Tag Archives: evidence

“Minu Brüssel”, Vahur Afanasjev

hoomamatu Leave a reply

Ma kohtusin Afaga esimest korda 2007. aasta sügisel, ajal, mida ta oma raamatus kirjeldab kui unelma lõpu aega, aega, mil ta käis Eestis ja Eesti oli tema jaoks vabadus ja rokenroll. Siis ma muidugi ei teadnud, mis tema elus toimub, sain sellest teadlikuks alles hiljem, tema filmi “Teekond unelma lõppu” vaadates. (Kirjutasin sellest ka tookord.)

Ühesõnaga, ma kohtusin Afaga ajal, mille ta on hiljem raamatusse kirjutanud ja mul on hea meel, see andis minu jaoks “Brüsselit” lugedes lisamõõtme. Ma teadsin küll, st ta mainis jutu sees, et hakkab naisest lahutama ja elab Brüsseli vahet ja on hetkel kõrgepalgaline töötu (ka sellest kirjutab ta raamatus), aga nüüd, lugedes, saan ma sellest hoopis teistmoodi aru. Ka mina ju lahutasin sel sügisel ja mõistsin teda siis samuti omamoodi.

Enam me Afaga ei suhtle, st loomulikult me suhtleme, kui samasse seltskonda satume, aga enam pole sattunud. Ma mäletan, kui lugesin “Brüsseli” proovikat (vist isegi mina kunagi vahendasin teda Epule, et ta võiks kirjutada) ja ma olin NII KINDEL juba sel hetkel, et sellest tuleb mahlakas ja hea raamat.

Võrreldes teiste “Minudega”, mida olen lugenud (ma ei ole kõiki lugenud, kaugeltki mitte), on “Brüssel” tõesti mahlakas, kuigi ma ausalt öeldes ootasin, et ta oleks VEEL mahlakam. Samas see, et ta on selline piiripealne, teeb ta tõesti ausaks raamatuks. Sest Afa oleks võinud minna šokeerimise ja ülepingutamise teed, aga ta ei läinud. Ta jäi täpselt sinna piiri peale, mis näitab, et ta ei kirjutanud seda raamatut lihtsalt kirjutamise pärast, vaid tegu on ikkagi ka mingil määral sisekaemusega. Oh, muidugi on natuke ropendamist ja eneseirooniat, vildakat huumorit ja palju kasutatud sõna “tissid”, aga selle kõige taga kumab läbi ühe noore mehe elu õppetund. Ei, mõnus raamat on. Hästi mõnus.

Tahtsin välja tuua ka mõne hea lõigu, sest ma mäletan, et naersin seda lugedes, aga kuna ma neid kohti üles ei märkinud, siis peate ise raamatu lahti tegema ja selle läbi lugema. See ei ole raisatud aeg, ma luban seda.

Muuhulgas, muide, saate ka Brüsselist üht-teist teada.

tuhat sõpra

hoomamatu 18 Replies

Tere, mina olen Daki ja hetkeseisuga on mul Facebookis 832 sõpra. Jah, mina olengi üks neist, kellele viitavad kõik need lugematud blogid, ajaleheartiklid ja muud kirjatükid, kus autorid meeleheites käsi ringutavad ja küsivad: “Kuidas on võimalik, et kellelgi on 832 sõpra?! See ju pole võimalik!!!”

Ma iga kord muigan neid tükke lugedes, aga kuna sellekuine Anne&Stiil võttis taas teemaks selle va Facebooki ja tabamatu netisõpruse teema, siis.

Ühesõnaga, ma ei saa absoluutselt aru sellest paanikast. Esiteks muidugi on nii ära leierdatud see FB ja sõpruse teema. Kõik tahavad seda fenomeni analüüsida, mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Ja mul on tunne, et kui millestki muust pole kirjutada, siis oh, võtame jälle selle teema, et kuidas ikka on mõnel tuhat sõpra netis.

Miks seda asja üle tähtsustada? Õigemini, ma saan aru, et minu seisukoht ongi kogu selles netiasjanduses natuke teine. Asi on vist selles, et informatsioon, mida ma internetis välja annan, on KÕIKJAL sama. See tähendab – pole olemas mingit Facebooki või Twitteri sala-mina, mida jumala eest ei tohiks võõrad silmad näha või lugeda. Ja kõik informatsioon, mida ma internetis välja annan, on juba aastaid teadlikult läbi mõeldud ja selleks ette nähtud. Kuna kõik teavad, kes ma olen, siis mul pole absoluutselt vaja põdeda, kas keegi neist 832st sõbrast Facebookis on spioon ja võib üles korjata mõne infokillu ning sellega näiteks mu karjääri pekki keerata.

See muidugi ei tähenda, et minu neti-mina olekski päris-minaga võrdne. Loomulikult mitte. Ka ei taha ma, et kõik minust klõpsitud fotod internetti satuks ja sellest, kuidas ma titepiltidesse suhtun, olen ka juba kirjutanud. Loomulikult ei reklaami ma kusagil oma aadressi (kuigi vist suurem osa juba teab, kus ma elan, kui sel teemal kevadel blogis jutustatud sai) ja kuigi mu telefoninumbrit on võrdlemisi lihtne leida, on selle kaudu mind raske kätte saada (ma ei võta võõraid numbreid vastu teadupoolest). Ehk siis: muidugi on asju ja informatsiooni, mis internetti ei kuulu ja selles osas pole ju vahet, kas mul on 83 või 832 sõpra. Ma ei annaks seda infot välja kummalgi juhul.

Ma ei saa hästi aru neist inimestest, keda suured sõbralistinumbrid häirivad. Miks nad häirivad? Et ei suuda nende kõigiga kvaliteetset netisuhtlust ülal hoida? Aga kas selleks on mingi sundus?!

Miks mul üldse nii palju sõpru on? Mingi hulk sai neid lisatud siis, kui mängisin paar aastat tagasi mingit FB mängu, kus oli vaja rohkelt kontakte, kes sama mängu mängiks. Nii sattuski mingi sadakond võõrast naist mu sõbraks. Enam ammu ma seda mängu ei mängi, aga… no las nad olla siis seal listis, mis see mind vaesemaks teeb! Kui neid ei huvita, mis ma teen, siis saavad nad mind ise ära kustutada. Kui mind ei huvita, mida nemad teevad, saan mina sama teha. Ma ei ole ju kohustatud nendega suhtlema lihtsalt sellepärast, et nad mu sõbralistis on.

Lisaks käin ma ja lisan vahepeal sõbraks endale inimesi, kes tunduvad toredad või ägedad, aga keda ma isiklikult ei tunne. Mõned neist võtavad sõbrakutse vastu, mõned mitte. See on minu jaoks… hm, nagu esimese sammu astumine. Et äkki saab nii leida uue toreda tuttava. Umbes võrdväärne linnas ägedale inimesele ligi astumise ja enda tutvustamisega. Mõned võõristaksid sel juhul, teised aga äkki hoopis tervitaksid uut suhtlemisvõimalust. Sama FBs.

Ja mul ei ole midagi selle vastu, kui mind lisavad minu jaoks võõrad inimesed, näiteks sellesinatse blogi lugejad. Sest, nagu öeldud, on info kõikjal niikuinii avalik, avalikustamiseks juba eos mõeldud. FBs saab aga luua ehk isiklikuma kontakti – kui selleks peaks soov tekkima – kui näiteks blogisamas kommentaare vahetades. Kuigi ka see viimane on variant.

Ma ei ole vastu võtnud vist ainult mõningaid sõbrakutseid ja kuigi mulle ükski konkreetne hetkel ei meenu, tean ma, et olen ka keeldunud. Mul on tunne, et ma ei ole sõbraks võtnud paari inimest minevikust, kellega ma tõesti ei soovi kontakti hoida või taasluua. Muidugi on neil ka selletagi kerge teada saada, millega ma parasjagu tegelen (I mean, have you SEEN my blog?!), aga kuidagi see teadmine, et mu värsked postitused ei jõua nende inimeste FB seinale, on minu jaoks meeldiv.

Selge see, et ma ei jõua mingil juhul kõigi nende 800 inimese eludega end kursis hoida, aga nagu öeldud: a) selleks pole mingit kohustust, b) kõik ei olegi FBs aktiivsed, c) samas on alati võimalus nendega kergelt kontakti saada, kui selleks peaks vajadus tekkima. FB on nagu aktiivne ja elav aadressiraamat minu jaoks, võiks isegi öelda.

Ja kummalisel kombel ei ole seal kunagi neid inimesi (või on ja nad vaikivad), kelle kohta tegelikult tahaks (küsimata) teada saada, kuidas neil läheb. Lihtsalt huvi pärast. Ja nii, et sa ei peaks neid ise selleks üles otsima. Noh et rahuldad oma uudishimu ära ja liigud edasi. Selliseid inimesi on mu elus küll ja veel, kõigil ilmselt on. Oh, mulle just meenus, et hiljaaegu sattusin FBs ühe oma kunagise naabritüdruku sugulase otsa, kellega me paar suve koos mängisime, aga kellest ma midagi ei mäletanud. Õudselt äge oli teda virtuaalruumis näha ja teada saada, et ta elab nüüd Itaalias. Ta oli mulle aastate jooksul aeg-ajalt meenunud küll, aga meie päriselukontakt oli täpselt sellisel tasemel, et ma küll mõtlesin, mis tast saanud on, aga poleks iialgi hakanud tegema suuri samme selleks, et seda teada saada. Selleks on FB suurepärane kanal.

Aga ma saan aru, et paljude inimeste jaoks on FB hoopis teise eesmärgiga ja enamik inimesi ei laotagi oma elu internetti ei suurel ega vähesel määral. Ja siis paljud on seal vahepeal. Ma saan aru neist, kelle jaoks on oluline hoida oma eraelulisi mõtteavaldusi saladusena või vähemalt avalikuna kontrollitud ringile inimestest. Aga ma ei saa aru, miks nende jaoks on nii traagiline, et on inimesi – nagu mina – kelle jaoks ei ole mingit vahet, kui suur mul see sõbranumber on, samamoodi nagu pole mingit vahet, kui suur on mu blogi lugejaskond. Info, mida ma väljastan, neti-mina, kes siin kondab, see on ikka sama hoolimata numbrist.

Aunt Becky muide kirjutas sarnasel teemal hiljuti, et miks on hea oma pärisnime all blogida. Olen tema sõnadega absoluutselt nõus. Ja sellele saab alla kirjutada ka FB ja sadade sõprade kontekstis. Sest kui sa ALATI annad välja infot teades, et see võib jõuda sadadeni, siis oled sa alati mõnes mõttes vaba ja kaitstud. (Ja paljudes mõtetes muidugi mitte, aga see pole hetkel teemaks.)

/

Ma saan aru, et mu mõtted on hüplevad ja pole just kõige paremini omavahel kokku põimitud, aga noh, sooda jne.

tubur ja teised

hoomamatu 10 Replies

Ma tean, et ma lubasin emmendusvälist, aga see veel pole…

Esiteks tahan ma öelda, et see hiigeltite nali hakkab vaikselt kuluma juba – täna kaaluti arsti juures. On võtnud kilo juurde sünnist, ehk siis 5160 g. Pikkust on visanud 3 senti juurde.

Aga mitte sellest…

Kes mind tunnevad (või on mu blogi lugenud), teavad, et mul on sõnadega oma suhe. Nimelt meeldib mulle sõnu lühendada. Ja no see Daki moodi lühendamine ei tähenda alati seda, et sõna tingimata lühemaks saaks. Nii ütlen ma juba vähemalt kümme aastat lamba kohta lambut, õlle kohta õlut (palataliseeritud l), sõna “vein” käändub minu jaoks mitte “vein, veini”, vaid “vein, veint” (samamoodi “õlut, õlutit”). Rääkimata sellest, et üks parimaid sõnu kõige armsa kohta on meie peres “tuburideido”.

See teeb õudselt raskeks titaga suhtlemise, sest nüüd, kui ma olen peast segi läinud (tunnistamine pidi olema esimene samm paranemisteel), on mul VEEL SUUREM vajadus sõnu väänata ja käänata. Lisaks ut-lõppudele on tekkinud moodi ka ur-lõpud.

Näiteid (kõik nimetav kääne): lehmut, sõpsur, mähkut, musur, varvut (ehk varvas)

Mu ainsaks lohutuseks on, et ma tegin seda juba ka enne. Ma mäletan selgelt, et Birxi ajas see kohutavalt närvi näiteks, aga kuna mul on lühimäluprobleemid, siis ei suuda ma meenutada, mis sõnad need tookord olid… Probably alcohol related.

Aga no ikka tunnen ma end jõle imelikult, kui keegi peaks pealt kuulma, kuidas ma TÄIESTI NORMAALSE HÄÄLEGA titega räägin, kasutades mingeid dakisõnu, mis MULLE tunduvad täiesti normaalsed. Üleüldse olen ma märganud, et ma lapsega kahekesi olles ei kaota KUNAGI närvi, aga niipea, kui olen avalikus kohas, tõuseb stressitase lakke. Millegipärast mulle tundub, et sel juhul tuleb hoida võimalikult madalat profiili, et jumala eest keegi ei paneks tähele, et ma olen lapsega, sest siis hakkavad KÕIK arvustama, kuidas ma oma last kasvatan. No et ISSAND KUI TA NÜÜD NUTMA HAKKAB. Kodus on mul närv totaalselt nullis. No las nutab! Aga avalikus kohas – ohõudu! Justkui näitaks see, et mu laps avalikus kohas vääksatab, et mina olengi hülgurema (see?!) ja kohe kutsub keegi lastekaitse, sotsiaalameti, tuletõrje ja preestri kah veel igaks juhuks.

Ega ma ju ütlegi, et see mingi ratsionaalne hirm oleks. Vist ikka mingi hormoonide värk. Ja ju möödub.

Aga kuidas endalt see imelik sõnaväänamiskomme küljest harjutada, seda ma ei tea. Sest näiteks eile rääkisin ma sellist “muinasjuttu” lapsele mähkmevahetamise ajal:

Elasid kord Mähkuripoeg ja Musuripoeg. Musuripoeg ja Mähkuripoeg läksid poodi. “Mina tahan osta mähkuteid!” ütles Mähkuripoeg. “Aga mina,” teatas Musuripoeg, “mina tahan osta musureid!”

Ma juba näen nii selgelt, kuidas mu laps tuleb pärast esimest koolipäeva koju ja ütleb midagi sellist: “Aga, empsur, õpetaja ütles, et ei ole olemas selliseid asju nagu musurid!”, ja hakkab lohutamatult nutma. JÄLLE RIKKUSIN MA LAPSE ÄRA. JUBA JÄLLE.

 

[like action=like]

Kallis Emiliana!

hoomamatu 7 Replies

Täna said sa kuu aega vanaks ja see on minu esimene kiri sulle. (Sest ega ma mingi hull pole, kes veel sündimata lapsele kirju kirjutab…)

Ma tahtsin sulle öelda, et sa oled vaimustav. Lihtsalt vaimustav! Ma olen küll terve oma täiskasvanuelu väikeste olendite (loe: kasside) eest hoolt kandnud, aga ma poleks kunagi arvanud, kuivõrd erinev on ühe väikese inimesega kõrvuti elamine ja kasvamine. Iga päev on teistmoodi, iga päev on uus ja iga päevaga sa teed aina enam ja enam asju. Juba sa vargsi naeratad ja täna vaatasin ma sind viis minutit järjest, kui sa üritasid end ümber pöörata. Sa ajasid oma pea hästi kuklasse, viskasid selja silda ja vihase ägamise saatel üritasid end kõhuli saada. Veel see ei õnnestunud, kuid mulle tundub, et see on päevade küsimus. Lisaks teed sa vahepeal selliseid hääli, mida ma oskan nimetada ainult kõne algeteks ja IGA KORD kui sa nii häälitsed, jääb mul süda seisma, sest sa oleks nagu tulnukas. Mis mõttes tegid sa just INIMESE HÄÄLT?! See on nii kriipi ja nii harjumatu, aga ma tean, et ma harjun peagi su aina tihedama lalinaga ja see valmistab mulle ainult rõõmu, täpselt nagu kõik need teised asjad, mida sa teed. Aga kui samas tempos su areng edasi läheb, siis võib vabalt olla, et suve lõpuks sa kõnnid ja jõulude paiku lõpetad ülikooli.

Mulle tundub, et sa oled üsna rahulolev laps, kuigi kohati tundub, et sa oled NII FRUSTREERITUD sellest, et sa ei saa liikuda. Eriti tuleb see välja su hommikusel mürgeldamise ajal, kui sa mööda mu kõhtu üritad roomata, ajad end aeg-ajalt kätele püsti, vaatad oma suurte silmadega ringi ja siis ähkides hakkad uuesti mürgeldama, kuni lõpuks, jah, lõpuks tuleb see kraaksatus: “TEHKE MIDAGI! MA EI SAA LIIKUDA! Miks ma pean elama sellises maailmas, kus ma isegi liikuda ei saa?!”

Üsna jonnakas oled ka. Sellega seoses, Mila-mutt, peame me rääkima ühest asjast. Nimelt su päevased magamised, nendega on väike probleem. Sulle millegipärast ei meeldi päevasel ajal toas magada ja tahad seda ainult väljas vankris teha. Probleem tekib aga siis, kui ma näiteks haigeks jään – nagu eile – ja ei jaksa sinuga jalutama minna. Ning siis lööb su jonnakus välja ja sa KEELDUD magamast. Mis tähendab, et sa OLED ÜLEVAL. Noh, iseenesest poleks sellest midagi hullu, kui sa nii ära ei väsiks. Vaata, ma saan aru, et seda ei meeldi sulle tunnistada, aga sa oled veel väike. Sa vajad märksa rohkem und kui mina või su isa. Ergo, sa pead päeval magama. Sest kui sa päeval ei maga, oled sa õhtuks nii läbi omadega, et ei jää enam magama. Mis tundub jabur, ma tean! Aga samas ma mõistan sind, ka mul on vahepeal nii. Et oled nii kohutavalt väsinud ja nii sitt on olla sellest, sa tead, et pead magama, aga und ei tule, sest NII SITT ON OLLA sellest, et oled nii väsinud. Ja nii see läheb. Ahjaa, ma tahtsin veel lisada, et kui sa kätega tuuleveskit teed ja jalgadega jalgratast sõidad, SIIS EI TULE UNI PAREMINI. Believe you me.

Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ma kedagi nii hullupööra armastada võiksin. Sa oled kohutavalt intensiivne, päevad sinuga on nagu 500tonnise naftatankeriga mööda mägiraudteed sõitmine, aga see, mis sa vastu pakud, on imeline. Ma olen nii väsinud sellest, et ma pean KOGU AEG otsustama, aga kunagi, kui sa ise emaks saad, saad sa aru, mis tunne see on. (Ja kui sa ei taha emaks saada, siis see on ka okei.)

Niisiis, kui sa saaksid nüüd oma päevased magamised korda, siis oleks asjad märksa roosilisemad. Sest ausalt öeldes on üsna väsitav sind õhtul KAKS TUNDI ööunne panna. Sellest, et ööunne panekuga peab alustama juba kuue paiku, ei hakka ma rääkimagi, sest sa oled veel liiga väike mõistmaks, mis tähendab selle pärast loobuda grillist mererannal või mõnest kaunist jalutuskäigust või väljasõidust, sest laps on üleväsinud ja plaanid tuleb ära jätta.

Aga ka sellest pole väga hullu, sest tuleb veel suvesid, aga ainult see suvi oled sa nii väike, nii et ma olen täitsa nõus tegema kõike selleks, et sa hästi kasvaksid. Kui see tähendab grilliõhtust loobumist selle kasuks, et sind KAKS TUNDI (kas ma juba ütlesin, et KAKS TUNDI!?) magama panna, siis so be it. Ja seejuures tahan ma rõhutada, et ööunesid palun mitte muuta. See on suurepärane, et sa kell 7-8 magama jääd ja südamerahus hommikuni välja paned ning kenasti pärast öiseid söömisi magama tagasi lähed. Palun samas vaimus jätkata.

Ma tahan, et sul oleks õnnelik lapsepõlv. Seda, et sul ka õnnelik elu oleks, ei saa ma garanteerida ja mingil hetkel pean ma andma su Emakese Elu meelevalda (kelle lemmiktegevuseks kahjuks on trääsa näitamine), aga ma loodan, et ma suudan sulle garanteerida õnneliku lapsepõlve. Ma ei ole kunagi elus vist midagi nii väga tahtnud kui seda.

Armastusega,

emme

PS. Palun vabandust su esimese passipildi pärast. Olgu sulle lohutuseks see, et pass kehtib vaid kaks aastat ja et MITTE KELLELGI pole normaalseid passipilte. Aga ikkagi: vabandust. Vähemalt suutsin ma end tagasi hoida ja ei pannud seda internetti.

hiigeltitt

hoomamatu 3 Replies

Käisin eile titega Naabrinaise juures kohvil, kes avastas, et titel on seljas tema käest saadud body. Mida, ma rõhutan nüüd, kandis tema pooleteiseaastane LM vaid mõned kuud tagasi. Noh okei, olgem ausad, see on Põrnikale NATUKE suur siiski, aga IKKAGI.

Hiigeltitt indeed.

Kui aga Abikaasa koju jõudis, ei suutnud ma ära imestada, et tal on nii suur pea. MIS MÕTTES ON SUL NII SUUR PEA?! Veel tänaseni vaatan ma talle otsa vahepeal ja ei saa aru, miks inimesel on nii suur pea. Et kas siis kõigi pead ei olegi nii väiksed ja beebilõhnased nagu ma siin harjunud olen?

Aga kõige armsam asi terves maailmas on vist see, kui su laps ohkab ja paneb siis oma pea su õlale, surudes end tugevalt-tugevalt sinu vastu. See on uskumatu tunne.

fist bump

hoomamatu 7 Replies

“Näed neid põski, jah? Need on ju nii armsad põsed, kas pole? Ma saan aru, et me oleme selles tõsiasjas ühel nõul, emme, eks? Et need põsed on nunnud? Ja armsad? Tead, kuidas need armsaks said? SÖÖGIGA! KUS ON MU SÖÖK?! Kas ma tõesti pean kasutusele võtma veenmisvahendid, et sa vihjest aru saaks? Ei? Suurepärane! Fist bump selle peale!“

snippets

hoomamatu 9 Replies

Eile käis arst. “Noh, lugesin, et raske sünnitus oli.” Nojah, oli vist jah. Ma ise pole viitsinud üldse süveneda sellesse ja haiguslugu ma ka pole näinud. Niisiis ma täpselt ei teagi, mis juhtus (peale selle, et mu emakas on loll). Eks vist tuleb järgmine kord arsti juures paluda näha, et teada saada. Kuigi praegu ma tegelen aktiivselt selle unustamisega. Juba on asjalood nii head, et silmi kinni pannes ei tulegi kohe košmaarid ette ning ma vaikselt harjutan end mõttega, et võib-olla tuleb* seda kunagi uuesti teha ja kuna Loodus on IMELINE, siis ma tugevalt loodan selle unustamisefekti peale, millest räägitakse. Või noh, ilmselgelt see on olemas, sest iga päevaga ei tundu enam asi nii kohutav. Aga võib-olla sellepärast, et see on jäänud seljataha.

//

Päevad ei ole vennad. Olen avastanud, et ma olen ikkagi mingil määral režiimiemme. Kui haiglas tundus mulle ERITI JABUR last söötmiseks üles äratada, siis nüüd mulle täitsa meeldib see, et toiduajad võiks olla kindlatel aegadel. Üldjoontes nad ongi, mis tähendab, et mulle jääb arusaamatuks, kuidas teised on hakkama saanud. Näiteks raamatus “Suurepärase ema käisraamat” kirjutas autor, et pärast kolme kuud (!!!) hakkas teda häirima, et ta ei saa välja minna (!!!), sest tal pole aimugi, millal laps võib süüa tahta. No meie igal juhul proovime (või peaks ütlema “mina proovin”? Aga ma proovin ju koos lapsega, nii et meie on adekvaatne vorm? Või pole?! APPI!) juba homme poodi minna ja ma tean juba täna, mis kella paiku see juhtuda võiks, sest dudette on tegelikult väga tubli. Õhtuti ainult kipub jonnima, aga kui on enneöine (23 paiku) söök ära olnud ja sinnani asi üle elatud, siis magab nagu nott hommikuni välja. Tema vist ei ärkaks üldse öösel, aga mind ajab sisemine kell ikka kella 4 paiku üles ja siis, kui on õnnestunud unesegast pliksi veenda, et süüa võiks, magame hommikul 8ni ja siis 11ni välja. Ja edasi läheb jälle kolme tunni takka.

(Oi, ma rääkisin söögiaegadest! MOMMYBLOGGER ALERT!)

///

Ma olen saanud ainult kahed lilled. Laps pole saanud ÜHTKI lusikat. Sünnitoetuse saamiseks tuleb paberkujul asju viia Tartusse. Aga vähemalt on nimi registreeritud ja asi võttis umbes kaks sekundit (ja pool tundi, et ID-kaardi UTILIIT tööle saada). Elagu e-Eesti!

/

Kuidas peaks üks poollombakas moor koos lapse ja mingi 12 kilo kaaluva lapsevankriga treppidest alla ja üles saama, tahaks ma teada. Üles on täitsa võimatu, õnneks aitas mind täna üks naaber. AGA KUIDAS HOMME?! Masendav.

//

Könt. Könt on ILGELT rõve sõna. Könt. Könt. Köntköntkönt. Täna vedeles mul päev otsa üks könt diivani peal, sest see otsustas irduda (irduda on ka rõve sõna) ja ma ei tahtnud seda puudutada, sest see on RÕVE. Palju rõvedam on aga see, mis nüüd kõigest järele jäi ja ma seda pean ikka puhastama. Ehk siis… Ma teadsin, et kakased mähkmed mind häirima ei hakka, aga see nabavärk on ikka ilgelt rõve. Teine vastik asi on küünte lõikamine. ÕAH. Mul on mingi mälestus lapsepõlvest, et iga kord, kui isa mul küüsi lõikas, lõikas ta liiga lühikeseks ja NII KOHUTAV tunne oli pärast. Nüüd ongi minu jaoks teise inimese küünte lõikamine üks vastik tegevus. Aga noh, elu õied jne.

//

Kolm kilo veel ja olen tagasi raseduseelses kaalus. Sünnitusega õnnestus kaotada üle kümne kilo (ma enam lõpus ei lugenud, palju ma juurde võtsin, sest seda oli PALJU. Küll vist normaalkõvera sees, aga ikkagi PALJU). Mõned naised kaifivad kohutavalt rasedust ja ütlevad, et tunnevad end siis kõige naiselikumana. Teised ütlevad sama sünnituse kohta – et ultimate woman experience. Mul seda polnud teadupoolest, aga naljakal kombel on mul praegu väga naine tunne. Ma kaifin täiega oma kõhtu, esiteks sellepärast, et see pole enam suur ja teiseks on ta nii mõnus ja pehme. Kuidagi teistmoodi pehme kui tavaliselt ja kuna ma tean, et see on sellepärast, et rasedus ja laps jne, siis on see minu jaoks ultimate woman experience. (Lisaks ma tean, et teda kauaks ei ole.)

Aga läkski nii nagu arvasin – rasedusjärgne keha teeb mulle ainult rõõmu, kuigi ma tean, et enamikku naisi ajab see masendusse. Mina tervitan rõõmuga iga uut päeva, kus ma tunnen end paremini ja mis viib lähemale sellele ajale, kui saab jälle hakata trenni tegema (ja jälle hakata peale igikestva projektiga “suveks saledaks või surnuks”). Ehk et kuna mul juba enne olid kehaga sellised lood nagu olid, siis praegune ei ole üldse masendav, kaal sulab nagu lumi. Masendavaks läheb asi siis, kui on raseduseelne kaal käes ja peab hakkama jälle ALLA VÕTMA nagu ma terve elu olen teinud. Teoorias. Praktikas… noh, jah. Pealegi annab laps mulle veel vabanduse mõneks ajaks, sest dieeditada tegelikult ju niikuinii ei tohi ja ega ma seda oskagi.

///

Kohustuslik TISSID!

//

Ühel öösel ärkasin võpatades selle peale, et Abikaasa võttis kaissu ja APPI ME TAPAME LAPSE ÄRA! Hakkasin metsikult tekki loopima ja last otsima, ainult selleks, et avastada – dudette magab täiesti rahulikult oma voodis. Kuigi ma ei saa (veel?) aru, kuidas oleks võimalik toitmise ajal ise magama jääda (või üldse magama jääda, for that matter), mu alateadvus ilmselgelt arvab, et see mitte pole ainult võimalik, vaid ka KINDLASTI JUHTUB varem või hiljem.

Ahjaa, sünnitusmajas leppisime Abikaasaga kokku, et ükskõik, mis saab, proovime last mitte ära tappa. Et see võiks olla selline põhireegel, millest lähtuda. Senimaani läheb edukalt, tänan küsimast.

///

Ma arvan, et see, et kassid asja nii rahulikult võtavad, on seotud hea suhtega. See kõlab natuke jaburalt, aga ma tunnen, et tänu kodus olemisele sain ma nendega raseduse ajal hästi lähedaseks ja nüüd ei tunne nad (väga) armukadedust, sest teavad, et ma neid ei hülga. Sest ma olen kuulnud igasuguseid lugusid sellest, kuidas kassid uut ilmakodanikku tervitavad või noh, pigem “tervitavad” ja ma tõesti ei näe neid märke oma kodus. Pussakas pole isegi teinud NÄGU, nagu ta tahaks kuhugi pissida ja seda nägu tegi ta ennegi liiga tihti. Nii et ma loodan, et läheb samas vaimus see rahulik ja sõbralik kooseksisteerimine edasi.

/

Põhilised paanikateemad** sel nädalal: kas on normaalne, et ta nii rahulikult omaette voodis tšillib (ehk siis kas ma olen halb ema ja hülgan oma lapse, kui lasen tal seda teha)? Kas on normaalne, et ta õhtuti nutab ja ainult ringikõndimisega lepib (ja mina ei jõua ju ringi kõndida oluliselt) (ehk siis kas ma olen halb ema ja hellitan oma lapse ära, kui lasen tal süles rahuneda)? Kas on normaalne, et naba ära tuli (ehk siis kas ma olen halb ema, et see nabavärk minu jaoks rõve on)?

Ja üleüldse, kas ta valis meelega Osama surmapäeva sündimiseks, selle asemel, et sündida Hitleri sünnipäeval? Et nagu diktaatori asemel saime terroristi?

__

*Kui ma nii otsustan.

**See tähendab siis, et ma vahepeal obsessin nende küsimuste üle, aga ei paanitse pidevalt. Pidevalt olen ma üllatavalt rahulik. Ma ei saa aru, kust see rahu ja kannatlikkus tuleb? Mina ja kannatlik?!

Emiliana

hoomamatu 46 Replies

Emiliana sündis 2. mai hommikul kell 10:35, kaalus 4150 grammi ja oli 51 cm pikk. (Ja ma ju ütlesin ammu juba, et ta tuleb hiiglane, kui ta veel kauaks mu sisse jääb.)

Titt nagu titt ikka. Silmad on hallid, juuksed helepruunid, kõrvad on Abikaasa omade miniatuursed koopiad, veregrupp on minu oma (AB pos) ja rohkem praegu veel aru ei saa temast, et mis nägu on (peale selle, et tite nägu on).

Ning jah, kuigi ma saan aru, et ta on üsna igav veel, näeb välja nagu titt ikka ja ÜLEÜLDSE eks, olen ma totaalselt armunud. Kuidas saab võimalik olla, et keegi on NII ARMAS isegi siis, kui ta nutab?! Uskumatu.

Kõik on nii paigas hetkel. Saaks koju ära ja kasse kaisutada, oleks asjad veel rohkem paigas.

Looks on Emiliana Torrini “Honeymoon Child” (jap, temalt nime võtsingi. Hea, et poiss ei tulnud, muidu oleks pidanud Robert nimeks panema või Johnny või midagi).

PS: Kuidas on võimalik, et maailm on ülerahvastatud, ei mahu mulle pähe.

desktop

hoomamatu 8 Replies

Ette tehtud postitus jne.

Varem olen oma desktope või desktopipilte näidanud siin, siin, siin, siin ja siin. On näha, et olen teinud pooleteise aastaga kõva edasisammu desktopi puhtusel. Nojah, nüüd on ju mul see nõme Win 7, mis tähendab, et ma saan enimkasutatavate programmide otselingid taskbarile kinnitada ja desktopil nad enam olema ei pea. Seal on praegu ainult pürgikast, miskipärast Adobe shortcut (ma kustutan seda pidevalt ära, aga ju ta topib end sinna ise update’imisel tagasi. Tropp.), iTunesi shortcut (kasutan seda iPodi jaoks, muidu on see suht nõme, iTunesi shuffle sakib sajaga), Lippupalvelust ostetud Foo Fightersi piletid, AOE otsetee (et ma ei unustaks, et mul see mäng on) ja fail maksuametist võetud möödunud aasta palgaandmetega, mida kasutan/sin emapalga/sünnituspuhkuse arvutamiseks.

Ja jätkuvalt see eksortsismifail, mida ma senini pole julgenud kuulata…

Taustapilt on mul olnud nüüdseks juba mitu-mitu kuud, mis on minu puhul harjumatu, sest ma vahetan neid tihti. Aga see on vist mu lemmikpilt üldse. Kui ma mäletaks, kust ma ta sain ja mul oleks suur fail sellest, laseks ma sellest teha elusuuruses foto ja paneksin seinale. See on lihtsalt NII HEA pilt.

Ja nüüd: teie desktopid!