Tag Archives: home improvement

gardening, gardening, gardening, death

hoomamatu 12 Replies

Istusin üksõhtu trepil, ootasin Mallut. Saabus juuste lehvides ja ainuke, mida ma suutsin öelda, oli: “Saad aru, ma olen ERUTUNUD väljavaatest, et mul on varsti pool peenart maikellukesi täis.”

(Sellele järgnes õige pea infokild, et viin teisipäeval vanaema arsti juurde, mille peale Mallu lihtsalt ohkas ja ütles: “Ei noh, igal ühel oma glamuursed hetked… Sina ja su põnev elu.”)

Niisiis on juhtunud see, mille eest Dylan Moran ammu on hoiatanud. Või noh, okei, ma olen alati mingist peenrakesest unistanud, aga täiesti ootamatult on see kätte jõudnud. Ma istun õhtul trepil ja vaatan oma lillekesi ja käin neid kastmas ja… ja 16aastane Daki (kes planeeris filmistaari karjääri ja glamuurseid pidusid kaatritel Vahemerel) mu sees lihtsalt röögib pettumusest. Lõpuks on see juhtunud. See sai mind kätte. Mulle tundub, et ma olen… täiskasvanud.

Õudne.

Mina ja täiskasvanud? Tegelen AIANDUSEGA?! Issand jumal.

Järelikult on surm üsna lähedal.

See on täitsa huvitav, mida üks mullane maalapike inimesega teeb. Vaatad kevadel – muld. Hmm. Äkki siia kasvab midagi? Paar nädalat hiljem avastad – oo, kasvaski! Lilled! Minu mullasel lapikesel! Siis tuleb emapalk ja sa arvad, et kuluks ära üks tripp aianduspoodi, kuhu sa paned hakkama summad, mida sa varem kulutasid nädalavahetusel baarides. OSTES LILLI. Ja seemneid. Ja mulda. Ja põõsaid.

Siis vead sa need kõik koju ja paned lapse magama ja müttad poole ööni köögiakna all maad üles kaevata, et enne kevade esimest äikest jõuaks seemned mulda pista. Higine. Mullane. Selg sügeleb. Meenub, et käisid enne seda kõike ju veel vannis. Pühid higi. Kaevad veel. Leiad igast huvitavat kultuurikihti maa seest, peamiselt kive ja klaasikilde, aga ka mingi plastiktoru.

Kõplad. Vead vaod kühvlikesega. Kirjutad plastjubinatele, mida maha paned. Avastad, et marker tuleb plastjubina pealt kohe maha. Teed plastjubinatest pilti, et pärast meeles oleks, kus miski kasvama peaks.

Siis tõmbad hinge ja mõtled… MIDA KURADIT? Toas on ju vein ja kassid ja sarjad, ja millega tegeled sina? KAEVAD MAAD, vot sellega tegeled. Miks? Ei tea. Aga tundub, nagu peaks. Huvitav on ka see, et ma tegelikult ei tea üldse, mis ma teen. Pole viitsinud guugeldada või aiandusalaseid asju lugedagi, lihtsalt läksin ja hakkasin lambist tegema. Mingist loomulikust intelligentsist. Ikkagi igipõline maaharijast eestlase veri, umbes tead ikka, kuidas mullast ja seemnetest kokku söödavaid asju toota. Natuke kaevata, natuke kõblata, mitte unustada kasta ja ongi olemas.

Ja siis olen ma mitu õhtut lilli istutanud. Tegin isegi ühe lillekorvi, kuhu toppisin erinevaid asju sisse ja arvasin, et on ilus.

Siis jälle istusin trepile ja mõtlesin… mida kuradit? KUIDAS SEE NÜÜD KÕIK JUHTUS? Kus on glamuur!? Kus on fabuloosne elu?! Gardening, gardening, gardening, death!

Kõige müstilisem kogu selle aiandusvärgi juures on see, et… see on fucking satisfying. Oled kurb, kui laps lilleõie ära lõhub. Oled rõõmus, kui avastad, et piibelehed on. Oled rahul, kui tuleb vihma. Oled rahul, kui paistab päike. Oled õnnelik, kui ostad kastekannu. Mõtled juba järgmisele suvele ja sellele, et forsüütia on siis juba natuke suurem ja sirel võibolla võrseid ajanud ja ootad pikisilmi, millal roniasjad müüri najal lehte lähevad ja…

Appi kui mõnus.

Nüüd tuleb ainult loota, et ikka vihma tuleks ja et laps kõiki asju kohe maast üles ei kisuks ja et maitsetaimepeenar ei saanud liiga varjulisse kohta ja et naabermajalt kive lilledesse ei kukuks.

Elu.

Aiandusglamuur, tundub mulle, ongi see pärisglamuur. Kui enam pidudele minna ei saa, siis lähed aeda ja räägid lilledega.

I totally get it now.

vannituba: the great reveal!

hoomamatu 12 Replies

Tähelepanu-tähelepanu! Lõpuks on kätte jõudnud hetk, kus ma saan demonstreerida oma vastvalminud vannituba. Nipet-näpet on veel muidugi teha, näiteks paigaldada valgustid ja välja vahetada lülitid ip44 märki kandvate vastu, aga kõik see on tühiasi võrreldes faktiga, et mul on vann. VANN! Niisiis, palun trummid. (Klikkides näeb suuremalt.)

Kõik sõbrad, kes on meil viimase nädala jooksul külas käinud, vaatavad ja ohhetavad. “Siin oleks nagu alati vannituba olnud,” ütles Naabrinaine. K. lubas, et ta ei lahku sellest vannitoast mitte kunagi. On teisigi, kes on ähvardanud kohe vannituppa sisse kolida. Einoh, ega ma kurda.

Kitsuke on ta küll, põrandaplaati sai ostetud 3,5 ruutu. Aga vann on aus – sügav ja mitte istevann, see tähendab, et saab isegi jalgu täitsa sirutada. Mila on vannist täielikus vaimustuses ja on võimeline end hingetuks röökima, kui ta sealt tema meelest liiga vara välja võetakse. Vannikatet veel pole ja Ott palus, et ma kõigile ütleksin, et see pole mitte tema süü tõttu selline ja et kõik saab normaalseks, kui vannile kate ette paigutada, aga ma ausalt öeldes ei saa üldse aru, miks seda vaja on ja Oti silikoonimistööle pole mul kah midagi ette heita.

Minu maailma kauneim kraan:

Kuna hetkel dubleerib vannitoa kraanikauss ka köögi kraanikaussi, siis on eriti hästi aru saada, et vannitoa kraanikauss on tegelikult ilgelt väike. Aga oma esmast ülesannet täitma sobib ta hästi. Kraanikausi kohale tuleb veel peegliga kapp, mis praegu Kõuplis. Selle kohale eredam valgusti, mille saab vajadusel ära kustutada, et näiteks hämaras vanni nautida. Lakke tulevad kolm kohtvalgustit.

Eriliselt meeldis K.-le see puhastatud korsten, mille ta lubas Tartusse kaasa võtta. Õnneks ei mahtunud korsten ta käekotti ära.

Kui vannis lebotada, siis avaneb selline vaade nagu ülaloleval pildil. Laps tuleb ka paketiga kaasa. Taamal on näha mu kätetöö – jõledast värvist puhastatud pottahi. Korra peaks veel üle lihvima, aga ausalt ei viitsi, pealegi on ta niimoodigi huvitav. Kohal, kus praegu on vildakas riiul, on tulevikus planeeritud üks Mustris nähtud agregaat, aga kuna see maksab hingehinda (nagu kõik Mustris), siis läheb veel sisustamiseni aega. Seni mõtlen, et teen selle vildakriiuli korda, muretsen efektsed rattad alla ja värvin ära. Eks näis.

Sellised on seinaplaadid – kergelt krobelise profiiliga. Põrandaplaadid näevad välja säänsed:

Ja kuna mul pole praegu elamises peeglit (kuigi tundub, et peegliga võib juhtuda nagu rösteriga, mida mulle eelmine aasta kolm tükki sünnipäevaks kingiti, sest ma olen juba kõigile jõudnud vinguda, et mul pole peeglit), siis täidab peegli aset üllatuslikult WC loputuskasti nupp. Noh et kui ma buliimiaga peaksin tegelema hakkama, siis poleks mul nii üksik olla või nii. Olgu öeldud, et vetsupoti koha pealt olid mul tõeliselt kõrged nõudmised. Kuna igas kohas, kus ma elanud olen, tekib koheselt mingi jama loputuskastiga, siis pole imestada, et santehnikast WC-pott maksis vist enim. Aga olgu ta nüüd ka selline, mis aastakümneid vastu peaks! Lisaks on mul WC-ga mingi totaalne probleem, ma nimelt ei kannata potte, mis on “lärmakad”. See tähendab, et mul on kopp ees sellest, et ma pean otsima mingit imeasendit, et jumala eest piinlikkust tekitav sorin läbi maja ei kajaks. Ma olin umbes välja rehkendanud, millis ehitusega peaks pott olema, et võiks julgelt maha istuda ja mitte mingit zen vetevulinat taustaks saada, aga tundub, et selles osas oli ikkagi väike feil – soriseb nagu vanakurat. Oh, well. Vähemalt on võimalus kraan jooksma panna ja samal ajal ahju kütta, kui potil istud.

Selline ta siis praegu on. Nokitsemist on veel küllaga, aga praegu tuleb natuke raha koguda ja hinge tõmmata. Köögiseinad on hetkel olulisemad kui vannitoavalgustid, aga neid ei saa enne teha, kui elektrik pole käinud, elektrikut pole mõtet enne kutsuda, kui Eesti Energia pole käinud jne. Aga suva see kõik! Mul on vannituba! (Mis järgmise kuu vee- ja elektriarve tuleb, ei taha ma ausalt öeldes mõeldagi.)

ei ole kerge olla Patsy

hoomamatu 8 Replies

Niisiis, kolimine.

Kuidas kolida, kui sul on nõudlik titt ja kaks kassi ja ainult kaks kätt? Kohe seletan. (Miks ilma Abikaasata? Sest ta oli metsas ja mina tahtsin esimesel võimalusel Nõmmele ära saada. Polnud nõus enam päevagi ootama.)

Kõigepealt tuleb muretseda kastid. Siis tuleb tite ärkveloleku ajal neid pakkida nagu hullumeelne ja teha seejuures topelttööd, sest titt kakub samal ajal kõike kastidest välja, mida sa oled sinna juba pakkinud. Siis tuleb panna laps magama ja hakata asju autosse vedama. Noh, et hommikul hea sõita ja nii.

Seejärel tuleb avastus, et õhtused miinuskraadid on pagasniku täiesti kinni külmetanud. Seisad seal oma kastidega nagu mingi loll ja mõtled, mis nüüd edasi saab.

Edasi saab see, et sa topid üle istmete pagassi nii palju asju kui juhtub ja loodad, et päeval sulab pagasnik lahti. (Selle peale, et mootor käima panna, kohe ei tule.)

Järgmine päev. Kastid ja kassid ja tited ja nii edasi. Õnneks on hommikul pagasnik töökorras, aga nüüd on ju titt üleval ja asjade tassimine ei tule väga kõne alla. Niisiis, pakid tite autosse ja sõidad Nõmmele, et remondikatastroofis korterist teha vähemalt kolm eluruumi selliseks, kuhu võid julgelt tite käest panna ja edasi aretada. Laps jääb autos magama, see jätab täpselt 20 minutit, et teha ehitusmaterjalide tassimist ja koristustöid.

Ehitusmaterjalide tassimine lõppeb sellega, et MEGARASKE kipsplaat kukub otse tolmuimeja peale. Olukord lõppeb nendinguga, et lisaks külmikule on ka uut tolmuimejat ASAP tarvis.

20 minutist ilmselgelt ei piisa, et elamine elamiskõlbulikuks saada. Ehitusmaterjalid saab siiski peaaegu õnnelikult kontorisse ladustatud ja muu säänsesse korda, et kui kasside ja lapsega tite teise uinaku ajal tulla, siis oleks vaid siuh-säuh lapiga tõmmata kord või miljon ja võiks süda rahulik olla.

Tagasi Kõuplisse, laps ärkab, sööb ja tegeleb jälle asjade kastidest välja tõstmisega. Vahepeal meenub, et kassipuurid on ripplae peale tõstetud ja et elamise ainuke redel kolis end juba eile Nõmmele. Järgneb paar stseeni kurbmängust “Daki, harjavars, ripplagi ja kassipuurid”. Kuna täpselt pole teada, kus need kassipuurid lae pea asetsevad, peab lihtsalt ehku peale ripplae plaate harjavarrega üles lükkama ja piiluma. Umbes tunni aja pärast on puurid lokeeritud ja alla nügitud ja oma lühikesele kasvule miljon etteheidet tehtud.

Järgmine uinakuaeg läheneb. Laps magama, kastid, mille oleks pidanud eile õhtul ära tassima, saavad nüüd särada ja autosse kolida. Mis aga välistab selle, et kolida ja seejuures koristada/Nõmmel asju tassida lapse uneajal on täiesti välistatud. Tuleb ümber kalkuleerida ja leppida sellega, et koristamine toimub lapse üleval olles. Hea, et ehitusmaterjalid vähemalt jalust ära said.

Laps ärkab, võiks olla start. Järgneb klassikaline “kapsapea, kits ja hunt”-olukord. (No teate küll seda nuputamisülesannet, et kuidas saada kits, kapsapea ja hunt üle jõe ühe paadiga, kui paati mahub ainult kaks nimetust korraga, aga samas ei tohi jääda ei kaldale ega paati korraga kits ja kapsapea või kits ja hunt.) Ehk siis kuidas viia autosse laps ja kaks kassipuuri? Ei taha teha seda, et emb-kumb kuskil üksi peaks olema, aga on täiesti võimatu võtta korraga kätte kassipuurid ja laps.

Kassid peavad end ohverdama ja kolm minutit üksinda autos olema. Kojamees vaatab mind nagu loomapiinajat ja eriti napakat ema, kes ei taha hetkekski oma lapsest lahti lasta, vaid tassib teda nagu kapsapead edasi-tagasi. Laps ilmutab selgeid rahulolematuse märke.

Lõpuks! Kastid, kassid ja laps autos, minek. Närv on nii püsti, kui veel saab üks närv püsti olla. Kassid kräunuvad, laps lihtsalt hädaldab. Magama ei jää, mis on ka loogiline, alles magas ju. Lähenema hakkab ohtlikult kellaaeg, mil esimesed soolaleivalised saabuvad, lisaks peaks veel jõudma  korterit ja ennast pesta, ahjud kütte panna, kassid olukorda leebelt sulandada ja MAHA RAHUNEDA.

Järgnev stseen on tsenseeritud, aga olgu öeldud, et kui Patsy saabus, siis seisid mu tolmused juuksed peas püsti, Miuks oli endast täiesti väljunud ja laps üritas oma karvase kombekaga põrandat pühkida. Edukalt, kusjuures.

Õnneks aga suutis Miuks lõpuks olukorraga leppida, Mila oli lihtsalt õnnelik, et saab kahe käega pitsakarpides solberdada ja kui lõpuks tuli hetk, kus sai maha istuda ja hinge tõmmata, oli juba öö. Ning kastid tassis autost korterisse lõpuks siiski Patsy, kes pahaaimamatult mulle lihtsalt soolaleivale tuli. Kusjuures, sisuliselt küttis ta ka kõik ahjud. Ei ole kerge olla Patsy.

(PS. Vannitoast tegin täna pildid ära ja homme, ausalt, peaks olema mul moment nendega tegeleda. Näiteks et Mila varbaid neilt välja fotošoppida.)

(PPS. Täna tegin pliidiahjus kana ka. Kas on midagi imelisemat kui pliidiahjukana? Ei, on õige vastus.)

 

Naabrimehe sünnipäev ühes pildis

hoomamatu 2 Replies

Kolmapäeval me kolisime Nõmmele. Esialgu käib elu veel kahe korteri vahet, aga põhielu siiski Nõmmel. Mis on totaalselt oosõm.

Kogu mu aeg on kulunud kolimisele, pakkimisele, külalistele, pidudele, koristamisele, lahtipakkimisele ja nii edasi. Mul on hullult tore olnud kõik need päevad, mul on tunne, nagu ma oleks ELLU ÄRGANUD ja ma olen end pooleks naernud, sest mu sõbrad on lihtsalt täiesti fantastilised, aga mul pole ÜLDSE aega olnud teid appdeitida. Homme tuleb mu punane diivan koos Siki & co-ga, nii et võibolla homme õhtul alles saabub aeg pilte teha ja kirjutada.

Aga selline tunne on, et…

Läksin võtma Mila magamistoast üht kotti, kust otsisin K.-le üht lõhna, mida ma talle kinkida tahtsin. Võtsin koti, pöörasin ümber ja nägin valgusviirus oma magamistuba, kuulsin muusikat elutoas mängimas, kõndisin palja jalaga üle lambanahkade ja kassid hõõrusid vastu jalgu ja ma tahtsin RÖÖKIDA: “Fakk, ma ARMASTAN seda korterit!!!”

vannitoast 2

hoomamatu 10 Replies

Lõuna paiku helistab Ott: “Tead, mis juhtus?”

Mina muidugi olin valmis kõigeks – keegi sai elektrilöögi, keegi sünnitas, seinad kukkusid alla, veeuputus – misiganes. KÕIK on võimalik, sest ometigi Daki ju on see, kelle juures remonti tehakse. Jätsin auto seisma kuskil Männiku tee pärapõrgus ja valmistusin kõige hullemaks.

“Vot, lasime boilerisse vee sisse ja siis tuli sinna 150 liitrit raskust peale ja…”
“…ja kukkus alla?”
“Ei kukkunud, aga ragises küll kahtlaselt. Ma lähengi nüüd otsan veel kinnitusi juurde igaks juhuks.”

Väljavaade, et mulle vannis olles boiler sülle kukub, ei olnud eriti ahvatlev. Asja ei teinud paremaks Naabrinaine, kes, kui ma talle asjade käiku vahendasin, mainis: “Oh, jah, meil ükskord kukkus boiler vetsupoti peale. See oli fantastiline. Kas sul ikka kindlustus on?”

Loomulikult on meil kindlustus, AGA IKKAGI.

Jõudsin siis Nõmmele, boiler oli (veel) seinas. Ja mida ma näen! Mul on vetsupott! Mul on kraanikauss! Ja mul on MAAILMA KÕIGE ILUSAM segisti. Päriselt, kui ma oleksin segisti, siis ma abielluksin oma vannitoa segistiga, sest ta on lihtsalt I-LUS. Kuigi natuke liiga kõrge kaarega ja tõenäoliselt tuleb sinna kummitoru otsa panna. Noh, nagu vanasti oli, meil vist suvilas oli selline kraan, millele oli voolik otsa keevitatud. (Keevitatud muidugi piltlikult.) (Kuigi vooliku keevitamise nägemise eest maksaks küll mingi raha.)

ENIHUU.

Tulen ära koju, helistab Ott. (Me oleme täna teineteisele nii palju helistanud, et kui enne kapo mu vastu huvi ei tundnud, siis nüüd tunneb kindlasti.) (Ah, keda ma petan. Kapo tunneb ammu mu vastu huvi. Sest mis võiks olla põnevam inimesest, kes end avalikult blogijaks nimetab ja internetti regulaarselt OMA TUNNETEST kirjutab.)

Ühesõnaga, helistab Ott: “Mul on sulle üks uudis.”
“On see hea uudis või halb uudis?”
“Keskmine. Vann ikka ei mahu ära, tuleb korstnast paar senti maha võtta.”

Taon endal vilunud löögiga südame jälle käima ja hingan kergendatult – vähemalt on boiler seinas ja keegi ei sünnita!

Mina: “Nojah, paar senti, see pole hull ju, isegi lõõri sisse ei lähe.”
Ott: “Jah, saab meisliga välja toksida, see on lihtne.”
Mina: “Nojah, tee ära siis.”
Ott: “Aga mul on veel üks uudis.”
Mina: “Noh?”
Ott: “Sa said haleda tünga praegu. Vann on paigas! Isegi kümme senti ruumi on.”

Pärast huilgeid, homeerilist naeru ja mittekoherentseid lauseid jõudsin ma järeldusele, et seal ekstra kümnes sendis, mis vannitoas on, hakkan ma oma kasse hoidma. Lapikuks litsutuna.

Aga kõige olulisem on see, et VALMIS on. Fakk jee! Kui nüüd täna elektriga ka ühele poole saaks, siis võiks vaikselt hakata mõtlema, mis köögiga edasi saab. Ja, mis kõige olulisem, saab kolima hakata!

Ja aprillis tuleb Dylan effing Moran ja mul on pilet ja mais tuleb Poets of the Fall ja mul on pilet ja millalgi oli Red Hot Chili Peppers ja mul on pilet ja millalgi saab Mila aastaseks ja sellele üritusele on mul ka pilet ja sel aastal sünnitama ei peagi, KUIGI MA NII VÕIKS, SEST NÜÜD ON MUL VANN! Ma võiks nüüd suisa seitsmikud sünnitada, vot NII oluline on vann mu jaoks.

FAKK. JEE.

Pildid homme. Või ülehomme. Aga tulevad!

 

remontika 2

hoomamatu 2 Replies

Nüüdseks on asjalood jõudnud niikaugele, et täna saime me Milaga tema kümne kuu juubelil teha seda:

See, armsad sõbrad, on meie KÖÖGIPÕRAND. Võib-olla ei saa te asja olulisusest aru. Võib-olla teie, kel teil on pidevalt köögipõrand jalge all ja olemas, ei mõtle üldse sellele, millise õnnega te olete koos selle köögipõranda näol, aga oo, ma oskan oma köögipõrandat väga hästi hinnata. Sest viimased… kuu? …ei olnud meil köögipõrandat. Oli vaid aluspõrand ja hunnik liiva ja saepuru, siis see hunnik likvideeriti ja jäid vaid lahtised lauad otse keldrisse. Ja suu-uur kankatoru keset põrandat. Mis tähendas, et Nõmmel ööbimine lapsega oli väljaspool igasuguseid mugavustsoone, sest tema väga ei hinda seda, kui teda pidevalt tassitakse. Ta tahab pigem ise ringi vaadata.

No ja siis see külm ja mustus ka, see ka muidugi.

Niisiis, täna saabusin ma korteri peale (kus isa mul esimese asjana teatas: “Mina ei tee siin korteri peal enam MITTE MIDAGI, kui ma seda Otiga koos teha ei saa!” Mis tähendab, et vaene Ott on kogu meie saikode-perekonna ära võlunud ja tal pole õrna aimugi, mis teda veel ees ootab. Vaene laps.) ja mind ootas ees KÖÖGIPÕRAND. Viskusin kohe selili, täiesti aru andes, et kogu mu kevadine suurepärane kleidi-sukkade-kummikute-kombo saab saepuruseks, aga MIS SIIS! Minu köögipõrand!

Nipet-näpet on muidugi teha veel. Näiteks seinad on köögis praegu sellised.

Vannituba jääb siitpoolt vaadates vasakut kätt seina taha, suur ukseava tekkis, kui uks välja kangutati. See uks peaks hakkama käima meie magamistoa ja elutoa vahel, kuigi ta esialgu veel ei mahu sinna. See on aga järgmise nädala projekt.

Maha on lammutatud ka see veider seinakapi-moodustis, mis tekitas imeliku komka. Nüüd on avarust elutoas nii et tapab. Panipaiku küll eriti mitte, aga samas on meil Kõuplis terve garderoobisüsteem, millele tuleb Nõmmel koht leida, nii et ma väga ei leina seda seinakappi. Selle uksed kavatsen ma aga kuskil ära kasutada. Re-use!

Avarus:

Mul on suur raskus praegu end tagasi hoida igal pool hüüumärke kasutamast, sest ma olen lihtsalt totaalselt sillas. Kõik on nii oosõm noh.

Vannituba on aga ukse taga peidus ja arvestades kõigi nende keelusiltide hulka, mis Ott uksele oli pannud, ei hakanud ma seda täna lahti kangutama. Aga üleeile nägi vannituba välja selline:

Pilt on tehtud ukselt.

Värvist pole muidugi sittagi aru saada, sest telefon niigi moonutab ja lisaks sitt valgustus ka. Natuke on näha, et põrandaplaadi ääred on sakilised ja seinad heledad. Täna saabusin ma täpselt sel hetkel, kui Ott ja isa boilerit paigaldasid. Ott laulis mingit laulu, mille ma sujuvalt suunasin edasi Mila sünnipäevalauluks ja kogu stseen lõppes sellega, et Ott ja Mila vennastusid tühja plastpudeli taga. (Mila thing on tühjad plastpudelid.)

Kas ma juba olen muidu öelnud, et meil on hullult lahe töömees? Ja kogu see lahedus hakkab vaikselt läbi saama, sest juba esmaspäeval pannakse paika pott, kraanikauss, vann ja ühendatakse ära kõik vajalikud torud ja jubinad.

Minu selle nädalavahetuse projekt on pliit puhtaks lihvida, see näeb praegu välja selline:

Täna jõudsin alumise otsa peaaegu valmis (tunni ajaga, kusjuures), siis aga pidin Naabrimehe juurde jooksma, sest sellise asjaga, nagu relakal ketta vahetamine, saab ikkagi hakkama ainult mees. Ilmselt on kasutusjuhendis ka kirjas, et kui Y-kromosoom puudub, siis relakat näppida ei tohiks.

Homme loodan kogu selle sinise rõlguse maha saada ja siis tuleb juba sügavalt hinge tõmmata ja otsusele jõuda, kas me suudame praegu köögi ka enam-vähem valmis saada või lepime pooliku lahendusega, mida suvel edasi nokerdada.

Sest remontika, mu sõbrad, on SITAKS kallis.

Aga peamine on siiski see, et misiganes ka ei juhtuks, tulgu või võlavangla – vannituba saab meil valmis, köögil on põrand olemas, soe vesi on uuest nädalast sees ja elamine on põhimõtteliselt sissekolitav!

Kõik ülejäänu on selle kõrval ikka üsna väheoluline.

Ja vannitoa grand opening tulebki juba uuel nädalal (teile kõigile, kes te tahate kalendrisse näiteks selle kirja panna).

vannitoast

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, nagu teada, ostsime me korteri, kus ei olnud vannituba, küll aga miskine ahjutagune ruum, kuhu selle ehitada saaks. Siin kirjutasin ma sellest, kuidas võiks vannitoa-asja lahendada. Vahepeal on arengud jõudnud niikaugele, et esiteks on meil hullult äge töömees, kelle nimi on Ott ja keda ma julgelt siseviimistlustööde jaoks soovitan, kui kellelgi vaja peaks minema. Lisaks sellele valab Ott igapäevaselt mu tühja peakolusse igasugust tarkust juurde, nii et nüüd olen ma kursis nii sellega, et uksepiidad pole mitte piidad vaid lengid, kui sellega, et vuugitäiteid on mingi miljon sada tuhat erinevat tooni. Inimene õpib, kuni elab.

Alguses nägi see ahjutagune ruum välja selline:

Õnneks see korstnajala tagune ruum (slepe all) on täpselt 170 pikk ja kõige kitsam koht vist oli 60 cm. Nii et leidsime ideaalse vanni, mis sinna täpselt ära mahub. Õigemini. LOODETAVASTI mahub. Veel ju ei tea.

Siis sai seinast kistud hunnikute viisi pappi ja tapeeti ja nokitud pisikesi naelu. Põranda võtsime ka üles ja suure üllatusena tuli ahju eest välja keldriluuk. Mind you – kelder ISE lõppeb enne ära, nii et kuhu see luuk viia võis, on täielik müstika. Võibolla peitsid seal end metsavennad või pani keegi sinna varanduse. Igaljuhul, täis sai see kõik valatud. Seda tegi juba siis Ott.

Vahepeal “ei pidanud” ma veel sünnipäeva Nõmmel, mis tähendas muidugi seda, et ikkagi oli pidu ja olid külalised. Samal ajal oli see kankaots riidega täis topitud ja korter haises perioodiliselt sita järele. Perioodid kattusid selle ajaga, kui koridorivetsu kasutati.

Põrand sai valatud ja nüüd jäi üle veel A.-l ülejäänud toruotsad ära tuua ja boileri jaoks korstnajala ja slepe taha torud tuua. Aga nagu öeldakse, kõik on lust ja lillepidu, kuni keegi elektrilöögi saab ja katuselt alla sajab. Umbes-täpselt nii oligi, et A. oli juba siia teel, tegi veel ühe peatuse ja lõpetas haiglas, jalg ribadeks. Aga vähemalt hing jäi sisse.

Kurioossel kombel oli just paar päeva varem Ott rääkinud mulle mingist oma tuttavast torumehest ja tema verisest tööõnnetusest, nii et hakkas tunduma, justkui pole torumees-olemine eriti turvaline amet neil päevil.

Siis tegin paar kõnet, Ott tegi rohkem kui paar. Mina leidsin mingi venna, kes käis laupäeva hommikul asja vaatamas, silus habet ja hakkas rääkima summadest suurusjärgus 400 eurot, ise lisades: “No kui ma oleks seda paar päeva varem teadnud, saaks kohe töö ette võtta…”

Noh, eks meile tuli see ka ootamatult, eriti ootamatult tuli see ilmselt A.-le, aga no eks järgmine kord katsub õnnetused pikema plaaniga ette võtta.

Lõpuks leidis Ott ühe oma sõbra, kes pikema jututa kaks-kolm korda väiksema summa eest töö ära tegi. Esmaspäeval.

Niisiis, jõudis kätte õnnis hetk hakata korstnajalga ja ahju puhastama. Ahi oli aegade jooksul kaetud kolme-nelja kauni hallikasvalge värvi alla, korstnajalg oli lihtsalt üle krohvitud. Aga tänapäeval on ju moodu värk, et peab ikka olema rustikaalne ja renoveeritud ja mis kõik jutud. Ühesõnaga, võtsin relaka ja veetsin selle seltsis palju sulneid tunde.

Olgu öeldud, et abiks oli isa ja et relakaga on SITAKS LAHE mässata. Kui ainult seda tolmu ei oleks nii palju, siis võiksin ma vabalt hakata pakkuma vanade pottahjude puhastamise teenust. Köögis on vaja veel pliit ka ilusaks saada ja ideaalis ka ahju toapoolne ots, aga lihtsalt need harjad kuluvad nii ruttu ja üsna kähku läheb olemine selliseks, et enam ei näe. Hingata ei saa niikuinii eriti.

Korstnajala krohvist puhtaks toksimine mulle väga ei meeldinud, see oli selline ERITI NÜRI ettevõtmine. Umbes nagu pöialpoisid, kes kirkaga kaevandustes toksimas käisid. Neid ootasid ees teemantid, meid lihtsalt tellised. Muudkui toksisid ja toksisid…

…ja toksisid ja toksisid, nagu mingi loll. Mina targu vältisin toksimise tööd, sest see oli iiiigaaaaaav. Mulle istuvad ikka rohkem mürisevad ja undavad riistad.

Aga lõpuks sai see asi ka kõik tehtud. Siis oli aeg minna ostma plaate. OO ÕUDU.

Ma olin veendunud, et plaatide ostmine on üks lahedamaid asju vannitoa juures, aga kus sa sellega. Valik on kesine, et mitte öelda kehv, et mitte öelda sitt. Õigemini, näidistena on igast kauneid süsteeme loodud, aga KES KURAT ütleks mulle, et kui mul on vaja 15 ruutu seinaplaati, siis mitu ruutu sellest oleks porte, mitu mingi kaunistusruut, mitu “tavaline”, mitu teist sorti kaunistusruut? Ja oleks siis, et meil oleks ühtlaselt neli seina, eks. Ei, meil on üks suur, üks keskmine ja üks väike jupp seina. Slepe jookseb keskelt üle ja ülejäänud seinad on kas korsten või ahi.

Seega jäi üle vaid võtta ühesugust plaati ja unistus triibulisest vannitoast kuhugi ajusoppi ära lükata.

See-eest põrandaplaadiga oli lihtsam, leidsime väga cooli mätserdatud-ilmelise tumeda plaadi. Nimelt oli mul ideé fix, et kui ma ei saa üleni tumedat vannituba, siis vähemalt põrand peab tume olema. No ma lihtsalt ei kannata, et vannituba peab olema valge ja kiiskav! Vannituba peab olema mõnus ja hämar, et saaks vannis tsillida ja lõõgastuda ja et iga kord vannist väljudes pekid sind surnuks ei ehmataks. Selge, et peegli ette on vaja eredamat valgust, sest habet peab ka ikka ajama vahepeal (pekid JA habe, see oleks ikka liig mis liig) (ma hakkasin just mõtlema, kas on juhus, et sõnad “habe” ja “häbe” on nii sarnased kirjapildilt kui, khm, funktsionaalsuselt?). Aga nii üldiselt võiks vannituba olla hämar ja tšill.

Kõik aga hääletasid tumedate seinte vastu, rääkides midagi kitsukesest ruumist. Minu meelest on ruumi muidugi väga laialt. Mis siis, et ahju peab kütma poti peal istudes. Või umbes nii…

ENIHUU.

Leidsime plaadid, vedasime ära. Helistab Ott.

“Kuule, kas sa mingit näidist ka nägid, kui neid põrandaplaate võtsid?”
“Ee… jaa, mingi oli küll…” Peas juba tormlesid kujutluspildid sellest, kuidas tegu on mingi täiesti sobimatu plaadiga ja kõik need eurod lendavad vastu taevast ja kuidas kõik on pekkis ja Ott viskab kirka lauale ja lahkub “poolte kokkuleppel” minu juurest töölt.
“Kas need peavad olema mingi mustriga või…?”
“Hmm… Jah, mingi… Ee…”

ISSAND JUMAL KUI PALJU MA PEAN MÕTLEMA IGAST ASJADELE VANNITUBA EHITADES!!! Keegi oleks võinud mind hoiatada!

Tegelikult muidugi selgus, et plaadid on ookoo, kui ma ei kujutle, et neist mingi muster peab tulema. Veits lainelise äärega, aga ongi cool noh. (Ott on üsna rahul meie jaoks töötamisega, sest ma olen pea alati kõigega nõus, mis ta välja pakub.)

Täna pidin oma ajunatukest vaevama veel selliste KOHUTAVALT OLULISTE küsimustega nagu vuugivahede värvus ja lõpuks, pärast pikki arutelusid, sain ma aru, et ma olin ikkagi “valinud” need värvid, mis Ott välja pakkus.

No tõsiselt, ma olin päris kindel, et vuugivahesid on umbes… ee… tumedaid ja heledaid. Ja et kas neil on mingi tõeline sisuline vahe? Seda ma küll ei osanud arvata.

Plaatidest ja kaunilt valitud vuugivahedest saab pilti tõenäoliselt homme. Siis saab lõpuks loodetavasti ostetud ka vannitoa uks ja… Issake… dare I say it… märtsikuu jooksul saab äkki isegi juba sisse kolida…?

Ah, kindlasti selgub, et kogu meie santehnika ei mahugi üldse ära sinna kuupi. Ja tuleb näiteks vannil saba maha lõigata või boileril külg maha riivida. Noh, küll saab.

Issandmulonvarstiomavannitubamaeisuudasedauskudavuhuuuuuu!

remontika 1: laua lugu

hoomamatu 6 Replies

Meie Nõmme-kodusse oli jäetud paar ägedat mööblitükki. Ägedat selles mõttes, et neist saavad ägedad asjad, kui välja mõelda, mi värvi nad võiks värvida ja natuke vaeva näha. Okei, nad on niisama ka ägedad, aga viimasel ajal on mind tabanud DIY-palavik, seega tahan ma kõike ISE teha. Kõik mööblitükid, mis mulle aastatega kogunenud on, värisevad hetkel hirmust, sest nad juba teavad, et mul on kavas nad kõik üle teha. Ägedaks.

Esimesena võtsin ette laua. See oli mattunud koleda valge värvikihi alla, selle all oli veel üks kollane värvikiht. Haises nagu vanakurat. Kolm päeva nokerdasin ja sain iga kord värvihaisudest peavalu, aga puhtaks ma ta sain.

Kõigepealt muidugi tuli välja, et kaabits, mis ma ostnud olin, on totaalne kräpp. Plastikust jura, mille käepide ära hakkas tulema ja mida ma siis iga nühke järel tagasi pidin kruttima. Kui oli endale korralikud kaabitsad muretsenud, lendas töö suisa rõõmuga.

Algselt oli mul plaanis värv maha võtta ja uuesti valgeks värvida, ning siis peitsiga kulutatud ilme anda. Aga kui ma olin kõik värvi maha saanud, mõtlesin, et proovin, mis nägu peitsiga jääb. Ja jäi megaägedat nägu! See ilus tume puit, mis värvi alt välja tuli, sai peitsiga, kuidas nüüd öeldagi, komplimendi. Üleüldse, miks mitte keegi mulle varem pole öelnud, kuivõrd COOL asi on PEITS?! Peits on absoluutselt mu lemmik… aine hetkel. Peitsisõltlane. Äkki peaks tugigrupi looma? Anonüümsed Peitsisõltlased.

Nii et nüüd on mul kaunis tume puitlaud, mida ma isegi üle ei raatsi lakkida. Võibolla kunagi tahan midagi muuta, siis hakka jälle seda lakki maha kratsima. Kirjutuslauaks ideaalne! Pealegi tuli välja, et sellel on sahtlikoht ja järgmine projekt ongi sahtel ehitada. Täiesti superluks. Ema kinkis sünnipäevaks kirjutuslaua tooli ka, millele me homme järele läheme ja mis saab ka totaalse make-overi.

Nii hullult cool on asju ise teha! Täna näiteks võtsin kaks tundi relakaga ahjult värvi maha. Ma pole elus vist nii tolmune olnud. Homme jälle!

Kas ma olen juba öelnud, et ma olen oma kodust totaalses vaimustuses?

Pilt sai olude sunnil tehtud kunstipärane, aga kunagi teen kindlasti parema pildi ka. Koos tooliga, näiteks!

ahvivaimustus

hoomamatu 15 Replies

Käisime Naabrinaisega pühapäeval sisustuspoodides ja ma adusin järsku, et whoa, ma saan ju õige pea hakata kõikidesse tubadesse valgusteid valima! Selge, et ma peaks selleks kirjutama mõne raamatu ja kassid orjusesse müüma, et seda endale lubada, aga nii põhimõtteliselt on see täiesti vaimustav, et ma lõpuks saan sellistele asjadele mõelda! Issake! Ma saan OMA KOJU valida lampe! Valik oli muidugi totaalselt oosõm, nii palju ägedaid asju on olemas, nii et ma juba nõrken põlvist mõttest, et ükskord ma saan päriselt neid valima ja ostma minna.

Siis avastasin ma üllatusega, et TEGELIKULT meil ju juba remont käib, kuigi sellist tunnet ei ole. Noh, see tunne on täiesti olemas, kui Nõmmel olla ja tolmu sees pimesi teed otsida, sest köögipõrand on üles võetud ja sealt näeb otse keldrisse. Aga nii üldiselt pole ma veel adunud, et remont käiks. Peamiselt sellepärast, et meil pole ikka veel ehitusmehi, kes selge sõnaga suudaksid öelda, et nad selle töö ette võtavad ja ära ka teevad. Ühed tunduvad mulle liiga üldise ja ebamäärase jutuga, teistele tundun mina ebamäärane ja üldine. Otsingud jätkuvad.

See kõik aga ei takista mul juba ette kujutamast, et kõik on valmis ja joonestusprogrammides sisekujundusi joonistamast. Näiteks selline võiks olla meie tulevane köök (klikkides suurem):

Köögiga on see värk (või üldiselt kõigi tubadega meie korteris), et seal on liiga palju uksi ja aknaid. Ühe ukse, selle, mis viib praegu trepikotta (ja seal asuvasse WC-sse), ehitame me kinni, sest meil on eraldi sissepääs (mis on juba omaette miljonit hüüumärki väärt, niisiis, lubage: !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!). Sellega tekib piisav ruum, et L-kujuline köök ära majandada. Plussina on meil enamik kappe, külmik ja pliit juba olemas, teise plussina on praegu meie köögimööbel Mööblimajas allahindlusega müügil, mis tähendab, et saab juurde osta nurgakapi ja laia kapi kahe sahtliga. Midagi peab välja mõtlema ka seinakappide osas, sest köögiseinas on ka elektriarvestid ja need võiks ära peita.

Meie suurejooneline köögilett, mis sai Kõuplisse ehitatud, tuleks ka kuidagi Nõmmele ära mahutada, praegu tundub parim koht ukse juures ja pliidi ees, aga see ei pruugi töötada. See võib köögi liiga ära hakkida ja imelikuks teha. Maitea.

Köögipõrand on üles võetud, kuna sealt tulevad torud tulevasse vannituppa, mis on veel täiesti omaette ooper. Kavand on selline (klikkides näeb suuremalt):

Vannitoaga on nuputamist kõvasti. Tegu on mingi kuivatusruumiga või millegi sarnasega, seal on suure ahju suue ja korstnajalg, mis teeb ruumi kuju imelikuks. Õnneks leidsime hea nurgaga vanni, mis täpselt tagaseina ära mahub. Ahjusuue võiks ideaalis olla elutoa poole, aga kuna ahi on väga heas korras, on seda mõttetu hakata lammutama ja ümber laduma. Seega tuleb leida mingi muu lahendus. Lisaks on seal veel seinakapp ja kaks ust, üks kööki, teine elutuppa. Ja LISAKS ei ole köögi- ja elutoauks kohakuti. Mis tähendab, et lihtsalt seina vahele tõmmata ei saa.

Niisiis, mõtlemist on küllaga. Pealegi tahaks köögipõrandat juba tagasi saada, sealt tuleb rõvedalt külma ja kui ma vähemalt kord nädalas Nõmmel ööbida ei saa, siis hakkan ma jonnima ja maurama. Okei, see on veel väike asi, oma sünnipäeva tahaks ma ju ka Nõmmel pidada ja siis on see ülesvõetud põrand natuke problemaatiline.

Õäöuh.

Aga ikkagi pole ma veel kordagi närvi kaotanud ega isegi kordagi närvi LÄINUD, mis on täiesti imetabane. Ma kujutlesin, kuidas ma selle remondi algusest lõpuni kriisates mööda tube jooksen ja suvalistel hetkedel vastu seinu viskun. Mind natuke (või päris palju) häirib see, et ma ei suuda kuidagi ühildada last ja kõiki neid remonditöid, mida ma ise läbi tahaks viia, sest lihtsalt füüsiliselt ei ole võimalik samaaegselt kahes kohas olla ja kaht asja teha (näiteks lapsega kodus olla ja samal ajal Nõmmel värvida). Aga kuidagi peab see ka sujuma hakkama.

Tõde on ka see, et ma vaieldamatult tunnen end taas inimkonda sulanduvat. Ma olen täiesti oma tulevasse kodusse armunud ja peadpööritavalt segi võimalusest lõpuks OMA KODU valmis plaanida ja sättida. Ning eile kuulasin ma kakskümmend viis (25) korda järjest seda lugu. SEST MA OLIN LIHTSALT RAHUL.

Maailm, sa oled minuga hea!

Tere, kallis blogilugeja…

hoomamatu 6 Replies

…kirjutan sulle miljonendat korda. Nimelt peaks me hakkama sel nädalal aktiivselt tegelema ehitusmeeste otsimisega, aga kui ma Neti ehitusalase kataloogi lahti võtsin ja firmasid läbi sortima hakkasin, läksin ma KOHE hulluks.

Niisiis. Kas kellelgi on olnud häid kogemusi mõne Tallinna ehitusfirmaga? Võib olla ka FIEga tegemist, kuigi ideaalis võiks meil olla kaks meest peal: üks, kes jagab sanitaartööde asja ja teine, kes siseviimistluses kõvem käpp. Sest meie uude korterisse on vaja sisse ehitada vannituba, aga me tahaks samal ajal ka ära lasta teha köögiseinad ja ehk ka põranda, kui eelarve lubab.

Samas võib anda ka hoiatusi, kui mõne firmaga on olnud kindlalt kehvi kogemusi.

Ootama jäädes,

Daki & co