Nüüd on see suur asi siis tehtud. Ostsime vankri ära. Ja see oli täpselt nii õudne kui ma arvasin.
Esiteks ei meeldi mulle ammu enam titepoodides käia, sest kui sinna sisse astuda ja sall natuke hooletult on, siis märgatakse KOHE su kõhtu ja müüjate nägudele ilmub selline näljase hundi ilme. Et nüüd on üks loll, kellele saab kõike pähe määrida. Ega mul eriti pole titepoodidesse asja olnudki. Olen käinud seal vaatamas reisivoodit (selle sain õnneks kingiks emmelt ja Sikit) ja siis seda kiiktooli (selle lubas kinkida isa) ja vannide hindu. (Vanni ostame kolm korda odavamalt Prismast ilmselt.)
Ja siis muidugi vankreid.
Suured lootused olid mul pandud vankri osas hoopis osta.ee-le, sest niipalju kui ma paar korda neist poodidest läbi jalutasin, sain ma juba hindu nähes šoki. Aga osta.-eed olen nüüd mitu kuud jälginud ja ei ole õnneks läinud. Kas on liiga koledad, liiga kallid või ei vasta sellele, mida ma umbes tean, et tahaks. Ühe vankri leidsin, tegin pakkumise ka, aga müüja müüs selle oksjoniväliselt maha (ma muidugi kitusin ära ja ta sai vist trahvi või midagi). Nii et ma lõpuks andsin alla – tuleb osta ikka poest.
No ja käisime siis kolm poodi läbi, mis ei ole üldse palju tegelikult, aga see oli kurnav. Juba esimeses poes veendusin, et pean ikkagi müüjalt abi küsima ja seda ma ei tahtnud teha. Aga õnneks oli tore müüja ja ma sain natuke targemaks. Teises poes, kus ma juba olin targem, oli üks ninakas müüja, kes hakkas kõigepealt pakkuma kohe komplekte, kuigi ma ütlesin selge sõnaga, et tahan vanker-käru.
“Aga turvahälli on ka vaja!”
“Meil on see olemas.”
“Aga mis firma oma see on?”
Selle peale pööritasin ma silmi, vaatasin abiotsivalt Abikaasale otsa (kes ei olnud sugugi targema näoga) ja ütlesin: “Ee… Ei tea, see kingiti meile.”
“Aga mis firma oma see on?!” nõudis müüja.
“Ee… Ma ei tea! Mis tähtsust sel on!”
“No kui on näiteks Brittoni oma või Maxi-Cosi, siis saan ma teile pakkuda vankrit, mille KÜLGE saab seda hälli panna.”
Selle peale vaatasime me veel lollimate nägudega üksteisele otsa. Et milleks sellist rumalust veel vaja on? (Enne, kui te hakkate kommentaarides mulle seletama – jap, juba lugesin, tean. See ei ole mulle.) Milleks siis vanker veel on?!
Siis võtsin ma varukast trumbi, sest ma olin eelmisel õhtul ometi ju sada foorumit ja ajaleheartiklit vankrite teemal läbi lugenud ja ma olin juba üsna tark.
“Lastearstid ei soovita üldse lastel turvahällis kauem kui kaks tundi olla!”
Selle peale pööritas müüja silmi: “No LOOMULIKULT. Aga…”
No nii me siis seal uurisime ja puurisime ja mu olematu rikkus kahanes iga hingetõmbega, kui ma neid va hindu ikka lähemalt vaatasin.
Lõpuks läksime veidra nimega veidrasse poodi 101 Lapsevankrit, mille kohta me mitu korda oleme nalja visanud, et ei tea, kas nad on võtnud selle nime meerikamaalt, kus 101 tähendab midagi muud… Samas, see oleks kah sobiv.
Seal polnud pilt parem. Ikka suht jubedad värvid: erkroosa, plass punane või siis “poistekad”. Unisex tähendab lastevankrimaailmas musta või halli või äärmisel juhul rohelist. Ja lõpuks! Seal ta oli! Minu nunnu! (Sest ma ei loogi endale illusioone, et lapsel vankri välimusest sooja või külma oleks.) Tuli viisakas ja tagasihoidlik müüja, kelle käes käis vanker klips-klõps kokku lahti ja kärust vankriks ja kõik muud laulud. (Muidugi, kui me pärast hakkasime teda autosse panema, siis ei käinud see asi üldse klips ja klõps ja ma küll aru ei saa, kuhu ma peaks lapse panema, kui ma vankrit veel tassin ja kokku-lahti pakin…)
Aga muidu – ideaalne. Hind ka ideaalne, vaid 210 eurot. Ja kuigi ma võin seda ostu kahetseda, arvestades et see on minu jaoks avastamata territoorium, siis vähemalt praegu on olemas asjad, mida ma tahtsin: suured õhkrattad, kahele poole käiv sang, kookon, mille saab mugavalt koos magava lapsega välja tõsta ja suhteliselt kerge ka. Pluss kena näeb välja ja kuigi tal pole topsihoidjaid, leidsin ma salatasku, kuhu ma saan vajadusel veinipudeli veepudeli peita.
Nüüd jääb üle ainult laps lõplikult valmis teha ja kuidagi väljutada.
Pildid pole kuigi head, sest ma kaotasin hetkeks lootuse, kui temaga täna mässasin, et saada vankriks ja presenteeritavaks. Nii et näitab peamiselt värve ja peamiselt neile, keda see huvitab;) (Näiteks mu ema.)
