Tag Archives: intestines

lahkuminekutest

hoomamatu 8 Replies

Dooce kirjutas eile, et tema ja Jon elavad hetkel lahus.

Kui ma seda lugesin, vajus mu süda saapasäärde. Kui ma üldse olen end kellegagi kuulsustest samastanud, siis Dooce’iga. Ja see, et Dooce’il on Jon – ideaalne, toetav, armastav, hooliv mees – on andnud mulle alati lootust, et see ON võimalik. Et ON võimalik olla… hmm… problemaatiline, mingite peaprobleemidega, ja samas ON võimalik, et sul on töötav suhe. Kui Dooce kirjutas raamatu “It Sucked And Then I Cried”, kus ta avameelselt kirjutab oma sünnitusjärgsest depressioonist ja kokkuvarisemisest, ostsin ma selle, lugesin läbi ja torkasin Abikaasale pihku sõnadega: “Kui sa tahad kunagi minuga lapsi saada, siis sa pead selle läbi lugema, et teada, mis ees ootab.”

Ta muidugi ei lugenud seda läbi ja võibolla sellepärast on talle praegu paljud asjad mõistmatud või tulevad suure üllatusena.

Mind on jälle see raamat ja Heatheri lugu üldse nii palju aidanud. Sest ta tuli sellest välja. Mööndustega – sest peab senini võtma ravimeid – kuid tuli välja. Ja sai veel ühe lapse!

Kõige selle juures oli Jon talle raudseks toeks ja seda, kui väga Dooce teda armastab, võis ka ridade vahelt välja lugeda.

Ja nüüd järsku siis see. “Me võtame väikse pausi.” Kas pausid on kunagi üldse töötanud? Samas ma väga loodan, et neil see töötab, et nad tulevad sellest välja. Because every crazy girl wants to find her Jon to her Heather.

Tegelikult ei tulnud see muidugi järsku. Mina näiteks panin tähele, et aegamisi kadus Jon tema postitustest. Nii see algabki – alguses sa lihtsalt ei räägi selles inimesest enam, sest sa ei oska, ei taha, ei tea, mida ja kas peaks, sest sa ei ole kindel, mis tuleb.

/

Me oleme Naabrinaisega arutanud, et teatud tüüpi meestele (nendele “normaalsetele”) meeldivad teatud tüüpi naised – tugevad, iseseisvad, väljakujunenud alfaemased. No need, kes on “tavaliste” naiste vastandid. “Tavaline” on siin tähenduses vaikne, tagasihoidlik, allaheitlik – naisetüüp, kes on teinud ilma kõik sajandid enne praegust ja eelmise lõppu. Kodukana tüüpi naised siis. Ühesõnaga, teatud tüüpi meestele meeldivad alfaemased, aga neile sageli ei meeldi, et kogu see suurepärane pakett – iseseisvus, iseteadlikkus – tuleb tavaliselt ka nende külgedega, mis meestele ei meeldi. Ehk siis need naised ütlevad alati oma arvamuse välja, ei lase endale pähe istuda ja on OLEMAS, ka siis, kui see on ehk ebameeldiv. Sest vahepeal oleks ju nii hea, kui saaks lihtsalt naise pimedasse kappi kinni panna! Sest kogu “normaalsuse” juures meeldib meestele siiski enamasti tunda, et nemad on juhtpositsioonil. Või vähemalt vahepeal meeldib neile nii tunda, isegi kui nad ratsionaalselt saavad aru, et suhe on siiski paarisrakend, mida tuleb koos vedada.

Ma igaks juhuks mainin vahele, et ma siin muidugi rämedalt üldistan.

Niisiis, kui see mees on juba endale võtnud sellise naise, siis paratamatult saab ta ka näha seda halba poolt – vingumist ja tänitamist, kui midagi on valesti ja pikki loenguid sellest, mis on täpselt “valesti” definitsioon. Aga samas saab ta ka naise, kes teenib ise endale elatist, on omal alal kõva tegija, kellega kunagi ei hakka igav, kel on lai silmaring ja kes seltskonnas ei ole kindlasti müürililleke. Ja voodis on see naine ka tõenäoliselt keskmisest seikluslikum.

Kui nüüd juhtub, et see naine on veel väiksel määral kreisi, siis on kõik need head ja halvad omadused võimendatud. Ja teatud mehi (või pigem: teatud teatud mehi, sest see on veel üks “normaalsete” alaliik) tõmbab see kreisi veel eriti. Ainult et… jah, nagu kõigega, avaldub see kreisi nii heas kui halvas.

Mis ma tahan öelda, on see, et Dooce on kõige selle musternäidis. Ja see, et ta leidis kunagi Joni, et tal on õnnestunud luua suurepärane perekond, olla õnnelik hoolimata tapvast depressioonipilvest, ärevushäirest ja sajast muust asjast, see on andnud kõikidele temasugustele naistele lootust. Et see on võimalik. Ja nüüd… nüüd puruneb lisaks tema elule ka mingi unistus, mille ta oma elu elamisega lõi. Nagu paljud tüdrukud unistavad printsessielust, olen mina unistanud seda unistust.

Kõik see läheb hinge veel seetõttu, et ma tunnen sõna otseses mõttes tema valu. Või vähemalt valu seda osa, mis puudutab avalikkuse silma all lahkuminemist (või pausi pidamist). Ma mäletan, KUI KOHUTAVALT RASKE oli 2007. aasta suvi, kui ma kõikide silme all abiellusin ja siis… ja siis pidin kuidagi kohe otsa teatama, et see kõik ikka ei tööta. Siis, kui ma isegi ei olnud veel kindel, mis juhtus. Ma tegin samamoodi. Alguses ma ei kirjutanud SELLEST. Keset tuba oli suur valge elevant ja ma kirjutasin kõigest muust.

Siis panin ma kommentaarid kinni ja ütlesin, et ma ei tea, mis juhtus, aga perses on.

Ja siis elasin ma tohutus eituses, sattusin haiglasse, kolisin Tartusse ja valutasin nii kohutavalt, et ma olin kindel, et ma ei tule sellest kõigest enam kunagi välja.

Ja siis otsustasid Inno ja Irja hakata oma blogis lahkama, et mis ikka juhtus ja kas ma petsin lugejatelt raha välja. Sest mäletatavasti tegid lugejad mulle pulmakingituse – pulmakleidi.

Ja siis… Ja siis kukkusin ma sõna otseses mõttes kokku. Pool aastat pidasin vastu, surusin hambad risti, rääkisin sõpradega, ei rääkinud sõpradega, käisin ja andsin lahutuse sisse, organiseerisin tööasjad Tartusse, töötasin kuu aega vahet pidamata jutti, siis natuke puhkasin ja siis töötasin edasi, jõin, pidutsesin, ei maganud, töötasin-töötasin-töötasin, hullusin ja…

…pidin netist lugema, kuidas ma olen see ja teine, kuidas mu eksabikaasa on see ja teine, kuidas mu sõbrad on need ja teised ja seda kõike ajal, kui ma niigi kõndisin äärt mööda. Tuhanded inimesed võtsid mind mõnitada, parastada, kahjurõõmu tunda. Ainult vesi Tähismaade veskile!

Sellele kõigele reageerisin ma nii, et panin blogi kinni. Kadusin, nii palju kui see võimalik oli. Ning lõpuks kukkusin ikkagi kokku. Sattusin jälle haiglasse, seejärel psühhiaatri juurde, võtsin haiguslehe ja hakkasin end otsast uuesti üles ehitama. Pool aastat pidasin ma kõigele vastu. Ja siis enam järsku ei pidanud.

Praegu tundub see aeg väga kauge, kuid ometi on see esimene kord, kui ma sellest avalikult kirjutan. Tähismaade nimegi pole ma julgenud mainida, kartes, et ma tulen neile jälle meelde ja nad mõtlevad midagi uut ja veel kohutavamat välja. Nad on interneti vaste koolikiusajatele, bullydele, kes topivad su pea vetsupotti ja tõmbavad vett peale.

Ometi on mul täna sellest kõigest väga ükskõik. See teeb haiget, aga ma ei oska enam olla vihane. Pigem kurb, sest kõige selle käigus said haiget peale minu ka minu lähedased. Ja samas ei ole mul ju tegelikult kedagi peale enda süüdistada. Ise ma ju seda blogi pidasin!

/

Kõik see tuli mulle eile Dooce’i postitust lugedes elavalt silme ette. See väljapääsmatuse tunne, mis mul tol korral tekkis – inimesed ootasid vastabiellunu õnnest nõretavaid postitusi, aga meie majas pakiti asju. Inimesed, kes juba aimasid, et kõik pole korras, ootasid selgitusi, et mis siis ikkagi juhtus, aga mina ei suutnud isegi veel aru saada, mis siis täpselt juhtus, saati siis seda kellelegi seletada. Ja ma kujutan ette, et Dooce tunneb praegu umbes sama. Ja mul on temast nii-nii kahju.

Lisaks on mul kahju, et see unistus purunes. Unistust sellest, et on võimalik leida keegi, kes armastab sind kõigi su vigade ja headega. Aga tõde on, et inimesed väsivad. Isegi kõige mõistvamad, toetavamad inimesed väsivad, kui nemad on need, kes koguaeg toeks peavad olema, aru saama, mõistma. Ja mingil hetkel võib tunduda, et su ägedast, kreisist naisest on järele jäänud ainult kreisi mutt… Siis võib ka kõige kannatlikuma kaameli selgroog tõepoolest murduda.

Disclaimerina siis lisan, et LOOMULIKULT on kõik suhted erinevad ja kõik inimesed erinevad ja muidugi ei tea ma, mis neil juhtus (ja ma ei püüagi seda öelda, et tean) ja üleüldse on ainult kaks tüüpi inimesi – ühed, kes liigitavad teisi tüüpidesse ja teised, kes ei liigita ja nii edasi ja nii edasi. Lihtsalt sellised mõtted on mind neil päevil ja öödel kummitanud. Ja nüüd said siis nad välja öeldud.

Ma loodan, et nad tulevad sellest välja. Et pausi pidamine tõepoolest töötab. Ma loodan seda. Ja ma loodan, et mis iganes ka ei juhtuks, on nad lõpuks ikkagi õnnelikud.

Külalispostitus Naabrinaiselt: Depressioonist ja hõbedasest lindist

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 14 Replies

Ma olen tihti mõelnud sellele, kui raske peaks inimese elu olema, et areng ja niisama kulg tasakaalus püsiksid. Ma olen muidugi sellele mõelnud vaadeldes enda elu ja vaadeldes ümbritsevate elu. Sellest, et „raske” on subjektiivne, ei hakka ma siinkohal üldse rääkima, muidugi on, aga defineerimine ei olegi hetkel oluline. Ühesõnaga – ma olen vaadelnud elude raskusi ja mõelnud, kus on küll tasakaal ja korrapära – mõni väänleb hiidpiinades elukestvalt, teine pole vanuigigi tõelist valu näinud (okei, neid viimaseid praeguses vanuigi-põlvkonnas peaaegu ei olegi).

Viimasel ajal olen ma märganud, et palju huvitavam vaatlusobjekt sellest, kui palju inimestele kanda antakse, on see, kuidas nad kannavad. Kogu selles online-deprekabuumis.

Einoh, ma saan aru, et igast diagnoosid on ägedad. Teatud arengufaasis on kõige-kõige tuusam olla diagnoosiga, seega huvitav ja tähelepanuväärne. Mäletate, põhikooliajal oli supercool, kui omasid mingit verepildihäiret, kroonilist kõrvapõletikku või kasvõi allergiapoega. Eriti hästi aga läks neil noortel, kellele uhiuues lõheroosas noortekabinetis inovatsioonihõngust läbiimbunud penoplastlae all kirjutati esimesed kergetoimelised rahustid. Stress ja depressioon. Üheksakümnendate staarid. Ja palju mugavam kui füüsilised haigused, sest tegelikult on ju füüsiline toimiv tervis tähtis, see on seotud iluga. Inimesed rääkisid põnevatest meditsiinilistest hingepiinadest – puhas glamuur.

Hilisemas eas tavapäraselt olukord muutub ja tähelepanuvajadus hakkab toituma teistest roogadest – tekivad head püsisõbrad, armastused, erialad, hobid ja haigused leevenduvad. Enam ei ole vaja ennast teiste läbi defineerida, järjest väiksema osa minapildist moodustab ümbritseva massi arvamus ja tähelepanu. Ja kõik läheb paremaks, kuni ootamatult  – litaki! – tuleb päriselu. See blogijate depressioonilaine on kummaline kahel põhjusel – esiteks sellepärast, et blogiringi ei kuulu ju enam põhikooliealised ja teiseks seetõttu, et väheste päriselt depressioonis ja haigete kirjaneitside kõrval on valdavalt depressioonikirjeldustes kirjeldatud lihtsalt tavalist elu: väikseid lapsi, emotsionaalselt ebaintelligentseid mehi, tööelu tormilisust, samamoodi ka pisiasju – kolimist, auto puudumist, sessi ülikoolis või ka halvasti magatud ööd.

Ma ei taha siinkohal üldse puudutada tegelikult ebastabiilsete inimeste hinge või blogisid – kirjutamine on teraapia nagu iga teine, kui on ikkagi tegelikult ka diagnoos, siis tuleb kasutada kõiki teraapiameetodeid, süüa tablette ja ravida. See selleks. Aga on kohatu nimetada depressiooniks KÕIKE vähegi ebameeldivat, mida elus ette tuleb. See ei ole deprekas, see on elu. Kogu oma värvilisusega.

Ma ei taha uskuda, et nii nõrgad inimesed ongi. Et kõige kohta saab öelda – sorry, ma ei diili sellega ära, sest mul on diagnoos. Kõige kohta. Et nii paljudel imikutel on vaimuhaiged emad, sest nad lihtsalt ei suuda mõista ja käsitleda teatud eluetappi ilma, et sellele nime ja ravi saaks. Et nii paljud mehed peavad taluma oma eksnaiste hoomamatut hüsteeriat, märkustki ei tohi teha, sest nad on ju “mustas augus”, neil on diagnoos ja see vabandab. Minu nägemuses see võltsdiagnoosindus lihtsalt hävitab ja rikub maailma sotsiaalset toimimist – kedagi ei saa lohutada ega aidata kui lohutatav tõmbab ümber “deprekakeebi”, mille taga saab olukordade lahendamise asemel sisiseda: “Mind ei ole mõtet aidata, ma ei ole aidatav, minu probleemid ei ole tavalised, te ei mõista, mul on diagnoos!”

Lõpetuseks siis ka rõõmsatooniline teade: enamasti on KÕIK need probleemid tavalised, aidatavad, mööduvad. See ei ole deprekas, kui hommikul tõusta ei suuda ja kõik nutma ajab, see on paratamatu osa elust. Kui tundub, et mis teistel viga, neil ei ole ju nii halb, siis tegelikult on küll. Inimesed söövad uskumatut sitta, küsimus on ainult sellles, mis näoga nad seda söövad. Lapsepõlvest meeldejäänud pidev õnnetunne ei olegi vaikimisi osa täiskasvanuelust, see on puhas ime, kui vahel on elu ilus. Enamasti on ta selline, et positiivne isetunne (nimetagem seda rõõmuks) on häda ja viletsuse taga peidus. On suur töö ennast toimima saada, et kasvõi korraks suuta häda ja viletsus kõrvale heita, ja näha midagi ilusat. Aga see on töö nagu iga teine – tuleb lihtsalt ära teha ja ongi parem. Kõikidele.
Linti ei tuleks siinkohal kanda teatega “Me mõistame, meil on ka depressioon olnud”, vaid pigem teatega “Me mõistame, me oleme ka tavalised inimesed”.

depressioonist ja muust, vol 2

hoomamatu 12 Replies

Viimased kuu või kaks on olnud minu jaoks mingil põhjusel väga keerulised ja ma ei saa täpselt aru, miks.

Üks põhjus on ilmselt see, et mul olid väga suured lootused selles osas, et ükskord, kui tuleb see õnnis aeg, mil ma enam ei imeta ja ma saan taas hakata mingit ravi saama, siis saab kõik maagiliselt korda. Loomulikult see nii ei läinud. Õigemini, ma ju tean väga hästi, et ükski asi ei saa sõrmenipsuga korda, aga ometi ma lootsin, et midagi kuskilt hakkab paranema. Et ükskord hakkab see must pilv, mis on mind endasse imenud, otsast mõranema ja kuskilt tuleb jälle natuke valgust sisse.

Nagu ikka kõigi nende peahädadega, on minu ümbritsevatel väga raske mind mõista. Ma saan sellest aru, sest ka MINUL on MIND raske mõista. Objektiivselt on ju alati asjad täiesti hästi või vähemalt pole nad ju tegelikult sitasti, ometi mulle tundub, et nii on.

Käisime lühikesel šopingureisil Rootsis ja selle kahe päeva jooksul, mis ma olen netist eemal olnud, on blogosfäär plahvatanud. The Bloggessi postitus on pannud blogid kihama ja kõikjalt kostuvad hääled: jah, me saame aru! Me teame, mis on depressioon! Meid on palju, sa ei ole kunagi üksi!

Ja OMETI on tunne, et ma olen täiesti üksi, vähemalt selles võitluses selle musta pilvega. Mu lähedased on sellest kohutavalt väsinud. MINA OLEN SELLEST KOHUTAVALT VÄSINUD.

Kuskil keegi just kirjutas – võibolla tädi Becky, ma ei suuda praegu meenutada ja otsida – et depressioon on vana tropp. Vana valelik tropp. Ta valetab sulle otse näkku ja TEDA EI TOHI KUNAGI USKUDA. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et sa oled üksi, et sa oled väärtusetu ja et kogu maailm on sinu vastu. Sa ei tohi uskuda, kui depressioon ütleb sulle, et homne päev on ainult sitem kui tänane ja parem oleks üldse mitte ärgata. Sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et sa oled nõrk, et sa oled loll, kole, paks ja väärakas. Ja mis peamine, sa ei tohi teda uskuda, kui ta ütleb sulle, et keegi ei saa aru, keegi ei hakkagi kunagi aru saama ja et sa ei tohikski kunagi kellegagi rääkida, kedagi usaldada, kellelegi kurta.

Aga see on nii kohutavalt raske, seda pidevat sosinat mitte uskuda. See on teinekord meeletult raske, eriti siis, kui iga väiksemgi asi võib visata sind ärevuskeerisesse ja ajada paanikasse, nii et sa enam ei näe, ei kuule, ei suuda hingata.

/

Ma ei ole oma blogi kommentaare umbes nädal aega lugenud – või natuke rohkem. Ühe postituse omasid lugesin ja vastasin ka, aga teisi ei ole suutnud. Jah, ma olen täiesti seda meelt, et kui inimene blogib, siis ta peab olema valmis kõiksugusteks kommentaarideks ja ta peab nendega diilima. See on normaalne. (Muidugi ei pea kunagi leppima mõnituste, solvangute ja lihtsalt õelutsemisega, aga normaalse inimese kombel kommentaariumis suhelda – see käibki nii, nii ongi.) (Ja olgu öeldud, et ma ise ei salli kah blogijaid, kes kunagi oma kommentaariumis ise lugejale ei vasta.) (Ja nüüd olen ise jälle üks neist.) Igal teisel ajal ma suudangi seda, aga viimased nädal-paar mitte. Mul on olnud enne ka neid perioode, mul on olnud aegu, kus blogi on üleni parooli all, või aegu, kus kommentaarid on kinni keeratud. Ja siis see läheb jälle mööda ja ma suudan funktsioneerida nagu normaalne inimene ja mitte endast välja minna mingite suvaliste asjade peale, näha kurja hunti seal, kus tegelikult on karvane nunnu puudel.

Lisaks igasugustele muudele kriisidele on mul ka hetkel väike blogikriis, sest ma ei ole täpselt selgeks mõelnud, mida ja kui palju ma peaksin kirjutama. Naabrinaine märkis tabavalt, et ka see, kui ma EI kirjuta millestki, aitab kaasa selle pildi loomisele, mis lugeja peas juba olemas on. Mille ta on juba ise loonud. Näiteks Abikaasast kirjutan ma meelega vähe, mis tähendab, et ta on mingi taustamees selles blogis. Kui ma hakkaksin asju lähemalt seletama, siis ma küll muudaksin seda pilti, mida minu ütlematajätmised on lugeja peas loonud, aga see tooks kaasa laviini. Seletan üht asja, pean seletama ka järgmist ja nii edasi.

Ka on mul kriis sellega seoses, mida ja kui palju peaksin ma Emilianast kirjutama. Ta muutub iga päevaga rohkem inimeseks ja pole enam väike juuriktitt, anonüümne imik, üks sadade temasuguste imikute seas. Temast MITTE kirjutada on võimatu. Samas on palju asju, mida ma peaksin kohe talletama. Teemad, mis on mulle olulised ainult lühikest aega. Näiteks seesama imetamine. See pole absoluutselt enam mingi teema minu jaoks ja ma ei viitsi sellele isegi mõelda. Ometi on mul hea meel, et ma seda teemat ajal, mil see oli oluline, pikemalt lahkasin ja enda jaoks lahti mõtestasin. Teiega koos arutasin. See oli siis oluline. Enam ei ole – ja ka see on täiesti okei. Sest pigem ikka on mul hea meel, kui ma suudan arutelu tekitada ja mingitest teemadest avalikult rääkida.

Niisiis, ma tahan jätkata endale olulistest teemadest rääkimist, aga ma pean pidevalt end aina rohkem ja rohkem tsenseerima ja mulle ei meeldi nii. Järelikult pean ma asjad ümber mõtestama ja kuidagi teistmoodi jätkama.

/

Käisin Rootsis. Üksi. Üksi mõttes, et ilma lapseta. See oli kohutav selles mõttes, et terve eilne päev oli mul KUIVAL MAAL raskekujuline merehaigus. See oli kohutav ka selles mõttes, et niipea, kui ma üksi jäin, langesin ma tohutusse masendusse SEST ÕUGAAD MA JU HÜLGASIN OMA LAPSE KUIDAS MA SUUTSIN SEDA TEHA MA OLEN HÜLGUREMA! Ja see oli kohutav, sest minu ja Katsi kajutite vahel oli kajut, kuhu olid topitud kogu Eesti tüütud nagamannid, kes otsustasid öö otsa üleval olla ja narilt narile hüpata, ise meeleheitlikult röökides.

Peamiselt oli reis muidugi äge.

Ja ma ei taha aasta aega enam šoppama minna.

Tagasitulek oli suurepärane ja kohutav samal ajal. Lapsega oli loomulikult kõik korras (miks ei olekski pidanud), aga ma üldse ei osanud arvestada, kui väga ma seda kõike läbi elan. Kui raske võib olla esimest korda oma lapsest kaks päeva eemal olla. Või pigem – tagasi tulla, kui ta sind nähes hakkab kõigepealt nutma ja süles pärast vaikselt ümiseb: “Mme, mme…”

Ühesõnaga, kõik on hetkel justkui valesti ja justkui ei ole ka ja mul on raskusi aru saamisega, mis sellest on depressioon, mis mu kõrva valesid sosistab, mis on lihtsalt minu sisemine hälvikmina ja mis on päriselt.

Ja siis on see internet. Internet, mis on täis lõpptoredaid inimesi. Inimesi, kes riputavad oma blogidesse hõbedasi linte, märke sellest, et NAD TEAVAD. Et nad saavad aru. Et see ei ole ainult viga minu mõtlemises. Aga päriselus ei ole hõbedasi linte või vähemalt ei ole neil justkui mingit kaalu, kui nad isegi oleks.

We live to fight another day. Ja hoolimata sellest, et depressioon, vana tropp, ei jää kuidagi vait ja muudkui ajab oma mõttetut möla, peab järgmine päev siiski alati parem olema kui eelmine. Lihtsalt peab. Tegelikult on ju kõik siiski hästi. Ja tegelikult ei ole üksi ja alati on keegi, kellele helistada ja kes asjadele natuke perspektiivi annab.

Ükskord ma veel kikin selle depressiooni äässi. Kikin nii põhjalikult, et ta, vana mölakas, ei julge enam oma ninagi välja pista. See päev tuleb.

depressioonist ja muust

hoomamatu 4 Replies

When cancer sufferers fight, recover, and go into remission we laud their bravery. We call them survivors. Because they are.

When depression sufferers fight, recover and go into remission we seldom even know, simply because so many suffer in the dark…ashamed to admit something they see as a personal weakness…afraid that people will worry, and more afraid that they won’t. We find ourselves unable to do anything but cling to the couch and force ourselves to breathe.

/

I hope that you feel safe enough to be honest about the things you are the most ashamed of.  I hope you have someone there telling you “It’s okay.  You’re still the same person to me.”

The Bloggess kirjutab ausalt ja tabavalt depressioonist. Mul oleks veel nii palju lisada, aga samas ei ole ka. Mõni teine kord – nagu viimasel ajal paljude asjadega. Sest täna on hoopis teistmoodi päev. Täna sain ma tädiks!

Kaheksa kuud

hoomamatu 10 Replies

Kallis Miilur-Piilur Piimapea,

täna ärkad sa üles ja saad kaheksa kuud vanaks. Palju õnne!

Neil päevil olen ma korduvalt mõelnud, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma läheks suvise enda juurde ja virutaks endale täie litri vastu hambaid. Selle eest, et mul oli jultumust arvata, et SIIS oli kohati raske.

Läheks ja virutaks endale ühe hea litaka ja ütleks: “Raisk, ära vingu! Oota vaid novembrini ja SIIS sa alles näed, MIS on tegelikult lapsekasvatamises rasket!”

Kui ma ütlen “raske”, siis ma pean silmas füüsiliselt raske. Noh, jah, see sünnitamise osa oli ka raske, aga praegu on selline kurnav igapäev. Sest sa kullake, musirullike, hakkasid ju seisma ja sellega koos ka kukkuma. Ja põhimõtteliselt sa jooksed praegu, olgugi et neljakäpukil ja kui sa oled endale pähe võtnud kuhugi jõuda, siis sa sinna ka jõuad, NUI NELJAKS. Kui ma sind takistada julgen seejuures, siis lased sa lahti mu peale oma parima vingumiskoletise. Oh, see vingumiskoletis. See on üks jube elukas.

Niisiis, selle kuu verstapostid… Hmm. Novembri lõpus hakkasid sa seisma ja seda oskust – koos maha potsatamisega – oled sa sel kuul kõvasti harjutanud. Paljude lopsude ja nuttude ja kolakate hinnaga, aga siiski, harjutanud. Peamiselt unustad sa üsna kähku ära, mida sa täpselt oskad teha ja mida mitte ning lased ootamatult end lahti või siis sirutud kuhugi, kuhu tegelikult sirutuma ei peaks. Või siis… Oh, neid variante, kuidas sa endale haiget võid teha, on sadu.

Aga iga päevaga muutud sa ka aina osavamaks. Üleeile, vana aasta viimasel päeval, tegid sa kaks korda seda trikki, et lasid toest lahti ja SEISID niisama. Ilma toeta. Küll kümmekond sekundit vaid, aga siiski. Ja potsatasid siis istuli. Su põlved on pidevalt marraskil, sest on ju vaja ringi joosta, su käed on pidevalt prahised, sest seda sa kõikjalt leiad ja mitte miski, MITTE MISKI elamises pole sinu eest kaitstud. Ehk vaid asjad, mis on lae all, aga ma olen kindel, et varsti jõuad sa ka nendeni.

Mis tähendab, et ma pean sind iga sekund kullipilgul valvama. Õnneks sa juba hakkad vaikselt reageerima sõnale “Ei!” – või pigem sa reageerid vist röökele “EI JUMALA EEST PANE SEE KÄEST ÄRA KUST SA SELLE VEEL LEIDSID MIIIILA EIIIIII!”. Ka oled sa üsna osav kutsumise peale tulema ja järgnema. Eriti meeldib sulle õhtune vannikutsung, siis jooksed sa kribin-krabin issiga vannituppa ja küünitad end üles – noh, võtke mind nüüd juba riidest lahti!

Uued mängud on sul ka. Viskad end silda ja kui ma üritan su kõhule musi teha, siis püüad kähku käed ette saada. Kui mul õnnestub siiski musi ära teha, kihistad sa naerda. Aga kui sul õnnestub mind enne kinni püüda, rõkatad sa rõõmust. Ja viskad end taas silda – noh, emme, tule nüüd! Kardina taha peitumise mängu meeldib sulle ka mängida ja siis särasilmil sealt tagant välja piiluda.

Käppa oled ka hakanud viskama, seda vist seetõttu, et ma hakkasin ISE sulle lehvitama. Nimelt avastasin ma, et normaalsed inimesed ju igapäevaselt ei lehvita tegelikult. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kellelegi lehvitasin. Nagu päriselt. Seega pole sa saanudki seda kuskilt näha ja nüüd ma muudkui lehvitan sulle nagu ogar – köögist, toaukselt, sisenedes ja väljudes ja ka lihtsalt niisama. Ja sa vahepeal püüad vastu lehvitada.

Aga võib ka olla, et sa üritad lihtsalt kätt meelekoha juurde tõsta ja seal tähenduslikult ringe teha. Seda teeksin MINA, kui mingi hull mutt mulle asja eest, teist taga päevad läbi lihtsalt lehvitaks.

Kui ma tuppa astun ja sa pole mind mõni aeg näinud – näiteks viis minutit – siis jooksed sa minu juurde ja üritad mööda püksisäärt üles ronida. Ja kui ma siis ka vihjest aru ei saa, viskad käed valju pahase vigina saatel üles: “Noh, sülle, naine!”

Hambaid või hambaalgeid on sul tänaseks suus neli, ülemised kaks said nimedeks Jõuluhammas ja Uusaastahammas. Nende tulekuga kaasnes küll tavapärasest märksa rohkem vingumist ja viginat ja paistis, et su rahulolematus tekkinud olukorraga oli lihtsalt nii suur, et ei tahtnud su väikse keha sisse kuidagi ära mahtuda.

Sel elukuul soetasime me ka lõpuks endale OMA KODU, millest saab sinu esimene kodu. Ja sul saab olema oma tuba! Päris oma tuba! Oranž! Tuba! Sinu oma!

Mis tähendab, et lõpuks ometi saabub aeg, kus ka MINUL on jälle oma tuba. Lõpuks ometi saab jälle voodis lugeda! Issand, milline luksus!

Misveel-misveel…

Viimase paari päevaga oled sa tohutult palju rääkima hakanud. Sa häälitsesid varem ka palju ja katsetasid mõndasid silpe. Näiteks olid “pa-pa” päevad ja “da-da” päevad. Sa valisid ühe silbi ja korrutasid seda miljoneid kordi, justkui seda täiuslikult selgeks püüdes saada. Aga nüüd viimase paari päevaga on lisandunud ka tahtlikud m-id ja n-id ja kõiksugu muud võimalikud kombinatsioonid.

Ja kogu su selle pideva vingumise juures on siiski üks hea asi ka.

Sest mulle tundus, et ma lõpuks kuulsin, et sa püüdsid päriselt ÖELDA “emme”. See kõlas küll rohkem “mmmmmmmmme”, aga siiski. Ma arvan, et varsti tuleb sul see sõna ka päriselt välja. Ilmselt valju vingumissessiooni kestel. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et ma hakkan nutma.

Armastades,

mmmmmmme

aasta 2011 küsimustes

hoomamatu 2 Replies

“Mulle tundub, sõbrake,” ütles Naabrinaine mulle eile, kui seisime minu kodu trepil ja öhe silmitsesime, “et sa oled jõudnud koju.”

Eile saime oma Nõmme-kodu võtmed. Külm, aga kui palju ruumi! Käigu pealt tekkis idee kähku Kõuplist läbi käia, üht-teist autosse visata ja öö uues kodus veeta. Mõeldud, tehtud. Lapse päevakava lõi see küll täiesti sassi ja ta oli üleval umbes kümneni (!) ja mängis LMiga, meie istusime Naabrinaisega põrandal tekkidel ja lambanahal, tulevase kontori ja elutoa vahele klaasustele riputasin jõulutuled, kontori ahi ja pliit küdesid ja mõnus oli olla.

Muidu, pliidil läks mingi vana nõgi kärssama, avasime köögiukse trepikotta, siis hakkas undama suitsuandur, mille Naabrimees kangelaslikult seljatas. Hiljem muidugi kohtusin kogu selle triangli peale ka kohaliku Naabrivalve komando esindajatega, aga nad osutusid kõik väga ägedateks.

Tänase öö olime niisiis oma uues kodus. Kuulasin köögiaknal seistes öist kaubarongi, kuulasin maja hääli ja tajusin, et SEE TUNNE on täiega käes. Viskasime madratsikatte Emiliana tulevasse tuppa põrandale maha ja magasime niiviisi kõik kolmekesi koos, ühes suures puntras tekkide sees. Mõnus oli. Külm, hommikuks. Aga siis ärkasid Abikaasa ja laps üles ja me hängisime “voodis”, Abikaasa tegi ahjudesse tule ja ma kuulasin, kuidas köögis pliita all puud praksuvad. Aknast paistis tükike müüri, taevas ja lendlevad lumehelbed. Õnnelik oli olla. Ma jõudsin lõpuks koju.

/

Mitu korda oli sul sel aastal tunne, et sa jõudsid koju? Mitu korda sa sealt lahkuma pidid? Mitu korda maa su jalge all värises? Mitu korda elu kokku kukkus, nii suure mürakaga, et see ka Naabrivalve üles ajas?

Mitu korda sa otsast alustasid? Mitu korda hüvasti jätsid? “Tere tulemast” ütlesid? Mitu korda lubasid, et enam hüvasti ei jäta? Mitu korda pidid seda lubadust murdma?

Mitmel korral lumevallides ukerdades peaaegu kaela murdsid? Mitu korda mupot sõimasid? Mitu liiklustrahvi said? Mitu korda politseisse helistasid? Aga mitu korda lastekaitsesse? Mitu korda päästsid paljast kaheaastast poisikest tänavaliiklusse jooksmast? Mitu korda pidid viieaastasele otsa vaatama, et vastata tema lausele: “Tädi, ma nägin su tissi!”? Mitu korda üldse aasta jooksul ütlesid sõna “tiss”? Mitu korda viitasid endale kui suurele tissile? Mitu korda said noomida, et RINDU tissideks nimetad? Mitu korda ütles lapsepõlvesõbranna suvel õlut juues sulle “Dekoltee! Dekoltee!”?

Mitu korda enesetappu plaanisid? Mitu korda mõistsid, et tõenäoliselt enesetapp jääb ära, sest sünnitamise ajal on seda siiski keeruline läbi viia (nad raiped on ka KÕIGELE seal haiglas mõelnud, ei ühtki vedelevat žiletti või rohupurki)? Mitu korda pressisid? Mitu korda lubasid, et ei iial enam – ei ühtki last, ei ühtki sünnitust ja HÜVASTI SEKS?

Mitu korda uuesti seksima õppisid? Mitu korda oma keha üllatusega hommikul vaatasid? Mitu korda tajusid kellegi teravaid varbaid läbi kõhu tungimas? Mitu korda kuulasid dopplerist tulevaid südametukseid ja ei suutnud uskuda, et NEED südametuksed, just NEED on helid, mis jäävad igaveseks sulle kõige olulisemateks tukseteks maailmas?

Mitu korda nägid oma last naeratamas, kuulsid teda naermas? Mitu korda teda lohutasid, kui tal oli kurb, mitu korda ta kaissu võtsid, kui ta tundis hirmu? Mitu tundi tema voodi ääres veetsid, hingamist kuulates? Mitu kaotatud unetundi aasta peale kokku tuleb?

Mitu korda tundsid, et enam, raisk, ei jõua? Mitu korda tõusid taas, ise jõudmata, aga ikka jõudsid? Mitu korda andsid alla, et siis jälle ikkagi jätkata? Mitu korda tülitsesid nii, et maa must?  Mitu korda nuttes lumehanges istusid? Mitu korda palavas autos ummikus istudes nutta ulusid, hüsteeriline laps tagaistmel? Mitu korda?

Mitu korda rõõmustasid, mitu korda kurvastasid? Mitu kallistust jagasid ja said? Mitu uut sõpra leidsid? Mitu korda kaotatud sõpradele kurbusega mõtlesid? Mitu korda eksid justkui maa alt välja ilmusid, näiteks keset Kalamaja või Karlovat? Mitu korda said kirja minevikust, sõnumi ammu unustet aegadest? Mitu säärast kirja ise saatsid, sest tekkis tunne, et veel oleks midagi öelda, veel tahaks…?

Mitu tundi psühholoogi, psühhiaatri, günekoloogi, hambaarsti, pereterapeudi kabinetis veetsid? Mitu neist tundidest raisatuna tundus? Mitu alles pärast hästi kulutatuks osutus? Mitu korda pidid enda seest tuhnima välja tõdesid, mida oled aastaid vaevaga matnud? Mitu korda otsustasid, et homme hakkad paremaks inimeseks?

Palju sel aastal kaotasid?

Aga palju võitsid?

Kas kõike saabki kokku lugeda?

(2005, 2006, 2008, 2009, 2010)

P-Tallinn

hoomamatu 5 Replies

Olgugi, et me saame oma kodu võtmed alles aasta lõpuks (kui hästi läheb) ja olgugi, et sinna vannitoa ehitamisega võib minna veel tükk-tükk aega, hakkan ma juba vaikselt mõttes Põhja-Tallinnast lahkuma. Siin elatud aasta+ jooksul on ta ikkagi ju – kui mitte koduseks, siis tuttavlikuks ikka saanud.

On asju, mida ma Põhja-Tallinnas kindlasti igatsema jään. Siin on avarus, mis Nõmmel puudub. Kindlasti hakkan ma puudust tundma neist ööpäev läbi avatud putkadest, mis on pimedas ja inimtühjas öös teinekord nii mõnusalt julgustavad. Et kui on tunne, et oled maailmas täiesti üksi, siis seda putkat nähes sa tead, et maailmas on vähemalt üks inimene kindlasti veel – see kioskitädi.

Ja kindlasti jään ma igatsema trammiga läbi P-Tallinna loksumist, kui trammist käib läbi terve läbilõige Eesti ühiskonnast. Trammis on alati põnev. Alati seal keegi joob, alati keegi kakleb, kuid mida linna poole, seda viisakamaks läheb kontingent, kuni trammi täidavad ülikonnastatud valgekraed, kes siis kesklinnas vahetuvad Keskturule sõitvate penskarite vastu.

Aga on asju, mida ma P-Tallinnast igatsema ei jää. Näiteks…

Tuul. Džiisas, see Tallinna tuul! Muidugi, tuul on Tallinnas kõikjal, ka Nõmmel, aga siin, kus kahel pool on meri, või isegi suisa kolmel pool, on tuul kuidagi eriti undav ja lõputu. Tuul on alati. Suve nagu polekski olnud, ma mäletan ainult tuult.

Bomžide protsessioon Regalia poest sotsabikeskusse ja sealt supikööki ja tagasi. Ja need kaunid vaikelud murul, kui saabub kevad ja päikse käes saab enda ihuliikmed välja sirutada, olgugi need kängunud, kärnas või mõnel juhul ka olematud.

Naabrid. Oh need naabrid, mu õnn ja õnnetus üheskoos! Kõrgelt haritud heal ametikohal inimesed, kes ei ole selgeks õppinud, kuidas ust linki alla vajutades sulgeda. Need naabrid, kelle meelest on normaalne saata lapsed koridori jalkat mängima. Need naabrid, kellele tuli korduvalt kutsuda politsei. Need naabrid, kes aknast õllepudeleid autode pihta loobivad. Need naabrid, kellel on vann (puhtalt kadedusest ei meeldi nad mulle) (okei, välja arvatud ehk H.) (aga ainult sellepärast, et ta on koer) (okei, ikka tema enda pärast ka). Toredaid naabreid on loomulikult rohkem, kui ebatoredaid, aga teate ju küll ütlust tõrvatilga ja meepoti kohta. (Nõmmel on kindlasti uued ja teistmoodi hullud, aga that’s life.)

Rekkad. Kui ma olen üldse midagi südamepõhjast siin elatud aasta jooksul jälestama hakanud, on need rekkad. Miljonid rekkad, mis kihutavad igapäevaselt meie akna alt läbi, tapvatel kiirustel, koormaid täis. Mürisevad, kolisevad, ehmatavad, vingutavad, tossutavad. Mis viib mind järgmise punktini…

Lärm. Ma ei loo endale illusioone selles osas, et ka Nõmmel on palju liiklust, aga vähemalt meie kodus on olnud need korrad, mis me oleme seal käinud, mõnusalt vaikne. Siin on vaikusetunde ööpäevas 2-3, kui enam/veel ei sõida trammid, kui enamik rekkaid on ööunele keeranud (mõned sõidavad siiski ka öösel) ja kohalikud baarid on viimased külastajad endast välja süljanud ja nad on lärmates korteritesse edasi jooma suundunud. Siis on need paar hetke vaikust. Ning algab jälle kõik, algab uuesti: tuleb kolinal tramm, siis järgmine. Kihutavad autod, rekkad, kisavad lapsed, haukuvad koerad, undavad trollid.

///

Õudselt imelik tunne on muidu. Püüan kuulata, mida mu mõtted ütlevad, aga sees on vaikus. Mulle ilmselt pole veel ikka kohale jõudnud. Kurb on natuke ka, aga see vist on üleüldine kurbus. Peamiselt on ju siiski õudselt äge.

vanemdamisest* natuke

hoomamatu 7 Replies

Ma istun oma lapse voodi ääres juba ei-tea-mitmesajandat-korda ja mõtlen, kui väga ma seda vihkan. Vihkan! Mitte teda. Mitte seda, et mul on laps. Vaid SEDA. Seda lõputut istumist ja VÕITLEMIST. Ma pean temaga PIDEVALT võitlema ja see on nii faking kurnav. Ma vihkan seda. Ma ei taha seda teha. See tekitab minul stressi ja tekitab temal stressi. See on vastik ja see on justkui-lõputu ja see on pidev. Võitlus.

Kui ma üldse olen üritanud midagi algusest peale “õigesti” teha, on see uni ja magamine. Ma olen sellest ennegi kirjutanud, kui oluline on minu jaoks uni ja see, et mu laps ei peaks iialgi läbi elama unetute ööde ja unetuse palavat kohutavust. Ja ma olen omast arust teinud KÕIK, et asjad läheksid sujuvalt. Ma olen lugenud tonnides raamatuid, konsulteerinud, kasutanud oma tervet mõistust, katsetanud üht, teist, kolmandat. Ja ikka see ei tööta. Ikka ta ei maga. Ikka ma pean temaga VÕITLEMA.

Ja ma vihkan seda.

Vahepeal lasen ma asjadel lihtsalt minna. Löön käega. Olgu, sa ei taha magada, ära maga. Davai. Kui ta veel ei liikunud, sain ma teha seda. Nagu õpikud soovitavad – ära torma kohe tema juurde. Anna talle endale võimalus magama jääda. Aga nüüd ma enam seda teha ei saa, sest see on ohtlik.

Mu head sõbrad said umbes viis kuud tagasi vanemateks ja ma käisin neil hiljuti külas. Neil on imearmas tohutu juuksepahmakaga plika. Nunts. Äge. Ma küsisin, kuidas läheb.

“Tead, SÜNNITUST võiksin ma iga kell uuesti teha. SEE oli käkitegu. Aga keegi ei öelnud mulle, et igapäev NII KOHUTAVALT raske on.”

Ta ütles seda südamest ja ma nägin, et ta on kurnatud ja ma tahtsin vastu vaielda. Ma muidugi (eriti) ei vaielnud, sest kõigil on õigus oma raskustele.

Kuid ma võin ausalt öelda, et esimesed pool aastat oli käkitegu. Lumme kusta. Oh, muidugi oli kurnav ja väsitav ja ma ei maganud niikuinii, aga I got it. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ja kui ma ei teadnud, siis ma küsisin või vaatasin kusagilt järgi. Kõige jaoks oli lahendus. Muidugi ta nuttis, aga ma teadsin, mida teha.

Nüüd on mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Okei, lõunaunedega on alati jama olnud, nii kaua kui ma mäletan. Nendega ma olen kõike proovinud ja jõudnudki järeldusele, et ma ei tea mitte midagi ja tõenäoliselt pean ma lihtsalt need aastad ära kannatama, kuni ta kehal seda uinakut vaja on. Ja leppima, et ilmselt ei lähegi paremaks.

Aga ööd? Öödega oleme senini alati hakkama saanud. Ma saan aru, et ilmselt pole ma praegu eriti adekvaatne olukorda hindama, sest nagu ma kõigile värsketele ja tulevastele vanematele kinnitan: kõik läheb mööda. Ta kasvab sellest välja. Kõigele on lahendus. Ja need probleemid, mis need ka poleks, on ajutised. Ainult et sel hetkel, kui sa nende probleemidega maadled, tunduvad need igavesed.

Ja praegu tundubki mulle, et see on kestnud juba igavesti. Või vähemasti sama kaua, kui ta on seisnud. Sest, vaadake, ta lihtsalt SEISAB. Ja ei maga. Või roomab läbi une, äratab end üles sellega ja siis ajab end püsti ja enam ei maga. Ja ma ei saa lähtuda ühestki vanemdamisraamatu nõuandest, sest seal ei ole sellele olukorrale lahendust. On lahendused olukordadele, kus ta nutab või kus ta ei taha ilma sinuta magama jääda või misiganes. Aga keegi ei ütle, mida teha, kui ta lihtsalt TAHAB LIIKUDA. Tahab liikuda nii hullult, et ignoreerib kõiki märguandeid, et võiks natuke puhata.

Ainuke viis teda üldse magama saada ja magamas hoida, on teda jõuga kinni hoida.

Ja oi, kuidas ma seda vihkan. VIHKAN!

Ja tema vihkab ka. Siis hakkab ta nutma. Mina mõtlen: oh, jess, lõpuks ometi! NUTUGA ma oskan hakkama saada. Ja siis lõpetab ta nutmise ära ja on jälle lihtsalt üleval, oodates momenti, kui su käesurve väheneb ja et saaks end välja vingerdada ja hakata potentsiaalse enesetapuga tegelema.

Täna öösel oli ta lihtsalt oli kaks tundi üleval. Miski muu ei aidanud, kui tema kinnihoidmine. Sama kehtib lõunauinakute kohta.

Issand kui vastik see on.

Ja ma saan tegelikult ju aru, et Mila on supernumps djudette, temaga on tegelikult väga vähe probleeme ja ma ei peaks üldse vinguma. Või pigem peaksin tänama, et pole hullem. Aga vot, ma ei ole kunagi osanud suhtuda asjadesse nii, et “kellelgi teisel on veel hullem, järelikult olen mina õnnelik”. Kui teistel on hullem, elan ma neile kaasa ja püüan aidata, mitte ei tunne salajast kahjurõõmu, et vot kui hästi mul on.

Pealegi, oma püksid on persele ikka kõige lähemal.

OEH.

Vot nii. Nüüd ma lähen päästma oma last kindlast malesurmast (malekarp sattus käeulatusse) ja kunagi õhtul tegelen ma loosimisega ka. Ausalt!

*vanemdamine=parenting

Kallis Emiliana: seitse kuud

hoomamatu 4 Replies

Mu armas Miilur-Piilur,

eile said sa seitse kuud vanaks. See on üks, kaks, kolm, tuhat, seitse! Nii palju kuid! See on seitse kuud rohkem kui vastsündinu, näiteks. Seitsme kuuga jõuab näha kolme aastaaega. Oleks ehk isegi rohkem, kui talv oleks pihta hakanud, nagu ta tavaliselt selleks ajaks on. Aga praegu on veel lõputu sügis.

Viimasel elukuul… oeh, ma isegi ei tea, kust alustada. Kuu alguses tegelesid sa peamiselt istumise, roomamise ja kolmnurkasendiga. Ja siis ühtäkki – bäm! Sa tõusid püsti! Nüüd algab iga hommik nii, et sa lööd silmad lahti, teed: “Daa!”, keerad end neljakäpakile ja hakkad must üle ronima. Ikka kaugemale! Ikka sinna, kus on põnev! Kus saab ronida, end püsti vinnata, maailma näha! Su lemmiktegevuseks ongi praegu end millegi najal püsti upitamine ja siis seismine, patsutamine ja valjuhäälne olukorra kommenteerimine.

Ja siis sa kukud – kõmaki!

Nuttu, frustratsiooni, haigetsaamisi on viimastel päevadel meie majas palju. Sa kukud, sest ei jõua seista või ei oska end hästi istuli lasta või lihtsalt tasakaal kaob ära, ja see on normaalne. Aga see on ka nii kohutav! Su väike peakolu saab nii palju lopse päeva jooksul, et kuigi ma teen nalja, et sa oled dumb jock, hakkan ma varsti tõeliselt muretsema su aju pärast.

Vahepeal sa õnneks istud ka ja mängid rahulikult mingite oma asjadega. Juhtmetega näiteks. Või pudelitega. Või sokkidega. Või ajalehtedega. “Päris” mänguasjadega sa eriti ei viitsigi mängida, ikka huvitab sind tehnika või juhtmed – ühesõnaga, kõik keelatu.

Kuu keskpaiku sa ka roomasid hoogsalt, eriti kasside järele, aga nüüd oled sa otsustanud, et roomamine on tittedele ja eelistad seismist või äärmisel juhul neljakäpakil edasi vänderdamist. Õnneks liigud sa nii veel aeglaselt, nii et vähemalt selles osas on rahulikum hetkel.

Sel kuul tulid sul ka esimesed hambad. Jaa! Neid on mitu! Ja kõik jutud, millega mind varem hirmutati (“Oo, sa veel oota, kui tal veel hambad tulevad!”), on osutunud sinu puhul müütideks. Sa pole absoluutselt teistsugune. Sind ei häiri need hambad karvavõrdki. Peaasi, et rahulikult sul sügada-närida lastaks.

Lõpuks oled sa hakanud vaikselt nautima ka väljaskäike, maailm on nüüd huvitav, mitte enam suur, lärmakas ja hirmutav. Aga ainult teatud piirini. Ja magada sa õues jätkuvalt ei oska, aga see on täiesti okei, sest sa magad ideaalselt autos ja peaaegu-hästi kodus. Nüüdseks on sul päevas kaks lõunauinakut ja ideaalsetel päevadel suudad sa need mõlemad üle-tunni-ajased teha. Ideaalseid päevi on muidugi väga vähe. Väga.

Siis need ööd… on viimasel nädalal olnud kohutavad. Sa oled LIHTSALT ÜLEVAL. Lihtsalt. Ei nuta ega midagi, lihtsalt oled üleval. Kui ma sind just kinni ei hoia, siis hakkad sa kohe neljakäpakil roomama või end võrevoodis üles upitama. Seisad seal. Ja kukud – kolaki – peaga vastu otsaseina. Või noh, kukuks, kui ma sul seal kaua laseks üksi seista. Siis ongi nii, et mina olen üleval, sina oled üleval, kassid on üleval ja ainult su isa magab (neil kordadel, kui ta kodus on). Sel ei saa muidugi mina lasta sündida ja ma karjun natuke, et ikka kõik oleks üleval. Sest ma olen ilgelt tige. Ja mulle ei meeldi, et nii on. Et ma olen tige. Et sa ei maga. Et mina ei maga MITTE IIALGI. Anna mulle andeks nende kordade eest ja ma luban, et sa ei näe mind enam sellisena, KUI SA MAGAD. Niisiis, palun, maga! Või õigemini – sa võid ärgata, see on normaalne, sa jäädki vahepeal ärkama väga pikaks ajaks. Aga lihtsalt… jää magama tagasi.

Misveel-misveel…

Ahjaa! Paar aega tagasi tegid sa ka oma elu esimese nalja and it was totally adorable. Nimelt ronisid sa mulle otsa ja püüdsid mu nina hammustada. Kui ma selle peale kiljuma ja naerma hakkasin, vaatasid sa mind üllatunult, proovisid korra veel hammustada ja mu kiljumist taas nähes hakkas see sulle lõbu pakkuma. Tegid: “Hõõ! Hõõ!” (sellist natuke evil laughterit) ja ründasid taas mu nina, ise vahepeal naerda kõkutades. Nüüd teedki sa seda nalja aeg-ajalt ja see on nii äge.

Ja siis sa väsid ära, paned pea mulle õlale või kõhule ja oled niimoodi natuke. Mis on vist kõige armsam asi maailmas.

Sa oledki kohutavalt armas. Võiks lausa öelda, et kõige armsam. Ja ma ütlen seda sulle iga päev, kui väga ma sind armastan ja ilmselt rikun ma su totaalselt sellega ära (ütleksid vana kooli inimesed), aga mind ei huvita. Ma tahan, et sa teaksid seda – et siin maailmas on vähemalt üks inimene, kes armastab sind täpselt nii, nagu sa oled. Tingimusteta ja lõputult.

Sest igal inimesel on üht sellist inimest maailma vaja.

Luba ma olen sulle see inimene.

Armastades,

emme