Tag Archives: intestines

üleslöömisest

Määratlemata 39 Replies

Hommikune blogi- ja ajalehetiir tehtud, sattus näppu selline artikkel, mis küsib, kui palju sina end üles lööd igapäevaasjade ajamiseks? Nad kirjutavad moeblogija Jane Aldridge’i näitel ning jah, ka mina tunnen üht sellist moeblogijat (st virtuaalselt tunnen) – meie oma Merily, kes peab imekaunist moeblogi Sequin Magazine, on jätnud mulje, et üleslöömine ja iga toimetuse juurde seksika või armsa riietuse leidmine on imelihtne ja vaat et kohustuslikki.

Neid moeblogijaid – nii Jane’i kui Merilyd – ühendab üks asi: nad mõlemad on teismelised. See on esimene asi, mis mulle selle teema üle mõtiskledes pähe kargas.*

Kui mina olin vanuses 15-16, siis lõin ka mina end absoluutselt iga kord kodust välja astudes üles. Ma elasin läbi isegi perioodi, mil ma tundsin füüsiliselt end alasti, kui läksin välja lakkimata küüntega. Ma meikisin end ka postkastist ajalehte tooma minnes. Ma kombineerisin kostüüme, nii palju, kui see meie nappides tingimustes võimalik oli. Koolis käisin ka ikka asjadega, mida ise pidasin ilusaks ja/või seksikaks (oi, te võib-olla ei mäletagi, kui oluline oli tärkavale noorele inimesele seksikas olemine – ise vaevalt sipupükstest väljas, aga juba ajasime seksikust taga).

Ja siis tuli ülikool ja töö ja värgid. Ja ma sain aru, et alati ei pea end üles lööma, vahepeal on mugavus olulisem. Pealegi: kas ma tõesti pean iga päev oma nägu meigikihiga kurnama? Aga miks ma pean, kui ma ei taha? Pealegi näen ma siis 100% kaunim välja, kui end nädalavahetusel välja minnes “ilusaks teen”.

Mulle meeldib jätkuvalt igasuguseid kostüüme kombineerida ja mulle meeldib jätkuvalt ilus olla, aga kui ma lähen trenni, siis ma võin sinna vabalt ka dressidega minna. Või kui ma lähen poodi, siis ei tunne ma vajadust end üles lüüa ja nägu pähe teha – niikuinii kaotab välimus igasuguse kauniduse, kui oled sunnitud viiekiloseid kotte treppe mööda üles vedama.

Samas mu sõbratar Kats on tõeline daam, ta kannab alati kõrgeid kontsi ja ma väga harva näen teda ilma meigita ja n-ö mugavate riietega. Ta lööb end igaks asjaks üles ja ta teeb seda stiilselt. Kooliajast ei mäleta ma tal sellist moelembust olevat, aga see ei pruugi asjasse puutuda. Kümme aastat tagasi oli muidugi meie poodides hoopis teine olukord ka – ilusad asjad olid enamasti haardeulatusest väljas ning kaltsukad olid täis haisvaid õudusi (ja nad polnud üldse nii coolid kui praegu).

Mis ma öelda tahan, on see, et vanemaks saades me muutume laisemaks. St mõned meist. Näiteks mina. Ma kannan suurima hea meelega tenniseid ja ketse, mitte ainult selle pärast, et nad on mugavad, vaid selle pärast, et nad on minu meelest ka ilusad. Ning ma pean ka oma “mugavaid riideid” kiftideks ja seksikateks – näiteks kannan ma kodus maikasid ja no maikad on ju seksikad! (Sõna “maika” muidugi mitte, aga no saate aru küll.)

Kui ma käiksin igapäevaselt kontoris tööl, siis teeksin ennast ilmselt sagedamini ilusaks, aga selleks, et viis minutit poes käia või trenni minna, ei näe ma küll põhjust omaette kostüümi kokku panna. Kuigi muidugi võiks. Aga no ma tõesti ei viitsi. Aga tuleb tunnistada, et iga kord pärast Merily blogi lugemist ma annan endale mõttes lubaduse, et ausõna hakkan ilusaks. Homsest.

Rääkige, kuidas teie üles löömisesse suhtute? Kas teie viitsite end igapäeva-asjaajamiste jaoks üles lüüa?

—

*Siinkohal ei taha ma kindlasti väita, et ainult teismelised viitsivad end üles lüüa või on moelembus kuidagi seotud vanusega – lihtsalt minu puhul on see olnud pigem nii.

tehnikaimedest

Määratlemata 1 Reply

Vanahipi kirjutas sissekande tehnikast ja sellest, kuidas tal polnud oma makki. See pani mind mõtlema. Ajad on tõesti teistsugused.

Minul polnud ka pikka aega oma makki. Meil õega oli kahe peale üks kasuisa vana kassetikas, millega õhtuti Tartu Raadiost Ervin Hurta ja saadet “Saame kokku” (?) ja soovikat kuulasime ning õigel hetkel lugusid kassettidele lindistasime. Lisaks teenis see makk meid edukalt sünnipäevadel, kus me imelikke asju üles lindistasime – näiteks missivõistlusi ja muud taolist. Esimese päris oma maki sain ma üheksanda klassi lõpuks, mille kinkis mulle kasuisa, kes lubas kingituse teha, kui kõik viied koju toon.

Mäletan selle maki ostmist hästi. Sai see ostetud Saekoja tänava tehnikapoest ning ma ei julgenud kallist makki vaadatagi, valisin kõige odavama – maksis vist midagi 500 krooni ringis, aga 99. aastal oli see kõva raha. Kõige odavam makk, kirsipunane, duubel – no mida sa hing veel oskad ihaldada! See makk teenis mind veel kaua-kaua. Veel Tallinnas elades istus ta mikroka peal ja püüdis traadist ehitatud antenniga raadiolaineid. Lõpuks nüüd eelmisel aastal siia kolides sai ta ära visatud (vist), sest õde jättis heldelt oma maki siia, mis ka katkine, aga köögiraadio aset täidab edukalt.

Mobiilidega on sama värk olnud, pole keegi mulle kunagi midagi ostnud, ikka ise ja oma kogutud või teenitud raha eest. Esimene 5110 sai vist võetud Radiolinjast järelmaksu peale, aga kui ma õigesti mäletan, siis see järelmaks läks mu taskurahast. Ja ma olin siis 15aastane, ma arvan. Ehk siis 10 aastat tagasi (hee, nagu esimese makigagi).

Mingi hetk vahetasin selle 3210 vastu (ja maksin 200 krooni peale), siis vahetasin selle banaani vastu (8110 vist oli?), siis uuesti 3210 vastu, siis on mäluauk ja järgmine hetk mäletan end ostvat telefoni järelmaksu peale ülikooli esimesel aastal, endale sünnipäevaks – see must klapiga pisike Nokia, mis teenis mind edukalt kuni eelmise aastani (vahepeal muretsetud liugklapiga Nokiad purunesid esimeste kuudega), mil ma ta kogemata käigukangi vahele rammisin ja klapp küljest tuli. St tuleb aus olla: ta töötab, aga klapp ripub mingite niitidega küljes. Ja nüüd siis ostsin järjekorse telefoni, aga jällegi: ostsin püsima. Ei mingeid klappe, ei mingit jura, aus Nokia (mulle hakkavad Sony Ericssonid vastu lihtsalt).

Jah, ma kujutan ette, et kui kunagi omal lapsed, siis sellist asja, et mobiili ostaks omateenitud või -kogutud rahaga põhikooli lõpus – hah, see asi oleks ennekuulmatu. Makist rääkimata.

Hiljem: t05h4 kirjutab ka.

üks vana postitus

Määratlemata 3 Replies

Kuupäevast 04. märts 2006. Tundub hetkel kohane. Lisaks sellele mõtlen, et peaks kirjutama sissekande sellest, kuidas inimesed ei pea tööd tööks, kui sa seda kodus teed ja kuidas inimesed vahepeal lihtsalt Unustavad.

Continue reading

režiim vol 2

Määratlemata 4 Replies

Eile õhtul või õigemini öösel kirjutasin närviliselt köögis suitsu kiskudes endale märkmikusse tänase päevakava. Nimelt tänane päev pidi kõigi eelduse järgi tulema hull – hull minu vabakutselise teen-tööd-mil-tahan-tähtajad-ÜLDISELT-ei-piira süsteemi jaoks. Lisaks sellele oli aeg Nirti raamatu käsikiri (praeguse seisuga) lõplikult üle anda ja ma polnud kogu selle uimerdamisega kuigi kaugele jõudnud ja lisaks muudele kohustustele ootas eilse seisuga ees tubli 8 töötundi raamatunokerdamise kallal. Mis on väga okei ja üldse mitte palju, aga jube kehv on päeva niimoodi alustada ja enne linnas asju ajada, kui tead, et kodus ootab suur töö – palju parem oleks, kui saaks ENNE suure töö tehtud ja siis muid asju teha.

Aga täna ei olnud selline keiss ja nii ma siis kirjutasin endale kõik üles.

Kell 10 äratus. Selleks, et ma raudselt maast lahti saaks, palusin Musjal helistada – nii on meeldivam ärgata, pluss süümepiinad ei laseks kella edasi keerata. Ning, jah, ma tean, et kõik teie, kes te käite tööl 8st või 9st, teile tundub see 10 jumala õnnistusena, aga nagu öeldud – kui ikka kell 6 rahutusse ja kisavatesse unedesse suikuda, siis pole see 10 minugi jaoks parem kui teistele hommikul 7 tõusta.

Ja tõusingi üles. Vandusin ja kirusin ja luristasin kohvi praktiliselt jalapealt sisse (kokteili ei unustanud), aga sain kargu alla. Nagu öeldud tuli uni eile alles 5-6 paik.

Kell 11.30 ühikasse pesu pesema. Sellega jäin natuke hiljaks, sest esiteks võttis pesu kokkupakkimine aega ja teiseks oli kolmest väljasõiduaugust kaks kinni pandud (meil pannakse siin asfalti). Lisada juurde töss kumm ja oligi täiuslik hommik. Sõitsin lap-lap-lap ringiga tanklasse, lasin õnnetu rehvi taas täis (ma ju rääkisin, et meil esirehv on katki ja vajub tühjaks, jah?) ja kimasin läbi ennelõunase uimase Tartu ühikasse. Pesu – sipsti – masinasse, ohkasin ja haigutasin emmele näkku natuke ja taas liikuma. (Muide, emme heidab mulle kogu aeg ette, et ma nii palju ohkan. Miks ma nii palju ohkan? Nagu vanainimene, maivõi.)

Kell 12.30 ujuma. Jõudsin varem ja hea oligi. 12.10 olin baskas ja 1100 meetrit ja 20 minutit hiljem ronisin, nina ja silmad klooriveest kipitamas, välja ning trügisin läbi kisavate vene lapsbaabade (no on siuke eriliik, neid on eestlaste hulgas ka) vahelt riideid vahetama. Kui parklast välja sõitsin, oli kell 45 ja ma olin graafikus, sest…

Kell 13.00 – kohtumine endise kolleegiga. Tõmbasin hinge, jõin kohvi ja sõin suppi ja jutustasime-ideetasime, kuni aeg täis tiksus. Talle – sest järgmine kohtumine ootas ja mulle – sest päevaplaan nõudis.

Kell 14.30 – poodi. Poodi jõudsingi selleks ajaks, õnneks oli keskpäevaselt tühi ja sai vajalikud toiduostud kiirelt sooritatud.

Kell 14.45 – ühikasse pesu järgi. Umbes sel ajal ma jõudsin ka, sest ma seks ajaks enam kella nii pingsalt ei jälginud. Igal juhul ma tean, et kui kolm rasket kotti õlale vinnasin, kolmest trepist ägisedes üles rühkisin ja uksest sisse vajusin, oligi kell…

Kell 15.00 – TÖÖ! Ning ma siis tegin. Tööd. Vahepeal aitasin natuke õde ja sirutasin kanget kaela, aga tegin ja tegin, kuni kell oli 20 ja ma sain üllatusega tõdeda, et vau, valmis on. Tegin kiirelt süüa ja nüüd naudisklen, sest ma tõesti ei arvanud, et selleks aega jääb.

Mõnus on olla. Hea oleks, kui uni ka nüüd täna tuleks kenasti. Iga päev ei saa sellist graafikut teha, aga täna töötas endalegi üllatavalt hästi.

Pealegi mulle meeldivad nimekirjad ja graafikud. Mõnikord lausa haiglaselt.

režiim

Määratlemata 11 Replies

Režiim on täiesti paigast ära. Umbes septembri alguseks oli mul välja kujunenud täiesti aktsepteeritav ja töötav päevakava, kus ma ärkasin iseseisvalt 10 paiku üles, molutasin hommikused vajalikud molutamised ära ja tegin päev otsa valge inimese kombel tööd.

Nüüd on nii, et töötan kuskil 24ni, mõnel ööl isegi kauem. Töö kvaliteet, tuleb tunnistada, langeb tänu sellele kõvasti – on ikka suur eksiarvamus, et ööd on kirjutamiseks suurepärased, eriti kui sa oled pooluimane ja väsinud. Nad võivad olla suurepärased siis, kui sa oled puhanud, aga mitte siis, kui sul on sisemine kell sassis.

Siis ma magan. Süümepiinad sunnivad jätkuvalt alates kella 10st kella vahtima, aga räige väsimus ei lase maast lahti. Ja kui ma lõpuks tööle saan, on kell juba 18 ja nii ma lasen jälle südaööni, ise jätkuvalt uimane ja pahur, et ei saanud eelmisel õhtul varem magama minna, et oleks varem ärganud. Ja jälle avastan, et kell on ootamatult 4 saanud ja varakult ärkamisest ei tulekski midagi välja.

Aitaks natuke trenniskäimine, aga esiteks sai mul trennikaart läbi ja pole hetkel raha, et uuendada (lisaks UNUSTASID tüdrukud lihtsalt mu täna ära, kui nad kõik kambakesi trennis käisid ja ma senimaani mossitan) ja teiseks võttis Musja kõndimiskepid kah kaasa, nii et ei saa kõndima ka minna. Eks ma ikka jõuharjutusi teen kodus, aga see pole ikka sama mis rauda lükata.

Söömisrežiim on ka sassis. Hakkasin neid va Herbalife’i kokteile jooma. Eelmine nädal läks üsna ladusalt: hommikul kohvi ja Herbalife’i-jogurti-banaanikokteil, siis mõistlikul ajal (no 4-5 paiku) soe toit ja õhtuks jälle kokteil. Nädalavahetus rikkus selle kõik ära, sest mehega koos olles kipun minagi rohkem sööma. On ju öeldud, et paari minnes võtavad mehed pigem alla ja hakkavad tervislikumalt sööma ning naised seevastu võtavad pigem juurde ja hakkavad ebatervislikumalt sööma.

Tegelt ka on nii, seda märkasin juba eksiga, kes oli hirmus kommiõgard. Ja praegunegi mees armastab magusat krõmpsutada. Varem ei ostnud ma praktiliselt kunagi magusat koju, toitusin pastast ja rohelisest ja juurikatest ja teraleivast. Sai ja juust ja vorst – praktiliselt olemata. Nüüd on siginenud märkamatult koju mingid tüütud magusavarud ja kui mul varem ei olnudki isu magusa järele, siis nüüd kord kahe nädala jooksul ikka on – eriti, kui sa tead, et midagi head on elamises olemas. Pluss see neetud sai! Ma ei taha saia süüa, aga ikka ostetakse seda koju pätside kaupa, osad jäävad küll sügavkülma oma aega ootama, aga need, mis nädalavahetusest üle jäävad kui mees kodus on, seisavad kapi otsas ja vaatavad mind süüdistava näoga, justkui öeldes: “Sa ju tead, et sa tahaksid praegu üht mahlast singi-juustusaia tomati, sinepi ja kurgiga…”

Ja siis ma annangi alla, eriti siis kui olen Herbalife’iga eriti tubli olnud. Nimelt see pidev koksidejoomine võib olla küll tervislik (ma saan neljapäeval check upis teada, kas aitab) ja kõht pole tühi, aga ma tunnen puudust SÖÖMISEST ja MAITSETEST.

Lisaks tulid mul eelmisel nädalal kohutavad peavalud sellest (öeldi ka, et võib juhtuda) –  ja mul ei valuta KUNAGI pea, nii et see halvas suhtkoht olemise mitmeks päevaks ära.

Eks ma katsun režiimi jälle tööle saada. Tööd on õnneks HÄSTI palju hetkel (heheh, tänane Orkuti õnnelause ütles, et edu tuleb nende juurde, kel on liiga kiire, et seda otsida), raha õnneks HÄSTI vähe ja süüa ka vähe. Kui ainult selle magamaminekuaja suudaks paika sättida… Või siis oskaks oma aju lihtsalt välja lülitada (eile öösel ootasin kaks tundi und ja kribasin pimedas muudkui looideid ja muid mõtteid märkmikusse). Seda oskust oleks hädasti vaja.

Mis on teie režiiminipid?

traditsiooniline

Määratlemata 2 Replies

sügis

Ma olen mõnes mõttes väga traditsiooniline inimene. Ma armastan oma väikseid harjumusi. Mulle meeldib, kui kohe ei viitsigi nõusid ära pesta, kaussidesse vähemalt vesi lasta, et hiljem ei peaks kaapima. Mulle meeldib pärast toidutegemist kohe pliit lapiga üle käia. Mulle meeldib mu parkimiskoht (probleem on selles, et teised naabrid ei tea, et see on MINU parkimiskoht). Mulle meeldib veeta jõululaupäev oma vanemate juures ja mulle meeldib enne lauda istumist käia surnuaial, täpselt nii, nagu on tehtud igal aastal viimased 15 aastat. Mulle meeldib, kui mu magamistoa raamaturiiulis on raamatud, mida ma armastan elutoas olevatest natuke rohkem. Mulle meeldib – ei, ma PEAN saama magada kahe padjaga, millest üks käib üle pea. Mulle meeldib hommikul pikalt logeleda ja kohvi juua ja riiderit läbi lugeda. Mulle meeldib oma sünnipäeva suurelt pidada. Mulle meeldib, kui ma tean, kus ma lähimad viis aastat elan. Ja mulle ei meeldi kolida, sest see raputab mind harjumuspärasest mugavusest välja, pluss see on tohutu vaev, kogu oma kräpp (E. Ilves, et al) kokku pakkida ja kaste treppidest üles-alla tassida.

Mõnes mõttes olen ma väga traditsiooniline ja mugav inimene.

Teisalt mulle meeldivad spontaansed üritused. Mulle meeldib, kui reedeõhtul tehakse midagi põnevamat kui tavapärane õlle-jutt-lauajalka. Mulle meeldiksid kostüümipeod ja mulle meeldiks vahepeal käia kuskil tantsimas. Mulle meeldib istuda lambist autosse ja sõita kuhugi kaugemale. Mulle meeldib ööbida hotellides ja ma ei tunne üldse puudust oma voodist neil puhkudel (küll aga tunnen ma ALATI puudust lisapadjast). Mulle meeldib lennujaamades hängida, kui millegipärast lend edasi lükatakse.

Aga mulle meeldib teada, kus ma ööbin, kui ma lõpuks kohale jõuan.

Selles mõttes on praegune elu natuke keerukas ja ärevust tekitav, sest ma ei tea, mis saab minust näiteks kevadel. Ma ei tea, kus Eesti otsas me elama hakkame või millal üldse saab soetada midagi, mis on PÄRIS oma (soovitavalt aiaga ja inimestest kaugel). Raske on ikka see paarisuhtevärk teinekord. Kui ma oleks üksinda, siis saaks ma oma viisaastakuplaani ära koostada ja hakata vaikselt selle järgi tegutsema. Praegu aga pean ma ootama ja vaatama, kuhu eluteed suunduvad. Muidugi võiksin ma sellest hoolimata oma viisaastakuplaani koostada ja hakata selle järgi tegutsema, aga päriselt nii ikka ei saa, selle pärast, et ma pole ÜKSI, pole ainult mina ise, kellega arvestada.

Naljakas on see, et me eile kohvikus (sest Tartus pole loomaaeda kui Zavood välja arvata) rääkisime ja ma tabasin end üllatavalt mõttelt: kui ma oleksin praegu üksi, siis mul ilmselt oleks juba laps. Kuna aga mul on mees, siis mul praegu veel pole last.

(Nimelt olen ma terve oma elu üsna kindel olnud, et mind ootab ees üksikema elu ja mul olid selleks kõigeks juba plaanidki valmis tehtud, kuidas täpselt ja millal. 25-26 eluaasta oli see aeg, mis on kirjas lahtris “millal”.)

Sisemuses kaklevad aga ikka kaks poolt. Neist üks ütleb, et ma pole veel valmis, sest mul on enda sirgeks tõmbamisegagi päris palju veel tegemist. Seesama väidab ka, et ongi hea, saab veel käia ja reisida ja kasvõi teise riiki kolida, kui tuju tuleb (see üks nimelt unustab pidevalt ära, et mul on kassid, keda ma ei saa mingi nipiga maha jätta pikemaks ajaks). Teine aga tuletab vaikselt meelde, et vanus hiilib ligi, praegu on prime time tegutsemiseks, praegu ma veel JÕUAKSIN. Selle peale hakkab esimene naerma ja tuletab meelde, et mul on vaja lapse saamiseks veel kuskil 10 kilo maha võtta (et ma rasedaks jäädes hiiglase mõõtmetesse ei paisuks) ja et üleüldse, vabadus on äge!

Niimoodi nad siis vaidlevad, mina vaatan pealt ja kehitan õlgu. Praegu ei sõltu niikuinii miski mu sisemistest tülitsevatest häältest. Praegu sõltub kõik neist otsustest, mis me kahekesi vastu võtame.

Keeruline värk see paarisuhte värk.

Väljas on sügis. Võib-olla sellepärast ongi mul sellised mõtted peas tiirlemas, et sügis on otsade kokku tõmbamise ja uute alguste aeg. Ühest küljest tahaks millelegi joont alla tõmmata, teisest küljest tahaks juba teada, kas mul kunagi on oma peenramaa ja mitu kevadet pean ma veel seda ootama.

Pildi allikas: www.freephotosbank.com

Vibraator: tüdruku parim sõber?

hoomamatu 18 Replies

Tähelepanu! Tegemist on tasulise postitusega (teenus SMS-Publisher, mida pakub Fortumo). Selleks, et sisu lugeda, pead sa saatma sõnumi kujul TXT DAKI 33028 numbrile 13011. Sõnum maksab 10 krooni. Vastu saad sa unikaalse koodi, millega seda postitust lugeda. Kood ei vanane (st sa võid sama postitust sama koodiga lugeda ka homme ja ülehomme ja isegi üleülehomme).

Selles postituses kirjutan ma oma vibraatoritest, neile nimede panemise keerukusest ja sellest, kuidas vibraatorite omamises ja nende nautimises pole midagi häbiväärset (ning kohe kindlasti ei tähenda nende kasutamine seda, et sul oleks muidu ebatäiuslik suguelu).

[smspublisher=http://www.sms-publisher.com/read?key=ag1kZWxtb250ZXMtYXBwcg8LEgdUZWtzdGlkGISCAgw]

break-up songs

Määratlemata 15 Replies

Aunt Becky kirjutas viiest loost, mis sobivad hästi lahkumineku kõrvale. Mitte, et ma lahku hakkaks minema, aga teate midn ju küll – igavene melanhoor. Seega pole mul mingit probleemi oma eelistatud viis lugu siia ritta panna.

#5 Paolo Nutini – “Rewind”

Sest. Terve see lugu. Kahetsus, valu, üksindus, peas ainus küsimus: kas me ei saaks aega tagasi keerata? Kas me ei saaks teha nii, et kõik oleks jälle hästi? I’m not sleeping at night, but I’m going freom bar to bar. Why can’t we just rewind?

#4 Mika – “My Interpretation”



Cause I don’t care if I ever talk to you again/—/ I need a reason not to care what you say. No minu meelest peaks vähemalt ühes õiges lahkuminekus ka see faas sees olema. See, kus sa sisendad endale, et sul on teisest inimesest ükskõik ja sind ei huvita üldse, kas sa kunagi veel näed teda või mitte.

Ja kui inimene sulle eriliselt sitta keerab, siis ongi parem, kui see faas püsima jääks. Kui ilma sitta keeramata ja õelutsemata saab aga sõpradeks jääda, siis tore on. Ainult et kõik ei saa. Siis tuleb Mika peale panna ja valjult laulda: the only way is down, I can see that now!

#3 Powderfinger – “Drifting Further Away”

Võitluslugu. Don’t banish me then bid me home / Don’t tell me where I came undone. Kui sa otsid veel selgitusi, põhjendusi, vabandusi. Tahad teise inimese valu ära suudelda, aga enam nagu ei oska. With every hour you’re drifting further away / Now you’re drifting further away

#2 Keith Urban – “You’ll Think Of Me”


Kusagilt täiesti juhuslikult leitud lugu, mida ma n-ö hoian varuks… Et kui kunagi peaks vaja minema, siis just seda lugu ma kuulan. Take your records, take your freedom/ Take your memories I don’t need’em/ Take your space and take your reasons/ But you’ll think of me. Mingil hetkel sa löödki käega: olgu, mine siis, kui soovid. Annad alla, lööd käega, väsid võitlemast ja vaidlemast.

Aga ometi sa tead – ta läheb ära, tõsi, läheb järgmise juurde, aga… ta mõtleb sulle ikkagi. Mida aeg edasi, seda vähem (aga seda heldinumalt), aga siiski. Sa jääd tema sisse, seda ei saa muuta. Ja see on natuke lohutav.

#1 Emiliana Torrini – “Today Has Been Okay”

Without you seasons pass me by… See on kummituslik ja samas uskumatult armas lugu. Sobib väga hästi sellesse lõplikku lahkumineku faasi, kus sa hakkad vaikselt juhtunuga leppima ja oled õnnelik selle pisiasja üle, et jah, tänane päev on olnud täitsa okei.

single and fabulous

Määratlemata 25 Replies

Vaatasime eile Birxiga “Seks ja linna” (it’s a girl thing) ja mingi osa juures läks tuliseks vaidluseks. See oli see teise hooaja osa, kus Carrie’st tehti feature New York Magazine’i ja esiküljele pandi meigita ja suitsetav naine, pealkirjaks juurde “Single and fabulous?”

Meie dialoog käis umbes nii:

Birx: “Meil küll Eestis selliseid artikleid ei avaldata, mis rõhutaksid, et vallaline olla on nõme ja et teatud vanuseks peaks juba suhtes olema.”
Daki: “Misasja?! Muidugi avaldatakse! Võib-olla, jah, otsesõnu sellist single and fabulous question mark artiklit ei tule kohe pähe, aga too mulle suvaline naisteajakiri ja ma näitan sulle lugusid, mis rõhutavad, et paarisuhtes olijad on ainsad õiged.”
Birx: “Ei ole ju nii! Millised need lood siis on?”
Daki: “No ma ei tea, võta suvaline lugu… No näiteks vist Eesti Naises oli just eelmisel kuul lugu esimestest armastustest, paarikestest, kes on koos olnud aegade algusest saadik. Kogu see lugu saatis endast sõnumit, et paaris olla on lahe ja veel lahedam on see, kui sa oled maganud ainult ühe inimesega ja elu aeg oledki ainult sellega koos.”
Birx: “No aga selliseid lugusid, mis otse ütleksid, et vallaline olla on nõme, ju pole! Ma räägin seda, et meie ühiskond ei suru paarisuhteid nii väga peale.”
Daki: “Mida sa ajad?! Kas sa oled unustanud kõik oma sõbrad ja sõbrannad, kes iga kord sind nähes hakkavad sulle rääkima, et millal sa ikka mehe leiad ja lapse teed ja abiellud?”
Birx: “No aga ÜHISKOND ei nõua seda!”
Daki: “KES on ÜHISKOND?! Sinu oma sõbrad ja sõbrannad ongi ju ühiskond!”
Birx: “No aga sellist asja, et istun üksinda restoranis ja kelner küsib lootusrikkalt, et kas ma ikka ootan kedagi, ega ma ju ometi üksi pole – sellist asja ju pole! Mind pole kunagi kuhugi KÄSTUD ilmuda paarilisega.”

No ja nii edasi.

Tõsi, sellist paanilist vallalistevihkamiskultuuri meil vist tõesti pole, nagu SATC-is võis näha, aga meest otsivad vallalised naised endale ikkagi meeleheitlikult (või kui ei otsi meeleheitlikult, siis vahepeal ikka üksinda olles tunnistavad endale, et üksi on õnnetu olla). Või siis suhtes naised, kes hakkavad oma vallalistele sõbrannadele mehi orgunnima, sest neil “on ju nii hea ja teistel peaks ka olema”.

Või siis need ammused tuttavad, kes üle saja aasta sind tänaval kohates vaat et esimese asjana uurivad, kas sul ikka mees ka juba on.

See viimane liik on eriliselt vastik minu jaoks, sest noh, ma olin ju kuni 2006nda aastani staažikas vallaline. Nüüd ilmselt on neist vanadest tuttavatest saanud need tuttavad, kes mind nähes, etteheide pilgus, küsivad: “Aga MIKS sa ikkagi lahutasid, mõtle kui tore, oleksid praeguseks juba kaks aastat abielus! Ja mõtle, nüüd oled LAHUTATUD…”

Tähendab. Mina arvan siiski, et on küll ka meie kultuuris ja ühiskonnas sees see vaikiv nõue, et mingiks hetkeks peaksid sa abielluma ja lapsed saama. Tõsi, seda ei öelda nii valjult välja, kui näiteks NY-s (ma otsustan seda muidugi sarja põhjal, aga sarjad ju ongi elu), aga nõutakse ometigi. Kristiina Ojulandi kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks tal pole lapsi veel. Ene Ergma kohta ilmub regulaarselt lugusid teemal, miks ta pole ikka veel abielus.

Võib-olla on asi ka selles, et elustiili single and fabulous exclamation point viljelejaid polegi meil nii palju või vähemalt ei kirjutata neist sellise tugeva armastusega, nagu kirjutatakse fabulous inimestest, kel muuhulgas on ka fabuluos eraelu, mis sisaldab endas palju ilusaid riideid, peeneid pidusid, glamuurseid sõbrannasid ja ülicooli meesterahvast, kes muuhulgas ARMASTAB kokata ja kõigele lisaks toob veel kohvi voodisse ja õhtuti lilli.

Ehk siis ma usun küll, et default arvamus ka Eesti ühiskonnas on: kui sa oled vallaline, siis on sul midagi viga. Eriti, kui sa oled juba kahekümnendate keskpaigas ja viimane suhe – kui üldse – oli sul aastat kolm tagasi. Jah, teinekord saab kohe peale vaadates ära öelda, mis sul siis täpselt viga on, et sul meest/naist pole – sa oled liiga paks, liiga lühike, liiga pikk, liiga väikeste tissidega, liiga kollaste hammastega. Teinekord peab natuke sügavamale süüvima, et aru saada, miks siis ikkagi veel vallaline: liiga libu, liiga vali, liiga egoistlik, liiga suur pidutseja, liiga meeleheitel, liiga igav.

Ühe huvitava küsimuse tõstatas Birx veel. Kas meie lapsed kasvavad samuti üles MITTE ihaledes olla pruut, nagu kasvasime üles meie ise? Ja miks pole meie kunagi ihalenud olla pruudid? Võib-olla on asi meie (st minu ja Birxi) taustas – mõlemad pärit n-ö purunenud peredest. Minul on asi ka ilmselt selles, et ma polnud kunagi üheski pulmas käinud, ammugi polnud “meie ajal” kombeks pidada suuri kauneid pidustusi, mille sees on üles kasvanud nt Ameerika ühiskonna lapsed. On ju nii? Meil oli vaid lihtne registreerimine vaid heal juhul valge lihtsa kleidiga, pisike vastuvõtt kuskil maamajas või peokohas. Mina kasvasin ausalt üles tahtes olla vaid lilleneitsi, mitte kunagi pruut. Ja lilleneitsigi tahtsin ma olla selle pärast, et ema-isa pulmapilte vaadates olin ma hirmus solvunud, et mina ei saanud lilleneitsi olla, oli mingi võõras tüdruk. Hirmus solvunud olin.

Ise polnud veel sündinudki sel ajal.

/

Tegelikult käskiski selle posti kirjutada Birx (ma teen siin tellimustöid, ma vaatan), sest ta tõesti tahaks teada, mida arvavad sellest teemast minu lugejad. Nii et mis te arvate? Kas Eestis nõutakse samamoodi paarisuhtestaatust ja alates mingist vanusest ka juba lapsi? Või siiski on Eestis aktsepteeritud olla vallaline ja fabulous?

Kommenteerige!

Lisa: Postitasin selle ka Facebooki, kus samuti läks elav arutelu lahti. Lugege ka sealt.

Pilt: Flickri Creative Commons, autor HAMED MASOUMI