamoodi, soojalt ja natuke tolmuselt ja saaremaalikult.
Kui hakkame ära minema teeme Suure Kivi juures kohustusliku turistipildi. Enam see rändrahn, kus sai lapsena ronitud, suur ei tundu.
“Kuule, kas sa panid tähele, kas see veskikivi on veel seal aias alles?”
“Oih! Üldse ei vaadanud…”
*
Palavad juulipäevad. Sellised, mil kõik aknad on lahti, kuid õhk ei liigu ikka ja nii peab ventilaator ööd ja päevad läbi täistuuridel töötama, et vähegi liigutada seda lämbet ollust, mis päiksepoolses korteris valitseb. On saabunud õhtu, kõõlun akna peal ja ahmin endasse ahnelt jahedat ööd. Järsku näen: rebane! Otse minu köögiakna all! Ta liigub teisiti, kui kassid, kes siin tavaliselt tiirutavad: rutakalt, ärevalt ja sik-sakitades. Nuusib natuke ja sörgib siis edasi, surnuaia poole. Rebane on kõhn ja klibakas, võiks öelda, et lausa vibalik. Heleoranž sabatuust on vaid uhkelt kohevil, peaaegu sama pikk kui loom ise. Ja ta kaobki pimedusse. Ma loodan, et ta leidis endale süüa. Ma loodan, et see polnud mõni õnnetu kass…
*
On hilisaprill, esimene ametlik grill ja tšill vabas õhus. Mets lõhnab ja pimeduses tundub, et me oleme võitmatud. Kiigume külakiigel suure hooga, pimeduses ei hakka isegi pea väga ringi käima. Hiljem istume kiigeveerel ja räägime teineteisele suuremaid ja väiksemaid saladusi, kuni… “Lähme ujuma, ah?!”
Sulpsame pesuväel vette – nii soe on! Mis siis, et pesu saab märjaks ja et järgmine kord tuleb juba ilma nendeta minna. On pime ja paadisillal valvavad meie heaolu üle vaprad poisid, kes, hoolimata kõigest, džentelmenlikult hoiavad rätikuid ja ei piilugi ebasündsalt. Ja me hüppame veel ja veel pimedasse vette, kilgates: nii soe! Hiljem kuivatame end lõkke ääres, naerame ja lubame igaveseks sõpradeks jääda.
päeva mõttetera
I will mention here that I absolutely CANNOT stand when someone stands behind me while I’m on the computer no matter if I’m surfing old lady porn or writing a blog post or checking Twitter. I’d be fine if you looked at it WITHOUT me there, but for some reason the hovering just drives me nuts
Blogist Mommy Wants Vodka.
Üldse kehtib see kõik, mis ta seal kirjutab, ka minu kohta. Ma ei ole kunagi kellegi telefonis või meilboksis nuhkinud ja ma eeldan, et seda ei tehta ka mulle.
Kuigi, jah, ükskord ikkagi juhtus, et tehti, näiteks loeti mu vanu MSNi logisid (eelmises, mitte praeguses elus), ja see teguviis hämmastas mind nii, et ma olin sõnatu. Miks? Miks sa lihtsalt ei tule ja ei küsi minu käest?
Jah, võib-olla ei taha ma vastata sellele, aga ju siis on põhjust. Ma ju ka ei eelda, et ma teaksin, mida SINA teed igal minutil terve päeva jooksul?
Aga inimesed on erinevad. Osad väärtustavad privaatsust ja vabadust, teised arvavad, et teise inimese elu kuulubki neile ja neil on õigus kõike teada. Kes teab, kummal õigus on.
Ja siin on teie rõõmuks nende päevade kõige coolim lugu ning jah, ma laulan kaasa SHITHLOAD of drugs, mitte shipload, sest nii on toredam.
üksindusest
Sellel kevadel ja suvel olen ma palju üksinda olnud. Algas see kõik öötööga – vaatad, kuidas maailm end vaikselt unele sätib, istud muudkui lämmatavas vaikuses ja ootad, mil hommik saabub… et siis magada, kui ülejäänud maailm ärkab ja tegutseb. Vaba aega polnudki justkui või olin ma liiga kurnatud, et seda nautida. See oli algusakord.
Siis tuli Musja õnnetus ja paratamatult järgnes sellele suvi, kus ma teengi kõike üksinda – sõidan üksinda ringi, käin üksinda lühireisidel ja ujumas. Muidugi veel üksinda poeskäimised, prügiväljaviimised, autoremont ja taaraviimine. Ei midagi erakordset, aga ometi koos moodustavad nad mingi nukra taustaümina mu päevadele. Et kõike üksi, aina üksi ja üksi.
Ning veel see rääkimise osa. Kui varem blogisin tihti, harjusingi juba sellega, et jagasin pidevalt mõtteid ja päevasündmusi poolanonüümse internetiga. Või siis seegi, et oli harjumus päevas kasvõi Birxile mitu-setu korda helistada, jagada mõttelende, nalju või niisama… elu.
Nüüd toimuvad dialoogid peaasjalikult minu peas. Ning siis õhtuti või mõnedel videvikutundidel kaisus vedeledes. Kuidagi nagu kvaliteet on tulnud asjale juurde. Just mõtlesin sellele, kui käisime folgi aegu isa juures saunas ja muudkui rääkisime ja rääkisime, nagu kõigi nende aastate jooksul polekski omavahel rääkida saanud. Või et meil ikka veel on, millest rääkida, et me ikka veel tahame rääkida.
Selline üksinda tiksumine on andnud aega ja mahti rohkem endasse vaadata. End lahti mõtestada ja harutada lahti see suur Dakiks olemise sõlmepundar. Endaga lepitust leida.
Mõneti tundub, et tegu on vahekohaga. Et siit edasi läheb väga erinevalt või et ma hakkan kuhugi jõudma, ise ka päris täpselt teadmata, kuhu.
Selline tunne on, nagu oleks mitu aastat viibinud hästi lärmakas kohas ja oleks ühtäkki vaiksesse eraldatud tuppa saabunud. Mingid mõtte- ja ideejäätmed kajavad veel peas, kuid mis nad täpselt olidki, enam kinni ei võta. Taustamüra on jäänud tunduvalt vähemaks.
See on natuke kurb. Olgu, vahepeal on see väga kurb. Mis on saanud sellest aktivist-optimist-kummipeast, kes muudkui ringi tormas, tõmbles ja tegi ja kelle sotsiaalsete ürituste kalender oli alati pilgeni täis? Nüüd otsi tikutulega taga inimest, kes tahaks reedeõhtu mõne dringi suga võtta ja maailmaasju paika panna.
Sisetunne. Sisetunnet otsin taga. Ma ikka veel ei tea, millal teda usaldada ja millal on tegu TAHTMISEGA, et mõni projekt õnnestuks, läheks hästi ja millal on tegemist SISETUNDEGA TEADMISEGA, et see nii läheb?
Aga ikkagi, kvaliteet. Need korrad, kui lõpuks jõuad inimese juurde välja ja räägid päriselt südamest südamesse. Need ei kao enam pidevasse suhtlemise segapuntrasse, vaid tõusevad eredate tähtedena esile.
Ei saa magada, istun siin kell kolm öösel köögis laua taga ja üritan mõtteid ritta seada. Enne, voodis, peas – siis oli tekst sujuvam ja valmis. Nüüd – haakumatud mõtted.
Homme lähen surfama, olen sellest nii erutatud, et ei saagi magada. Aga ma ei muretse selle pärast. Mõnikord ongi vaja olla magamata, mõnikord ei too und ükski rohi – mõnikord on vaja emotsioonid läbi elada.
Kasvõi needsamad üksindusemotsioonid.
Ma olen elus küllalt üksi olnud, kuid see on teistsugune üksindus. Inimesed on ja ei ole ka. Kuidagi rahulikum kulgemine, aga ikka suurte küsimärkidega ümbritsetud. Et mis või kes või kas või kuidas…
Egas ma teagi. Vaatame, kuhu suvi meid viib ja mis on sügiseks saanud. Aga tundub, et praegu me kulgeme kuhugi heasse punkti välja.
Kui ainult neid… jah, okkaid hinges poleks.
pesemisest
Tegin siin folgijärgset blogitiiru ja kuigi ma olen jälle nii positiivseid emotsioone folgist täis (folgist pikemalt homme!), siis mõtlesin ikkagi riskida ja väikse postituse kirjutada (iseasi, kas kommentaare julgen lugeda pärast, heh).
Nimelt äratas mõtteid Nirti postitus pesemisest. No minge lugege ise, mis tema kirjutab. Eks igaüks ole omamoodi, igal omad kiiksud. Aga see teema haakus natuke sellega, et paar nädalat tagasi, kui Saaremaal olin ja Twitteris ütlesin, et avastasin ootamatult, et pole viis päeva pead pesnud, siis kohe üks twitteritar küsis kohkunult, et misasja, maal siis dušši pole vä.
Ja mis sa seal Twitteris ikka selgitad 140 tähemärgiga, eks ole.
Aga alustan kaugemalt. Nimelt märkasin siin kevadel, et juuksed on väga kehvakeseks jäänud. Lähevad kähku mustaks ja igati väsinud. Mõtlesin siis, mis ma mõtlesin, ja mõtlesin välja, et ju on keemiast väsinud. No ikka mõne kuu tagat või kord poole aasta jooksul saab vahepeal värvitud ju. Ja eks see maskitamine ja palsamitamine ja šampoonitamine ju ikkagi ka mingil määral kurnab juust, ikkagi keemia ju.
Siis meenus, kuidas vanaema pesi meil pead munaga, kui lapsed olime. Ja üks twitteritar rääkis veel, et hapukooremask olla hää. Cosmos just kirjutas ka looduslikest meigiprotseduuridest. Pluss veel vihmaveega on hää pesta, aga seda siin linnas pole kuskilt võtta (ja linna oma vist ei sobiks ka nii hästi). Eks ma nüüd järgemööda proovin siin nii üht kui teist ja natuke ikka on paremaks läinud.
Aga milleni ma nüüd siis jõuda tahtsin: et minu jaoks on normaalne pesta pead korra nädalas. Jah, nüüd kui märkasin, et juuksed on väsinud, siis oli tõesti nii, et pese vaat et üle päeva – ja minu jaoks oli see ikka hullumeelselt tihe. Nüüd ma siis ei teagi, peaks äkki asjatundjate käest küsima, aga kas ma sellest olen siis nüüd räpane või? Kui ma EI PEA juukseid pesema, nad ei lähe mul nii ruttu mustaks ju, mis ma siis pesen neid, topin keemiat jälle pähe ja.
Selles mõttes, et ennast pesed ikka ju. Duši all iga päev ei käi, aga mis seal kraanikausi kohalgi siis pesta ole, ikka käed-jalad-nägu-kael ja muud “kriitilised” kehaosad saab ju puhtaks. Duši all käiksin ma ilmselt isegi rohkem, aga mulle EI MEELDI. Lihtsalt ei meeldi. Mul hakkab seal igav niisama seista. Külm on. Vesi pole iialgi paras, vee all on liiga kuum. Tasakaal kaob ära, kui silmad kinni panna. Mulle meeldib vannis, aga samas ma tean, et osad inimesed peavad seda kah ebahügieeniliseks ja nimetavad oma sopas leotamiseks. Mina seda nii ei näe ja ei näe ka vajadust sel teemal vaielda.
Noh, muidugi, mis on vältimatu, et pärast trenni alati ikka duši alla. Või siis nüüd suvel pärast jooksmist ujuma.
Ja muidugi ikka pesed käed pärast vetsuskäiku ära ja pärast nõudepesu ka. Või enne söögitegemist ja pärast õuest tuppa tulemist.
Naljakas siis jah, inimesed on ikka nii erinevad. Ja rohkem tarka mul polegi praegu öelda, sest Pratchett ootab ja elu on näidanud, et ega see netis istumine ikka tervele mõistusele hästi ei mõju.
A muidu, elu on hea. Võiks öelda, et sitaks hea. Ma veendun aina rohkem, et elu väljaspool blogimaailma mitte ainult ei ole võimalik, vaid on ka hädavajalik. Päris inimesed päris silmavaate ja häälte ja mõtetega. Iga päev on üks suur Positivuse Festival mul siin. Armastus on suur, tööotsi jagub, perekond on tupsu ja vanad sõbrad tulevad ellu tagasi… ELU ON HEA.
say say say
Pealkirja kohta: jah, mulle hullult meeldib see lugu. Juba aastaid.
Tegelikult mind vaevab see, et taas on mind tabanud illusioonid kõrgharidusest ja kuna parasjagu on kõikjale sisseastumise aeg, siis noh, kaasnevad sellega lisaks närvipingele ka igasugused vestlused.
Ma olen vestlustes väga nõrk. Hoolimata sellest, et ma võin sädistava ja kädistava olendina tunduda just selline õige vestleja-tüüp. Tegelikult ma pole üldse.
Tavaliselt, kui ma pean kellegagi vestlema ja siis kas end a) müüma, b) heast küljest näitama, c) targana näitama, siis ma feilin sajaga. Viimati, kui ma vestlusel käisin, kirjutas intervjueerija mulle pärast vastu, et “sa tundusid millegipärast nii närviline olevat”. Mul oli raske talle seletada, et esiteks ma olengi ilgelt närviline ja teiseks, kui ma polegi närviline, siis minu kiire kõne ja maniakaalne rabelemine tundub närvilisusena.
Aga enamasti ma siiski olengi ilgelt närviline.
Ja see toob kaasa teadagi mille. Ajusurma.
Ma ei suuda midagi asjalikku suust välja ajada ja nämmutan ja keerutan mingit üht mõtet kolmes eri versioonis. Ma ei suuda küsimustele vastata, sest need lähevad kui musta auku: ma lihtsalt EI SAA ARU, mida küsitakse; või siis saan, aga hakkan oma peas mõtlema, et oot, äkki and mõtlesid seda hoopis nii ja nüüd kui ma teistmoodi vastan, siis ma panen täiega puusse ja siin peab mingi konks olema ja…
Ühesõnaga, ma olen täielik vestlusefeil. Ma üldse imestan senimaani, kuidas mul on õnnestunud elus need paar töökohta saada, mis mul olnud on.
Ja siis see neetud magistritöö kavand. Eelmine aasta juba kirjutasin valmis. Sel aastal võtsin ette, muutsin siit-sealt, üritasin teha nõuetele vastavaks ja… saatsin ära täieliku kräpi. Ja ma ei oleks osanud seda mingi imenipi järgi teha paremaks, sest
BAKALAUREUSEST ON MÖÖDAS NELI AASTAT.
Mis tähendab nelja pikka aastat akadeemilise ajukoore mandumist. Ma ausalt olen kõige lollim, mis ma olen oma elus olnud, ja ma kardan, et suurimaks lohutuseks jääbki vaadata keska lõputunnistust ja silitada hellalt numbrit “keemia riigieksam 80 punkti” ja teada, et mitte kunagi enam ei tea ma keemiast nii palju nagu ma teadsin seitse aastat tagasi.
Keskkoolilõpetajad ikka ei oska selles suhtes üldse hinnata seda, et nad on just sel hetkel, tunnistus taskus, kõige targemad, mis nad üldse on. Sest mida kauem sa elad ja mingisse ühte kindlasse värki kinni jääd, seda rohkem sa muudes alades lolliks jääd.
Ja ma kardan, et ma ei suuda kuidagi tarku härrasid ja prouasid teisipäeval ära petta, vajudes kohale ja öeldes, et ma hullult tahaks nüüd magistrikraadi saada. Nad vaatavad mulle otsa ja teavad kohe, et feil. Argh.
No kõige hullem ongi see, et ma ei oska end ette valmistada. Ükskõik, kellelt ma küsin vestluse kohta – kõik on ära unustanud, mis seal küsitakse. Keegi ei oska mulle vähimatki infot anda selle kohta, mis raamatuid võiks ma homme ramsis sirvida või mis teemaga end kurssi viia või üldse noh, mida ette mõelda. Ja muidugi, ega ma ju ise ka ei mäleta, mis tookord samal vestlusel küsiti, kui ma seal neli aastat tagasi käisin. Siis oli bakakraadi kättesaamisuim nii suur, et kõik muu tundus tühine.
A ja siis on veel see värk ka, et nad on ära kaotanud meedia ja kommunikatsiooni eriala. Mo point aga säänne, et ma ülikoolis võtsin peamiselt PR aineid, töötanud olen aga ajakirjanikuna. Ehk siis mul MA kommunikatsioonijuhtimine läheb minust suure kaarega mööda, aga ajakirjandusse ka nagu väga ei julge, sest noh, teooriapõhja ju väga pole. Kõik see Pulleritsu-loengute suures hirmus vältimine jne.
Ja mind tegelikult, tegelikult, huvitabki meedia ja kommunikatsioon. Just see suur süsteem, kuidas see kõik toimib.
Ähhpähh, ühesõnaga.
Tuburubud, kes te olete mul siin veel alles jäänud. Mõningaid näpunäiteid, millega magistrivestlusel lüüa, kui bakast on möödas ülipikad neli aastat ja noh… vestelda ei oska ja muidu ka õnnetusehunnik olen?