day #7
Seitsmenda päeva fotojahi väljakutse ja teemaks halb harjumus. Oi kui palju halbu harjumusi mul on! Näiteks on mul halb harjumus riideid kõikjale kuhjata, puhast pesu mitmete päevade kaupa restilt ära korjata, koristada harvemini kui kuuvarjutus, kõndida säbruliseks teksasääri ja mitte kanda rinnahoidjat nii tihti kui minu vanuses naine eneseabiartiklite põhjal seda tegema ei peaks.
Aga lõppeks valisin ühe ja tüütuima. Senini olen kimpus stressirohkel ajal oma jäsemete närimisega. Õigemini, ma närin igast küünenahkasid ja asju. Tõsi, geelikad on seda halba harjumust tugevalt vähendanud, kuid siiski. My sick love affair with my limbs continues!
fotojaht, päevad 4 ja 6
Ja siin juba taaskord tõsine cheatimine. Vana pilt, sest pilvi oli meeles eile küll pildistada, aga… taevas oli lihtsalt täiesti sinine! Ja seetõttu, et tänast ülesannet vaatasin alles õhtul ja ma olen NII VÄSINUD, et mul on tunne, et ma annan kohe otsad ja kukun kookonisse, kust ei tõuse iialgi.
Aasta 2013 üks lemmikhetki, üks lemmikhommikuid maikuust. Vaatasin sel hommikul Linnahalli katuselt pilvi ja kaugusesse, viimast mitmes mõttes. Ja esimest korda üle pika aja vist nägin, et silmapiiril on veel palju ilusaid asju ootamas.
fotojaht, päevad 3 ja 5
Jälle natuke pettust, sest esiteks kipub mul alles õhtul meelde tulema, et peaks päeval temaatilist pilti tegema ja niipea, kui mul tuli pähe, mida punast lemmikvärvi jaoks võiks pildistada, sain aru, et ainus viis seda niikuinii teha on close up.
40 kuud / 108 kuud
Kallis vanaema,
täna möödub su surmast üheksa aastat. Ma arvutasin, see on kokku 108 kuud. 108 pikka-pikka kuud, mil sind pole olnud meiega. See on kolm korda kauem, kui Milake on olnud meiega. Tema sünnist möödub täna 41 kuud.
Ma olen mitu päeva mõelnud, mida ma sulle kirjutan. Aga ma teadsin, et kirjutan, sest ma näen kogu aeg Pargi tänavat unes. Kahe nädala jooksul vist, ütleme, seitse und. Kummalisel kombel pole ei sind ega vanaisa neis unedes, oleme mina ja kasuisa ja õde ja ema ja siis veel mõned võõrad, näiteks Dave Grohl, kes ei ütle sulle küll midagi. Aga pidevalt see unereaalsuses Pargi tänaval olemine, see… Miski kutsub mind sinna ja kuigi ma arvan, et need pole teie, siis miski siiski kutsub. Kas see suvel naabrite hooletusest (et mitte öelda ükskõiksusest) hukka saanud sirelipoiss, kes sai Pargi tänavalt toodud ja Mila jaoks Nõmmele istutatud? Kas puud võivad unedes kutsuda? Sest ma kuulsin, et Meie Sirel on ka Tartus maha võetud.
See teeb mind lõpmata kurvaks.
Inimesed kaovad ja kohad muutuvad. Sirelid, mis sa arvasid seal elu lõpuni seisvat, võetakse julmalt maha ja nii jääbki. Maailm liigub edasi ja keegi ei küsi, kuhu on maetud sinu süda või kust hakanud kunagi kasvama su juured. Kõik raiutakse maha ja läbi.
Kõigi nende üheksa aasta jooksul ma olen sind ja vanaisat väga-väga igatsenud. Ma mäletan, et paar nädalat enne su surma tulin ma uhkusega näitama sulle oma esimest esikaanelugu ja… sind ei huvitanud. Sa nagu ei saanud enam aru, et on olemas midagi veel peale su haiguse. Ma olin nii pettunud, nii vihane. Õhtul enne su surma istusin ma Birxi ja Tannuga Maailmas ja esimest korda rääkisin, kui õudne on su haigus. Kui jube see on, vaadata kõrvalt, kuidas sa sured. Et me ei saa enam midagi teha, ainult oodata. Ja kuidas sa oled muutunud, sa pole enam mu vanaema, sa oled Haigus. Sel õhtul, 1. oktoobri õhtul oli vanaisa tahtnud minna kooriga esinema ja sa ei lubanud. Kui ma sellest kuulsin – ma arvan, et ma käisin enne linnaminekut Pargi tänavalt läbi – vihastasin ma end siniseks ja ma usun, et ei tulnud sind isegi vaatama. Mu hilisteismelise maailmavõõras isekus ei suutnud hoomata Haiguse isekust. Ega seda, et võibolla oli sul PÕHJUS.
Sest, nagu selgus, oligi.
Öösel sa läksid.
2. oktoober 2005 koitis ja oli täpselt samasugune sürreaalselt ilus sügispäev. Puud olid samamoodi kirjud, päike soojendas ninaotsa ja ma tundsin, et mind on oma kehast välja kistud.
Sa oled mind ka kaua kummitanud – või ehk olen mina, minu süütunne kummitanud sind? Ma tundsin sind kaua, isegi aastaid veel enda kõrval. Ja, tegelikult, isegi sel kevadel viimati tundsin ma, et oled minuga. Aga nüüd juba selleks, et jõudu anda ja toeks olla. See oli vist isegi, nagu öeldakse, poolreligioosne kogemus, see kord kevadel, kui sa vanaisaga siin käisid. Siis, kui mul oli teid kõige rohkem vaja. Kui ma tundsin, et ma enam ei suuda selle hullusega, milleks on mu elu kujunenud, hakkama saada. Pärast seda hakkasid asjad lahenema ja senimaani pöördun ma enamasti just teie poole, kui hädasti abi on tarvis. Sa tead ju küll, kuuled ju küll.
Selle üheksa aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi. Ma olen armastanud kordi kolm, mind on armastatud. Olen abiellunud ja lahutanud, vihastanud ja olnud vihatud, kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud. Ja, mis peamine, ma olen siia ilma loonud juurde ühe fantastilise inimolendi, kellest on mul nii kahju, et te siin ilmas temaga kohtuda ei jõudnudki. Ma mõtlen sageli kõigele sellele, mida oleksin tahtnud sinu käest küsida. Kõik see, mida sa oma elus läbi tegid – kuidas sa suutsid? Kuidas sa suutsid nii palju kanda? Matta, kaotada, ja ikka olla nii leebe ja hea, ikka alati olemas. Mäletad neid õhtuid, kui istusime diivanil ja väljas läks pimedaks, Siki jalad olid su süles, et sa neid mudiks ja me isegi ei rääkinud vahel, lihtsalt vaikisime.
Mul on nii lõputult kahju kõikide halbade asjade ja mõtete eest, mida ma olen tootnud ja millega olen sulle valu põhjustanud. Aga ma loodan, et häid asju on siiski rohkem. Ja ma loodan, et kõik mu esikaaned ja raamatud ja esiklapsed – et tegelikult oled sa minu üle uhke.
Muide, paar päeva tagasi tabas mind arusaamine, et ma saan kunagi ühe tütre veel. Ja tema nimesse tuleb ka sinu nimi sisse.
Alati sind armastades,
Dagi
—
*Pilt ka fotojahi teise päeva teemasse: küünlavalgus. Pildil hoiavad vanaema ja vanaisa mõnekuust mind süles ja kuigi tundub, et mind on just välja võetud Žiguli pagassist, see siiski nii ei ole.
(VÄIDETAKSE MULLE vähemalt.)
day 1
Jejee, lähen moevooluga kaasa ehk et osalen ka siis trendikas (kuigi fotojaht on ju siiski ammuunustatud vana asi) projektis iga päev temaatiline pilt teha. Esimese päeva challenge on must-valge autoportree.
Kuna tundsin end nagu kalts ja meenus suht hilja, et pidin pilti tegema, võtsin hoopis ühe vana pildi.
.
bits and pieces
Ühel hommikul kõndis Mila mu voodi juurde, tekk ümber õlgade. See on vestlus sarjast “Kuidas emale vihjeid teha”.
“Terekest,” lausus ta, nagu pea igal hommikul. “Varsti tuleb talv!”
“Jah, tõesti, tule teki alla, külm on…” ümisesin unesegaselt. (PS. Kas pole mitte õnn ärgata selle peale, et keegi ütleb “Terekest!”?!) Mila jäi seisma.
“Jaa, tuleb talv, lumi tuleb maha. Nagu Elsa oskas teha, niimoodi kätega!”
“Mhmh…”
“Ja siis me saame minna metsa, vaata nagu Ana* läks metsa kui ta Elsat otsima läks. Hehe, ja siis ta sai märjaks ja läks niimoodi – põnts-põnts – kleit oli jääs, hahahaa!” Mila itsitas.
“Oli küll nii, jah, aga meie vast märjaks ei saa…”
“Ja siis hobune sõi porgandit! Niimoodi: krõmps-krõmps!”
“See oli põder… Kuule, tule teki alla ometi, külm on!”
“Ei-ei. Ja siis nad läksid Elsa lossi ja siis oli Olaf seal, laulis niimoodi ja tantsis…”
“Mila kuule.”
“Jah?”
“Ega sa juhuslikult ei taha Elsa ja Ana multikat vaadata?”
“MUIDUGI TAHAN, EMME!”
***
Ma kuskil juba kirjutasin, et Mila uus sõber on Kärbes. Alguses arvasin, et ta kutsub mind Kärbseks (sest ta ütles näiteks selliseid lauseid: “Kärbes, mine teise tuppa köhima, MA EI KUULE MITTE MIDAGI.”), aga siis sain aru, et tegelikult ta siiski kutsub Kärbseks… mu vasakut kätt.
Kui Sikiga sellest rääkisin, jõudsime järeldusele, et kuna Mila on üksiklaps, siis tõenäoliselt on tal käes nähtamatute sõprade aeg, aga kuna talle meeldib oma nähtamatuid sõprasid näha, siis valis sõbraks mu… vasaku käe.
No kidding. Ta võib TUNDIDE KAUPA Kärbsega mängida. Mähib teda sallidesse ja pakub teed ja plaasterdab (mängult) ja paneb tudule ja… Jube tüütu iseenesest, kui tööks on kirjutamine, teisalt ülimõnus, kui ise ei viitsigi midagi teha.
***
Selle nädala (ja ilmselt ka kuu) haripunktiks oli aga siiski üllatuspakk postkastis Evelinilt, millest ma leidsin Rivvrsi signeeritud plaadi. FUCKYEAH! Mis ühtlasi tähendab, et sorta kinda Rivvrs teab, kes ma olen. Või vähemalt on ta oma kätega kirjutanud nime Daki.
Järgmine eesmärk: Dave Grohl. Ja no siis on pm unistused täidetud.
Aga plaati ümbrikust võttes hakkasin ma niimoodi niuksuma, et Miilur ehmatas suisa ära ja hakkas peaaegu nutma. Hiljem jõudsime koos järeldusele, et talle siiski ka ikkagi väga meeldib see plaat.
—
*Kuna filmis hääldatakse Annat millegipärast Ana, siis on nii mõnusam ka kirjutada.
nihe
Nagu pool Eestit, valutan minagi südant. Pole saanud korralikult mitu ööd magada, öösiti, kui oma eluarmastus teises toas rahulikult, kass kaisus, põõnab, käin ja piinan end erinevate koledate üksikasjadega, mis aina pisikese Emily juhtumist selguvad.
Kõik on juba kõikjal öeldud, ja tegelikult polegi ju jätkuvalt päris täpselt teada, mis juhtus ja kas me üldse kunagi saame teada, mis juhtus?
Aga mind täna häirib kõige rohkem ehk kogu see reaalsusenihe. Ma muudkui klikin ja klikin läbi Keiti Instagrami ja vaatan neid pilte ja mõtlen, et… nagu keegi seal tema kommentaaris küsis: “Kuidas sinust sai koletis?”
Mul on raske uskuda, et ta on koletis ja sama raske on mul uskuda, et ta pole. Sest kui tema võib olla koletis – siis samahästi võib olla koletis ükskõik meist, kas pole? Me kõik, kes me laotame oma emmendust ja oi-kui-nunnu-mu-laps-on-emadus-on-õndsus-teemat avalikkuse ette, me kõik võime salaja olla koletised ja keegi ei pruugi teada. Kõige hirmsam on siin see, et – nojah, mis siis täpselt? Reaalsus? Või see, et kuidas ikkagi kõik nii läks, kas seda tõesti poleks saanud ennetada? Kas EMANA ta ei näinud, ei teinud, ei suutnud, ei tahtnud, ei osanud ennetada? Kas ta ei saanud aru, mis koletislikkus on toimumas – ükskõik, kes seda siis läbi viis? Kas ta ei saanud aru, millisel piiril ta ise kõnnib?
See kõik paneb lihtsalt reaalsuses kahtlema. Nii subjektiivses kui objektiivses reaalsuses.
Puutepunkte on muidugi ka. Näiteks tegin hiljaaegu intervjuu ühe asjaosalisega, hoopis teises kontekstis küll. Aga ta oli Emily hoidja ja mingil määral vastutaja. Ja ta oleks ehk saanud… nojah, oleks-poleks. Aga et see kõik on siinsamas, käeulatuses. Need inimesed on reaalsed. Kohtume, kõnnime tänaval mööda. Imetleme instagrami-reaalsust.
Aga kas kõik see lihtsalt ei tekita teis sellist nihke-tunnet? Kui inimesed meie kõrval, inimesd nagu sina ja mina, on võimelised sellisteks asjadeks – siis kuidas me ometi teame, et me ise ei ole? Kuidas sinnani jõutakse? Ma ei taha uskuda, et Keiti sai lapse mõttega ta (lasta) poolsurnuks peksta. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda, ei suuda. Mitte, et ma kurjust ei usuks, mitte et ma ei usuks, et selliseid naisi ja emasid poleks olemas. Aga ma ei suuda seda sel puhul uskuda, miskipärast. See kõik pidi kuidagi sinnani JÕUDMA. Kuidas sellised asjad sellesse punkti jõuavad?! “Üks pidu, pole ju hullu!”? “Eelmine pidu ju ei juhtunud midagi, saati siis nüüdki!”? “Muidu tore mees, ainult et raske käega…!”? “No korra tutistasin last ja lõin lahtise käega, aga eks ta ajas mind ju närvi ka, mis sellest siis ikka nii väga on…?”
Ja just see, et see pole olnud ettemääratud – minu arvates – see hirmutab mind. Et tegu pole psühhopaadiga klassikalises mõttes. Et tegu on ASJAOLUDEGA, mis langesid kokku.
Ehk? Ma ei tea, ma võin eksida, aga selline mulje on jäänud. Sest selline geneetiline kurjus niiöelda, tundetus ja õelus ja sotsiopaatlus, sellest veel saab aru. Aga ASJAOLUD? Kus nature vs nurture kakluse tulemusena sünnib lõpuks midagi nii õõvastavat?
See paneb tundma, et meist keegi pole kaitstud. Me kõik oleme ASJAOLUDE eest abitud.
Ja ma ei taha ühtki armast lapsega pilti enam lähiajal kusagil näha. Kõik tundub võlts.
leiutajateküla daki
Täna olid eriti eredad ja värvikad unenäod. Muuhulgas käisime emaga suuskadel mööda vanu indiaaniradasid, aga enne seda nägin unes, et ma olin teadlane. Või isegi pigem leiutaja. Ma olin (ilmselt eilse Doctor Who osa valguses) leiutanud ajas tagasi rändamise vahendi.
“Õigemini pole see ajas tagasi rändamine,” täpsustasin unes ühele noormehele. “Sa saad sellega hetkes tagasi minna ja selle hetke uuesti läbi teha. Ma muide olen seda ka juba praegu selle vestluse ajal kasutanud.”
Ja olin tõesti. Vahend ise oli natuke nagu higipulk – seda pidi tõmbama endale nahale, kus ta hakkas kergelt helendama ja vupsti, olid sa tagasi situatsioonis, mida sa muuta tahtsid.
Noormees, kellele ma oma leiutist näitasin unes, oli mulle võõras, aga muutus kasvavalt murelikuks. “Aga sa ju tead, et see on ohtlik! Sa oled naine ja naised ei tohi leiutada, saati veel midagi nii suurt ja olulist…! Me peame põgenema, koheselt, enne kui keegi teada saab.”
Muuhulgas nägi see noormees välja natuke nagu Mallu Kardokas, aga polnud kindlasti tema.
Ja siis me põgenesime. Mingil põhjusel võtsin ma oma asjad kaasa kilekotiga ja mõtlesin, et küllap seal, kuhu ma lähen, palju asju pole vaja. Sest venelased on ju juba sees ja ime, kui me siit Tallinnagi jõuame…
Noormees arvas, et me peaksime auto või ühistranspordi asemel proovima siiski hääletada. Et kuidagi anonüümsem ja turvalisem.
Aga enne kui me maanteele jõudsime, vajus sisse sild, mööda mida me kõndisime. Jões ujusid mõned tuttavad inimesed, kellele mu saatja ilmtingimata hüvasti tahtis öelda, aga seda tehes kippus ta ise ära uppuma…
Ja siis tatsas tuppa Mila ja ütles sosinal: “Terekest!”, ja sinna mu põgenemine ajas rändamise vidinaga ka jäi. Kas venelased said mu kätte või ei? Eks seda näidatakse ehk järgmises osas.