Tag Archives: evidence

AFK till 11/07

hoomamatu 2 Replies

from: daki
to: peika
message: Musi! Too õlut! Mul on ainult kolm tükki ja Portugali mäng surmab mind praegu juba ja mul pole millegagi õhtust Brasiilia mängu üle elada!

Nagu teada, on taas rõõmuaeg, nagu igal paarisarvulisel aastal. Ehk siis: jalka!!! Ma ei tea küll, miks mind on karistatud selliste meestega, kes jalkast üldse rõõmu ei tunne (ja sibulat-küüslauku kah nii palju ei söö, kui mina), aga hoolimata sellest olen täieõiguslikult hõivanud teleka järgmiseks kuuks ajaks. Kuigi ma täpselt ei tea, kus ma näiteks finaali vaatan – selles mõttes oleks päris tore, kui näiteks Hispaania finaali saaks, sest Spaanias finaalmängu vaadata oleks sel juhul ääretult mega elamus.

Kuigi kõik on jõudnud juba oma ennustused teha, teen minagi omad: G alagrupist (sest see on AINUS mulle OLULINE alagrupp) pääsevad loomulikult edasi Portugal ja Brasiilia. Portugal mängib 56. mängu Hispaaniaga VÕI Šveitsiga, kust muidugi VÕIKS edasi jõuda Portugal, aga ma olen väga rahul ka, kui pääseb edasi Hispaania (vt ülal olevad põhjused).

Ja finaalis võiks mängida Brasiilia ja Hispaania (mis juhul ei saaks ma Spaanias suudki lahti teha, saati siis Brasiila särki või stringe kanda – samas, kes ikka püksi näeb), kust tiitli viib koju Brasiilia, mi amore. Portugalile kahjuks väga suuri lootusi ei pane, sest tänane mäng näitas, et nad pole sugugi nii tugevad, kui ma lootsin. Aga mäng oli hea, aus, täie raha eest. Aga, nagu Ott Twitteris ütles, on häbiväärne, et praeguseks on löödud mängus keskmiselt 1,54 väravat.

Meenutuseks aga üks sissekanne aastast 2004, kui oli EM ja sai kõvasti pöialt hoitud Saksamaale. Austame sellega King Kahni (selle hellitusnime armsus ja täpsus ei ole minu puhul kaduma läinud), keda enam palliplatsil ei näe, kuid kelle nägu on meile alatiseks sööbinud mällu ning käib meid aeg-ajalt õudusunenägudes kummitamas.

Kahni-teooria

16/06/2004

mis puutub eilsesse saksamaa-hollandi mängu, siis ma pean rääkima teile, kes on tegelikult oliver kahn.
ta elab muul ajal puuris, raudvarbade taga. talitajad loobivad talle banaane ja lihakäntsakaid. puuri ümber on valge kast, nii et kui ta sealt üle peaks minema, siis saab ta elektrit. ja aeg-ajalt raseeritakse ta puhtaks ja pannakse palliplatsile. kui ta palli väravasse laseb, siis väheneb automaatselt ka päevane banaaniports. kui kinni püüab, teenib suure tüki mahlast tailiha.
ja kuigi väideti, et tal oli eile sünnipäev, ei tea tegelikult keegi, millal tal pärissünnipäev on. eilne tähistas vaid päeva, mil ta džžunglist leiti ja inimühiskonda toodi.
üldiselt: ärge laske väikestel lastel telekat vaadata, kui saksa mäng peal on. võib tekitada parandamatuid traumasid.
ja lisaks veel: kui eile kõlas mängukommentaatorilt «pärl», et «selles olukorras on nüüd hollandil küll väga raske saksamaa vastu mängida», siis ma vastaks selle peale, et hollandil oleks ka siis väga raske saksamaa vastu mängida, kui terve saksa meeskond tuleks palliplatsile klounimütsides.

pläusti mõttes

Määratlemata 1 Reply

Maiöö taevas olid hoopis UFOd* ja nõidu ei näinudki. Jooksin põlvega vastu palgist pinki, lõikusin šašlõkki, rääkisin elulugusid, naersin, kallistasin ja ajasin ohjeldamatult möla, täpselt nii, nagu sõpradega ikka peaks olema. Sõbrad on mul muidugi übernunnud, aga seda on nad alati olnud, nii ETT.

Hoopis seda tahtsin kurta, et köha on tulnud nüüd tänu sellele UFOdega maiööle. Ja et hommikul kell 5:45 tõusta on ikka ilgelt rõve. Ja et ma olen vanaks jäänud. Kõigepealt on mul hakanud valutama parem puusaliiges, mis on nagu eriti kepp (jep, see “nagu” siin on taotluslik tibivigin), sest see valutab alati pärast trenni ja viimasel ajal isegi siis, kui ma trennile mõtlema hakkan, mis on nagu nagu nagu eriti rõve. Lisaks on kuhugi selga tekkinud vastik sõlm, mis valutab ja ei taha ära minna ning ma arutlen omaette, kas siis vibraatorit võib ka massaažiaparaadina kasutada – teadupoolest ju kõiki massaažiaparaate kasutatakse varem või hiljem vibraatoritena**.

Või nagu Perekool ütleb, siis fibraatoritena***.

Aga üldiselt pole suurt midagi kurta, need kõik on väiksed pseudokad, kommid, mis teevad elu elamisväärseks, sest kui poleks millegi üle halada, siis kuhu see kõlbaks, eks ole. Eile näiteks käisime Supilinnas jalutamas ja ma sain tõsise nostalgia- ja veiderarhitektuurilaksu. Ja laupäeval vedelesime päev otsa voodis, sõime (=mina sõin) hiinakat ja vaatasime sarju ja kurat, nii mõnus oli, kuigi õhtuks hakkas parem külg juba voodi kuju võtma ja tänaseks sai antud lubadusi hakata nii kõvasti trenni tegema, et võiks ikka uhkelt AbFabi või Kroku blogisse mölisema minna, et MINA KA, MINA KA!

Täna hommikuks (kella kolmveerand kuueks, frick!) olid lubadused peaaegu ununenud, tulid alles siis meelde, kui ZA/UMi blogist kehakultuuriteemalist postitust lugesin ja kiirelt mõnikend kätekõverdust viskasin. No et ikka oleks tehtud või nii.

Ja kui see nädal saab läbi, siis ma pühapäeval ei liiguta lillegi.

Kes aknad ära peseb ja toad ära koristab, ma ei teagi.

/

Pildi juurde käib nali ka. “Mida öelda, kui skinhead tuleb suitsu küsima? Oota, nats.”

—

*Tegelt oli see õhtune Riia-Tartu lennuk, ilmselt, aga see, kuidas ta lendas, oli nii lummav. Nagu oleks õhus olnud suur auto, kaugtuledega ja puha.

**Kui ei usu, siis vaadake rohkem porni.

***Ilmselgelt olen ma liiga palju Rentsi blogi**** lugenud viimasel ajal.

****Hence the tärnid.

spring ’10. pictures

Määratlemata Leave a reply

Piltmeenutusi sellest kevadest.

Kuna galeriile ei saa panna pildiallkirju siis…

Suvalises järjekorras selle kevade pilte. Alates aknalaual kasvavatest võrsetest, töö juures laua peal mõnekümneks minutiks elutsenud Peterburi kaanidest Nuno* saadetud pühendusega raamatuni ja Emajõe uputamiseni välja.

Kaks viimast pilti on selle kevade esimesest grillist. Olgu siis annaalidesse kirja läinud, et 17. aprill juhtus see sel aastal. Ja tähed paistsid läbi tuhafiltri filterdatud, samuti on iga päikeseloojang (vt pilti) olnud imeline.

Pluss. See lugu saab ennustuste kohaselt üheks mu läbi aegade lemmiklooks, tekitab selliseid sentimentaalseid emotsioone, et ise ka ei usu (ja ei saa aru, miks täpselt). Aga õudselt meeldib.

*João Lopes Marques

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/Alicia-Keys-Empire-State-of-Mind-part-2-CDQ.mp3]

Toiduklubi: Chinglish-apelsinikana

Määratlemata 7 Replies

apelsinikana (1)Apelsinikana chinglish* moodi

Noh, selge see, et siin eestimaistes või üldse läänelikes tingimustes ei saa teha autentset hiinakat (tähendab, ma olen kindel, et nt Cambridge’i pisikestest vürtsipoodidest leiaks isegi kõik vajaliku), aga vahepeal tuleb NII SUUR HIINAKA ISU lihtsalt, et sure või ära. Otsisin siis Tastespottingust hiinapäraseid (chinglish: chinese+english) retsepte, leidsin apelsinikana oma, mida vastavalt võimalustele muutsin. Mul tuli asi välja ülituline, nii et siin on versioon, mis peaks sobima ka neile, kel ON VEEL MAITSENÄSAD ALLES. Ja kas ma olen öelnud, kui superlehekülg on Tastespotting?

Vaja läheb: kaks kanarinnafileed või umbes 350 grammi kanafileed, poolteist klaasi vett, 2 supilusikatäit sidrunimahla, 4 spl apelsinimahla, 1/3 tassi riisiveiniäädikat, tugev sorts sojakastet, maitse järgi mõnd tulist kastet (mul oli Hot Sauce nimeline), 2-3 purustatud küüslauguküünt, ühe apelsini koor (riivitud), sentimeetrine jupike purustatud ingverit, kaks kimbukest rohelist sibulat, 2-3 spl pruuni suhkrut (ära üle pinguta, muidu tuleb liiga magus), taimeõli, 1 punane tšillikaun (siin läksin ma alt, ma panin kaks) või kui sa ei taha vürtsi, siis asenda ühe paprikaga, 1 lusikatäis maisitärklist

(Retseptis oli ka kaks ratasteks lõigatud porgandit, mille unustasin osta, nii et kui on, pane aga juurde, mina ei pannud, sest, noh, unustasin, aga tuli nii ka hea.)

Valmistamine: Prae suupärasteks tükkideks lõigatud kanafilee tükid taimeõlis mõlemalt poolt pruuniks, tõsta kõrvale. Samal pannil kuumuta vesi, sidruni- ja apelsinimahl, äädikas, soja- ja tuline kaste. Kui kuum, lisa suhkur, purustatud küüslauk ja ingver, apelsinikoor ja hakitud sibul. Lase mõned minutid podiseda.

(Siinkohal peaks nüüd lisama porgandid ja neid segus praadima paar minutit.) Seejärel lisa pipar/paprika ja kanatükid. Lase segu õrnalt keema ning lase tal vaikselt podiseda, kuni kana on korralikult läbi küpsenud. Lisa maisitärklisele paar lusikatäit vett ning sega korralikult läbi. Lisa tärklisesegu kiirelt segades pannile ning tee kindlaks, et mõlemad segud on korralikult segunenud (hahahaa, segu-segu-segunenud-segud). Lase veel paar minutit pannil olla ning serveeri riisi või nuudlitega. (Mulle riis ei meeldi, nii et läksid nuudlid.) Garneeringuks võid kasutada külmast veest läbi lastud rohelise sibula ribasid, mis vees lõbusalt rulli keerduvad.

TV-boyfriends

hoomamatu 4 Replies

Mul on läbi aegade olnud väga palju TV-poiss-sõpru, alguse sai see “Highlanderist”, jätkus “Buffyga” ning sealtmaalt alates on ainult mu obsessioon hoogu juurde saanud. Siin on minu praeguse hetke seitse kõige kuumemat TV-boyfriendi.

Shawn Spencer

Shawn Spencer ehk James Roday sai auväärse nimetuse eile, kui ma “Psychi” vaatasin ja järeldusele jõudsin, et selline klounaad läheb mulle väga-väga-väga peale. Lisada sinna veel juurde SuperJuuksed ning mõnusalt habetunud lõug, lakkamatu huumor ja poisilik sarm ning ongi ideaalmees valmis. Kõige õudsem on TV-poiste juures alati see, kui sa taipad, et raibe, nad on ilmselt täpselt samasugused päriselus. Siis tundub lihtsalt maailm äärmiselt ebaõiglane.

Rick Castle

Nathan! Fillion! Nathan Fillion! NATHAN FILLION!!! Ma ei tea isegi, kuidas seda crushi rohkem põhjendada, kui et… Nathan Fillion! Ta on jälle täpselt selline mees, kelle puhul ma TEAN, et ta raibert on päriselus sama cool ja humoorikas. Mulle meeldib ta asümmeetriline nägu, veidi vildakas naeratus, omapärane huumor ja… noh, head juuksed. Kuigi tuleb vist tunnistada, et “Fireflys” meeldis ta mulle isegi natuke rohkem. Aga siiski on mul nõrkemiseni hea meel, et ta praegu mu elus Twitteri ja “Castle’i” abil tagasi on. Nathan Fillioniga on meil muide see diil ka, et me käime üksteisel üsna palju öösiti unedes külas. Ja iga kord, muidugi, lõppeb see uni ära ja ma ärkan, nukker ja kahetsedes: jälle oli uni…

Derek Morgan

Derek ehk Shemar Moore on praeguseks juba natuke lahtuma hakkav armastus. Ma ei mäleta, mis hetkel see täpselt oli, aga ühel momendil ma lihtsalt KADUSIN tema pruunide silmade sisse ja ei suutnud oma vaimustust variata, kui ta tõsise näoga ringi jooksis ja pahalasi püüdis. Tema esindab siin nimekirjas sellist ürgmehelikku alget: ideaalne keha, tugevad põhimõtted, laiad õlad, temast lausa lekkiv alfamehelikkus… Siinkohal muidugi ei saa ka üle ega ümber tema kuus- või kaheksapakist, kuidas iganes seda pesulauda nimetama peaks. Ja see kord, kui teda kuskil rannas alasti pildistati… No ütleme, et see lisas ainult õli tulle. Aga ta on selline kutt, kellega, ma kujutan ette, oleks väga raske päriselt mingit suhet aretada. Seda siis selles Imaginaarses TV-maailmas, kus Daki omast arust vahepeal elab…

Gregory House

House ja Hugh Laurie on küll erinevalt nt Nathanist/Rickist ja Shawnist/Jamesist üsna erinevad inimesed, aga temast ei saa ei üle ega ümber. Alates naeruväärselt totrast Bertie Woosterist lõpetades St Barleigh’ga – iga tema roll on olnud omamoodi nauditav. Aga siiski tuleb tunnistada, et kõige rohkem on ta mu südamesse pugenud just nüüd, hõrgult vananenuna, halliseguse habeme ja soola-pipra-juustega. Ning tema tegelaskuju, misantroobist õelusekott dr House, on lihtsalt oma äraspidisuses nii armastusväärne. Pluss on täiesti uskumatu, et mõni mees võib NIIMOODI vananeda – noorena oli ju täiesti tüüpiliselt… mittemidagiütlev inglise bloke, kellest nüüd on saanud… SEX GOD.

Bernard Black

Rääkides misantroopidest ja ainesõltlastest… Bernard ja Dylan Moran on ja jäävad igaveseks mu südamesse kui mu meessoost alter egod (ainult naljakamad ja andekamad). Ma mäletan, et kui ma esimest korda ETV pealt “Black Booksi” peale sattusin, pidin ma segadusse ära surema: wut? mis see tähendab nüüd? joovadki nii või? Ja kui tuli välja, et jah, joovadki, ja on seejuures veel uskumatult armsad ja segased, siis roniski ta mu südamesse ning ei kavatsegi sealt enam lahkuda. Pluss: JUUKSED! Ma armastan neid juukseid! Issake, mingi neli korda oleme üritanud Dylan Morani laivi vaatama sõita? Aga ükskord ma sinna lähen. I promise!

Berg

Berg napilt poleks jõudnud, sest olgem ausad, see sari (“Two Guys and A Girl”) on mingi üle kümne aasta vana. Aga ikkagi. Noor! Ryan! Reynolds! Ning jälle on mul tugev tunne, et see vend lihtsalt ongi selline päriselus: humoorikas iroonik, kutsikasilmade ja kaheksapakk-kõhuga. Ja kuigi tema järgmised rollid (oh, näiteks Hannibal “Blade Trinitys”) on olnud somewhat pettumust valmistavad…okei, nüüd ma valetan, sest Blade oli NII SUPERHEA pluss PALJAS RYAN! Mis ma öelda tahtsingi? Et järgmised rollid pole alati olnud nii stiilipuhtalt ägedad nagu Berg, on ta siiski esiteks sellest ajast alates saanud superstaariks ning abiellunud ühe mu lemmiku, Scarlett Johansseniga (pärast seda dreadful kõrvalepõiget Alanis Morissettiga), aga minu jaoks jääb ta igavesti ja alatiseks Bergiks – natuke kohmakaks naljahambaks. PS! Samas sarjas mängis ka 12 aastat noorem Nathan Fillion!

Vince Noir

Vince Noir ehk Noel Fielding on jälle üks neid geeniusi, kelle olemasolu on lihtsalt nii raske uskuda. Ma olen lugenud temaga igast intervjuusid ja kõigist tuleb välja, et… et ta, noh, ongi selline. Piiramatu fantaasiaga, natuke lapsemeelne, sürreaalne ja… appike, ma ei usu, et ma seda jälle ütlen, aga heade juustega. (Naljakas, ma ei teadnudki enne, et mulle head juuksed nii olulised on. See on vist see, et mida endal pole, siis tahad.) Noeli ma muidugi näen ka ülisageli unes, eriti pärast seda, kui olen õhtul enne magamaminekut “Mighty Booshi” või “Never Mind The Buzzcocksi” vaadanud. Temaga on muidu see imelik lugu ka, et ta tegelikult poleks üldse nagu minu maitse. Mulle meeldib, kui meestel on ikka liha ka kontide küljes ja kogu see emovärgindus hakkab mulle üsna tugevalt vastu. Aga Noel on teistsugune. Millegipärast, jah, on ta teistsugune…


Honorable mentions

Michael Weston ehk Jeffrey Donovan (“Burn Notice”)
Charlie Crews ehk Damien Lewis (“Life” ja NB! Ainus punapäine näitleja!)

võidab see, kel surres rohkem ilusaid kingi

Määratlemata 8 Replies

OgAAAM42PCl3HJyb9WPElPgIiWi8ImjFtVr_85-_vQpFySuqhxDQ1aEQubur5eZ7fvCdw4atA73_IlboSXu2ACBUCJEAm1T1UK5oYRTmBdkhHumf2nkXxZn1lThTVahepeal kaotan ma poodides pea. Ma olen vahel tõesti üks neist inimestest, kes superhüperpäevadel poodide korvides sobravad ja endale pihutäite kaupa viiekrooniseid juuksekumme näiteks ostavad.

Tõele au andes ostan ma siiski alati asju, mis mul vaja läheb, ükski asi pole elun seisma jäänud. Kui välja jätta mõned (okei, paljud) käekotid, mis mingi hetk katki lähevad ja mida ma ei viitsi parandusse viia või millest ma lihtsalt ära tüdinen.

Aga ükspäev meenus mulle üks moment lapsepõlvest. Mäletate, koolides olid mingil ajal vahetusjalanõud kohustuslikud? Novot, ja mul olid ikka aasta või isegi kaks järjest ühed ja samad vahetusjalatsid. Kuni ma neist välja kasvasin või kui neid enam parandada ei andnud. Aga uskuge mind, kui ma ütlen, et jalatseid on peaaegu lõputult võimalik parandada.

Ja ühel koolipäeval jooksin ma rõõmsalt sõbrannade käevangus inglise keele tundi. Mul olid jalas sinise-valgetriibulised sokid ja need hirmkoledad (praegu mõeldes) pruunid, mustade lipsukestega seemisnahast jalanõud. Ning üks minu klassi poistest läks must mööda, vaatas mu kingi, ja küsis siis, mõnitus hääles: “Issand, Dagmar, kas sul ONGI ainult üks paar kingi või?!”

Appi, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei mäleta, mis ma vastasin (ilmselt umbes midagi stiilis: “Ise oled loll!”), aga igal juhul ma ei saanud ju öelda: jah, mul ongi ainult üks paar kingi, MIS SIIS?!

Sest noh, tol ajal põdesin ma ikka kohutavalt seda, kui vaesed me olime ning et mul ei olnud kunagi ilusaid asju. Aeg-ajalt sain ma sünnipäevaks uue paari teksaseid ja vau, kui uhke ma siis olin. Emme üritas mind järjepanu kaltsukatesse vedada, aga neid kohti jälestasin ma ikka päris pikka aega hingepõhjani. Muidugi, 90ndate alguses olid kaltsukad ikka tõelised kaltsukad – haisesid koirohu ja kantud rõivaste järgi ning riided olid üldjuhul humanitaarabi korras välismaalt tulnud 80ndate räbaldunud kolerõivad.

Mu emmel muidugi oli hämmastav võime ka nende kaltsuhunnikute hulgast endale ilusaid hilpe leida, aga mina ei suutnud. Ning päriselt üle sain ma oma kaltsukavastikusest alles hiljuti, peamiselt Katsi eeskujul, kel samuti on mingi imetabane oskus leida sekkaritest superkaupa.

Siis mingil ajal üritasin ma ise endale riideid õmmelda. Nagu ikka enamiku minu ettevõtmistega – tahet ja optimismi jagus, ärategemisoskust mitte. Nii ma kandsingi stretškangast pükse, mida iga päev õmblustest lappima pidin, sest meil polnud overlook-masinat. Või siis kandsin seelikust ümber tehtud nahaimitatsiooniga musti pükse, mis samuti õmblustest rebenema kippusid (ja mitte kaalu pärast, siis olin ma ikka tubli kõrend).

/

Nüüdseks olen ma kingahullusest üle saanud, mis mind kuskil keskkooli lõpus, ülikooli alguses tabas. Kui päris aus olla, siis ma kannan suviti veel sageli ühtesid musti rihmikuid, mis sai ostetud kuskil 11ndas klassis (mis oli… oh õudust, pea kümme aastat tagasi!). Ja mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et tennised on niivõrd palju mugavamad, et kingade kokkukuhjamisel ei näinud enam mõtet.

Nüüd olen endale JÄLLE andnud lubaduse sel kevadel kontsad oma ellu tagasi tuua. Kui keegi mäletab, siis sama lubaduse andsin eelmisel kevadel. Ja vist feilisin, kui välja jätta üks kord, kus ma kõrgete platvormkingadega Võrru sõitsin (vt pilti) ja pärast end ära ei suutnud kiruda, et miks ma küll autojuhtimiseks nii valed kingad valisin.

Ehk siis kogu mu jutu mõte on see, et… Kõik on kinni lapsepõlves! Ja ma tahaks uusi kingi!

start every day with a…

Määratlemata Leave a reply

50sfunny21 Hommikul magasin rämedalt sisse. Nägin unes, kuidas ma kasvatasin kasutütart nimega Lux (vaatasin enne magamajäämist eile “Life Unexpected” sarja) ning kuidas me viiest erinevast üliohtlikust bobikelgurajast alla sõitsime, puude vahel kihutasime ja…

…ja siis tuli Härra ja toimus mingi põgenemine…

…ja siis ma lõin silmad lahti, lükkasin kassikarja enda pealt ära ja hakkasin paaniliselt telefoni otsima, taibates, et kui ma veel ei ole tööle hiljaks jäänud, siis kohe jään.

Tööle jõudsin, vihastasin kohe. Muidu on superluks asukoht meil (Londoni hotelli kõrval, Undergroundi vastas), aga täpselt selle tänava ääres, kus on kõige kallim parkimine. Mis, kusjuures, on veider, sest isegi Raeka taga on mingi B-tsoon vist. Igaljuhul on seal odavam.

Vihastasin naabrite peale, nagu igal hommikul, sest mulle on jäänud täiesti müstikaks, miks nad umbes kahe auto jagu ruumi hoovis blokeerivad, nii, et ma hädavaevu ära mahun ja/või ei mahu üldse. Täna ei mahtunud muidugi üldse. Jätsin siis jälle sõbraliku kirja kojameeste vahele ning hiljem sain tädidelt teada, et sellel asjal on põhjus ka, pole ainult kiusu pärast – lumelahmakad katusel. Vot oleks võinud ise selle peale tulla, aga igal hommikul vihastades lihtsalt on silme eest mustaks tõmmanud ja ühtki loogilist seletust pole pähe tulnud. Blondiin, raisk.

Hakkasin esimest korda kevadet ootama. Eile ootasin eriti kõvasti, kui Siki autot külmas lörtsitormis lükkasime. Ja öösel ootasin eriti kõvasti, kui külmast värisedes pleedi peale kakkusin (ja kahtlustasin palavikku; õnneks vist siiski polnud).

Isegi, jah, minu jaoks on see tali natuke liiga pikaks veninud.

Toiduklubi: Maroko-pärane lambaliha

Määratlemata Leave a reply

Eilsel vabariigi aastapäeval tuli tuju ja asjaolude kokkulangemise tõttu valmistada hoopis lambaliha – tädi tõi jälle liha, puhast, eestimaist ökoliha ning laual ootas ammu juba üks Vahemeremaade kokaraamatust pärit retsept valmistamist.

Maroko-pärane lambaliha

marokopärane lihaVaja läheb: 500 g kondita lambaliha, 4 lusikatäit poolitatud mandleid, oliiviõli, 1 keskmine sibul, 3 küüslauguküünt, 400 g purustatud või ploomtomateid, 4 lusikatäit rosinaid, 1 teelusikatäis suhkrut, näpuotsatäis purustatud nelki, näpuotsatäis jahvatatud kaneeli, 100 grammi šampinjone või muid seeni, soola-pipart

Valmistamine: Lõigu liha tükkideks, haki sibul. Viska poolitatud mandlid kuumale kuivale pannile ning rösti. Aseta nad kõrvale, pane pannile oliiviõli ja pruunista liha. Maitsesta soola-pipraga, lisa sibul ja purustatud küüslauk. Prae kolm-neli minutit.

Seejärel lisa tomatid, mandlid, rosinad, suhkur, kaneel ja nelk, maitsesta. Lase lihal keskmisel kuumusel 35 minutit valmida, seda aeg-ajalt segades (mul õnnestuski natuke põhja kõrvetada). Viis minutit enne lõplikku valmimist lisa ka viilutatud seened. Serveeri koos basmati riisiga.

Pildil on toit pasta-taldrikus, sest sain selle komplekti sünnipäevaks ja tahtsin edvistada.

Õhtulehe parim pildiallkiri EVER

Määratlemata 2 Replies

pildikas

Kõik on vist küll seda juba näinud, aga panen ikka siia ka, sest kogu aeg, kui ma seda pildiallkirja loen, puhken ma täie häälega naerma. Lihtsalt super. Super. (via leheneeger). Autor on Mr. Awesome – Ott Järvela. Ja lugu ise on siin.