Tag Archives: awesome

vannitoast 2

hoomamatu 10 Replies

Lõuna paiku helistab Ott: “Tead, mis juhtus?”

Mina muidugi olin valmis kõigeks – keegi sai elektrilöögi, keegi sünnitas, seinad kukkusid alla, veeuputus – misiganes. KÕIK on võimalik, sest ometigi Daki ju on see, kelle juures remonti tehakse. Jätsin auto seisma kuskil Männiku tee pärapõrgus ja valmistusin kõige hullemaks.

“Vot, lasime boilerisse vee sisse ja siis tuli sinna 150 liitrit raskust peale ja…”
“…ja kukkus alla?”
“Ei kukkunud, aga ragises küll kahtlaselt. Ma lähengi nüüd otsan veel kinnitusi juurde igaks juhuks.”

Väljavaade, et mulle vannis olles boiler sülle kukub, ei olnud eriti ahvatlev. Asja ei teinud paremaks Naabrinaine, kes, kui ma talle asjade käiku vahendasin, mainis: “Oh, jah, meil ükskord kukkus boiler vetsupoti peale. See oli fantastiline. Kas sul ikka kindlustus on?”

Loomulikult on meil kindlustus, AGA IKKAGI.

Jõudsin siis Nõmmele, boiler oli (veel) seinas. Ja mida ma näen! Mul on vetsupott! Mul on kraanikauss! Ja mul on MAAILMA KÕIGE ILUSAM segisti. Päriselt, kui ma oleksin segisti, siis ma abielluksin oma vannitoa segistiga, sest ta on lihtsalt I-LUS. Kuigi natuke liiga kõrge kaarega ja tõenäoliselt tuleb sinna kummitoru otsa panna. Noh, nagu vanasti oli, meil vist suvilas oli selline kraan, millele oli voolik otsa keevitatud. (Keevitatud muidugi piltlikult.) (Kuigi vooliku keevitamise nägemise eest maksaks küll mingi raha.)

ENIHUU.

Tulen ära koju, helistab Ott. (Me oleme täna teineteisele nii palju helistanud, et kui enne kapo mu vastu huvi ei tundnud, siis nüüd tunneb kindlasti.) (Ah, keda ma petan. Kapo tunneb ammu mu vastu huvi. Sest mis võiks olla põnevam inimesest, kes end avalikult blogijaks nimetab ja internetti regulaarselt OMA TUNNETEST kirjutab.)

Ühesõnaga, helistab Ott: “Mul on sulle üks uudis.”
“On see hea uudis või halb uudis?”
“Keskmine. Vann ikka ei mahu ära, tuleb korstnast paar senti maha võtta.”

Taon endal vilunud löögiga südame jälle käima ja hingan kergendatult – vähemalt on boiler seinas ja keegi ei sünnita!

Mina: “Nojah, paar senti, see pole hull ju, isegi lõõri sisse ei lähe.”
Ott: “Jah, saab meisliga välja toksida, see on lihtne.”
Mina: “Nojah, tee ära siis.”
Ott: “Aga mul on veel üks uudis.”
Mina: “Noh?”
Ott: “Sa said haleda tünga praegu. Vann on paigas! Isegi kümme senti ruumi on.”

Pärast huilgeid, homeerilist naeru ja mittekoherentseid lauseid jõudsin ma järeldusele, et seal ekstra kümnes sendis, mis vannitoas on, hakkan ma oma kasse hoidma. Lapikuks litsutuna.

Aga kõige olulisem on see, et VALMIS on. Fakk jee! Kui nüüd täna elektriga ka ühele poole saaks, siis võiks vaikselt hakata mõtlema, mis köögiga edasi saab. Ja, mis kõige olulisem, saab kolima hakata!

Ja aprillis tuleb Dylan effing Moran ja mul on pilet ja mais tuleb Poets of the Fall ja mul on pilet ja millalgi oli Red Hot Chili Peppers ja mul on pilet ja millalgi saab Mila aastaseks ja sellele üritusele on mul ka pilet ja sel aastal sünnitama ei peagi, KUIGI MA NII VÕIKS, SEST NÜÜD ON MUL VANN! Ma võiks nüüd suisa seitsmikud sünnitada, vot NII oluline on vann mu jaoks.

FAKK. JEE.

Pildid homme. Või ülehomme. Aga tulevad!

 

remontika 2

hoomamatu 2 Replies

Nüüdseks on asjalood jõudnud niikaugele, et täna saime me Milaga tema kümne kuu juubelil teha seda:

See, armsad sõbrad, on meie KÖÖGIPÕRAND. Võib-olla ei saa te asja olulisusest aru. Võib-olla teie, kel teil on pidevalt köögipõrand jalge all ja olemas, ei mõtle üldse sellele, millise õnnega te olete koos selle köögipõranda näol, aga oo, ma oskan oma köögipõrandat väga hästi hinnata. Sest viimased… kuu? …ei olnud meil köögipõrandat. Oli vaid aluspõrand ja hunnik liiva ja saepuru, siis see hunnik likvideeriti ja jäid vaid lahtised lauad otse keldrisse. Ja suu-uur kankatoru keset põrandat. Mis tähendas, et Nõmmel ööbimine lapsega oli väljaspool igasuguseid mugavustsoone, sest tema väga ei hinda seda, kui teda pidevalt tassitakse. Ta tahab pigem ise ringi vaadata.

No ja siis see külm ja mustus ka, see ka muidugi.

Niisiis, täna saabusin ma korteri peale (kus isa mul esimese asjana teatas: “Mina ei tee siin korteri peal enam MITTE MIDAGI, kui ma seda Otiga koos teha ei saa!” Mis tähendab, et vaene Ott on kogu meie saikode-perekonna ära võlunud ja tal pole õrna aimugi, mis teda veel ees ootab. Vaene laps.) ja mind ootas ees KÖÖGIPÕRAND. Viskusin kohe selili, täiesti aru andes, et kogu mu kevadine suurepärane kleidi-sukkade-kummikute-kombo saab saepuruseks, aga MIS SIIS! Minu köögipõrand!

Nipet-näpet on muidugi teha veel. Näiteks seinad on köögis praegu sellised.

Vannituba jääb siitpoolt vaadates vasakut kätt seina taha, suur ukseava tekkis, kui uks välja kangutati. See uks peaks hakkama käima meie magamistoa ja elutoa vahel, kuigi ta esialgu veel ei mahu sinna. See on aga järgmise nädala projekt.

Maha on lammutatud ka see veider seinakapi-moodustis, mis tekitas imeliku komka. Nüüd on avarust elutoas nii et tapab. Panipaiku küll eriti mitte, aga samas on meil Kõuplis terve garderoobisüsteem, millele tuleb Nõmmel koht leida, nii et ma väga ei leina seda seinakappi. Selle uksed kavatsen ma aga kuskil ära kasutada. Re-use!

Avarus:

Mul on suur raskus praegu end tagasi hoida igal pool hüüumärke kasutamast, sest ma olen lihtsalt totaalselt sillas. Kõik on nii oosõm noh.

Vannituba on aga ukse taga peidus ja arvestades kõigi nende keelusiltide hulka, mis Ott uksele oli pannud, ei hakanud ma seda täna lahti kangutama. Aga üleeile nägi vannituba välja selline:

Pilt on tehtud ukselt.

Värvist pole muidugi sittagi aru saada, sest telefon niigi moonutab ja lisaks sitt valgustus ka. Natuke on näha, et põrandaplaadi ääred on sakilised ja seinad heledad. Täna saabusin ma täpselt sel hetkel, kui Ott ja isa boilerit paigaldasid. Ott laulis mingit laulu, mille ma sujuvalt suunasin edasi Mila sünnipäevalauluks ja kogu stseen lõppes sellega, et Ott ja Mila vennastusid tühja plastpudeli taga. (Mila thing on tühjad plastpudelid.)

Kas ma juba olen muidu öelnud, et meil on hullult lahe töömees? Ja kogu see lahedus hakkab vaikselt läbi saama, sest juba esmaspäeval pannakse paika pott, kraanikauss, vann ja ühendatakse ära kõik vajalikud torud ja jubinad.

Minu selle nädalavahetuse projekt on pliit puhtaks lihvida, see näeb praegu välja selline:

Täna jõudsin alumise otsa peaaegu valmis (tunni ajaga, kusjuures), siis aga pidin Naabrimehe juurde jooksma, sest sellise asjaga, nagu relakal ketta vahetamine, saab ikkagi hakkama ainult mees. Ilmselt on kasutusjuhendis ka kirjas, et kui Y-kromosoom puudub, siis relakat näppida ei tohiks.

Homme loodan kogu selle sinise rõlguse maha saada ja siis tuleb juba sügavalt hinge tõmmata ja otsusele jõuda, kas me suudame praegu köögi ka enam-vähem valmis saada või lepime pooliku lahendusega, mida suvel edasi nokerdada.

Sest remontika, mu sõbrad, on SITAKS kallis.

Aga peamine on siiski see, et misiganes ka ei juhtuks, tulgu või võlavangla – vannituba saab meil valmis, köögil on põrand olemas, soe vesi on uuest nädalast sees ja elamine on põhimõtteliselt sissekolitav!

Kõik ülejäänu on selle kõrval ikka üsna väheoluline.

Ja vannitoa grand opening tulebki juba uuel nädalal (teile kõigile, kes te tahate kalendrisse näiteks selle kirja panna).

kümme kuud

hoomamatu 5 Replies

Kallis Mila,

täna said sa kümme kuud vanaks. Hommikul äratas kell kuus mind su tädi sõnum, kus ta palus sulle edasi öelda, et tädi Siki armastab sind väga-väga palju. Niisiis, ma ütlen sulle edasi: tädi Siki armastab sind väga-väga palju! Ja sind armastavad vanaemad ja vanaisad ja tädid ja onud ja vanatädid ja naabrid ja sõbrad ja… Ja mina. Mina armastan sind ka väga-väga palju.

See elukuu ongi olnud selline Suure Armastuse Kuu. Mu armastus sinu vastu on kasvanud eksponentsiaalselt sellega, kuidas sa ise oled kasvanud ja sinu sotsiaalsed oskused on paranenud. Sa oled tohutult NAERMA hakanud, see on lihtsalt imeline. Seisad, vahid mind üksisilmi, kuni ma lõpuks pilgu sinule pööran ja rõkatad naerda. See on fabuloosne.

Ma armastan sinus kõike. Olgu, võib-olla seda Vingumiskoletist eriti mitte, aga siiski. Ma armastan su esimest sünnimärki, seda pisikest nunnut seljal. Ma armastan, kuidas sa lalised ja räägid. Ma armastan, kuidas sa põlvi nõksutad ja voodi peal hüppamist harjutad (vahepeal tuleb isegi välja). Ma armastan su nägu, kui ma sulle ütlen: “Diivanilt tullakse maha pepu ees!”. Siis vaatad sa mind sellise kavala marakrati näoga, pöörad end õiget pidi ja libistad end voodilt alla.

Ma armastan, et sa pidevalt asjatad, et sul on koguaeg tegemist. Ma armastan, kuidas sind võlub selline lihtne asi nagu uks – kuidas sa võid selle juures kümneid minuteid istuda ja seda lihtsalt edasi-tagasi kiigutada. Mõelda vaid, milline geniaalne leiutis! Uks! Ma armastan, kuidas sa külg kees mööblist kinni hoides kiirustad. Sahkat-sahkat, ikka sihtmärgi poole. Ma armastan, kuidas sa põlvili “jooksed”, nii et ainult kondiklõbin taga. Ma armastan, kuidas sa mind naerdes vaatad ja mulle näppe suhu, ninna ja silma topid.

Ma armastan, kuidas sa minu külge klammerdud nagu väike ahvipoeg. Eriliselt armastan ma seda,  kuidas sa niimoodi häbenedes peakese patjadele toetad ja siis silmanurgast naeratades piilud. Ma armastan, kuidas sa kõik inimesed selle häbeliku piilumisnaeratusega ära võlud. Ma armastan, kuidas sa, keeleots suust väljas, maailma uurid. Näiteks seda oma roosat saabast või Muhu mustriga sussi. Ma armastan, kuidas sa asjatad ja asjatad, Juhanpartsi ajutine asjur nagu sa meil oled.

Vanasti öeldi sinusuguste laste kohta, et ei püsi pudeliski paigal. Ja kuigi sa oled üsna väsitav  (heas mõttes väsitav, muidugi), on see siiski täiesti armastusväärne, kuidas sa koguaeg sahmid, seikled, mässad ja vehkled. Ma armastan su põselohukesi, su hallikas-rohelisi silmi (mis loodetavasti lähevad veel rohelisemaks), ma armastan su naba ja sõrmekesi ja veidraid lego-varbaid, mis on ilmselgelt minu käest päritud.

Ma armastan, kuidas sa keset tuba seisad ja uurid näiteks minu pangakaarti, keerates seda üht- ja teistpidi, vahepeal üles tõstes ja pead kuklasse ajades rakurssi muutes – äkki see kaart näeb nüüd teistsugune välja? Ma armastan, kuidas ükspäev tegid sa omaalgatuslikult “lapse hoidjaga” esimesed iseseisvad sammud, tõukasid aga plastist hoiukasti enda ees ja jooksid sellel järel, näol võidurõõmus ilme: “Maailm! Siit ma tulen, vohh!” Ma armastan, kuidas sa tõstad käed minu poole, kui sülle tahad ja hakkad põlvi nõksutades kaasa tantsima, kui mina tantsin. Ma armastan, kuidas sa plaksutad ja ma armastan, kuidas sa kardina taha end peidad ja siis heledalt naerad, kui ma su “üles leian”. Ma armastan, kuidas sa mulle kaissu poed, kui sul on vaja sellest kiirest maailmast viis minutit puhkust võtta. Ma armastan su kuut hammast ja su kümmet sõrme ja su kaht kõrva ja su põlvi ja su heledaid juukseudemeid, mis vahepeal vallatult püsti jäävad.

Aga eelkõige armastan ma seda, et sa olemas oled.

Lõputult armastades,

sinu emme

—

Foto: Kalev Lilleorg/Naisteleht

vannitoast

hoomamatu 4 Replies

Niisiis, nagu teada, ostsime me korteri, kus ei olnud vannituba, küll aga miskine ahjutagune ruum, kuhu selle ehitada saaks. Siin kirjutasin ma sellest, kuidas võiks vannitoa-asja lahendada. Vahepeal on arengud jõudnud niikaugele, et esiteks on meil hullult äge töömees, kelle nimi on Ott ja keda ma julgelt siseviimistlustööde jaoks soovitan, kui kellelgi vaja peaks minema. Lisaks sellele valab Ott igapäevaselt mu tühja peakolusse igasugust tarkust juurde, nii et nüüd olen ma kursis nii sellega, et uksepiidad pole mitte piidad vaid lengid, kui sellega, et vuugitäiteid on mingi miljon sada tuhat erinevat tooni. Inimene õpib, kuni elab.

Alguses nägi see ahjutagune ruum välja selline:

Õnneks see korstnajala tagune ruum (slepe all) on täpselt 170 pikk ja kõige kitsam koht vist oli 60 cm. Nii et leidsime ideaalse vanni, mis sinna täpselt ära mahub. Õigemini. LOODETAVASTI mahub. Veel ju ei tea.

Siis sai seinast kistud hunnikute viisi pappi ja tapeeti ja nokitud pisikesi naelu. Põranda võtsime ka üles ja suure üllatusena tuli ahju eest välja keldriluuk. Mind you – kelder ISE lõppeb enne ära, nii et kuhu see luuk viia võis, on täielik müstika. Võibolla peitsid seal end metsavennad või pani keegi sinna varanduse. Igaljuhul, täis sai see kõik valatud. Seda tegi juba siis Ott.

Vahepeal “ei pidanud” ma veel sünnipäeva Nõmmel, mis tähendas muidugi seda, et ikkagi oli pidu ja olid külalised. Samal ajal oli see kankaots riidega täis topitud ja korter haises perioodiliselt sita järele. Perioodid kattusid selle ajaga, kui koridorivetsu kasutati.

Põrand sai valatud ja nüüd jäi üle veel A.-l ülejäänud toruotsad ära tuua ja boileri jaoks korstnajala ja slepe taha torud tuua. Aga nagu öeldakse, kõik on lust ja lillepidu, kuni keegi elektrilöögi saab ja katuselt alla sajab. Umbes-täpselt nii oligi, et A. oli juba siia teel, tegi veel ühe peatuse ja lõpetas haiglas, jalg ribadeks. Aga vähemalt hing jäi sisse.

Kurioossel kombel oli just paar päeva varem Ott rääkinud mulle mingist oma tuttavast torumehest ja tema verisest tööõnnetusest, nii et hakkas tunduma, justkui pole torumees-olemine eriti turvaline amet neil päevil.

Siis tegin paar kõnet, Ott tegi rohkem kui paar. Mina leidsin mingi venna, kes käis laupäeva hommikul asja vaatamas, silus habet ja hakkas rääkima summadest suurusjärgus 400 eurot, ise lisades: “No kui ma oleks seda paar päeva varem teadnud, saaks kohe töö ette võtta…”

Noh, eks meile tuli see ka ootamatult, eriti ootamatult tuli see ilmselt A.-le, aga no eks järgmine kord katsub õnnetused pikema plaaniga ette võtta.

Lõpuks leidis Ott ühe oma sõbra, kes pikema jututa kaks-kolm korda väiksema summa eest töö ära tegi. Esmaspäeval.

Niisiis, jõudis kätte õnnis hetk hakata korstnajalga ja ahju puhastama. Ahi oli aegade jooksul kaetud kolme-nelja kauni hallikasvalge värvi alla, korstnajalg oli lihtsalt üle krohvitud. Aga tänapäeval on ju moodu värk, et peab ikka olema rustikaalne ja renoveeritud ja mis kõik jutud. Ühesõnaga, võtsin relaka ja veetsin selle seltsis palju sulneid tunde.

Olgu öeldud, et abiks oli isa ja et relakaga on SITAKS LAHE mässata. Kui ainult seda tolmu ei oleks nii palju, siis võiksin ma vabalt hakata pakkuma vanade pottahjude puhastamise teenust. Köögis on vaja veel pliit ka ilusaks saada ja ideaalis ka ahju toapoolne ots, aga lihtsalt need harjad kuluvad nii ruttu ja üsna kähku läheb olemine selliseks, et enam ei näe. Hingata ei saa niikuinii eriti.

Korstnajala krohvist puhtaks toksimine mulle väga ei meeldinud, see oli selline ERITI NÜRI ettevõtmine. Umbes nagu pöialpoisid, kes kirkaga kaevandustes toksimas käisid. Neid ootasid ees teemantid, meid lihtsalt tellised. Muudkui toksisid ja toksisid…

…ja toksisid ja toksisid, nagu mingi loll. Mina targu vältisin toksimise tööd, sest see oli iiiigaaaaaav. Mulle istuvad ikka rohkem mürisevad ja undavad riistad.

Aga lõpuks sai see asi ka kõik tehtud. Siis oli aeg minna ostma plaate. OO ÕUDU.

Ma olin veendunud, et plaatide ostmine on üks lahedamaid asju vannitoa juures, aga kus sa sellega. Valik on kesine, et mitte öelda kehv, et mitte öelda sitt. Õigemini, näidistena on igast kauneid süsteeme loodud, aga KES KURAT ütleks mulle, et kui mul on vaja 15 ruutu seinaplaati, siis mitu ruutu sellest oleks porte, mitu mingi kaunistusruut, mitu “tavaline”, mitu teist sorti kaunistusruut? Ja oleks siis, et meil oleks ühtlaselt neli seina, eks. Ei, meil on üks suur, üks keskmine ja üks väike jupp seina. Slepe jookseb keskelt üle ja ülejäänud seinad on kas korsten või ahi.

Seega jäi üle vaid võtta ühesugust plaati ja unistus triibulisest vannitoast kuhugi ajusoppi ära lükata.

See-eest põrandaplaadiga oli lihtsam, leidsime väga cooli mätserdatud-ilmelise tumeda plaadi. Nimelt oli mul ideé fix, et kui ma ei saa üleni tumedat vannituba, siis vähemalt põrand peab tume olema. No ma lihtsalt ei kannata, et vannituba peab olema valge ja kiiskav! Vannituba peab olema mõnus ja hämar, et saaks vannis tsillida ja lõõgastuda ja et iga kord vannist väljudes pekid sind surnuks ei ehmataks. Selge, et peegli ette on vaja eredamat valgust, sest habet peab ka ikka ajama vahepeal (pekid JA habe, see oleks ikka liig mis liig) (ma hakkasin just mõtlema, kas on juhus, et sõnad “habe” ja “häbe” on nii sarnased kirjapildilt kui, khm, funktsionaalsuselt?). Aga nii üldiselt võiks vannituba olla hämar ja tšill.

Kõik aga hääletasid tumedate seinte vastu, rääkides midagi kitsukesest ruumist. Minu meelest on ruumi muidugi väga laialt. Mis siis, et ahju peab kütma poti peal istudes. Või umbes nii…

ENIHUU.

Leidsime plaadid, vedasime ära. Helistab Ott.

“Kuule, kas sa mingit näidist ka nägid, kui neid põrandaplaate võtsid?”
“Ee… jaa, mingi oli küll…” Peas juba tormlesid kujutluspildid sellest, kuidas tegu on mingi täiesti sobimatu plaadiga ja kõik need eurod lendavad vastu taevast ja kuidas kõik on pekkis ja Ott viskab kirka lauale ja lahkub “poolte kokkuleppel” minu juurest töölt.
“Kas need peavad olema mingi mustriga või…?”
“Hmm… Jah, mingi… Ee…”

ISSAND JUMAL KUI PALJU MA PEAN MÕTLEMA IGAST ASJADELE VANNITUBA EHITADES!!! Keegi oleks võinud mind hoiatada!

Tegelikult muidugi selgus, et plaadid on ookoo, kui ma ei kujutle, et neist mingi muster peab tulema. Veits lainelise äärega, aga ongi cool noh. (Ott on üsna rahul meie jaoks töötamisega, sest ma olen pea alati kõigega nõus, mis ta välja pakub.)

Täna pidin oma ajunatukest vaevama veel selliste KOHUTAVALT OLULISTE küsimustega nagu vuugivahede värvus ja lõpuks, pärast pikki arutelusid, sain ma aru, et ma olin ikkagi “valinud” need värvid, mis Ott välja pakkus.

No tõsiselt, ma olin päris kindel, et vuugivahesid on umbes… ee… tumedaid ja heledaid. Ja et kas neil on mingi tõeline sisuline vahe? Seda ma küll ei osanud arvata.

Plaatidest ja kaunilt valitud vuugivahedest saab pilti tõenäoliselt homme. Siis saab lõpuks loodetavasti ostetud ka vannitoa uks ja… Issake… dare I say it… märtsikuu jooksul saab äkki isegi juba sisse kolida…?

Ah, kindlasti selgub, et kogu meie santehnika ei mahugi üldse ära sinna kuupi. Ja tuleb näiteks vannil saba maha lõigata või boileril külg maha riivida. Noh, küll saab.

Issandmulonvarstiomavannitubamaeisuudasedauskudavuhuuuuuu!

rebound girl

hoomamatu 4 Replies

Dakiblogi 8. sünnipäeva ja EV sünnipäeva puhul vaatab Emiliana telekast, kuidas ta isa marsib, tänava äärde lehvitama ei lähegi, sest ma olen loll ja jätsin vankri maha. Kümnekilost sellise libedaga eriti tassida ei taha kah.

Meenutuseks möödunud aegadest sissekanne veebruarist 2006, kus 2006. aasta Daki selgitab lugejale, kes või mis on rebound girl. Värskematest asjadest võite lugeda Delfi Naistekast, kuidas mulle koguaeg kole öeldakse.

***

Rebound girl

1. rebound girl

a rebound girl is your side-chick, when your girl ain’t satisfying your needs.

2. rebound

hooking up with someone shortly after being dumped (by someone else) so that you still feel wanted.

3. rebound

going from one relationship to the next right away to avoid the pain of a breakup.

—

Üldised reeglid, kui tegu on rebound-relationship’iga. See kestab nädala kuni 2,5 kuud. See saab alguse kas kohe pärast eelmise suhte lõppu või mõne aja pärast, aga fakt on, et rebound suhte otsija ei ole veel eelmisest üle saanud.

Rebound suhe ei ole üldiselt väga kirglik või siis valetatakse tunnete koha pealt iseendale ja/või teisele osapoolele. Ka võib esineda tunnete ülekandmist, otsitakse rebound girl’is neid omadusi, mis olid eelmisel tüdrukul.

Mõnikord ei saa tüdrukud aru, et nad on rebound girl’id. Sel juhul tuleb neile ilmselt nii suhte algus kui ka lõpp üllatusena. Kui aga on teada, et tegu on rebound suhtega, siis peab igaüks ise otsustama, kuivõrd ta on valmis suhteks, millel puudub igasugune potensiaalne tulevik. Tunnete tekkimisel võivad mõlemad pooled haiget saada, tõenäolisem on siiski, et haiget saab rebound girl.

Rebound girl on tüdruk, kes valmistab haavatud ja nukra mehe ette taas ühiskonda ja keerulisse kohtingumaailma astumiseks. Ise võidab ta suhtest ehk ka, kui hindab suhteliselt kohustustevaba seksi ja ajaveetmist. Tulevikku oodata ei tasu mitte mingil juhul. Ja valmis tuleb olla teise naise varjus elamiseks, sest see, kes mehele haiget tegi, on sust kindlasti parem, ilusam, heam jne – vähemalt mehe arvates. (Alati on magusam see šokolaad, mille jaoks raha ei jätku.)

Muidugi oleks tore, kui rebound suhte reeglid alguses kokku lepitakse (á la kas on õigus kohtuda teiste inimestega, milliseid piiranguid teineteisele seatakse jne) ja et mõlemad on teadlikud suhte olemusest. Reaalsus on, et üks pool on pime või on seda mõlemad – kas eitab mees endale rebound girl’i kui sellist või siis arvab tüdruk, et siit algab nüüd hea asi.

Ohjah. Väga kerge on aru saada, kui sa oled rebound girl, aga mida sel puhul ette võtta, ei ole ma suutnud veel otsustada ja pole õnnestunud kusagilt ka leida rebound-suhete pikemaid kirjeldusi, kui see, mida ma juba niigi loomulikust intelligentsist tean.

Fakt on see, et rebound girl on üks väga tänamatu ja endale mitte erilist kasu toov tegevus. Ma olen pea kogu oma elu olnud See Viimane Tüdruk Enne Tõsist Pikaajalist Suhet, ehk siis vähemal või rohkemal määral rebound girl ja ausalt öeldes – suht kopp on ees.

Andke mu nett tagasi, kuradi internetiahvid.

remontika 1: laua lugu

hoomamatu 6 Replies

Meie Nõmme-kodusse oli jäetud paar ägedat mööblitükki. Ägedat selles mõttes, et neist saavad ägedad asjad, kui välja mõelda, mi värvi nad võiks värvida ja natuke vaeva näha. Okei, nad on niisama ka ägedad, aga viimasel ajal on mind tabanud DIY-palavik, seega tahan ma kõike ISE teha. Kõik mööblitükid, mis mulle aastatega kogunenud on, värisevad hetkel hirmust, sest nad juba teavad, et mul on kavas nad kõik üle teha. Ägedaks.

Esimesena võtsin ette laua. See oli mattunud koleda valge värvikihi alla, selle all oli veel üks kollane värvikiht. Haises nagu vanakurat. Kolm päeva nokerdasin ja sain iga kord värvihaisudest peavalu, aga puhtaks ma ta sain.

Kõigepealt muidugi tuli välja, et kaabits, mis ma ostnud olin, on totaalne kräpp. Plastikust jura, mille käepide ära hakkas tulema ja mida ma siis iga nühke järel tagasi pidin kruttima. Kui oli endale korralikud kaabitsad muretsenud, lendas töö suisa rõõmuga.

Algselt oli mul plaanis värv maha võtta ja uuesti valgeks värvida, ning siis peitsiga kulutatud ilme anda. Aga kui ma olin kõik värvi maha saanud, mõtlesin, et proovin, mis nägu peitsiga jääb. Ja jäi megaägedat nägu! See ilus tume puit, mis värvi alt välja tuli, sai peitsiga, kuidas nüüd öeldagi, komplimendi. Üleüldse, miks mitte keegi mulle varem pole öelnud, kuivõrd COOL asi on PEITS?! Peits on absoluutselt mu lemmik… aine hetkel. Peitsisõltlane. Äkki peaks tugigrupi looma? Anonüümsed Peitsisõltlased.

Nii et nüüd on mul kaunis tume puitlaud, mida ma isegi üle ei raatsi lakkida. Võibolla kunagi tahan midagi muuta, siis hakka jälle seda lakki maha kratsima. Kirjutuslauaks ideaalne! Pealegi tuli välja, et sellel on sahtlikoht ja järgmine projekt ongi sahtel ehitada. Täiesti superluks. Ema kinkis sünnipäevaks kirjutuslaua tooli ka, millele me homme järele läheme ja mis saab ka totaalse make-overi.

Nii hullult cool on asju ise teha! Täna näiteks võtsin kaks tundi relakaga ahjult värvi maha. Ma pole elus vist nii tolmune olnud. Homme jälle!

Kas ma olen juba öelnud, et ma olen oma kodust totaalses vaimustuses?

Pilt sai olude sunnil tehtud kunstipärane, aga kunagi teen kindlasti parema pildi ka. Koos tooliga, näiteks!

viis asendamatut tehnikavidinat anno 2012

hoomamatu 12 Replies

Ülemöödunud aasta lõpus sain ma reastada oma asendamatuteks tehnikavidinateks need viis. Täna on aga nimekiri hoopis teistsugune, sest möödunud aasta oli tugev tehnika aasta. Ma pole vist elades endale nii palju tehnikat kokku ostnud kui eelmisel aastal. Nüüd peaks mõni aeg rahulik olema.

1. Canon D1000.

See on üks odavamaid peegelkaameraid turul ja selle ostmist sponsoreeris Mila (ehk rasedus) (ehk sünnituspuhkuse rahad). Peamiseks ettekäändeks oligi, et mul on ju vaja hullult oma last pildistada ja ma olengi seda väsimatult teinud, no ikka keskmiselt 300 pilti kuus on lapsest. Enamasti küll neljast-viiest erinevast “photoshootist”, aga IKKAGI. Kaamera on muidugi äss, ma vaikselt õpin seda tundma veel aasta hiljem ja see on kohutavalt äge, et ta mulle väljakutseid pakub. Muidugi ei takista see hingel kalasilma-objektiivi ihkamast, küll kunagi tuleb ka selle aeg. Ainuke häda on see, et mul pole korralikku kaamerakotti. Samas olen aga just tänu uuele fotokale hakanud agaramalt Photoshoppi kasutama ja olen täiesti vaimustuses sellest, mida piltidega teha annab. Kas pole mitte imeline, et me elame ajastul, kus ka suvaline päss saab endale lubada meisterklassi tehnikat ja luua kerge vaevaga väga ägedaid pilte? Imeline.

2. MacBook Air.

Oma harjumisest õunaarvutiga olen juba kirjutanud. Tänaseks on olukord selline, et võtan kõiki neid mugavusi, mida Apple pakub, täiesti iseendast mõistetavana ja “vanamoodi” väga ei oskagi enam. Ei, mõnus on, pole midagi öelda. Kui vinguda, siis ainult selle üle, et vooluadapteri kinnitus on jabur. See käib magnetiga ja jube kergelt küljest, mis tähendab, et pärast paari korda Milaga sel teemal võitlemist (“Ei tohi puutuda, emme oma!”) läks arvuti lolliks, juhe keeldus laadimast ja mul oli suur rõõm kohtuda nähtusega nimega Kernel panic. Ei, super. Ostsin uue juhtme, vana ootab paranduses, sest ma lihtsalt kuidagi ei jõua sellele järele. Nojah, selle üle võiks ka vinguda, et nad oleksid võinud mulle asendusjuhtme anda poest, kui katkise parandusse andsid. Eputavad ju nad suurelt, et annavad paranduse ajaks asendusarvutid ja mis kõik veel…

3. Kindle.

Kindle on absoluutselt ASENDAMATU. Ma mäletan neid aegu, kui pidin reisile minnes hoolikalt vaagima, milliste raamatute jaoks mul on ruumi kotis ja millised pean maha jätma. Ja siis alati kohal olles avastama, et kõik on läbi loetud ja ongi tuuga. Õudne. Oh, muidugi on Kindle’iga natuke harjumist, ta on kohmakas üsna. Ikka hoopis teine asi on näpu vahel lehekülgi libistada, kui sellega kohmakalt järjekorranumbrit sisestada ja leida, aga nii üldiselt on see suurepärane leiutis. Paberraamatuid ostan jätkuvalt, aga nüüd enam mitte nii valimatult. Kui enne ostsin ma võimalusel kõik raamatud paberkujul, mis mulle huvi pakkusid, siis nüüd ostan vaid need, mis tõesti paberil ilusad välja näevad (sisekujundusraamatud) või mis on tõestanud oma headust (Pratchettid). Kõik muud ostan võimalusel Amazonist või digikujul. Vinguda võiks selle üle, kui vähe on ikkagi eestikeelseid teoseid digikujul, aga see olukord paraneb kiirelt. Ahjaa, kirjastustest, kus minu ENDA raamatud on digikujul välja antud, loovutas mulle autorieksemplari ainult Petrone Print. Varrak ignoreeris palvet. See süsteem võiks ka kuidagi mugavamaks muutuda, et ma ei peaks autorina enda digiraamatuid ostma või kirjastuselt anuma, vaid et oleks võimalus kiirelt ja mugavalt (nt id-tuvastusega) Digiraamatute Keskusest alla laadida. Kuid ju selleni ka jõutakse.

4. iPod ja Monster iCar Play.

Keegi kunagi ühes mu postituse kommentaariumis mainis, et ta tahaks kohe näha, palju ma siis muusikat kuulan kui laps käes. Vastus on: täpselt sama palju kui mitte rohkem. Autoinimesena on iPod jätkuvalt igapäevane asi, millega autos muusikat kuulata ja mida aeg edasi, seda allergilisemaks ma raadiojaamade vastu muutun. (Mis ei tähenda, et ma ei tahaks ise mõnes töötada. Hullult tahaks, megaäge oleks see. Aga teisi ei viitsi alati kuulata:) Mila on ka suur muusikasõber ja meie päevadesse kuulub kindlalt vähemalt üks tantsu-lauluveerandtund.

5. Samsung S Plus.

Hmh, jah, oma Nokiaga olin ma väga rahul, kuni ma sain maigu suhu, mis õige nutitelefon on. (Tsiteerides Naabrinaist: “Tõeliselt nutikas telefon. Temast kohe kiirgab nutti!”) Mingil imepõhjusel ostsin Samsung S Plusi (ma tõesti ei tea, miks ma ei ostnud SII või eriti seda uut VALGET SII telefoni… Rumal olen, that’s why.) ja tegelikult olen ma temaga päris rahul. Okei, mind jubedalt häirib, et ta on nii kerge ja väike. Samsung Wave II korpus meeldis mulle oluliselt rohkem, see oli mõnusalt raske ja osaliselt metallist. Mulle kohe ei istu see ühtne musta karbi kujundus. Ma tahan, et telefon oleks suur ja käes TUNDA, et ma ei kaotaks teda pidevalt käekotti ja taskusse ära. Pealegi pole mul veel õnnestunud leida S Plusile sobivaid korpuseid, mis värk sellega on? Aga sisu poolest on Android super, kiidan. Nii palju megaägedaid äppe on olemas, alates linnuvaatlusäppist lõpetades Tallinna transpordi äppiga, vahele kõiksugused kaamerad ja Aurasmad ja värgid… Ei, mõnus on. Tänapäevane tehnika on ikka nii hullult äge.

Millised on sinu asendamatud tehnikavidinad?

tarkusetu

hoomamatu 4 Replies

Ühesõnaga, kogu see hambutustamise protsess oli täpselt nii rõve, kui ma arvasin, aga samas ikkagi täiesti üleelatav. Värisesin nagu haavaleheke ja pärast läks verest ja pingelangusest ja tühjast kõhust (suutsin ma jee enne süüa midagi) süda täiega pahaks.

Täna on juba täiesti ookoo, kui välja jätta totaalne hamsterface ja võimetus naerda. Miska jäi ka sõprade külastamine ära, sest no ei ole ju võimalik niimoodi Naaber Family juures käia, et EI naeraks. Sõbrapäevakoogid mõnel teisel korral.

Peamine on aga see, et ma tahaks teiega oma mööblisaagat jagada, aga ma ei saa, sest ma unustasin täna pilti teha. Aga vähemalt on meil nüüd töömees! Ja see tähendab, et me reaalselt saamegi endale varsti vannitoa ja loodetavasti ka köögipõranda (ja -seinad ja -kapid ja ja ja), mis kõik tähendab, et on siiski suur lootus vähemalt lähikuudel siiski ära kolida.

Mu elu on puhas WIN praegu.

esimene sünnipäev

hoomamatu Leave a reply

Hoolimata sellest, et ma sünnipäeva ei pea, on megakiire. Ja ikkagi saab sünnipäevanädalavahetust väärikalt alustada, sest K. tuli külla. Muuhulgas leidis aset järgmine dialoog.

K: “Kas see on sul veekindel?”
Daki (sosinal lapse toast): “Veekindel? Ei!”
K: “Ei, vibraator, mitte ripsmetušš!”
D: “Aa, see – jaa!”

Minu meelest ei peaks keegi üldse imestama, et ma oma esimeses Delfi kolumnis seksist kirjutasin.