Tag Archives: intestines

sünnipäevadepressioon

Määratlemata 7 kommentaari

Pildi autor oskay.

Ühel mu sõbrataril on sünnipäevadepressioon ja ma mõtlesin siin kodus ringi tuterdades, et miks see nii on ja kuidas ma saaks tal olemise paremaks teha. Mõtlesin alguses, et prooviks kirjutada nimekirja à la “Miks on 25aastane tore olla”, aga ma ei suutnud ühtegi legitiimset põhjendust välja mõelda. Vanus – see on ju ainult number. Palju lihtsam oleks kirjutada nimekiri “Miks on hea elada 2009. aastal Eestis sellises vanuses nagu me oleme” või “Asjad, mida teha, enne kui sa ära sured”. Aga ma kahtlustan, et see ei teeks tal tuju paremaks.

Jäin siis mõttesse, et ka mind vaevab juba aastaid sünnipäevadepressioon. See hiilis ligi kuidagi täiesti märkamatult – ma ei mäleta, et ma oleks väga põdenud, kui sain 18 või 16. Pigem peibutas siis väljavaade, et nüüd olen täisealine/veel pole täisealine ning muud noorusele omased rõõmud. Kuid jah, mida aeg edasi, seda rohkem sa tajud, kui kiiresti aeg mööda lippab ning millegipärast just sünnipäevade paiku istud maha ja mõtled, et kurat, aega on läinud sittakanti, aga paremat inimest pole must ikka saanud. Ja midagi korda pole ma samuti saatnud. Ja sealt see depr tulebki.

Ning ma ei tea universaalset vahendit, kuidas sellest üle saada. Ainus, mis ma tean – sünnipäevadepressioon läheb mööda koos sünnipäevaga. Aga samas, on veel sada muud depressiooni – kevadväsimus, suveväsimus, talveväsimus, sügisväsimus, aastaajalised depressioonid, tööturu depressioonid, rahapuudusdepressioonid, võladepressioonid, depressioonid, et mehel pole sinu jaoks aega (või et meest üldse polegi) ja nii edasi. Ma olen terve oma täiskasvanuelu depressiooniga võidelnud ja ma ei tea senimaani, mis aitaks, kui et lihtsalt end kookonisse kerida ja natuke nutta tihkuda ja rumalaid asju kirja panna. Või siis sõbrad kokku koguda ja end oimetuks pidutseda, kuni sa tunned jälle, et oled surematu.

Mõtlesin, et guugeldan siis, vaatan, kui levinud see asi on. Sain üle nelja miljoni vastuse. eHow’s on isegi õpetus, kuidas sünnipäevadepressiooniga hakkama saada. Ühe hea nõuande noppisin sealt küll üles – ära looda liiga palju. Ebarealistlikud ootused on üks põhjusi, miks mul alati sünnipäevade paiku tuju alla kisub. Alati loodan ma, et sajad inimesed peavad Minu Tähtsat Päeva meeles, et kõik tulevad mu sünnipäevale ja et noh, mind ei unustata ära. Ise ootan ja loodan, absoluutselt tähele panemata, et ma ise pean teiste sünnipäevasid harva meeles ning et minu sünnipäev on tõesti vaid minu päev. Ma ei tohiks seda teistele peale suruda ja oodata paraade ja ülemaailmseid pidustusi.

Tuleb aga tunnistada, et selleaastane sünnipäev tegi heaks mitmete eelmiste ebaõnnestumise. Kohal olid täpselt need inimesed, keda ma seal näha tahtsin (paari erandiga, kellest üks hakkas mu õemehega hüppama), kingitus(ed) ületasid kõiki ootusi ja üle kogu kere oli nii hea ja kerge olla. Sai natuke ulakust tehtud, sai palju tantsitud ning baaritöötajate väitel sai lõhutud rohkem klaase kui ühegi teise ürituse käigus kokku. See osa nõuab veel järeluurimist, sest ma ise ei mäleta ühegi klaasi purunemist ja kohe kindlasti ma ise ühtki ära ei lõhkunud.

Ma arvan, et sünnipäevadepressioonis on süüdi mitme õnnetu faktori kokkulangemine. Esiteks lööb ette uus ja endisest suurem number. Teiseks on sul endal või su lähikondlastel ootused, mida sa seks vanuseks juba oleksid pidanud saavutama ja harilikult sa ei ole neid ootuseid protsendivõrragi täitnud. Kolmandaks stressad sa peo toimumise/mittetoimumise pärast, muretsed, kas ikka inimesed tulevad kohale ja kas neil on lõbus ja kas sul on lõbus. Pluss peo organiseerimise ajukepp. Neljandaks lööb peo pidamine eelarvesse toreda augu. Viiendaks unustab kindlasti keegi sulle olulistest inimestest su sünnipäeva ära. Ja kuuendaks avastad sa, et sul on juba seitse aastat load olnud, mis tähendab, et FRIGGIN SEITSE AASTAT oled sa olnud täiskasvanu ja katsu sa selle mõttega mõnele 17aastasele kuumale bändikutile kelmikalt otsa vaadata. Ei. Ei.

Aga üldiselt usun ma siiski, et naised lähevad aastatega paremaks nagu hea vein. Me muutume enesekindlamaks, kompleksivabamaks, me oskame end maitsekamalt riietada ja meikida kui me oskasime seda 16aastaselt. Me oleme targemad. Me ei põe enam nii väga oma kõhupunu või laiade puusade pärast, sest heck, elu on näidanud, et meid armastatakse ikkagi, nii et miks mitte isegi end armastada. Noh, muidugi on alati asju, mis võiks olla paremini või teistmoodi, aga all in all – tegelikult on meil ju väga vedanud, et meil on sellised sõbrad, sellised armastatud ja pereliikmed, ja noh, selline elu.

Ainult et sünnipäevadepressioonis vaevlevale inimesele on seda väga raske selgeks teha…

i breathe you in

Määratlemata 9 kommentaari

“Musja kuule, kas sul higipulka on?”
“Ikka on. Mis siis?”
“Mul enda oma sai otsa, ma tahaks su oma laenata.”
“Ee… Kas see imelik ei ole sinu meelest?”
“Ei, kas sinu meelest on?”
“Ei, aga mõnede meelest ilmselt on.”

See vestluskatke tõi mulle meelde ühe artikli, mida ma mingist naisteajakirjast aegu tagasi lugesin. Artiklis jagasid inimesed arvamusi, mis on nende meelest liiga palju. Ehk siis: kust läheb läheduse piir?

Mõne jaoks on imelik ja isegi rõve kasutada oma partneri hambaharja. Minu meelest ei ole – kui ikka häda käes, siis miks mitte. Jagame ju niigi samu baktereid, suudleme ja nii edasi – miks peaks olema imelik kasutada teise hambaharja? Ilmselt on seal ka mõned meditsiinilised põhjused, miks see okei pole. Aga läbi aegade olen ma ikka teinekord häda korral õelt või sõbrannalt hambaharja laenanud ja pole midagi juhtunud, hambad senimaani kõik kenasti suus.

Või siis näiteks see sama higipulga lugu. Oli häda käes, oli vaja – miks mitte! Aga samas ma saan aru, et mõne jaoks võib see tõesti rõve olla ja et mingid asjad on nii puhtalt isiklikud, et neid ei jaga.

Artiklis oli veel toodud vist näide, et kui sul jääb söök järele, kas siis sinu meelest on okei, kui su partner sinu jäägid lõpetab. See oli mu jaoks kõige müstilisem – kuidas see EI saaks okei olla? Et mis selles imelikku on? Ma ei tea, raskedel aegadel üles kasvanud inimese asi – toitu ei raisata ja võimaluse korral ära ei visata. Ning miks mitte, kui ise enam ei jõua?

Kust läheb teie jaoks suhtes liigse läheduse piir? Arutasime seda sõpradega ja nad andsid mulle huvitava vastuse: oleneb inimesest. Mõne inimesega sa ei tunne end nii mugavalt, et tema ees isegi mitte meiki teha, teisega oled valmis jagama kammi ja taskurätti. Mnjah, see võib tõsi olla – aga ma usun, et ikkagi on tore, kui sa oled suhtes inimesega, kellega sa SAAD end nii mugavalt tunda, et ei pea hoidma kogu aeg ees täiuslikkuse maski ning ei põe, kui kõht koriseb või haigeks jäädes nina tilgub ja löristades nuuskama pead.

Eks need läheduse piirid ole igaühe jaoks erinevatel kaugustel. Minu meelest näiteks on rõve teise punnide pigistamine. Aga ma tean mitmeid, kui mitte kümneid inimesi, kelle jaoks on see cool ja isegi äge!

Lisaks. Mina oma suure vetsufoobiaga ilmselt enne sureks, kui kasutaks midagi säärast nagu on toilet for two ehk TwoDaLoo (kuigi ma loen, et uuematel mudelitel on isegi iPodi dokk ja LCD ekraan olemas!) ning üleüldse ma eelistaks, et kui ma vetsus käin, ei oleks lähima viie kilomeetri raadiuses ühtki teist inimest. Seega igasugused open door policy´d ei ole kohe kindlasti minu jaoks ja ülevat igasuguseid seatud piire.

Kuid teisalt on inimesi, kelle jaoks see on okei ja normaalne, oleme ju kõik ometi inimesed, kas pole?

Eks muidugi elu toob ikka aeg-ajalt ette olukordi, kus lihtsalt tuleb (vale)häbist või foobiatest üle saada ning lõppkokkuvõtteks võib juhtuda, et mis enne reisi Egiptusesse ja koos kõhuhädade läbielamist polnud okei, pärast seda kõike on.

Päris palju oleneb ilmselt ka sellest, kuidas sa oled kasvatatud ja kui vabameelne/konservatiivne sa oled. Kui sa kasvasid üles kodus, kus kõhugaasid polnud midagi häbenemisväärset, siis ilmselt need seda sinu jaoks polegi. Kui sa aga oled kasvanud teadmisega, et ladys don’t poop or fart, siis ongi lõppeks nii nagu ühes “Scrubsi” osas, kus sa ei suuda puuksutada isegi siis, kui arstid seda käsivad.

Ja kõige lõpuks tuli mul veel meelde üks “Grey Anatoomia” osa, kus üks patsient oli endal kuidagi kõik kasulikud bakterid organismist välja uhanud ning talle siis sisestati mehelt võetud baktereid, et mikrofloorat jälle balankesse saada. Ehk siis: she was inserted her hubby’s poop. Rääkides ülimast lähedusest…

Pilt on leitud kasutades Flickri Creative Commons otsingut, selle autor on kasutaja nimega sunshinecity.

Määratlemata 1 Reply

Kui depressioon juhtimise üle võtab, on inimestel kombeks head nõu anda: mine kodust välja, mõtle positiivselt – elu on ilus, jaluta värskes õhus, tee midagi lõbusat, tee ükskõik mida, mis mõtted mujale viiks, toitu tervislikumalt, viibi rohkem inimeste hulgas, naerata –  ja maailm naeratab tagasi.

Peamine asi, mida patsienti, kel on kalduvus suitsidiaalsusele, lubama sunnitakse, on – ütle kellelegi. Mitte lihtsalt kellelegi, vaid Kellelegi. Aga Kellegi esimene reaktsioon on alati anda hüva nõu: mine kodust välja, mõtle positiivselt – elu on ilus, jaluta värskes õhus, tee midagi lõbusat, tee ükskõik mida, mis mõtted mujale viiks, toitu tervislikumalt, viibi rohkem inimeste hulgas, naerata –  ja maailm naeratab tagasi.

Omalt poolt tahaksin sellele lisada, et. Tegelikult, mis mul ikka lisada on… Kui et vahepeal vaatad august üles ja valgus tundub sadade kilomeetrite kaugusel.

since you asked

hoomamatu 8 kommentaari

Ma mõtlen, et ühikas elamisel on teatavad eelised. Esiteks saad sa alati kellelegi kurtma tulla, kui midagi on katki, kadunud, lõhutud või kuskil käib pidu, ja selle eest kantakse hoolt. Teiseks ei pea sa muretsema, kui oled oma võtmed ära kaotanud, vähese vaevaga saad uued ja kohe päris kindlasti ei pea sa otsima ööseks teist magamiskohta, sest tuppa saad alati.

Kui sa elad aga üürikas või, hoidku küll, oma korteris/majas, on sul terve hunnik probleeme kaelas, millega pead ise hakkama saama.

Ja kui sa võtmed ära kaotad, mees on metsas ja sa pole rumala peaga Birxile ja/või emmele-õele varuvõtmeid teinud, siis jäädki seniks ukse taha, kuni otsustad, kas lasta see lahti muukida või tuleb mees metsast koju. Kuigi kui sul on elavad olevused teiselpool lukustet ust, siis kahjuks jääb ainult sissemurdmise variant.

No ja muidugi kui alumised otsustavad akordioni ja/või naisepeksmise sulnite helide saatel kaks päeva järjest pidu pidada, siis ei ole sul kellelegi kurtma minna, pead ise julguse kokku võtma ja ukse taga kopsima. Või siis kasutada passiivagressiivsemat lähenemist ja taod senikaua vastu radiaatoreid, kui kõik ülejäänud naabrid su peale närvi lähevad ja sinu vaigistamiseks ise hakkavad vastu radikaid taguma.

Või siis käitud mõistlikult ja helistad politseisse.

Ühikas elamisel on veel eeliseid. Näiteks on su majanaabriteks samamoodi noored inimesed, kes on enamasti hea silmale vaadata ja tore trepil teretada, as opposed to kurjad naabrimemmed, kes sind nähes vaid puhisevad või alumised naabrid ja nende külalised, kes sulle trepil otsa kukuvad ning koridorinurka kusevad.

Jah, kogu oma elu jooksul polegi ma ühikas elanud. Pole nagu vajadust olnud, kuigi mõnes mõttes ma kahetsen, et seda eluetappi läbinud pole. Teisalt olen ma piisavalt ühikates aega veetnud, et öelda: oma ühikadoosi olen ma kätte saanud, alates 2002. aastast juba. Ja nüüd siis jälle, ainult et nüüd näen ma teist poolt, seda öist poolt.

Nagu Twitteri-sõber ütles, on mul nüüd seltsimeeste unetute unelmatöö. Mõnes mõttes tõsi, aga kui ma praegu loen tunde, ja jäänud on veel neli, siis ma võin ausalt tunnistada, et ma olen üsna lähedal ajusurm-olekule ning kui ma tahaks kirjutada või muud asjalikku teha, siis praegu ma seda küll ei suudaks. Aga noh, esimene öö ka alles, ehk harjub ära.

Natuke teeb kurvaks see, et ma olen aasta aega vaeva näinud, et oma unerütmi korda saada ning noh, nüüd siis lüüakse see jälle pahupidi. Samas ma kavatsen hommikul koju jõudes magada poole ööni, siis natuke süüa ja siis edasi magada. Sest reedel tuleb jälle öö otsa valves olla.

Aga teisalt on mul alati Evu, kes toob mulle kohvi või teed ja käib juttu ajamas.

Paranoiline olen ka, nagu vist ikka mõjub klaaskapis töötamine. Mind on näha kilomeetrite kaugusele ja kõik need krimisarjad on mõistusele oma jälje jätnud… Vahepeal ma juba kujutasin elavalt ette, kuidas mööduvast autost minu pihta tuli avatakse, aga siis ma sain aru, et me oleme ikkagi Tartus, kus nuga saab suitsuküsimise eest ja kuuli… Ma ei tea, sidemete omamise eest?

Aga üldiselt ma avastan siin lihtsaid rõõme. Tore, kui maja on rahulik ja kõik tuduvad. Tore on tennised hetkeks jala otsast ära lükata. Tore on ukse peal värsket õhku hingata. Tore on, kui üks tunnike jälle möödas on.

Ja siis ma vaatan hiliseid saabujaid ja mõtlen, kust nad tulevad, mis elu nad elavad…

Ahjaa, ükskord rääkis Hull Taksojuht jälle lõbusaid lugusid. Et temaga sõitnud koos üks daam, kes tahtnud siis endale parfüümi peale sirtsutada. Aga pimedas oli kotist võtnud vale asja ja kogemata pihustanud Taksojuhile pipragaasi. “Tead, siis ma kohe ütlesin, et ma pole kunagi naisterahvast löönud, aga sulle panen küll tou ära praegu!” Siis ta rääkis midagi relvadest veel ka, aga ma enam ei mäleta… Aa, vist et oli tülikaid kliente ähvardanud, et tõmbab püstoli välja, kui kord majja ei saa (temast täiesti usutav, kusjuures). Ning hommikul siis avastas, et auto aken sisse löödud – oldi käidud püstolit otsimas… Näed siis, mis sa saad liigse suupruukimise eest.

Vot nii siis. Mõtlen taksojuhtidest ja tudengitest ja jäänud on veel 4 h 15 min.

if you just smile

Määratlemata 6 kommentaari

Kas teil on ka viimastel päevadel tunne, et nii raske on naeratada? Et see naeratuseks saadav jõud imeb seest kõik kuivaks, tõmbab sisikonna sõlme ja ei lase suunurkadel tõusta?

Epp küsis täna naljatledes, et kas mulle selline ilm ka meeldib, eriti kuna ma selline talvefänn olen.  Muidugi ei meeldi. Esiteks ei saa autoga kohalt minema. Teiseks saavad püksisääred märjaks, mida ma vihkan vist kõige rohkem – sest tosse jalast võttes on nii iki ja äki kõndida, märjad sääred talla all. Vahepeal kannan kummikuid ka, aga nendega on ikka ilgelt libe, kui on mõned kraadid külma.

Ilus talv on olnud, aga jah, ma pean tunnistama – nüüd ta võiks läbi saada küll juba. Ma armastan seda, et terve see talv on olnud korralikult lund, on saanud teha kõike – kõndida sajus ja teha lumeingleid ja lauatada ja ainult snowtuubima ei jõudnudki. Vahepeal ma mõtlen, et äkki see on viimane talv. Et rohkem pole meile enam antud. Sest millal te viimati sellist talve mäletate? Jõulud ja puha? Lumised?

/

Lugesin oma blogiraamatut köögis ja ikka imestasin ja imestasin. Ei mäleta enam, et oleks nii või teisiti kirjutanud. Kuigi mõnede sõnade lugemise ajal tuleb küll ette see täpne situatsioon.

Pean varsti minema ühte Tartu kooli rääkima raamatutest ja kirjutamisest ja blogimisest. Kardan. Mis ma oskan öelda? Ja seda kardan ka, et ma näen nende laste otsa vaadates oma vananemist. Sest kuidagi nii raske on oma mõtteid mähkida selle arusaamise ümber, et sul ei ole enam 17aastastega suurt midagi ühist. Ja et sa ei kvalifitseeru enam “noore” mõiste alla, ainult siis, kui sinna liigitavad sind sinust vanemad inimesed. Sinuvanused tavaliselt ei mõtle vanusele (või üritavad mitte mõelda või teevad selle üle rumalat nalja või mõtlevad sellele, kui vanad nende emad olid, kui nad sinu said), nooremad mõtlevad aga kohe, kui sind näevad. Sest sa ei ole enam Noor. Sa oled Vanem. Ei saa enam aru paljudest asjadest.

Aga neetud, millal see alles oli, kui sa pigistasid käes oma võltsitud õpilaspiletit ja mõtlesid peas lauseid, kuidas müüjalt kätte saada see neetud mustsõstrapeet?

(Üks maailma kohutavamaid jooke, ever. “Kosmose” kõrval.)

Nii.

Ja siis on mul näriv tunne, et ma olen jälle vallaline inimene. Musja pole kodus juba ei-tea-mitmendat-ööd ja ma muudkui tegelen siin üksik olemisega, et vahepeal peatun ja vaatan aknast välja ja mõtlen… Mõtlen, kui üksik ma terve ülikooliaja olin. Kuidas ma suutsin?

Ja siis ma enam ei imesta üldse oma depressioonide või melanhoolsushoogude üle.

Twitterist olen ka sõltuvuses. Blogida nagu hetkel ei jaksa, sest näete ju küll, mul pole suurt midagi öelda. Aga Twitter võtab suure rõõmuga vastu mu mõttelennud ja pakub pealegi veel väljakutset – no kuidas sa paned geniaalse mõtte 140 tähemärgiga kirja?

Kuulan Robert Downey Jr-t ja mõtlen, et… Mis ma ikka mõtlen. Mõtlen, et võiks osata muusikat teha ja mõtlen, miks mu kitarr seisab kapi peal ja miks ma keeli ära ei vaheta juba. Siis mõtlen, miks… Ah, teate küll. Et miks elu on selline.

Teisalt on muutunud igapäevaseks, et ma ikkagi tänan. Tänan, et olen (võrdlemisi) terve, tänan, et mu pere on terve ja õnnelik.

Kuigi mul on tunne, et ma pole INIMESTEGA rääkinud liiga kaua aega. Sikiga õhtuti, õnneks. Aga muidu on vaikus. Ja siis on lapsed, aga see on hoopis teine maailm. Ma ei tea, miks kõik nii vaikne tundub. Tegelikult ju pole.

/

Muide, ma esinen Prima Vistal ka. 9. mail. Aga mul loomulikult pole veel ettekanne valmis ja mul on raamatukoguraamat poolteist kuud üle läinud, mille põhjal ma ettekande teha tahtsin.

Ma ei saa jätkuvalt jagada teiega lugusid.

Olge valvel, inimesed. Kevad, tegelikult, tuleb küll kohe. Uskuge mind. Otsige kevadjakid välja!

süüa, palvetada, armastada

Määratlemata 9 kommentaari

Blogilugeja Helen saatis mulle lahkelt Elizabeth Gilberti raamatu “Söö, palveta, armasta”, mille vastu oli mul tõmme juba siis, kui ma seda naist mitu-mitu kuud tagasi “Oprahist” poole silmaga nägin. Ma ei näinud tervet saadet, aga miski jäi sealt kõlisema hinge, ja ma tundsin, et pean seda lugeda saama.

Täna ma mõtlesin pikemalt selle üle, miks minu joogaõpingud pidevalt katkevad, olen ju alustanud sellega tegelemist juba noore teismelisena, kuid ikka on jäänud pooleli. Käisin isegi nüüd viimati spordiklubis alanud joogatunnis, kuid tundsin, et see pole päriselt minule, võib-olla oli asi õpetajas, ta tekitas mus ebamugavust ja ma ei leidnud end seal mugavalt. Samas, joogaõpetaja Almer Jansu juures tundsin end hästi ja vabalt, temaga läksid tunnid võluväel ja mul ei olnud selleks raske isegi hommikul kell pool 7 ärgata, et enne tööd tundi minna.

Powerjoogas käies jõudsin vist kõige lähemale sellele kirgastumistundele, või õigemini – sellele kirgastumistunde juurde jõudmise tee alguseni. Ma tean, et mul õnnestus tookord puudutada Seda vaid väga õrnalt, kuid see tunne oli tugev, ja ma tean, et ma tahan sinna kunagi jõuda. Või vähemalt tahan ma seda teed kõndida ja õppida. Aga ma ei leia kuidagi asu, miski hoiab mind tagasi.

Ma arvan, et asi on selles, et ma ei ole ise ennast veel selgeks mõelnud. Jõudsin raamatus kohani, kus Richard Texasest ütles, et hingesugulased on peeglid, nad ei olegi mõeldud selleks, et nendega koos elada – nad vaid tulevad su ellu, peegeldavad sind ja näitavad sulle, kes sa ise oled, mida sa pead endaga tegema, avavad sinus midagi uut, kaevavad sust välja asju, mida sa oled peitnud või ei tahakski ehk näha. See mõte on natuke kurb, aga mulle tundub, et see on õige. Võibolla on see meie ühiskonna või üleskasvamise viga, või tuleb see keskkonnast ja jumal teab, kasvõi Disney muinasjuttudest, et me arvame, et me peaksime oma hingesugulase mitte ainult leidma, vaid ka enda külge köitma. Mõte leida hingesugulane ja siis lasta tal pärast laastamis- ja hinge ümberpööramistööd oma elust lahkuda – see tundub liiga kohutav. Mis siis üldse veel on? Mis siis on armastus? Milline siis on ideaalilähedane suhe, kui su partner polegi su hingesugulane?

Epp küsis mu käest paar päeva tagasi, mida ma kardan. Juttu oli just sarnasest iseenda leidmisest. Ma olen seda mõtet nüüd keerutanud peas: jah, mida ma kardan? Miks ma ennast kardan? Võibolla sellepärast, et mu elu on õpetanud mind iseennast kartma – ma muudkui kõnnin oma eluteel ja külvan segadust siia-sinna, ise muudkui enda sundmõtete käes viseldes, leides vahepeal mingeid pidepunkte ja siis neid jälle kaotades. Teisalt ma tean, olen seda alati teadnud, et Päris Mina, tema ei ole selline.

Kunagi, kui Janno Eestis oli, olime me kahekesi siinsamas toas, kus ma praegu seda teksti kirjutan. Oli öö ja me… Meie tegevust võiks kõige paremini nimetadagi “jumala leidmiseks”. Ma arvan, ei, ma tean, et Janno on üks mu hingesugulastest. Alati, kui ta tuleb, suudab ta mu pealispinnast läbi kraapida ja näitab mulle midagi, mida ma veel ei teadnud. Ma olen alati imetlenud seda, kui noor ta on ja samas kui tark ta on. Temas on peidus sellised ürgtarkused, milleni mina veel jõudnud ei ole.

Igal juhul, juba siis ütles ta mulle, et kõige olulisem on leida sisemine Jumal. Ja kui sa selle leiad, siis sa saad aru, et SINA OLEDKI JUMAL. Ja selle teadmiseni jõudes ongi sinu eluülesanne selles elus täidetud ning sa võid edasi liikuda, teistesse universumitesse.

Ma saan ühtpidi aru, mis see lause tähendab – leia sisemine Jumal, sina oledki jumal. Ja ma saan aru, et ma olen selle lause tundmisest ja mõistmisest veel valgusaastate kaugusel.

Muidugi jääb mulle täiesti ebaoriginaalselt ette mu oma ego, kes arvab, et ta peab alati olema puldis ja asju kontrollima. Ma pole selles mures kaugelt originaalne, see on esimene takistus, mis ületada tuleb. Mediteerimiselgi on kõige suuremaks takistuseks su enda mõtted, su enda ego ette visatud lause- ja mõttekatked. Mõned korrad on mul õnnestunud mediteerides jõuda rohkem rahumasse seisundisse, aga mul tuleb hirm peale – sest see on lihtsalt niivõrd teistmoodi enese- ja kõiksusetunnetus, et ma teen klõpsti silmad lahti ja kardan end sinna kaotada.

Ma tean, mis on esimesed sammud, mis ma pean astuma – laskma lahti negatiivsetest emotsioonidest ja sundmõtetest. Ma isegi tean mõnd tehnikat selle jaoks. Aga ego on võimul ja ajab vahepeal kiuslikult oma asja – ego tahab olla solvunud, ego tahab olla väiklane, ego tahab kirtsutada nina ja seada ennast, ego, kõigest ülespoole. Ja vahepeal on temaga lihtsalt nii väsitav vaielda, et ma annangi alla.

Teisalt ei saa unustada, et kogu selle vaimse tee eesmärk ei ole siiski ennast kaotada või end kuhugi ära anda. Ei, tee eesmärk on ennast tunda, tunnetada, vabaks anda, ja sellega koos hakata tunnetama maailma ja lasta sisse terve universum.

/

Siis me rääkisime Epuga veel elu ülesannetest, karmast, eelmistest eludest. Näiteks olen ma suhteliselt veendunud, et eelmises elus puutusin ma mingil määral kokku Birgitiga. Mõndade arvutuste järgi me elasime samal ajal, kuigi täiesti erinevates maailma otsades. Aga ma tunnen, et mingil määral oleme me seotud, tahan ma seda või ei taha.

Siis veel elu ülesanne. Ma tean, et mul on seotud see materiaalse võimuga, ja ma tean, et ma pean õppima sellest üle olema, mitte igatsema raha ja võimu ja edu, ainult sel viisil suudan ma enda tee leida. Aga nagu teada olen ma sel teel väga palju vigu teinud. Vähemalt tean ma praegu seda, et kui mul õnnestub oma praeguse elukaaslasega kokku jääda, siis on tema kindlasti inimene, kes aitab mul mingeid õppetunde õppida.

“Sa ei saa muuta asju või inimesi, sa saad muuta OMA SUHTUMIST asjadesse ja inimestesse.” Seda ütles mu ema, need on targad, väga targad sõnad. Ja samas on see üks keerulisim õpetus, mida järgida. Jälle tuleb mängu ego, kes jonnakalt pead tõstab ja trotslikult huuli torutades küsib: “Aga miks ainult mina pean oma suhtumist muutma? Miks teised ei pea?!” Andke mulle nõu, kuidas teie oskate sellisest trotsist lahti lasta? Ma tunnen, et ma tahan muuta oma suhtumist, aga alati löön ma oma pea vastu iseenda tõstetud trotsimüüri ära. Nagu negatiivse mantrana keerleb ikka: miks mina, miks mina, miks mina…

Ja ma saan aru, et JUSTNIMELT MINA. Mitte keegi teine. Ma ei saa muuta teisi, nende suhtumisi – nemad peavad ise seda muutma või ise oma elu õppetunnid saama. Ning minu ülesanne on tegeleda iseendaga, mitte teistega.

Väga raske on lahti lasta negatiivsetest emotsioonidest, need söövad sisemust ja võtavad võimust. Mediteerimine ajab rahustamise asemel hoopis vihaseks; siis hakkan mõtlema, et ma pole mitte midagi õppinud, et ma olen NII ALGUSES ja see teeb vihaseks – kõik absoluutselt vale lähtekoht edasi liikumiseks.

Õnneks aitab Gilberti raamat, sest tema on täpselt samasuguste takistustega maadelnud, ma ei ole selles üksi. Ma kardan, et ma ei jõua iial vaimsele kirgastumisele nii lähedale, kui tema jõudis, aga vähemalt on mul selles osas rahu tehtud – kui ma jõuan pooltki nii kaugele, olen ma juba rahul. Või kui ma jõuan veeranditki nii kaugele, olen ma juba rahul.

Mis – kui ma jõuan edasi astuda ÜHE SAMMUKESEGI sellest mentaalsest vanglast, kus ma elan, olen ma juba rahul. Ja õnneks on mul vahepeal põhjust olla rahul – et siis taas hakata endaga tööd tegema, et suudaks kasvõi ühe korragi veel järgmine samm astuda.

string of pearls

Määratlemata 4 kommentaari

Kui ma peaksin reastama kehaosad, mis mulle enda juures ei meeldi, siis sinna nimekirja läheksid kindlasti mu kael ja mu käed. See tähendab – need ülakäed. Ma lihtsalt ei kannata, et nad on nii musklis, ja mitte Madonna-musklis, vaid pigem siuke sumomaadleja-musklis. No come on, ma teen hullult palju trenni neile (või teen liiga palju?) ja ikka ei kahane. Hoopis lähevad rohkem trimmi ja jäävad friiking täpselt sama suureks. Ja oleks siis, et nad piltidel paistaks trimmis, ei, nad paistavad nagu suur hunnik rasva. Mida nad ei ole, kahjuks või õnneks. Nad on puhtalt musklid ja seitseteist kihti nahka (täpselt nii palju arvan ma endal nahka olevat, teda on liiga palju).

Aga kui ma peaks reastama kehaosad, mida ma armastan, siis ma saaksin märksa pikema nimekirja. Kes hoolib neist kätest (kui ma ei armastaks ainult maikasid nii palju kanda) ja kaelast, kui mul on keha küljes nii toredad asjad nagu sääremarjad ja puusakondid ja siis need kohad, kus mul tätoveeringud on – selg ja puusakont ja siis need jalatagused-noh-mul-ei-tule-see-sõna-meelde-praegu. No ühesõnaga, üks osa pahkluudest.

marksJa siis need puusad. Oi, kuidas ma armastan oma puusi. Tõsi, kogu mu lüheldase oleku juures (ärgem unustagem mu hüüdnime vanuses 15-19 – Käpu) võiksid nad ehk olla natuke tagasihoidlikumad, no nii üldise pildi tasakaalustamise mõttes, aga ma armastan neid ikkagi. Eriti meeldivad mulle – jah, ma tean, et nüüd tuleb see tobe jutt, millest keegi aru ei saa – mu pisikesed venitusarmid. Nad on väikesed ja heledad ja peaaegu märkamatud, aga sõrmega jälitades tunneb neid ja minu meelest on nad armsad ja kuidagi seksikad. Mis siis, et nad tuletavad mulle meelde seda 18aastaseks saamise aega, kui ma võtsin kaalus hullult juurde ja kogu mu minapilt pidi muutuma, sest ma enam ei olnud 60kilone tütarlaps.

Kuigi, tuleb tunnistada, et peeglist vaatab mulle jätkuvalt vastu 60kilone tütarlaps ja kui ükskord see “Walk of Shame” video ka valmis saab, siis võite kõik Undergroundis vaatamas käia, et ma tantsin jätkuvalt, nagu ma oleks 60kilone tütarlaps.

Tegelikult olen ma meeleheitliku kiirusega 30-le lähenev mitte-veel-60kilone-tütarlaps, haa!

See “reasta oma lemmikkehaosad” on tegelikult tore enesehinnangumäng, tegime seda ükskord Birxuga, kui veiniga naudisklesime ja niisama targad olime. Sest no olgem ausad, ikka päris kräpp on vahepeal, eriti siis, kui on päevad või PMS või ovulatsioon. Okei, mitte siis, kui on ovulatsioon, aga need teised ajad. Tunne on, et kõik elu jooksul sisse söödud mäkid või siriuseburksid on ladestunud su puusadele, tagumikule, kätesse ja silmade alla, ja ei kavatse sealt iialgi liikuda. Peakski vist tegema selle nimekirja uuesti ja panema tahvli külge rippuma, et seda vaadata, kui tuju halb ja olemine nagu vaalal?

Või siis peaks laskma selle nimekirja teha significant other’il, see oleks vist veel parem.

Jah, väiksed rõõmud igas päevas.

Täna, muide, käisin superheal kontserdil Rahvusraamatukogus, esines Soldiers of  Swing. Ma pole elu sees nii super-jazzielamust saanud. Koguaeg oli nägu naerul ja pisarad silmas ja kananahk ihul – lihtsalt uskumatud tüübid. Kahjuks ei leidnud ma pealiskaudsel otsingul hetkel netist nende kohta mingit materjali, mida teiega jagada, nii et te peate lihtsalt mu sõnu uskuma, et nii hullult hea oli. Kuigi president Rüütel vaatas kõike toimuvat liikumatult (ma kahtlustan, et ta on stuffed animal salaja), oli siiski rõõm näha, et esimesena tõusid kontserdi lõpus aplodeerides püsti peaminister ja teised tähtsad.

PS. Kas keegi õpetaks mind normaalselt magama? Kuidas jäädakse magama? Kuidas ollakse unes – nii, et muu maailm pidevalt sisse ei pressiks?

meenus…

Määratlemata 9 kommentaari

…et pidin blogima sellest, kuidas naise käitumine on kõik seletatav tema tsükliga. Noh, muidugi pole selle tõdemuse näol tegu mingi üllatusega, kõik teavad seda. Aga ma just täna hakkasin mõtlema, et polegi vist hetke, kui naine saaks olla “normaalne”. Kõigepealt on meil PMS. Siis on meil päevad ja me oleme valust kõveras (vähemalt see õnnetum osa meist, kellele päevad agooniaga seostuvad) ja loomulikult sellega kaasnevalt pole meil tuju kõige parem. Siis on meil lühike hingetõmbeaeg, kui päevad on just läbi saanud ja nii hea kerge on jälle olla.

Siis on ovulutsioon ovulatsioon, mida mõned õnnelikud/õnnetud meist tunnevad. Näiteks minul on õnn seda vahepeal tunda. Seda ovulatsiooni-tunnet on keerulisem seletada kui PMSi või päevavalusid. Esiteks võib olla valu, aga ei pruugi. Tavaliselt ma lihtsalt tunnen survet munasarjade-kandis. Ja ma tajun ära, et nüüd on see aeg, kui loodus tahab, et ma rasestuks. Kaasnevad kõiksugused nähtused, enamasti suureneb seksiisu märgatavalt… Ja siis on ovulutsioon läbi ja mõne aja pärast tuleb juba jälle PMS ja siis päevad… Ja nii see käib.

Ja kui sa oled rase, pole sul küll neid tavatsükliga kaasnevaid rõõme ja hädasid, aga on terve suur posu muid, mida ma viimastel päevadel olen naeruga pooleks lugenud huvitavast ja naljakast raseda-blogist His Boys Can Swim. Näiteks nähtused nimega Pregnancy Brain ja Pregnancy Gas.

Aga see on muidugi hoopis teine teema ja jääb kunagi tulevikuks, kui ma tõesti oskan sel teemal kaasa rääkida.

jibberish

Määratlemata 2 kommentaari

Millest ma pidingi kirjutama… Jah, et haige on olla. See vist ikka käib käsikäes suurte negatiivsete emotsioonidega… Et kui lased midagi enda sisse ja kulutad oma närve selle peale, siis võibki kuskilt füüsiliselt järele anda.

Samas võib mõjuda ka see, kui terve õhtu otsa kahe 38kraadise palavikuga haige inimese  vahel sarju vahtida ja möla ajada. Vabalt võib mõjuda ka see.

Tänu sellele, et ärkasin 37kraadise poolpalavikuga, ei julgenud minna ka sinna muusikalivõttele, milleks eile tantsukava õppimas käisin. Ja mille isegi selgeks sain, olgugi, et alguses jäi mulje, et see üks-kaks-ja-käed-ja-keerutus on liiga keeruline.

Ning nüüd ma mõtlen, et kui saaks, võiks mõnda rühmatrenni minna äkki. Teha midagi tantsulisemat. Aga noh, praegu pole vahendeid selliste lõbude jaoks. Aga mis siin ikka kurta, nii kui kurta julged, saad kohe piki päid ja jalgu;)

Tegelikult on jätkuvalt kõik hästi. Ma ei ole vist seda öelnud, aga ma armastan oma praegust kooselu ja koos elu. Ma tõesti ei arvanud, et kellegagi elu jagamine võib olla nii tore ja täis pisikesi rõõme ja heaolemisi.

/

Siis vahepeal tabas mind atsetoonirünnak. Kõik kohad olid pealepressivat atsetoonihaisu täis ja ma ei suutnud aru saada, kust see lõhn tuleb. Läbi seina naabritelt?

Naabritega seoses. Rääkisin ükspäev naabrinaisega ja ta ütles, et selle õlletopsi, mis tekkis pärast Presidendi Vastuvõttu ootamatult mu ukse taha öösel, olla sinna sokutanud neljanda korruse naabrid. Millega ma nemad veel välja vihastanud olen, ei mõista – oleme olnud väga korralikud ja musternaabrid, eriti võrreldes teise korruse omadega, kes konstantselt niisama läbustavad või siis üle päeva, kui külalisi pole, niisama naist peksavad ja kisavad.

/

Nii, mis ma veel tahtsin kirjutada… Et imeline on väljas, muidugi. Seda teate te kõik. Kuulan Paul Van Dyk’i ja mõtlen, et suvi tuleb varsti. Kolme nädala pärast on juba kevad! Aga ikkagi, on olnud selline talv, et ei oskagi rohkem tänulikum olla. Liiga ilus on pidevalt, selline tunne, nagu oleks tegu viimase ideaalse talvega ja rohkem me lund ei näe. Iialgi. (Mis kusjuures pole võimatu, eks, arvestades kõike.)

Pea valutab ja nohu on teinud kõik silmanägemise uduseks. Kuigi midagi suurt ja tõsist nagu viga pole, eriti võrreldes näiteks Birxu või Nadjaga. Lihtsalt paha on olla, siuke veits uims ja läpsu.

Uuel nädalal uue hooga, eks ta ole. Mõtlesin, et panen endale paika mingi kindla päevaplaani, mida võiks järgida, a la jooga hommikul ja siis kirjutamine ja siis õhtusöök ja muud lõbud. Aga… Ma täpselt ei tea, mida hetkel endaga pihta hakata.

See tunne läheb ära jälle, tean. Peale pressivad rutiinsed päevad, teed üht-teist ja kolmandatki ja ootamatult avastad, et… Ongi juba Aeg.

no minge põrgu

Määratlemata 23 kommentaari

Üks on seesama ümberõppe küsimus. Samas sõltub palju sellest, mis on selle inimese enda taust, kui suuteline ta on sellest olukorrast välja tulema. Kui ta on hea inimene oma töökohal olnud, siis ma arvan et tal ei teki probleeme uue töökoha leidmisega. Külla aga kindlasti tal tekib mingi auk. Siis peavad aga pangad vastu tulema, pangad on ka korduvalt rõhutanud, et tulge rääkiga, kui teil on mingi mure.

Pevkur arvab, et minusugused ei saa tööd, sest kõik on endas kinni.

Okei, minu lugu. Jäin tööst ilma juunikuus, parasjagu vahetult pärast seda (vahetult üks päev pärast seda), kui olime kolinud üürikorterisse. Noh, seda korterit suutsime läbi häda pidada pool aastat, aga kui oli selge, et ikka uut tööd niipea ei tule, tulid ümberkorraldused. Hea seegi.

Umbes novembrikuus hakkasin ma tõsiselt ringi vaatama. Seni olin rääkinud oma tuttavatega Tallinnast, et kas kuskil leidub midagi. Jah, oleks leidunud, aga – keegi ei oleks mulle kinni maksnud seda, et ma elan Tartus. Kui ma saan loo pealt honorari, no heal juhul 700 krooni, tavaliselt kuskil 500 krooni (honoarid on kõvasti langenud), aga pean selle eest sõitma vähemalt kaks korda Tallinna vahet – kord allikaga kokku saamas (paraku on nad peamiselt Tallinnas), teine kord lugu küljele panemas – siis ongi juba honorariraha maha sõidetud.

Jah, muidugi, vaieldav, oleks võinud siiski ehk vastu võtta. No mis see sõitmine siis ära pole! Kõige olulisem on ju ree peal püsida… Aga jah, olin/olen jonnakas. Sest ma ei taha uskuda, et 3 aastat ülikooli, 45 000 õppelaenu (ja ma päriselt ÕPPISIN selle eest), ja ma kurat võtaks ei saa oma kodulinnas erialasel tööl töötada.

Siis läksin tööturuametisse. Kust öeldi, et vot. Ümber saab meil õppida ainult juuksuriks või küünetehnikuks. Ja kui küsisin, et kas saaks äkki mingi PHP-koolituse, et oleks IT-st huvitatud, siis naerdi näkku. Ja veel üks huvitav tõsiasi – töötu abiraha on 1000 krooni kuus kuskil. AGA SEDA SAADES EI TOHI SA MINGIT MUUD SISSETULEKUT OMADA. Ehk siis ma oleks pidanud loobuma oma Naiste järjejutust ja Digi Naisteka-külgedest, mis mõlemad annavad mulle küll pisikese sissetuleku, aga vähemalt MIDAGIGI.

Loobusin siis sellest, jabur ju!

Tööd olen otsinud aktiivselt, kuid Tartus pole. On olnud mõned tööpakkumised, kuhu olen kandideerinud, vestlusel olen käinud senini kolm korda, ülejäänud korrad pole isegi vestlema kutsutud. Viimasel ajal on isegi CV-Online lolliks läinud ja pakub mulle pidevalt tööd juristina või tarkvaraspetsina, aga noh, ma ei oska ju seda viimast. Ja koolitused on kuradi kallid, alates 4000st kroonist lõpetades viiekohaliste summadega.

Ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni. Mõned asjad on ehk minus kinni, eriti see, et ma hakkasin pirtsutama nende Tallinnaga seotud töökohtade peale. Aga ma tahan elada Tartus, ma tahan töötada Tartus ja ma tõesti tahaks teha vähegi erialast tööd. Või kui mitte erialast, siis vähemalt väljakutsega tööd!

Praegu on perspektiiv minna tegema sisuliselt valvuritööd. Ja ma olen selle väljavaate üle sitaks õnnelik. Nii et ärge tulge mulle rääkima, et kõik on minus kinni.

/

Vahepeal ma mõtlen, et see PEAB olema karmavärk. PEAB. Sest tol saatuslikul kevadel, kui ma tegin oma elu lollimaid asju, sadas mulle iga päev kaks tööpakkumist. Ja oi kui ennast täis ma selle peale olin… Olin täiesti kindel ka kuni möödunud aastani, et ei teki probleemigi uue koha leidmisega, mind ju taheti, kuidas siis ma enam ei sobi… Aga näete, ei sobi. Mõned kohad põlgavad ära, sest olen noor, teised, sest pole teinud suhtekorraldustööd.

Ning teisalt ma mõtlen, et ma ju ei taha palju. Ma tahaks, et mu võlad maagilisel kombel kaoks (vähemalt need, mis on juba viiekohalised ja muudkui kasvavad ja mida peab maksma ära KORRAGA), ma tahaks, et ma saaks elada Tartus – täiskohaga.

Jap. Mul on kõrini kodus magamisest ja mittemidagi tegemisest. Kahjuks pole ma piisavalt andekas ja/või tugeva enesedistsipliiniga, et päevad läbi ilukirjandust kirjutada, teen seda ikka sama tihti kui varem. Varem tegin vist isegi rohkem, sest inspiratsiooni sain päevad läbi rohkem. Elades tuleb inspiratsioon, mitte kodus istudes.

/

Okei, nüüd ma läksin nii totaalselt masendusse kogu selle teema peale, et jube kohe. Aga tükk aega pole mind keegi niimoodi vihastanud kui see faking Hanno Pevkur. Pane end põlema, tõesõna.