Hakkasin Delfisse kirjutama asju, mida Naabrinaisega veini juues räägime. Noh et laiendada oma silmapiiri või nii.
Tag Archives: intestines
Üheksa kuud
Kallis Emiliana,
täna saad sa üheksakuuseks. Siinkohal võiks teha nalja, et sama kaua, kui olid sees, oled olnud väljas, aga kõik me ju teame, et sa olid KAUGELT väga kaua rohkem mu kõhus kui üheksa kuud. Kümme vähemalt, kui mitte rohkem (ma nii väga ei viitsi üldse kalendrit otsida).
Vahepeal tundus, et ma ei jõua su elumuutustel enam järge hoida, aga õnneks oled sa nüüd vaiksemalt hakanud asju võtma. Oh, uusi ja huvitavaid asju, mida sa teha oskad, on iga päev, aga selliseid SUURI vähem. Küll aga käib suurte alla kindlasti see, et viimastel päevadel oled sa hakanud üsna kindlalt käed lahti seisma. Sa teed seda küll nagu muuseas, näiteks samal ajal mingit mänguasja rebides või poole silmaga Dr Whod piiludes. Lased lahti, et näiteks vaadata, kuidas võiks seda mahlapakki kahe käega küll lammutada ja seisad, niimoodi keeeeergelt tuikudes, aga ise TÄIESTI blasee näoga, nagu poleks selles midagi erilist. Ka üritad sa end põrandalt toe abita seisma ajada, kuid lõpetad tavaliselt ühel põlvel, mille peale mina hakkan alati laulma: “Ma suudlen teie kätt, madam…”
Viimastel nädalatel on toimunud ka suur hüpe su sotsiaalsetes oskustes. Mul on ausalt öeldes tunne, et voh, nüüd olen ma lapse suureks kasvatanud! Õigemini, jajah, muidugi, kõik on alles ees, aga mul on päriselt tunne, et NÜÜD on mu kõrval väike isiksus. Muidugi tundus mulle algusest peale, et pole sa midagi mingi juurikbeebi, aga aeg annab arutust, mis tähendab, et mida aeg edasi, seda rohkem ma veendun, kui paljuks rohkemaks sa oled võimeline ja vana sina kahvatub uue sinu ees. Ja praegu on mul tunne, et mu imik on vahetatud lapse vastu. Sa olid imikuna siiski ka väga lahe, aga lapsena oled veel miljon korda lahedam.
Vaatasin sind ükspäev ja sa vaatasid vastu, kiljatasid, siis kiljatasin mina, kilkasid jälle ja niimoodi me kiljusime kahekesi, ema ja tütre ühendkoorid. Silmad sul sätendasid, hambad paistsid laia naeratuse tagant ja kui sul ka juuksed peas oleks, siis võiks sind vabalt aasta vanemaks lapseks pidada. Noh, kas just aasta, aga mõned kuud vanemaks kindlasti. Mis, ma loodan, ei tähenda, et sa juba 14aastaselt hakkad oma sõpradele poest alksi ostma, sest sa näed välja nagu 30.
Igal juhul, ma vaatasin sind ja mõtlesin – kusjuures, täpselt nii, caps lockis ja puha – ISSAND KUIDAS MA SIND ARMASTAN. See kõlab klišeena (ja ongi seda põhjusega), aga ma tõesti ei osanud arvata, et see armastus võib olla nii kõikehõlmav ja ajas kasvav. Sest nüüd sa ju SUHTLED minuga. Sa tuled minu juurde JUTTU AJAMA. Sitta sellest, et ma veel aru ei saa, mis sa öelda tahad, juba see asi iseenesest on niivõrd coo-ool noh. Et mul on laps, kes istub näiteks pool tundi vaikselt oma mänguasjakasti juures või siis asjatab mööda korterit ringi. Ikka kassi liivakasti ja sealt EI!-rööke peale leivakorvi ja sealt pliidi alla ja sealt teleka taha ja sealt magamistuppa tugitooli alla, ikka oma teel pidevalt peatudes ja igasuguseid huvipakkuvaid asju uurides. Ja siis tuled sa minu juurde, kisud nõudlikult püksisäärest ja vaatad särasilmil otsa, rääkides, mida sa näinud oled ja mida sa üleüldse sellest ilmaasjast arvad.
Täna mõtlesin veel sellele, et märkamatult on elukvaliteet TOHUTULT paranenud ja selles on suur osa just sinul, sellel, et sinust on lõpuks saanud laps(e alge). Sa magad enamasti ärkamata hommikul kaheksani (vahel harva ka kümneni), saad oma pudeli (mis on voodi kõrval valmis) ja lased mul veel poolenisti natuke tukkuda, kuni sa aknast välja vaatad ja autosid loed või aknalaual olevaid raamatuid uurid. Kui sul isu täis saab, ronid sa üle minu, väikese suunamisega tuleb sul meelde, et voodilt minnakse jalad ees maha ja nii sa libistadki end maha, et hakata taas üle vaatama kõiki neid imelisi asju, mis sind ümbritsevad. Ja sa oled iga kord nii õnnelik, et sa seda teha saad, kuigi sa oled samu asju karpidest ja riiulitelt tõstnud ja uurinud juba kümneid kordi.
Siis me sööme koos ja mingil hetkel magad sa päeva esimese uinaku – enamasti minuga koos. Eriti headel juhtudel võtad sa ette pooleteisttunnise uinaku. Siis päev jätkub samas rütmis – söök, mäng ja jutustamine ning päeva teine uinak on viimased kaks nädalat olnud eranditult pooleteisttunnine, omas voodis, panen su magama ja sa jäädki. Brilliant! Lõpuks ometi on kõik need kuud vaeva hakanud tulemust näitama (või oled sa piisavalt suureks kasvanud), aga sa magad!!!
Ja mina saan teha tööd või MITTE MIDAGI, mis on ka täiesti absoluutselt fantastiline ajaveetmisvõimalus.
Õhtuti on sul viimasel nädalal olnud komme mitte magama minna, vaid veel tund aega jutustada (vajadusel ka omaette pimedas) ja ma jätkuvalt ei suuda uskuda, et mul on nutva beebi asemel LAPS, kes võib omaette end omas voodis pimedas lõbustada ja siis iseseisvalt uinuda. Ja magama jäädagi. Imeline. IMELINE!
Tõele au andes oled sa muidugi juba pikemat aega nurisemata 12tunniseid ööunesid teinud, mingid vahepalad on anomaaliad olnud, neid tuleb ikka ette. Aga et sa saad täiesti ise enda magama sättimisega hakkama, on lihtsalt super. Mitte, et ma väga laseks sul seda teha, mulle meeldib sinuga õhtul koos toimetada ja veel pimedas juttu ajada. Ometi annab see su oskus mulle määratu vabaduse. Ma tänan sind selle eest.
Sel kuul millalgi hakkasid sa ka plaksutama ja vahepeal oli sul kombeks pidevalt keelt näidata. Ja sel elukuul juhtus veel üks oluline asi – sa said endale oma esimese minupoolse nõbu! Minul pole kunagi nõbusid olnud, seega ma kujutan ette, et see on midagi kohutavalt lahedat, kui sul on omavanuseid sugulasi, kellega suviti koos hängida. Sest loomulikult hakkad sa suvesid veetma Saaremaal, vähemalt mingis osas kindlasti. Suvi Saaremaal on lihtsalt midagi, mis meie perekonnas on mandatoorne.
Uusi sõnu või sõnade algeid sulle peale “atah”, “mämm-mämm” ja “emme” juurde pole tulnud, üldiselt kasutad sa neid üsna suvaliselt, ainult mämm-mämm on absoluutselt selge. Ja “emme” tuleb ikka sellisel juhul täiesti kindlalt, kui sa millegagi absoluutselt rahul pole. Ja neid kordi ikka tuleb ette, sest rahulolematuseks pakub maailm pidevalt võimalust. Samas ma ikka vaatan sind ja imestan, et sa oled NII rõõmus laps. Tõsi, sa ei naera just eriti tihti, aga kui sa naerad, on see maailma ägedaim hääl. Ja noh, nagu Naabritädi (ha!) ikka ütleb: “See ongi puhas juhus, kui elu vahel ilus on.” Tore teada, et sul on põhitõed juba selged ning ei lase sellest ometi end väga häirida. Sest naeratamiseks polegi ju põhjust vaja. Ja see, mu kallis, on sinus ka täiesti imeline.
Armastades,
emme
vastuseks Tänavsuu kolumnile Ekspressis
Toivo Tänavsuu kirjutab eilses Ekspressis lõbumajast nimega Eesti. Tema jutus on palju huvitavaid mõtteid, millega ma nõus olen – näiteks seesinane märkus noorte emade kohta, et laste saamine on elu üks loomulikumaid osasid. Küll aga ei saa ma nõustuda tema lõppjäreldusega. Tsiteerin:
Laste kohta öeldakse, et ainult nende pärast pole küll mõtet isal ja emal koos olla, kui armastus “on kustunud”. Aga minu arvates on lapsed ainuke põhjus, miks kaks inimest üldse leivad ühte kappi võiksid panna. Ja tegelikult ka ainuke põhjus, miks siin asjade maailmas elul üldse mingi point on.
Täiesti õige, et lapsed on tõesti ainuke põhjus, miks siin maailmas elul üldse mingi point on. Suuremas plaanis tõesti. Kui meid enam pole, siis ongi ju meie lapsed ja nende lapsed, kellele me selle maailma parandame ja sellist suurt pilti on kergem mõista ainult siis, kui sul on endal lapsed. Aasta tagasi ei oleks ma sellega nõus olnud.
Küll aga vaidlen ma kategooriliselt vastu väitele, et ainult lapsed on põhjus, miks kaks inimest koos peaksid olema! Mina olen pärit ÕNNELIKUST lahutatud perekonnast. Ma olen absoluutselt, sajaprotsendiliselt veendunud, et mu ema ja isa tegid omal ajal lahutades õigesti ja tänu sellele oli meil õega õnnelik lapsepõlv. Oh, muidugi, igasugust kräppi oli ka, aga millistes peredes poleks. Ma ei suuda ette kujutada, et ma oleksin kasvanud üles kahe õnnetus abielus lapsevanemaga. Ma tean väga paljusid, kes nii üles kasvasid ja ma ei ole kordagi kuulnud mõnd oma sõpra ütlevat, et “Nojah, kodune sisekliima oli kohutav, AGA VÄHEMALT OLID MU VANEMAD ABIELUS.”
Ehk siis Tänavsuu viskab õhku kaks kategoorilist väidet, mis tegelikult on teineteisele vastukäivad. Kui lapsed on meie prioriteet ja nende õnnelik elu eesmärk, siis ei saa olla prioriteet ja eesmärk hambad ristis läbi õnnetu abielu künda, sest need kaks asja – laste õnnelik lapsepõlv ja õnnetu paarisuhe – on teineteist välistavad.
Tänavsuu ütleb ka, et armastus on ratsionaalne otsus, mis rikutakse ära kirgede ja ihadega, viimased mööduvad ju alati. Mhmh, tõsi. Kired ja ihad on mööduvad, aga armastus küll ratsionaalne otsus pole. Kooselu või abielu on tavaliselt ratsionaalsed otsused, kuid kantud siiski ebaratsionaalsest tundest armastus, mis enamasti saab alguse ebaratsionaalsetest ihadest ja kirgedest. Ma olen nõus sellega, et tänapäeval lähevad paarid sageli liig kergelt lahku, suhte kallal ei taheta tööd teha, sest mängureeglites on ju kirjas, et õnn tuleb kuskilt, õnn on igamehe õigus, mis peaks valgel hobusel kohale ratsutama ja sina pead ainult ootama (viide Marta PPD postitustele). Ja kui ihade ja kirgedega saabunud õnn ühtäkki otsa saab, siis läheb ka suhe kõige kaduva teed, sest tuleb ju ometi hoida end vabana selle müstiliselt saabuva Suure Õnne jaoks, mille oleme me by default ära teeninud lihtsalt olemas olemisega.
Aga armastus ei saa olla ratsionaalne otsus. See on oksüümoron.
Ja kui armastus otsa saab – Tänavsuu ei usugi üldse, et selline asi saab olemas olla – siis on ikkagi õigem lahku minna. Võttes laste heaolu prioriteediks, aga eeldusel, et lapsed saavad olla õnnelikud AINULT siis, kui nende vanemad on õnnelikud. Umbes nagu lennukites õpetatakse, et enne tuleb panna endale hapnikumask pähe ja alles siis lapsele.
Aga õnne nimel tuleb teinekord tõesti vaeva näha. Nagu Naabrinaine ütles: “On puhas ime, kui elu vahel ilus on.” Kuid on väga oluline teha vahet ÕNNETUSEL(=õnnetu olemisel) ja rasketel aegadel, on oluline aru saada, kus saad ise palju oma ja teiste heaoluks ära teha ja kus enam ei saa. Selles mõttes on Tammsaare ütlusel tera sees: tee tööd ja näe vaeva, ALLES SIIS tuleb armastus. Parafraseeriks, et kui teed tööd ja näed vaeva, alles siis armastus JÄÄB. Sest iga suhe nõuab tööd ja vaeva. Aga seda tööd ja vaeva saab näha ainult teatud piirini ja tark inimene tunneb selle piiri ära.
Et mitte 80aastaselt oma tülitsevaid, õnnetuid pereliikmeid vaadata ja nentida, et kurat, ma oleksin saanud seda ära hoida. Kui ma vaid oleksin julgenud selle mõtte “laste pärast tuleb!” lahti lasta.
Vahepeal on ainus õige otsus laste PÄRAST lahku minna. Võtta see hapnikumask ja panna endale ette, et lapsed hingata saaksid.
lahkuminekutest
Dooce kirjutas eile, et tema ja Jon elavad hetkel lahus.
Kui ma seda lugesin, vajus mu süda saapasäärde. Kui ma üldse olen end kellegagi kuulsustest samastanud, siis Dooce’iga. Ja see, et Dooce’il on Jon – ideaalne, toetav, armastav, hooliv mees – on andnud mulle alati lootust, et see ON võimalik. Et ON võimalik olla… hmm… problemaatiline, mingite peaprobleemidega, ja samas ON võimalik, et sul on töötav suhe. Kui Dooce kirjutas raamatu “It Sucked And Then I Cried”, kus ta avameelselt kirjutab oma sünnitusjärgsest depressioonist ja kokkuvarisemisest, ostsin ma selle, lugesin läbi ja torkasin Abikaasale pihku sõnadega: “Kui sa tahad kunagi minuga lapsi saada, siis sa pead selle läbi lugema, et teada, mis ees ootab.”
Ta muidugi ei lugenud seda läbi ja võibolla sellepärast on talle praegu paljud asjad mõistmatud või tulevad suure üllatusena.
Mind on jälle see raamat ja Heatheri lugu üldse nii palju aidanud. Sest ta tuli sellest välja. Mööndustega – sest peab senini võtma ravimeid – kuid tuli välja. Ja sai veel ühe lapse!
Kõige selle juures oli Jon talle raudseks toeks ja seda, kui väga Dooce teda armastab, võis ka ridade vahelt välja lugeda.
Ja nüüd järsku siis see. “Me võtame väikse pausi.” Kas pausid on kunagi üldse töötanud? Samas ma väga loodan, et neil see töötab, et nad tulevad sellest välja. Because every crazy girl wants to find her Jon to her Heather.
Tegelikult ei tulnud see muidugi järsku. Mina näiteks panin tähele, et aegamisi kadus Jon tema postitustest. Nii see algabki – alguses sa lihtsalt ei räägi selles inimesest enam, sest sa ei oska, ei taha, ei tea, mida ja kas peaks, sest sa ei ole kindel, mis tuleb.
/
Me oleme Naabrinaisega arutanud, et teatud tüüpi meestele (nendele “normaalsetele”) meeldivad teatud tüüpi naised – tugevad, iseseisvad, väljakujunenud alfaemased. No need, kes on “tavaliste” naiste vastandid. “Tavaline” on siin tähenduses vaikne, tagasihoidlik, allaheitlik – naisetüüp, kes on teinud ilma kõik sajandid enne praegust ja eelmise lõppu. Kodukana tüüpi naised siis. Ühesõnaga, teatud tüüpi meestele meeldivad alfaemased, aga neile sageli ei meeldi, et kogu see suurepärane pakett – iseseisvus, iseteadlikkus – tuleb tavaliselt ka nende külgedega, mis meestele ei meeldi. Ehk siis need naised ütlevad alati oma arvamuse välja, ei lase endale pähe istuda ja on OLEMAS, ka siis, kui see on ehk ebameeldiv. Sest vahepeal oleks ju nii hea, kui saaks lihtsalt naise pimedasse kappi kinni panna! Sest kogu “normaalsuse” juures meeldib meestele siiski enamasti tunda, et nemad on juhtpositsioonil. Või vähemalt vahepeal meeldib neile nii tunda, isegi kui nad ratsionaalselt saavad aru, et suhe on siiski paarisrakend, mida tuleb koos vedada.
Ma igaks juhuks mainin vahele, et ma siin muidugi rämedalt üldistan.
Niisiis, kui see mees on juba endale võtnud sellise naise, siis paratamatult saab ta ka näha seda halba poolt – vingumist ja tänitamist, kui midagi on valesti ja pikki loenguid sellest, mis on täpselt “valesti” definitsioon. Aga samas saab ta ka naise, kes teenib ise endale elatist, on omal alal kõva tegija, kellega kunagi ei hakka igav, kel on lai silmaring ja kes seltskonnas ei ole kindlasti müürililleke. Ja voodis on see naine ka tõenäoliselt keskmisest seikluslikum.
Kui nüüd juhtub, et see naine on veel väiksel määral kreisi, siis on kõik need head ja halvad omadused võimendatud. Ja teatud mehi (või pigem: teatud teatud mehi, sest see on veel üks “normaalsete” alaliik) tõmbab see kreisi veel eriti. Ainult et… jah, nagu kõigega, avaldub see kreisi nii heas kui halvas.
Mis ma tahan öelda, on see, et Dooce on kõige selle musternäidis. Ja see, et ta leidis kunagi Joni, et tal on õnnestunud luua suurepärane perekond, olla õnnelik hoolimata tapvast depressioonipilvest, ärevushäirest ja sajast muust asjast, see on andnud kõikidele temasugustele naistele lootust. Et see on võimalik. Ja nüüd… nüüd puruneb lisaks tema elule ka mingi unistus, mille ta oma elu elamisega lõi. Nagu paljud tüdrukud unistavad printsessielust, olen mina unistanud seda unistust.
Kõik see läheb hinge veel seetõttu, et ma tunnen sõna otseses mõttes tema valu. Või vähemalt valu seda osa, mis puudutab avalikkuse silma all lahkuminemist (või pausi pidamist). Ma mäletan, KUI KOHUTAVALT RASKE oli 2007. aasta suvi, kui ma kõikide silme all abiellusin ja siis… ja siis pidin kuidagi kohe otsa teatama, et see kõik ikka ei tööta. Siis, kui ma isegi ei olnud veel kindel, mis juhtus. Ma tegin samamoodi. Alguses ma ei kirjutanud SELLEST. Keset tuba oli suur valge elevant ja ma kirjutasin kõigest muust.
Siis panin ma kommentaarid kinni ja ütlesin, et ma ei tea, mis juhtus, aga perses on.
Ja siis elasin ma tohutus eituses, sattusin haiglasse, kolisin Tartusse ja valutasin nii kohutavalt, et ma olin kindel, et ma ei tule sellest kõigest enam kunagi välja.
Ja siis otsustasid Inno ja Irja hakata oma blogis lahkama, et mis ikka juhtus ja kas ma petsin lugejatelt raha välja. Sest mäletatavasti tegid lugejad mulle pulmakingituse – pulmakleidi.
Ja siis… Ja siis kukkusin ma sõna otseses mõttes kokku. Pool aastat pidasin vastu, surusin hambad risti, rääkisin sõpradega, ei rääkinud sõpradega, käisin ja andsin lahutuse sisse, organiseerisin tööasjad Tartusse, töötasin kuu aega vahet pidamata jutti, siis natuke puhkasin ja siis töötasin edasi, jõin, pidutsesin, ei maganud, töötasin-töötasin-töötasin, hullusin ja…
…pidin netist lugema, kuidas ma olen see ja teine, kuidas mu eksabikaasa on see ja teine, kuidas mu sõbrad on need ja teised ja seda kõike ajal, kui ma niigi kõndisin äärt mööda. Tuhanded inimesed võtsid mind mõnitada, parastada, kahjurõõmu tunda. Ainult vesi Tähismaade veskile!
Sellele kõigele reageerisin ma nii, et panin blogi kinni. Kadusin, nii palju kui see võimalik oli. Ning lõpuks kukkusin ikkagi kokku. Sattusin jälle haiglasse, seejärel psühhiaatri juurde, võtsin haiguslehe ja hakkasin end otsast uuesti üles ehitama. Pool aastat pidasin ma kõigele vastu. Ja siis enam järsku ei pidanud.
Praegu tundub see aeg väga kauge, kuid ometi on see esimene kord, kui ma sellest avalikult kirjutan. Tähismaade nimegi pole ma julgenud mainida, kartes, et ma tulen neile jälle meelde ja nad mõtlevad midagi uut ja veel kohutavamat välja. Nad on interneti vaste koolikiusajatele, bullydele, kes topivad su pea vetsupotti ja tõmbavad vett peale.
Ometi on mul täna sellest kõigest väga ükskõik. See teeb haiget, aga ma ei oska enam olla vihane. Pigem kurb, sest kõige selle käigus said haiget peale minu ka minu lähedased. Ja samas ei ole mul ju tegelikult kedagi peale enda süüdistada. Ise ma ju seda blogi pidasin!
/
Kõik see tuli mulle eile Dooce’i postitust lugedes elavalt silme ette. See väljapääsmatuse tunne, mis mul tol korral tekkis – inimesed ootasid vastabiellunu õnnest nõretavaid postitusi, aga meie majas pakiti asju. Inimesed, kes juba aimasid, et kõik pole korras, ootasid selgitusi, et mis siis ikkagi juhtus, aga mina ei suutnud isegi veel aru saada, mis siis täpselt juhtus, saati siis seda kellelegi seletada. Ja ma kujutan ette, et Dooce tunneb praegu umbes sama. Ja mul on temast nii-nii kahju.
Lisaks on mul kahju, et see unistus purunes. Unistust sellest, et on võimalik leida keegi, kes armastab sind kõigi su vigade ja headega. Aga tõde on, et inimesed väsivad. Isegi kõige mõistvamad, toetavamad inimesed väsivad, kui nemad on need, kes koguaeg toeks peavad olema, aru saama, mõistma. Ja mingil hetkel võib tunduda, et su ägedast, kreisist naisest on järele jäänud ainult kreisi mutt… Siis võib ka kõige kannatlikuma kaameli selgroog tõepoolest murduda.
Disclaimerina siis lisan, et LOOMULIKULT on kõik suhted erinevad ja kõik inimesed erinevad ja muidugi ei tea ma, mis neil juhtus (ja ma ei püüagi seda öelda, et tean) ja üleüldse on ainult kaks tüüpi inimesi – ühed, kes liigitavad teisi tüüpidesse ja teised, kes ei liigita ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt sellised mõtted on mind neil päevil ja öödel kummitanud. Ja nüüd said siis nad välja öeldud.
Ma loodan, et nad tulevad sellest välja. Et pausi pidamine tõepoolest töötab. Ma loodan seda. Ja ma loodan, et mis iganes ka ei juhtuks, on nad lõpuks ikkagi õnnelikud.
Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist
Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).
Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.
Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.
Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.
Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.
Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”
Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.
depressioonist ja muust, vol 2
Viimased kuu või kaks on olnud minu jaoks mingil põhjusel väga keerulised ja ma ei saa täpselt aru, miks.
Üks põhjus on ilmselt see, et mul olid väga suured lootused selles osas, et ükskord, kui tuleb see õnnis aeg, mil ma enam ei imeta ja ma saan taas hakata mingit ravi saama, siis saab kõik maagiliselt korda. Loomulikult see nii ei läinud. Õigemini, ma ju tean väga hästi, et ükski asi ei saa sõrmenipsuga korda, aga ometi ma lootsin, et midagi kuskilt hakkab paranema. Et ükskord hakkab see must pilv, mis on mind endasse imenud, otsast mõranema ja kuskilt tuleb jälle natuke valgust sisse.
Nagu ikka kõigi nende peahädadega, on minu ümbritsevatel väga raske mind mõista. Ma saan sellest aru, sest ka MINUL on MIND raske mõista. Objektiivselt on ju alati asjad täiesti hästi või vähemalt pole nad ju tegelikult sitasti, ometi mulle tundub, et nii on.
Käisime lühikesel šopingureisil Rootsis ja selle kahe päeva jooksul, mis ma olen netist eemal olnud, on blogosfäär plahvatanud. The Bloggessi postitus on pannud blogid kihama ja kõikjalt kostuvad hääled: jah, me saame aru! Me teame, mis on depressioon! Meid on palju, sa ei ole kunagi üksi!
Ja OMETI on tunne, et ma olen täiesti üksi, vähemalt selles võitluses selle musta pilvega. Mu lähedased on sellest kohutavalt väsinud. MINA OLEN SELLEST KOHUTAVALT VÄSINUD.
Kuskil keegi just kirjutas – võibolla tädi Becky, ma ei suuda praegu meenutada ja otsida – et depressioon on vana tropp. Vana valelik tropp. Ta valetab sulle otse näkku ja TEDA EI TOHI KUNAGI USKUDA. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et sa oled üksi, et sa oled väärtusetu ja et kogu maailm on sinu vastu. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult sitem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et sa oled nõrk, et sa oled loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine, sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta.
Aga see on nii kohutavalt raske, seda pidevat sosinat mitte uskuda. See on teinekord meeletult raske, eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevuskeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata.
/
Ma ei ole oma blogi kommentaare umbes nädal aega lugenud – või natuke rohkem. Ühe postituse omasid lugesin ja vastasin ka, aga teisi ei ole suutnud. Jah, ma olen täiesti seda meelt, et kui inimene blogib, siis ta peab olema valmis kõiksugusteks kommentaarideks ja ta peab nendega diilima. See on normaalne. (Muidugi ei pea kunagi leppima mõnituste, solvangute ja lihtsalt õelutsemisega, aga normaalse inimese kombel kommentaariumis suhelda – see käibki nii, nii ongi.) (Ja olgu öeldud, et ma ise ei salli kah blogijaid, kes kunagi oma kommentaariumis ise lugejale ei vasta.) (Ja nüüd olen ise jälle üks neist.) Igal teisel ajal ma suudangi seda, aga viimased nädal-paar mitte. Mul on olnud enne ka neid perioode, mul on olnud aegu, kus blogi on üleni parooli all, või aegu, kus kommentaarid on kinni keeratud. Ja siis see läheb jälle mööda ja ma suudan funktsioneerida nagu normaalne inimene ja mitte endast välja minna mingite suvaliste asjade peale, näha kurja hunti seal, kus tegelikult on karvane nunnu puudel.
Lisaks igasugustele muudele kriisidele on mul ka hetkel väike blogikriis, sest ma ei ole täpselt selgeks mõelnud, mida ja kui palju ma peaksin kirjutama. Naabrinaine märkis tabavalt, et ka see, kui ma EI kirjuta millestki, aitab kaasa selle pildi loomisele, mis lugeja peas juba olemas on. Mille ta on juba ise loonud. Näiteks Abikaasast kirjutan ma meelega vähe, mis tähendab, et ta on mingi taustamees selles blogis. Kui ma hakkaksin asju lähemalt seletama, siis ma küll muudaksin seda pilti, mida minu ütlematajätmised on lugeja peas loonud, aga see tooks kaasa laviini. Seletan üht asja, pean seletama ka järgmist ja nii edasi.
Ka on mul kriis sellega seoses, mida ja kui palju peaksin ma Emilianast kirjutama. Ta muutub iga päevaga rohkem inimeseks ja pole enam väike juuriktitt, anonüümne imik, üks sadade temasuguste imikute seas. Temast MITTE kirjutada on võimatu. Samas on palju asju, mida ma peaksin kohe talletama. Teemad, mis on mulle olulised ainult lühikest aega. Näiteks seesama imetamine. See pole absoluutselt enam mingi teema minu jaoks ja ma ei viitsi sellele isegi mõelda. Ometi on mul hea meel, et ma seda teemat ajal, mil see oli oluline, pikemalt lahkasin ja enda jaoks lahti mõtestasin. Teiega koos arutasin. See oli siis oluline. Enam ei ole – ja ka see on täiesti okei. Sest pigem ikka on mul hea meel, kui ma suudan arutelu tekitada ja mingitest teemadest avalikult rääkida.
Niisiis, ma tahan jätkata endale olulistest teemadest rääkimist, aga ma pean pidevalt end aina rohkem ja rohkem tsenseerima ja mulle ei meeldi nii. Järelikult pean ma asjad ümber mõtestama ja kuidagi teistmoodi jätkama.
/
Käisin Rootsis. Üksi. Üksi mõttes, et ilma lapseta. See oli kohutav selles mõttes, et terve eilne päev oli mul KUIVAL MAAL raskekujuline merehaigus. See oli kohutav ka selles mõttes, et niipea, kui ma üksi jäin, langesin ma tohutusse masendusse SEST ÕUGAAD MA JU HÜLGASIN OMA LAPSE KUIDAS MA SUUTSIN SEDA TEHA MA OLEN HÜLGUREMA! Ja see oli kohutav, sest minu ja Katsi kajutite vahel oli kajut, kuhu olid topitud kogu Eesti tüütud nagamannid, kes otsustasid öö otsa üleval olla ja narilt narile hüpata, ise meeleheitlikult röökides.
Peamiselt oli reis muidugi äge.
Ja ma ei taha aasta aega enam šoppama minna.
Tagasitulek oli suurepärane ja kohutav samal ajal. Lapsega oli loomulikult kõik korras (miks ei olekski pidanud), aga ma üldse ei osanud arvestada, kui väga ma seda kõike läbi elan. Kui raske võib olla esimest korda oma lapsest kaks päeva eemal olla. Või pigem – tagasi tulla, kui ta sind nähes hakkab kõigepealt nutma ja süles pärast vaikselt ümiseb: “Mme, mme…”
Ühesõnaga, kõik on hetkel justkui valesti ja justkui ei ole ka ja mul on raskusi aru saamisega, mis sellest on depressioon, mis mu kõrva valesid sosistab, mis on lihtsalt minu sisemine hälvikmina ja mis on päriselt.
Ja siis on see internet. Internet, mis on täis lõpptoredaid inimesi. Inimesi, kes riputavad oma blogidesse hõbedasi linte, märke sellest, et NAD TEAVAD. Et nad saavad aru. Et see ei ole ainult viga minu mõtlemises. Aga päriselus ei ole hõbedasi linte või vähemalt ei ole neil justkui mingit kaalu, kui nad isegi oleks.
We live to fight another day. Ja hoolimata sellest, et depressioon, vana tropp, ei jää kuidagi vait ja muudkui ajab oma mõttetut möla, peab järgmine päev siiski alati parem olema kui eelmine. Lihtsalt peab. Tegelikult on ju kõik siiski hästi. Ja tegelikult ei ole üksi ja alati on keegi, kellele helistada ja kes asjadele natuke perspektiivi annab.
Ükskord ma veel kikin selle depressiooni äässi. Kikin nii põhjalikult, et ta, vana mölakas, ei julge enam oma ninagi välja pista. See päev tuleb.
depressioonist ja muust
When cancer sufferers fight, recover, and go into remission we laud their bravery. We call them survivors. Because they are.
When depression sufferers fight, recover and go into remission we seldom even know, simply because so many suffer in the dark…ashamed to admit something they see as a personal weakness…afraid that people will worry, and more afraid that they won’t. We find ourselves unable to do anything but cling to the couch and force ourselves to breathe.
/
I hope that you feel safe enough to be honest about the things you are the most ashamed of. I hope you have someone there telling you “It’s okay. You’re still the same person to me.”
The Bloggess kirjutab ausalt ja tabavalt depressioonist. Mul oleks veel nii palju lisada, aga samas ei ole ka. Mõni teine kord – nagu viimasel ajal paljude asjadega. Sest täna on hoopis teistmoodi päev. Täna sain ma tädiks!
Kaheksa kuud
Kallis Miilur-Piilur Piimapea,
täna ärkad sa üles ja saad kaheksa kuud vanaks. Palju õnne!
Neil päevil olen ma korduvalt mõelnud, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma läheks suvise enda juurde ja virutaks endale täie litri vastu hambaid. Selle eest, et mul oli jultumust arvata, et SIIS oli kohati raske.
Läheks ja virutaks endale ühe hea litaka ja ütleks: “Raisk, ära vingu! Oota vaid novembrini ja SIIS sa alles näed, MIS on tegelikult lapsekasvatamises rasket!”
Kui ma ütlen “raske”, siis ma pean silmas füüsiliselt raske. Noh, jah, see sünnitamise osa oli ka raske, aga praegu on selline kurnav igapäev. Sest sa kullake, musirullike, hakkasid ju seisma ja sellega koos ka kukkuma. Ja põhimõtteliselt sa jooksed praegu, olgugi et neljakäpukil ja kui sa oled endale pähe võtnud kuhugi jõuda, siis sa sinna ka jõuad, NUI NELJAKS. Kui ma sind takistada julgen seejuures, siis lased sa lahti mu peale oma parima vingumiskoletise. Oh, see vingumiskoletis. See on üks jube elukas.
Niisiis, selle kuu verstapostid… Hmm. Novembri lõpus hakkasid sa seisma ja seda oskust – koos maha potsatamisega – oled sa sel kuul kõvasti harjutanud. Paljude lopsude ja nuttude ja kolakate hinnaga, aga siiski, harjutanud. Peamiselt unustad sa üsna kähku ära, mida sa täpselt oskad teha ja mida mitte ning lased ootamatult end lahti või siis sirutud kuhugi, kuhu tegelikult sirutuma ei peaks. Või siis… Oh, neid variante, kuidas sa endale haiget võid teha, on sadu.
Aga iga päevaga muutud sa ka aina osavamaks. Üleeile, vana aasta viimasel päeval, tegid sa kaks korda seda trikki, et lasid toest lahti ja SEISID niisama. Ilma toeta. Küll kümmekond sekundit vaid, aga siiski. Ja potsatasid siis istuli. Su põlved on pidevalt marraskil, sest on ju vaja ringi joosta, su käed on pidevalt prahised, sest seda sa kõikjalt leiad ja mitte miski, MITTE MISKI elamises pole sinu eest kaitstud. Ehk vaid asjad, mis on lae all, aga ma olen kindel, et varsti jõuad sa ka nendeni.
Mis tähendab, et ma pean sind iga sekund kullipilgul valvama. Õnneks sa juba hakkad vaikselt reageerima sõnale “Ei!” – või pigem sa reageerid vist röökele “EI JUMALA EEST PANE SEE KÄEST ÄRA KUST SA SELLE VEEL LEIDSID MIIIILA EIIIIII!”. Ka oled sa üsna osav kutsumise peale tulema ja järgnema. Eriti meeldib sulle õhtune vannikutsung, siis jooksed sa kribin-krabin issiga vannituppa ja küünitad end üles – noh, võtke mind nüüd juba riidest lahti!
Uued mängud on sul ka. Viskad end silda ja kui ma üritan su kõhule musi teha, siis püüad kähku käed ette saada. Kui mul õnnestub siiski musi ära teha, kihistad sa naerda. Aga kui sul õnnestub mind enne kinni püüda, rõkatad sa rõõmust. Ja viskad end taas silda – noh, emme, tule nüüd! Kardina taha peitumise mängu meeldib sulle ka mängida ja siis särasilmil sealt tagant välja piiluda.
Käppa oled ka hakanud viskama, seda vist seetõttu, et ma hakkasin ISE sulle lehvitama. Nimelt avastasin ma, et normaalsed inimesed ju igapäevaselt ei lehvita tegelikult. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kellelegi lehvitasin. Nagu päriselt. Seega pole sa saanudki seda kuskilt näha ja nüüd ma muudkui lehvitan sulle nagu ogar – köögist, toaukselt, sisenedes ja väljudes ja ka lihtsalt niisama. Ja sa vahepeal püüad vastu lehvitada.
Aga võib ka olla, et sa üritad lihtsalt kätt meelekoha juurde tõsta ja seal tähenduslikult ringe teha. Seda teeksin MINA, kui mingi hull mutt mulle asja eest, teist taga päevad läbi lihtsalt lehvitaks.
Kui ma tuppa astun ja sa pole mind mõni aeg näinud – näiteks viis minutit – siis jooksed sa minu juurde ja üritad mööda püksisäärt üles ronida. Ja kui ma siis ka vihjest aru ei saa, viskad käed valju pahase vigina saatel üles: “Noh, sülle, naine!”
Hambaid või hambaalgeid on sul tänaseks suus neli, ülemised kaks said nimedeks Jõuluhammas ja Uusaastahammas. Nende tulekuga kaasnes küll tavapärasest märksa rohkem vingumist ja viginat ja paistis, et su rahulolematus tekkinud olukorraga oli lihtsalt nii suur, et ei tahtnud su väikse keha sisse kuidagi ära mahtuda.
Sel elukuul soetasime me ka lõpuks endale OMA KODU, millest saab sinu esimene kodu. Ja sul saab olema oma tuba! Päris oma tuba! Oranž! Tuba! Sinu oma!
Mis tähendab, et lõpuks ometi saabub aeg, kus ka MINUL on jälle oma tuba. Lõpuks ometi saab jälle voodis lugeda! Issand, milline luksus!
Misveel-misveel…
Viimase paari päevaga oled sa tohutult palju rääkima hakanud. Sa häälitsesid varem ka palju ja katsetasid mõndasid silpe. Näiteks olid “pa-pa” päevad ja “da-da” päevad. Sa valisid ühe silbi ja korrutasid seda miljoneid kordi, justkui seda täiuslikult selgeks püüdes saada. Aga nüüd viimase paari päevaga on lisandunud ka tahtlikud m-id ja n-id ja kõiksugu muud võimalikud kombinatsioonid.
Ja kogu su selle pideva vingumise juures on siiski üks hea asi ka.
Sest mulle tundus, et ma lõpuks kuulsin, et sa püüdsid päriselt ÖELDA “emme”. See kõlas küll rohkem “mmmmmmmmme”, aga siiski. Ma arvan, et varsti tuleb sul see sõna ka päriselt välja. Ilmselt valju vingumissessiooni kestel. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et ma hakkan nutma.
Armastades,
mmmmmmme
aasta 2011 küsimustes
“Mulle tundub, sõbrake,” ütles Naabrinaine mulle eile, kui seisime minu kodu trepil ja öhe silmitsesime, “et sa oled jõudnud koju.”
Eile saime oma Nõmme-kodu võtmed. Külm, aga kui palju ruumi! Käigu pealt tekkis idee kähku Kõuplist läbi käia, üht-teist autosse visata ja öö uues kodus veeta. Mõeldud, tehtud. Lapse päevakava lõi see küll täiesti sassi ja ta oli üleval umbes kümneni (!) ja mängis LMiga, meie istusime Naabrinaisega põrandal tekkidel ja lambanahal, tulevase kontori ja elutoa vahele klaasustele riputasin jõulutuled, kontori ahi ja pliit küdesid ja mõnus oli olla.
Muidu, pliidil läks mingi vana nõgi kärssama, avasime köögiukse trepikotta, siis hakkas undama suitsuandur, mille Naabrimees kangelaslikult seljatas. Hiljem muidugi kohtusin kogu selle triangli peale ka kohaliku Naabrivalve komando esindajatega, aga nad osutusid kõik väga ägedateks.
Tänase öö olime niisiis oma uues kodus. Kuulasin köögiaknal seistes öist kaubarongi, kuulasin maja hääli ja tajusin, et SEE TUNNE on täiega käes. Viskasime madratsikatte Emiliana tulevasse tuppa põrandale maha ja magasime niiviisi kõik kolmekesi koos, ühes suures puntras tekkide sees. Mõnus oli. Külm, hommikuks. Aga siis ärkasid Abikaasa ja laps üles ja me hängisime “voodis”, Abikaasa tegi ahjudesse tule ja ma kuulasin, kuidas köögis pliita all puud praksuvad. Aknast paistis tükike müüri, taevas ja lendlevad lumehelbed. Õnnelik oli olla. Ma jõudsin lõpuks koju.
/
Mitu korda oli sul sel aastal tunne, et sa jõudsid koju? Mitu korda sa sealt lahkuma pidid? Mitu korda maa su jalge all värises? Mitu korda elu kokku kukkus, nii suure mürakaga, et see ka Naabrivalve üles ajas?
Mitu korda sa otsast alustasid? Mitu korda hüvasti jätsid? “Tere tulemast” ütlesid? Mitu korda lubasid, et enam hüvasti ei jäta? Mitu korda pidid seda lubadust murdma?
Mitmel korral lumevallides ukerdades peaaegu kaela murdsid? Mitu korda mupot sõimasid? Mitu liiklustrahvi said? Mitu korda politseisse helistasid? Aga mitu korda lastekaitsesse? Mitu korda päästsid paljast kaheaastast poisikest tänavaliiklusse jooksmast? Mitu korda pidid viieaastasele otsa vaatama, et vastata tema lausele: “Tädi, ma nägin su tissi!”? Mitu korda üldse aasta jooksul ütlesid sõna “tiss”? Mitu korda viitasid endale kui suurele tissile? Mitu korda said noomida, et RINDU tissideks nimetad? Mitu korda ütles lapsepõlvesõbranna suvel õlut juues sulle “Dekoltee! Dekoltee!”?
Mitu korda enesetappu plaanisid? Mitu korda mõistsid, et tõenäoliselt enesetapp jääb ära, sest sünnitamise ajal on seda siiski keeruline läbi viia (nad raiped on ka KÕIGELE seal haiglas mõelnud, ei ühtki vedelevat žiletti või rohupurki)? Mitu korda pressisid? Mitu korda lubasid, et ei iial enam – ei ühtki last, ei ühtki sünnitust ja HÜVASTI SEKS?
Mitu korda uuesti seksima õppisid? Mitu korda oma keha üllatusega hommikul vaatasid? Mitu korda tajusid kellegi teravaid varbaid läbi kõhu tungimas? Mitu korda kuulasid dopplerist tulevaid südametukseid ja ei suutnud uskuda, et NEED südametuksed, just NEED on helid, mis jäävad igaveseks sulle kõige olulisemateks tukseteks maailmas?
Mitu korda nägid oma last naeratamas, kuulsid teda naermas? Mitu korda teda lohutasid, kui tal oli kurb, mitu korda ta kaissu võtsid, kui ta tundis hirmu? Mitu tundi tema voodi ääres veetsid, hingamist kuulates? Mitu kaotatud unetundi aasta peale kokku tuleb?
Mitu korda tundsid, et enam, raisk, ei jõua? Mitu korda tõusid taas, ise jõudmata, aga ikka jõudsid? Mitu korda andsid alla, et siis jälle ikkagi jätkata? Mitu korda tülitsesid nii, et maa must? Mitu korda nuttes lumehanges istusid? Mitu korda palavas autos ummikus istudes nutta ulusid, hüsteeriline laps tagaistmel? Mitu korda?
Mitu korda rõõmustasid, mitu korda kurvastasid? Mitu kallistust jagasid ja said? Mitu uut sõpra leidsid? Mitu korda kaotatud sõpradele kurbusega mõtlesid? Mitu korda eksid justkui maa alt välja ilmusid, näiteks keset Kalamaja või Karlovat? Mitu korda said kirja minevikust, sõnumi ammu unustet aegadest? Mitu säärast kirja ise saatsid, sest tekkis tunne, et veel oleks midagi öelda, veel tahaks…?
Mitu tundi psühholoogi, psühhiaatri, günekoloogi, hambaarsti, pereterapeudi kabinetis veetsid? Mitu neist tundidest raisatuna tundus? Mitu alles pärast hästi kulutatuks osutus? Mitu korda pidid enda seest tuhnima välja tõdesid, mida oled aastaid vaevaga matnud? Mitu korda otsustasid, et homme hakkad paremaks inimeseks?
Palju sel aastal kaotasid?
Aga palju võitsid?
Kas kõike saabki kokku lugeda?