Tšillivad nagu kuningad emme tehtud ja mulle sünnipäevaks kingitud voodipesul. Kui nad vaid teaksid, et tšillimist on veel napiks seitsmeks nädalaks…
Tag Archives: evidence
Toiduklubi: Vabariigi aastapäevaks
Vabariigi aastapäeva puhul tahtsin, et söögiks oleks midagi hästi eestipärast ja et kook oleks midagi muud, midagi, mida ma pole veel teinud (mu spetsialiteet on muidugi mandariinikook, mida ma olen nüüd viimasel ajal küll eriti kõvasti teha saanud). Niisiis sirvisin kokaraamatuid ja otsustasin teha sealiha Nigella raamatust ning Amaretto-šokolaadikooki Ramsay kokaraamatust. Tulemus sai… pidulikum kui tavaliselt. Mis ju oligi taotlus. Muidugi muutsin mõlemat retsepti natuke, sest nii kuidagi läks.
Sealiha sinepikastmes à la Nigella
Vaja läheb: kaks viilu seakarbonaadi, oliivi/seesami/küüslaugu- või mõnd muud maitseõli, 50 ml kuiva siidrit, kaks supilusikatäit Dijoni seemnetega sinepit, 50 ml vahukoort
Valmistamine: Lõika lihaviiludelt pekk (ja kamar, kui on) ning rulli taignarulliga toidukile vahel kiirelt õhemaks. Kuumuta pannil maitseõli (retseptis oli küüslauguõli, ma tegin seesamiõliga) ja prae liha mõlemalt poolt keskmisel kuumusel umbes 5 minutit. Erinevalt retseptist ketrasin ma peale ka pipar. Tõsta lihaviilud pannilt kuskile sooja (nt taldriku alla) ning vala sinna siider. Lase vedelikul paar minutit vaikselt keeda, seejärel lisa sinep ja koor.
Serveeri liha koos kartulite, rohke kastme ja salatiga. Kuna ma olen suur kapsafänn, siis läks meil juurde ka veel praekapsas. Salatiks tegin klassikalist tomati-sibulasalatit õliga. Retseptis olid kastmekogused suuremad, vähendasin umbes poole võrra ja ikka jäi meil kastet kõvasti üle. Nii et kui sulle tundub see kogus liiga suur, siis vähenda julgelt. Aga kaste muidugi on selle roa staar.
Amaretto-šokolaadikook
Vaja läheb: koogivormi määrimiseks võid (mul oli silikoonvorm ja võid vaja ei läinud), 350 g tumedat šokolaadi (umbes 60% kakaosisaldusega, mul oli Bitter), 6 sl Amaretto di Saronno likööri, 4 suurt muna, 50 g Selga šokolaadiküpsiseid, 200 g suhkrut, pealeraputamiseks kakaopulbrit
Valmistamine: Pane ahi 180C juurde sooja. Valmista ette koogivorm – määri võiga, kata küpsetuspaberiga, kuidas oled harjunud. Sulata šokolaad veevannis ja kui see on peaaegu sulanud, lisa juurde liköör ja sega mass ühtlaseks. Vahusta munakollased kausis paksuks ja kreemiseks. Purusta küpsised (retseptis olid amaretti-küpsised, misiganes need ka on ja kustiganes neid ka leida võiks, mitte igal juhul Prismast) ja sega munakollaste hulka koos šokolaadiga. Vahusta munavalged teises nõus pehmeks vahuks, mikserda sisse suhkur, kuni vaht on kõva ja läikiv. Sega munavalgevaht ettevaatlikult (nii kolmandik korraga) šokolaadisegusse. Siis vala tainas vormi ja pane 35-40 minutiks ahju, kuni kook on pealt krõbe. Võta kuumus maha ja lase koogil tund aega ahjus jahtuda.
Serveerida võid vahukoore või mascarponega. Kook on üsna rammus ja kuna tainas pole jahu, siis ei püsinud ta mul hästi koos ja kippus lagunema, eriti vormist välja võttes. Kui ehk poleks olnud silikoonvorm, poleks nii lagunenud. Samas jälle paistis ka raamatust, et ta peabki rabe olema ja pealt pragunemine oli Ramsay’ sõnul täitsa lubatud.
Enne serveerimist raputa üle kakaopulbriga. Ka on kook VÄGA RAMMUS, aga läks hästi peale küll:)
Toiduklubi: Spagetid – comfort food
Kunagi oli Tartus Zeppelinis Mandarini-nimeline hiinakas, kus müüd megahäid hakka nuudleid. Ma pole kunagi varem ega hiljem ühestki hiinakast nii häid nuudleid saanud, kuigi ma tellin neid ikka lolli järjekindlusega. Ja kodus pole mul õnnestunud ka häid nuudleid järele teha, sest ma lihtsalt pole leidnud poest neid õigeid nuudleid! Müügil on ju vaid riisi- või munanuudlid, aga need hakka nuudlid meenutasid mulle enim olemuselt ja konsistentsilt hoopis spagette. Nii et nüüd ma olen alla andnud autentsuse-püüdlustes ja läinud lihtsaima vastupanu teed ja saanud katse-eksituse meetodil spagetiroa, mis on kõige lähedasem sellele, mida ma olen otsinud. See on väike edasiarendus sellest spagetiroast, ainult et ta on vürtsikam ja äkilisem ja NII MÕNUS sellistel päevadel, kui tuul lõõtsutab akna taga.
Comfort food spagetid
Vaja läheb: peotäis spagette (oleneb, palju sööjaid on), neli-viis küünt küüslauku, kolm-neli (kuivatatud) tšillikauna, (tumedat) sojakastet, tšillipastat, sorts laimimahla
Valmistamine: pane spagetid keema ja keeda al dente. Prae purustatud küüslauk koos hakitud tšilliga oliiviõlis ja lisa lohakalt nõrutatud spagetid. Lohakalt nõrutatud tähendab siis seda, et on lausa tervitatav, kui natuke keeduvett asja mahlasemaks teeb. Siis viska juurde vaba käega sojakastet ning maitsesta sortsu laimimahla ja tšillipastaga. Kui soovid veel vürtsisemat elamust, lisa veel pipart, aga ära soola mingil juhul pane, sest sojakaste on isegi soolane. Serveeri näiteks riivitud parmesaniga.
Nagu näha, on see kompott täielik segu erinevate maade köökidest, nii et seda ei saa sugugi hiinakaks nimetada, aga itaaliapäraseks ka mitte. Aga nad on nii mõnusad!
lapsenahk
Kui ma laupäeval grandioosset-fabuloosset sünnipäeva-/dekreeti mineku/uue aasta/soolaleiva-/hilinenud jõulude pidu pidasin, siis saime me kingituseks esimese ametliku lapseasja – toolivärgenduse, milleta, öeldi, meid lapsega haiglast välja üldse ei lastagi. Ma isegi ei tea täpselt, kuidas seda nimetatakse. Turvatool? Turvahäll? Toolikujuline asjandus, kuhu läheb laps sisse? Igal juhul on see meil nüüd olemas ja tuli kauni kollase aksessuaariga, mis peenelt “lapsenahaks” nimetati.
Paar päeva hiljem vaatasime mõlemad Abikaasaga seda imeasja, arutasime, kuidas see töötada võiks ja olime igatepidi uhked, et meile nii asjalik asi usaldati.
“Nii et me saime lapsenaha,” ütles Abikaasa mõtlikult.
“Jap!”
“Kollase.”
“Jap!”
“Ja me peame sinna lapse sisse panema?”
“Jap!”
“Aga… Aga lapsel ei ole ju kõrvad üldse selles kohas!”
Toiduklubi: Itaalia-pärane kanapada
Selle retsepti jaoks sain innustust kokablogist nimega “Proud Italian Cook”, kus autor pakkus välja “Comfot Foodi” nime all selle retsepti. Kuna mul just parasjagu oli kodus kapis paar kanafileed ootamas ning mitte eriti suur tahtmine pliidi ääres seista, siis haarasin retseptist rõõmuga kinni. Küll aga juhtus nii, et ma võtsin tema retsepti vaid aluseks, sest esiteks ei ole ma kursis, mis kurat on polenta (sõnastik annab vastuseks nii mannapuder kui odrajahupuder, Wikist sain aimu, et tegu on hoopis vist maisipudruga) ja pealegi olen ma arvamusel, et alati ei pea liharoa kõrval olema kohustuslikku kartulit, riisi või makaroni. Võib ju niisama ka!
Ja veini mul ka ei olnud ning oliive unustasin osta. Aga ikka sai megahää! Retsepti nime kohta tuleb tunnistada, et Itaalia-pärane on ta vaid sellepärast, et Itaalia-koka blogiretseptist innustust sai, ma annan endale aru, et kookospiim vaevalt Itaalia-pärane on… Pilt tuli kehvake, sest patareid vedasid alt viimasel hetkel, aga see nägi päriselt ilus ja värviline välja. Need punased kirsstomatid andsid viimase lihvi.
Itaalia-pärane kanapada kookospiimaga
Vaja läheb: 400 g kanafileed, üks suurem sibul, neli-viis küünt küüslauku, üks apteegitill, purk kookospiima, purk kirsstomateid, šampinjone (ma ei tea, palju neid oli, no üks paar peotäit ehk), basiilikut, rosmariini, (sidruni)pipart
Valmistamine: Haki kanafilee suupärasteks tükkideks ning pruunista kuumakindlas nõus (mul oli malmpann, mille kirjastuse naised mulle pulmadeks kinkisid:) koos hakitud sibula ja küüslauguga. Pane ahi 175 kraadi juurde sooja, samal ajal haki seened ja apteegitill. Sega kõik segamini – lisa kookospiim, kirsstomatid, seened, apteegitill pannile. Maitsesta värskete ürtide (mul rosmariin ja basiilik) ja (sidruni)pipraga ning pane ahju. Hoia seal umbes 45 minutit. Serveerida võid nii kartuli kui riisi või muu suupärasega, aga võid süüa ka niisama:)
suddenly: pregnancy
Viimase paari nädala jooksul olen ma ühtäkki rasedaks jäänud. Mul on tunne, et ma peaks selle kohta demotivational posteri tegema… oot, hetk, teengi…
Esiteks on mul tekkinud üleöö TOHUTU kõht. Muuhulgas avastasin esimesed õrnad venitusarmid, mis mind ei üllatanud per se, sest mu puusad on ammu tunnistust andnud sellest, kui vastuvõtlik ma venitusarmidele olen, küll aga üllatas mind, et nad praegu tekkisid. No okei, kõht on suur, aga mitte nüüd nii hullult suur!
Sümfüüsivalu on muutunud igapäevaseks, nii et praegu on olukord selline, kus ma hindan oma mugavusastet selle järgi, kui vähe valutab (as opposed to ei valuta üldse). Eilne Tartu-tripp oli ikka ILGE BITCH, eriti tagasitee, kui minu kõrval istus seebi järele lõhnav noormees, kes ontlikult, käed põlvedel ja selg sirgu, terve tee ühes asendis istus. VÕIMALIKULT MINU LÄHEDAL. Ma juba mõtlesin, et peaks talle mainima, et bussiistmeid saab ka külgsuunas liigutada, sest mul oli tõesti väga vähe ruumi ja paigalolek oli piin, aga kuna ma olen külgsuunas liigutamist ainult telekast näinud ja pole üldse kindel, et see actually töötab, siis ei öelnud ma midagi, ägisesin ja ohkasin passiivagressiivselt ja otsisin iga veerand tunni tagant uut ja mugavat asendit.
(Ma tahan autot. MA TAHAN AUTOT!)
Niisiis andsin alla ja leppisin faktiga, et ma vist tõesti olen rase ja ostsin bandaaži. Muud suurt vahet pole veel märganud, ainult kõndides on natuke mugavam, sest selle järsku rasedaks jäämisega avastasin ootamatult, et mu kõht TAARUB liikudes. See on üsna eba tunne ja bandaaž ei lase vähemalt sel nii vabalt nelja tuule poole kõikuda.
Õnneks on viimane töönädal ja kui veebruaris poleks nii palju Tartu vahet (bussiga) sõitmisi, siis ma võiks üsna rahulolev olla. Aga mind ette juba hirmutab see, kui palju aega pean ma bussis veetma, nii et ma katsun need mõtted endast kaugel hoida.
Jajah, kõige selle juures tean ma väga hästi, et “see pole veel midagi” ja “oota veel kaks kuud”. Ma tänan väga, ma mõistan, et läheb veel hullemaks, aga ega see perspektiiv kuidagi ju mu PRAEGUST olukorda ei leevenda. It’s not like ma saan hüpata tulevikku, korra tunda, mis tunne on olla 9 kuud rase ja siis tagasi hüpata, et seda praegust aega kuidagi paremini hinnata või.
Aga muidu on kõik hästi. Käisin arsti juures, süda lööb nagu peab, kaalu on nüüd visanud kõvasti (pole ime, et järsku nii raskeks läks, kui kuuga neli kilo tuli või nii – mis ühtlasi tähendab, et ma keelan rohkem kaalu juurde tulla. Keelan, you hear me!?), proovid on kõik ideaalsed ja nii me sõuame. Kusjuures, kõige selle hädaldamise juures ei taha ma üldse, et ta sealt väga kiiresti välja tuleks. Oh, muidugi tahaks juba näha, kas ta on minu, Abikaasa või lehma lellepoja nägu ja mis värvi ta juuksed on, aga üldiselt mulle meeldib väga, et ta mu kõhus elab. Rääkisime arstiga eile, KUI lühikest aega saavad naised tegelikult oma elus rasedad olla ja kuidas seda aega peaks nautima. Noh, see on vastandlikke mõtteid tekitav seisukoht, aga ma tegelikult isegi mõistan seda. See on ikka sitaks eriline tunne, kui keegi sul kõhus elab. Sürreaalne ja tuletab meelde kõiki “Alieni” filme, aga ikkagi väga lahe.
Päeva küsimuseks on seekord mitte eilne küsimus, et kui on mupo ja kapo, miks pole lipo, vaid hoopis sarjast “Tallinna veidrusi”. Mis komme see on teha KOLM samanimelist bussipeatust (vt Kolde pst, Hotell “Tallinn”)? Kusjuures, eriti sürr on see, et kõigis kolmes peatuvad erinevad numbrid ja kõik on eri suundades. Oleks ju loogiline, et on kaks peatust: üks ühel pool teed, teine teisel pool. Ühega saab ühes suunas, teisega teises suunas. Aga Tallinn on ikka hämmastav. (Ja segadusseajav ja ebapraktiline.) Kui raske on panna ERINEVAD nimed bussipeatustele? Mis pealegi asuvad teineteisest nii kilomeetri kauguses?
mul on päriselt pealkirjaprobleem
Kõigepealt tänase päeva (ja võimalik, et nädala) kõige ägedam pilt:
Pikalt oodatud comic relief tänase päeva lõppu. Ma kohe NAERSIN. Ja iga kord, kui ma seda kutsi uuesti vaatan, siis hakkan ma jälle naerma.
Tegelikult ma tahtsin kirjutada tööteema jätkuks veel seda, et mu lemmiktänav Tallinnas on alati olnud Maakri tänav. Kui ma Kaupmehes veel elasin, sai sealt päris sageli käidud ja ma nautisin iga korda (isegi neid väga tuuliseid). See on mõnus, kuidas seal kohtuvad uus ja vana, pisikesed miniatuursed majad kõrgete hoonete kõrval ja vahel. Nii nummi, nii kompaktne, selline tunne, nagu oleks astunud nukumajja. Ja kuigi ma olen ühe korra elus seal tänaval asuvas asutuses põgusalt töötanud, töötan ma seekord sel tänaval PÄRISELT ehk saan iga päev mööda seda tööle ja koju käia ja see on hullult mõnus. Isegi, kui tuul tahab aluspüksid jalast viia, aga samas on Tallinna tuul alati selline olnud, nõuab…
jäin jälle pilti vaatama ja hirnuma, sry…
…nõuab harjumist. Kogemus on näidanud, et Tallinna tuulega harjub nibin-nabin kuue kuuga. Mõned ei harju muidugi kunagi.
Ostsime eile põrandalambi, panin kokku ära ja siis jäi üks tükk üle. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga on. Ideid, mille jaoks see jupp olla võiks?
ülbe pingu
Pärast seda, kui ma hommikul kell 3 ärkasin, sest oli:
- pissihäda
- metsik janu
- valu seal general areas, mida ma ei oska muudmoodi selgitada, kui, noh, VAAGEN, mis valutab nii, nagu üritaks miski teda ülaltpoolt laiemaks suruda ja see läheb iga päevaga aina hullemaks, täna lõid lausa pisarad silmi
- selg valutas
- mees ei võtnud kaissu
- ja lõpuks hakkasid kassid mängima
Ühesõnaga, pärast seda ma istusin veel umbes seitsmeni üleval, sest und ei tulnud, sest valutas ja paha oli ja janu ja VALUTAS noh. Sellele äratusele (no poolteist tundi sain veel suikuda) järgnes päev, kus inimeste põhisõna mulle on: “Ei, te ei saa muga lugu teha.” Ja minu närvide peamine sõna on breakdown ja ma olen kindel, et kui ma järgmise nädala üle elan, siis ma elan kõik üle, aga point ongi selles, et ma ilmselt ei ela järgmist nädalat üle…
No siuke päev on olnud, et kohe nutma ajab. Valu ajab nutma ja see, et ma pean bussiga homme Tartu ja tagasi sõitma ja see mõte ajab juba nutma, kui valus mul seal pingi peal esimese kahekümne minutiga hakkab – no kõik ajab nutma noh. Ilgelt nõme on see elu ja ma olen kaotanud igasuguse omapoolse huvi seda paremaks kuidagigi muuta, sest niikuinii kõik koguaeg valutab ja on nõme.
No ja pärast sellist päeva näen ma SEDA pilti ja enam ei ajagi nutma. PINGU RAISK!
aasta 2010 fotodes
crash and burn
No ikka on sattunud seda ebaõnne meile siiamaile. Kuna ma otsustasin, et kõige vähem õnnetu olen ma omade keskel Saaremaal, siis võtsin neljapäeval suuna sinna. Huvitaval kombel olen ma viimasel ajal mõelnud, mida teha, kui juhtub liiklusõnnetus. Näiteks, kus ma peaksin telefoni hoidma? Kui sõita ilma mantlita, siis ei saa seda taskus hoida, aga kui pauk juhtub, siis võib ju telefon lennata kuskile jumal-teab-kuhu ja kuidas ma siis selle üles leian ja abi kutsun? Või siis kujutasin elavalt ette, kuidas miskist olukorrast võiks õnnetus sündida – umbes nagu Nirti kunagi rääkis, kuidas ta treppidest käies kujutab alati ette kindlat surma ja astmetel puruks kukkumist. No mul oli sama diil liiklusõnnetusega, kuidagi tundus, et my number is up, sest kaheksa aastat ilma õnnetuseta tundus kuidagi… ebatõenäoline.
No ja siis see tuligi.
Sain veel varasema praami peale (sest sõitsin valesse bronniritta, aga tüübid viskasid käega, et ah, sõida peale) ja olin igatpidi rahul, et ilm püsis ja üldse. No kui saarele ära jõudsin, siis hakkas alla sadama mingit haiget jäidet, mis tähendas, et liiklusõnnetusfoobia sai uue hoo – mul oli nägemiseks vaid väike auguke esiklaasis, sest pühkurid ega radikas ei saanud esiklaasiga enam hakkama ja vedelik oli muidugi otsas, lähim tankla Kuressaares. Vahepeal siis pidasin kinni ja nühkisin klaasi puhtaks, ise jummala kindel, et nüüd kohe! Nüüd hüppab mõni loom ette või kaotab auto juhitavuse.
Aga ei, jõudsin kenasti Auriga keskusesse, sain oma ostud tehtud ja vedeliku kah ära valatud. Jäi veel viimane ots tädi juurde. Ja siis ühel hetkel sõitis lihtsalt üks tädi mulle teele ette. Kiirus polnud õnneks suur ja ma nägin, et ta ei saa pidama, sõitis peateele välja. Pidurdasin mis ma pidurdasin ja olgugi, et head rehvid all, ei saanud lumesopas ja jää peal pidama. Naljakas hetk oli see, kui vaatad ja tead, et nüüd käib pauk ära. Keerata enam kuhugi polnud, autod tulid ju vastu ka ja. Ilmselt tõmbasin ma end võimalikult kerasse ja lihtsalt ootasin. Ilmselt oli see hetk umbes nõnda.
Mina: “Kurat ja sõitsiki teele ette!”
Teele ette sõitnud tädi: “Kurat!”
Mina: “Nojah, sõidame siis otsa.”
Ja sõitsingi otsa, mis mul muud üle jäi. Ühtlasi sain teada, kuidas ma sellistes situatsioonides käitun: ma muutun ülevoolavalt lõbusaks ja hakkan kõiges nägema huumorit.
“No selge, me JUST rääkisime, et uuest aastast enam autoga ei sõida, sest benssu ei jaksa osta ja nii nüüd lähebki!” või “Oli meeldiv kohtuda! Ehk põrkume mõni teinegi kord!” või “You should see the other car.” (Viimast tahtsin saata Twitpici.)
(Ega ma ei öelnud, et see huumor nüüd kvaliteetne oli, eks.)
Ja kuna ma olen Loll Blondiin (TM), siis ei teadnud ma üldse, mida peaks õnnetuse korral tegema või kuhu helistama. Suure hädaga sai siis selgeks, et tuleb mingi paber täita, mida müüakse bensujaamades (no aga kes sinna sõidab?) ja et üldiselt pole mul miskit muud teha, kui katsuda omade jõududega kohale saada ja hakata kunagi kindlustusega asju ajama, sest noh, mina polnud ju süüdi.
Polnud süüdi jah, aga nõme tunne on ikka. Pealegi läheb Sinine Numpsu nüüd ilmselt mahakandmisele, sest selle parandus läheb maksma rohkem kui asi väärt on. Millest on sitaks kahju ja kuna ma keeldun tulevikus lapsevankrit trammidega ühendamast, siis ilmselt tähendab see… Ma ei teagi nüüd, mida.
Imekombel jäi mootor terveks, kuigi esistange, vasak tiib ja kapott on omadega suht õhtul ja vasakpoolne tuli põleb mööndustega, mis tähendab, et tagasi sõitsin ma nii, et tule asemel oli ette pandud läbipaistev vorstikarp (mu õemehe ja tädi geniaalne leiutis, mida nad patenteerida tahavad). Ja siis otsustas ikkagi see torm kah kohale jõuda, sadades täis kõik teed Saaremaal, nii et 1. jaanuaril sõitsin ma tagasi sellistes lumeoludes, mida mu silmad veel näinud polnud. Peateed olid sellised, mida ma eeldasin, et kõrvalteed võiks olla – ühtlane valge, ähmaselt nähtavad rattaread jooksmas. Kõrvalteed olid SUPER: 40 cm märga vastsadanud lund, milles jooksid ÜHED jäljed ees, nii et kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks pidanud üks autodest lendama õppima. Ega muidu aru ei saanudki, et tee on, postid ka ei paistnud. Mandril õnneks oli juba okei. Sellest õppisin, et… pühade aeg end tööle ei pane võimalusel? Et kohustunne on vanem kui meie ja tugevam kui raudbetoon? Sest tegelikult olid need teed ilmselt ametlikult läbimatud, aga kui Daki peab õhtul Tallinnas tööl olema, siis Daki ei ole mingi wussy, kes helistaks ja ütleks, et ei saa, sest teid pole. Peab saama!
Rääkimata sellest, et kuigi mootor viga ei saanud, hakkas jagaga jupsima ja ma olin täiesti kindel, et jään teele, sest kuigi ma tean, mida jagaja teeb ja miuke välja näeb, ei tähenda see, et ma oskaks midagi teha, kui ta otsustab oma funktsiooni mitte täita. Siis võibolla oleks tõesti pidanud oma lüüasaamist tunnistama ja ütlema, et tööle ei jõua, aga seda olukorda ei juhtunud.
Rääkimata lõhutud klaasidest, sellest, et tädi kukkus täpselt kell 12:01 oma otsaesise lõhki ja sellest, et KÕIK ON NÕME. Ma lausa hirmuga juba ootan, et mis siis järgmiseks. Sest üks asi on niisama vinguda nähtamatute ja seletamatute asjade peale, et on nõme ja depressioon ja värki, teine asi on see, kui Emake Elu hakkab trääsa näitama ja konkreetselt ütlema: “Või et sa arvasid, et sul on halvasti? MA POLE VEEL ALUSTANUDKI!”
Väike ebaõnnestumine igasse päeva.
Ja nüüd olen ma see autojuht, kes hakkab kilomeeter enne kõrvalteed pidurdama, sest äkki mõni tropp otsustab ette sõita (tavaliselt otsustabki). Aga vähemalt peaks sellega nüüd siis ühel pool olema, eks? Kui ainult see kaelavalu nüüd järele annaks…