Tag Archives: evidence

on a Moon

hoomamatu 3 Replies

Ma ei ole üldiselt viitsinud Milale senini raamatuid ette lugeda. Olen küll neid kokku kogunud ja talle kätte andnud, paar korda üritasin lugeda ka, aga teda väga ei huvitanud. Laisk nagu ma olen, jätsin asja sinnapaika, lohutades end sellega, et vähemalt lasin ma talle rasedana klassikalist muusikat (ja new age’i).

Nüüd on ta ise hakanud raamatute vastu huvi tundma. Kui tal pudelikorkidest ja muust põnevast kopp ette saab, tuleb ta raamatuga, taob mind sellega nõudlikult ja jääb huviga ootama. Siis on minu ülesanne raamat ette lugeda. Mida ilmekamalt, seda parem. Kui raamat läbi, avab ta suvalise koha ja ma pean seda kohta uuesti lugema. Siis avab järgmise suvalise koha jne. See kestab TUNDE. Mul on kõik need kiisusalmid juba pealuu sisse kulunud.

Aga samas on tore, et enamike asjadega on nii, et ta ise näitab mulle, millal võiks olla õige aeg nendega tegelema hakata. Nii juhtus söögi-joogiga, nii juhtus raamatutega, äkki juhtub nii ka potiga? (Jap, ma ikka veel terroris selle asja pärast.)

Muuhulgas käisime täna Kuul. Kui tuppa tagasi hakkasin last viima, noh et õhtu ja söögiaeg ja nii, hakkas laps meeleheitlikult kisama.

Jap. Ma juba kujutan ette, et sel suvel ma toas eriti midagi tehtud ei saa. Aga noh, äkki saab väikse päevituse ja kõvasti raamatuid läbi loetud. Kuul ju hakkab päike hästi peale?

üks aasta

hoomamatu 13 Replies

Kallis Emiliana,

täna aasta tagasi anti sind mu rinnale. Sa olid suur, soe ja vait. Nii vait, et mul hakkas hetkeks hirmus. Võib-olla ma isegi küsisin: “On kõik ikka korras?”, aga ma ei mäleta seda. Ma mäletan su nohinat ja su kokkukleepunud juukseid laubal ja suurt kergendust, et sa polegi koonuspea (sellest räägime kunagi, kui oled suurem). Ma ei mäleta, mis olid mu esimesed sõnad sulle – vähemalt mitte selgelt. Võib-olla ma ütlesin, et sa oled nii ilus. Võib-olla ma ütlesin lihtsalt: “Tere, sõber.” Nii kahju, et ma ei taibanud kohe muljeid salvestada, kõik see sünnitusnädalavahetuse õudus oli veel värskelt meeles ja ma arvasin, et ma tahangi selle ära blokkida ja enam sellele kunagi mõelda. Nüüd mõtlen, et mõned asjad oleks võinud salvestada.

Ma mäletan meie esimest ööd koos. Ukse kohal põles mingi rõlge valvelamp ja ma olin kohutavalt kurnatud. Ei, KOHUTAVALT kurnatud. Su isa magas üsna rahulikult, mina kuulasin su hingamist ja haigla ööhääli ja valutasin ja mõtlesin, et… Huvitav, mida ma mõtlesin? Ilmselt mõtlesin, millal sa ärkad. Ja mis ma siis tegema pean. Mõtlesin, et tahaks mäkki ja koju ja üht kokteili. Mojitot, soovitavalt. Mõtlesin, et tahaks kasse kaissu ja mõtlesin, et tahaks kellegagi rääkida. Vahepeal ma ka magasin, korra sa vääksatasid, aga uinusid uuesti.

Hommikul saime muidugi valveämmaka käest võtta, et ma sind iga kolme tunni tagant söötmiseks ei äratanud. “Laps peab sööma!” Vot, juba peaaegu oleks su ära tapnud, esimesel ööl, mõelda.

Teisel ööl panin kohusetundlikult kella ja iga kord, kui see helises, nügisin su isa üles, et ta su voodisse tõstaks. Muidugi oli sul ka teisel ööl täiesti ükskõik. Saabus hommik ja ma otsustasin, et enam ma igasuguste lapse äratamise rumalustega ei tegele, küllap jõuab ta mind üleval hoida tulevikuski.

Nii muidugi läkski.

Nüüd me siin oleme. Aasta hiljem. Ikka veel elus. See on puhas ime, et me mõlemad ikka veel elus oleme.

Vahel on mul tunne, et ma olen just lõpetanud aastapikkuse sõja. Sõja iseendaga, sõja ümbritsevaga, sõja unetuse, sõja depressiooni, sõja süümekate ja sõja tasakaalutusega. See aasta on täis olnud suuri avastusi, rõõmupurskeid pisiasjadest (mäletad seda korda, kui sa mind ninast hammustasid ja naerma hakkasid?), eneseanalüüsi, võitlusi, pisarajõgesid, kurnatusest kulmudel roomamist, sinuga koos nutmist kui sul on olnud nii paha, näpud-ninas-hommikuid, heldimusi, frustratsiooni, enesevalitsemist ja enesevalitsuse kaotamist, suurt armastust, pikki päevi ja veel pikemaid öid, eneseületusi, õppimist, sinu silmadesse vaatamist, väga palju prolapsiale mõtlemist, venitusarme, kukkumisi, uuesti tõusmisi, kaisutamist, madratsitel püherdamist, kasside kallistamist, õndsust, nukrust, elevust… ja tuhandeid muid pisiasju, mis teevad elu elamisväärseks.

Eile jäime koos kaisus magama, mina vist isegi enne kui sina. Ma olin taas kohutavalt kurnatud, terve päev olin ma iga kord neelatades karjatanud, sest lihtsalt nii kohutavalt valus oli. (Täna on juba parem, tänan küsimast.) Öösel ärkasin ma paar korda üles, kui sa mulle jalgadega kõrva lõid, ja iga kord ma mõtlesin sind vaadates: uskumatu. Uskumatu, et on möödas juba aasta.

Ja me oleme mõlemad elus.

Vahel ma veel tunnen, et võib-olla peaksin ma sinusse rohkem kui lapsesse suhtuma. Mina aga suhtun vist sinusse kui oma parimasse sõpra, kes on küll 80 sentimeetrit pikk, aga ma ei diskrimineeri. Sõbrad võivad ka alla-meetrised ju olla! Kui ma imestusega vaatan, kuidas teised sind muudkui keelavad-käsevad (õnneks ei poo ega lase), ei ole mu imestusel piire. Kas nad siis ei tea, et sa pole mingi imbetsill? Oh, muidugi ei ole sa ka mingi akadeemik (veel), aga džiisas, isegi sina tead, et raamatuid ei lõhuta või et asju, mida ei saa närida, ei tasu ka alla neelata. Kas ma ehk usaldan sind liiga palju? Kui sinuga õnnetused juhtuvadki, siis on need peamiselt… noh, mida nimigi ütleb – õnnetused. Vahepeal komistad, vahepeal kukud, vahepeal jooksed pea seljas ja sajad kuskilt alla, vahepeal lähed elevusse ja unustad diivanilt allaronimise nipi, vahepeal… noh, juhtub. Kõigil juhtub. Juhtub sinulgi. Asjad, mis meie vahel tülisid põhjustavad, on tavaliselt Suurte Tahtmiste Kokkupõrked. Kui mina tahan üht ja sina tahad teist. Ja kumbki pole nõus järele andma. Näiteks kui mina tahan pesumasinat parandada ja sina tahad NÄHA VÄGA LÄHEDALT, millega ma tegelen, miska on mul võimatu sellega tegeleda, sest sa oled ees. Või kui mina tahan, et sa magaksid, aga sina tahad teha absoluutselt kõike muud, peaasi, et liikumatult ei peaks olema. (Ja siis sa jääd magama nii, et kõigutad vihaselt oma jalga, justkui näidates: YOU CAN HOLD ME DOWN, BUT YOU CAN’T BREAK MY SPIRIT!!!)

Niisiis, sa mu päevade lahutamatu kaaslane ja sõber, mulle tundub, et me oleme võrdsed. Minul lihtsalt on praegu sinu ees mõned eelised – näiteks ulatan ma riiulilt moosi võtma (ma vana hiiglane) ja oskan rääkida sellises keeles, millest teised aru saavad. Sina räägid veel mingeid võõrkeeli, kuigi on päevi, kus sa mind oma arusaamisega üllatad. Ütlen: “Lähme õue!” ja juba sa tuled, papud näpus, ja hakkad mind käest ukse poole vedama. Või ütlen täiesti lambihetkel: plaksuta! Ja sa plaksutad. Who knew! Sa tegelikult ütled ka pärissõnu, aga ma pole veel päris kindel, kui… adekvaatne sa neid öeldes oled. Sestap valetasin ma täna su uuele arstile, et no kümmet sõna veel sõnavaras pole, aga viis on vast ikka. (No et nad sind hälvikuks ei peaks.) Sest TEGELIKULT võib ju öelda, et “gsss” on “kass” ja “sss” on “issi” ja “mmmamm” on “emme” ja “tah” on “aitäh” või “ei taha”. Ja kõige kõnekam on su pearaputus  – “ei” oskad sa sedasi küll väga ilmekalt ja konkreetselt öelda (tavaliselt söögi peale).

Sa oled väga iseseisev. Teinekord ma vaatan sind ja muhelen omaette. Võtad maast saapa ja kõnnid sellega asjalikult mööda tuba ringi. Siis võtad maast mänguasja ja kõnnid omaette jutustades mööda tube edasi. Siis näed – oo! Raamat! Tahad võtta ka raamatut kaasa sellele tuurile mööda kodu, aga probleem! Käed on juba täis! Saabast ja mänguasja muidugi maha jätta ei saa, aga raamat – raamat peab ka tulema sellele tripile! Sest kuidas sa ometi raamatu maha saad jätta, ega sa mingi… raamatuid mahajättev koletis ole! Siis võtad sa mänguasja hambusse, raamatu paremasse ja saapa vasemasse kätte ja ringreis jätkub. Kuni – ohhoo! Eemal terendab pudelikork. Raamat, mänguasi ja saabas kukuvad, et teha ruumi su lemmikasjale maailmas – pudelikorgile. Viimastel päevadel on su lemmiktegevus korkide pudelile peale ja sealt maha keeramine. Veits ajab see sind ka närvi, sest tundub, et sa veel päriselt ei jaga biiti, et miks vahepeal kork jääb peale ja järgmine hetk ei jää, aga küllap seegi sul varsti käpas.

Ma armastan sind lõputult, mu kullatükk. Sa oled väga intensiivne ja väga väsitav – aga teisiti polekski ju see mõeldav. Mõnikord olen ma mures, et äkki oled sa liiga emmekas, aga… Aga tegelikult on vist nii, et mitte sina pole emmekas, vaid mina olen sinukas. Sest mul on sind väga vaja ja ma ei oska enam sinuta.

Ilusat teist eluaastat sulle.

Ja endale teen ma suure pai ja kingin nähtamatud lilled, et ma olen tänaseni välja vedanud. Ma ausalt ei uskunud vahepeal, et ma jaksan.

Aga jaksasin.

Ilmselt just tänu sinule.

Armastades,

sinu emme

nädala kokkuvõte

hoomamatu 1 Reply

Sel nädalal tegin Digile Naisteka külgi, mis tagasi mu sülle kukkusid, aga see ilmub alles maikuus, nii et tutkit.

Delfis kirjutasin sellest, kuidas kõik paistavad viimasel ajal lahku minevat.

Nädala kiri: vaene Kärdu, kes elab minu Tartu-korteris, on naabrid vist täiega välja vihastanud.

Ja nädala pilt ja kohtumine: Ollu! Vaatas mulle laupäeva hommikul ukse kõrval kasvava kuuse otsast otsa, plagises kurjalt ja ma hetkeks arvasin, et ta hüppab mulle näkku kinni. Siis tuli Pussakas ja Ollu jooksis minema. Loodetavasti kohtume veel.

 

ajuseisk

hoomamatu 26 Replies

Üleeile tuli Naabrinaine korraks läbi. (Tõde: eile tuli ka, aga siis ma juba/veel magasin. See üürike tund enne pikka piinarikast ööd 39+ palavikus lapsega, kes ei saa hingata.) Rääkisime tühjast-tähjast, noh, nagu ikka. Mu aju on viimasel nädalal täiesti seiskunud. Ainus, millele ma mõtlen, on see, et palgapäev on veel megakaugel (see also: selle nädala eesmärk elada 15 euroga) ja elektriku jaoks ikka veel raha ei ole (mis tähendab, et kõik SEISAB, välja arvatud juhtmed, need ripuvad).

Ja siis läheneb veel õõvastava kiirusega Mila esimene sünnipäev, mille auks ma ostsin poti, sest ma olen aru saanud, et see on vist üks asjadest, millega peaks tegelema, kui ma iial enam tahan ära unustada, mis tunne on mähkmeid vahetada (vastus: tüütu).

Mina: “Ma võiksin vabalt praegu sünnitada paar last. Andke mulle paar vastsündinut! Ma võtaks nad KOHE, kui keegi tegeleks minu eest selle potitreenginguga.”
Naabrinaine: “Ma võtaks lausa kaks kaheaastast, kui keegi ütleks mulle, kuidas teismelist õnnelikuks teha.”
Mina: “It’s not getting ANY easier at all, is it?”
Naabrinaine: “No.”

Ja siis läksin ma tuppa ja lugesin vannis The Bloggessi MAAILMA PARIMAT raamatut “Let’s Pretend This Never Happened” ja kas sa näe kokkusattumust:

“Potty training is not a fun subject to reminisce about. It’s more like a horrible death march through a haunted forest, and the trees are made of angry bears that you’re allergic to. And you have to look at pictures of dead people at the same time. Like, it’s so awful you want to just make your kid go live outside for the rest of their life, but you can’t do that because the dog’s out there. And that’s why I’m not going to write about potty training, and instead I’m going to write about perspective.”

(See ei ole ausalt mingist lapseteemast. See raamat on TOTAALSELT OOSÕM ja kõik, kes peavad end huumorimeelega inimeseks, peaksid seda lugema, kasvõi selleks, et veenduda, et me pole kunagi nii ägedad kui The Bloggess.)

Ühesõnaga, DO NOT WANT. Üldse ei taha tegeleda selle jamaga. Miks ta kuidagi… ise ei võiks kõik asjad selgeks õppida?

Siia juurde veel märkus, et haige lapse kõrvalt, kelle põhiline suhtlusviis on HUILGAMINE või valjuhäälne halamine, on TÄIESTI võimatu ajatundlikku tööd teha. Ja nagu neetult on praegu kõik kohad ajakirjanikele suunatud töökuulutusi täis. Ja kus te olete siis, kui ma septembris tööpõllule naasen? Te olete tööalasel väljasõidul kõikide nende oosõm ajakirjanikega, keda te PRAEGU värbate, that’s where!

(Ma tahaks nii hullult elada näiteks viis aastat oma elust nii, et ma ei peaks töötuse pärast muretsema.)

(Või potitreeningu.)

(Või selle pärast, kuidas 15 euroga nädal aega läbi tulla.)

(Muidu on hästi, for reals.)

elvis

hoomamatu Leave a reply

Lõbusama noodi pealt tasub mainimist, et nädalavahetusel selgus – Elvis on elus ja ta sai just 35.

Ühtlasi täitsin oma nädalavahetuseks võetud eesmärgi panna KÕIK inimesed minu ümber piinlikkust tundma. Täidetud sajaprotsendiliselt.

(Mila käitub jätkuvalt nagu hullunud terrorist. Aga nunnu on ta ometigi. Ma ootan huviga, millal naabritel närvid üles ütlevad ja nad küsima tulevad, millega ma oma last nii kohutavalt piinan. Nad kindlasti ei usu, kui ma ütlen, et näiteks täna ta kaotas enesevalitsuse, kui ma DIIVANILE ISTUSIN. Maailma halvim ema. Oma viga, et seista ei jaksa.)

((Järgmisel nädalal on ootamatult nii kohutavalt palju tööd – nii kirjutamis- kui kodumajanduslikku – et ma tõenäoliselt pean mingi maski endale sebima, et mitte kogu sellesse töösse uppuda.))

aasta sõbra auhinna jagamine…

hoomamatu 5 Replies

Käisime nädalavahetusel Tartus sünnipäeval. Olgugi, et ma näen nüüd oma Tartu-sõpru jube harva, on ikkagi alati nii oosõm neid näha. Muuhulgas käisin klubis ja tantsisin vist Maaliga. Ja öösel sõin trepi peal kebabi, sest Tartus on kebabi! Näiteks Nõmmel on üks koht, nime järgi kebabikas, aga kui täna Abikaasa sealt kebabi läks tooma, tuli ta tagasi pitsaga. Not acceptable.

Igal juhul, kui Tartust tagasi sõitsime, hakkasime Tannuga arutama, et olgugi, et me oleme Ssikiga sõbrad juba, mingi, maitea, kümmekond aastat, pole meil õrna aimugi, mis tööd ta võiks teha. Toimus selline dialoog.

Tannu: “Oot, aga mis tööd ta üldse teeb?”
Daki: “Ma tean, et tal on mingi töö…”
Tannu: “Jah, ta töötab… mingis… firmas…”

Aasta sõprade auhind peaks meile minema.

today I met Dylan

hoomamatu 9 Replies

Niisiis, kaks ööd ma ei maganud. Kõikusin kuskil närvilise ootusärevuse, peadpööritava õnne ja hullumeelsuse piirimail. Vaatasin läbi kõik asjad, mis Dylaniga üldse seotud on või vähemalt meenutasin neid (“Black Books”, “Film With Me In It”, “Shaun Of The Dead”, “Notting Hill”, “Monster”, “What it is”, “How Do You Want Me”). Lisaks lugesin läbi kõik artiklid ja intervjuud, mis vist ever temaga tehtud on.

Lõpuks hakkasin ma totaalselt kartma. Sest niipalju, kui ma olen ette kujutanud Dylaniga kohtumist, on see alati käinud umbes seda stsenaariumit pidi, et mina astun sisse, näen Dylan Moranit ja suren.

Eile Siki veel küsis, et kas ma kardan ka.

“Totaalselt. Haigelt kardan.”
“Issand, kuidas sa suudad seda teha… Mina küll ei julgeks.”

Pärast, misasja, seitse (?) aastat ajakirjanikutööd on mul IKKA VEEL nii, et mul on intervjuule minnes närv sees. Väike närv on alati sees. Ilma kuidagi ei oskagi. Ja no seekord… noh, ütleme, et oli jah. Kõva närv oli sees.

Aga lõpuks kui ma juba jooksin Prive poole, siis ma enam ei mõelnud millelegi. Miski osa lülitus täiesti välja. Mitte päriselt see fännigeen, see täiesti välja ei lülitunud. Aga mingi automaatika tuli liigutustesse sisse. Sest see on mu TÖÖ. Ja ma oskan oma tööd väga hästi teha.

Astusin pimedasse Prive saali ja olin pime. Umbes kuskil eemal nägin inimesi seismas. Dylan. Dylan ongi siinsamas. Pärast paari sõna vahetamist korralduspoolega astus Dylan minu poole, naeratas: “Hi, I’m Dylan! Pleasure to meet you!”

Ja miski minus ei unustanudki kohe kõiki sõnu ära: “Hi, I’m Dagmar. The pleasure is all mine. It’s actually an huge honor to meet you. I also have a present. It might be a little inappropriate. I personally think it’s disgusting…”
Dylan: “What? Are those pants? Because I love pants. Pants are cool.”
Daki: “No. What? No. Pants are bullshit! Who loves pants? No, it’s Estonian wine. I wanted you to see what happens when one doesn’t have grapes. They make wine out of apples, berries and piss.”

Nii see läks. Hiljem sain ma aru, et Dylan intervjueeris mind, mitte vastupidi. Vahepeal pidin ma hinge tõmbama ja lausuma: “I’m sorry. I’m forgetting words.”
Dylan: “It’s okay. Take your time.”
Daki: “You can’t believe how awesome it is for me. I’m sitting here with Dylan Moran! Have you got ANY idea how awesome it is?”
Dylan: “No, it’s rather boring. I sit with him all the time.”

Nii see läks.

Ühe korra ütlesin ma välja sõna curmudgeon, mida ma pole elus valjusti välja öelnud. Dylan katkestas mind: “Nice pronunciation!”
Mina, arvates, et ta on Bernard Black, hakkasin kohe vabandama: “I’m sorry, I’ve never said it out loud, but it’s the most used word there is about you.”
Dylan: “No-no, you nailed it!”

Ühesõnaga, mu vastas istus DYLAN MORAN, oli sõbralik ja tore, huvitus kõigest, mis mul öelda oli, küsis küsimusi Eesti kohta ja me rääkisime pikalt ajaloost ja sellest, kas reality kui selline on olemas. Lugu hakkan kokku kirjutama homme, mis päeval see ilmub, pole veel päris kindel. Aga tuleb Õhtulehes.

Lõpuks, kui närviline Louis juba märku hakkas andma, et mu kolmveerandtund hakkab läbi saama, otsisin ma kotist midagi, mille peale autogrammi küsida. Sest mu “Little Book of Calm” on kuskile ära pakitud ja ma ei suutnud seda leida. Võtsin kotist Mila esimese passipildi ja autogrammi sinna taha. Umbes sellise näoga olin ma pärast intervjuud tundide kaupa.

Best wishes Daki & Mila, x Dylan Moran

Ja veinid, mis ma talle kinkisin, olid Tallinna Karastusjookide Pohlavein ja Ebaküdooniavein.

This was absolutely awesome.

Ja kõige tagatipuks sain ma kaks pääset, millest ühe ma andsin K.-le lapsehoidmise eest ja teise rändomilt blogi FB lehel esimesele kommenteerijale. Sest mul oleks olnud mingi miljon tartlast, kellele see anda, aga neist keegi poleks tunni ajaga siia jõudnud. Sorry, guys.

õnn

hoomamatu 7 Replies

Viimased kolm päeva olen ma obsessinud selle üle, et mu elus on kõik hetkel kohutavalt hästi. Ja loomulikult peab see ju tähendama, et midagi läheb kohe konkreetselt suure pauguga perse või on mul nüüd karmapunktid täiega nulli kulutatud ja ikka hakkab edaspidi halvasti minema. Või ükskõik, mis, nii ei saa ju olla, et kõik on nii hästi?

Lisaks on mind vaevanud süümepiinad, et mind ümbritsevad täiesti oosõm inimesed. No täiesti oosõm. Mul pole praegu ühtegi sõpra, kelle kohta ma ei ütleks, et nad on totaalselt oosõmid. Sest nad on. Isegi need sõbrad, keda ma näen kord aastas, on lihtsalt suurepärased. Ja siis ma mõtlesin, et mul on neist nii kahju, et nad minusugust taluma peavad. Aga mingil imelikul põhjusel on nad minu juurde jäänud ja oosõm inimesi tuleb mu ellu aina juurde. Ma olen kuskil midagi oma elus ikka väga õigesti teinud. Kõige selle kõrval, mis ma valesti teinud olen – loomulikult.

Niisiis, eile ma otsustasin, et kuna kõik on nii hästi, siis peab KOHE midagi halvasti minema. Kõigepealt mõtlesin ma välja, et Mallukas kindlasti vihkab mind. Miks? No jumal teab. Aga raudselt vihkab. Lõpuks ta vastas mu sõnumitele arusaadava segadusega: “Mis. MÕTTES?!” ja: “Mis sul viga on?”

Kuna Mallukas ei vihanud mind, siis pidi midagi muud kohutavat juhtuma. Näiteks et keegi sureb kohe ära või et Naabrinaisega on halvasti või midagi. Naabrinaine, kes õndsalt südaööl magas, kindlustas mulle unetu öö, sest arusaadavalt ei tulnud ta selle peale, et mu öisele sõnumile kohe vastata ja öelda, et kõik on muidugi hästi.

Hommikuks olin ma unetusest kurnatud ja väsinud ja enam nii väga ei obsessinud selle üle, et kui kõik on nii hästi, siis järelikult on kõik nii halvasti (või kohe läheb).

(Ma sain just aru, kui mõistlik ja tasakaalukas see jutt tundub. Ma kujutan ette oma saiki nägu, kui mul talle sellest meeles rääkida on. Pööritab silmi, paneb käed rinnale risti ja ütleb midagi tabavat selle kohta, et obviously on sel mingi põhjus, miks me teineteist regulaarselt juba neli aastat näeme.)

Niisiis, ma jätkasin oma oosõm päeva, tehes oosõm asju, näiteks vaadates, kuidas mu lemmikkoer ja mu lemmiklaps on nunnud. Või tundes Milale kaasa sellepärast, et tema, olles vana armsus ise, peab leppima sellise emaga nagu mina. Vaene laps! Ja ta ise veel ei teagi, mis valiku ta teinud on mulle sündides…

Ja siis, kui ma olin oma oosõm sõpradega käinud oosõm dinneril ja kohtunud oosõm Millie (haah, see kõlab nagu superkangelase nimi!) ja gängiga ja kõik oli jätkuvalt oosõm, tulin ma koju, juba peaaegu unustanud selle TÄIESTI RATSIONAALSE ärevushäire teemal “kõik läheb kohe pekki”, panin ahjud kütte, käisin vannis ja tegin kana ja siis sain südaööl kirja, mis kindlustab, et täna öösel ma ei maga.

Ma saan sellest täpsemalt rääkida ülehomme, aga igal juhul on mu elu toonud mind mu tehtud valikutega sinna, et 40 minutit oma oosõm elust pühendab Dylan Moran mulle.

…

..

I’ll let it sink in.

…

..

.

What nagu. Ma ausalt luban olla hästi professionaalne ja kuigi ma olen täiesti kindel, et kuna ma seda posti nüüd kirjutan, siis teatab hommikul mu toimetaja näiteks, et see kõik jääb ära või… ma ei tea, midagi kindlasti võib minna veel sada korda valesti. Ja ma juba lubasin Naabrinaisele, et ma ei häbista teda Morani ees ja olen nagu normaalne ajakirjanik kunagi.

Aga ärge palun üldse andke mulle ideid, mis nüüd edaspidi kõik nii valesti võib minna, et karmakaalud jälle tasakaalu läheks, sest NII OOSÕM ASI ei tule tasuta ju?

Appi.

Ma kardan, et see ongi see, kuidas suremine tundub. Sest ma lihtsalt surin. Sulasin väikeseks lombiks elutoapõrandale ja taastun alles kauges tulevikus.

Elu ebanaljakused

hoomamatu Leave a reply

Üksõhtu kutsus Naabrimees külla “pead loputama” ja päid me loputasime. Ühtlasi meenutasime imelikke seiku minevikust, tõdesime, et Tartu-ajad olid meile mõlemale Naabrinaisega päris hullud ajad kohati ja et ikka nii imelik, et me praegu siin oleme. Naabrite Nõmme-kodus laua taga istumas, õnnelikud lapsed erinevates voodites-tubades magamas. Naersin ka kõvasti, mõtlesin pidevalt, et “Oh, selle peaks üles kirjutama, muidu läheb meelest!”

Hommikuks oligi meelest läinud. Helistasin Naabrinaisele.

Daki: “Kuule, misasi see oli, mis sa eile ütlesid?”
Naabrinaine: “Ma ütlesin eile tõenäoliselt paljusid asju.”
Daki: “Noh see naljakas asi. Sa ütlesid midagi naljakat ja ma veel mõtlesin, et peaks üles kirjutama, aga ei kirjutanud. Mäletad?”
Naabrinaine (vaikib mõtlikult): “Ma ei tea… See ei kõla nagu mina. Ma ei ütle kunagi midagi naljakat.”

11 kuud

hoomamatu 6 Replies

Kallis Mila,

täna said sa 11kuuseks. 11 on üks hullult lahe number, nagu teada. Minu ja su tädi sünnipäevad on 11ndal kuupäeval, sina ise sündisid 2011. aastal ja 11 tähistab ühtlasi päevi, mis olid kulunud su 11ndast elukuust, mil sa kõndima hakkasid. No ja 1+1 on teadupoolest 2, mis on sinu sünnikuupäev.

Lisaks märgib 11 numbrit, mis jääb su viimaseks selliseks “sünnipäevaks”. Edaspidi on “olulised” ainult aastad, mis mööduvad ja elatud elukuid edaspidi nii tähtsaks ei peeta kui sel esimesel eluaastal. Ja esimene eluaasta hakkabki sul vaikselt lõppema.

Whoa.

Mul on kohevarsti aastane laps.

Mis. Just. Juhtus?

Kas ma mitte alles ei hänginud oma esimese boyfriendiga maja ees ja ei vahtinud päiksesse? Kas ma just ei saanud kätte lube? Kas ma just ei tuupinud eksamiteks – üheksanda klassi omadeks, 12. klassi omadeks? (Who am I kidding, õppisin ma jee 9. klassi eksamiteks. Viisi sain ma tol ajal loomulikust intelligentsist.) Kas ma just ei kolinud ära emakodust? Kas ma just ei laulnud oma esimest (ja peaaegu-viimast) karaoket 18. aasta sünnipäeval? Kas ma just ei laulnud Lauristini akna all – nagu korralikule rebasele kohane? Kas ma just ei trippinud kursavenna L. juurest varahommikul koju, põues suur saladus? Kas ma just ei saanud oma esimest töökohta, ei lahkunud esimeselt töökohalt teisele, kas ma just ei armunud, abiellunud, purunenud, üles ehitanud, sitta keeranud, sita ära söönud, naernud, põgenenud, õhanud, kujutlenud… Kas see kõik ei olnud JUST?

Ja kas just ei olnud see, kui ma nägin rasedustestil kaht triipu? Kas just ei olnud see hommik, kui ma läbi vihma oma bussi-alla-jäänud-keha-tundega haiglast koju tulin, roosa pamp käes? Kas ma just ei vaadanud sulle otsa ja kas just ei olnud see hetk, kus sa esimest korda mulle otsa vaatasid ja mind NÄGID?

See kõik oli ju just!

Ma vaatan sind, su pikki jalgu ja töntse sõrmi ja pisikesi nunnumeeter-varbaid. Ma vaatan su mandlisilmi ja su alati karvu täis suud (su lemmiktoit on karvad, eriline delikatess on värske, kassisoe, otse kasukast tõmmatud karvatuust), su valgeid pisikesi teravaid hambaid ja nöbinina ja põselohukesi ja kotkapoja juukseudemeid ja ma vaatan ja vaatan ja ei suuda uskuda, et SEE OLEDKI SINA. Minu tütar. Valmis inimene. Kõnnib, räägib, ronib kaissu ja naerab laialt.

Uskumatult pikk tee on tuldud, uskumatult pikk veel käia. Oh, pateetiline, ma tean. Vabandust. Ma olen täna heldinud. Sest tänases lumetormis oleks ma Tallinn-Tartu maanteel peaaegu surma saanud (ei saanud) ja ma tulin koju ja sa naeratasid mulle laialt ja ma viskasin sind 11 korda õhku ja sa naeratasid veel laiemalt ja ma sain aru, et ei olegi võimalik kedagi või midagi siin maailmas rohkem armastada. Seda. Just seda hetke.

Ma olen lõputult tänulik, et sa mind sellele seiklusele saatjaks oled kutsunud. Seiklusele nimega “Mila elu”. Ma loodan, et ma saan sind igavesti saata. Võib-olla lõpuks aupaklikust kaugusest, aga ometi.

Armastusega,

emme