Tag Archives: intestines

i am the mountains, i am the sea

Määratlemata 6 Replies

Kui kõik horoskoobid mulle lubasid, et 2010 hakkab erinema möödunud paarist aastast ja asjad hakkavad actually ülesmäge minema, siis ma ei uskunud seda. Või vähemalt arvasin, et saan väikse tööotsa ja asjad hakkavad enam-vähem paika loksuma.

Viimane nädal on aga tõestanud, et kõik LÄHEBKI TÄIESTI ÜLESMÄGE, mis on nii uskumatu, et ma pean end vahepeal näpistama, et kindlaks teha, kas ma juhuslikult siiski und ei näe.

Kõigepealt muidugi juhtus see, et ma hakkasin ametlikult Petrone Prindis asju ajama. Ja siis juhtus see, et ma leidsin oma taksojuhi-raamatule kirjastaja. Taksojuhi-raamat on siis see asi, mida ma hakkasin kirjutama 2006. aastal. Ma mäletan hästi, kui esimesed read kirja panin. Oli see armumissegane kevad, kui kõrvus leelotas pidevalt The Suni “Tüdrukune”, mille sõnad olid nii täpselt õiged sel ajal, et… No lihtsalt oligi nii, et “ma hulgun särgiväel, mul pole külm, naerdes jooksen taas, hommikusse”. Ma istusin üksinda Exhusbandi pisitillukeses korteris, võtsin tema arvutis lahti tekstiprogrammi ning hakkasin kirjutama. Sõnad lihtsalt olid mu emotsioonidest uimases peas ja ma pidin nad kirja panema.

Ning siis jäi see asi sahtlisse. Kuni eelmise suveni, kui Inga ajakirjast Naised otsis pärast “Seiklus neljale” järjejutu/raamatu lõppemist uut järjejuttu. Ja ma mõtlesin: miks mitte. Ma proovin, kas saan üksi hakkama. Saingi. Järjejutt aga sai mingil hetkel läbi ja käsikiri jäi taas mõneks kuuks sahtlisse, kuni ma ta kokku tõstsin, tähemärgid üle vaatasin ja avastasin, et oh, saaks ju raamatuna välja anda küll.

Siis ma leidsin kirjastaja ja panin paika tähtaja (1. aprill) ja ühel päeval hakkasin siin töö juures kirjutama. Ja kirjutasin ja kirjutasin ja kirjutasin ja nüüd on ta PEAAEGU valmis. Ehk siis homme annan teksti üle ja hakkab toimetamisprotsess. Mille järel hakkan ma kirjutama ja LOODETAVASTI ka jõuan/jõuame lõpetada Epuga kaua oodatud, kaua sünnitatud raamatu “Naistest, lihtsalt”.

Kuid ega kõik veel sellega ei lõppe. Vahepeal kutsuti mind ülikooli internetipsühholoogiast rääkima (ega ma ju muust ei oska rääkida kui internetist, eks ta ole), see juhtub siis mais. Enne seda aga käisin Vikerraadios, sealt korjas mu üles ühe Põltsamaal õpilastele suunatud ürituse korraldaja ning nüüd ma siis lähen sinna rääkima 15. aprill. Ja nagu juba öeldud, 23. aprill on siis raamatubussiga Katariina Jee ringitiirutamine.

Ning enne veel, kui ma sain ah või oh või oih öelda, oli täna hommikul juba uus asi ees: järgmisel kolmapäeval lähen ma osalema jälle õpilastele suunatud üritusele “Sinu peavõit”, mis on bingostiilis mängu-jutusaade (lisaks minule veel näiteks on seal ka Kene! Vernik! keda ma täna unes nägin), mida kantakse üle… wait for it… Alo TVs! Jah, lapsed, ma teen oma Alo TV debüüdi. Võib-olla teinekord, kui me jälle kuskil pidutseme ja taustaks Alo TVd vaatame, siis tuleb ehk sekka Heldur Jõgiojaga ka mind. See mõte ajab mind kontrollimatult naerma.

Aga nagu mu (praegu müügimehest) isa ütleks: aga ka see pole veel kõik!

Ühel õhtul tuli idee, et aga miks mina ei võiks minna kuskile rändama ja kirjutada samal ajal (reisi)romaani. Ning pliuh-pläuh, just like that, lähen ma 80protsendilise tõenäosusega suvel Hispaaniasse. Kaasas käsipagas ning (selleks ajaks juba loodetavasti uus) arvuti.

Aga ka see pole veel kõik, kuid on asju, millest ma ei saa veel rääkida, kuid mis juhtuvad suure tõenäosusega kõik sellel aastal veel. Ma olen viimse närvini erutatud ja rõõmus ja ma ei suuda seda kõike vist varsti enam taluda. Või õigemini, ma tean, et varsti ma astun laineharjalt maha mõneks ajak ja naudin tasasemaid vooge, aga ka see laineharja madalam pool pole praegu enam nii sügaval, kui ta oli näiteks pool aastat tagasi.

Sest praegu on aeg, kui mul on väike tähtpäev – mu viimasest Tõelisest Depressioonist on möödas pool aastat. Jah, muidugi olen ma vahepeal olnud oma low perioodis, aga see pole olnud kaugeltki nii hull, kui kõik oli hilissuvel, kus ma istusin, kott pakitud, voodi peal, isegi pisaraid ei tulnud, ja mõtlesin, et nüüd on kõik.

Aga praegu on kõik nii hästi, et ma hakkan aru kaotama. Samas, enne, kui ma aru kaotan, teen veel vähemalt ühe peo Undergroundis, seekord siis 1. aprillil. Enne Suurt Reedet, nii et seekord ei tohiks isegi onuAntonil olla vabandust mittetulemiseks.

Ja kogu seda rõõmutiraadi jäägu lõpetama šoti bändi Biffy Clyro superawesome lugu “Mountains”. Sest just nii ma praegu end tunnen: ma olen mäe tipus ja keegi ei saa seda mult ära võtta.

pühapäevane

Määratlemata 2 Replies

Mul on toanurgas kandiline kauss, vett täis. Peamiselt selleks, et õhk nii kuiv poleks, aga kui aus olla, siis vahet ei tunneta – nägu ikka kuivab, juuksed ja kassid on ikka elektrit täis. Aga kassidele hirmsasti meeldib. Aeg-ajalt ma ärkan korraks öösel üles ja kuulen, kuidas toanurgas käib vaikne limps-limps-limps… Keegi on jälle vett lakkumas.

Ja vee juurest saab sujuvalt minna selleni, et mul on nüüd pesumasin. Päris enda oma ja valge ja nunnu ja laulab mulle, kui pesulaar valmis on. Terve mu täiskasvanu elu, kui välja jätta Tallinnas elamise periood, on mu pesupesemine näinud välja selline. Kõigepealt mustad riided kottidesse – mul on selleks kaks suurt kotti, üks vana spordikott ning teine äialt pännatud piisoninahkne (?) kott, mis on hirmus mõnus reisikott, aga sang läks katki.

Laon aga pesu kotid täis, vinnan selga, istun number 4 peale ja sõidan ühikasse… Kus siis pesu masinasse, hiljem kuivatisse ning õhtul jälle kahe kotiga tagasi. Nüüd viimastel aegadel, kui on auto, on olnud märkimisväärselt lihtsam, aga KOHUTAVALT tüütu ikkagi. Muudkui vinna neid kotte ja ajasta oma käike ja… uh.

Aga nüüd on mul masin, mille ma ristisin Truutaks, kes peseb pesu minu eest ning mu suurim vaev on vaid pesu restile panna ning hiljem kokku lappida. (Triikimist ma nimelt ei harrasta, kui just keegi relvaga ei ähvarda. Või kui VÄGA vaja on.)

Truuta ja mina, ma juba tunnen, kuidas sellest saab alguse uus ja ilus suhe.

Aga väga pühapäevane on olla. Ahjus on õunakook, mille tegin õuntest, mida pakkus üks naine, kes lihtsalt reedel kirjastusse sisse astus. Õunu tahad? Muidugi tahan! Üldse on hirmus tore, kuidas vahepeal inimesed kirjastusse astuvad ja natuke juttu ajavad raamatute uurimise kõrvale. Nii näiteks kohtusin ühe ajakirjanikuga, keda ma mäletan aastaid ja aastaid. Ma lapsena olin nimelt suur ajakirja Kodukirja fänn ja tema oli selle esimene peatoimetaja… Ma senimaani olen Kodukirja fänn, aga mu fänlus paistab välja kummaliselt – ma näiteks ei taha seda enam lugeda. Peamiselt selle pärast, et õudselt paha hakkab alati, et miks küll minul seda kujundajasilma pole ja miks minu kodu alati, ükskõik, kus ma elan ja mis vahendid mul käepärast on, nii ebahubane ja külm on. Ma lihtsalt ei oska ja ei suuda teha elamist mõnusaks, ma ei tea, mis zsa zsa zsud selleks vaja on, et see välja kukuks…

Ja üldse tahtsin öelda, et hea on. Ma loodan, et teil on ka.

TV-boyfriends

hoomamatu 4 Replies

Mul on läbi aegade olnud väga palju TV-poiss-sõpru, alguse sai see “Highlanderist”, jätkus “Buffyga” ning sealtmaalt alates on ainult mu obsessioon hoogu juurde saanud. Siin on minu praeguse hetke seitse kõige kuumemat TV-boyfriendi.

Shawn Spencer

Shawn Spencer ehk James Roday sai auväärse nimetuse eile, kui ma “Psychi” vaatasin ja järeldusele jõudsin, et selline klounaad läheb mulle väga-väga-väga peale. Lisada sinna veel juurde SuperJuuksed ning mõnusalt habetunud lõug, lakkamatu huumor ja poisilik sarm ning ongi ideaalmees valmis. Kõige õudsem on TV-poiste juures alati see, kui sa taipad, et raibe, nad on ilmselt täpselt samasugused päriselus. Siis tundub lihtsalt maailm äärmiselt ebaõiglane.

Rick Castle

Nathan! Fillion! Nathan Fillion! NATHAN FILLION!!! Ma ei tea isegi, kuidas seda crushi rohkem põhjendada, kui et… Nathan Fillion! Ta on jälle täpselt selline mees, kelle puhul ma TEAN, et ta raibert on päriselus sama cool ja humoorikas. Mulle meeldib ta asümmeetriline nägu, veidi vildakas naeratus, omapärane huumor ja… noh, head juuksed. Kuigi tuleb vist tunnistada, et “Fireflys” meeldis ta mulle isegi natuke rohkem. Aga siiski on mul nõrkemiseni hea meel, et ta praegu mu elus Twitteri ja “Castle’i” abil tagasi on. Nathan Fillioniga on meil muide see diil ka, et me käime üksteisel üsna palju öösiti unedes külas. Ja iga kord, muidugi, lõppeb see uni ära ja ma ärkan, nukker ja kahetsedes: jälle oli uni…

Derek Morgan

Derek ehk Shemar Moore on praeguseks juba natuke lahtuma hakkav armastus. Ma ei mäleta, mis hetkel see täpselt oli, aga ühel momendil ma lihtsalt KADUSIN tema pruunide silmade sisse ja ei suutnud oma vaimustust variata, kui ta tõsise näoga ringi jooksis ja pahalasi püüdis. Tema esindab siin nimekirjas sellist ürgmehelikku alget: ideaalne keha, tugevad põhimõtted, laiad õlad, temast lausa lekkiv alfamehelikkus… Siinkohal muidugi ei saa ka üle ega ümber tema kuus- või kaheksapakist, kuidas iganes seda pesulauda nimetama peaks. Ja see kord, kui teda kuskil rannas alasti pildistati… No ütleme, et see lisas ainult õli tulle. Aga ta on selline kutt, kellega, ma kujutan ette, oleks väga raske päriselt mingit suhet aretada. Seda siis selles Imaginaarses TV-maailmas, kus Daki omast arust vahepeal elab…

Gregory House

House ja Hugh Laurie on küll erinevalt nt Nathanist/Rickist ja Shawnist/Jamesist üsna erinevad inimesed, aga temast ei saa ei üle ega ümber. Alates naeruväärselt totrast Bertie Woosterist lõpetades St Barleigh’ga – iga tema roll on olnud omamoodi nauditav. Aga siiski tuleb tunnistada, et kõige rohkem on ta mu südamesse pugenud just nüüd, hõrgult vananenuna, halliseguse habeme ja soola-pipra-juustega. Ning tema tegelaskuju, misantroobist õelusekott dr House, on lihtsalt oma äraspidisuses nii armastusväärne. Pluss on täiesti uskumatu, et mõni mees võib NIIMOODI vananeda – noorena oli ju täiesti tüüpiliselt… mittemidagiütlev inglise bloke, kellest nüüd on saanud… SEX GOD.

Bernard Black

Rääkides misantroopidest ja ainesõltlastest… Bernard ja Dylan Moran on ja jäävad igaveseks mu südamesse kui mu meessoost alter egod (ainult naljakamad ja andekamad). Ma mäletan, et kui ma esimest korda ETV pealt “Black Booksi” peale sattusin, pidin ma segadusse ära surema: wut? mis see tähendab nüüd? joovadki nii või? Ja kui tuli välja, et jah, joovadki, ja on seejuures veel uskumatult armsad ja segased, siis roniski ta mu südamesse ning ei kavatsegi sealt enam lahkuda. Pluss: JUUKSED! Ma armastan neid juukseid! Issake, mingi neli korda oleme üritanud Dylan Morani laivi vaatama sõita? Aga ükskord ma sinna lähen. I promise!

Berg

Berg napilt poleks jõudnud, sest olgem ausad, see sari (“Two Guys and A Girl”) on mingi üle kümne aasta vana. Aga ikkagi. Noor! Ryan! Reynolds! Ning jälle on mul tugev tunne, et see vend lihtsalt ongi selline päriselus: humoorikas iroonik, kutsikasilmade ja kaheksapakk-kõhuga. Ja kuigi tema järgmised rollid (oh, näiteks Hannibal “Blade Trinitys”) on olnud somewhat pettumust valmistavad…okei, nüüd ma valetan, sest Blade oli NII SUPERHEA pluss PALJAS RYAN! Mis ma öelda tahtsingi? Et järgmised rollid pole alati olnud nii stiilipuhtalt ägedad nagu Berg, on ta siiski esiteks sellest ajast alates saanud superstaariks ning abiellunud ühe mu lemmiku, Scarlett Johansseniga (pärast seda dreadful kõrvalepõiget Alanis Morissettiga), aga minu jaoks jääb ta igavesti ja alatiseks Bergiks – natuke kohmakaks naljahambaks. PS! Samas sarjas mängis ka 12 aastat noorem Nathan Fillion!

Vince Noir

Vince Noir ehk Noel Fielding on jälle üks neid geeniusi, kelle olemasolu on lihtsalt nii raske uskuda. Ma olen lugenud temaga igast intervjuusid ja kõigist tuleb välja, et… et ta, noh, ongi selline. Piiramatu fantaasiaga, natuke lapsemeelne, sürreaalne ja… appike, ma ei usu, et ma seda jälle ütlen, aga heade juustega. (Naljakas, ma ei teadnudki enne, et mulle head juuksed nii olulised on. See on vist see, et mida endal pole, siis tahad.) Noeli ma muidugi näen ka ülisageli unes, eriti pärast seda, kui olen õhtul enne magamaminekut “Mighty Booshi” või “Never Mind The Buzzcocksi” vaadanud. Temaga on muidu see imelik lugu ka, et ta tegelikult poleks üldse nagu minu maitse. Mulle meeldib, kui meestel on ikka liha ka kontide küljes ja kogu see emovärgindus hakkab mulle üsna tugevalt vastu. Aga Noel on teistsugune. Millegipärast, jah, on ta teistsugune…


Honorable mentions

Michael Weston ehk Jeffrey Donovan (“Burn Notice”)
Charlie Crews ehk Damien Lewis (“Life” ja NB! Ainus punapäine näitleja!)

võidab see, kel surres rohkem ilusaid kingi

Määratlemata 8 Replies

OgAAAM42PCl3HJyb9WPElPgIiWi8ImjFtVr_85-_vQpFySuqhxDQ1aEQubur5eZ7fvCdw4atA73_IlboSXu2ACBUCJEAm1T1UK5oYRTmBdkhHumf2nkXxZn1lThTVahepeal kaotan ma poodides pea. Ma olen vahel tõesti üks neist inimestest, kes superhüperpäevadel poodide korvides sobravad ja endale pihutäite kaupa viiekrooniseid juuksekumme näiteks ostavad.

Tõele au andes ostan ma siiski alati asju, mis mul vaja läheb, ükski asi pole elun seisma jäänud. Kui välja jätta mõned (okei, paljud) käekotid, mis mingi hetk katki lähevad ja mida ma ei viitsi parandusse viia või millest ma lihtsalt ära tüdinen.

Aga ükspäev meenus mulle üks moment lapsepõlvest. Mäletate, koolides olid mingil ajal vahetusjalanõud kohustuslikud? Novot, ja mul olid ikka aasta või isegi kaks järjest ühed ja samad vahetusjalatsid. Kuni ma neist välja kasvasin või kui neid enam parandada ei andnud. Aga uskuge mind, kui ma ütlen, et jalatseid on peaaegu lõputult võimalik parandada.

Ja ühel koolipäeval jooksin ma rõõmsalt sõbrannade käevangus inglise keele tundi. Mul olid jalas sinise-valgetriibulised sokid ja need hirmkoledad (praegu mõeldes) pruunid, mustade lipsukestega seemisnahast jalanõud. Ning üks minu klassi poistest läks must mööda, vaatas mu kingi, ja küsis siis, mõnitus hääles: “Issand, Dagmar, kas sul ONGI ainult üks paar kingi või?!”

Appi, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei mäleta, mis ma vastasin (ilmselt umbes midagi stiilis: “Ise oled loll!”), aga igal juhul ma ei saanud ju öelda: jah, mul ongi ainult üks paar kingi, MIS SIIS?!

Sest noh, tol ajal põdesin ma ikka kohutavalt seda, kui vaesed me olime ning et mul ei olnud kunagi ilusaid asju. Aeg-ajalt sain ma sünnipäevaks uue paari teksaseid ja vau, kui uhke ma siis olin. Emme üritas mind järjepanu kaltsukatesse vedada, aga neid kohti jälestasin ma ikka päris pikka aega hingepõhjani. Muidugi, 90ndate alguses olid kaltsukad ikka tõelised kaltsukad – haisesid koirohu ja kantud rõivaste järgi ning riided olid üldjuhul humanitaarabi korras välismaalt tulnud 80ndate räbaldunud kolerõivad.

Mu emmel muidugi oli hämmastav võime ka nende kaltsuhunnikute hulgast endale ilusaid hilpe leida, aga mina ei suutnud. Ning päriselt üle sain ma oma kaltsukavastikusest alles hiljuti, peamiselt Katsi eeskujul, kel samuti on mingi imetabane oskus leida sekkaritest superkaupa.

Siis mingil ajal üritasin ma ise endale riideid õmmelda. Nagu ikka enamiku minu ettevõtmistega – tahet ja optimismi jagus, ärategemisoskust mitte. Nii ma kandsingi stretškangast pükse, mida iga päev õmblustest lappima pidin, sest meil polnud overlook-masinat. Või siis kandsin seelikust ümber tehtud nahaimitatsiooniga musti pükse, mis samuti õmblustest rebenema kippusid (ja mitte kaalu pärast, siis olin ma ikka tubli kõrend).

/

Nüüdseks olen ma kingahullusest üle saanud, mis mind kuskil keskkooli lõpus, ülikooli alguses tabas. Kui päris aus olla, siis ma kannan suviti veel sageli ühtesid musti rihmikuid, mis sai ostetud kuskil 11ndas klassis (mis oli… oh õudust, pea kümme aastat tagasi!). Ja mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et tennised on niivõrd palju mugavamad, et kingade kokkukuhjamisel ei näinud enam mõtet.

Nüüd olen endale JÄLLE andnud lubaduse sel kevadel kontsad oma ellu tagasi tuua. Kui keegi mäletab, siis sama lubaduse andsin eelmisel kevadel. Ja vist feilisin, kui välja jätta üks kord, kus ma kõrgete platvormkingadega Võrru sõitsin (vt pilti) ja pärast end ära ei suutnud kiruda, et miks ma küll autojuhtimiseks nii valed kingad valisin.

Ehk siis kogu mu jutu mõte on see, et… Kõik on kinni lapsepõlves! Ja ma tahaks uusi kingi!

Kaia-Kaire Hundi ja minu Nepaalist

Määratlemata 6 Replies

Eile nägin unes Bikashi. Me istusime katusel (ma eeldan, et see oli Megi lastekodu katus, sest paistsid mäed ja äike, suur-suur äike) ja rääkisime väljamõeldud keeles Kaiast. Ma mäletan, et ma natuke kartsin, et nüüd tuleb Kaia-Kaire ja näeb meid rääkimas, ja ma natuke kartsin, et äike jõuab meieni ja me peame alla minema.

Siis hakkasid kassid kaklema ja ma ärkasin üles, väljas tuiskas sadada ja äikest ei paistnud kusagilt…

Neljapäeval oli meil esimene vestlusõhtu Lutsu raamatukogus – me hakkame neid kord kuus tegema, näiteks aprillis tudengipäevadel vestleme Avantüristidega. Aga sel korral oli avaüritus ja kohal oli Kaia-Kaire Hunt – “Minu Nepaali” autor ja üks soojemaid ja armsamaid inimesi, kellega mul on olnud au viimasel ajal tutvuda.

Ma olen teda küll ainult paar korda kohanud, aga tal on mingi imeline aura.

Ja “Minu Nepaal” on üks äärmiselt soe raamat. Lugesin kuskilt arvustusest, et tekstiliselt on Nepaali-raamat ehk kõige nõrgem “Minu…”-sarja raamatutest ja see võib olla tõsi, tundub, et toimetajatöö on olnud nõrk. Aga see laeng, mis raamat annab, see on üks võimsamaid!

“Minu…” raamatutega on üldse nii, et iga raamat mõjub erinevalt. On torkiv Mongoolia-laeng, on rahulik ja pehme Soome-laeng, on koleeriline Ameerika-laeng, on kohmetu-humoorikas Eesti-laeng, on asjalik Moldova-laeng, on segane Hispaania-laeng, on terav Itaalia-laeng. Nepaali-laeng oli kõikehõlmav, nii kõikehõlmav, et seda on raske kirjeldada.

Kui ma lugema hakkasin, ei osanud ma arvata, et see kõik nii hinge läheb. Sisututvustus on ausalt öeldes üsna igav – jälle seesama “ei tahtnud ettemääratud elu orjaks jääda”-jutt, mis on mind kohati ära tüüdanud. Ja märksõnadelt on “Minu Nepaal” sarnane “Minu Argentinaga” – kurbade saatustega lapsed, vabatahtlikutöö,  aga see ei mõjunud nii tugevalt. Kuid nüüd, kui ma istusin Lutsu raamatukogu saalis ja kuulasin Kaiat rääkimas, vaatasin pilte seinal – nüüd ma tundsin seda, et miski on paratamatult minu sisse end söönud. Vaatasin Megi laste pilte ja pisarad tulid silma: ma oleksin tahtnud neid kallistada kõvasti-kõvasti…

Ma tahtsin kõigest sellest pikemalt kirjutada, aga nüüd tunnen, et ei oska… Lihtsalt et… Kaia-Kaire on uskumatu inimene, tema lugu ei ole ehk uskumatu – tänapäeval on minek nii tavaline – aga see on uskumatult suur, soe ja võimas.

Meil tuleb veel üks vestlusõhtu, märtsi alguses Tallinnas – ning ma ei jõua seda ära oodata. Nagu oleks narkomaan – et saaks veel ühe Nepaali-laksu!

Ahjaa. Siin on selle MTÜ andmed, mis Eestist Megi lapsi aitab. Kui soovid aidata, siis:

MTÜ Terve Maailm

a/a 221041342043

märksõna annetuste puhul on: Nepaali lapsed

Kaia-Kaire, aitäh! Sa oled liigutanud südameid.

Kuidas teile “Minu Nepaal” meeldis?

daki.tahvel.info 6aastane

Määratlemata 2 Replies

Nüüd olen ma siis kuueaastane. Kuueaastane blogija polegi vist enam nii noor, blogimaailmas tähendab see hilist puberteeti. Võib öelda küll, et on igasugused etapid läbi elatud: mäslev ja vihane beebiaeg, üles-alla kõikuv kõurikuaeg, eneseleidmisaeg, ning nüüd – vaikne mõtisklemisaeg, suureks kasvamise aeg?

Ma mõtisklen siin üht- ja teistpidi, mida oma blogiga edasi teha. Vahepeal ikka tulevad need mõtted. Esiteks on kavas uus ja custom kujundus lõpuks teha, kaua ma siin ikka WordPressi teemasid kasutan, eksole. Ja mõtlen ikka, et võiks hakata kuidagi regulaarsemalt kirjutada, aga kuna ma täpselt ei tea, mida ma peaksin kirjutama ja mida mitte, siis ongi kuidagi soiku jäänud.

Igasuguseid toredaid aegu on tänu blogile olnud. Ma ei suuda ära kiita, kui palju armsaid inimesi on tänu blogile mu elusse tulnud. Samas on raske ka kirjeldada, mis õudusi on tänu blogile läbi elatud… Seda on ikka väga, väga raske teinekord inimestele seletada.

Ja muidugi on koos blogiga muutunud ka minaise, või siis vastupidi – koos minaisega on muutunud ka blog. Ma olen tervem, kui ma olin kuus aastat tagasi, ma olen kõvasti tervem. Aukukukkumiste aeg on vähenenud kahelt korralt kuus korrani poole aasta jooksul ja see on tohutu edasiminek. Aga natuke tuimemaks olen ka jäänud – enam ei ole ergud maailmale nii paljastatud nagu nad olid varem. Stabiilsus kaitseb.

Ilusat vabariigi aastapäeva teile, tupsud! Kas selle puhul Maroko-pärast lambaliha valmistada oleks ebapatriootlik?

jalutamisest

Määratlemata 9 Replies
walking

Pilt pärit siit.

Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?

Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.

Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).

Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.

See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.

Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.

Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.

Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…

Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…

Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…

Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.

Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: “Võtke palun!” Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.

Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…

Mida teie jalutades teete?

/

Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, “Being Erica”, et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.

veel üks meem

Määratlemata 6 Replies

paranoiaLaiskade blogijate õnn, et meemid ringi liiguvad. Võtsin Kroku käest.

1. Kas sa said nime kellegi järgi?
Tean, et tegu on Rootsi nimega (NAISENIMEGA, muuseas), aga kas kellegi konkreetse järgi… Vist mitte. (Aga sellega võib olla nagu mu arvamisega, et ema ja isa alles sebisid 80ndal aastal, mille peale ema kommentaari jättis ja täpsustas, et nad olid sel ajal juba abielus. Ehk siis: mingid asjad lähevad ühest kõrvast sisse, teisest välja mul viimasel ajal.)

2. Millal viimati nutsid?
Ei mäletagi, ausalt öeldes. Millalgi möödunud aastal, I reckon.

3. Kas sulle meeldib su käekiri?
Mul oli kunagi väga ilus käekiri, aga viimasel ajal ei suuda enam kirjutada pastakaga. Üldiselt meeldib, aga ei meeldi see, et kirjutades tulevad mingi imelikud konksud imelikesse kohtadesse iseeneselikult. Ehk siis käsi nagu tegutseb minust sõltumatult ja see on jube häiriv. Eriti autogramme kirjutades.

4. Mis on su lemmik lõunasöök?
Supp. Lihtsalt ei ole võimalik, et keegi teine armastaks suppe nii palju kui mina. Ükspäev ma veel abiellun kausitäie supiga, ausõna.

5. Kas sul on lapsi?
Kassid on.

6. Kui sa oleksid teine inimene, kas oleksid endaga sõber?
Ehk isegi oleksin.

7. Kas oled tihti sarkastiline?
Hahahaaa. Ei?

8. Kas su kurgumandlid on eemaldatud?
Ei kavatsegi neid kellelegi ära anda.

9. Kas sooritaksid benji-hüppe?
Ma olen viimasel ajal avastanud, et kardan kõrgust, eriti unedes. Ja kui ma suve lõpus Stocki lõbustuspargis käisin, pidin suurest hirmust püksid täis tegema, nii et ma olen tõeliselt araks jäänud vanadusega. Ehk siis ma arvan, et ma ei julgeks seda teha. St – kui sunnitakse püssiga, siis teeks, aga vabatahtlikult mitte. Langevarjuhüppega saaks vast hakkama, mulle on räägitud, et selles kõrguses enam nii õudne pole, sest sa oled nii ebareaalselt kõrgel lihtsalt.

10. Millised on su lemmikmaisihelbed?
Eh. Ja nje snaaju, ma ei söö väga helbeid. Aga mulle meeldib meega paisutatud riis. Ja šokopopsid.

11. Kas seod paelad lahti, kui jalatsid ära võtad?
Talvesaabastel küll, muudmoodi ei saa. Aga oi kuidas ma vihkan seda, kui paelad jäävad saabaste küljest sulanud lumeloiku ja saavad märjaks ja sa pead siis märgu paelu siduma. Väkk. Tegelt – ainuke, millel paelu ei seo, on tennised. Ketsidel ja sporditossudel seon ikka.

12. Kas pead end tugevaks?
No kogu selle rasva all on tõesti lihased olemas, aga pooltki mitte sellisel tasemel, mida ma ideaaliks olen seadnud. Töö selles suunas jätkub.

13. Milline on su lemmikjäätis?
Šokolaadijäätis šokolaaditükkidega. Kookosejäätis.

14. Mida märkad inimese juures esimesena?
Mida ikka märgatakse – välimust, riietust, naeratust, silmi.

15. Roosa või punane?
Mis küsimust siin üldse on – punane muidugi.

16. Mis sulle enda juures kõige vähem meeldib?
See igavene võitlus ilusaks ja heaks hakkamisega. Tahaks juba paika saada ja hakata rahul olema. Ja sünnimärgid ei meeldi, eriti need, mis mul käte peal on. Võh. (Teiste sünnimärgid mind ei häiri, enda omad jubedalt.)

17. Mida igatsed kõige rohkem?
Rahulolu.

18. Millise asja ostsid endale viimati?
Läksin ostma märkmikule uut sisu, aga ostsin liiga suure. Siis mõtlesin, et lõikan ääred maha, küll mahub ära, aga loomulikult lõikasin ma nii ära ka kuupäevad ja kuud. Nii et nüüd on nüsitud paberilehed, ja märkmikusisu pean kah uue ostma.

19. Mida hetkel igatsed?
Raha.

20. Mida viimati sõid?
Tegime patat täna. Koos tomati-sibulasalatiga.

21. Mida hetkel kuulad?
Tuulutan tuba, kuulan, kuidas lund väljas sajab ja kuidas Miuks toa niisutamiseks nurka pandud veekausist juua lakub. Arvuti ragistamist kuulan ka.

22. Kui oleksid rasvakriit, siis mis oleks sinu värv?
Tahaks olla ilus taevasinine.

23. Lemmiklõhn?
Sirelid. Sooja keha lõhn. Soolane merelõhn. Boloneesekastme lõhn. Maikellukeste lõhn. Selle Selveris müüdava 60kroonise lõhnaküünla lõhn (sinine). Õhu lõhn pärast suvist äikest. Värske pesu lõhn. Märja asfaldi lõhn. Jõelõhn kevadiste tulvavete ajal. Kuuselõhn. Märja sambla lõhn. Emme koduköögi lõhn. Kotlettide lõhn. Ahjuprae lõhn. Kodune jõuludeaegne lõhn. Värskete kaskede ja kaseviha lõhn. Valminud kirsside lõhn. Elu ja õnnelik olemise lõhn.

24. Kellega telefonis viimati rääkisid?
Õega. Me lähme homme tuubima jälle!

25. Parim spordiala, mida telekast jälgida?
Poks. Jalgpall. MMA. Vabavõitlus. Kas ma jalgpall juba ütlesin?

26. Su juuksevärv?
Tumeblond on vist õige hinnang. Kunagi olin muidugi heleblond. Või õigemini,  tegelikult on mu juuksed kirjud. Pealt pleekinud, alt tumedamad. Suviti eriti.

27. Su silmade värv?
Tahaks öelda, et roheline, aga tegelikult taevavärvi – kui taevas hall, siis silmad ka hallid. Aga õnneks ikka viskab rohelist ka sisse. Ma armastan rohelisi silmi!

28. Kas kannad kontaktläätsi?
Ei, sest isegi prillidega on probleeme. Ma ju ühest silmast peaaegu pime, nii et selliseid prille või läätsi, millega ma päriselt mõlema silmaga näeks, ei ole olemas.

29. Lemmiktoit?
Pastaroad. SUPP! Vürts. Tuli.

30. Kas õudusfilm või film õnneliku lõpuga?
Mõlemad, vastavalt tujule. Õnnelikke lõppe on ka vaja.

31. Mis filmi viimati vaatasid?
Birxiga vaatasime ära “It’s complicated”. Täitsa okei oli.

32. Mis värvi pluusi hetkel kannad?
Punane maika.

33. Suvi või talv?
Talv. Sügis. Kevad. Suvi. Täpselt selles järjekorras.

34. Kallistused või suudlused?
Mõlemad.

35. Lemmikmagustoit?
Pole suur magusasõber. Pomelot ja mandariine armastan loomakombel.

36. Mis raamatut hetkel loed?
“Minu Nepaal”. Palahniuki “Pygmy” on pooleli.

37. Mida su hiirematt kujutab?
Pole sellist asja. Hiirtki ei kasuta eriti.

38. Mida viimati telekast vaatasid?
Õe juures vedelesin ühel päeval niisama ja vaatasime “Kirgede tormi”. Täitsa põnev oli kusjuures. Ja naljakas.

39. Lemmikheli?
Tasane unine nohisemine. Kassinurr. Kui suvetuul puhub autoaknast sisse. Foo Fightersi album “Echoes, Silence, Patience & Grace”. Vihmapiiskade langemine aknaplekile. See summutatud mulliline vaikus, mis saabub, kui hüppad pea ees vette. See rak-rak-rak, mida teeb Inimese käekella küljes olev ketas.

40. Rolling Stones või The Beatles?
Queen.

41. Mis on kõige kaugem riik, kus oled puhkamas käinud?
No ma olen ju legendaarne mittereisija. Aga Egiptus ikka.

42. Kas sul on mõni eriline oskus või anne?
Ma võin teha paljusid asju, aga kahjuks kõike üsna keskpäraselt. Väga hea pole milleski.

43. Kus sa sündisid?
Tartus ikka. Toomemäel muidugi.

44. Mitu istessetõusu suudad kahe minuti jooksul teha?
Viimati oli see number midagi saja kanti, aga ei viitsi praegu proovida.

45. Millal tutvusid viimati uue inimesega?
Mm… No ikka pidevalt tutvun uute inimestega, kui väljas käin. Ja neti teel ka peaaegu iga päev leian kellegi uue.

46.Ütle üks blogija, kellega kohtuksid reaalelus?
Oh, issake. Kõigiga peaaegu on kohtutud, osadega unes, osadega ilmsi. Kui on ette nähtud, et me kohtume, küll me siis ka kohtume. Aa, Avantüristidega oli lõpuks tore irl tuttavaks saada.

47. Üks blogija, kelle blogi võiks avaldada raamatuna ja sa ostaksid?
Olen kõikide blogijate, kes on raamatu välja andnud, oma ka ostnud. Alates Belle De Jourist ja Dooce’ist lõpetades Avantüristide ja Epuga. Aga kui Wistful Writer midagi lõpuks avaldab, siis ostan kindlasti. (Yes, I just mentioned you! And said that if you finally manage to publish something, I will definitely buy that. Now, chop-chop, off you go, creating your masterpiece!)

48.Kes oleksid järgmises elus, kas mees või naine?
Ma arvan, et ma olen naine. Aga siuke pärisnaine, mitte selline pooletoobine nagu praegu.

49.Kui ei saa taaskehastuda inimesena, siis kellena?
Paris Hiltoni koerana.

50.Kelle ankeete lugeda soovid, ütle vähemalt kümme nime?
Send this to 20 friends… Õh, kuidas ma seda vihkan! Kes tahavad, teevad ise, on ju nii.

külmunud roheline

Määratlemata 3 Replies


külm

Ma hakkasin blogisid lugedes ja Facebookis ringi kolades mõtlema, et ilm siin Eestis takistab teinekord nii paljusid asju. Antud juhul ma mõtlen, et külm takistab olemast keskkonnasõbralik. Esiteks mõelda vaid, kui palju kulub kütust, et meile võimaldada elekter ja soe, kui palju läheb praegusel ajal küttepuitu, et vaesed inimesed surnuks ei külmaks… Ja palju sellest polegi ju sugugi taastuvenergia. Pidevalt on pime, see tähendab, et pidevalt põlevad kuskil tuled… jälle kulub elekter.

Need, kellel kipuvad torud ära külmuma, peavad jätma ööseks kraanid tilkuma, et vesi liiguks ja jääks ei muutuks. Või siis peavad nad torude ümber juhtmed mässima ja torusid elektriga soojas hoidma. (Ma pole ise külmunud torudega kokku puutunud, aga umbes nii olen ma aru saanud, et asjad käivad.)

Ja muidugi autojuhid. Selleks, et auto korralikult soojaks läheb, kulub pool tundi – ma ükspäev testisin, sest läksin taarat viima ja mootor töötas kõigepealt kogu selle aja, kui ma kolm korda edasi-tagasi trampisin ja ülevalt taarakotte tassisin, siis ta töötas terve selle aja, kui ma taarat masinasse toppisin ja alles siis oli ta soojaks läinud. Pealegi on auto tervisele kasulikum jätta mootor lühikeste otste ajal tööle, sest külmaga kipuvad sitemad akud kiirelt tühjaks jooksma. Aga iga jumala kord tõmbub mu roheline südametunnistus valusalt kokku – aga no teisiti ka ei saa. Võib muidugi jätta auto üldse seisma ning sõita ühistranspordiga (taarat muidugi sellega ei vea, eriti kui on seitse kotti, aga nii üldiselt), aga ega külmas seismine ei tee ka ühelegi masinale head.

Üldiselt on see vist praegu vajaduste püramiidi küsimus. Kui sulle on olulisem ja esmatähtsam ellujäämine (=kütmine, et mitte ära külmuda, näiteks), siis see ongi esmatähtis ja sa teed kõik endast oleneva, et sooja saada.

Nii et igatpidi oleks lihtsam olla keskkonnasõbralik soojemas kliimas… aga eks õnnestub paljudel siiski see ka olenemata kõigest. Valikute ja prioriteetide küsimus.

Kuidas teie külmaga võideldes oma rohelist südametunnistust rahustate?

Edit: Eva-Liisa annab nõu, kuidas rohelist südametunnistust rahustada.