Tag Archives: beautiful

24.12

hoomamatu 4 Replies

Tartus on ikka nii mõnus olla. Magada saan hoolimata vanast loppis külalistetoa madratsist täiesti suurepäraselt (ja hoolimata hommikusest kohustuslikust pissilkäigust – oh, kuidas see võiks juba läbi olla!), eile tegin valmis kolm erinevat magusat küpsetist (millest ühest pool kukkus maha, aga pole hullu) ja täna saab võibolla natuke lund lükata (või harjaga… harjata). Ja muidugi jõul. Seda olulist asja ei saa unustada.

Arutasime eile emmega, et me ei saa aru neist, kel tuleb pühadestress. St ma SAAN ARU teoorias, mis erinevad faktorid seda põhjustavad, aga ma ikkagi nagu ei saa aru. Naljakas, eks, ma peaks ju igasuguseid stresse ja depressioone ise väga hästi mõistma. Aga minu jaoks on jõulud olnud alati tervenemise ja stressist lahti saamise aeg, mu eelhäälestus on alati olnud teine. (Räägib inimene, kellele tekitab stressi see, kui ta oma igaõhtust pomelot ei saa…)

Mulle meeldib see, et saab vaaritada, et päev otsa on mõnusad perekondlikud ettevalmistused selleks, et saaks õhtul maha istuda ja isekeskis end mõnusalt tunda. Mulle meeldib kingitusi valida, mõtiskleda, mida kellele kinkida, hiljem neid pakkida. Mulle meeldib süümekaid tundmata kõht täis puukida (ja iga jumala kord üllatusega avastada, et ei olegi midagi juurde võtnud), näha neid nägusid, mis on kallitel kinke avades, käia surnuaial ja imetleda seda tuledemerd… Ma ei tunne, et ma peaks kõike jõudma või et kõik peaks olema ideaalne. Kõik ONGI ideaalne hoolimata sellest, kas ma teen midagi või ei tee, või kas miski läheb natuke viltu või kukub pool plaadikooki maha. Ja kuigi sugulased on kõik mööda ilma laiali, ei tunne ma mingeid süümekaid, kui neile külla ei jõua, sest see lihtsalt on nii, et meie peame jõule ema juures, nii on olnud ajast aega ja jääb ka, aamen. Armsaid jõuab külastada ka teine kord ju, selle pärast ei pea stressama!

Aga samas ma saan aru, et on inimesi ja peresid, kus on teistmoodi, kus vaadatakse asjadele teistmoodi ja las nii ollagi. Kuid palun ka mitte pahandada, kui ma panen kõrvad kinni, kui keegi hakkab kurtma kommertsialiseerumise, liigvaraste jõulukaunistuste ja hulluse teemadel, sest minu maailmas seda pole. Ja nii on täitsa hää.

Nii et ma ühinen Triangli jõulusooviga – et olgu teie kõigi pühad täpselt sellised, mis on teile ideaalsed. Ja igaüks peaks ju rõõmustama selle üle, et on pööripäev ja siit edasi hakkavad päevad kukesammu haaval pikemaks taas minema. Üks ring sai jälle täis.

Muah!

driving home for christmas

hoomamatu 6 Replies

Võib öelda, et aasta hakkab lõppema edukalt. Mind polegi veel lahti lastud, jõuluks saab koju (!) ja kui nüüd rahanatukesega teisipäevase arstivisiidi välja veaks, oleks kõik super.

Põrnikas liigutab hoogsalt. Või noh, vahepeal hoogsamalt (trammis, kus ta ilmselgelt on pahane) ja vahepeal vähem hoogsamalt ja siis ma juba jõuan vahepeal minna paanikasse, et mis on juhtunud. Aga ei olegi midagi juhtunud, tüübil lihtsalt on kummaline unegraafik. Kõige ärksam on ta hommikul 5-6 paiku, siis 11-12 paiku ja siis õhtul 20 ajal. Ja varahommikud on kõige veidramad. Kuna ma üldse magan siin väga kehvasti, siis kaasa ei aita ka see, et tavaliselt ärkan ma enne kukke ja koitu hirmsa pissihädaga. Nõks on selles, et kui vetsus ära käia, ärkab Põrnikas tavaliselt üles ja vahepeal viskleb ta nii vihaselt, et ei lasegi enam magama jääda. Nii ongi nokk kinni, saba lahti: kui vetsus mitte käia, siis magada niikuinii ei saa (sest nii suur pissihäda on); kui aga üles tõusta, siis ärkab ka Põrnikas, kes olenevalt tujust võib hakata kõhutantsu tegema (ma kujutan ette, et tal on seal diskokera ja isiklik DJ Magu, kellega koos nad biite tajuvad) ja ei lase ka magada.

Nii et kokkuvõtteks ei saa ma niiehknii magada.

Kummaline on see tunne, kui keegi sees liigutab. Keegi kuskil foorumis ütles tabavalt, et tunnet saab võrrelda sellega, kui tõmmata keelega põse sisemist külge. Sama aimamatu oli see alguses ja on vahepeal praegugi. Teisel hetkel aga on konkreetne põtkimine ja kukerpallid, mis ajab teinekord isegi südame pahaks. See on mingi Pavlovi refleks vist, sest tavaliselt ju, kui kõhus tants käib, kaasneb sellega ka iiveldus – no kui on toidumürgitus või midagi. Aga ma harjun ja naudin tegelikult neid selgeid märguandmishetki täiega.

Ja ootamatult on kõht ette tekkinud. Katsudes selline kõva, mis on muidugi megaäge, sest kõht, mis on katsudes kõva, oli mul viimati ehk 18aastasena. Okei, siis oli ta lame ja mitte kummis, AGA IKKAGI. I’ll take my victories where I can. Ja ma olen ka mõelnud sellisena, et täitsa hea, et ma oma keha enne kõike seda ei saanud sinna, kuhu ma ideaalis pürgisin. Siis oleks võibolla see kehakujumuutus tulnud traagilisemalt. Aga praegu mind ei häiri miski. Või noh, muidugi HÄIRIB, aga ma kujutan ette, et neil naistel, kes on oma keha aastaid ideaalsesse vormi timminud, et nende jaoks on see muutus märksa traagilisem. Minu jaoks on see praegu kõigest viis lisakilo juba olemasoleva 20 lisakilo juures, mille mahavõtmisega peab hakkama kunagi tulevikus tegelema. Ja nende 20 lisakiloga olen ma elanud viimased aastad täitsa rõõmsalt ja rahulikult. Aga kui mõelda, et paljude normaalkaalus naiste jaoks tähendab rasedus 12-27 (nagu Beatrice) lisakilo enne täiesti ideaalse keha juures, siis… Vahe on ju märgatav.

Aga riideid tahaks küll rohkem kanda, kui neid musti stretšpükse ja kaht-kolm pluusi, mida ma praegu kanda saan. Ma pole küll eriline riietepede, aga vaheldust võiks ikka olla. Aga selleks tuleks minna poodi ja poed on stressiallikad, eriti riiete proovimine ja… No küll võib üks inimene ikka vinguda, eks ole!

Varsti saabki selle aasta viimane kontoritööpäev läbi (tööd tuleb ikka edasi teha, aga õnneks natuke vähem neil nädalail) ja saab võtta suuna Tartule ja siis ongi juba jõulud ja.

Stand Up Comedy with Louis and Eric

in English 13 Replies

This post is in English because first, the show is in English and second, I really want Aron to know that I have crush on him now. Also, if you don’t understand English, this particular event isn’t for you anyway and reading about it in Estonian wouldn’t make much difference.

So yesterday I hauled my ass out of the Chaos Apartment, took Naabrinaine with me and went out to have fun. First of all – it was my own fault that I forgot to buy tickets at the right time and paid 250 kroons for them which was A LOT. Because I’m used to getting good comedy for free (at Möku) or for 50 kroons (at Wilde), so it was my first time to actually pay for this stuff. (‘Cause, 50 kroons is like two beers and that’s NOTHING.)

The fact that it was my own fault didn’t stop me whining about the price to Eric and Louis, but as Eric said: “You’ll be getting comedy for 300 kroons tonight, so you’ll be okay”, and he was right. I GOT the comedy and even the facts that they didn’t sell non-alcoholic beer (fail, fail, fail!), their seats were crazy-uncomfortable and my body started hurting during sets, I really did enjoy myself.

First up they offered some magic stand up or stand up magic in the form of young, very awkward thin boy called Luddini. He reminded me of one of my university mates and every time he opened his mouth or stumbled with his trembling fingers I imagined it was him on the stage and that made it all funnier. And you know what – occasionally he was REALLY funny and surprisingly – there was magic! So he wasn’t just fooling around.

“Very funnysh Finnyland” guy Sampo Luoto was the most depressingly funny Finnish guy I have ever seen in my entire life. His English sounded so much like Finnish that when you forgot about listening very hardly and let your mind wander, in few minutes’ time you didn’t understand a word of this Finenglish. I really wanted to squeeze his bald little head and tell him that it’s okay. We know that Estonian men look like Finnish women and we are scared as well.

You are not alone in this, my friend. Of course, some of his jokes were too much for me and crossed some boundaries, but all-in-all, he was precious. Also, I love good Hitler jokes. (He didn’t look like at all what he looks like on the picture. I didn’t think it was physically possible for him to smile.)

Then there was Andrei Tuch, I’ve seen him every time I’ve gone to stand up shows and if I’m honest, he’s starting to bore me a bit. It’s like Stewart who always tells the same jokes. Okay, Andrei had some new material and I have to say, he looks better every time, more confident and not as awkward (yesterday he looked like some evil genius with his beard-thingy and red-black combo). But every freaking time he says “Bitch, I’m from Lasnamäe”, I die a little inside. Because, really, I get it. You are from Lasnamäe and think it’s funny to call your girlfriend bitch. But it was only funny the first time.

Which brings me to Aron Flame, or as I call him as of yesterday, my own secret pocket version of Dylan Moran (also he is much closer to me physically, as Dylan lives in Ireland). Usually after comedy nights I go home and spend following days having crush on Louis (which involves Twitter-stalking and some unmentionable dreams), but this time Louis is safe and Aron, well, is not. Because he was cynical, funny, dark, sarcastic, depressed, drank wine, made fun of beating children and foreskins (sorry, not beating foreskins but just foreskins) and he is much more beautiful than Dylan Moran. Which is, as you all know, EVERYTHING I look for in man (although Moran’s hair is particular fetish of mine). I mean, look at him for God’s sake! He looks like… I don’t know, something really sexy and attractive, dipped in the sauce of Dylan Moran. I only wished he would’ve smoked on the stage – as a matter of fact, I DO hope he smokes because if he doesn’t, he loses much of his charm. It would be like finding out he’s vegan. Or conservative.

Next time I won’t hesitate to let Eric and Louis entertain me but I really hate the fact that the seats are impossible to sit on and it’s impossible to get around during break (and after). But it’s still pretty cool to see the guys who I first saw at Möku this spring doing their first sets in Estonia getting more successful and popular. And I’m even getting used to Eric’s new hairdo and Louis’ intensity. It was ABOUT TIME that someone brought stand up comedy to Estonia! We are finally there, in The League of Respectable Countries. Now there’s only left Starbucks and Burger King and we can finally call ourselves CIVILIZED.

PS: If you don’t go to stand up shows at Drink Baar or at Prive next time, you’re letting the terrorists win.

võitjad! (ja natuke tagasivaadet)

hoomamatu 4 Replies

Palun trummid ja fanfaarid!

Random.org abiga loosisin 171 kommentaari hulgast (ma küll ei öelnud, mis kell kommentaarid lukku lähevad, aga läksid, noh, praegu, kui ma seda posti kirjutan ehk siis kella poole 7 paiku õhtul. Aitäh teile kõigile! Ma ei oleks osanud nii suurt osavõttu oodata ja nüüd ma tunnen end natuke süüdi, et mul pole teile rohkem auhindu anda…

Aga igal juhul, viis auhinda saan ometi välja anda ja võitjad on…

Kommentaar number kolm ehk Jaanika! Palju õnne, sinu oma on João Lopes Marquesi “Mees, kes tahtis olla Lindbergh”.

Kommentaar number 63 ehk Elle! Sinu omaks saab minu raamat, “Ööd kollases autos”.

Kommentaar number 27 ehk Ethel! Sulle sai loosi tahtel Anne&Stiili aastatellimus.

Kommentaar number 134 ehk Maris! Sinuni jõuab postiga jõuludeks Epp Petrone romaan “Kas süda on ümmargune?”

Ja lõpuks, kommentaar number 32 ehk Kadri! Sind saab rõõmustama João Lopes Marquesi “Minu ilus eksiil Eestis”.

Ma võtan teiega õige pea ühendust, et te mulle oma kontaktandmed saadaksite. Palju õnne teile ja kui vähegi võimalik (ja on häid sõpru, kes mind selles ürituses toetavad) püüan mõni teinegi kord kingisadu teha:)

Aga et vastata ise oma esitatud küsimusele, siis mis oli kõige lahedam asi, mis minuga juhtus? Nagu mu püsilugejad teavad, pole mul kombeks möödunud aastale muudmoodi tagasi vaadata kui küsimuste vormis, proovime siis seekord teistmoodi…

No oleks vist väga stereotüüpne öelda, et kõige lahedamad olid pulmad ja rasestumine? Aga tegelikult, kui ma mõtlema hakkan, siis need kaks asja polnudki niivõrd LAHEDAD, kuivõrd loomulik jätk elu senisele käigule… Sest mingil hetkel oli selge: me kas jääme kokku ja teeme edasisi samme püsivama ühise tuleviku suunas või ei jää me kokku. Ja me otsustasime, et armastust ei saa ikka niisama ära visata. See hetk või otsus polnud eriline kriis, see lihtsalt oli eluvalik. Kui oli selge, et tema Tartusse ei jää, kui oli selge, et kui me tahame koos jätkata, siis pean ma hakkama hiigelohvreid tooma… Ja kuigi mulle senini väga hakkab vastu see, et MINA pean neid ohvreid tooma, siis… siis ma veel ikkagi üritan. Sest muudmoodi ka ei saa.

Ma lugesin teie kommentaare ja olin liigutatud: kõigi jaoks tundus olevat 2010 eriliselt muutusterohke aasta. Oli ka minu jaoks. Kõigepealt sain töö, siis rääkisin suu puhtaks eksabikaasaga, siis läksid teed lahku parima sõbrannaga, siis käisin ja elasin kolm nädalat Tenerifel koopas, siis abiellusin, siis sain kaks sinist triipu sellele va testile, siis pakkisin kokku kogu oma elamise, siis istusin pimedas kastis öösel üleval ja nutsin, siis läksin uuele tööle… Kõige selle vahepeal ikka kirjutasin ja kirjutasin…

Igast siise on olnud.

Aga kõige paremini jääb meelde vist hoopis…

…see, kuidas ma juuli lõpus läbi äikesetormi Riia lennuväljale maandusin ja jalad värisesid, kui taas oma teistpoolt nägin…

…see, kuidas ma emme sünnipäeval näpu ukse vahele lõin ja mul oli nii kuradi valus ja nii kuradi kopp ees, et ma ei saa isegi üht kuradi suitsu teha ja üht kuradi mojitot juua, et ma lihtsalt ulusin tal seal köögis, kui kopp mul on ees ja kuidas ma ei viitsi enam rase olla – ja kuidas emme ja Siki teadvalt naeratasid, mind kallistasid, ja ütlesid, et kõik saab korda…

…see, kuidas ma aitasin Sikil teha lõputööd ja me veetsime koos mitu nädalat ja kui tore see oli, jälle nii palju oma õega koos olla…

…see, kuidas me Saaremaa suvevaikuses tünnisaunas istusime, taevas oli nii punasekirju ja nii mõnus oli olla…

…see, kuidas me sõjakooli ballil tuppa hiilisime ja šampuse lahti tegime ja K+K armastust tähistasime…

…see, kuidas ühel hommikul kassid nii nunnult mul kaisus magasid…

…see, kuidas Abikaasa mulle pomelokoore pähe pani…

…see, kuidas me Sikiga mäkki õgisime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me emmega suvila terrassil istusime ja elust rääkisime…

…see, kuidas me tädiga köögilaua ääres istusime ja elust rääkisime…

Sellised asjad jäävad meelde. Kõik need pettumused, haigetsaamised, nutmised, kodukaotused, iseendakaotused, kallite inimeste kaotused – need LÕPUKS lähevad meelest ära. Lõpuks. Uued tulevad küll alati peale, aga tagasi vaadates, jah, tagasi vaadates võib öelda, et oli täitsa hää aasta. Ju siis kõike seda oli nii tarvis.

Daki jagab kingitusi!

hoomamatu

Jõuluaeg on käes!

Mul on hea meel teatada, et lõpuks ometi saan ka mina kingitusi jagada*! Ja millal oleks selleks parem aeg, kui nüüd, jõulude ajal!

Ja mul ei ole mitte ainult üks ega kaks, vaid koguni VIIS KINGITUST, mis kõik ootavad oma uut omanikku. Loosi lähevad:

Et loosimises osaleda, ei pea sa tegema muud, kui jätma siia postituse alla kommentaari ning ütlema, mis oli kõige lahedam asi, mis sinuga sel aastal juhtus (ja võib-olla lisama mõne jõulusoovi).

Kommentaarium läheb lukku 10. detsembril ehk järgmisel reedel. Loosimine toimub random.org abiga.

Tingimused:

1. Ühe IP-aadressi pealt saab jätta vaid ühe kommentaari, mis loosimises osaleb.

2. Auhinnad toimetatakse kätte vaid Eesti piires.

3. Kommentaarium on avatud kuni 10. detsembrini.

4. Võitjad valin juhuslikul random.org abil ja ka auhinnad jagan viie kommenteerija vahel juhuslikult.

5. Võitjad kuulutan välja kaks kuud enne oma sünnipäeva ehk 11. detsembril.

Aitäh mu sõpradele ajakirjast Anne&Stiil, Petrone Printist (Epp;) ja muidugi suur tänu João’le, kes kohe mu plaaniga kaasa läks ning lahkelt lausa kaks raamatut kingiks pani. Ilusat jõuluootust meie kõigi poolt:)

Valmis? LÄKS!

—

*Nagu Dooce ees, nõnda Daki järel…

“All sinu südant, me tütre süda lööb…”

hoomamatu 14 Replies

Hoiatus: peamiselt rasedajutt ja muu hala.

Niisiis. Kõik mu unenäod ja sisetunded olid õiged – arsti arvamust mööda on Põrnikas naissoost Põrnikas. Mind ei üllata see muidugi üldse, sest kui üldse on mul kunagi millegi suhtes tugev sisetunne olnud, siis selle suhtes. Ja ükskord oli mul tugev sisetunne, et Kopli välisukse võtmed ei keera ja ma ei saa sisse ja ma ei saanudki sisse ja seisin tund aega ukse taga (sest ei saanud välja helistada ja abikaasa oli öösel tööl).

Aga see sisetunne on muidugi natuke teistsugune, kui see võtmete-lugu. Siis ei meeldinud mulle, et mul oli õigus. Ja külm oli ka.

ENIHUU. Ma olen jõudnud sellisesse awkward raseduse faasi, kus ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja nüüd tundub kõrvaltvaatajatele, et sel paksul tüdrukul on veel lisaks probleemid selliste elementaarsete kehahoiakukontrolliküsimustega, nagu kõhu seeshoidmine. Või siis tundub lihtsalt, et ma olen liiga palju õlut joonud ja liiga vähe kõhulihaseharjutusi teinud. Ühesõnaga, ma näen välja paksem ja lötsim kui tavaliselt (sest tavaliselt saan ma vähemalt kõhtu sees hoida) ja ma avastasin Müncheni fotosid vaadates, et AINSAD mugavad püksindused, mis mul on (hallid paksud retuusid), teevad mu jalad paksuks nagu pakud*. Ehk et ma tunnen end suht ebamugavalt. Mitte, et ma sellega harjunud poleks – ma olen eluaeg end oma kehas ebamugavalt tundnud (eluaeg=täiskasvanuaeg, sest kuni 18aastani olin ma ilus ja kõhna), aga siis sain ma vähemalt TEHA midagi selles suhtes. Näiteks vihaselt trenni või näljutamis… noh, olgem ausad, tunde. Näljutamistunde. Sest näljutamispäevad pole mul kunagi välja tulnud.

Aga seda te kartma ei pea, et ma hakkaks maniakaalselt oma kõhtu pildistama või midagi. Kui tahate, vaadake Manni blogist, kui suur kõht mul (kogu selle rasva all) on, meil on sama tähtaeg:)

Ja ma ei viitsi pakkida. Ausalt. Üldse ei viitsi. Tahaks öelda, et ma vihkan kolimist, aga ma ei vihkagi kolimist niiväga, kui kogu seda jama, mis sellega kaasneb. Stressi ja lõputut jama, mis igast toanurgast välja voolab ja mis kuhugi ära ei mahu ja stressi ja kasside stressi ja asjade kokkupakkimist ja vanas kohas koristamist pärast kõike seda… Õh. Vastik.

Aga selle nädalaga saab kõik see läbi ja MA SAAN LÕPUKS OMETI HAKATA JÕULE OOTAMA!!!

Ja üllatus tuleb ka varsti dakiblogis! Kolmapäeval juba!

—

*Jap, ma üldiselt ei usu küll sellesse, et riided teevad paksuks, sest ikka rasv teeb paksuks, aga sel korral pean tõesti tunnistama, et mõned riideesemed kohe ON sellised ebaõnnestunud…

jõulukingiideed

hoomamatu 8 Replies

Pakin siin, väljas sajab lund ja kuulan jõulumuusikat. Tänavune soovidenimekiri (vältimaks seda, et ma ei saaks ainult titeasju):

Röstrit pole mul ikka veel! Ja jätkuvalt, mida punasem, seda parem:)

Väline kõvaketas on ikka veel puudu. Kaasaskantav (mitte juhtmega) ja ilus peab ta ka olema.

Joogamatti oleks tarvis, et oma evergrowing huge body’t kuidagi väänata saaks. Aga point on selles, et ma tahan jällegi, et ta oleks ilus ja mustriline, aga selliseid Eestis pole ja Amazonist, PTUI!, eBayst ei saa tellida või on see liiga kallis (juba proovisin…)

Ei-ei, ratas on mul juba olemas! Nunnut ja praktilist korvi oleks sellele hoopis tarvis.

Ja siis tahaks ma veel (jälle, on väga oluline rõhutada, et) ilusat sülarivarrukat, kuhu oma nuntsi sisse panna, kui ma teda kaasas kannan. Ning see ei tohiks olla eriti ruumimahukas (sellepärast ei taha ka kotti, vaid just varrukat), muidu kaob tillukese sülari mõte üldse ära.

Ja isiklikku diktofoni igatsen ka juba ammu ning jah, muidugi võiks ka see olla ilus (ehk mitte tavaline hall või must).