Tag Archives: awesome

Aasta 2014 edetabelid. #1

Argielu 1 Reply

Minu selle aasta tähtsündmused, kõik armsas edetabeli-advendikalendri vormis, iga päev midagi ja natuke. In no particular order.

2014-10-08 13.35.40Mon Rouge.

8. oktoobril – päeval, mil ma muide lahutasin ammu-ammu tagasi oma esimese abielu – seisin ma ARKis ja mõtlesin, et läks ainult 30. aastat kui lõpuks õnnestus mulgi soetada Päris Oma Esimene Auto.

Mon Rouge on ilus nagu klaaskomm, nunnu nagu kaisukaru, kapriisne nagu viktoriaanlik daam, väike nagu päästepaat kahele ja säästlik nagu vanaema kroonitulekuajal. Ma arvan, et Mon Rouge armastab mind väga. Suisa nii väga, et kuna ta teab, mis horror see ümbritsev maailm olla võib, teeb ta kõik endast oleneva, et ma aknast välja ei näeks. “Pole sul vaja siin midagi välja vahtida! Püsi kookonis!” näikse ta ütlevat. Võtab ära reostaadi ja kui sellest ei piisa ja ma IKKA midagi välja näen, võtab ära kojamehed. Ja kui need saab korda, siis teeb midagi klaasipesuvedeliku paagiga – sest no horror on see maailm ju!

Sel aastal on autodega üldse õudselt palju seiklusi olnud. Ei saa unustada ka tänuväärset ja alati südamesse jäävat Punast Noolt, keda ma üksinda mööda Viljandi mnt-d käima lükkasin, et saaks käigud jõuga sisse ragistada ja kuidagi sinna Ärma kanti ära sõita. Sest kellel seda sidurit ikka vaja on! Punane Nool teenis meid hästi ja vapralt, kuid elu Kloogal ja mind jälitav halb autoõnn murdis lõpuks temagi. Aga kui palju sai temaga seigeldud!

Aga minu kuum armuafäär Mon Rouge’iga jätkub. Ta on täpselt paras, täpselt minu värvi ja minu mõõtu ja teeb ära kõik mis peab ja natuke rohkemgi. Ja kuigi ma isegi vahetult enne auto ostmist mõtlesin tõsiselt mõne püsivama rendilepingu peale (näiteks autocar.ee), siis minu finantsilise ebastabiilsuse juures on tegelikult selline odav armas säästupüss parim.

Aitäh, Mon Rouge, et sa mu ellu tulid. Edasi uute seikluste poole!

Seda postitust toetab autocar.ee

bits and pieces

Kooskasvamine Leave a reply

Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.

“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”

***

Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult  ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.

Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.

No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.

***

Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.

Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.

Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.

—
*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.

day 1 #30dayshred

Argielu 2 Replies

Üks tuttav hakkas treenima “30 Day Shred” plaani järgi ja kuna ta nii entusiastlikult oma edusamme FBs jagas, pidasin temaga suti nõu ja otsustasin kah järele proovida. Isegi hantlid tõin ära ja puha, aga esimene päev muudkui lükkus homsesse.

Aga, nagu ikka, on kõige parem alati alustada esimesega. Septembrikuu ju teadupoolest tervisekuu ka, nii et siin ma nüüd vedelen, intensiivne ligemale poole tunni pikkune treening läbi.

Biitsepsid võivad homme natuke valutada, mõtlen, aga üldiselt oli täitsa tubli tunne. Nagu ikka, on kõhulihased jätkuvalt mul parimas vormis, aga kõiksugune hüppamine kõige rohkem vastumeelt, aga noh, õnneks on seda kõike parajalt.

Nii et kümme päeva nüüd esimest levelit, järgmised kümme teist ja viimased kümme kolmandat. Tundes muidugi iseenda absoluutselt pühendumuse-puudust, tahaks kohe huviga näha, kas ma tõesti iga päev trenni ette võtan. Aga noh, just trenniharjumuse uuesti tekitamiseks ma ju selle ette võtsingi! Siiski, jube keerukas on ka vehkida, kui üks uudishimupunn muudkui ümber sinu tiirleb ja muudkui igasuguseid küsimusi küsib ning lõpuks, kui on aeg venitusteks, end su sülle istutab: “Teeme kalli!”

The Signature of All Things

Muusika, raamatud, kinokunst 4 Replies

Paar nädalat tagasi käisin ma taas oma imelise hambaarsti Kristo juures (ma absoluutselt ei suuda Nordic Hambakliinikut ära kiita! Ja kuigi Kristo on mu noorpõlvesõber, on ta ka täiesti erapooletult võttes parim hambaarst kogu ilmas, ausalt.) ja mul jäi natuke raha üle (hämmastav, eks?), ning kuidagi sattus nii, et ma läksin Apollosse ja jäin seisma ingliskeelse kirjanduse riiuli juures ja otsustasin hetkeajel osta Elizabeth Gilberti raamatu “The Signature of All Things”.

Ma ostsin selle ainult Gilberti nime pärast, teadmata mida oodata. Ma ääretult nautisin tema “Eat. Pray. Love” ja “The Commitment” raamatuid, aga see oli midagi hoopis teisest žanrist. See oli ROMAAN. Päris romaan. Mida oodata kirjanikult, kellelt sa oled seni lugenud ainult liigutavaid autobiograafilisi teoseid ja mitte ühtegi ilukirjanduslikku? Ma ei osanud midagi oodata.

Või kui ootasingi, siis kindlasti ei osanud ma oodata midagi SELLIST.

Ma lõpetasin raamatu eile, aga olen olnud selle lummas viimased kaks nädalat. Kaks raskeimat nädalat, mis mul on sel aastal olnud, ja tema oli seal, et mind lohutada. Aga… Mul on väga raske sõnadesse panna, mis see romaan endast kujutab. Ma proovisin täna kahele inimesele seda selgitada – Mila vanaisale ja oma emale -, miks see on suurepäraseim teos, mis ma iial olen lugenud, ja ma ei leidnud sõnu. Sest kuidas ma ütlen, et romaan, mis kirjeldab 19. sajandi teadlasest vanatüdruku TERVET ELU (and beyond, sest liigutava põhjalikkusega saab selgeks ka tema vanemate elutee), kes on end pühendunud SAMBLIKE UURIMISELE – kuidas ma ütlen, et see on üks haaravamaid romaane, mis ma iial olen lugenud?

Ma poleks iial suutnud uskuda, et mulle kui sügavalt humanitaarala inimesele (okei, mul on stringiteooria vastu nõrkus, aga ma näiteks jätkuvalt ei usu ruutjuurtesse või gravitatsiooni ja universumit kui sellist on mul ääretult raske hoomata, saati mõista) on tohutult põnev lugeda peatükke, kus ei toimu midagi muud, kui et kirjeldatakse kaht aastakümmet inimese elust, mille ta kulutab ühe kivi peal kasvava sambla uurimisele?!

Ja ausalt, see on põnevaim asi iial!

Mila vanaisa küsis mult ka, kas ma olen hakanud oma järgmist raamatut kirjutama ja ma ütlesin talle ausalt, et seni, kuni ma ei suuda välja mõelda midagi sellist, mida Gilbert suutis ja vähemalt püüdagi seda realiseerida, ei julge ma kirjutamisele mõeldagi. Sest see romaan on grandioosne. See on romaan oma parimas tähenduses. See on elu, see on elu tähendus, see on elu mõtestamine, see on… the signature of all things.

Kuidas saab üks Gilberti-taoline (heas mõttes) autor iial tulla sellisele ideele ja seda nii rafineeritult teostada? Kogu tekst oli ka stiililiselt väga filigraanne, väga 19. sajandi võtmes, nii et sa loed ja unustad, mis ajastus viibid. Sa loed ja unustad, et sind pole iial nii väga huvitanud botaanika või brüoloogia, sest ühtäkki on need põnevaimad asjad kogu universumis. Sa nutad ja kuigi sa eriti ei naera, sa ahmid ja ahmid ja ahmid ja elavned koos peategelasega, pettud koos temaga, elad läbi kümneid aastaid… Nagu üks kriitik on öelnud: “Mul on tunne, nagu ma oleksin elanud läbi kellegi teise elu.” Nii see täpselt tundubki: sulle on antud veel üks elu, ja see on Alma Whittakeri elu, 19. sajandi brüoloogi elu.

Ja see on elu nagu iga teine – ja samas ei ole ka. Kõik kõrvalliinid, kõik tegelased, kes Alma elus figureerivad, nad kõik lõpuks saavad osaks lõpplahendusest, milleks on… teadmine. Kõik niidid viivad lõpuks Darwinini, saavad seal kokku… ja siis keerduvad edasi.

Seda raamatut ei ole võimalik seletada, seda raamatut on võimalik kogeda.

Palun lugege seda esimesel võimalusel.

Ja palun tõlkige see eesti keelde, et ma saaks seda elamust oma emaga jagada!

Edit: Nagu lugejad märkisid, on raamat ka eesti keeles saadaval, pealkirja all “Jumalik puudutus”. Lugege!

Huawei P7 ja mu lemmikäpid

Argielu 10 Replies

Juba ligi kuu aega tagasi andis kommunikatsioonibüroo Vare & Jaakkola mulle testimiseks Huawei nutitelefoni P7 – selle firma lipulaeva. (Siinkohal vabandused V & J-i ülicoolidele inimestele, et olen postitusega nõnda viivitanud!) Tegemist olla “groufie-telefoniga” ehk telefoniga, mille spetsiaalne kaamera teeb eriti mõnusaid grupipilte.

Minu käes oli fuun nädalakese ja selle aja jooksul sain ma temaga hästi tuttavaks. Kurval kombel läksid kaduma pea kõik pildid, mis ma sellega tegin (mis on täiega veider, sest ma back-uppisin Dropboxi neid mitu korda), sest ma tahtsin just teile demonstreerida telefoni kaameravõimeid. Nimelt on seal üks huvitav nupuke nimega “ilu tase”. Esiteks on see ääretult humoorikas, kui saad enekat tehes oma “ilu taset” määrata (ma määrasin muidugi kohe 10 ja tõdesin, et tegu on totaalse Tiina Pargi filtriga), teiseks on see kiiruse mõttes ka mõnus, eriti kui oled suur eneka-tegija, kes tahaks klõps! pildi ära teha ning siis kohe sotsiaalmeediasse saata, ilma enne läbi mõne äpi laskmata.

Nii et ainus pilt, mis mul säilinud on, on Mallu raamatuesitluselt ja ma arvan, et siin on edukalt näha “ilu taset” 10 ehk Tiina Pargi filtrit:

2014-07-14 21.05.13Aga nagu näha, siis võtab kaamera tõesti laiemalt kui tavalistel telefonikaameratel kombeks. Hiigelsuur Mallu on pea tervenisti pildile ära mahtunud! (PS Mallu, KÕHULIHASED KÕHULIHASED KÕHULIHASED) (sorri, I had to:P)

Aga telefoniga seoses mõtlesin ma hoopis kirjutada teile oma lemmik-äppidest. Ma tean, et olen seda kunagi teinud, aga ajad muutuvad ja äpi-eelistused koos nendega. Ning kuna esimese asjana uut telefoni näppides tuleb tõmmata sinna peale essentsiaalsed rakendused, ilma milleta on elu võimatu, siis sain isegi aimu, mis neil päevil mulle kõige olulisemad on.

  1. Suhtlusäpid. Osa neist on juba telefonides olemas, näiteks Gmail ja GChat, aga kahjuks või õnneks tuleb esimese asjana peale laadida alati ka Viber, Facebook, Twitter, Instagram ja Facebook Messenger. Skype on mul telefonis ka, aga seda kasutan ma niigi väga harva. Lihtsalt kuidagi ei kujutagi enam ette, et asjad jooksvalt sul pidevalt silme ees ei ole. Kellel see aeg pidevalt arvuti taga istuda? (Vastus: inimestel, kellel on normaalsed töökohad.)
  2. Pixlr-O-Matic on jätkuvalt mu lemmikäpp piltide töötlemiseks. Lihtsalt niivõrd palju lahedaid variante ja võimalusi, samas enamasti panen lihtsalt shuffle’i peale ja vaatan, mis ta mulle välja võlub.
  3. Taxify on Kloogal elades suhteliselt mõttetu, aga linnas käies absoluutselt hädavajalik. Ühel õnnetul korral päästis Taxify mu päeva, kui selgus, et Viljandi rong jõuab Baltasse täpselt siis, kui Klooga rong lahkub, nii et mul oleks tulnud magamata ja reisist väsinud lapse ja kottide ja asjadega tulnud oodata tund, siis tund veel sõita ja siis pool tundi koju kõndida ja me oleks jõudnud koju mingi kümneks. Tänu äpile sain aga kippelt takso, kui varem maha hüppasin ja jõudsin Nõmmele rongile. Või oleks jõudnud, kui taksojuht poleks otsustanud mind siiski Kloogale ära tuua. Jei Taxify!
  4. GMaps. Absoluutselt hädavajalik. Proovisin siin ka Waze’i, et ikkagi sotsiaalsem ja ehk targem, aga pärast seda, kui ta ei suutnud mulle majanumbreid leida, loobusin. GMaps on ikka üle kõige, kuigi, kui levi pole, pole temaga essugi teha. Muide, Huaweil oli mu Samsungist kordi parem levi – kui Samsungiga ikka kipub levi lihtsalt “kukkuma”, eriti kui olla teel või kodus või maal (ühesõnaga, kohtades, kus ma PIDEVALT olen), siis Huaweiga seda propsi polnud.
  5. Evernote. Ma olen selle äpiga püüdnud suhteid luua pikka aega, lõpuks on õnnestunud, sest erinevalt paljudest teistest märkme-rakendustest on ta kõikjal – arvutis, netis, brauseris, telefonis. Märkmed on ilusti sünkroonis ja kui telefon kaob või puruneb, jäävad märkmed ikka alles. Ja märkmeid on mul pidevalt vaja teha, sest mu pea on prügikast, mis on täis teadmisi kuulsuste enesetappudest ja Investigation Discovery lahendamata juhtumitest, kuhu siis veel see poenimekiri mahtuma peaks?
  6. Shazam. Kuigi ma hetkel hakkan muusikat kuuldes sageli nutma, on Shazam üks geniaalsemaid äppe, mis iial, iial on loodud. Tahad teada, mis lugu raadiost kõlab või sarjale taustaks mängib? Suuna aga telefon heli poole ja sekunditega on sul selge, et tegu on George Ezra “Barcelonaga”. Mõelda, ja ma isegi ei teadnud varem, et George Ezra üldse eksisteerib – ja nüüd ei saa ma temata elada! Aitäh, Shazam, selle ja veel paljude teiste artistide mu ellu toomise eest.
  7. Dropbox. Kuigi mul õnnestus Huawei pildid kuidagi ära kaotada, siis on Dropbox siiski mandatoorne, eriti juhul, kui sul on laps, kes galeriisid näppima kipub. Minul on Dropbox seadistatud nii, et alati kui telefon on wifi-võrgus (ja kodus pea alati), sünkroonib ta pildid Dropboxi kaustaga arvutis/veebis, aga Dropboxil on mitu võimalust, kuidas pilte automaatselt üles laadida. Selleks, et pilte arvutis hallata, tuleb sul vaid Dropbox desktopile rakendus tõmmata ning haldad nagu Google Drive’i – pildid on kättesaadavad Finderi (või mis see Microsofti versioon oligi? Documents?) kaudu, aga ka veebis, kui sul oma arvutit käepärast pole. Mugav on ka see, et saad Dropboxi kaustu vajadusel sõpradega jagada, nii ei pea grillipeo pilte üksteisele nagu napakad meilile saatma.
  8. Google Drive. Hädavajalikest rakendustest rääkides on GDrive tõesti päästev. Kuna mul on kõik dokumendid GDrive’is (peale piltide, mis on siis Dropboxis), tähendab see seda, et mul on alati võimalus artikleid ka käigu pealt timmida, saata, üle lugeda või kooliasjadega tutvuda. Ja muidugi firma-arvemajandus, kõik käib ju läbi GDrive’i, kus mul on üks kaust sheeritud raamatupidajaga ja elu on lill. Ma lihtsalt ei suuda seda pilves elamist ära kiita – kuidas üldse varem sai nii, et asjad olid sul ainult arvutis ja heal juhul meili-attachmendis või flopi-ketta peal? Iidne minevik!
  9. Chrome. Telefonile sisseehitatud brauser on nagu Internet Explorer omal ajal – tüütu ja kohmakas. Chrome’iga saan ma ka telefonis vaadatud asju bookmarkidesse salvestada (mis mul siis ka arvutis hiljem olemas on), ta teab mind ja mu eelistusi ja on kiire ning mugav.
  10. AccuWeather. Mul on küll aknad ja akna taga kraadiklaas, aga ilma vaatan moodsa inimese kombel ikka telefonist. Ma ei tea, miks, sest mind harva ilm huvitab – suvel on enamasti alati liiga palav ja lund ei saja ju meil kunagi ning äike jõuab Kloogale üliharva ja niikuinii ei võta ma iialgi vihmavarju kaasa. Aga ometi on kuidagi oluline telefoni avades näha, et Kloogal on 17 kraadi and partly sunny.

Mis on teie lemmikäpid?

 

Tulge esikale!

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

kortermaja_kutseTäpsustuseks siis, et Domingosse on tegelikult päris lihtne tulla, kui sa ei ole mina, kes sõidab kõigepealt Keskturuni, lülitab siis sisse gepsu ja hakkab siis tagasiteed läbi tihedalt pargitud autode ja kurjade turutädide otsima. Tulge lihtsalt Stockmannist Tartu poole üle tee ja kohe seal majade taga ta ongi.

Ja esitlus tuleb selles mõttes tavaline, et on vein ja suupisted ja autogrammid ja kohapealt saab raamatuid ka osta, aga mõtlesin, et loen siis natuke ette ka oma lemmikkohti ja lugemiste vahepeal laulab Sander Sandrak, kes on minu meelest üks andekamaid inimesi, keda ma üldse olen kohanud ja muuhulgas on mõned lood, mis ta esitab, minu kirjutatud sõnadega.

Õugaad, ma tean, laulusõnad on põhimõtteliselt nagu tiinekaluule, ma ei tea, kuidas see juhtus!

Panen siis kohe ühe loo ka siia lõppu, kus võib Sandrit laulmas kuulda (ei ole minu sõnad). Ja teie kõik nagu üks mees neljapäeval esikale!

 

Kuumal päeval Emajõe ääres

Läbi fotosilma 43 Replies

Galeriipilte näeb suuremalt, kui neil klikkida.

Nii, aga nüüd üllatus ka! Selleks ei ole teps mitte teadaanne, et ma olen rase (sest ma ei ole) (kuigi ma lugesin Mallu rasedaraamatut just) (ja ehmatasin sellega Lemmiku sutt ära), vaid hoopis see, et tore fotograaf Mario Mesi on nimelt ühele Dakiblogi lugejale välja pannud samasuguse fotosessiooni Tartus! Või siis võib ka valida fotosessiooni stuudios, see on tal ka olemas.

Selleks, et loosimises osaleda, tuleb sul kirjutada selle postituse kommentaaridesse, mis on kõige lahedam asi, mis sinuga sel suvel senini juhtunud on, laikida Dakiblogi Facebooki-külge ja Mario Mesi Photography Facebooki-külge ja juba nädala pärast, 15. juulil, ma fotosessiooni välja loosingi!

loos