Tag Archives: intestines

emadushirmud

hoomamatu 11 Replies

Loen praegu raamatut “We Need To Talk About Kevin”, mille juhuslikult FB kaudu endiselt klassiõelt skoorisin. Muuhulgas avastasin üllatusega, et selle põhjal tehtud film jõudis just kinodesse, peaosas Tilda. Mnjah, mul õnneks ei hakanud lugedes Tilda kummitama, ta on minu jaoks umbes nagu Tom Hanks – mul on tema suhtes (või st nende) mingi totaalne antipaatia, seletamatult ebasümpaatsed on need näitlejad mulle. Aga samas ma võin nende filme vaadata, sest ma saan aru, et nad on kuradima andekad. Nii et nende filme vaadates on siuke, üks silm kinni, teisega piilun-olukord.

Enihuu.

Loen siis Lionel Shriveri (miks on naisenimi Lionel? Kas see on nagu Janika Kronberg?) raamatut ja esiteks ma ei saa seda enam rahulikult lugeda. Sest kuna Marta kirjutas psühhopatoloogilisest diateesist ja ma sain teada, et selline asi ÜLDSE olemas on, siis näen ma iga lauset selles raamatus lugedes, et klassikaline PPD keiss noh.

Teiseks hakkasin ma mõtlema, millised olid küll minu emadusega seotud hirmud. Muidugi on kõik lapse-eelne aeg üsna häguseks muutunud, aga ma püüan siiski meenutada…

1. Et ta sünnib väärakana. Jah, täpselt nii koledalt ja poliitiliselt ebakorrektselt mõtlesingi. Ma ei mõelnud mingit konkreetset haigust, konkreetse HAIGUSEGA olin ma valmis diilima. Aga ma kartsin, et ta on midagi nii meditsiiniliselt ületamatut ja kohutavat, et ma ei suuda sellega hakkama saada. Näiteks jalg kasvab põsest välja. See oleks olnud päris skeeri. Kunagi raseduse lõpukuul käisin ma Sõle Selveris ja kohtusin riiulite vahel ühe Downi sündroomi põdeva tütarlapsega. Ta vaatas mulle pikalt otsa, naeratas laialt ja osutas näpuga mu hiigelkõhule: “Tita! Tita tuleb!” Ta ema tundis vist piinlikkust ja tõmbas ta käest eemale, aga mina naeratasin laialt. See oli lihtsalt üks nunnumaid hetki, mis ever on muga rasedana juhtunud. Pärast seda ma otsustasin, et enam ma ei karda.

2. Et ta sünnib pruunide silmadega. Geneetiliselt oli see muidugi võimalik, kuskil esiisade seas on meil kindlasti pruunisilmseid. Aga mina olen rohekashallide silmadega, Abikaasa roheliste silmadega, meie vanemad kõik vist hallisilmsed. See, et ämmaemand millalgi sünnituse ajal väga blaseelt lausus: “Noh, tal võivad silmad ka aastaselt pruuniks minna!”, ei aidanud asjale kuidagi kaasa. Senimaani ootan hirmuga, et kas lähevad. Miks ma seda kardan? On mul jee aimugi.

3. Et ma lähen lõpuks nii paksuks, et seda on lihtsalt rõve vaadata. Ja pärast sünnitust jään selliseks. Noh, MINUL oli küll endale lõpuks juba väga sürr peeglis otsa vaadata, aga imede ime – sünnitus on superdieet! Kümme kilo 24 tunniga läinud! Ülejäänu kadus järgmiste nädalatega ja nüüd olen ma täpselt samasugune nagu enne. Ainult armilisem. Arvestades kõiki neid mäkke ja kokasid on ikka puhas ime, et ma tagumikku eraldi järelkäruga kaasas ei pea vedama.

4. Et ma ei oska oma last armastada. Ma mäletan, et märkasin millalgi pärast sünnitust selles selges vines viibides, et Abikaasa pühib salamahti pisaraid. Mina? Mina ei tundnud muud, kui suurt võidurõõmu (“Fakk, ellu jäin, raisk!”), ma tahtsin kohvi ja suitsu ja mojitot ja tantsida ja et mu sabakont puruks poleks. Ma ootasin, et kui laps kätele pannakse, on selline suur revelation tunne. Noh, et ilmutus. Et nüüd emadus lajatab mulle tissidega näkku. Ei midagi sellist. Oli tunne, nagu oleks kohtunud vana sõbraga. See kõik oli kuidagi nii normaalne ja nii sürr samaaegselt. Päriselt armastama hakkasin ma teda vist ikka siis, kui temagi mind armastama hakkas. Ma küll armusin, aga see oli teistmoodi. Aga igal juhul. Kui ta mul seal kõhu peal oli, hiiglaslik ja vaikne ja nunnu ja nii oma, siis ma sain aru, et armastuse pärast muretsema ei pea. Sest kui miski on nii oma, siis jõuab armastus ka varem või hiljem kohale.

5. Et ma ei jaksa. Seda kartsin ma eelkõige seetõttu, et ma olen vahetult kogenud, mida magamatus minuga teeb. Ja et magamatus järgneb, selles olin ma ka täiesti kindel. Aga kuidagi… Hmm. Ühesõnaga, kui ma siin iga nädal regulaarselt neid 2-tunniseid öid teen (mitte meelega, lihtsalt keha tahabki vahepeal mind piinata), siis iga järgmine päev ma mõtlen: kuidas fakki ma sellises olekus kuude kaupa elada suutsin? JA LÄKSIN VAID NATUKE HULLUKS, MITTE TÄIESTI?! Imeinimene. Sel hetkel ma muidugi end imeliseks ei pidanud. Aga kuidagi selle magamatuse, kurnatuse ja hormoonidemöllu sees olles ei olegi sul aega küsida, et kuidas sa jõuad. Või õigemini, küsida võid, aga sul pole lihtsalt mingit optsiooni. Jõuad ja kõik. Ja mingi hetk saab see läbi.

6. Et ma ei oska teda jagada. Ei oskagi. Tahan teda hoida üleni endale. Järgmisel hetkel tahan kõigile näidata, kui oosõm ta on. Vihkan neid äraminekuhetki, kus ta läbi klaasukse mulle järele vaatab ja hüsteeriliselt nutta röögib ja ütlen endale: “See peabki raske olema. See peabki raske olema.” Ja igal öösel, kui ma magama vajun (või ei vaju), mõtlen ma naeratusega sellele, et ma näen teda õige varsti jälle… Varsti tuleb/tahan tööle minna. I DON’T KNOW HOW.

7. Et mu vähenegi intellekt, mis mul oli, kaob igaveseks ja ma suudan ainult titelappidest mõelda ja rääkida. Hmm… Ei julge isegi mitte kõige vaiksema häälega kommenteerida.

8. Kui ma peaksin jääma ühel või teisel põhjusel üksikemaks, siis üksikemaks ma jäängi. See on selline… imelik hirm. Õigemini, ma tean väga palju toredaid paare, kes elavad koos ja emmal-kummal on eelmistest kooseludest lapsi ja nad tõestavad iga päev, et see on võimalik. Mis “võimalik”, see ongi tänapäeval normaalne! Aga millegipärast olen ma kindel, et kui me peaks Abikaasaga lahku minema või temaga midagi juhtub ja ma üksikuks jään, siis ma jäängi üksikuks. Ma ei tea, mis mul omast arust enne nii ihaldusväärset oli, mis nüüd, lapsega, on kadunud (no ilmselgelt ei saa see olla keha, aga võibolla vabadus?), aga ma olen täiesti kindel, et käsil on mu viimane kooselu. Ükskõik, kuidas seda siis võtta (kas venitame lõpuni välja näiteks või misiganes). Ma ei tea küll, kuidas täpselt laps sellesse pilti sobitub või miks see hirm temaga seotud on, aga on. Ei ole ju nii, et ma oleks oma mehi kõiki kuskil klubides kohanud, kuhu ma enam minna ei saa. Aga näet. Siuke hirm.

9. Et mu laps ei meeldi mulle või temast kasvab keegi, kes mulle ei meeldi.  Ma näen iga päev tänaval teismelisi, kes tekitavad minus surmahirmu. Mõelda vaid, kui Mila niimoodi lõpetab! Kõik need liiminuusutajad (ma ei tea tegelt, kas see on popp tänapäeval enam või teevad kõik krokodili) ja emod ja joodiklapsed ja vargad ja ajudeta mimmid ja kõik need. Oh, muidugi usun ma nii üldiselt, et igas ühes on midagi head, but is there really? Ma ei tunne väga palju inimesi, kelles ma midagi head leida ei oska, aga sellegipoolest ei tahaks ma, et Mila nendesarnaselt lõpetaks. (Siin mõtlen siis neid inimesi, kes võibolla pole kõige aktseptaablimad, aga siiski on nendeski ikka midagi head.) Kõige hirmsam on see, et ma saan teha ainult nii palju. Ma ei kontrolli seda, mis temast saab. Mingil määral, aga mitte lõpuni. Ühtpidi oleks väga igav, kui see nii oleks (no et sa tead täpselt, mida teha, et su lapsest näiteks edukas advokaat saaks), aga teistpidi on see friiking hirmutav.

Emadus on üldse väga hirmutav ja teisalt on ta jälle hästi tavaline. Tavaline selles mõttes, et ma enamasti ju ei mõtle selle peale – et oh, nüüd olen ema! Teen ema-asju! Ema-ema-ema! Enamasti lihtsalt oled nagu oled ja laps on lihtsalt ka. Ja see ongi õudselt tavaline. Ja hirmus. Emadus on üks suur paradoks. Ja kõige raskem asi ÜLDSE, mis emaks olemise juures on, ongi vist see, et teada, millal ei tohi sekkuda. Millal tuleb lasta tal omad vead teha ja lihtsalt kõrvalt vaadata. Olgu see siis kümnekuust tassist jooma õppimas või kahekümneaastast pulmi korraldamas vaadates. Ja siis sa pead end sundima mitte sekkuma ning lihtsalt olema olemas, et märjad – olgu siis mahlast või pisaratest – riided ära vahetada.

today I met Dylan

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid (“Black Books”, “Film With Me In It”, “Shaun Of The Dead”, “Notting Hill”, “Monster”, “What it is”, “How Do You Want Me”). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.

Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.

Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.

“Totaalselt. Haigelt kardan.”
“Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.”

Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.

Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.

Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: “Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!”

Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: “Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…”
Dylan: “What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.”
Daki: “No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.”

Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: “I’m sorry. I’m forgetting words.”
Dylan: “It’s okay. Take your time.”
Daki: “You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?”
Dylan: “No, it’s rather boring. I sit with him all the time.”

Nii see läks.

Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: “Nice pronunciation!”
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: “I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.”
Dylan: “No-no, you nailed it!”

Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.

Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu “Little Book of Calm” on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.

Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran

Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.

This was absolutely awesome.

Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.

7+ aastat Dylani-armastust

hoomamatu 5 Replies

Ma hakkasin mõtlema, et kui kaua on Dylan Moran mu eluarmastus olnud… Ikka päris kaua. Sahmisin läbi oma arhiveeritud blogipostitustest tehtud Blogbooki ja siin on tõendid mu kustumatu psühhoosi kinnituseks. Enamik neist katkendid.

10/10/2005 harakad

/—/Ma vist ei ole teile öelnud, et vaadake ETV pealt pühapäevaõhtuti ”Black Booksi”. See on hea.    /—/

16/10/2005 The birds are swaying and the trees are singing

Oh, ma lihtsalt armastan teda.

“And then little men will come in and beat you with spoons. Thatís what happens, they cover it up but thatís what happens.”

Mu Dylan Morani (vt ka Black Books, vein, sarkasm, inglise huumor, ETV pühapäeva hilisõhtul, iroonia, sürrealism, absurd) vaimustus on ületanud igasugused mõistlikud mõõtmed.

Avastus, et Black Booksi on ainult kolm hooaega ja erinevalt standardist, kus igas hooajas on vähemalt 20 osa, on neid vaid tehtud kuus. Ehk siis kokku 18, nagu ”No oota sa’dki”. Täiesti masendav. Ja ma olin just leidnud uue kultusobjekti. Hirmus.
3×06 ehk siis senini (ja ilmselt kahjuks igavesti) viimane Black Booksi osa ootab, et ma teda vaataks. Aga ma ootan spetsiaalset sündmust. Näiteks valimistepäev sobib selleks hästi.

***

12/12/2005

/—/Et koosolekul ja sellele eelnenud manitsus/motivatsioonikõnel vastu pidada, läksin lıunaka apteeki ja ostsin endale suures koguses valuvaigisteid, theraflud, geeli, mida seljale määrida. Heljusin väikse pilvekese sees kohale, ajasin segast, naersin täiesti kontrollimatult. Vahepeal ägasin. Mõistlikku midagi öeldud ei saanud muidugi.

Keset koosoleku protokollimistütleb kvend mulle msnis, et ta hääl kılab nagu chipmonkey’l. Ma purtsatasin naerma. Kõik vaatasid, muidugi. Aga nad teadsid, et ma olen pilves ja nad andsid mulle andeks. Ja siis hakkas k-vend tsiteerima ”Black Booksi”, mis ajas mind täiesti üle ääre, ma mõtlesin, et ma suren õhupuudusesse ja kõõksumisse.

Again, vabanduseks see, et ma olen rohtudest pilves.

“There’s the elephant. He’s happy with his balloon. Oh no! It’s gone! Where is it? It’s not behind the rhino. Look in the alligator’s mouth. It’s not there either. Ohhhh… the monkey’s got it in the tree! He brings it back. They all drink lemonade. The end.”/—/

23/12/2005 Stages of hangover

/—/

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

”All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny.

The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of pain slips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

***

20/03/2006  ”all texting each other ’cause they’ve given up speech.”    

“My parents’ generation… they had everything. Because they came to sexual maturity in the 60s and the government said to them: ”What do you want now?” And they said: ”Oh, I don’t know. How about the pill? Can we get the pill?”

They said: ”Sure. Here you go. What else is going on?” – ”Well, there’s music…” – ”Fine. Here’s The Beatles. Stones coming on later this evening, there’s the Velvet Underground. Janis Joplin is just going to lunch.”

And then when it was my generation’s turn. When it was our call. You come to sexual maturity, and: ”What’s going on? What do we do now?” – ”Don’t fuck anybody or you’ll die! Nevermind! Here comes MC Hammer.”

Kui sa vaatad hommikukohvi kõrvale Dylan Morani “Monsterit”, siis tundub algav nädal mitmekümne kraadi võrra parem.*

Uskumatu mees. Uskumatu.

***

30/04/2006 pictures

Reede öösel sõitsin tagasi koju bussis, kus ma pidin vahekäigus seisma. Uskumatu. üldiselt on nii, et mul on sinikad täiesti võimatutes kohtades, näiteks randmel, põlveõndlas. Ja mu parem reis (reis, reisid) on üleni sinakas-lilla. Vastik. Ma ei tea, mis juhtus.

I’ve never been up at half ten! What happens!

Aga raamatu ”Little Book of Calm” võrra olen ma ka nüüd rikkam. Päriselt. See on kõige sürrim asi, mis üldse,üldse olemas on.

Eile vaatasin nostalgia mõttes ”Black Booksi” üle pika aja. Ja ”Office’it”.

***

23/06/2006

Ja tänase päeva jooksul olen ma tegelenud peaasjalikult leboga, koristamise ja Dylan Morani tuurile piletite orgunnimisega. Selles suhtes oli äärmiselt frustreeriv, et kıik juunikuiste etenduste piletid olid välja müüdud ja ainsad vabad leidsin Belfastis või linnas, mille kohta pole mul aimugi, kus see asub ja hääldada ma seda ka ei suuda. Ja siis üllatuslikult avastasin, et mu õe naaberlinnas või rajoonikeskuses on veel vabu pileteid, aga ei saanud ära osta, sest krediitkaart on täpselt limiidini kulutatud. Aga ma lähen sinna, lähen, lähen, lähen. Lähen kasvıi ̧ksinda. Täna ajan ıele peale, et ostku mulle piletid ära, kompenseerin kartulite vıi värske lehmapiimaga, mida meil siin provintsis rohkelt leidub.

31/03/2006

Selleks, et ma hästi välja magaks, pean ma hotellis ööbima. (Everybody is corrupted by hotel rooms. You can’t help it! It’s the only place in the world where you walk in and the first thing you do is steal everything before you take your coat off.**) Ja selles suhtes, et istuda pesuväel, tühjendada minibaari ja vaadata BBC-d vıib tunduda nukker või nolife, aga minu jaoks, muidugi, on see film.  (**Katkend Dylan Morani standup’ist “Monster)

20/04/2006 …because I’m a vegetarian

/–/Jah, karusnahkadega on, nagu on, aga mis mind selle kommentaari juures häirib – tüdruk on 11aastane ja ütleb, et on taimetoitlane? Ma olen võib-olla selles suhte väga vana kooli mutt, aga kasvav laps vajab minu teada küll kõiki toidugruppe. Mul ei ole midagi taimetoitluse vastu (”As a matter of fact, I’m a vegetarian. But not hardcore, I mean, I love meat, but only because I like the taste, so morally I win.” D. Moran), kui see on täiskasvanud inimese teadlik valik. /—/

01/11/2006 A bit of Dylan Moran

Vahelduseks teile ka midagi tõsiselt head jälle. Otsisin Dylan Morani uue tuuri kohta infot (mul on jätkuvalt lootus, et ta teeb uue tuuri, kuhu ma saan jõuda) ja palun väga: [1]selline oli Dylan Moran aastal 1997. Living classics.

”Women talk a lot about various things. They ring up to one another and say: ”Let’s go to town and talk.” That’s all they do. They don’t exchange money or car parts or anything.

Men get worried about that kind of thing. Men don’t talk about lot of stuff, because they’re trying to be all achieving and successful all the time and they just around going: ”I have to merge with Japan. Have to merge with Japan…” And every now and then they feel weird and grab their best friend and say: ”You know, sometimes I feel a bit funny. Don’t tell anybody really! Merge, merge, merge…” And that goes on for a couple of years and then they have a breakdown and they lose it. They just go: ”I don’t want to do anything, I just want to be a buttercup.” And somebody comes along and helps them up and they get back on their feet and they’re okay.

But a woman can do that in the morning. And still has time to go to work and fire somebody.

And women also pick up things in a completely different way as well. Men get alienated by that because women will say things like: ”I knew she was depressed! Why? She didn’t finish her tea!” What?! Men need more, you know. ”I knew he was a bit off, his head was on fire!”

You do lie a lot, cover up things as human beings. It’s a part of being an adult. You know, phone rings, you pick it up and go: ”Oh, it’s you! I’m so pleased! Let’s have lunch! Two lunches! A dinner! A buffet!” And then you put down your phone and go: ”What a fucker, ahhahahaa!”

Children don’t do that. They don’t bother lying, they’re much more sophisticated. If they don’t like something they’re saying: ”I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m booooored, I’m boooooored… Oh, who are you? You’re boring.” And if they like you they say: ”Well, you smell nice. Can I stay at your house for two weeks?”

Old people don’t lie as much either. Nobody really asks them anything.”

Hei, [2]vaadake seda ka. Mõnes kohas kordab, aga mõned kohad on paremad. Ikka meestest ja naistest:)

Ja veel [3]siin lehel on ka lıike tema geniaalsustest.

1. http://www.youtube.com/watch?v=B-y4P8Aoo2k
2. http://www.youtube.com/watch?v=0CQWA-fjqUM&NR
3. http://www.bbcamerica.com/genre/comedy_games/dylan_moran/dylan_moran_video_clips.jsp

11/02/2007 (unenäo)bloog

/—/

Ja siis ma nägin, et mu mees oli Bernard Black, eksju, ja ta pani oma musta mantlit selga ja mina muidugi arvasin unes, et ta ongi Rüblik. Ja kui ma mantlit nägin, siis ma karjatasin: ”MIKS sa mulle kunagi ei öelnud, et sul mantel on?!” hüppasin talle selga ja koguaeg korrutasin, et mul on maailma parim mees. Ma arvan, et ma olin lihtsalt haiglaselt ülierutatud, kui märkasin, et tegu on Dylan Morani/Bernard Blackiga, eks ole.

***

24/06/2007 this is heaven

Fran: So what’s it like then? The fags and booze.
Bernard: Well, to be honest, after years of smoking and drinking, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Nodding, smiling] Yep…
Bernard: You know, just sometimes, in between the first cigarette with coffee in the morning to that four hundredth glass of cornershop piss at 3am, you do sometimes look at yourself and think…
Fran: [Still nodding] Yep…
Bernard: … this is fantastic. I’m in heaven.

Japp. Mulle meenus. Ma pole ”Black Booksi” nii ammu vaadanud, et tänane oli nagu kohtumine vana armukesega. Natuke kohmetu, aga sama erutav, nagu varemgi.

See on elu, lapsed. Eluterve, dekadentlik, tappev, normaalsusest kõrvale kalduv elu.
Ja mulle vaikselt hakkab meenuma, kuidas varem oli. Ja vahepeal, peab tunnistama, see täitsa meeldib mulle. Legendaarsed asjad sünnivad.

Ja muidugi. See pole normaalne, aga see on. See on fun ja fabulous ja fun ja on.

30/06/2007 things I love and hate about home

/—/Aga mulle meeldibki hullult kodus olla. Tõsi, lõpuks hakkab see ajudele käima, aga õnneks on alati töö, kuhu minna – et kodusolemise harvad hetked seda armsamad tunduksid. Mulle meeldib mu isiklik ruum ja mulle meeldib, et mu asjad on just nii, nagu ma nad panin ja mulle meeldib mu lai madrats ja vokkpann ja pisike telekas ja see, et aeg lihtsalt veereb ja nii mõnus on, loed, tillid, vahepeal närid midagi, siis loed veel, tillid veel, kuulad mussi, üürgad ”Mr Bojangles’it”, vaatad CNNi uudiseid, kuulad köögis BBC uudiseid ja jazzi, laulad veel natuke, tantsid, kitkud kulme, lakid k ̧ ̧si, vahepeal toksid Birxile sınumeid, naudid hoovist tulvavat vaikust ja jahedust, lükkad edasi paratamatut poeskäiku, sööd pırandal lamades kiirnuudleid, loobid magnetnooli märklaua pihta, tõstad jalad seinale ja püüad pea peal seista, seejärel üürgad natuke valust ja seejärel naerad nagu hullumeelne, vahepeal tsekid rss-i, naera(ta)d armsaid sissekandeid ja overheard in new yorki, paned viirukid tossama ja põgened selleks ajaks kööki, kus sirvid sajandat korda Muusat ja loed viiendat korda artiklit suveteatritest ja seejärel seda väikest rida, kus on ära mainitud minu ja Epu nimi raamatutega seoses, siis jooksed veits Miuksuga toast tuppa ja paned muidugi külje maha, sest ei võta kurvi välja, siis aeled Miuksuga voodis ja naerate, siis vaatad BBC kokasaateid või arvutist ”Black Booksi”, siis sirvid raamaturiiulis armsaid raamatuid, loed vanu märkmikke ja uusi retsepte ja lubad, et homme küpsetad pirukat, kui ainult viitsid poodi minna, siis lülitad telefoni sisse ja tsekid, kas keegi on smse saatnud (peaks endale ikka kıneposti jälle tellima…), siis lülitad telefoni uuesti välja ja lähed täiesti lambist kell 3 päeval magama, ärkad, teed kohvi, kuigi on õhtu, sorteerid ajakirju, ei viitsi pesu kokku korjata nööri pealt, ei viitsi koristada, lähed hoopis ja tuulad oma plaadikohvris ja leiad mõne vahva filmi, mida pole tükk aega vaadanud, fantaseerid, et kui oleks raha, küll siis telliks hiinakat, poed tagasi voodisse, võtad Miuksu kaissu ja naudid niisama olemist… /—/

 

*Kui ma saaks ajas tagasi minna ja oma 22aastasele minale öelda, et kui su nädal algab kirjaga, mis ütleb, et sa kohtud Dylan Moraniga, siis on su elu lihtsalt mitte mitmekümne kraadi võrra parem, vaid parem kui ükskõik mis variant oma elust sa suudad iial ette kujutada.

Ma kohtun temaga 14 tunni pärast.

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme

i’d like some cheese with that whine

hoomamatu 15 Replies

Reedel tundsin, et ma enam ei jõua. Lihtsalt, capsis: EI JÕUA. Mainisin Abikaasale, et üks päev ja üks öö lapseta, kellega ma viimased kaks+ nädalat olen 99 protsenti ajast koos viibinud, kuluks vaimse tervise huvides ära. Lõppeks ma muidugi lapsest puhkust ei saanud, isegi mitte siis, kui pühapäeval kell kolm magamatusest nutsin. Õnneks on aga praegu üürike periood, millele ma paari kuu pärast heldimusega tagasi vaatan. Umbes nagu ma ennist vaatasin heldimusega tagasi ajale, kui Mila oli umbes 4kuune – enam ta ei nutnud hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni, veel ei liikunud ka ja oli ääretul rahul lihtsalt minu kõrval hängimisega. Mina sain pikutada ja aeg-ajalt viie minuti kaupa magada. ÕNDSUS.

Praegu on umbes sarnane õndsus, aga see tekitab kohutavaid süümekaid. Nõmmel on kaks tuba täiesti babyproofid, sest meil lihtsalt pole siin veel asju. Nii saan ma hommikul lapsele süüa anda, ise tagasi madratsile keerata, uksed kinni ja nii ta siis asjatab lapsekindlates tubades. Mina saan jälle viie minuti kaupa magada ja mis kõige imelisem – kuna ma magan madratsil, siis tuleb Mila ise õigel hetkel minu kõrvale oma hommikuuinakut tegema. On lõppenud need kullina passimised, et millal nüüd võiks olla õige hetk imik magama suruda, on ära jäänud need igavesed nutmised ja võitlused, kui Mila magama minna ei taha. Ta on piisavalt osav, et mitte iga sekund end vigastada ja samas on tal veel omaette piisavalt põnev, et ei hakka igav. Umbes nädala pärast see periood lõppeb, tean. Ilmad lähevad aina lapsesõbralikumaks ja igasugused lihtsalt lebamised jäävad minevikku. Ehk praegusesse hetke.

Ma tajun väga hästi, et see magamatuse probleem on aegamisi paranenud. Iga magatud kuuetunnise ööga teen ma tasa 9+ kuud kahetunniseid öid, olemine on ääretult parem kui varem ja ometi olen ma viimased kolm päeva olnud TÄIESTI väsinud. Selle üle kurta tundub pühaduseteotusena, sest mõned käivad ajuinfektsiooniga 14tunniseid tööpäevi tegemas ja kasvatavad mitut last ja ei kurda. Mina ei tee MITTE MIDAGI mis üldse võiks energiaröövel olla ja ma ei suuda hommikul silmi lahti teha. Lihtsalt füüsiliselt EI SUUDA. Nojah, okei, hommik algab pliidi alla tule tegemisega, et putru keeta või lõunaks süüa teha, aga see on ka üldjoontes kõik. Ei ole mu remont edasi liikunud, ikka on asjad värvimata, mis värvitud pidanuks praeguseks olema ja nii edasi. Pole mul ka enam mingit vabandust, et laps ei lase magada, sest laps magab imeliselt. Ikka olen nii väsinud. Kõigest. Hing on väsinud.

Seetõttu on ka süümekad täiesti tapvad. Tahaks vinguda, aga tunnen, et õigust selleks praktiliselt pole. Kõik asjad on poolikud, Kõuplis pole vahepeal pakkimas käinud ja isegi külmakast, mis hädasti ära kuluks ja mille Mallukas laenama pidi, seisab seal, kuhu ma talle järele pidin minema ja ootab mingit hetke, kui mul vastav tunne peale tuleb, et nüüd ma jõuan.

Jooksutossud seisavad ukse juures ja heidavad mulle mõrvarlikke pilke.

Kirjakast on täis kirju, mis ootavad vastamist, telefoni logi täis vastamata kõnesid ja ma ei oska mitte mingit vabandust endale leida. Kui et lihtsalt: olen NII väsinud.

Ma isegi natuke juba mõistan siin Nõmmel elades, miks osad naised tahavadki jääda koduperenaisteks. Kui ikka on selline majapidamine, siis võibki juhtuda, et päev saab läbi ja sa pole teinud muud kui kütnud-koristanud-süüa teinud-veel kütnud-puid toonud-lapsega tegelenud et ta sind ära ei unustaks-veel koristanud. Igasugustele muudele rumalustele stiilis “tööalased väljakutsed” ja “eneseteostus” ei jäägi aega mõelda. Ja siis ma imestan, miks ma tunnen end nagu zombi, midagi teinud pole ja aju taandareneb kuuldavalt.

Ja ise mõtlen, et võiks ometi tööd leida, hakata midagi PÄRISELT tegema, mitte lihtsalt päevi õhtusse saatma, magama minnes loota, et homme on parem ja ärgates veenduda et pole.

Õudselt nõme on see hetk praegu. Nii palju asju on objektiivselt nii hästi ja rohud töötavad ja nii, aga nende rohtudega on umbes nagu peavalurohuga. Valu ju kestab edasi, sina lihtsalt EI TUNNE seda. Ehk siis ma tajun, et kui rohtusid poleks, siis ma oleks praegu sügavas augus, aga tänu rohtudele päriselt ikka pole, kiigun kuskil vahepeal, ei ole proper õnnetu ega proper õnnelik.

Täna algab kevad, eks? Rasedalõks meie ukse ees (also known as jääväljad) on praktiliselt kadunud, igitigedad naabrid on lõpuks hakanud isegi tere ütlema ja Pussakas kaalub iga päev, et võiks õuekassiks hakata, aga viimasel hetkel mõtleb ümber. Homme tehakse kohalik Kiisumarket jälle lahti, nädalavahetusel jõuab võibolla siiski pakkimisega tegeleda ja ükskord me võidame niikuinii.

Eksju?

Naabrimehe sünnipäev ühes pildis

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäeval me kolisime Nõmmele. Esialgu käib elu veel kahe korteri vahet, aga põhielu siiski Nõmmel. Mis on totaalselt oosõm.

Kogu mu aeg on kulunud kolimisele, pakkimisele, külalistele, pidudele, koristamisele, lahtipakkimisele ja nii edasi. Mul on hullult tore olnud kõik need päevad, mul on tunne, nagu ma oleks ELLU ÄRGANUD ja ma olen end pooleks naernud, sest mu sõbrad on lihtsalt täiesti fantastilised, aga mul pole ÜLDSE aega olnud teid appdeitida. Homme tuleb mu punane diivan koos Siki & co-ga, nii et võibolla homme õhtul alles saabub aeg pilte teha ja kirjutada.

Aga selline tunne on, et…

Läksin võtma Mila magamistoast üht kotti, kust otsisin K.-le üht lõhna, mida ma talle kinkida tahtsin. Võtsin koti, pöörasin ümber ja nägin valgusviirus oma magamistuba, kuulsin muusikat elutoas mängimas, kõndisin palja jalaga üle lambanahkade ja kassid hõõrusid vastu jalgu ja ma tahtsin RÖÖKIDA: “Fakk, ma ARMASTAN seda korterit!!!”

that’s for the best

hoomamatu 6 Replies

Sõitsin ükspäev õhtuhämaras Nõmmele, kuulasin muusikat ja kevadetunne puges hinge. Järsku meenus SEE TUNNE. See tunne, mis on siis, kui sa oled avastanud just hullult hea bändi, mis sobib su antud eluhetkesse nagu rusikas silmaauku või käsi kägiveenile, sa paned selle muusika üürgama, teed aknad lahti, lased sisse kevadelõhna, sõidad tühjadel tänavatel, imetled magalarajoonide hiigelmaju ja aknaid, mõtled nostalgilise igatsusega, mis elu küll seal akende taga elatakse ja… SEE TUNNE noh! See tunne tuli peale.

Selle kevade muusikaks saab, võib-olla, Tegan & Sara. Sest nende see lugu on lihtsalt imeline. Maybe I would’ve been something you’d be good at. Maybe you would have been something that I’d be good at.

Ühesõnaga, selline proper melanhooramise tunne. Aga hea melanhoor, samas. Raske seletada… Umbes nagu igemepõletikuvalu. Või see valu, mis on pärast hamba väljavõtmist. Et ta valutab, aga sa tead, et see on hea valu. Sest ta PARANEB.

//

Üle-eelmisel nädalal elasin ma korraks seda elu, mida ma varem elasin. Käisin mingitel pidudel, mis lõppesid hullumeelselt, kassisin paar päeva maha ja sain aru, et see oli ikka hullumeelne, mis varem toimus mu elus. Ma ei saa aru, kuidas ma suutsin. Kas ma tõesti olen vanaks saanud? Või… Või ma ei tea. Kuidas varem oli nii, et oligi normiks hästi-vara-hommikul koju jõuda, rääkida mingi dr Hunti teisikuga, vihastada välja mingeid prantsuse tšikke, irvitada mingile homofoobsele türklasele näkku, tulla koju võõra nahktagiga, suusatada kuskil Mustamäel, suusatada Zavoodi lähistel, naerda kopsud lõhki, teha suvalisel hetkel sushit, leelotada, jaurata, ja nii edasi. Nüüd aga järgneb sellele kõigele rahumeelne emaelu elamine ja see kuidagi ei mahu võrrandisse. Õudne kontrast. Nagu erkroosa musta taustal.

Nii et üle-eelmisel nädalal sain ma aru, et ma olen tõepoolest vana. Või õigemini – see kõik polegi võibolla nii väga vanuses kinni. On mingid asjad, mis ei ole nii häirivad, kui sul pole kodus mingit loomurit ootamas, aga kui ta sul on ootamas, siis mõned asjad tunduvad ääretult ebakohased.

Ja siis vahepeal tuleb kuulata seda lugu ka. Pole nii undamislugu, pigem siuke karjumislugu. She’s not to be ignored, she wants to be adored.

Niisiis, sõbrad.

Elu on veider.

Ühest küljest oli see ju alles üleeile, kui ma olin 16, kas polnud?

Mitte, et ma praegu tahaks 16 olla, oh ei. 28 olla on FAKING FABULOOSNE.

Aga samas see on ikkagi KAKSKÜMMEND KAHEKSA. Sellest väiksest pisiasjast ei saa nagu üle ega ümber.

Vahepeal ma vaatan vanu inimesi ja mõtlen, kas nad tunnevad end seal kortsulise kesta sees samamoodi nagu minna. Kisendavad omaette: “ALLES MA OLIN 16 FOR FUCK’S SAKE! Kas te siis ei näe, et ma olen veel noor?! KUHU SEE AEG RAISK KADUS?!”

//

Ühest küljest on tulevik selgepiirilisem kui kunagi varem. Näiteks on üsna selge, et lähiajal ma Tartusse tagasi ei pääse/tule/plaani/koli. (Pange tähele, sõna “taha” pole siin kaldkriipsude vahel.) Ja teisalt saab emapalk läbi vähem kui poole aasta pärast ja tuleb otsa vaadata tõsiasjale, et kindlat tööd pole ju mul kuskil ees ootamas. Ja lasteaiakoht on sõbrakesele sootuks Tartus KOLME aasta pärast.

Sellest küljest on suht pekkis see elu. Ma juba kujutlen, kuidas minust saab see hull mutt, kes hakkab oma titte kõikjale tööasjadele kaasa vedama ja pideva “Ei! Ei!” saatel teda arvutist eemale lükkama, kui on aeg lugu kokku kirjutada. Et vabakutselisena ära elada peaksin ma tegema kõvasti rohkem tööd kui palgaline olles. Kuidas täpselt, seda ma veel ette ei kujuta. Aga! Mul vähemalt on võimalused. Tallinnas, tuleb tunnistada, on vähemalt võimalused. Tartus poleks neidki väga.

Niisiis, me oleme lõputu märtsikuu alguses jõudnud omadega sinna, kus kõik raha on lõplikult otsas, hinges närib, aga vannituba on kohe valmis ja kõik muu on imeline. Kui seda närimistunnet ignoda. Ja samas seda peakski ignoma.

Ma arvan, et oleks aeg teha järgmine tätoveering. Enne võiks eelmised kokku lugeda, et teaks, mitmes on.

(Tegelt tahtsin ma selle pildi kõrvale rääkida humoorikaid lugusid igapäevast ja duckfacei üle nalja visata, aga ei tulnud hetkel välja. Järgmine kord.)

kümme kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa kümme kuud vanaks. Hommikul äratas kell kuus mind su tädi sõnum, kus ta palus sulle edasi öelda, et tädi Siki armastab sind väga-väga palju. Niisiis, ma ütlen sulle edasi: tädi Siki armastab sind väga-väga palju! Ja sind armastavad vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud ja vanatädid ja naabrid ja sõbrad ja… Ja mina. Mina armastan sind ka väga-väga palju.

See elukuu ongi olnud selline Suure Armastuse Kuu. Mu armastus sinu vastu on kasvanud eksponentsiaalselt sellega, kuidas sa ise oled kasvanud ja sinu sotsiaalsed oskused on paranenud. Sa oled tohutult NAERMA hakanud, see on lihtsalt imeline. Seisad, vahid mind üksisilmi, kuni ma lõpuks pilgu sinule pööran ja rõkatad naerda. See on fabuloosne.

Ma armastan sinus kõike. Olgu, võib-olla seda Vingumiskoletist eriti mitte, aga siiski. Ma armastan su esimest sünnimärki, seda pisikest nunnut seljal. Ma armastan, kuidas sa lalised ja räägid. Ma armastan, kuidas sa põlvi nõksutad ja voodi peal hüppamist harjutad (vahepeal tuleb isegi välja). Ma armastan su nägu, kui ma sulle ütlen: “Diivanilt tullakse maha pepu ees!”. Siis vaatad sa mind sellise kavala marakrati näoga, pöörad end õiget pidi ja libistad end voodilt alla.

Ma armastan, et sa pidevalt asjatad, et sul on koguaeg tegemist. Ma armastan, kuidas sind võlub selline lihtne asi nagu uks – kuidas sa võid selle juures kümneid minuteid istuda ja seda lihtsalt edasi-tagasi kiigutada. Mõelda vaid, milline geniaalne leiutis! Uks! Ma armastan, kuidas sa külg kees mööblist kinni hoides kiirustad. Sahkat-sahkat, ikka sihtmärgi poole. Ma armastan, kuidas sa põlvili “jooksed”, nii et ainult kondiklõbin taga. Ma armastan, kuidas sa mind naerdes vaatad ja mulle näppe suhu, ninna ja silma topid.

Ma armastan, kuidas sa minu külge klammerdud nagu väike ahvipoeg. Eriliselt armastan ma seda,  kuidas sa niimoodi häbenedes peakese patjadele toetad ja siis silmanurgast naeratades piilud. Ma armastan, kuidas sa kõik inimesed selle häbeliku piilumisnaeratusega ära võlud. Ma armastan, kuidas sa, keeleots suust väljas, maailma uurid. Näiteks seda oma roosat saabast või Muhu mustriga sussi. Ma armastan, kuidas sa asjatad ja asjatad, Juhanpartsi ajutine asjur nagu sa meil oled.

Vanasti öeldi sinusuguste laste kohta, et ei püsi pudeliski paigal. Ja kuigi sa oled üsna väsitav  (heas mõttes väsitav, muidugi), on see siiski täiesti armastusväärne, kuidas sa koguaeg sahmid, seikled, mässad ja vehkled. Ma armastan su põselohukesi, su hallikas-rohelisi silmi (mis loodetavasti lähevad veel rohelisemaks), ma armastan su naba ja sõrmekesi ja veidraid lego-varbaid, mis on ilmselgelt minu käest päritud.

Ma armastan, kuidas sa keset tuba seisad ja uurid näiteks minu pangakaarti, keerates seda üht- ja teistpidi, vahepeal üles tõstes ja pead kuklasse ajades rakurssi muutes – äkki see kaart näeb nüüd teistsugune välja? Ma armastan, kuidas ükspäev tegid sa omaalgatuslikult “lapse hoidjaga” esimesed iseseisvad sammud, tõukasid aga plastist hoiukasti enda ees ja jooksid sellel järel, näol võidurõõmus ilme: “Maailm! Siit ma tulen, vohh!” Ma armastan, kuidas sa tõstad käed minu poole, kui sülle tahad ja hakkad põlvi nõksutades kaasa tantsima, kui mina tantsin. Ma armastan, kuidas sa plaksutad ja ma armastan, kuidas sa kardina taha end peidad ja siis heledalt naerad, kui ma su “üles leian”. Ma armastan, kuidas sa mulle kaissu poed, kui sul on vaja sellest kiirest maailmast viis minutit puhkust võtta. Ma armastan su kuut hammast ja su kümmet sõrme ja su kaht kõrva ja su põlvi ja su heledaid juukseudemeid, mis vahepeal vallatult püsti jäävad.

Aga eelkõige armastan ma seda, et sa olemas oled.

Lõputult armastades,

sinu emme

—

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht

hambalood

hoomamatu 3 Replies

Täna on mingi hullumeelne päev olnud, ma sõitsin vist mingi 80 kilti maha linna vahel asju ajades. Nende bensiinihindade juures on see muidugi puhas rumalus.

Ühesõnaga, käisime muuhulgas ka hambaarsti juures niite välja võtmas. (Olgu vahemärkusena öeldud, et tarkusehamba väljavõtmisest taastumise valu on olnud KUKEPEA võrreldes sellega, mis valu on tekitanud mu igikestev igemepõletik. Järgmist oppi ma ei karda enam absoluutselt.)

Kasutan siin meie-vormi, sest Mila oli muga kaasas. Vaatas ammulisui, kuidas mulle mingeid värke suhu topiti  ja üritas kõike – ooh, shiny! – haarata.

Hiljem rääkisime Sikiga telefonis hammastest ja muust.

Daki: “Muide, kas sa oled kuulnud sellist asja, et mõnedel täiskasvanutel on alles mõned piimahambad? Et nagu jäävhambaid ei tulegi!”
Siki: “Ei ole, tegelt?”
Daki: “Jaa, üks sõbrants mulle just rääkis, et tal on neli piimahammast veel. Ja et tema olevat kuulnud, et mingi alates 2008. aastast on hambaarstid omavahel kokku leppinud, et kui inimene on 18aastane ja tal on veel mõned piimakad suus, siis võetakse need välja ja ehitatakse kunsthammas peale. Küsisin siis Kristo (minu hambaarst – toim.) käest järele, et kas on tegelt ka nii, ta ütles, et tema pole küll kellegagi midagi sarnast kokku leppinud.”
(Naer.)
Siki: “Et siis nagu piimahambad on suus? Ilma juureta?”
Daki: “Mis mõttes ilma juureta? Ma küsisin Kristolt, et kuidas ta aru saab, et need on piimahambad, mitte jäävhambad. Ta hakkas naerma ja vastas: “See on sama hea, kui ma küsiksin sinult, kuidas sa aru saad, et on kirjaviga. Lihtsalt saad aru!””
Siki: “Aga kas sa mäletad, kui sul hambad ära tulid? Et need olid sellise sakilise äärega, ilma juureta ju. Said keele vahele ajada.”
Daki: “Ahjaa, õige jaa…”
Siki: “Issand kui naljakas, et ma mäletan, kuidas mul hambad vahetusid… Seda ma õnneks ei mäleta, kui esihambaid polnud.”
Daki: “Mina ei mäleta eriti. Hambaloksutamist mäletan… Ja seda mäletan, et kui mul vasakpoolne silmahammas tuli, siis ta kasvas viltu ja hambaarst käskis igal õhtul 20 korda peale suruda, et ta otseks läheks. Vasakpoolne silmahammas läkski sirgu, aga parempoolset ma ei viitsinud enam suruda ja see jäigi viltu.”
Siki: “Vaesemehe breketid…”
Vestlus sumbub hüsteerilisse naeru.

teine sünnipäev

hoomamatu 6 Replies

Sünnipäevahommikune ilm oli imeline. Voodi kõrval ootas kingitus, eestoas oli veel üks kingitus selle kujul, et ma sain lõunani magada. Ajasime K.-ga veel hommikust jura, viisin ta Nõmme-põikega bussijaama, kus vahetasin K. ema vastu. Tegime šopingutiiru ja ma sain kahe väga cooli mööblitüki omanikuks. Mööbliteemadel tuleb veel kindlasti palju postitusi, luban.

Ja siis juba oligi õhtu, kui me kogu perekonnakarjaga Nõmmele läksime ja igati armsad olime. Lapsed (neid on ju nüüd meie peres mitu!) olid kõige tuburubumad, pere ja sõbrad olid kõige tuburubumad ja pühapäeval oli mul kõik nii hästi ja ma olin nii õnnelik, et…

…et terve päeva näris mind tunne, et KOHE läheb midagi perse, sest see ei ole ju normaalne, et elus kõik hästi on. Midagi peab viltu minema!

Siis ärkasin täna üles ja sain aru, et see sense of impending doom tuleneb tänasest hambaarstist, kus ma ühest oma tarkusehambast ilma jään. Ma olen lihtsalt totaalses paanikas. Aga iga kord, kui mul jälle igemepõletik tuleb, meenub mulle teravalt, kui väga ma tegelikult TAHAN neist hammastest lahti saada. Ja for fuck’s sake, ma olen üle elanud miljonipäevase sünnituse, see üks hambaopp ei peaks mind ju kuidagi kõigutama, ometi olen ma täiesti kakatuks hirmunud. Kuigi mu hambaarst on üks ägedamaid inimesi maamunal, kes mind kabinetti sõnadega: “Ja Dakinaator, palun!” kutsub.

Phhhh.

Õuduk.