Tag Archives: intestines

armastusest

Määratlemata 9 Replies

Hakkasin üleeile kirjutama postitust romantikast, aga see jäi pooleli, sest pidin linna minema ja nüüd on mõttelõng romantika koha pealt katkenud.

Hoopis üks küsimus jäi õhku, kui mööda varahommikust linna värskes lumes kõndisime. Mis on armastus?

Daki, mis sinu jaoks on armastus?

Ma püüdsin vastata, et äkki see on igapäevane rahulolu, teadmine, et sa sammud kellegagi kõrvuti ja ta on alati sinu jaoks olemas; ja sina tema jaoks.

“Aga see pole äkki armastus, mulle tundub, et see on rohkem õnn, mida sa kirjeldad.”

Kuidagi jõudsime järeldusteni, et õnn kestab ühe hetke – ta on, ja siis enam pole. See üks täiuslik hetk, kui sa tunned näiteks kehasoojust ja katuse all kluugutavad tuvid ja ninasõõrmeis heljub greibilõhn ja väljas sajab laia lund. Ja järgmisel hetkel seda enam pole, see saab läbi.

Selle teooria järgi ei peaks muidugi üldse pidevalt õnnelik saama olla; või siis ainult juhul, kui üks täiuslik hetk järgneb pidevalt teisele. Nii võib olla küll. Või isegi mitte täiuslik, õnn ei peitu ju ainult täiuslikkuses. Õnn peitub mingites pisiasjades, mis nagu planeedid reastuvad ühele joonele ja säravad su peale.

Aga ikkagi, mis on siis armastus? Selle kuu Eesti Naises ilmus minult kaanelugu fabuloosse näitlejatari Maarja Jakobsoniga, kellelt ma küsisin ka, mis on armastus. Mis ta täpselt vastas, võite lugeda ajakirjast, aga ka tema ütles sellised sõnad: “Argipäev on imeline asi, kui ta tuleb õigel ajal.”

Viidates õnnele ja armastuse argipäevale.

Mis on armastus?

Tea entsüklopeedia defineerib armastust nii:

armastus, kahe inimese, üldjuhul mehe ja naise vaheline püsiv ja kõikehaarav erootiline ja romantiline kiindumustunne…/—/ Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja kehaline lähedus ning altruism, abivalmidus ja pühendumus.

Muide, seal on veel väga pikalt armastusest räägitud ja oma kuival moel on see väga huvitav ja isegi täpne, aga tahaks nagu arvata, et armastus on ikkagi midagi ROHKEMAT, midagi… maagilist ja natuke müstilist.

Mis on armastus?

Jason Mraz laulab oma selle imeliselt heas laulus “Life is Wonderful”, et it takes no time to fall in love, but it takes years to know what love is. Ma tean, mis on armumine, ma tunnen selle eksimatult ära, sest klišeena päris tõsiselt rändavad kõhus liblikad ringi, kes on nukkudest koorunud… Ja mõne aja pärast viib eluring nad tagasi nukkuma, kuni järgmise korrani…

Armumine on selge ja lihtne (arusaamise mõttes, mitte läbielamise mõttes – läbielamise mõttes on ta kohati kõige keerulisem… ja kohati kõige lihtsam), aga armastus…

Õnn ja armastus võivad ju käsikäes käia, õigemini, peaksidki. Või siis… “Armastus on siis, kui on väga valus.” Ma tean nii palju inimesi, kellele see lause kehtib ja – kehtib ka mulle. Need inimesed, kes on mulle kõige rohkem haiget teinud (ja kellele mina) – neid ma olen armastanud. Ja nii ma saangi aru, et ma olen armastanud – kui mingil hetkel on olnud väga, väga valus.

Aga mitte armastamise ajal… Oot, siin ma jälle valetan… On olnud aegu ja inimesi, keda on olnud valus armastada.

Aga ikkagi ei oska ma öelda päris ausalt, mis minu jaoks armastus on. Võib-olla on see tingimusteta õnnelik olemine, armastuse argipäev ja mingid väikesed asjad veel kõik omavahel kokku? Et sa saad olla, toetuda, toetada, kasvada, areneda, mitte tunda end lämmatatuna, piiridesse surutuna, kärbitud tiibadega? Et sa saad olla Sina Ise, see ainus, suurtähtedega sina ise, ainult et sa tahad olla veel parem Sina Ise? Et sa ei pea end väänama kellegi ja kellegi soovide-sundide ümber, et sa ei kasva kellegi teise elu ümber väänkasvuks, et sa annad valgust ja toitu ja saad sama vastu?

Et sa tahad hommikul ärgata lihtsalt sellepärast, et sa tahad esimese asjana teisele inimesele otsa vaadata? Või siis on, nagu ma kirjutasin väga-väga ammu, hoopis nii? Davai paigrajem ljubov?

Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.

Teadmine, et kõik läheb paremaks.

Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.

Ma pole väga ammu mõelnud, kuidas armastust defineerida. Selle järgi puudub enamasti vajadus ja armastusele hakkad mõtlema siis, kui sellest puudust on.

Või siis olen ma liiga vähe aastaid armastanud, et ei oskagi veel sellest aru saada. Tean ainult oma armumisi, oma teisesuunalisi armastusi (sõbrad, pere, loomad, kodumaa ja kodulinn) ja seda, mis on pärisarmastus, seda ei teagi.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/01-Life-Is-Wonderful.mp3]

Pilt via @Gjerninger ja @aabram.

aasta 2009 küsimustes

Määratlemata 1 Reply

Kui ma hõiskasin, et nahk on põlenud, siis ma muidugi mõtlesin selle all daki-põlenud, mis tähendab, et natuke roosakas. See on parim, mida ma isegi Aafrika kuuma päikese all saavutada suudan. Kummaline on see, et meie peres muidu kõik teised päevituvad väga kenasti, õde eriti, aga mina olen see igavene hallinahaline kahvanägu. No mis teha. Geene ikka ei muuda, eksju.

Aga kõrbeliiv krõmpsub küll veel hamba all ja kõrvas on vist ka natukene. Uus aasta tuli ootamatult ja kummaliselt, ilma ühegi ilutulestikuta. Me jõudsime järeldusele, et kuna neil on seal Egiptuses poliitiline olukord üsna rahutu kohati, et siis sellepärast ei paugutata. Aga ma ei tea, kas see ka päriselt nii on, faktiks jääb, et ühtegi pauku ei tulnud. Millest on ääretult kahju ja ma usun, et enam sellist aastavahetust ma ei taha. Aga ega seda ei teadnud ka enne.

Muidu oli reis superluks ja fabuloosne. Elasime söögist söögini: kõigepealt hommikusöök, siis rand, siis lõuna ja siis muud tegevused. Ma ei tea, kas ma kirjutan pikema reisikirja ka, äkki kirjutan. Aga lühidalt kokku võttes… käisime kõrbes atvdega kihutamas, sõitsime kaamlite ja hobuste ja bagidega (mis oli ka hullult äge), siis pisteti meid bussi taha ja kihutasime veel läbi kõrbe, nii et mu näos oli õnneirve (mis vist isegi ühe pildi peal hästi jäädvustatud). Ja siis teisel päeval käisime mereilu nautimas: korallid, suured kalad, väiksed kalad, värvilised kalad, vikerkaarekalad, peenikesed kalad, paksud kalad… Ja kõik SOOLASES vees, kuhu uppuda näis võimatu…

Ja siis õhtusöök ja siis dringid basseini ääres ja enne südaööd murdis uni juba maha. Nii et selles osas oli tõesti PUHKUS. Sai aktiivselt puhatud ja sai passiivselt puhatud, sai inimesi jälgitud ja sai elu üle arutatud, sai kaisus oldud ja sai ülisoolaste huultega helehelesinises merevees suudeldud.

Nüüd olen kurb ja õnnelik samal ajal. Eestis on fantastiline, FANTASTILINE ma ütlen, õhkan ja ohhetan ja ahhetan ja sõidan, nelivedu sisse lülitatud, läbi paksu lumesaju vaiksetel tänavatel ja pisarad tulevad silma. Lihtsalt, niisama.

Ja kuulan Marta soovitatud Jason Mrazi lugu “Life is wonderful”, mis on tõeliselt, tõeliselt hea lugu ja tunnen, et tõesti, elu ongi wonderful, elu ongi lõppematute korduste ja seoste jada ja nii ongi.

Läbi blogiarhiivide tuulates leidsin sissekande 2008. aasta 15. jaanuari postituse, kus oli muuhulgas kirjas:

Tuli meelde, et unes andis Piia mulle elu mõtte. Mõttes, et ta andis mulle need laused, mis selgitavad ära elu. Ma kirjutasin need musta silmapliiatsiga valgele linale ja üritasin üles ka pildistada, et ikka kindlasti meelde jääks.

Ei jäänud.

Meelde jäi, et seal oli selline koht: BIG BROTHER=SAOMEONE ALWAYS IS WATCHING AND WANTS THEM

Ja lõppes reaga: IF YOU REALIZE THAT YOU’LL BE FREE FOREVER

Ma ei ole eriti osav kokkuvõtete tegemises või sihtide seadmises. Ma ei julge eeldada, et alanud aasta tuleb parem, sest 2007 ja 2008 olid järjest nii hullud aastad, et enam ei taha. 2009 oli õnneks stabiilsem, rutiinsem, aga kohati ka segadusseajavam… Suuri sihte jätkuvalt pole. Ma tean, et 2010 on suur muutuste aasta, ma ei tea, kus ma aasta lõpus elan või olen… Aga ma tean, et sel aastal saame me lõpuks valmis “Naistest, lihtsalt”. Ja võibolla midagi veel. Võibolla.

/

Mitu korda möödunud aastal aknast välja vaatasid ja õhkasid: “Ma olen NII õnnelik!”? Mitu korda nuttes kisasid ja röökisid: “Mul on NII VALUS!”? Mitu korda end lõpuks tühjaks nutsid, kaissu pugesid ja uuesti elusse armusid? Mitu korda mööda Eesti jõgesid paadiga sõitsid? Mitu korda autoga teel välja surid? Mitu korda üksinda läbi Eestimaa sõitsid ja kodumaa ilust hingetuna muusikat kuulates omaette laulsid?

Mitu korda vaimustusest kiljusid? Mitu korda avastasid, et su sõbrad on teinud salabändi, et su sünnipäevaks sulle laul pühendada? Mitu korda seda laulu kuulasid ja kaasa laulsid? Mitu korda istusid kodubaaris after hoursil ja ajasid kujuteldamatut möla? Mitu korda läbi lumiste tänavate jalutasid ja libedaga pikali kukkusid?

Mitu korda ootas sind pärast väsitavat päeva koju jõudes õhtusöök? Mitu korda sellest heldisid ja inimest kallistades: “Ma armastan sind” ütlesid? Mitu korda pärast trenni värisevate jalgadega trepist alla tudisesid? Mitu korda voodi ära lõhkusid? Mitu korda lubasid, et hakkad homsest ilusaks ja kõhnaks? Mitu korda JÄLLE suitsetamist maha jätsid? Mitu korda vandusid, et ei söö enam mitte iialgi?

Mitu riietekuhilat taaskasutusse andsid? Mitu korda viisid prügi välja? Mitu korda korallide vahel ujusid? Mitu korda purjelauaga sõitsid? Aga lumelauaga? Mitu korda istusid Lõuna-Eesti metsade vahel ja vaatasid, kuidas päike tõuseb? Mitu korda öösel ujumas käisid? Mitu korda lambabeebile sooja piima jootsid? Mitu korda kaameli küüru sügasid? Mitu korda kurbade silmadega eeslit kallistasid?

Mitu korda ootasid kedagi, kes ei tulnudki? Mitu korda salamaailmasse ära põgenesid? Mitu korda saatsid sõnumeid, mis oleks võinud jääda saatmata? Mitu korda tundsid tuttavlikku pitsitust südames? Mitu korda avastasid, et liblikad kõhus on alles? Mitu korda end arstitoolil istudes lahti harutasid ja uuesti kokku panid?

Mitu korda seisid rõdul, vaatasid pimedat äärelinna ja tundsid, et oled ütlemata õnnelik? Mitu korda surusid oma selja vastu teise inimese kõhtu ja tunnetasid, kuidas soojus ja armastus läbi naha tungib? Mitu korda läbi kõrbe kihutasid, beduiinisall peas uljalt lehvimas? Mitu korda lubasid, et nüüd aitab? Mitu korda lubasid, et nüüd on uus algus?

Mitu korda sündisid, mitu korda surid? Mitu korda avastasid, et tegelikult, tegelikult on olemas kõik, mis õnneks vajalik?

2008.

have yourself a merry little christmas

Määratlemata 5 Replies

Ongi viimane õhtu enne jõulu. Kingitused on pakitud (minu omad juba ammu, teise inimese omad siis sai täna hooga kokku ostetud ja ka ära pakitud), braunid on küpsetatud, kook glasuuritud ja vastik-vastik nohu, mis mind eile tabas, on ka tagasi tõmmanud. Isegi palavikku pole vist enam, nii et võib rahuliku(ma) südamega jõululaupäevale vastu minna. (Rahulikuma selles mõttes, et 26. varahommikul lähme me lennuki peale ja oi, kui valus on tõusta-maanduda, kui põskkoopad tatti täis… hurjuhh, ma loodan, LOODAN, et äkki õnnestub valuta pääseda seekord.)

Blogosfääris on mõni aeg juba ringi liikunud meemipojakene jõulusoovidega. Minul vist jõulusoove polegi, mul on läbi aasta ainult üks soov – jõulud, ja siis ongi need jälle ootamatult käes… Ja nagu igal aastal, saab siis hakata taas sünnipäeva ootama ja pärast sünnipäeva saab jälle, eh, hakata jõule ootama… Küll on lihtne see naiivitar-Daki elu, kas pole?:)

Õhtulehes kirjutas Mari-Leen täna repliigi jõuludest, see oli veits segase mõttega minu jaoks. Ma ei saanud hästi aru, mis ta kogu oma jutuga öelda tahtis… Et jõulutraditsioonid surevad, kui lapsed saavad suureks ja lendavad pesast välja? Aga miks? Ja miks nii suur viha perega koosveetmise vastu? Mina sellest aru ei saa… Okei, ma saan aru, et paljudes peredes ei ole jõulud suurem asi ning paljud pered pole ka suuremad asjad kokkuhoidjad või ei saa omavahel läbi… Ning muidugi, inimesed surevad, lähevad lahku, kolivad eemale – sinna pole midagi teha. Aga jõulud on minu jaoks ikka midagi muud kui “kohustuslik vanemate külastamine”. Seda mitmel põhjusel.

Esiteks. Ma ARMASTAN jõulude ajal kodus käia (jah, just, KODUS – sest see, emakodu, lapsepõlvekodu, on ja jääb alati ka minu koduks). Selles on midagi nii südantsoojendavat ja heldima panevat, kuidas meie pisike puumaja korter sel ajal lõhnab… Ahjud on kuumaks kütetud, kuusk on toas, emme on toad jõuluselt kõik kaunistanud… See on imetabane. Jah, enam pole meil vanaema-vanaisa, kes muidu ikka laulu üles võtsid, kui kinkide jagamise aeg tuli, aga elu on selline. Nüüd käime me enne jõululauda istumist lumisel surnuaial neil külas, paneme neile küünlad põlema ja soovime häid jõule, tuletame neilegi meelde, et me pole neid unustanud – ja ei unustagi kunagi.

Teiseks – ma armastan oma vanemaid ja nende juurde minek ei ole kunagi kohustus. Kuidas see saakski olla? Kohustus oma ema näha, keda ma armastan ja näen väga hea meelega kas või iga päev?!

Ning kolmandaks… Traditsioonid muutuvad, aga mõned asjad siiski jäävad. Jääb surnuaialkäik, jääb kohustuslik hõõgvein külmast õhtust tuppa astudes ja lumiseid jalgu puhtaks trampides… Jääb perekond laua ümber – ja mis siis, et perekond aastatega natuke muutub ja teiseneb, tuleb juurde uusi inimesi, võib-olla mõne aasta pärast ka õige pisikesi, siin ilmas uusi inimesi… Aga nii see ju peabki olema! Mõned lapsed kasvavad suureks, mõned inimesed saavad vanaks, mõned lahkuvad meie juurest igaveseks… Ja teised tulevad juurde, abielluvad või sünnivad… Kas nad siis sellest vähem perekond on, et nad pole aastast 1984 meiega jõule pidanud? Muidugi mitte!

Ja jääb ka see meie traditsioon minna pärast rikkalikku õhtusööki lumistele Tartu tänavatele jalutama, kohtuda sõpradega ning lüüa šampuseklaasid kokku. See on traditsioon, mida ma armastan, millele mõtlemine tekitab mulle alati jõulutunde.

Nii et jah. Minu jaoks on jõulud ikkagi eelkõige perekonnaga koos olemise aeg. Ja nende inimestega koos olemise aeg, kes on mulle kallid. Kallite inimestega koosolemine pole mingil juhul kohustus. Ning neile kinkide tegemine, nende silmis seda ootusärevust ja rõõmu näha – neil hetkedel on kõik inimesed lapsed. Rõõmsad, avatud meelega maailma vaatavad lapsed.

Siia lõpetuseks sobivad hästi ühe mu sõbra sõnad, kes mulle seda kirjas ütles: I hope your Christmas will be a good one, being together with people who love you is good for the soul. Ning nii ongi – armastatutega koos olemine on hea hingele.

Lisan siia veel meie pisikese pere jõulutervituse (okei, see on eelmisest aastast, aga ei leidnud sel korral head pilti), mu lemmikjõululoo (millega, ma tean, olen ma teid vist surmani ära tüüdanud) ja videokokkuvõtte aastast 2009 – aasta 2009 piltides. (Eelmise aasta kokkuvõte on meie praeguseks uinunud videoblogis.)

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/ally-mcbeal-a-very-ally-christmas-12-river-robert-downey-jr.mp3]

Ma loodan, et teil kõigil on imetabased jõulud, mis teevad teid õnnelikuks – olgu selleks siis üksi kuuse alt oma kingituste otsimine, suurperega ühes lauas istumine, kirikus käimine või lumes sahistamine.

Ma armastan teid kõiki väga.

inspireerivatest inimestest

Määratlemata 4 Replies

Sirvisin eile-täna oma blogiraamatut, sest andsin selle hiljuti ühele inimesele ja juhuslikult sattusin kirjastuses hängima samal ajal, kui üks teine inimene selle ostis (ja sain autogrammi anda:) ning nüüd tundsin vajadust endale meelde tuletada, mis kõik siis seal kaante vahel ikkagi oli.

Naljakas on lugeda oma vanu tekste. Kohati on see tüdruk seal “daki.elab.siin” raamatus nii võõras ning ma hämmastun, kui mõtlen, kui palju ma muutunud olen – ja kui lühikese ajaga! Avaldamisest on ju möödas kõigest kaks ja pool aastat! Teisalt, veebruaris saab mu blog juba kuue aastaseks ning kuude aastasse mahub, peabki mahtuma, palju muutusi. Aga ikkagi pole paremat meeldetuletajat, et täna ma pole see, kes ma olin eile, kui päevik, blog või minu puhul siis see raamat. Ning täna on mul hea meel, et ma olen seda õnnelikku ja okkalist blogijateed käinud. Oma arengute ja taandarengute ja veidruste ja konksudega.

Ma hakkasin mõtlema inspireerivate inimeste peale. Cafe76-s küsiti mult, mida peaks täpselt tegema, et raamatut kirjutada. Ja ma vastasin (poolnaljaga), et on jube hea, kui sul oleks üks parimatest sõbrannadest juhuslikult ka kirjastuse omanik:) Tegelikult muidugi on seal taga veel palju rohkem, aga üks kindel asi, mis peab olema, et üldse luua ja loominguliselt mõelda, on inspireeriv inimene.

Mul on olnud õnn tunda mitmeid inspireerivaid inimesi. Ma mäletan, mis tunne oli mul keskkooliaegse parima sõbanna, Maschaga. Me tegime koos igasuguseid põnevaid projekte, kirjutasime “raamatuid”, tegime kollaaže… Ma annaks kõik, et nende töödega taas tutvuda, aga meie teed läksid lahku (minu süü tõttu ja see on üks asi, mida ma praeguseni väga kahetsen ja mis mind teinekord öösiti unetuna lage vahtima paneb). Aga see sünergia, mis meil koos tekkis, see oli midagi uskumatut ja mingi aeg ma mõtlesin, et ei koge seda kunagi enam kellegagi.

Kuni tuli Epp. See meie klikk, see oli taas midagi samasugust uskumatut ja õnneks see töötab seniajani. Ta annab mulle jõudu ja ideid ja temaga koosolemine tekitab alati mingisuguse tõelise loomepuhangu. Ta on uskumatu naine, uskumatult sügava ideepagasiga ning vahepeal ma imestan ja imetlen – kust tal see kõik tuleb? Kuidas mahub ühte väiksesse inimesesse nii palju?

Ning jälle olen ma tänulik, et ta on otsustanud seda minuga jagada.

Inspireerivaid inimesi on teisigi, näiteks kaks mu (praeguseks endist) kolleegi, nimetagem neid A.-ks ja K.-ks. Nendega koos olles hakkas alati õhk hulludest ideedest praksuma ning oma ajakirjanduskarjääri kiftimad, kreisimad ja ägedaimad lood olen ma just nendega koos teinud.

Ja siis inspireerivad mind veel Marta ja Potsataja. Ma täna mõtlesin jälle pikalt nende peale, ma ei tea isegi, miks. Aga kõik need koos veedetud blogiaastad… Need on jätnud sügava jälje. Nende elustiilis ja hoiakutes ja, mis peamine, armastuses, on nii palju inspireerivat ja lootustandvat. Kuna ma ei ole kummagagi kunagi kohtunud, otsin ma neid väga sageli tänaval vastu jalutavates inimestes ja nad on mu unedes käinud… no tubli poolsada korda kindlasti, kui mitte rohkem. Enam ei imesta ma üldse, kui unes jälle Marta ja Potsatajaga seiklen – ja iga kord on neil erinev nägu. (Ja iga kord ma mõtlen unes, et ahah, sellised nad siis ongi, poleks üldse arvanud.)

Vahepeal on hea endale meelde tuletada, kui väga on mul tegelikult heade inimestega vedanud. Ma tean, et väga sageli teen ma inimestele sellega liiga, et neist eemale tõmbun, mingite oma sisemiste emode pärast, aga ma ikka püüan saada paremaks inimeseks… Ja loota, et äkki ma lõpuks suudan ka olla kellelegi inspireeriv inimene. See oleks ülim au, sest ma tean, kui väga minu inspireerivad inimesed mulle loevad ja millise soojusega ma neid oma südames kannan. Ka neid, keda enam mu kõrval pole.

exits

Määratlemata 12 Replies

Istusin köögis ja kogusin mõtteid, aga sisemist rahutust ära ei saanud. Mingi kriis on, aga ei ütleks, et eksistentsiaalne, lihtsalt mingi sisemine kriis. Teadmata põhjustel. Teadmata ajani. Teadmatust ajast, sest alles laupäeval ma õhkasin Katsiga rõdul öist Tartu äärelinna vaadates, et ma olen õnnelik, väga-väga õnnelik.

No ja olengi, aga mingi rahutus on ka. Enda põhjustatud, võimalik. Võimalik, et mingist muust allikast pärit.

Peaks end kokku võtma, aga ma täpselt ei tea, mida kokkuvõtmine tähendab ja kuidas see täpselt välja peaks nägema. Üks variant on end kokku võtta ja see artikkel ära kirjutada, mis tühja dokumendina mulle vastu vaatab. Teine variant on… magada tunnike ja alustada päeva uuesti.

Tühi tunne on kohati, tahaks kuhugi ära.

Nende äraminemistega, muidugi, on ka mingid omad mõtted. Kohati tundub, et see avantüristlik (sorry, Berit-Terje, ma ei mõtle sellega midagi solvavat) seiklemine on viimasel ajal nii üles haibitud, et muudmoodi, väikekodanlikult minemine pole justkui See Õige enam. Et kui on Egiptus, siis on justkui automaatselt paha, sest noh, Egiptus ju. Kui on pakett, siis on automaatselt paha, sest, noh, pakett ju.

Ei tea, ma mõtlen, et pole see asi nii must-valge midagi. Vahepeal ju võib lasta end ka hellitada, vahepeal võib lasta kellelgi teisel orgunnida ja vahepeal võib ju olla ka väikekodanlik sihtkoht. Ma ausalt öeldes läheks vist peast hulluks, kui peaksin ka sel jõuluvaheajal (jah! mul on ka nüüd jälle vaheajad!) autos loksuma ja ise end sodiks orgunnima ja taas Slovakkias lõpetama.

Nii et jah, jõulu- ja lumehull Daki võtab kätte ja lähebki käib soojal maal ka korra ära. Paketiga ja puha. Ma pole ju kunagi soojal maal käinud ja sel suvel väga ei saanudki suvetunnet. Tahan surfata korralikult jälle. Ja tahan teada, mis tunne on snorkeldada. Lumi on loodetavasti siin jälle ees, kui me tagasi tuleme, päiksepõlenud ja kõhulahtisusega (see, nagu ma olen aru saanud, käib enamasti soojamaareisiga kaasas).

/

Ette lubatud blogiposte on väga palju. Olen kohtunud kõiksuguste toredate inimestega. Näiteks käisin reede õhtul sellises toredas kohas nagu Cafe76, mis asub natuke kummalises kohas – Salemi kiriku keldris. Aga hirmus tore oli, inimesed olid armsad ja soojad ja jumalamuusika, teate, on ka edasi arenenud Sõnajalgadest (mis oli ausalt öeldes kohati üsna hirmutav ja ma sain seda lapsepõlves päris palju kuulata, sest mu õde oli hardcore Sõnajalgade fänn vanuses 8). Oli mõnus mahe jazzisugemetega helin hoopis ja jumalat ei pressitudki kurgust alla nagu seda Sõnajalad tegid.

Ühesõnaga, hästi armas oli. Cafe76 inimesed tegid valmis oma raamatu (mida saab näha siit) ja me rääkisime kirjutamisest ja lugemisest, kirjastamisest ja ümberkehastumisest.

Reedel oli ka hullult äge Piia sünnipäev, korteripidudes on ikka midagi sentimentaalsehõngulist ja samas pöörast. Ja laupäeval oli iga-aastane Sõprade Fabuloosne Jõululõuna, seesama, mille ajal ma südamest oma õnnelikkust õhkasin. Ja kõik tundus olevat paigas, see tähendab, ongi paigas.

Võib-olla sealt see rahutus tulebki. Elu on mingit kummalist rada mööda kõndinud viimased paar aastat. Ma olen jaganud seda muidugi väga kallite ja armsate inimestega ja ma olen selle eest kohutavalt tänulik. Sõbrad, tõesti, ma armastan teid südamest. Aitäh, et te mul olemas olete.

Või siis on see aastalõpurahutus või see rahutus, mis tuleb, kui sa mingi emotsiooni või tunde enda sees ära tabad ja aru saad, et tegelikult ei tohiks seda seal olla ja selle ajel tegutseda ei tohi ammugi. Aga minu emotsioonidega, õnneks, on vahepeal see lugu, et nad lähevad koos high‘ga minema ja siis on rahu majas jälle.

Teisalt on see hirmus ka, sest millised emotsioonid on siis päris, seda ei teagi. Või on nad kõik? Või pole nad ükski?

See on pikema sisevaatluse teema juba.

Jõulud tulevad kohe. Ja ma päriselt ka olen väga õnnelik, ainult välja ei oska seda kogu aeg näidata.

stop starting histories

Määratlemata 7 Replies

See lugu on. See lugu on kogu aeg neil päevil. Ja mitte ainult selle pärast, et ma taas enda jaoks Robots in Disgiuse’i avastasin, ja mitte ainult Noel Fieldingu pärast, kes mu unenägusid kaks ööd järjest kummitamas käis.

(Jah, ma tean küll, et enamasti inimesed eriti ei viitsi juutuubi linkidel klikkida, aga. Jri, sina võiksid ERITI.)

Ja siis võib edasi lugeda. Nii nagu ma selle loo saatel siin praegu kirjutan.

Ma ei saa aru, mis sellel nädalal toimub. Et miks ma olen nii rakkes ja jooksus ja nii väsinud ja nii pinges ja nii tujust ära ja kuidagi… teistmoodi olen. Ei ole see, kes nagu tavaliselt oleksin. Mingi ümberhindamise aeg oleks nagu kätte jõudnud, jälle, aga ma ei saa aru, miks või millest tingitud või et kus see suur uus muutuja on, mille tõttu ma peaks ümberhindamise üldse ette võtma.

Sest ümberhindamised, vaata, käivad ikka periooditi ja on enamasti millestki tingitud.

Robots in Disguise’i tutvustas mulle ühel hullumeelselt veidral jaaniööl üks tütarlaps kuskil Lõuna-Eesti sügavustes, metsade vahel, kui ma olin sattunud täiesti võõrasse seltskonda ja ma ei olnud enam mina ise ja mitte veel mina ise. (Aasta oli siis 2007.) Võib-olla on asi ka selles, et mingid tükid ja killud pressivad peale, vahepeal näen tänaval kõndivates inimestes neid nägusid ja…

Loen Avantüristide “Seitse maailma” raamatut ja olen täiesti lummatud. Mul isegi vannivesi jahtus ära, kui end lugema unustasin. Kui alguses… Ma ei teagi, ma alguses nagu natuke ebalevalt võtsin kätte, ise ka ei tea, miks. Võib-olla sellepärast, et ma olin just Beriti ja Terjega (Tartu) Maailmas kohtumas käinud ja niimoodi on alati natuke kummastav hakata raamatut lugema, kui oled just autoritega koos olnud. Umbes nagu astuks kellegi magamistuppa – selline intiimsfääri tungimise tunne natuke.

Aga ühesõnaga, ma loen ja ma hingan selles taktis ja ma ütlen kohe praegu juba ausalt, et mulle väga-väga meeldib “Seitse maailma”, kuigi ma olen alles neljanda maailma juures. Ma kirjutan sellest pikemalt ka.

Ning äkki see ka on toonud rahutuse hinge, selle, et peaks ikka minema ja tegema muid asju, muul marsruudil kui kodu-trenn-pood. Aga ma täpselt ei tea, mis asjad need olema peaks. Aga ühte ma tean päris kindlalt – et mul oleks vaja mõned hullumeelsed mälestused juurde tekitada.

/

Issake, kuidas see Noel Fielding ikka on ajusse pugenud. The Mighty Booshi vaatan muidugi ka, see on üks asi, ja siis see Never Mind the Buzzcocks, aga no andke abi, kaks ööd järjest teda unes näha, see ei ole normaalne!

Ah, ja muidugi on ju Robbie “You Know Me” ka täiesti numps lugu ja väga nupsu videoga, seda peaks ka ikka Robbie-fänn vaatama (kui pole juba jõudnud).

rääkimisest

Määratlemata 3 Replies

Kommunikatsioon. Rääkimine. Suhtlemine.

Iga naisteajakiri, suhtenõustamisveerg ja enesabiõpik kirjutab sellest tänapäeval, kui oluline on funktsioneerivate suhete jaoks kommunikatsioon.

Kui on mõni mure, räägi sellest. Kui pole muret, tahad jagada rõõmu, siis räägi sellest. Kui on tülid, süda valutab – räägi sellest. Räägi, räägi, räägi. Vanasti ei räägitud üldse nii palju kui tänapäeval, eks ole. Siis – nagu ma olen aru saanud – ei väljendatud pooltki nii tihedalt näiteks oma tundeid ja teadupoolest pole eestlased kunagi olnud väga füüsilise kontakti altid, ehk siis niimoodi kümneid kordi päevas ei kallistatud ka, nagu praegu kombeks on. (Vaadake kasvõi noori Viru keskuses hängivaid tibisid – kui nad kokku saavad, siis kallistavad, iga jumala kord ja päevas sada korda vähemalt.)

Hoolimata sellest, mis võnkeid ma endast välja annan, ei ole tegelikult minu jaoks suhtlemine suure tähega olnud kunagi kerge. Ma ei taha rääkida väga asjadest, mis mulle PÄRISELT korda lähevad – peamiselt selle pärast, et kui need on välja öeldud, siis saab inimene minu üle teatud mõjuvõimu: ta teab minu saladusi ja ta saab neid minu vastu ära kasutada. Ja kui on mingi mure, siis ma kogun selle endasse, vaatlen seda murehunnikut ühe ja teise nurga alt, torgin natuke oksaga ja vaatan, kas läheb haisema ning lõpuks jõuan enda sees mingile järeldusele.

Raskem on siis, kui on tegu asjadega, mis ka teisi inimesi puudutavad.

Aga kui palju peaksid paarid omavahel päevas rääkima? Muidugi oleneb väga palju ka võimalustest, olukorrast ja inimeste iseloomudest, aga kui ma eile viisin läbi eksprompt-küsitlust, siis jäi peamiselt kõlama siiski arvamus, et no vähemalt kord päevas ikka, sadagu taevast või pussnuge. Eriti armsad ja romantilised paarid helistavad lahus olles teineteisele esimese asjana hommikul, et teada saada, mida teine unes nägi ning  ütlevad viimase asjana õhtul “head ööd, ma armastan sind väga, kallis”. Praktilisemad paarid helistavad teineteisele siis, kui on VAJA midagi rääkida: mis poest tuua, kus on auto tungraug, kes lapsele kooli järgi läheb jne.

See vist on ikka kuidagi nii seatud, et kui sa oled inimesega koos, siis sa tahad temaga rääkida ja suhelda, olgu ta kasvõi maailma teises otsas. Okei, praktilised asjad saab ju ka teisiti aetud, aga igas päevas juhtub nii palju pisiasju, mida peaks teisega jagama, sest muidu lihtsalt… kasvatakse lahku ja võõrdutakse. Sest kui sa ei räägi oma teiselepoolele huvitava kujuga pilvest, mida sa just nägid või kummalisest rahutusest, mis sind ootamatult tabas, kui nägid kedagi lapsevankriga või sellest, kuidas su kass kogemata pea lambikuplisse torkas ja seda sealt välja ei saanud… Siis kellele sa seda kõike räägid? Ja kuigi see pole praktiline – midagi ERILIST ju ei juhtunudki – on see siiski oluline ja vajalik. Sest inimest ju tahub ja muudab teda selliseks, nagu ta on, just see igapäevane väike elu.

Eraldi võiks väga pikalt veel rääkida ka vaikimisest, mis on ka hästi oluline teema, aga praegu lõpetan ma siin ära.

Need Ajad

Määratlemata 5 Replies

Viimased päevad on Tartu ujunud kummalises udus. See pole nagu päris udu, see on… nagu maakoor suitsetaks: tossupilved keerlevad ümber tänavavalgustuslampide valgusvihtude, autoga sõites tõusevad udulaamad ootamatult su ette, justkui oleks keegi just äsja su esiklaasile pahvi sigaretisuitsu puhunud.

Ma rändan juba poolteist nädalat nendes va tumedamates elusfäärides, mida ma varem Depressiooniks nimetasin. Nüüd nimetan ma neid aegu… nojah, täiesti ebaoriginaalselt, Nendeks Aegadeks. Need on ajad, kui üksiolek on pigem reegel kui erand ja üksiolek pole mitte rahuldus, vaid masohhistlik sund: sellest ei lähe midagi paremaks, see pigem teeb asju hullemaks, aga ikka ma teen seda; lülitan telefoni välja ja olen ja elutsen ja üritan end sundida tegema kõiki neid asju, mida ma pean tegema.

Tegelikult on nende asjade tegemine Neil Aegadel kõige lihtsam – nende asjade, mida ma pean tegema. Sest need ei oota, tähtajad ei oota. Ma pean ja ma teen ja ma teengi. Ainult et jah. Vähem jõuan kui tavaliselt ja seda, ei, õigemini: Seda pole tekstides sees, mis peaks olema. See miski, mis paneb mind end hästi tundma kirjutatu pärast, see miski, mille tõttu mul on endal kasvõi kümne aasta pärast oma tekste hea lugeda.

Ja siis ma visklen praegu otsustusvõimetuses. Et mida oma taksojuhi-juttudega teha. Ma võiks nad köita käsikirjaks, kirjutada mõned “kliendid” ehk peatükid juurde ja pakkuda mõnele kirjastusele (teatavatel põhjustel ei saa kumbki kirjastus, mis on minuga lähemalt seotud, seda välja anda), aga ma ei tea, kas on väärt, kas on mõtet, kas ma oskaks ja kas üldse peaks…

Tahaks ka ikka lõppude lõpuks midagi Suurt ja Head kirjutada. Midagi Tsiteeritavat. Midagi, mis jääks.

Aga see peab natuke ootama.

Siis on muidugi need kõik muud asjad, mis Nende Aegadega kaasa tulevad. Kummalised mõtted, mida ei suuda, ei oska sõnadeks panna ja mis tekitavad nii palju mõttetut paksu verd. Teisalt jälle ma oskan Nende Aegade asju väga täpselt eristada; ma saan ju tegelikult aru, millal on asi minus ja millal teistes inimestes, aga jällegi jõuavad kõik asjad varem või hiljem välja selleni, et… Asi on minus. Sest asi on alati minus olnud (eks ole, kes on mu blogi näiteks algusest saadik lugenud, ju teab). Ja kõik need minu vaidlused, need on mõttetud. Kõik taandub lõpuks ühele asjale. Et alati on asi minus.

Ärgem saagem must valesti aru, päris sageli ongi asi minus. Ainus, mis ma ütlen: uskuge mind, praeguseks ma juba suudan eristada… mm… episoode ja seda, mis on päriselt. Päriselt minu sees, päriselt minust väljas.

Ja siis on üks punaseks värvitud vineeritükk, mille põletamist ma juba poolteist nädalat kaalun. Vahib mulle etteheitvalt otsa. Aga küll ka tema aeg tuleb, aeg põletatud saada.

Pluss. Vähemalt alati on Need Ajad hiljemalt kuu aja pärast möödas. Ehk siis maksimaalselt paar nädalat veel.

Terry Pratchettist ja sotsiaalvõrgustikest (mitteseotud)

Määratlemata 5 Replies

Minu palavalt armastatud Terry Pratchett on andnud New Scientistile intervjuu, seda saab lugeda siit. See tuli huvitaval kombel nädalavahetusel teemaks, see tema haigus ja “assisted death”.

Aga tegelikult tahtsin ma sellega seoses öelda, et “Vaibarahvas” oli ka minu esimene Pratchetti raamat, mida ma lugesin. Ma mäletan, et olin siis umbes 14 või 15. Ma mäletan, kuidas me vedelesime tolleaegse parima sõbranna K.-ga meie suvila katusel ja võtsime päikest ja ma ahmisin seda endasse, seda imelist vaibarahva maailma.

See tuli mul praegu nii selgelt meelde, et ma lausa tundsin keelel selle suve maitset.

/

Ma olen mõni päev juba tahtnud kirjutada postitust sotsiaalvõrgustike teemal, aga läheb kogu aeg meelest ära. Sest, vaadake, mul lähevad sotsiaalvõrgustikud meelest ära. Tähendab, Twitteri unustaks ma täielikult ära, kui Twhirl mul pidevalt lahti poleks. Ja Facebooki staatuseid ei uuendaks ma üldse, kui mul Twitter Facebookiga seotud ei oleks. Blogilinke ei jagaks ma ka üldse, kui mul feedid Twhirli (ja sealt Facebooki) ei jookseks.

Sellepärast olen ka Orkuti täiesti ära unustanud, kuna seal puuduvad sama mugavad sünkroniseerimise võimalused ja inimeste uunedustel on üsna tüütu silma peal hoida. Mis on kurb, sest eestlased kasutavad Orkutit peamiselt. Vähemalt minu sõbrad (ja ka ma ise panen pilte pigem sinna kui FB-sse).

Ja blogi unustan ma üldse teinekord päevadeks ära ja siis juhtubki nii nagu sel nädalal, et tuleb meelde, login sisse ja pean end läbi sööma kahekümnest kommentaarist.

“Kas sa kujutad ette, et on inimesi, keda ei huvitagi üldse kogu see blogindus, nad ei tea midagi Facebookist ja Twitterist?” küsisin ma Henrik Roonemaa käest eelmisel reedel (hahaa, namedropping).
“Ah?! Mida?! Kuidas see võimalik on? Mida nad siis… TEEVAD?” vaatas ta mulle suurte (irooniat täis) silmadega otsa.
“Ma ei tea… Nad nagu… elavad… päris elu…” ütlesin, tundes, kui imelikult sõnapaar “päris elu” maitseb.
“Tegelt või?”
“No… jah… Ma tunnen isegi… selliseid…”

Nali naljaks (…. kaljaks), aga uskumatul kombel moodustavad enamuse (või okei, ütleme, poole) mu päriselusõpradest inimesed, kes ei hängi päevad läbi netis, kes kasutavad vaid hädapärast MSNi ja noh, muidugi Orkutit. Blogid on neile üsna kauged ja kogu see internetimajandus (internet=elu) kummaline ja naljakas asi kõrvalt vaadata.

Umbes samamoodi, nagu meile on kummaline ja naljakas kõrvalt vaadata, et on inimesi, kes ei saa aru Facebookist, saati siis Google Wave’ist ja neid ei huvitagi väga.

Kuidagi nagu esimene ja teine Eesti, kui kasutada kulunud võrdlust.

Mis ma sellega öelda tahan, ma ei teagi, aga igal juhul nüüd ma hakkan proovima tortillasid teha. Miks keegi ei ütle mulle, kust chorizot saab?