Kallis Emiliana,
täpselt nädal tagasi said sa kakskümmend neli kuud vanaks. See tähendab, et sind on siin maailmas ringi tatsamas, roomamas või siplemas olnud täpselt kaks aastat (ja nädal). Need aastad on olnud pikad. Ja lühikesed.
Imelik, kuidas sa hakkad aja tõelist kulgu alles siis tajuma, kui kellegagi kõrvuti kasvad. Kellegagi, kes veel aasta tagasi ei osanud öelda päris sõnu, aga nüüd räägib kohati täislausetes. Kellegagi, kes veel kaks tundi tagasi ei teadnud, mis on seen, kuid nüüd seda öelda oskab, raamatutest ära tunneb ja ise joonistada püüab, et siis uhkelt näpuga sigri-migrile osutada: “Kes see on? Seen!”
Sinu teine eluaasta oli suurte muutuste aasta meie mõlema jaoks, kuid tundub, et pool aastat hiljem oleme me vaikselt settinud. Meil on omad rütmid ja omad tegemised, omad mured ja omad rõõmud. Sul on ikka su sõbrad ja su isapoolsed sugulased ja emapoolsed sugulased, viimaseid näed sa kahjuks liiga, liiga harva. (Kuid see ei tähenda, et sa rõõmust ei ruigaks, kui saad ‘Obi! hüüda ja mööda tuba ringi joosta, ühe üle-aastase kannul. Või siis pärast vanaemaga liivakastiäärel istuda ja pool tundi “putu!” teatades sipelgate asjatamist jälgida.) Sul on omad asjad ja asjaajamised isaga, tädide ja suure sõbrannaga, keda sina kutsud Kelliks, aga küllap see i ka õige koha peale lõpuks paika läheb. Sul on sõbrad ja sul on hunnik inimesi, kes lisaks sinule sind meeletult armastavad, ja mul on selle üle tohutult hea meel.
Kuid sina paistad üle kõige maailmas armastavat kasse. Sa küsid, kus on kassid, kui sa oled kurb ja nutad, sest ma sunnin sind magama ajal, mil sa ilmselgelt “Ei taha! Ei tahaaaaaaaa!” Kui meile tulevad külalised, hakkad sa neile kohe kassidest rääkima ja koos Pussakaga jooksete te päevade kaupa mööda aega ringi, ikka üksteise sabas ühe põõsa juurest teiseni. Isegi Miuks on sinu suhtes leebunud ja tuleb ette kordi, kus me jääme lõunaunele nii, et sina kaisutad Miuksu, teinekord isegi pea tema seljal.
Mulle tundub, et sinu päevad on täis rõõmu ja päikesepaistet (ja võib-olla liiga palju tatraputru, aga sa ei paista seda hukka mõistvat) ja huvitavaid putukaid, keda jälgida, ja alati on sul üks emme, kelle otsas ronida ja kes sind kukil kannab või vajadusel väntsutab ja keerutab, ja siis sa naerad nii laialt ja rõkates, et kõik tähtajad ununevad.
Mulle meeldib meie pisike tilluke vaikne elu. Muidugi võiks siin olla nii palju muid asju – see osa, mis minust igatseb päristööd ja kontorit ja kolleege ja väljakutseid, see osa minus nutab ja karjub teinekord, enamasti õhtuti kui sina juba magad. Või siis see osa minust, mis igatseb veel armastada ja veel õnnelik olla, see osa minust on ka kusagil olemas. Või siis see osa minust, kes tahaks sagedamini osta kookospiima, see osa minust on ka veel alles. Aga see aeg peab varem või hiljem saabuma. See aeg, kus me ei veeda enam päevi nii tihedalt koos, see aeg, kus me kohtume põgusalt hommikul ja õhtul. Ning kuigi ma igatsen nii väga seda rohelist rohtu, mis on kusagil mujal, tean ma väga valusalt, et kui see on käes, siis hakkan ma sind ja meie pisikest tillukest vaikset elu igatsema. Või pigem, sellele nostalgiliselt tagasi mõtlema. Sest kunagi hiljem ei sõltu meie päevad teineteisest nii otseselt ja nii palju, ja kunagi hiljem pole meil aega lihtsalt murul vedeleda ja putukaid uurida, siis turul käia ja suppi teha, siis kaisutada ja multikaid vaadata, siis vannis käia ja unejuttu lugeda, ja siis kaisus magama jääda.
Aga praegu meil on see aeg ja kuigi see on kohutavalt väsitav, teinekord kohutavalt üksildane (minu jaoks) ja sentide lugemine võiks ka ükskord lõppeda, on see siiski meie aeg. Suur suvi on ees, ja ma ei tea, mis me teeme järgmisel kuul samal ajal, kuidas me elame, kuhu sõidame või kus paigal oleme, aga ma tean, et me oleme koos.
Ma armastan sind väga palju, tõesõna. Ma loodan, et ma olen suutnud parandada need vajakajäämised, mis enne Suuri Elumuutusi olid, ja ma loodan, ei, ma tean, et su elu on seetõttu natuke parem ja õnnelikum.
Ja kui sina oled õnnelik, olen mina õnnelik.
Ps. Aitäh, et sa mind jälle emmeks kutsud. See on täiega oosõm.
Muah!
Emme
