Tag Archives: evidence

Suvepildid: sõbrad

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 8 Replies

image

Blogimiseni ilmselgelt hästi ei jõua, seega püüan hoopis elu läbi piltide jagada.

Ma armastan oma sõpru. See sõber, kes on pildil, ütles eile ootamatult näiteks: “Daki, sa oled nii-ii hea ema. Ma arvan, et väga paljud inimesed ei oleks seda sinust uskunud…”

Muah!

Kakskümmend kuus kuud

Kooskasvamine 4 Replies

imageArmas Milake,

sel kuul täitus sul kahekümne kuues elukuu. Ma kirjutan sulle just täna, et märkida üles see oluline päev, et miski jääks seda korda meenutama. Täna oli päev, kui sinust sai full functional inimene. Ehk siis täna hakkasid sa käima potil.

Noh, eks sa oled siin juba mõnda aega kisades mähkmete vastu võidelnud ja potil kahe sekundi kaupa istunud, teatades tarmukalt: “Ei tule!” Aga nüüd lõpuks õnnestus ja ma arvan, et suve lõpuks oled sa meil lõpuks mähkmevaba laps. Fantastiline! Lihtsalt fantastiline, pole midagi öelda.

(Ja ma ei pidanud sind selleks isegi mitte sundima. Ise asjatasid, ise tegid, ma vahepeal ainult küsisin, et mis sa arvad. Ja kui sa keeldusid, siis nii oligi. Mäletame me ju kõik, mis sai, kui ma üritasin sundida.)

Viimased nädalad oleme me väga palju ringi rännanud ja sulle paistavad uued ja huvitavad olukorrad täitsa meeldivat. Nüüd on paar päeva, kus elu rahulik ja kodune, ja on kohe näha, et sa kibeled. Tahaks vaheldust, tahaks inimesi! Nüüd ei ela me ka enam kahekesi, meil on Ruumi, kelle nime sa veel päris hästi öelda ei oska, aga kui ta oma toa ukse kinni paned, siis sa võid küll megakurvalt nutma hakata, sest SA OLED JU NII TORE, MIKS SA EI TAHA MINUGA KOGUAEG MÄNGIDA?!

Nii et vähemalt on ka kodus taas vaheldust. Kui ma täna magistriõppesse sisseastumise vestluselt koju saabusin, vedelesite te kahekesi õndsalt voodil, vaatasite Masterchefi ja sa olid oma eluga ääretult rahul. Ja see on mõnus, selliseid hetki näha.

Mulle pakub ääretut rahuldust näha, kui toredaks inimeseks sa sirgud. Sulle meeldib suhelda, aga sa pole tuisupea. Elusse suhtud sa esialgu ettevaatlikult, koeri ja merd kardad, kuni oled harjunud ja selgeks teinud, kas sel korral võib usaldada. Sa armastad mütse (“Müst!”) ja ka asju, mis pole mütsid, kuid selleks otstarbeks siiski kõlbavad (seelikud, pluusid, käterätikud jne). Su suurimad sõbrad on kassid ja kui me kellelegi külla läheme või keegi meile külla tuleb, siis kõigepealt räägid sa neile oma emmest pikad jutud maha, millele järgnevad kohe pikad jutud kassidest. Või vastupidi. Vahel on emme ebaolulisem kui kassid.

Sa armastad tantsida ja mu päevade lemmikhetked on ühised õhtusöögivalmistamised, mil me köögis tantsime. Kuna sa oled ka hüppamise ära õppinud, siis on meie dance moves kohe oluliselt mitmekesisemad. Sa armastad oma sõpru hüsteeriliselt palju, näiteks polnud sa mõni nädal LMi näinud ja kui ta lõpuks saabus, trampisid sa niimoodi jalgu, et mõni Aafrika hõim kutsub seda ilmselt vihmatantsuks. (Ja võib-olla kuskil seetõttu ka sadas.)

Loomad üleüldse on su suured lemmikud ja on vahetanud välja eelmised suured lemmikud – putukad. Loomaaiaskäik meeldis sulle väga ja kuigi sa kutsud elevante jätkuvalt “und”, pole sellest hullu kedagi. Ma ei suuda oma näolt naeratust pühkida, kui sa mõnikord und oodates hakkad loomahääli tegema, ikka kõik järjest läbi, keda sa tead: “Siga: röhh-röhh. Lammas, lambad: mää-äää. Lehm: amuuu. Kass: mjaaau. Koer: auh-auh. Hunt: uuuuuu. Kist:… Kist? Emme, kist?”

No tean ma jee, mis häält kits teeb! “Mökk-mökk?”

“Öök!”

*

Viimased päevad on siiski kohati ka rasked olnud. See va uinumisevärk on ikka üks igavene nuhtlus, kas sa palun tegeleksid sellega? Ma ausalt ei taha, et me selle pärast pidevalt tülitseksime, samas ei saa ma sulle ka ette heita seda, et sa õhtul magama jäämise asemel mind musitada ja kallistada tahad. Või mulle pai teha. Või mulle näppe kõrva toppida. Ma ei saa selle pärast kurjustada, aga, kullake… Mina ju teen tööd kui sina magad… Mitte, et ma sinuga lõputult hängida ei tahaks, aga töö ju ootab…

Järgmisel nädalal oled sa terve aeg oma isaga ja mina lähen reisile. See on teine kord, kui ma sind nii pikalt ei näe ja ausalt öeldes… Mu süda on praegu juba murdunud. Aga ma tean, et see teeb meile mõlemale kindlasti ka head, sul saab kindlasti isaga megatore olema ja te käite kõiksugu lahedates kohtades ja enne kui sa arugi saad, olen ma juba tagasi ja, kas tead, siis ei olegi veel suvi läbi! Meil on veel suve ees küll ja veel, mil me saame tšillida ja grillida ja hängida ja mängida.

Sest sinuga on tõesti tore kõike seda teha.

Musid-kallid,

emme

#naistejutud

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kutsusin naised grupivestluses väikesele veinile. Kuidagi sai sellest vestlusest jututuba, kus on kaks päeva käinud lakkamatult hüsteeriliselt naljakas arutelu meeste, naiste, elu ja seksi teemadel. See on mind inspireerinud rohkem kui sajal viisil, palju sellest jõuab lähiajal blokki ka, aga siin paar mõttetera.

Samuti on teemaks nahkjoomine.

Parim kommentaar Facebookis Justin Petronelt: “First there is a mountain. Then there is no mountain. Then there is. #Donovan“

#naistejutud

Catnapping ja sellest, kuidas mind peaaegu spängiti

Argielu 27 Replies

“Kes siin majas kassidest boss on?” küsis Ruumi paar päeva tagasi.
“Hmm,” pidin ma natuke mõtlema. “Noh, Pussakas on noorem ja isane, Miuks vanem ja emane… Vist on nii, et Miuks on siuke tagasihoidlik matriarh, kes laseb Pussakal arvata, et ta on boss. Aga tegelt on ise boss.”

Nojah, seda, kes boss on, saime me õhtul näha. Olin mina rahulikult vannis (pärast ELU PARIMAT jooksu, muide! Fantastiline, mida frustratsioon inimesega ära võib teha), kui järsku kostuvad ilgelt imelikud hääled. Kuna lapsenuttu ei järgnenud ja Ruumi käis üsna rahulikult pärast toas ringi, ma vannist välja ei kiirustanud. Hiljem selgus, et lahtisest uksest oli sisse hiilinud vana hea Pussaka sõber, kes otse Ruumi voodi alla jooksis.

No ja ega Pussakas sellist asja silmaotsaski kannatada või! Peksis sissetungija pikema jututa välja ja käis pärast, oks laiali, uhkelt toa ja õue vahet: “Noh, tahaks näha, kas VEEL KEEGI julgeb siin MINU NAISTELE läheneda?! Ah, on soovijaid? Pole? SEDA MA ARVASINGI.”

Miuks oli sel ajal ettevaatlikult voodi all peidus.

No ja siis järgmisel päeval läks Pussakas kaduma. Ta tuleb alati kutsumise peale ja kuna viimane tüli naabritega sai alguse just sellest, et ma peaksin oma kassi toas hoidma, sest NAD TAPAVAD LILLED ÄRA, KAS KEEGI OMETI MÕTLEKS LILLEDELE?!

Asi lõhnas, nagu öeldakse, kalaselt.

Hõikusin, mis ma hõikusin, ei miskit. Läksin mureliku südamega siis Milakesega koos Mallu juurde grillima, kui Ruumi tekstib: Pussakas kodus. Niipea, kui ma kodust lahkusin, olla kuskil käinud suure paugatusega uks ja Pussakas jooksnud, saba seljas, kergendunud ilmel kodu poole. Hiljem oli ainult Ruumi juures keras ja nurrus, nii et maja värises. Julges uuesti alles õhtupoole nina trepile pista.

Mis paneb mind arvama, et keegi hoidis Pussakat pantvangis. Sest mina ju keeldusin oma (praeguseks totaalselt) õuekassi kinni panemast ja pakkusin lillepeenrate jaoks välja muud, vähem catnappingut sisaldavad abinõud.

Ruumi muidugi kahtleb, kas inimesed suudaksid ikka nii napakad olla. Mina – noh, kuna ma ise olen üsna napakas (Ruumi: “See on ikka täiega veider, kui hull sa oled.”), siis ma suudan seda inimestest uskuda küll. Eriti arvestades, et see meie suur konflikt päädis sellega, et mind üritati SPÄNKIDA.

Ffs.

Ma arvan, et inimesed, kes tahavad teisi (mitte-erootilisel kombel) (nii, NII mitte-erootisel kombel) spänkida, kui neil konflikt tekib, on võimelised ka kassi röövima.

Aga tõestada ma midagi ei saa, nii et nüüd lihtsalt hoian kassidel veel rohkem silma peal. Kuni ma piisavalt rikas pole, et StickNFind bluetooth kleepsud ära tellida. Need on täiega oosõm asjad, muide. Võite vabalt mulle kinkida.

Edit: nagu siin kommentaatorid märkisid, siis tuleb ilmselt tõesti kassid nelja seina vahele kinni tagasi suruda. Üks põhjustest, miks üldse Nõmmele kolitud sai, oligi ju see mõnus võimalus, et Pussakas saaks õues käia… Plaan, et siit üldse minema tõmmata, tundub aina ahvatlevam…

suve-eelne kaleidoskoop

Inimesed ja inimeseks olemine 8 Replies

See ei ole päris postitus, sest mu aju jooksis kokku, veel on lõpetada kaks artiklit ja siis kauaoodatud auhind: pikk nädalavahetus Saarlandis. Ehk pikemgi.

Siin on rändom-hetked möödunud nädalatest, mis seda suve-eelset aega anno 2013 meenutama jäävad.

Juhuslikult avastatud maailma kõige kriipim icebreaker: kui sa oleksid sarimõrvar, kuidas sa tapaks? Seda sünnipäeval n+1 inimese käest küsides saab vastuseks kohati väga veidraid asju. (Ja kahtluse, et mõni võibki olla sarimõrvar, aga noh, kapis.)

*

Üks varahommik Punaste Seintega Toas, kus mu kõrval istus nii lõppilus tüdruk, et ma hakkasin mõtlema selle üle, kust ilu tuleb. Ja kas ta üldse kuhugi läheb. Ma olen näinud ja näen ilmselt edaspidigi enda ümber nii palju ilusaid inimesi (ka neid, kelle kohta paljud ‘kole’ ütleksid), et äkki on asi minu silmanägemises?

*

Seisame ja räägime hirmvana naabritädiga juttu. Maast ja ilmast, lilledest ja lastest, ummistunud rennidest ja liivakookidest.
“Ma võtan selle rennide puhastamise ette, kui tagasi olen,” arutlen murelikult, silmitsedes sodi täis räästast.
“Oi, see oleks küll tore! Mõtlesin, et teen ise, aga, tead… tasakaaluhäired on tekkinud…”

*

Ükskord istume trepil ja vaatame, kuidas Pussakas toob uhkelt hiire. Mäng, jaht, mäng, jaht.
Järgmisel päeval oli trepile asetatud musträstas.

*

Harjutan töövestlusele sõites sõna Einchhörnchen hääldamist. See on mu uus ja mitte väga huvitav eraprojekt, kui ma ei suuda oma aju välja lülitada ja mõtted ajavad hulluks. Ühtäkki silman bussiaknast oravat.

Ma usun, et oravad toovad õnne.

*

Talv sai vist lõplikult läbi, taban peast läbi jooksva mõtte, aga rohkem sellele aega mõelda pole. Seisan Linnahalli katusel ja vaatan päikesetõusu. Teen pildi, mis saab hiljem blogipäiseks.

To where I was going, I didn’t need words.

*

Siis see pärastlõuna, kui me istusime basseiniveerel, mille ma ennist minestuse äärele end viies täis olin puhunud. Järasime kuivatatud särge ja rüüpasime õlut peale, kuidagi väga mõnus oli.

Hiljem istusime (juba teise meiega) kantooras ja kuulasime James Blunti ja mulle tundus, et ma olen sattunud multikasse.

*

Poseerin järjekordse eksperimendiloo tarbeks fotograaf Kalevile.
“Tee seksikiisu naeratust nüüd!” käsib ta. Purskun naerma.
“Mu seksikas pole väga seksikas,” möönan.

Hiljem ütleb Kalev, et kui need fotod ilmuvad, siis saab mul meestega raske olema.

Mis ta täpselt mõtles, ei teagi.

*

See hetk Ssiki ja Priidu pulmast, kui ma seisan saalilävel ja vaatan, kuidas mu kõige vanemad ja püsivaimad sõbrad tantsivad. Kõik olid seal, Tannust alates ja… ma ei teagi, kellega lõpetades. Ma vaatan neid ja nad on kõik NII ÕNNELIKUD, lihtsalt, kutid tantsimas oma sõbra pulmas, et kuskil kopsude lähedal hakkab pitsitama.

Tükk aega pole kellegi teiste õnne vaadates ise nii ehedat rõõmu tundnud. Lihtsalt rõõmu, sest teistel on nii hea olla.

*

Ootame bussi. Karmihääleline tädi, kes ennist oma meeskaaslasega millegi üle häälekalt vaidles, vaikib ühtäkki, otsib midagi oma kotist ja ulatab Milale kaks piibelehte.
“Aitäh!” ütleb Mila pärast lühikest mõtisklust.

Ja kuidagi ma tean, et see hetk on muutnud midagi maailmas paremaks. Lihtsalt sellega, et ta juhtus.

*

Või siis sel korral kui ma olin Indigo Stuudios iluprotseduuridel ja me muudkui naersime, ma isegi ei mäleta enam, mille üle. Ja jälle ma mõtlesin seda ilu-asja. Või pigem vist avastasin üllatusega, et ootamatult on taastunud võime pisiasjadest rõõmu tunda.

*

Aga oli ka… Nädal, mil ma olin kindel, et ma suren. Suren kindlasti, aga mitte piisavalt kiiresti. Õhtuti last magama pannes lämmatasid paanikahood, sest ma TUNDSIN, kuidas mu süda jättis lööke vahele. Kuidas rindkeres hakkas pistma iga kord, kui üks teatud teema üles tuli. Kuidas käed hakkasid kontrollimatult värisema, kui ma ühe konkreetse asjaga diilima pidin. Ma nutsin nii palju. Frustratsioonist, surmahirmust, igatsusest. Igatsusest, et ÜKSKORDKI jää murduks. Et miks on ometi niimoodi see minu ajukeemiake seatud, et need kukkumised on nii valusad, nii hävitavad.

Ja nagu iga kord, olin seegi kord kindel, et see jääbki nii. Surmani. Ja see pole, teadupoolest kaugel. Kuulsid? NOVOTT! EI SAANUDKI KUULDA! Sest see oli see vahelejäänud kuradi südamelöök.

“Kui keegi jagaks Hädaoru-missi tiitlit, sa saaksid selle,” arvas Naabrinaine selle peale. 

*

Õhtud, nagu see praegune. Istun pleedi mähituna võrkkiiges, mis pigem on ripptriipkiik, sest võrkkiiged, ma mäletan, olid need, millest sai alguse minu tselluliit kunagi omal ajal. (Ärge vaielge vastu, las ma usun seda.) Istun ja olen ja üldiselt on vaikne, täna on mingi hullus, sõidetakse, nii et aknad värisevad. “Pussa” hüppab krabinal müürile, “Muks” passib trepil tühja. Vahepeal hoian pead kuklas ja vaatan nende igivanade puude latvu.

Mul on kaks kodukuuske ja ma poleks eales arvanud, et ma võiks mõne konkreetse puu vastu sellist lembust tunda. Nad lembavad mind ilmselt vastu, sest kui kergelt sajab, saab ikka üsna mõnusalt kiiges vedeleda.

*

Tõuseme Taagepera lossi torni, ma murran väga valusalt küüne, aga kogu varahommikune Lõuna-Eesti laiutab jalge ees.

*

Alati saatmas see näriv tunne, et miski on pöördumatult läbi saanud. Ja see on ometigi hea, ma olen seda kaua oodanud. Selle pööripäevaga muutub, ma tunnen. Mis, ei tea. Või noh, üht-teist tean ka. Aga see pole see, veel… Miski on juhtumas.

Aga võib-olla on see mu jukerdav süda, kes teab.

Ilusat pööripäeva, sõbrad. Uuel nädalal kohtume!

kuu küüned

Argielu 3 Replies

Täiesti müstiline, kuidas pärast geelikate panemist (algas eksperimendina, suve lõpus otsustasin, et võtan maha, praegu nad veel on) (ja Delfis kirjutasin siis eksperimendist nii) on NII PALJUDEL järsku minu küünte kohta arvamus. Ja seda vähi-teemat ei hakka ma üldse üles kiskuma, eks, aitab ka juba.

Naljakas, ma olen muidu ikka kõva lakitaja olnud. On perioode, kus üldse ei viitsi, aga siis jälle vahetan üle päeva lakki. Ja ma ei mäleta küll, et inimesed mu maniküüri oleks isegi märganud, saati siis kommenteerinud. Aga nüüd äkitsi märkavad ja ütlevad kõik. Oh, meenus – paar korda on ikka varem ka öeldud. Kui ma näiteks küüned siniseks olen lakkinud.

Ja nüüd on mul kuu aega olnud üsna tagasihoidlik hele lakk, aga ikka jääb ette. A no las ta siis jääb.

Sel korral olin ka dilemma ees, sest mulle on väga oluline, et ma saaks küüsi ise ka lakkida – ma ei suuda üht ja sama maniküüri liiga kaua kanda. Nii et kui ma isegi tahaks väga midagi cooli või nail art stiilis proovida, jääb see ratsionaalsetel kaalutlustel ära. Nii hästi inimene ometi ei ela, et võiks kord nädalas maniküüri uuendamas käia.

Nii et kui juba beežikad küüned on olnud, jäigi lauale kas prantsuse maniküür või midagi roosakat. Valisin viimase.

Office

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

image

Suvine töö saab nii tehtud. Hommikupoole paistab päike lagipähe ja ekraani silmad ei seleta, aga muidu… Tuleb tunnistada, et vabakutselise elul on omad mahlased plussid.

Ja sääsed on ka üsna mahlased.

Elu on kiire, aga täitsa mõnus, kui see kiirustamine vähemalt osaliselt võrkkiiges toimub. Kus teie neil päevil töötate?

Afterwave

Argielu Leave a reply

image

Lõppenud nädal on olnud intensiivne, täis lõputult toredaid hetki, pisarateni naermist, vähe unetunde, palju huvitavaid uusi mõtteid, sõpru, hüvastijätte, emotsioone, treppidel südamest südamesse rääkimisi, palavusest hullumist, busse ja ronge, Tartu vareseid, Passengeri “Let Her Go” korduvalt kuulamist, luulet ja mere järgi lõhnavat vanalinna ja ja ja ja ja ja ja

…ja ma olen lõputult väsinud ja kurb, et see nädal läbi sai.

Edasi uute seikluste poole!

tere, sääsed

Argielu 4 Replies

Sel nädalal võtsin puhkuse. See tähendab, et täistöömahu asemel teen lapse ja niisama tšillimise kõrvalt miinimumi, sõidan Tartusse mõneks päevaks ja kui tahan, siis vedelen lihtsalt päev otsa Liisi juures, sest on mõnus ja tuju selline.

Kui nüüd aus olla, siis tööd teen kah piisavalt. Aga mind set on puhkuse oma. Mõnus!

Ühtlasi sai spontaanse esmaspäevase grilliga avatud sääsehooaeg. Nad lihtsalt tekkisid üleöö. Selles mõttes on see kaks-nädalat-hilisem-kevad Tallinnas mõnus, saame vähem sääski. Mila on sääskedest vaimustuses. Miks? Sest kui “putu” lendab, hakkavad kõik ju plaksutama!

Nüüd ta käib ringi mööda elamist, otsib sääski ja kui mõne leiab, plaksutab rõõmsalt.

Elu õied, ma ütlen.