Tag Archives: intestines

Kaheksa kuud

hoomamatu 10 Replies

Kallis Miilur-Piilur Piimapea,

täna ärkad sa üles ja saad kaheksa kuud vanaks. Palju õnne!

Neil päevil olen ma korduvalt mõelnud, et kui ma saaks ajas tagasi minna, siis ma läheks suvise enda juurde ja virutaks endale täie litri vastu hambaid. Selle eest, et mul oli jultumust arvata, et SIIS oli kohati raske.

Läheks ja virutaks endale ühe hea litaka ja ütleks: “Raisk, ära vingu! Oota vaid novembrini ja SIIS sa alles näed, MIS on tegelikult lapsekasvatamises rasket!”

Kui ma ütlen “raske”, siis ma pean silmas füüsiliselt raske. Noh, jah, see sünnitamise osa oli ka raske, aga praegu on selline kurnav igapäev. Sest sa kullake, musirullike, hakkasid ju seisma ja sellega koos ka kukkuma. Ja põhimõtteliselt sa jooksed praegu, olgugi et neljakäpukil ja kui sa oled endale pähe võtnud kuhugi jõuda, siis sa sinna ka jõuad, NUI NELJAKS. Kui ma sind takistada julgen seejuures, siis lased sa lahti mu peale oma parima vingumiskoletise. Oh, see vingumiskoletis. See on üks jube elukas.

Niisiis, selle kuu verstapostid… Hmm. Novembri lõpus hakkasid sa seisma ja seda oskust – koos maha potsatamisega – oled sa sel kuul kõvasti harjutanud. Paljude lopsude ja nuttude ja kolakate hinnaga, aga siiski, harjutanud. Peamiselt unustad sa üsna kähku ära, mida sa täpselt oskad teha ja mida mitte ning lased ootamatult end lahti või siis sirutud kuhugi, kuhu tegelikult sirutuma ei peaks. Või siis… Oh, neid variante, kuidas sa endale haiget võid teha, on sadu.

Aga iga päevaga muutud sa ka aina osavamaks. Üleeile, vana aasta viimasel päeval, tegid sa kaks korda seda trikki, et lasid toest lahti ja SEISID niisama. Ilma toeta. Küll kümmekond sekundit vaid, aga siiski. Ja potsatasid siis istuli. Su põlved on pidevalt marraskil, sest on ju vaja ringi joosta, su käed on pidevalt prahised, sest seda sa kõikjalt leiad ja mitte miski, MITTE MISKI elamises pole sinu eest kaitstud. Ehk vaid asjad, mis on lae all, aga ma olen kindel, et varsti jõuad sa ka nendeni.

Mis tähendab, et ma pean sind iga sekund kullipilgul valvama. Õnneks sa juba hakkad vaikselt reageerima sõnale “Ei!” – või pigem sa reageerid vist röökele “EI JUMALA EEST PANE SEE KÄEST ÄRA KUST SA SELLE VEEL LEIDSID MIIIILA EIIIIII!”. Ka oled sa üsna osav kutsumise peale tulema ja järgnema. Eriti meeldib sulle õhtune vannikutsung, siis jooksed sa kribin-krabin issiga vannituppa ja küünitad end üles – noh, võtke mind nüüd juba riidest lahti!

Uued mängud on sul ka. Viskad end silda ja kui ma üritan su kõhule musi teha, siis püüad kähku käed ette saada. Kui mul õnnestub siiski musi ära teha, kihistad sa naerda. Aga kui sul õnnestub mind enne kinni püüda, rõkatad sa rõõmust. Ja viskad end taas silda – noh, emme, tule nüüd! Kardina taha peitumise mängu meeldib sulle ka mängida ja siis särasilmil sealt tagant välja piiluda.

Käppa oled ka hakanud viskama, seda vist seetõttu, et ma hakkasin ISE sulle lehvitama. Nimelt avastasin ma, et normaalsed inimesed ju igapäevaselt ei lehvita tegelikult. Ma isegi ei mäleta, millal ma viimati kellelegi lehvitasin. Nagu päriselt. Seega pole sa saanudki seda kuskilt näha ja nüüd ma muudkui lehvitan sulle nagu ogar – köögist, toaukselt, sisenedes ja väljudes ja ka lihtsalt niisama. Ja sa vahepeal püüad vastu lehvitada.

Aga võib ka olla, et sa üritad lihtsalt kätt meelekoha juurde tõsta ja seal tähenduslikult ringe teha. Seda teeksin MINA, kui mingi hull mutt mulle asja eest, teist taga päevad läbi lihtsalt lehvitaks.

Kui ma tuppa astun ja sa pole mind mõni aeg näinud – näiteks viis minutit – siis jooksed sa minu juurde ja üritad mööda püksisäärt üles ronida. Ja kui ma siis ka vihjest aru ei saa, viskad käed valju pahase vigina saatel üles: “Noh, sülle, naine!”

Hambaid või hambaalgeid on sul tänaseks suus neli, ülemised kaks said nimedeks Jõuluhammas ja Uusaastahammas. Nende tulekuga kaasnes küll tavapärasest märksa rohkem vingumist ja viginat ja paistis, et su rahulolematus tekkinud olukorraga oli lihtsalt nii suur, et ei tahtnud su väikse keha sisse kuidagi ära mahtuda.

Sel elukuul soetasime me ka lõpuks endale OMA KODU, millest saab sinu esimene kodu. Ja sul saab olema oma tuba! Päris oma tuba! Oranž! Tuba! Sinu oma!

Mis tähendab, et lõpuks ometi saabub aeg, kus ka MINUL on jälle oma tuba. Lõpuks ometi saab jälle voodis lugeda! Issand, milline luksus!

Misveel-misveel…

Viimase paari päevaga oled sa tohutult palju rääkima hakanud. Sa häälitsesid varem ka palju ja katsetasid mõndasid silpe. Näiteks olid “pa-pa” päevad ja “da-da” päevad. Sa valisid ühe silbi ja korrutasid seda miljoneid kordi, justkui seda täiuslikult selgeks püüdes saada. Aga nüüd viimase paari päevaga on lisandunud ka tahtlikud m-id ja n-id ja kõiksugu muud võimalikud kombinatsioonid.

Ja kogu su selle pideva vingumise juures on siiski üks hea asi ka.

Sest mulle tundus, et ma lõpuks kuulsin, et sa püüdsid päriselt ÖELDA “emme”. See kõlas küll rohkem “mmmmmmmmme”, aga siiski. Ma arvan, et varsti tuleb sul see sõna ka päriselt välja. Ilmselt valju vingumissessiooni kestel. Ja kui see juhtub, siis ma luban, et ma hakkan nutma.

Armastades,

mmmmmmme

aasta 2011 küsimustes

hoomamatu 2 Replies

“Mulle tundub, sõbrake,” ütles Naabrinaine mulle eile, kui seisime minu kodu trepil ja öhe silmitsesime, “et sa oled jõudnud koju.”

Eile saime oma Nõmme-kodu võtmed. Külm, aga kui palju ruumi! Käigu pealt tekkis idee kähku Kõuplist läbi käia, üht-teist autosse visata ja öö uues kodus veeta. Mõeldud, tehtud. Lapse päevakava lõi see küll täiesti sassi ja ta oli üleval umbes kümneni (!) ja mängis LMiga, meie istusime Naabrinaisega põrandal tekkidel ja lambanahal, tulevase kontori ja elutoa vahele klaasustele riputasin jõulutuled, kontori ahi ja pliit küdesid ja mõnus oli olla.

Muidu, pliidil läks mingi vana nõgi kärssama, avasime köögiukse trepikotta, siis hakkas undama suitsuandur, mille Naabrimees kangelaslikult seljatas. Hiljem muidugi kohtusin kogu selle triangli peale ka kohaliku Naabrivalve komando esindajatega, aga nad osutusid kõik väga ägedateks.

Tänase öö olime niisiis oma uues kodus. Kuulasin köögiaknal seistes öist kaubarongi, kuulasin maja hääli ja tajusin, et SEE TUNNE on täiega käes. Viskasime madratsikatte Emiliana tulevasse tuppa põrandale maha ja magasime niiviisi kõik kolmekesi koos, ühes suures puntras tekkide sees. Mõnus oli. Külm, hommikuks. Aga siis ärkasid Abikaasa ja laps üles ja me hängisime “voodis”, Abikaasa tegi ahjudesse tule ja ma kuulasin, kuidas köögis pliita all puud praksuvad. Aknast paistis tükike müüri, taevas ja lendlevad lumehelbed. Õnnelik oli olla. Ma jõudsin lõpuks koju.

/

Mitu korda oli sul sel aastal tunne, et sa jõudsid koju? Mitu korda sa sealt lahkuma pidid? Mitu korda maa su jalge all värises? Mitu korda elu kokku kukkus, nii suure mürakaga, et see ka Naabrivalve üles ajas?

Mitu korda sa otsast alustasid? Mitu korda hüvasti jätsid? “Tere tulemast” ütlesid? Mitu korda lubasid, et enam hüvasti ei jäta? Mitu korda pidid seda lubadust murdma?

Mitmel korral lumevallides ukerdades peaaegu kaela murdsid? Mitu korda mupot sõimasid? Mitu liiklustrahvi said? Mitu korda politseisse helistasid? Aga mitu korda lastekaitsesse? Mitu korda päästsid paljast kaheaastast poisikest tänavaliiklusse jooksmast? Mitu korda pidid viieaastasele otsa vaatama, et vastata tema lausele: “Tädi, ma nägin su tissi!”? Mitu korda üldse aasta jooksul ütlesid sõna “tiss”? Mitu korda viitasid endale kui suurele tissile? Mitu korda said noomida, et RINDU tissideks nimetad? Mitu korda ütles lapsepõlvesõbranna suvel õlut juues sulle “Dekoltee! Dekoltee!”?

Mitu korda enesetappu plaanisid? Mitu korda mõistsid, et tõenäoliselt enesetapp jääb ära, sest sünnitamise ajal on seda siiski keeruline läbi viia (nad raiped on ka KÕIGELE seal haiglas mõelnud, ei ühtki vedelevat žiletti või rohupurki)? Mitu korda pressisid? Mitu korda lubasid, et ei iial enam – ei ühtki last, ei ühtki sünnitust ja HÜVASTI SEKS?

Mitu korda uuesti seksima õppisid? Mitu korda oma keha üllatusega hommikul vaatasid? Mitu korda tajusid kellegi teravaid varbaid läbi kõhu tungimas? Mitu korda kuulasid dopplerist tulevaid südametukseid ja ei suutnud uskuda, et NEED südametuksed, just NEED on helid, mis jäävad igaveseks sulle kõige olulisemateks tukseteks maailmas?

Mitu korda nägid oma last naeratamas, kuulsid teda naermas? Mitu korda teda lohutasid, kui tal oli kurb, mitu korda ta kaissu võtsid, kui ta tundis hirmu? Mitu tundi tema voodi ääres veetsid, hingamist kuulates? Mitu kaotatud unetundi aasta peale kokku tuleb?

Mitu korda tundsid, et enam, raisk, ei jõua? Mitu korda tõusid taas, ise jõudmata, aga ikka jõudsid? Mitu korda andsid alla, et siis jälle ikkagi jätkata? Mitu korda tülitsesid nii, et maa must?  Mitu korda nuttes lumehanges istusid? Mitu korda palavas autos ummikus istudes nutta ulusid, hüsteeriline laps tagaistmel? Mitu korda?

Mitu korda rõõmustasid, mitu korda kurvastasid? Mitu kallistust jagasid ja said? Mitu uut sõpra leidsid? Mitu korda kaotatud sõpradele kurbusega mõtlesid? Mitu korda eksid justkui maa alt välja ilmusid, näiteks keset Kalamaja või Karlovat? Mitu korda said kirja minevikust, sõnumi ammu unustet aegadest? Mitu säärast kirja ise saatsid, sest tekkis tunne, et veel oleks midagi öelda, veel tahaks…?

Mitu tundi psühholoogi, psühhiaatri, günekoloogi, hambaarsti, pereterapeudi kabinetis veetsid? Mitu neist tundidest raisatuna tundus? Mitu alles pärast hästi kulutatuks osutus? Mitu korda pidid enda seest tuhnima välja tõdesid, mida oled aastaid vaevaga matnud? Mitu korda otsustasid, et homme hakkad paremaks inimeseks?

Palju sel aastal kaotasid?

Aga palju võitsid?

Kas kõike saabki kokku lugeda?

(2005, 2006, 2008, 2009, 2010)

P-Tallinn

hoomamatu 5 Replies

Olgugi, et me saame oma kodu võtmed alles aasta lõpuks (kui hästi läheb) ja olgugi, et sinna vannitoa ehitamisega võib minna veel tükk-tükk aega, hakkan ma juba vaikselt mõttes Põhja-Tallinnast lahkuma. Siin elatud aasta+ jooksul on ta ikkagi ju – kui mitte koduseks, siis tuttavlikuks ikka saanud.

On asju, mida ma Põhja-Tallinnas kindlasti igatsema jään. Siin on avarus, mis Nõmmel puudub. Kindlasti hakkan ma puudust tundma neist ööpäev läbi avatud putkadest, mis on pimedas ja inimtühjas öös teinekord nii mõnusalt julgustavad. Et kui on tunne, et oled maailmas täiesti üksi, siis seda putkat nähes sa tead, et maailmas on vähemalt üks inimene kindlasti veel – see kioskitädi.

Ja kindlasti jään ma igatsema trammiga läbi P-Tallinna loksumist, kui trammist käib läbi terve läbilõige Eesti ühiskonnast. Trammis on alati põnev. Alati seal keegi joob, alati keegi kakleb, kuid mida linna poole, seda viisakamaks läheb kontingent, kuni trammi täidavad ülikonnastatud valgekraed, kes siis kesklinnas vahetuvad Keskturule sõitvate penskarite vastu.

Aga on asju, mida ma P-Tallinnast igatsema ei jää. Näiteks…

Tuul. Džiisas, see Tallinna tuul! Muidugi, tuul on Tallinnas kõikjal, ka Nõmmel, aga siin, kus kahel pool on meri, või isegi suisa kolmel pool, on tuul kuidagi eriti undav ja lõputu. Tuul on alati. Suve nagu polekski olnud, ma mäletan ainult tuult.

Bomžide protsessioon Regalia poest sotsabikeskusse ja sealt supikööki ja tagasi. Ja need kaunid vaikelud murul, kui saabub kevad ja päikse käes saab enda ihuliikmed välja sirutada, olgugi need kängunud, kärnas või mõnel juhul ka olematud.

Naabrid. Oh need naabrid, mu õnn ja õnnetus üheskoos! Kõrgelt haritud heal ametikohal inimesed, kes ei ole selgeks õppinud, kuidas ust linki alla vajutades sulgeda. Need naabrid, kelle meelest on normaalne saata lapsed koridori jalkat mängima. Need naabrid, kellele tuli korduvalt kutsuda politsei. Need naabrid, kes aknast õllepudeleid autode pihta loobivad. Need naabrid, kellel on vann (puhtalt kadedusest ei meeldi nad mulle) (okei, välja arvatud ehk H.) (aga ainult sellepärast, et ta on koer) (okei, ikka tema enda pärast ka). Toredaid naabreid on loomulikult rohkem, kui ebatoredaid, aga teate ju küll ütlust tõrvatilga ja meepoti kohta. (Nõmmel on kindlasti uued ja teistmoodi hullud, aga that’s life.)

Rekkad. Kui ma olen üldse midagi südamepõhjast siin elatud aasta jooksul jälestama hakanud, on need rekkad. Miljonid rekkad, mis kihutavad igapäevaselt meie akna alt läbi, tapvatel kiirustel, koormaid täis. Mürisevad, kolisevad, ehmatavad, vingutavad, tossutavad. Mis viib mind järgmise punktini…

Lärm. Ma ei loo endale illusioone selles osas, et ka Nõmmel on palju liiklust, aga vähemalt meie kodus on olnud need korrad, mis me oleme seal käinud, mõnusalt vaikne. Siin on vaikusetunde ööpäevas 2-3, kui enam/veel ei sõida trammid, kui enamik rekkaid on ööunele keeranud (mõned sõidavad siiski ka öösel) ja kohalikud baarid on viimased külastajad endast välja süljanud ja nad on lärmates korteritesse edasi jooma suundunud. Siis on need paar hetke vaikust. Ning algab jälle kõik, algab uuesti: tuleb kolinal tramm, siis järgmine. Kihutavad autod, rekkad, kisavad lapsed, haukuvad koerad, undavad trollid.

///

Õudselt imelik tunne on muidu. Püüan kuulata, mida mu mõtted ütlevad, aga sees on vaikus. Mulle ilmselt pole veel ikka kohale jõudnud. Kurb on natuke ka, aga see vist on üleüldine kurbus. Peamiselt on ju siiski õudselt äge.

vanemdamisest* natuke

hoomamatu 7 Replies

Ma istun oma lapse voodi ääres juba ei-tea-mitmesajandat-korda ja mõtlen, kui väga ma seda vihkan. Vihkan! Mitte teda. Mitte seda, et mul on laps. Vaid SEDA. Seda lõputut istumist ja VÕITLEMIST. Ma pean temaga PIDEVALT võitlema ja see on nii faking kurnav. Ma vihkan seda. Ma ei taha seda teha. See tekitab minul stressi ja tekitab temal stressi. See on vastik ja see on justkui-lõputu ja see on pidev. Võitlus.

Kui ma üldse olen üritanud midagi algusest peale “õigesti” teha, on see uni ja magamine. Ma olen sellest ennegi kirjutanud, kui oluline on minu jaoks uni ja see, et mu laps ei peaks iialgi läbi elama unetute ööde ja unetuse palavat kohutavust. Ja ma olen omast arust teinud KÕIK, et asjad läheksid sujuvalt. Ma olen lugenud tonnides raamatuid, konsulteerinud, kasutanud oma tervet mõistust, katsetanud üht, teist, kolmandat. Ja ikka see ei tööta. Ikka ta ei maga. Ikka ma pean temaga VÕITLEMA.

Ja ma vihkan seda.

Vahepeal lasen ma asjadel lihtsalt minna. Löön käega. Olgu, sa ei taha magada, ära maga. Davai. Kui ta veel ei liikunud, sain ma teha seda. Nagu õpikud soovitavad – ära torma kohe tema juurde. Anna talle endale võimalus magama jääda. Aga nüüd ma enam seda teha ei saa, sest see on ohtlik.

Mu head sõbrad said umbes viis kuud tagasi vanemateks ja ma käisin neil hiljuti külas. Neil on imearmas tohutu juuksepahmakaga plika. Nunts. Äge. Ma küsisin, kuidas läheb.

“Tead, SÜNNITUST võiksin ma iga kell uuesti teha. SEE oli käkitegu. Aga keegi ei öelnud mulle, et igapäev NII KOHUTAVALT raske on.”

Ta ütles seda südamest ja ma nägin, et ta on kurnatud ja ma tahtsin vastu vaielda. Ma muidugi (eriti) ei vaielnud, sest kõigil on õigus oma raskustele.

Kuid ma võin ausalt öelda, et esimesed pool aastat oli käkitegu. Lumme kusta. Oh, muidugi oli kurnav ja väsitav ja ma ei maganud niikuinii, aga I got it. Ma teadsin, mida ma pean tegema. Ja kui ma ei teadnud, siis ma küsisin või vaatasin kusagilt järgi. Kõige jaoks oli lahendus. Muidugi ta nuttis, aga ma teadsin, mida teha.

Nüüd on mul tunne, et ma ei tea mitte midagi. Okei, lõunaunedega on alati jama olnud, nii kaua kui ma mäletan. Nendega ma olen kõike proovinud ja jõudnudki järeldusele, et ma ei tea mitte midagi ja tõenäoliselt pean ma lihtsalt need aastad ära kannatama, kuni ta kehal seda uinakut vaja on. Ja leppima, et ilmselt ei lähegi paremaks.

Aga ööd? Öödega oleme senini alati hakkama saanud. Ma saan aru, et ilmselt pole ma praegu eriti adekvaatne olukorda hindama, sest nagu ma kõigile värsketele ja tulevastele vanematele kinnitan: kõik läheb mööda. Ta kasvab sellest välja. Kõigele on lahendus. Ja need probleemid, mis need ka poleks, on ajutised. Ainult et sel hetkel, kui sa nende probleemidega maadled, tunduvad need igavesed.

Ja praegu tundubki mulle, et see on kestnud juba igavesti. Või vähemasti sama kaua, kui ta on seisnud. Sest, vaadake, ta lihtsalt SEISAB. Ja ei maga. Või roomab läbi une, äratab end üles sellega ja siis ajab end püsti ja enam ei maga. Ja ma ei saa lähtuda ühestki vanemdamisraamatu nõuandest, sest seal ei ole sellele olukorrale lahendust. On lahendused olukordadele, kus ta nutab või kus ta ei taha ilma sinuta magama jääda või misiganes. Aga keegi ei ütle, mida teha, kui ta lihtsalt TAHAB LIIKUDA. Tahab liikuda nii hullult, et ignoreerib kõiki märguandeid, et võiks natuke puhata.

Ainuke viis teda üldse magama saada ja magamas hoida, on teda jõuga kinni hoida.

Ja oi, kuidas ma seda vihkan. VIHKAN!

Ja tema vihkab ka. Siis hakkab ta nutma. Mina mõtlen: oh, jess, lõpuks ometi! NUTUGA ma oskan hakkama saada. Ja siis lõpetab ta nutmise ära ja on jälle lihtsalt üleval, oodates momenti, kui su käesurve väheneb ja et saaks end välja vingerdada ja hakata potentsiaalse enesetapuga tegelema.

Täna öösel oli ta lihtsalt oli kaks tundi üleval. Miski muu ei aidanud, kui tema kinnihoidmine. Sama kehtib lõunauinakute kohta.

Issand kui vastik see on.

Ja ma saan tegelikult ju aru, et Mila on supernumps djudette, temaga on tegelikult väga vähe probleeme ja ma ei peaks üldse vinguma. Või pigem peaksin tänama, et pole hullem. Aga vot, ma ei ole kunagi osanud suhtuda asjadesse nii, et “kellelgi teisel on veel hullem, järelikult olen mina õnnelik”. Kui teistel on hullem, elan ma neile kaasa ja püüan aidata, mitte ei tunne salajast kahjurõõmu, et vot kui hästi mul on.

Pealegi, oma püksid on persele ikka kõige lähemal.

OEH.

Vot nii. Nüüd ma lähen päästma oma last kindlast malesurmast (malekarp sattus käeulatusse) ja kunagi õhtul tegelen ma loosimisega ka. Ausalt!

*vanemdamine=parenting

Kallis Emiliana: seitse kuud

hoomamatu 4 Replies

Mu armas Miilur-Piilur,

eile said sa seitse kuud vanaks. See on üks, kaks, kolm, tuhat, seitse! Nii palju kuid! See on seitse kuud rohkem kui vastsündinu, näiteks. Seitsme kuuga jõuab näha kolme aastaaega. Oleks ehk isegi rohkem, kui talv oleks pihta hakanud, nagu ta tavaliselt selleks ajaks on. Aga praegu on veel lõputu sügis.

Viimasel elukuul… oeh, ma isegi ei tea, kust alustada. Kuu alguses tegelesid sa peamiselt istumise, roomamise ja kolmnurkasendiga. Ja siis ühtäkki – bäm! Sa tõusid püsti! Nüüd algab iga hommik nii, et sa lööd silmad lahti, teed: “Daa!”, keerad end neljakäpakile ja hakkad must üle ronima. Ikka kaugemale! Ikka sinna, kus on põnev! Kus saab ronida, end püsti vinnata, maailma näha! Su lemmiktegevuseks ongi praegu end millegi najal püsti upitamine ja siis seismine, patsutamine ja valjuhäälne olukorra kommenteerimine.

Ja siis sa kukud – kõmaki!

Nuttu, frustratsiooni, haigetsaamisi on viimastel päevadel meie majas palju. Sa kukud, sest ei jõua seista või ei oska end hästi istuli lasta või lihtsalt tasakaal kaob ära, ja see on normaalne. Aga see on ka nii kohutav! Su väike peakolu saab nii palju lopse päeva jooksul, et kuigi ma teen nalja, et sa oled dumb jock, hakkan ma varsti tõeliselt muretsema su aju pärast.

Vahepeal sa õnneks istud ka ja mängid rahulikult mingite oma asjadega. Juhtmetega näiteks. Või pudelitega. Või sokkidega. Või ajalehtedega. “Päris” mänguasjadega sa eriti ei viitsigi mängida, ikka huvitab sind tehnika või juhtmed – ühesõnaga, kõik keelatu.

Kuu keskpaiku sa ka roomasid hoogsalt, eriti kasside järele, aga nüüd oled sa otsustanud, et roomamine on tittedele ja eelistad seismist või äärmisel juhul neljakäpakil edasi vänderdamist. Õnneks liigud sa nii veel aeglaselt, nii et vähemalt selles osas on rahulikum hetkel.

Sel kuul tulid sul ka esimesed hambad. Jaa! Neid on mitu! Ja kõik jutud, millega mind varem hirmutati (“Oo, sa veel oota, kui tal veel hambad tulevad!”), on osutunud sinu puhul müütideks. Sa pole absoluutselt teistsugune. Sind ei häiri need hambad karvavõrdki. Peaasi, et rahulikult sul sügada-närida lastaks.

Lõpuks oled sa hakanud vaikselt nautima ka väljaskäike, maailm on nüüd huvitav, mitte enam suur, lärmakas ja hirmutav. Aga ainult teatud piirini. Ja magada sa õues jätkuvalt ei oska, aga see on täiesti okei, sest sa magad ideaalselt autos ja peaaegu-hästi kodus. Nüüdseks on sul päevas kaks lõunauinakut ja ideaalsetel päevadel suudad sa need mõlemad üle-tunni-ajased teha. Ideaalseid päevi on muidugi väga vähe. Väga.

Siis need ööd… on viimasel nädalal olnud kohutavad. Sa oled LIHTSALT ÜLEVAL. Lihtsalt. Ei nuta ega midagi, lihtsalt oled üleval. Kui ma sind just kinni ei hoia, siis hakkad sa kohe neljakäpakil roomama või end võrevoodis üles upitama. Seisad seal. Ja kukud – kolaki – peaga vastu otsaseina. Või noh, kukuks, kui ma sul seal kaua laseks üksi seista. Siis ongi nii, et mina olen üleval, sina oled üleval, kassid on üleval ja ainult su isa magab (neil kordadel, kui ta kodus on). Sel ei saa muidugi mina lasta sündida ja ma karjun natuke, et ikka kõik oleks üleval. Sest ma olen ilgelt tige. Ja mulle ei meeldi, et nii on. Et ma olen tige. Et sa ei maga. Et mina ei maga MITTE IIALGI. Anna mulle andeks nende kordade eest ja ma luban, et sa ei näe mind enam sellisena, KUI SA MAGAD. Niisiis, palun, maga! Või õigemini – sa võid ärgata, see on normaalne, sa jäädki vahepeal ärkama väga pikaks ajaks. Aga lihtsalt… jää magama tagasi.

Misveel-misveel…

Ahjaa! Paar aega tagasi tegid sa ka oma elu esimese nalja and it was totally adorable. Nimelt ronisid sa mulle otsa ja püüdsid mu nina hammustada. Kui ma selle peale kiljuma ja naerma hakkasin, vaatasid sa mind üllatunult, proovisid korra veel hammustada ja mu kiljumist taas nähes hakkas see sulle lõbu pakkuma. Tegid: “Hõõ! Hõõ!” (sellist natuke evil laughterit) ja ründasid taas mu nina, ise vahepeal naerda kõkutades. Nüüd teedki sa seda nalja aeg-ajalt ja see on nii äge.

Ja siis sa väsid ära, paned pea mulle õlale või kõhule ja oled niimoodi natuke. Mis on vist kõige armsam asi maailmas.

Sa oledki kohutavalt armas. Võiks lausa öelda, et kõige armsam. Ja ma ütlen seda sulle iga päev, kui väga ma sind armastan ja ilmselt rikun ma su totaalselt sellega ära (ütleksid vana kooli inimesed), aga mind ei huvita. Ma tahan, et sa teaksid seda – et siin maailmas on vähemalt üks inimene, kes armastab sind täpselt nii, nagu sa oled. Tingimusteta ja lõputult.

Sest igal inimesel on üht sellist inimest maailma vaja.

Luba ma olen sulle see inimene.

Armastades,

emme

töötamisest

hoomamatu 13 Replies

Minu ja Naabrinaise üks lemmiknaisi hetkel poliitikas on (loomulikult) Kaja Kallas. Ma olen pikka aega juba plaaninud kirjutada sellest, kuidas me kannatamatult ootame tema emaks saamist. “Jaa, eks varsti ole näha, kas Kaja Kallas sulle ka TEGELIKULT meeldib,” oli Naabrimees Naabrinaisele öelnud, kui nad teda raadios rääkimas kuulsid.

“See näitas, kui hästi ta mind tunneb,” ütles Naabrinaine. Sest lisaks sellele, et me kannatamatult ootasime, et ta emaks saab (just lugesin, et vist juba saigi, palju õnne!), ootame me veel rohkem, millal ta tagasi tööle läheb. Nimelt usume nii mina kui Naabrinaine, et naine võiks ja peaks pärast emaks saamist ka tööd tegema (PS! Sellesama postituse all on Kaja Kallas ka kommenteerinud, muide!). Õigemini – on täiesti okei, et on naisi, kes jäävad koduseks ja seda tahavadki, arvan ma. Aga kui nad tahavad tööd teha, siis peaks see olema igati tervitatav ja ühiskond ei peaks seda hukka mõistma.

Niisiis, nüüd me ootame, et Kaja Kallas tööle tagasi läheks ja ma ootan põnevusega, kuidas see meediasse jõuab.

Ma saan aru, et mul on vedanud. TEOREETILISELT ei takista miski mind ka praegu juba tööd tegemast, sest mul on õnn omada oskusi, mida ma saan ka kodus rakendada ja nii midagi kasulikku ära teha. PRAKTILISELT ei ole ma peale blogimise (mida ma olen vahepeal võtnud religioosse pühendumusega, kuigi keegi selle eest mulle raha ei maksa) (MIKS keegi mulle selle eest juba raha ei maksa?!) suutnud ühtegi mõistlikku asja produtseerida. Ma TAHAN nii hullult tööd teha, aga mulle tundub, et mu aju on täiesti mannastunud. Ma ei suuda ega oska keskenduda.

Titt on loomulikult imeline. Mida aeg edasi, seda rohkem ta iseendaga hakkama saab ja tegelikult on mul arvuti taga istumise võimalusi küll ja veel. Tema roomab mööda põrandat mu silma all ringi ja teeb oma titeasju (näiteks viskab sinist pardikest ja roomab sellele järele). Mina võiksin sel ajal teha arvutis tööasju. Shoulda, coulda, woulda. Ma ei saa ainult aru, kuidas ma peaksin oma aju juhtmed ümber tõstma, et seda osata.

Nimelt on käsil mitu ilukirjandusprojekti ja ühele on isegi väline tähtaeg – mul peaks olema mitu peatükki jaanuariks olemas. Kui see ettepanek tehti, mõtlesin ma natuke ja võtsin selle vastu. Siis: tühjus. Mu aju oli TÄIESTI tühi. Ma ei suutnud isegi sünopsist või luukere loole välja mõelda, saati siis seda kirjutama hakata. Mitu päeva piinlesin ma kuskil Põrgu alumistes ringides ja olin täiesti veendunud, et mu ajumanna ei hakka enam kunagi tööle. Lõpuks tuli ka Idee. Puhh! Varem oli nii, et kui Idee oli olemas, siis oli suurem töö juba tehtud. Kirja panemine ei valmista(nud) mulle enam viimasel ajal mingeid raskusi. Öeldakse, et mingi oskuse omandamiseks tuleb 10 000 tundi seda harjutada. Paistab, et kirjutamisega on mu 10 000 tundi täis saanud. Ma ei ütle, et kirjapandu oleks mingi fabuloosne suurteos, aga tehniliselt suudan ma kirjutada täiesti talutavaid asju, ilma sellega väga palju vaeva nägemata. (Disclaimer: loomulikult näen ma vaeva. Toimetamisprotsess võtab harilikult kolm korda kauem kui kirjapanemisprotsess.)

Aga ma ei ole suutnud hakata seda Ideed isegi otsast realiseerima. Üks asi on see, et mulle tundub, et mul pole üldse aega. Ma tahaks, et mul oleks kirjutamiseks vähemalt kaks tundi. Sellest esimesed pool kuluvad aju ümberlülitamisele, tund kulub kirjutamisele ja viimane pool kulub kirjutatu ülelugemisele ja esialgsele kiirtoimetamisele. Päristoimetamine toimub niikuinii alles mõni päev hiljem. Aga seda kahte järjestikust tundi, kus mind miski ei segaks, ju praegu ei ole. Laps läheb magama kell 20 ja SIIS need paar vaba tundi on, aga SIIS tundub mulle, et ma olen ära teeninud ühe kokanduspooltunni, ühe söömis- ja sarjakolmveerandtunni, ühe veiniveerandtunni ja siis ma lähen proovin järgmised kaheksa tundi magada. (Harilikult feilin.)

Ma tean, et ma peaksin teoretiseerimise ja vingumise asemel lihtsalt hakkama tafiks mutiks (nagu Naabrinaine) ja lihtsalt TEGEMA. Sest seda luksust keskenduda ei tule ilmselt niipea, järelikult pean ma õppima, kuidas teha asju siis, kui ma neid saan ja kasvõi viieminutiliste otsade kaupa. Aga kuigi ma ei ole enam viimased aastad uskunud sellise asja olemasolusse nagu “Vaim” (see, mis “peale” tuleb väidetavalt) ja olen hoopis öelnud, et kõik on kättevõtmise asi, siis praegu mulle tundub, et on suisa võimatu mingit loometööd teha viieminutiliste juppide kaupa, hajevil, üks silm titel, teine ekraanil. Päriselt, kas see on võimalik? Epp kindlasti ütleb, et on. Manona ilmselt ka. Merle Liivak tõenäoliselt ka, sest nemad kõik on saanud ja saavad edaspidigi tittede kõrvalt loometükke teha. Miks siis mina ei saa? Või õigemini, miks ma juba ei proovi ja muudkui vingun sel teemal?

Mulle tundub, et kui ma saaksin näiteks nädal aega järjest 6 tundi öösel magada ja päeval last tunniks ajaks kellegi teise hoolde usaldada, et siis hakkaks mu aju natuke paremini tööle. Ma tean, et mul pole enam seda noore ema hektilise elu vabandust ja et ma peaksin juba harjunud olema, aga ma ei ole. Ma olen ikka kurnatud, mannaaju ja konstantselt hädas, suutmata kõiki neid asju, mis ma tegema pean, päevadesse mahutada. Ja ma ei saa enam oodata ja loota, et VARSTI läheb paremaks. Et kui ma imetamise täiesti lõpetan. Et kui ma rohud jälle saan. Et kui see rõve igemepõletik ükskord lõppeb ja ma jälle selgelt näen. Et kui ma lõpuks saan kasvõi kaks ööd järjest magada. Et kui Abikaasa on kauem kodus kui ühel päeval nädalas. Et kui ma siit hullumajast lõpuks Oma Koju saan. Et kui…

Alati on midagi, mis justkui segab. Alati.

Ja samas… kui mul oleks töö, mida ma võtan hinge ja kirega, aga see töö oleks kontoris (või Riigikogus või koosolekusaalis või laboris või operatsioonisaalis), kuidas ma SIIS veel saaks? Järelikult – vingumine jätta ja töötada! Sest kuigi mul pole lapsehoidja-luksust või päeval kellegagi lapsekasvatamise jagamise luksust, on mul ometi ju kodus töötamise luksus. Ja sajad, ilmselt isegi tuhanded naised suudavad sedasama teha lapse kõrvalt, kordi hullemates oludes, järelikult pean ka mina suutma. Right? Right?!

Sest peamine on ju see, et ma TAHAN tööd teha. Ei, mul on seda VAJA. Sest ilma manna lämmatab mu.

(Ja ma nii hullult kardan, et ma ei oska enam. Et ma ei oska enam MITTE MIDAGI.)

Kuus kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Emiliana,

täna said sa kuue kuu vanuseks. Pool aastat tagasi samal ajal magasid sa oma ilma sündimist välja ja mina vaatasin sind ja mõtlesin, et üldse pole teistsugune tunne.

Tänaseks, lõpuks, on see “teistsugune tunne” kohale jõudnud. Ma ei suuda enam meenutada, mis oli enne sind. On asju, mida ma nüüd palju paremini mõistan. Juba see, et ma näen, kuidas sa seda maailma selgeks õpid ja kuidas asjad, mis mulle on tundunud alati enesesmõistetavana, sulle tohutult väljakutset pakuvad, juba see on mu maailmapilti nii palju avaranud. Ma ei suuda uskuda, et ma ise olin kunagi samasugune – või et kõik inimesed olid.

See on jätkuvalt imeline, kuidas sa suudad olla pidevalt nii rõõmus. Kuidas sa ei pea vimma. Meil võivad olla kohutavalt rasked ööd, aga hommikul sa ärkad ja naeratad mulle ikka oma põselohkudega meganaeratust, kuigi ma alati kardan, et sa võibolla peaksid olema minu peale vihane. No näiteks sellepärast, et ööd on nõmedad ja öösiti ärkamine veel nõmedam ja et mina olen eriti nõme, et ma sind selle juures eriti aidata ei oska. See on võibolla üks esimesi suuri õppetunde, mida sa oma kohalolekuga mulle õpetama oled asunud – armastatud inimeste peale ei tohi pikalt viha kanda. Sest sul on neid vaja – eluks, õnnelik olemiseks. Jah, armastatud inimesed võivad küll teinekord ilgelt närvi ajada ja sa võid nende peale vihastada, aga andeks andmine on võti.

Kuigi sina veel nii ei mõtle. Sina teed asju instinktist ja sa teedki asju alati õigesti.

Viimane kuu on olnud taas murranguline. Su liikumisrepertuaari on lisandunud roomamine, mis tähendab, et leboaeg on ametlikult läbi saanud. Enam ei mingeid mõnusaid hommikuid, kus me kahekesi voodis hängisime. Nüüd on vaja varakult tegudele minna! Sinu tekk on ammu jäänud kitsaks ning kannab nüüdsest lihtsalt stardipunkti ülesannet. Panen su tekile, siuh! pöörad sa kõhuli ja off you go, avastama imelist maailma. Eriti põnev on ajakirjariiul ja issi seljakott, mille erinevaid klõpse, klappe, paelu ja lukke sa tähelepanelikult uurid, vahepeal maitsed ja, kulm kortsus, selgeks püüad saada. Veel meeldib sulle end mänguasjakasti najal üles upitada ja sealt põnevaid leide haarata. Vahepeal oli sul patsutamisfaas, mis tähendas, et sa tagusid kätega vastu põrandat, plekist karpi või lauaplaati ja olid ise seejuures nii hullult rõõmus. Ja kassid! Oo, kassid! Kui põnev on neid jälgida, kui põnev nende poole roomata, kui põnev neid masseerida ja silitada. Kassid on muidugi juba õppinud, et kui sina lähened, on targem põgeneda, aga see sind ei peata.

Sa oled hakanud palju rääkima, ka seltskonnas. Üleüldse on nii tohutult tore näha, et sa muutud aina sotsiaalsemaks. Ükspäev käisime LMi sünnipäeval ja mingi hetk sa avastasid enda jaoks Naabrinaise. Sa seisid tal süles, sirutasid käsi ta näo poole, näol hämmeldunud naeratus: “Veel üks inimene! Naine! Naljakas!” Ja kui LM sind kallistama tuli, võtsid sa ka selle žesti malbe naeratusega vastu. “World, you seem to please me at the moment.”

Sus on rohkem kangust, kui minus ja su isas kokku. Mähkmevahetus või riietumine on muutunud kohati praktiliselt võimatuks. Sind on võimatu hoida selili, mis tähendab, et ma olengi nüüd ära õppinud, kuidas mähetada-riietada kõhuli last, kes üritab samal ajal roomata. Ikka kaugemale, ikka eemale! Sa üritad ka söömise ajal roomata, mis teeb selle protsessi veelgi raskemaks, aga vähemalt lusikad ja püreed pakuvad sulle piisavalt huvi, sel ajal sa roomata (enamasti) ei ürita.

Sel kuul hakkasid sa ka istuma ning erinevad asendid istumise, roomamise ja põlvedel kiikumise vahel sisustavadki su päevi. Vahepeal toetad sa end ühele käele ja poseerid, vahepeal ristad sõrmed ning toetad lõuakese kätele. Ja sa oled nii-nii nunnu. Kõige nunnum. Absoluutselt.

Ja veel meeldib sulle suhelda kurku kuristades. Niiviisi põrised sa pikalt-pikalt, vahepeal ringi vaadates, aga peamiselt siiski silmsidet otsides. Teinekord kurisen ma sulle vastu, sa ootad, kuni ma “kõne” lõpetan ja jätkad siis ise. Selliseid “dialooge” peame me.

Magamisest peaks sinuga pikemalt rääkima. Äkki lepiks kokku, et need öised sõjad nüüd lõppevad? On küll suurepärane, et sa vahepeal suudad hommikul üheksani magada, aga sellest pole suuremat abi, kui sa näiteks neljast viieni üleval oled. Ööd ja pimedus TUNDUVAD õudsed, aga tegelikult need ei ole. Sest me oleme ju siinsamas. Sa võid rahulikult edasi magada, ma olen sust vaid paari meetri kaugusel. Ausalt. Ja sa ju oskad tegelikult suurepäraselt magama jääda, viimased õhtud on läinud nii, et ma lasen tule ära, laulan unelaulukese, panen su voodisse ja sa jäädki magama! Kohe! Ilma protestideta, ilma jutustamiseta, ilma edasi mängimiseta.

Imelist on muidugi tohutult palju rohkem, kui mitte-imelist, aga sellest mitte-imelisest ei saa ka mööda. Aga ära saa must valesti aru – ma mõistan sind. Ma saan aru, päriselt. Ja ma üritan aidata, palju ma saan ja oskan.

Ja ükskord, kui ma olen näiteks nädal aega järjest saanud – no fantaseerime siinkohal – magada umbes seitse tundi, usu mind, siis sa saad aru, miks on hea, kui emme magada saab. Sest kui sa arvad, et praegu on su emme täitsa ookoo, siis oota vaid! Sa pole veel pooltki näinud!

Armastades,

sinu emme

sekkumisest

hoomamatu 10 Replies

Merepäevade ajal seisin limpsijärjekorras, minu taga seisid väike plika ja tema ema.

“Mida sa juua tahad?” päris ema kannatamatult.
“Piima!” teatas laps nii-ii armsalt.
“Näh! Ei saa piima praegu! Näed ju ise, mis siin müügil on! MIDA sa juua tahad?!” käratas ema.
“Piima…” teatas lapsuke nõutult ja ehmunult.
“No ei saa piima, ma ju ütlesin! No vaata, siin on kalja, vett, kokat… Mida sa tahad?”
“Kokat.”
“Näh, miks kokat?! Võta vett parem!”
“Kokat…”

See olukord ajas nutma ja naerma korraga. Ma nii hullult üritasin mitte tunda seda vastikut üleolevat tunnet. Teate ju küll, see tunne, et no MINA küll nii ei teeks… või et MINA teeksin nii palju paremini! Sest see pole minu asi ja tegelikult pole mul ju aimugi, kuidas ma ise käituks. See merepäevadel nähtud stseen oli ühtaegu jah naljakas ja kurb, aga ikkagi suhteliselt ohutu. Küllalt on aga olukordi, mis tunduvad piiri peal olevat. Kui sa näed endast väljas last ja ema teineteise peale karjumas, ema näiteks last käest kiskumas, kes hüsteeriliselt nutta karjub. Või näiteks nägin Stromkal, et just kõndima õppiv laps kukkus. Niimoodi hästi haledalt, käis kopsti üle oma jalgade ja jäi õnnetult, käed-jalad laiali lamama. Oh ma tean seda kehakeelt! See hetk, kui laps kangestub, sest sai haiget, see mikrosekund vaikust enne seda, kui tuleb suur-suur nutuhala, sest nii valus oli ju! Ema seal kõrval kiskus lapse kättpidi püsti, käratas peale ja üritas endast väljas last, kes meeleheitlikult tahtis ema kaissu, klammerdudes jalgade külge, endast eemale peletada ja kärusse suruda. Mul süda murdus miljoniks ja ma pidin endale meelde tuletama, et SEE POLE MINU ASI. See ei ole minu asi, kuidas teised oma lapsi kasvatavad.

Aga oi kuidas MA ISE teeksin nii teistmoodi…

Ma üritan endale pidevalt meelde tuletada, et see mida näen mina või mõni teine suvaline inimene tänaval, ei ole kogu tõde. See on hetk nende elust, mul pole aimugi, mis on eelnenud või mis järgneb. Keegi ei suuda olla alati täiuslik vanem ja keegi seda ei nõuagi. Kõigil on halbu hetki. Olen olnud ka teisel pool… juba.

Käisime Andraga Pikakari rannas. Andra tormles merre viimaseid suveujumishetki püüdma ja mina jäin titega kaldale päikest ja värsket õhku nautima. Ühtäkki läks Mila täiesti endast välja. TÄIESTI. Ma ei saanud absoluutselt aru, et mis lahti, ainus, mis ma oskasin arvata, oli see, et kogu see olukord – pikk rännak mööda Paljassaare teed (vt ka tohutu lärm, kihutavad rekkad) oli olnud niigi juba stressirohke ja tal lõi lihtsalt kaane pealt. Ma tegin kõik, mis oskasin, kõik, mis tavaliselt sellises olukorras aitab – aga ei aidanud miski. Hakkasin just läbi häda üritama siis teda rinnale panna, kui nägin – persse. Mingi faking baaba. Läheneb, seletab midagi vene keeles ja samas NÄEB, ET MA ÜRITAN LAST IMETADA. Saatsin ta pikalt ja olin veel mitu päeva täiesti šokis. Sest MIS MÕTTES sa tuled “appi”, kui sa näed, et noor ema on imikuga hädas ja üritab talle ilmselgelt kõigi jaoks ebamugavas kohas rinda anda? Ühest küljest mulle meeldib teada, et on inimesi, kes sekkuvad, kui kuulevad tite hädakisa või vähemalt lähevad uurima, et teda ei tapeta, aga no kurat, kui sa näed, et ema ja imetamine jne, siis tõmba tagasi!

Aga siiski on mingid olukorrad, kus on tunne, et peaks sekkuma. Et kui ma ei sekku, siis see võib lõppeda kohutavalt halvasti. Ning siis tuleb üle saada sellest tundest, et pole minu asi ja sekkuda. Nagu öeldakse: it takes a village. Ja kui muu ei aita, siis tuleb mõelda, kumb on hullem: potentsiaalne võimalus saada sõimata teiste eraellu sekkumise eest või võimalus, et juhtub midagi kohutavat ja sa pead edasi elama teadmisega, et sa oleksid saanud midagi teha, aga sa ei teinud.

Täna oli mul selline olukord. Või mis – olukord! Terve päev kulus sellele. Detailidesse ma laskuma ei hakka, sest ma ei saa, aga mul oli pikk vestlus Lasteabi nõuandetelefonile vastanud sotsiaaltöötajaga, ma ise olin lõpuks täiesti higiseks jooksnud ennast ja tundsin, et olen vaat et enda tite hooletusse jätnud ja mängus oli ka politsei, kelle abiga olukord lõpuks ka lahenes. Praeguseks. Ja nüüd ma ei saa magada, sest… Sest mul on tunne, et ma sekkusin teiste inimeste eraellu. Et äkki poleks pidanud. Siis olen ma vihane, et üldse mind sellisesse olukorda pandi. Ma olen vihane, et keegi appi ei tulnud, nägijaid oli teisigi. Ma olen hirmul, sest ma kardan, et see pere haub kättemaksu või vähemalt ootab mind nurga taga suur sõim. Ja siis olen ma segaduses, et kas ma tõesti üldse oleks pidanud. Et äkki polnud asi nii hull üldse…

Lasteabiga rääkisime muuhulgas ka sellest, kui väga lonkab Eesti seadusandlus neil puhkudel. Et sisuliselt on kaks varianti: kas võtta lapsed ära või mitte midagi teha. Aga asi pole ju alati nii must ja valge! Vahepeal on võibolla lihtsalt vanematel natuke abi vaja. Natuke nõustamist. Sest ma saan nii hästi aru sellest, kuidas selle konkreetse pere lugu võis käia, ma suudan seda ette kujutada (mitte et see oleks vabandus oma laste ohtu seadmisele) ja ma SAAN ARU. Ainult et mina ei saa midagi teha. Peale politsei kutsumise ja lastekaitsesse teatamise. Aga ma tunnen, et ma olin liiga invasiivne. Et oleks pidanud olema mingi kolmas variant, kuidas seda konkreetset olukorda – kus polnud mängus näiteks füüsilist vägivalda – lahendada.

Ja ma olen kurb. Ja mul on neist lastest nii kahju. Ja ma olen pahane. Ja hirmul.

Ja kuigi selle pere ja meie olukorrad pole päriselt võrreldavad, on mul siiski ka siuke vastik üleolev tunne…

…et mina olen siiski hea ema.

the end of an era

hoomamatu 8 Replies

On olnud täiesti hullumeelne nädal. Ma täpselt ei saa aru, miks, sest kui hakata asju ritta seadma, polegi ju nii väga hull, aga mul on tunne, nagu ma oleksin tsentrifuugist läbi käinud.

Kõige olulisem juhtumine, või noh, elumuutus, on aga see, et Naabrinaine kolis ära. JA MAJA ON TÜHI.

Ma saan aru küll, et kolis TEMA, mitte mina, see tähendab, et mitte mina ei peaks tundma kolimisstressi. Liiatigi tuleb olla aus ja tunnistada, et MINA ei kolinud üldse. Ma ainult laenasin oma meest neile kolimisele appi, ise samal ajal lastega (jah! neid oli mitu!) kodus hängides ja haigutades ja kurtes, kui väsinud ma olen. Ja siis olin ma täna veel kolimisele nii palju abiks, et söötsin last, kuni mees asju tassis ja siis seisin tähtsa näoga Naabrinaise selja taga, kui tema köögikappe värvis ja teavitasin teda kõiksugustest olulistest arvamustest, mis mul sel hetkel parasjagu olid. Näiteks, et kaminasimsid on lahedad ja et mulle meeldib punane värv.

MOST HELPFUL FRIEND EVER.

Ja siis sai see päev koos selle tegevusrohke nädalaga läbi ja ma läksin magama ja ei jäänud magama ja šokk saabus.

Persse. Naabrinaine elab Nõmmel. NÕMMEL! See on minust 12,1 kilomeetri kaugusel. See on täpselt 12,1 kilomeetrit kaugemal kui varem. Me küll leppisime kokku, et me teeme KÕIK selleks, et vähemalt kord nädalas näha, sest muidu on kõik pekkis (ja järgneb surm, teate ju küll), aga mul on nii õudne tunne. Et teda nüüd enam ei olegi.

Noh, okei. Terve suve veetsid nad niikuinii peamiselt oma linnalähedases residentsis ja neid siin enamasti ei olnudki. Aga suvi oli suvi, siis polnud meid ka siin eriti. Ja okei, niikuinii läks ta ju just täiskohaga tööle tagasi, mis tähendab, et tal ei olegi eriti aega, AGA IKKAGI!

Ma pole vist kordagi selgitanud, kust ma Naabrinaise välja võlusin. See kõik algas… hmh, nojah, ma ei mäletagi. See oli mingi suvi, see oli ilmselt esimene suvi, mis me koos olime Abikaasaga, no siis mingi kolm aastat tagasi ehk. Naabrimees nimelt on Abikaasa sõber ammustest aegadest. Me käisime neil maal külas ja sellest külaskäigust mäletan ma vaid, et neil olid superlahedad diivanid ja tugitoolid, samast komplektist, mis see mu üks tugitool on, ja ma lubasin need ära ärida. Ja et me käisime Naabrinaisega saunas ja toimus InstaConnect (TM) ja ma teadsin, et ta on täiega minu inimene. Aga siis tuli elu ja meie olime ju Tartus edasi ja nemad ikka siin ja me nägime tähtpäevadel (näiteks siis, kui LM oli just sündinud) või muudel täiesti juhuslikel puhkudel.

Kuni – bämm! Tulin seda karbikorterit vaatama ja selgus, et Naabrid (see on nüüdsest nende ühine perekonnanimi, ma arvan, et nad võiksid nimemuutust taotlelda) olid just saanud pisikese sahtli üle koridori AND THE FUN BEGAN.

Ma üldse ei kujuta ette, et ma oleksin suutnud kogu selle rasedussaaga ja tite saabumisega hakkama saada, kui Naabrinaist ja tema joovastavat mõju poleks olnud. Ja mu elu (ja sarkasmisoon) oleks nii palju tühjem ilma temata. Lisaks on juhtunud see imeline asi, et ma enam ei kardagi lapsi ja ma suutsingi kohe mitu tundi LMi ja DMiga kahekesi veeta, titt kaenlas. LM lõbustas end mänguga, kus ta pigistas silmad kinni ja tatsus voodist seinani ja siis jälle tagasi, dramaatiliselt madratsile viskudes. Paar korda mul küll süda seiskus, sest ta tee peale jäi söögilaud…

Ja siis rääkis DM mulle pikalt-laialt, miks talle meeldib “Kättemaksukontor” ja mul süda heldis. Nad on ikka nii numpsid ju!

Numpsid, kes elavad nüüdsest Nõmmel. 12,1 kilomeetri kaugusel.

Aga et mitte muutuda üleliia dramaatiliseks, siis vähemalt… Oh, ma ei teagi. Ma tahaks öelda, et nad inspireerisid meidki oma kodu hakata otsima, aga see pole päriselt tõsi. Mina olen oma kodu otsinud 2006ndast aastast alates ja vahepeal langes see päevakorralt sel lihtsal põhjusel, et ma veetsin suure osa oma ajast olles töötu või saades nii vähest palka, mis ei aitaks mind kodulaenu osas üldse. Ja nüüd? Nüüd olen ma ju töötu. TÖÖTU. Ehk siis ma võin ju unistada kodust, mis poleks kast ja mis oleks oma ja mil oleks plusse rohkem kui miinuseid*, aga tõsiasi on see, et mõte kodulaenust hirmutab mul kõhu kinni ja lahti samaaegselt, sest mul pole õrna aimugi, mille eest ma toidan end ja oma last järgmisest septembrist alates. Ja Mart Laari peale ju kah loota ei saa.

ENIHUU. Mu mõtted on hajevil ja mul on pidevalt tunne, et ma peaks oma elu nüüd lõpuks korda tegema nagu sassis vannitoariiuli ja get my act together. Näiteks hakkama päriselt tööd tegema. Et nagu meelde tuletada, mis tunne see on. Aga mu peas on pidevalt mingi lärm ja ma ei suuda sellega hakkama saada, üldse. Ma tahaks istuda päevad läbi voodis või siis köögileti taga ja juua Naabrinaisega veini ja rääkida kummitustest, elusolemisest ja sellest, millest tited mõtlevad, aga nii üks kui teine variant on peaaegu võimatu või vähemalt komplitseeritud JA JA JA. Mu aju karjub mu peale.

Ja ma olen halb sõber, sest ma isegi ei läinud kappe värvima.

Ja ma igatsen LMi!

Pekki küll noh.

Kas ma peaks Naabrinaist hakkama Nõmmenaiseks nüüdsest hüüdma? Nõmmetar? Nõmmur? Nõmps? Nõmmuti? Nõmmuutur?

—

*Miinuseid nimelt on ALATI. Aga kui sa oled ise valinud, siis sul on kergem nendega elada.