Tag Archives: evidence

rööprähklemine

Argielu 21 Replies

imageEile oli selline päev, kus ma pidin Kuressaares ühele kohtumisele jõudma. Kohtumine ise oli tore ja vahva, Sikiga hängimine enne bussileminekut samuti, aga see ülejäänu osa päevast oli tõeline logistiline hullumaja ja ma tunnen, et ma tahaks tänagi veel esimest ettejuhtuvat lehma peksta ja lihtsalt ainult röökides pead vastu seina taguda.

Bussijuht, kes lubas mu Järvel maha panna, lihtsalt ignoreeris mind, seega pidin orienteeruma tühja akuga (sõiduplaanide-äpid!) bussijaamast Mustakale ja kuna mul pole õrna aimugi, kuidas ja millega ma sõitma pean, jäin ma kõigist bussidest maha, sest ei teadnud, kas ja kuhu sellega saab ja kui jõudsin järele vaadata, oli juba hilja. Lapsega astusin välja täpselt kell 21:47, kui läks buss, järgmine poole tunni pärast. Kõndida lihtsam, lõpuks sain ühe peatusevahe sõita ka ja lahke naisterahvas, kes aitas mul käru bussi ja sealt maha tõsta (FAKING HELL, KUIDAS emad kärud neist kõrgetest treppidest ise üles peaks saama?!), uuris etteheitva moega, mis ema ma üldse selline olen, et hilisõhtul titega mööda hämaraid parke hulgun ja küsis kahtlustavalt, miks ta nii rahulik on – külma saanud ehk juba?

Tahaks olla nii rikas, et sellistel hetkedel, kus mu “tööpäev” lõppeb kell 21 ja laps on vaja hoiust ära tuua, siis on mul see taksoraha võtta vähemalt.

First world problems, MA TEAN.

Kuidagi lihtsalt on kuhjunud neil päevil hunnik väikseid närviajavaid pisiasju, mille händlimisega ma täna hakkama ei saa. Lisaks läks kogu allesolev raha bussipiletite alla, honorarid hilinevad või tulevad alles kuu lõpus (kuigi arvasin, et hiljemalt kuu keskpaigaks), nii et RÖÖK! RÖÖK! RÖÖK!

Kurat ma kohe ei saa aru, kuidas üksikemad seda teevad. Päriselt. Ma pressin iga päev, nii et veri ninast väljas ja ikka jään vaid kõigile jalgu ja välja paistab, et ma ei saa millegagi hakkama. Ja nii paljud asjad on pidevalt tegemata, sest ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja ehituspaska likvideerida (millest ma alles eile teada sain, et see on ka meie korterist pärit ja naabrid ammu tigedalt ootavad, et ma sellega tegeleks – NO AGA KUST MA TEADSIN?!), või kuidas ma saan samal ajal tudengite töid hinnata ja puid saagida. Või kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja koristada. Või kuidas ma saan samal ajal lapsega õues/külas olla ja koristada-kokata või, noh, töötada.

Elu ilma autota on ka ikka üks rist ja viletsus (ning jajah, ma TEAN, et see on nii first world problem kui üldse olla saab, ja enda vabanduseks mind see üldiselt enamasti üldse ei häiri, aga praegu, kurat, oleks hädasti vaja iga päev mingil põhjusel sõidukit ja mida pole, seda pole), elu suvalistel hetkedel laekuvate honoraride rütmis on veel suurem rist ja viletsus, ja lapselogistika, noh, teadagi. Cross and destitution!

Ma olen õhtuteks nii faking rampväsinud, sest rööprähkled igas suunas ja ikka miski paremaks ei lähe, pidevalt on mingi hädaorg ja probleemid ja jamad, konfrontatsioon ja hädaldamine. Ükskõik, mis teed, teed valesti ja ma nii väga tahaks näiteks minna laupäevaõhtul välja, aga millal see õnn ja rõõm küll saabub mu õuele, vot seda ei oska mina küll ette kujutada.

A noh, vähemalt jookseb Naabrinaine teinekord läbi, kui oma jooksuringi lõpetab ja ajab paar sõna juttu. Või siis saab teinekord Liisiga lapsi vahetada, segada ja sheikida, sheerida ja laikida. Ja no see, et juba üldse on keegi, kes võtab Milakese hommikul enne kaheksat hoidu ja et Milakesel on koht, kus ta saab vabalt ka häda korral hilisõhtul hängida, sest ema ei suuda Tallinna transpordisüsteemist aru saada – see on ka juba kõva sõna.

Nüüd tahaks kedagi, kes laenaks autot vahepeal ja aitaks ehituspasaga, ja seemeneid tahaks ka. Sest muld on, aga midagi pole mulda panna – sest lihtsalt. Pole. Raha.

Argh!

Kuidas teie nädal muidu läinud on? Kui tahate kah räntida, siis vabalt siin kommentaariumis võite. Ausalt, hakkab parem kui saab natuke röökröökröök teha.

Röök!

Kõht

Argielu, Kooskasvamine 4 Replies

image

Enamasti on nii, et Mila küsib: “Kes see?”, mina vastan ja uus sõna ongi selge. See on hämmastav, kuidas kaheaastane kõike õhust tajub ja talletab. Aga mingite sõnadega on raskem – nendega, kus rohkem silpe või trikiga hääldus. Näiteks “lehm” on mingil põhjusel “mihma”, samas ütles ta enne jooki küsides peaaegu veatult “mah(l)”.

Täna vannis patsutati mulle kõhule (mis on peaaegu ainus, millest ma neil päevil koosnen) (näljapaistetus noh) ja küsiti: “Kes see?” (Parem ikka, kui “miks?”)

Mina: “See on kõht.”
Mila: “Kõhh?”
Mina: “Kõht.”
Mila: “Kah?’
Mina: “Kõht.”
Mila: “Mhmh!”

Kuidas ma endale küüned sain

Argielu 17 Replies

Alles hiljuti kirjutasin, kuidas käisin Indigo Stuudio avamisel ja ma olin vist ainus tšikk seal, kellel polnud korralikku maniküüri, geelküüntest rääkimata. Tasahilju koorus idee, et tahaks ikka ära proovida – nii eksperimendi korras. Eksperiment ise ilmub Delfi Naistekas kohe, kui nad on mul mõnda aega olnud.

Aga kogu see protsess oli ise ka nii megapõnev ju! Eriti mulle, kes ma olen elus vaid korra maniküüris käinud.

Sellega lendasin letti

Põdesin veits küll, sest mu küüned on tõelised maanaise küüned, lisaks närin ma küünenahkasid, kui stressis olen… Aga Ingrid hoopis ütles, et mul on ilusad tugevad küüned ja kena küüneplaat ning et geelküüntega saan närimisest kindlasti lahti. Jei!

Mingi masin, millega Ingrid küüsi ette valmistas

Raadio mängis taustaks ja ühel hetkel tuli reklaam: “Hakkan ka inseneriks! Küüneinseneriks!” (või midagi sellist) ja Ingrid naeris laialt: “Jajah, ma olen ka “insener”, muidugi…”

Käisin sollis

Küsisin Ingridilt, et kas geelküüned tekitavad tõesti vähki (Naabrinaine ütles). Ingrid rahustas, et see väike aeg, mis ma sõrmi UV-valguse käes hoidma pean, ei ole kindlasti kohe ohtlik. Aga kas pärast küüntepanekut on sõrmed kenasti päevitunud? Ingridi sõnul on tal korra nii juhtunud – siis, kui ta alles õppis ja enda peal iga päev aina harjutas ja harjutas.

Rohenäpp!

Geeli pani Ingrid mitu-mitu kihti. Šablooni järgi mõõtis kõigepealt ära ja siis läkski: kiht, UV, järgmine kiht, UV jne. See geel ise on ju NII ilus! Nagu läbipaistev kukekomm. Vahepeal hakkas näppudel solaariumis kuum, siis käskis Ingrid nad välja võtta. Mitu kihti geeli peale sai, ma ei jõudnudki lugeda. Küll aga olin ma tugevalt arvestanud valesti aega, mis küüntepaneku peale kulub, nii tegelesin ma lapsehoiuküsimusega, endal näpud kukekommised.

Lihvi andmas

Lõpuks jäi Ingrid geeliga rahule ning hakkas sellele küünte kuju andma. Kuna mulle meeldivad pigem kandilised küüned ja sellisena nad mul üldiselt ka kasvavad, palusin just seda kuju. Mille ma ka sain.

Lakieelne küüs

Tuleb tõdeda, et geelküüned jäid väga loomulikud, nii et ilma küünealuseid vaatamata ei oskakski öelda, et tegu kunstküünega. Värvi segas Ingrid kokku minu kirjelduse järgi, mis oli muidugi ülitäpne: “Tahaks sellist, nagu ükskord Miiul oli, noh, tead, selline beežikas-roosakas-valge…”

Kunstnik segab värve

Ning siis oligi aeg lakkida, kõige lõpuks kandis Ingrid peale veel läikegeeli kihi, nii et nüüdki, kaks nädalat hiljem, on lakk ilusasti peal. Kuigi ma olen seda muidugi mitu korda üle lakkinud ja uuesti värvi maha võtnud – ära ju tüütab muidu:)

Küünealused petavad ära, et polegi naturaalne näpp

Ja kolm tundi hiljem olidki mul küüned! Ingrid küsis veel ettevaatlikult, et kas ma ikka tean, kuidas küüned välja hakkavad kasvama. Ma ei saanud hästi küsimusest aru ja tuleb välja, et on olemas inimesi, kes lähevad mõni nädal hiljem hooldusesse ja kui küsida, et kuidas on, teatavad: “Muidu on hästi, aga mis rant see siin küünenaha juures küll paistab, aru ei saa…” Sest küüned kasvavad ju otsast, KÕIK ju teavad seda.

See pole hennatätoveering, vaid Pixlromaticu filter, muide

Järgmisel nädalal ilmub Delfi Naistekas ka artikkel, kuidas muidu lühikeseküüneline inimene geelküüntega varustatult hakkama saab. Eksperimendi (ja ilu) nimel uutele tegudele!

Aitäh Ingridile ja Indigo Studiole!

Kakskümmend neli kuud

Kooskasvamine, Läbi fotosilma 2 Replies

imageKallis Emiliana,

täpselt nädal tagasi said sa kakskümmend neli kuud vanaks. See tähendab, et sind on siin maailmas ringi tatsamas, roomamas või siplemas olnud täpselt kaks aastat (ja nädal). Need aastad on olnud pikad. Ja lühikesed.

Imelik, kuidas sa hakkad aja tõelist kulgu alles siis tajuma, kui kellegagi kõrvuti kasvad. Kellegagi, kes veel aasta tagasi ei osanud öelda päris sõnu, aga nüüd räägib kohati täislausetes. Kellegagi, kes veel kaks tundi tagasi ei teadnud, mis on seen, kuid nüüd seda öelda oskab, raamatutest ära tunneb ja ise joonistada püüab, et siis uhkelt näpuga sigri-migrile osutada: “Kes see on? Seen!”

Sinu teine eluaasta oli suurte muutuste aasta meie mõlema jaoks, kuid tundub, et pool aastat hiljem oleme me vaikselt settinud. Meil on omad rütmid ja omad tegemised, omad mured ja omad rõõmud. Sul on ikka su sõbrad ja su isapoolsed sugulased ja emapoolsed sugulased, viimaseid näed sa kahjuks liiga, liiga harva. (Kuid see ei tähenda, et sa rõõmust ei ruigaks, kui saad ‘Obi! hüüda ja mööda tuba ringi joosta, ühe üle-aastase kannul. Või siis pärast vanaemaga liivakastiäärel istuda ja pool tundi “putu!” teatades sipelgate asjatamist jälgida.) Sul on omad asjad ja asjaajamised isaga, tädide ja suure sõbrannaga, keda sina kutsud Kelliks, aga küllap see i ka õige koha peale lõpuks paika läheb. Sul on sõbrad ja sul on hunnik inimesi, kes lisaks sinule sind meeletult armastavad, ja mul on selle üle tohutult hea meel.

Kuid sina paistad üle kõige maailmas armastavat kasse. Sa küsid, kus on kassid, kui sa oled kurb ja nutad, sest ma sunnin sind magama ajal, mil sa ilmselgelt “Ei taha! Ei tahaaaaaaaa!” Kui meile tulevad külalised, hakkad sa neile kohe kassidest rääkima ja koos Pussakaga jooksete te päevade kaupa mööda aega ringi, ikka üksteise sabas ühe põõsa juurest teiseni. Isegi Miuks on sinu suhtes leebunud ja tuleb ette kordi, kus me jääme lõunaunele nii, et sina kaisutad Miuksu, teinekord isegi pea tema seljal.

Mulle tundub, et sinu päevad on täis rõõmu ja päikesepaistet (ja võib-olla liiga palju tatraputru, aga sa ei paista seda hukka mõistvat) ja huvitavaid putukaid, keda jälgida, ja alati on sul üks emme, kelle otsas ronida ja kes sind kukil kannab või vajadusel väntsutab ja keerutab, ja siis sa naerad nii laialt ja rõkates, et kõik tähtajad ununevad.

Mulle meeldib meie pisike tilluke vaikne elu. Muidugi võiks siin olla nii palju muid asju – see osa, mis minust igatseb päristööd ja kontorit ja kolleege ja väljakutseid, see osa minus nutab ja karjub teinekord, enamasti õhtuti kui sina juba magad. Või siis see osa minust, mis igatseb veel armastada ja veel õnnelik olla, see osa minust on ka kusagil olemas. Või siis see osa minust, kes tahaks sagedamini osta kookospiima, see osa minust on ka veel alles. Aga see aeg peab varem või hiljem saabuma. See aeg, kus me ei veeda enam päevi nii tihedalt koos, see aeg, kus me kohtume põgusalt hommikul ja õhtul. Ning kuigi ma igatsen nii väga seda rohelist rohtu, mis on kusagil mujal, tean ma väga valusalt, et kui see on käes, siis hakkan ma sind ja meie pisikest tillukest vaikset elu igatsema. Või pigem, sellele nostalgiliselt tagasi mõtlema. Sest kunagi hiljem ei sõltu meie päevad teineteisest nii otseselt ja nii palju, ja kunagi hiljem pole meil aega lihtsalt murul vedeleda ja putukaid uurida, siis turul käia ja suppi teha, siis kaisutada ja multikaid vaadata, siis vannis käia ja unejuttu lugeda, ja siis kaisus magama jääda.

Aga praegu meil on see aeg ja kuigi see on kohutavalt väsitav, teinekord kohutavalt üksildane (minu jaoks) ja sentide lugemine võiks ka ükskord lõppeda, on see siiski meie aeg. Suur suvi on ees, ja ma ei tea, mis me teeme järgmisel kuul samal ajal, kuidas me elame, kuhu sõidame või kus paigal oleme, aga ma tean, et me oleme koos.

Ma armastan sind väga palju, tõesõna. Ma loodan, et ma olen suutnud parandada need vajakajäämised, mis enne Suuri Elumuutusi olid, ja ma loodan, ei, ma tean, et su elu on seetõttu natuke parem ja õnnelikum.

Ja kui sina oled õnnelik, olen mina õnnelik.

Ps. Aitäh, et sa mind jälle emmeks kutsud. See on täiega oosõm.

Muah!

Emme

goodie bag

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Nagu ma Instagramis juba mainisin, sain ma hiljaaegu uhiuute küünte uhkeks omanikuks. Seni, kuni ma Mila sünnipäevanädalavahetusest taastun, venib natuke ka küüntepostituse kirjutamine.

Meenutan aga hoopis hea sõnaga Indigo Stuudio avamisel loosiõnnega minule saanud nännikotikest, kus sees oli kaks huulepulka, juuksevaht, šampus, Palmer’si niisutav kreem ja lõhnaküünlad, lisaks paar maski- ja šampoonitesterit. Kuna ma enam reporter pole, siis pole ma ikka juba aastaid goodie bagi saanud – no teate ju küll, et kõiksugu avamistelt neid ikka teinekord kaasa antakse, eriti kui ajakirjanik oled. Nii et ma olen kotikesega ekstrarahul.

PS. Indigo Stuudio Facebooki-lehel käib hetkel loosimine – mine kae perra, ehk näkkab sulgi! Homme on juba hilja!

Kollaaži tegi Käopesa-Miiu.

Hair watch

Argielu, Läbi fotosilma 8 Replies

image

Ma olen ausalt öeldes unustanud, millal ma juuksuris käisin. Enne sünnipäeva ilmselt? Nii et ligi kolm kuud vabakasvatust. Täna värvisin kogemata juuksed pruuniks. No hea tahtmise juures võib poolpime seda tooni “tumeblondiks” hinnata. Joosta on mega ebamugav, juuksed ei püsi mütsi all, patsi panna ka veel päris hästi ei saa. Ideid?