Tag Archives: home improvement

Koristamisest

Argielu 6 Replies

Kuidagi läks nii, et homme tulevad Savvusanna Sõsarad ehk nunnupallid Lisette ja Heidi minukale ja meil on plaanis mu korteri suurpuhastus.

Käisime just Milaga koeraga jalutamas ja ka päeval arutasime seda pikalt. Mila on mega rõõmus selle üle ja väga valmis kõike ette võtma. Mina? Not so much, sest mul on MEGA raske abi vastu võtta. Aga ma olen aru saanud, et esiteks olen ma läbi põlenud, teiseks mu sõbrad armastavad mind ja tulevad siia mind mitte hukka mõistma, vaid aitama ja kolmandaks saab see olema ilmselt tõesti ka tore.

See pole esimene kord, kui ma olen pidanud endaga võitlema, et koristamise osas abi vastu võtta. Mäletan üsna häguselt veel Nõmmel elamise aega, kui olime ilmselt juba Mila isaga lahus, aga veel polnud A. sisse kolinud ja oli see üks tuba, kuhu olid ladustunud kõik asjad ja neid aina ladustus juurde. Siis tuli mulle appi Mallu (koos vist Naabrinaisega?) ja nad aitasid mul koristada LIHTSALT SEETÕTTU, et nad nägid, et ma olin hädas ja mulle tundub, et mingitele inimestele meeldib koristada?

Igal juhul liitus Heidi homse projektiga alles täna enne “Kikimooride” salvestust, kui ta kuulis, et meil selline asi plaanis ja ma üllatuslikult sain teada, et talle ka meeldib koristada. Mila selgitas seda mulle väga loogiliselt, et tallegi meeldib koristada kõikjal mujal, välja arvatud enda kodus, sest, and I quote, “Mujal sa koristad ära ja selle puhtuse hoidmine pole sinu vastutada. Kodus on. Nii palju raskem.”

Ma püüan enda jaoks homseks luua mingit süsteemi peas. Näiteks olen välja valinud asjad, mida ma suudan ja tahan teha. Nendeks on elutoa laua korrastamine, riiete ja muude asjade sortimine (prügi-annetus-pessu), võibolla isegi juba pestud pesu lappimine ja kappi panek, köögileti korrastamine jne – ühesõnaga, kohad, mis vajavad mu pilku, et aru saada, mis mu paljudest asjadest on mulle tähtsad alles jätta ja sorteerida. Kõik muu pean ma usaldama oma koristushullude ATH-diagnoosiga sõsaratele, ja ma veenan end, et see ongi kõik ok.

Sest tegelikult ju on. Jah, mul on raske abi vastu võtta, aga oma läbipõlemises olen ma viimased umbes kolm aastat tegelikult opereerinud väga piiri peal. Nii, et kaetud on vaid esmavajadused. Nii, et ma püsin vaevu elus. Nii, et viimati nägi see korter tolmuimejat ilmselt veebruaris, kui käisin tööreisil ja mu ema oli siin Milale toeks ja toevabadel aegadel ta koristas. Mhmh, saan aru, et on raske ette kujutada, et keegi elab nii, et ei ime tolmu kui mitte iga päev, siis mitte isegi iga nädal, aga ma ausalt kasutan harja vähemalt.

Aga läbipõlemise teema on reaalne. Ma olen kolm aastat tulnud kaosekoju, kus on peamine tähelepanu läinud sellele, et saaks kuidagigigigigi lapse teemad aetud. Ja harilikult pole saanud need aetud ja me alustame igal hommikul uuesti. (Märksõna: autistic burnout, ja ma kirjutan veel sellest kunagi.) Aga praegu oleme me nii palju paremas kohas, eriti arvestades, et mind koondati ja ma olen saanud natuke hingata ja oma elusuunda sättida ja mul ei ole enam põgenemisvarianti tööle. (Töö oli ikka mu happy place, vähemalt oktoobrist 2023 kuni selle aasta alguseni kuniks sain närvipõletiku.)

Vaatasin just YT videot pealkirjaga “Just Clean Your House” ja see ajab naerma ja paneb mõtlema samaaegselt. Sest jaa, ma ei ela muidugi mingis rämpsuhunnikus, aga jaa, minu puhas on kellegi teise rämpsuhunnik. Mul on lihtsalt nii palju asju vaja sortida ja teha ja näiteks ei ole suutnud ma puhast kuivatist tulnud pesu ära lappida nädalaid ja see on olnud üks mu põhilisi läbipõlemise väljundeid. Et ma lihtsalt ei suuda. Ma ei tea, mis on see blokk, aga ma ei suuda.

Ma parema meelega riputaks üles maale ja riiuleid, kinnitaks juhtmeid ja istutaks ümber taimi ja remondiks mingeid asju, mis ootavad kodus remontimist (täna vahetasin prill-lauda!), kui et kraamiks (mis eelneb koristamisele). Aga kui mul homme on kaks sõsarat majas, siis ilmselt me saame palju tehtud ja peamine on ka see, et Mila on nii pardal. “Kui sina ei ole nõus seda abi vastu võtma,” ütles ta mulle täna, “siis see juhtub igal juhul. Sest mina võtan selle abi vastu.”

Pöörane, aga nii minu puhul jätkuv asi – kogu see kraamimine ja koristamine. Annan teada, kaugele jõuame (sest Lisette tahab vist iga taldrikut eraldi pesta ja mida Heidi ATH täpselt plaanib, ma ei teagi, aga saab olema huvitav). Mul on lihtsalt lootus, et Lada on tšill, saan altari, elutoalaua ja miskit veel ehk sätitud ja kui keegi Mila toaga saab hakkama, oleks jackpot.

Ahjaa, kuna pilti ei viitsi panna, siis ikka selle suve lugu ka siia.

kodumajandusest

Argielu 2 Replies

Liis kirjutas segadusest ja ma jäin mõtlema. Täna on hea selle üle mõelda, sest eile ma tegin jälle buldoosermeetodit (kõik, mis põrandal laiali, harjaga kokku ja prügikottidesse), kõrval Mila, kes IGA ASJA kohta ütles, et see on talle eluliselt vajalik mänguasi. Aga no lõpuks saime ikka kolm kotti kokku ja süda on natuke rahulikum jälle.

Nüüd võiks aknad ka ära pesta, oleks veel rahulikum olla.

Kuni järgmise korrani.

Sõnaga, mõtlesin selle üle, et Liis on üks inimene, kelle juurde minnes ma tunnen end nagu kodus. Ma ei ole kunagi pidanud tema kodust segadust millekski eriliseks ja ma ei tuleks selle pealegi, et sellele kuidagi viltu vaadata. Sest, noh, enamiku ajast on tal ikkagi vist väiksem segadus kui mul, aga samas, kes teab…:)

Aga peamiselt ikka seetõttu, et ma tean – nagu ta ütles, need inimesed, kelle kodud on nii korras, et põrandalt võib süüa – enamasti neil inimestel on abilised. Neil kas ongi rohkem vaba aega või neil on partnerid või ämmad või Galinad, kes aitavad. Sest näiteks, kui jätta kõrvale fakt, et ma olengi kohutavalt laisk, siis üldiselt on mu päevad sellised, et jõuame Milaga koju 17 paiku, juba kohutavalt väsinud (2h commute’i iga päev pole naljaasi), siis tuleb süüa teha, siis sööme ja juba ongi vanni- ja tuduaeg. Nädalavahetused on üle ühe, kui mul on “lapsevaba” aeg, siis ma harilikult kasutan seda aega magamiseks ja/või töötamiseks ja/või sõpradega kohtumiseks. Mitte üheski listis pole koristamine prioriteediks, pigem ma teen seda sellistel päevadel nagu sel nädalal, kui ma pean niikuinii lapsega kodus olema ja kiired tööasjad on selleks päevaks tehtud ning õhtusöögi valmistamiseni on veel aega.

Vahepeal ma mõtlen, et seni, kuni mul pole veel siiski oma Galinat, peaks ehk tagasi pöörduma selle eksperimendi juurde, mida ma kunagi Nipiraamatu tarbeks tegin. No et prooviks jälle Flyladytada, äkki mõikab. Aga samas tundub kogu see koristamise asi nii kohutavalt tüütu ja tegelikult teeb Mila igapäevaselt ise päris palju juba, ta lemmikuks on tolmuimemine, nii et praegu on eesmärgiks osta elektrilise harja asemel siiski normaalne tolmuimeja ja elu peaks jälle maagiliselt paranema.

Kodumajandusest veel rääkides, on mingeid asju, mida ma teen alati suurima heameelega. Ma armastan kokkamist, ma armastan nõudepesu, näiteks. Ma armastan pesupesemist, aga pesu kokkulappimine on kõige tüütum tegevus koristamise kõrval. Ma armastan voodipesu vahetamist ja lillede kastmist ja muide! Meil on sel aastal nii palju õisi köögiaknalaual, et suisa eriti äge. Isegi mingi taim on läinud õide, mida ma ei teadnudki, et ta teeb. Ta on mul kaks korda ära surnud ja omal algatusel elule ärganud. Ükskord isegi nii, et jätsin poti Nõmmel aeda, sest tahtsin ära tühjendada – no et surnud taim – unustasin ja mingil hetkel avastasin: roheline!

20150528_140201_Sara_Moody_Cornered

Ja veel ei viitsi ma kuidagi võtta ette mingit riietesorteerimist, see tundub nii kohutavalt tüütu ja lisaks ma näen juba nii palju kurbust, kui ma avastan ägedaid riideid, millest Mila on välja kasvanud. Miks, miks!? Riided võiks lastega koos kasvada.

Ja pealegi igatsen ma taga mingeid kleite minevikust, mis on eriti veider. Suvahetkedel meenuvad kleidid ja ma mõtlen, kuhu need saanud on, vahel meenub, vahel ei …

Aga elada tuleks ju tuleviku suunal, eks ole!

/

Lugesin just mingit nii imelikku II maailmasõja raamatut kolme “Wayward Pinesi” vahele, et ei saa enam ööd ega mütsigi aru. Ma pole üldse eriline värvikriit neil nädalatel, püüan kuidagi asjalikke mõttepoegi peast kinni püüda, aga kuidas öeldaksegi? Et kuhu on lusikaga antud, sealt kulbiga ei võta?

Writing nook, revisited ehk Uus töönurgake

hoomamatu 1 Reply

Peaaegu aasta oleme Nõmmel elanud ning lõpuks võib öelda, et kontor hakkab vaikselt valmis saama. (Köök ja elutuba? Not so much.) Peamiselt tuleb tänada siinkohal muidugi Naabrinaist, kes lihtsalt kätte võttis, mu poodi saatis ja tapeedipanemispühapäevaku korraldas. Võttis kõigest kuus tundi, aga tapeedi saime pandud.

(Ja kui ma ütlen “saime”, siis ma mõtlen, et “Naabrinaine sai”. Mina rohkem liimisin ja keeldusin asju minema viskamast ja tegin Naabrimehega nalja.)

Viimased detailid on aga vaja veel paika panna ja riiulid, mis hakkavad üht seina katma, tuleb ka enne sebida/ehitada, nii et office great reveal  jääb hetkel ära. Küll aga tutvustan ma teile oma uut töönurka (vana oli selline), mis sai täna ka enam-vähem paika. Tõstsin laua akna alt ära, samas näen sealt nurgast ilusasti aknast ikka välja.

Täna mõtisklesin, et peaks selle korstnajala ka ehk välja toksima, umbes nagu meil vannitoas sai tehtud… Roosa tooli olen lötsi istunud, algselt oli mäletatavasti tegu rohelise koledusega, mis aga väikese makeoveriga hipiunelmaks muutus.

Minu väike nunnunurk. Saan nüüd aru, et pildilt jääb mulje, nagu ma oleks kingad lambikuplisse torganud… Eh, pilt hoopis:) Lambi skoorisin naabrite kuurist, kes selle ära tahtsid visata (hea, et jaole sain!). Pilt on pärit Kingakaubamajast, kus ma teadupoolest ju töötan.

Sama stseen, teised filtrid ja natuke teine nurk. Mul sai inspiratsioon otsa, kuidas veel pildistada. 

 Kuna ma tahan olla tähtis, siis nüüd on mul eriti ametlikud paberisahtlid. Ja uus väike lilleke, mis varjab kogemata Siki fotot. Ja tšekkige mu lahedat tapeeti!

Motivational art.

Pildid tegin Samsung s3-ga, töötlesin Pixlr-o-maticu äpiga.

roosa tooli saabumine

hoomamatu 4 Replies

Kunagi, kui ma demonstreerisin oma fabuloosset kirjutamisnurka, jäi pildile ka poolik tool, mille vedasin koju sünnipäevakingitusena Mööbeldaja kauplusest (asub Telliskivi tänaval ja on tõeline kullaauk, ma ei väsi seda kiitmast). See oli kaetud rohelise sametiga ja raam oli rõlgelt roheline, nii et oli raske aru saada, kas tegu plastiku, puidu või mingi hübriidiga. Maitea, plastikpuit? Puitplastik? No selline ta igal juhul välja nägi.

Siis valisin emme lõpututest kangavarudest kreisi 60ndate vaimus kanga, millest emps uue katte õmbles. Tükk aega oligi ta mul selline poolik.

Lõpuks võtsin ma end kokku ja läksin ostsin potska värvi. Ma teadsin, et ma tahan värvi, mis mitte lihtsalt ei ütleks, vaid lausa RÖÖGATAKS: “MA OLEN ROOSA VÄRV, mõistad?!” Värvikaart valmistas väikese pettumuse, kõik värvid tundusid liiga tuhmid, kõik toonid liiga igavad.

Aga Silver keerutas mulle osavalt värvi kokku ja kui ma selle lõpuks kodus avasin, avastasin, et sain täpselt selle tooni, mida olin igatsenud.

RO-maigaad-OSA!

Pintseldasin raami üle ja püüdsin natuke ka seda toolipõhja rohelust katta, aga kui keegi on kunagi püüdnud sametit värvida, siis ta umbes kujutab ette, kui vastik see võis olla mulle, kes ma sametit väga katsudagi ei taha, saati siis pintseldada… Õagh.

Aga tulemus on nii nunnu, et ma tahaks kõik ülejäänud asjad elamises ka roosaks võõbata. Tagasi hoiab mind ainult teadmine, et kui kõik oleks roosa, siis see poleks sugugi nii eriline.

Muuhulgas on mu uus staarlamp ka pildile jäänud. Vinnasin selle tuppa hoovi pealt prahihunnikust, mis tekkis kui meile uusi kuure hakati ehitama ja naabrid kõik kuuridesse kogunenud tavaari õue kuhjasid, kust see peagi prügimäele läks. Lisaks lambile leidsin ma sealt muidugi veel asju, mida päästa.

Praegu mõtlen, et peaks lambikupli ka roosaks värvima ehk…?

meeste- ja naistetööd

hoomamatu 28 Replies

Tabasin end eile poole värvimise pealt meenutamas, kuidas Mallu hiljaaegu mu kiidulaulule erinevate remonditööde läbiviimise osas vastas: “Tuleb tunnistada, et sa oled tõesti täna väga mehelik olnud.”

Nüüd meenus see mulle kuskil uste õlivahatamise ja mingite vidinate värvimise ajal ja ühtlasi meenus, et olengi tahtnud sellest pikemalt kirjutada.

Meeste- ja naistetööd. Issand kui veider määratlus.

Selleks, et majapidamine võimalikult sujuvalt töötaks, on selge, et kõik pereliikmed peavad jõudumööda sellesse panustama. Või noh, kas just “peavad”, aga ei tea ma ühtki õnnelikku ja töötavat suhet, kus üks osapool sittagi ei tee. Niisiis, kõik võiksid mingil määral panustada.

Ja selge on ka see, et on mingid tööd, mille tegemine ei meeldi mõlemale. Hea on muidugi, kui saab tööd niimoodi ära jagada, et teed neid, milles osavam oled ja teine on juhtumisi neis asjus osavam, mida sulle niikuiii teha ei meeldi. Aga enamasti satub ikka sekka mõni asi, mida kumbki väga teha ei taha.

See on TÄIESTI okei, et osad tööd on vastumeelt. Aga on ka ääretult oluline, et need kuidagi valutult ja pikalt emotsemata tehtud saaks.

Näiteks mulle üldiselt meeldib kokata, voodipesu vahetada, pesu pesta ja kuivama riputada ning aeg-ajalt kappe korrastada. Lisaks meeldib mulle üldiselt ka nõusid pesta, aga igapäevaselt üritan siiski ajada lihtsat liini, et nõud peseb see, kes süüa ei teinud. Ehk mees võiks olla pesija. Nii üldiselt.

Ma ei ole suurem asi koristaja ja kraamija, seda ei väsi mu sõbrad mulle nina alla hõõrumast. Remondikaoses aastasega elamine on asju veel hullemaks ajanud. Ma omast arust muud ei teegi, kui ainult likvideerin päev otsa erinevaid kaoseid, aga õhtuks on ikka elamisest selline sõda üle käinud, et jääb mulje nagu ma istuks kätel päevad läbi.

Ja see ärritab mind lõputult, sest esiteks ei ole ma kunagi suurem asi koristaja olnud ja nüüd näib mingisugusegi korra pidamine suisa võimatu. Teiseks ma KORISTAN reaalselt ju päev läbi, aga tulemust justkui pole, sest uus segadus tekib sekundiga. Nüüd ma olen hakanud mõistma, mida üks tuttav ema mõtles, öeldes: “Kõige väsitavam iga on 1,5-2. Siis ei ole muud, kui kaos kaose otsa. Jõuad jalanõud vannist välja korjata, kui juba on pesumasin saia täis topitud. Ja nii edasi.”

Nii et nüüd on mul lohe maine TÄIESTI ILMAASJATA.

Ning kui ma midagi kodutöödest suisa jälestan, on see prügiga ja halvaks läinud asjadega tegelemine.

Ma ei ole üldiselt nõrganärviline igast kaks-tüdrukut-üks-tass-olukordades, aga prügi ma JÄLESTAN. Kõige vastikum on ääreni täis prügikoti kokkusurumine, sõlmimine ja selle välja viimine, sest tavaliselt on ta kindlasti sobivalt kuskilt auguga, nii et kõik liga jala peale tilgub.

Vabandage mind, teen väikese öökimispausi.

…

Niisiis üritan ma prügi võimalikult kiirelt välja viia ja üleüldse püüan vältida olukordi, kus see taluvuspiiri ületab (näiteks pakkides haisvad asjad eraldi kottidesse jmt). Ja üldiselt loodan ma, et ma ei pea üldse sellega eriti tegelema, sest JR-i ei paista see asi nii väga häirivat kui mind. Seega oleks ju ainult loogiline, et ta võtab selle kõigile vastumeelse asja enda kanda.

Aga on üks huvitav asi, mida ma olen varemgi märganud… Mehed nagu EI NÄE, kui prügikast täis saab. See vist ongi andnud alust nii paljudele selleteemalistele anekdootidele ja “naine näägutab”-stereotüüpidele. Sest ma olen reaalselt kindlaks teinud, et meie “prügikast on täis” tähendab mulle ja talle TOTAALSELT erinevaid asju. Ja kui väga ei käiks ka mulle närvidele see pidev meeldetuletamine, et “vii hommikul prügi välja kui lähed”, teen ma seda ikka, sest teine variant on öök ja vihastumine, et pean jälle sellega tegelema.

Elu konarlused…

Aga on üks osa majapidamisest, millega mulle täiega meeldib tegeleda – see on kõiksugused remonditööd, mööblitõstmised, planeerimised, puurimised, riputamised, värvimised ja nii edasi. Ma ei saa kõigega puhtfüüsiliselt hakkama ja näiteks elektrit ei hakka ma targu puutuma, olgugi mul sünnipäev Edisoniga samal päeval – sest ei tasu ikkagi unustada legendaarset korda, kui ma järjest kolm korda PANGAAUTOMAADILT elektrit sain.

Kuid üldiselt – jah, mulle meeldib. Ma küll tavaliselt lendan asjadele peale suure vaimustuse ja väikeste teadmistega, aga tehtud asjad ikkagi saavad, millele lisandub veel isetegemise otsatu mõnu. JR jälle ei suhtu remonditöödesse samasuguse kirega – ja minu arust on see kah täiesti okei. Las igaüks tegeleb sellega, mis talle rohkem meeldib.

Lisaks armastan ma hullumoodi ahju kütta, aga ei viitsi väga puid tuua ega tuhka välja viia… Kah normaalne ju, tegelikult, et saab jagada kohustusi ja ikka saavad kõik teha asju, mis neile rohkem sobivad.

Ometi on aga just kodutööde valdkond vist igas suhtes see enim tülitekitav. Ja ma tunnen, et mingi ora kaoks mu persest küll, kui ma ükskord jälle tööle saan ja sellega seoses tekib see mõnikümmend eurot vaba raha, et kedagi appi koristama kutsuda. Sest jah, selles osas olen ma vist juba “uuendusmeelsema” mõtlemisega, et minu jaoks poleks mingi probleem koristajale maksta, sest ma ise ei suuda/taha/oska/jaksa ja vahendeid selleks ka on.

Ja siis on veel muidugi kõik lapsega seotud kohustuslikud asjad, mis pole sageli meeldivad, kuid tuleb ära teha… Näiteks mähkmevahetusest on mul küll totaalselt kõrini ja lükkan igal võimalusel selle kellegi teise kaela (kust see üldiselt minu kaela tagasi lükkub, sest ka Milal on mähkmevahetusest totaalselt kõrini). Kunagi püüdsin juurutada süsteemi, et näiteks vanniaeg ja õhtune pudel on, kui mitte alati, siis vähemalt pooltel kordadel isa võimaluseks lapsega aega veeta, kuid praeguseks on ka see sujuvalt üleni minu kaela jäänud. Ausalt öeldes pole mul midagi selle vastu, õhturutiin on üks parimaid osasid meie päevast. Aga nii põhimõtteliselt võiks minu nägemuses kodune korraldus jaguneda kuidagi nii, et kui õhtul 17ni on ühel poolel vabadus tööle keskenduda ja teisel poolel lapsega tegeleda, siis pärast seda võiks rollid sujuvalt vahetuda.

Nii see pereelu vanker veereb, ikka üle kivide ja kändude. Ja ikka kõige labasemate põhjuste tõttu.

Aga seda, et mõni asi oleks “meestetöö” ja teine “naistetöö”… Seda mina küll tajuda ei oska. Uue ajastu laps vist.

Kuidas teil kodutööd jaotatud on?

 

kes siis puid metsa viib

hoomamatu 4 Replies

Ühel hommikul ärkasin üles ja märkasin, et aju oli kontoriuksele jätnud üheseltmõistetava teate: “Tulen hiljem, täna vastuvõttu ei toimu.”

See oli kaks päeva tagasi ja ma senini ootan, kuni bossid välja ilmuvad, sest MA OLEN MAKSUMAKSJA, MA NÕUAN TEENINDUST!

Seniks aga kaks pilti.

Kõigepealt käisime metsas ja ma võtsin kaasa ühe kuusepuu…

Seejärel puhastasin ma ta ära, kunagi värvin üle ka, ja nüüd istub ta kuusejalas ja hoiab mu lõputut hulka käekotte ning ilmselt hakkab ka sallipuuks, kui jälle salliaeg tuleb.
Heh. Heheh. “Sallipuuks”…

remontika, episood 398: “Seiklused savikrohviga”

hoomamatu 10 Replies

Ükskord ammu läksime Majatohtrisse ja ostsime mingi suvalise jupi pilliroomatti ja kolm kotti savikrohvi.

Siis sai raha otsa.

See oli umbes… kevadel? Ma ei tea, lumi oli vist maas. Ammu, ühesõnaga.

Ühel õhtul x aega hiljem otsustasin ma, et okei, hakkaks siis pihta. Võtsin pilliroomati ja redeli ja klammerdaja ja pärast pisukesi dramaatilisi stseenikesi abielust (“No mis sa hakkad nüüd siin vastu õhtut! See pole ju kümne minuti töö!”)… võtsin asja järgmisel päeval uuesti ette ja tegin täpselt viie minutiga ära.

Siis see asi seisis mul seinas pikka aega, kuni ühel õhtul eelmisel nädalal kupatasin Mallu appi mulle kappi nihutama, et saaks lõpuks krohvima asuda. Ja siis me krohvisime täna nagu KAKS LOLLI. Muidu läks kõik väga libedalt (märg krohv on päris libe, kui jala alla jääb), krohvimine ISE ei võta peaaegu üldse aega, aga kogu see segamine ja asjatamine ja hiljem kogu selle savi juustest, põrandalt, riiete küljest ja näost ära saamine on see peamine.

Nüüd on neljandik seinast tehtud. Või noh, vaja veel teine kiht peale kanda, enne peab sein ära kuivama jne. Krohvimine on tõesti imelihtne! Kui keegi ainult pidevalt krohvi ette annaks ja pärast kõik ära koristaks…

Et aga kogu elutoasein tehtud saaks, oleks vaja umbes poolteist rulli pilliroomatti (50€/rull) ja umbes 9-10 kotti savikrohvi (10€/kott)… Mnjaa. Oli mul alles geniaalne idee savikrohvi oma paleeseinte tegemiseks kasutada! Noh, muidugi, nüüd olengi asja revideerinud-kalkuleerinud ja praegune plaan on kasutada köögis lubikrohvi (odavam + sobib niiskesse ruumi paremini) ja seintel, mis pole välis- või naabritega ühendavad seinad, tapeeti. Ning soojustamist vajavad seinad saavad esialgu soojustuse+saepuruplaadi ja siis saaks küll juba rahul olla ja edasi vaadata, kas ja mida.

Ei tea, kas peaks mingi heategevusoksjoni korraldama? Daki seinad talveks krohvitud? Või noh, oleks tore, kui selle ühegi saaks. Teised tegemata seinad (kontor ja köök) tahavad niikuinii soojustust ja saepuruplaati, krohvimisega polegi nii väga kiire.

Igal juhul, pikemalt saab lugeda meie krohviseiklustest Naistelehe Nipiraamatust (ja kui seal on ära ilmunud, kirjutan soovi korral detailsemalt ka, juhuks kui kellelgi endal sama plaan ja otsib vihjeid-kogemusi), seniks paar meeleolukat pilti.

Plaks-plaks ja raha tuleb!

Kus ikka naised savisegu valmistavad? Vastus: käepärastes anumates.

Esialgu tundus küll, et siia ma jäängi mätserdama…

…aga oh imet! Vähem kui tunni ajaga oli juba tehtud!

Ja juba esimene kiht on nii lahe, et kui teine ka panna, ära silendada ja ehk mõni värvgi peale tõmmata… Mm… savikrohvseinad… mu lemmikud!

Ja lõpetuseks savimaski!

 

elutuba – eile, täna, homme

hoomamatu 1 Reply

Pooleliolevas korteris on ilgem tüütus elada, kuid just täna sain aru, et sel on omad plussid.

Näiteks olen ma saanud vaadata ja olla ja mõelda, kuidas mööblitükid asetsema peaksid, et oleks kõige mõnusam ja funktsionaalsem. Sellest parima pildi annab elutuba, mis on ehk meie neljast toast kõige keerulisem. Nimelt on ta kõige pimedam, kuigi pärast osade seinte lõhkumist, ukse lisamist ja akna tegemist köögiseina on ta kõvasti valgust juurde saanud. Teiseks on ta hakitud ning pea igas seinas on aken, uks või mõlemad. Täna tabas geenius ja tõstsin järjekordselt elutoa ümber, nüüd on mul pilt väga selge, kuidas siin olla võiks. Ning alles neljandal katsel saabus see selgus!

Meie elutuba on paljaks kistuna selline:

See, kuhu on kirjutatud ahi, märgistab siis seda ahju, mis meil on otsapidi vannitoas. Vannitoa (ja köögi) plaani näed sellest postitusest, enam ei viitsinud sellega jamada. Ahju olemasolu tähendab, et seda ei ole suurt mõtet mingi suure mööbliesemega kinni katta. Esialgu, kui siia kolisime, panin ahju äärde diivani, sest siis oli külalistel hea mõnus soe seal magada. Teleka lasin vedada nii kaugele kui vähegi andis ehk siis akna alla, sest ma olen maniakaalne mööbliümbertõstja ja mul on füüsiliselt VAJA, et mu telekas poleks ühes toanurgas kinni. Täpselt jagus tasuta kaablit sinna nurgani. Ideaalis tahaks, et telekas üldse oleks kontoris, aga selleks peaks juhtmetega jamama ja ma ei viitsi. Niisiis, esialgu oli elutuba selline:

Ei osanud ma asjadele õigeid kohti leida ja kõik kohad olid mingeid ehitusjääke ja kaste täis. St on senimaani, aga lõpuks hakkab mingi elamine kujunema.

Siis tõid Naabrimees ja Naabrinaine mulle MEGARASKE täispuidust diivanilaua, mis täitsa ära kulus, sest meil on nüüd kaks diivanit (punane ja hall) ja vaja oli ka teist diivanilauda, et jaguks nii kontorisse (mis dubleerib külalistetoana ja kuhu läks lahtikäiv diivan) kui ka elutuppa. Mallu juhtus sel õhtul siin olema ja insta tekkis meil idee kõik ümber tõsta, sest ilmselgelt ei saanud tuba nii jätta – magamistoa uks ei lasknud diivanilauda diivani ette paigutada. Mingi aeg hiljem pagendasin ka kummuti elutuppa, kui magamistuppa lõpuks garderoob üles seati. Ka jõudis vannitoa ukse ette vitriinkapp, mis enne oli köögis, aga mille ma sealt ära vinnasin, kui köögipõrandat tegema hakkasin ja külmkapp saabus. Kuna aga ikka veel pole köögis seinakappe, siis asendab ta praegu kõiki neid puuduvaid kompkasid. Tulevikus aga saab sellest eluto auhkus.

Niisiis sai Malluga koos jõutud vahepealse kompositsioonini:

Täna ma hakkasin mingil põhjusel ümber tõstma (ilmselt olin hullunud haige lapsega kodus olemisest) ja avastasin, et kuigi Kats näiteks pakkus mulle sada erinevat varianti, kuidas mahutada sellesse veidrasse ruumikombosse diivan, telekas, vitriinkapp ja suur söögilaud, et üht lahendust ma polnudki läbi mõelnud. Mis oleks, kui paneks diivani akna alla! Ja töötab hetkel täiesti suurepäraselt.

Ja nüüd on mul selge ka, kuidas võiks hakata elu/söögituba välja nägema siis, kui saabub ükskord söögilaud ning kööki kappe saab, et vitriinkapp lõpuks oma nime uhkusega kanda saab. Enne on vaja aga ära teha see sein, kuhu ma veits juba pilliroomatte juba kinnitanud olen ja mille jaoks aegamisi savikrohvi kokku ostan. See sein (vannitoaukse vastas) on meil naabritega ühine, seega soojustada pole vaja, aga heliisolatsiooni oleks ikka tarvis. Minu loogika ütles, et pilliroog+krohv peaks andma täpselt selle, mida vaja.

Pluss mulle meeldib krohv.

Seinad vannitoa-, magamistoa- ja kontoriukse ümber ilmselt tapetseerin.

Ja kui ükskord saabub aeg, kui mul on normaalne telekas, mitte selline kobakas, siis ilmselt ei peaks ma pead vaevama, kuidas seda riiuli otsa ja/või seinale paigaldada. Aga praegu leidsin, et lae all on optimaalseim koht. Kunagi. Tulevikus. Ehk et saaks praeguse telekalaua võtta elutoas diivanilauana kasutusele ja leida praegusele suurele lauale koht näiteks kontoris. Väike kapike, kus hoian käterätte, võib endale uue koha leida, aga praegu ei osanud veel öelda. Ja ilmselgelt tuleb sellest aknast, mis on köögiseinas, letikoht, ühele ja teisele poole baaripukid. August seinas ja ideedest köögis võid lugeda pikemalt sellest postitusest.

Tundub, et peaks töötama. Kõik uksed saavad käia, samas ei jää ükski uhke mööbliese (vitriinkapp, punane diivan) millegi varju ja saavad omaette domineerida ja funktsioneerida. Söögilaud on kõige kahtlasem, sest ma pole teda ise näinud ja ei tea, kas jääb väga häirima ta sellise koha peal. Samas, praegu meil on niigi seal pisike koridor, sest suur kapp võtab ruumi… Lisaks saab diivanil rahus päevasel ajal raamatut lugeda ja ahi ei ole kaetud soojust segavate värkidega.

Mm… Elutuba. Ei jõua ära oodata…

eeskoja inspiration board

hoomamatu Leave a reply

Remont seisab, või õigemini, liigub edasi teokiirusel. Niisiis mõtlen ma iga kord läbi eeskoja minnes, et see on kõige väiksem ruum ja sellest võiks ju alustada. Et äkki saab kõige kiiremini valmis. Vaja on vahetada põrand (aga meil on lauad olemas), soojustada, värvida. Ja mul on juba umbes välja mõeldud, kuidas seda imepisikest ruumi, mida lõhuvad veel kaks ust, sisustada. Umbes nagu siin:

Allikas Miaau.com

Aga erinevalt sellest koridorist saab meie omas kindlasti olema jalatsiriiul ja tahaks ka jalatsikappi, sellist lihtsat, mille saaks seinale kinnitada ja mis dubleeriks võtmekausi-lillevaasi-pudipadi-hoidjana. Ja peeglit esialgu plaanis eeskotta panna pole, sest mu kosmeetikalaud (jei! mul on jälle kosmeetikalaud!) tuleb kontorisse välisukse kõrvale, ning sealsest peeglist saab end enne väljaminekut tšekkida, et ei juhtuks mingeid fopaasid.

Ja tegelikult on mul plaanis eeskoja seinale panna hoopis võtmekapp, mille ma teen ühest kuuride lammutamise käigus leitud mingi-aegsest lõhkeainekastist. Aga see projekt hetkel ka ootab aega ja inspiratsiooni. Aga võtmekauss jääb kindlasti ka, ma olen kausipede, kõik kohad on pudi-padikausse täis.

Siin siis eeskoja inspiratsioonitahvel. (Mu kujutlustes nägi see fäänsim välja, üllatuslikult ma polegi mingi fotošopiproff.) (Klikates näeb suuremalt.)

1. Seinakell (Home&You) – 29.00 PLN

2. Jalatsikapp (Ikea) – £45

3. Võtmekauss (etsy.com) – $22

4. Riidenagi (Kodusisu.ee) – €37.69

5. Korktahvel – (etsy.com) – $30

6. Jalatsiriiul (Ikea) – £55

7. Pia Pikkori maal “Celebration I” (piapikkor.com)

8. Vaip (Home4You) – €18.50

[signature]

my corner of the world

hoomamatu Leave a reply

Tänase päeva tegelesin ma suurpuhatusega kaosekorteris ja õhtuks on ikka mulje, nagu poleks suurt sittagi teinud. Ometi jõudsin ma kontorit koristada, kardinaid pesta, vaipu pesta, põrandaid pesta, akna eest võtta, aknad puhtaks küürida, kardinapuu üles riputada ja kardinad ka kahe akna ette. Peamine eesmärk oli siiski saada kontor nii kaugele, et võiks homme kuurist diivani ära tuua ja et mu kirjutuslaud saaks PÄRIS kirjutamisnurgakeseks. Tasapisi, sammhaaval, ükskord saab see kaosekorter elatavaks ka, ma usun.

Mu kirjutamisnurgake on ääretult oosõm. Siia sai puhtaks nühitud ja üle peitsitud laud, vaja veel sahtel ehitada. Tooli leidsime Telliskivi vanamööbliärist, mis oli algselt kaetud rohelise SAMETIGA, aga kuna kõik ju teavad, mis värk mul sametiga on, siis sai uus värviline kate peale pandud. Nüüd on veel vaid raam üle värvida (tõenäoliselt fuksiaroosaks!) ja toolile uus ilme antud.

Laud on üldse mul nagu altar Sikile. Tema kinkis meile Milaga need kaks klaasist kujukest (kuna mina olen sündinud Roti-aastal ja Mila Kassi-aastal). Pardikesega pits on kingitus Kats+1 emalt (tervitused sulle! See on maailma lahedaim pits ÜLDSE!). Siki kinkis mulle ootamatult viimati seal külas käies ka selle sõna – “Dream”. “Et sa ikka teaks, KUI tubli ja kallis sa oled, ja et sa ei unustaks unistada,” ütles ta ja ma oleks peaaegu nutma hakanud.

Need uksed, mu lemmikuksed maailmas, avanevad elutuppa. Poolenisti puhtaks kaabitud uks viib meie magamistuppa, see on see uks, mida enne polnud. See tähendab – uks ise oli varemköögiuks. Tegime augu seina ja isa tõstis ukse ümber. Vot sellised lood. Mis materjalist see tooli raam tehtud on, on täiesti müstika. Tundub katsudes nagu plastik, aga päris kindel olla ka ei saa, äkki on mingi imelik värv? Igaljuhul hakkan ma selle värvimisega varsti tegelema.

Ahjaa, ootamatult juhtus nii, et arvut paranes ära. Nüüd püsib jälle lahtisena lahti ja ei tahagi end pidevalt sulgeda, kui käsi peal ei hoia.

Mina muidugi kujutlesin tuules lehvivaid valgeid pitskardinaid, aga need on praegu hoopis elutoas ja lastetoas. Samas need punased kunagi Humanast skooritud kardinad on mu lemmarid juba aastaid olnud ja minuga kõikjale kaasa kolinud.

Ja Pussakas avastas, kui oosõm on aknal passida ja edasi-tagasi käia, ilma et peaks mingite uste pärast muretsema. Mina muidugi viibin pidevas parakas, sest esimesel korrusel elamine on faking skeeri. Aga samas ka totaalselt lahe.

Ning lõpuks, pärast… mm… viit (?) aastat, on mul jälle oma kirjutuslaud.

Rõõm.