kotisisust

Määratlemata 4 Replies

Ruudu kirjutas. Ja teate ju küll, et mulle meeldib aeg-ajalt oma käekotti revideerida (siia käiks viited varasemale, kui poleks puhas-leht-blog).

Ehk siis: ütle mulle, mis on su käekotis ja ma ütlen sulle, kes oled sina:

  • pulsikell
  • ID-kaart
  • paar kõrvarõngaid
  • paar juuksekamme (neid, mis juukseid kinni hoiavad, mitte neid, mis kammivad)
  • Kylie Minogue lõhn “Darling”
  • Dove’i hügieeniline huulepulk
  • uksekaart
  • veel kaks paari kõrvarõngaid
  • punane huulepulk
  • kahekroonine (“seemneks”)
  • juuksekumm
  • solaariumikreem
  • rahakott
  • punane Puhhi-pildiga kalendermärkmik
  • mustade kaantega väga peen märkmik, mille sisse on kirjutatud The Legendary Notebook Of Ducky
  • paneel
  • näokreem
  • Bristoli “Paralleelmeri”
  • must marker
  • leht Tšehhi hotellis mängitud tuhande arvepidamisega
  • Slovakkia hotelli parklakaart
  • autodokumendid
  • Nicorette’i nätsud
  • fotokas
  • 3in1 kohvi
  • Orbiti nätsud
  • terve hunnik sente ja münte
  • mõned AAA patareid
  • ripsmetušš
  • suur Fornarina plekkmärk
  • pakk pabertaskurätte
  • mängukaardid
  • Calvin Kleini “Eternity” lõhn
  • Visine silmatilgad
  • mõned tampoonid
  • leht Ibumax400
  • üks plaaster
  • üks (!) katkine (!) pastakas

printseslusest

Määratlemata 4 Replies

Ma olen kunagi rääkinud, et minu meelest elab iga tüdruku* sees printsess, kes armastab ilusaid ballikleite, säravaid kroonlühtreid, viiuleid ja vahatatud parkettpõrandaid. Printsess armastab natuke jonnida, natuke pirtsutada, ta ei taha oma käsi liiga tihti ära määrida ja talle hirmsal kombel meeldib tantsida. Ning muidugi on igal korralikul printsessil olemas oma prints.

Printsidega on nii, et printsid peavad päris sageli ajama tähtsaid printsiasju mööda maailma ringi. Aga kui printsid tulevad koju, siis haaravad nad printsessi sülle ja keerutavad-lennutavad teda suures õnnes, kuni maailm muutub uduseks värviliseks virvarriks nende ümber. Ja printsess naerab heleda-heleda häälega suurest õnnest ja ei pane üldse tähelegi, et prints on natuke räsitud tähtsatest printsiasjade ajamisest ja et hobune ei olegi ehk valge – see polegi printsessile kunagi oluline olnud, oluline on hoopis, et prints tahab teda jätkuvalt sülle võtta ja õnnelikult lennutada.

Printsesside elu on kerge, kaunis ja nad on alati õnnelikud (väitku ajaloolased, mis tahes, siin pole ajalooga midagi pistmist). Õigemini, neil nüüd nii liiga kerge ka pole. Enamiku aja peavad nad oma printsi ootama ja tema pärast muretsema, ning ennast ilusana, targana ja osavana hoidma, et prints ikka tahaks nende juurde koju tulla. Siinkohal ei väida ma sugugi, et nendel printsessidel (kes elavad meie – või õigemini, minusuguste tütarlaste sees) poleks üldse oma elu või oma huvisid ja et nad kogu oma aja printsi ootamisele kulutaksid. Oh ei, printsessid käivad salongides ja ratsutamas, tegelevad heegeldamise, lugemise, luuletuste pähe õppimise, laulmise, klaverimängu, kauni käekirjaga kirjade kirjutamise, maalimisega ja õpivad hoolsalt prantsuse keelt. Ning nad on seda tehes õnnelikud, sest mis saaks ollagi elust puudu, kui sul on kullatud loss, rohetavad niidud ja ustavad sõbrad.

Aga lihtsalt – kõige selle juures ei unusta printsessid ära, et neil prints olemas on, keda armastada ja hoida ja südames kanda, kuni prints jälle mahti saab koju tulla.

Muidugi, kunagi juhtub see, et prints jääbki koju, hakkab võib-olla isegi kuningaks; ja siis on printsessi kohus hakata kuningannaks, kasvatada lapsi ja hoida loss sooja ja hubasena. Aga see ei juhtu veel niipea, sest meie printsess ja prints on veel na noored. Aega veel on.

Vot, ja see printsess, vähemalt see, kes minu sees elab, armastab balle ja peeneid pidusid, isegi, kui ta seal end iga kord koduselt ei tunne. Ja isegi, kui sukad mööda sääri alla tahavad vajuda. Ja isegi, kui sammud lähevad valssi keerutades natuke sassi, sest ega siis ju teised ümbritsevad ei tea, et tegu on printsessiga ja nad lihtlabaselt trügivad tantsupõrandal otsa. Mõni isegi ei tantsi õige sammuga. Rääkimata sellest, et mõni ei pea isegi etiketist kinni või paistab sellest üldse eimidagi kuulnud olevat. Ilma rinnahoidjata ballil, päh!

Ning tõsi ta on, et sel printsessil pole eriti võimalust enda nina välja pista, sest tänapäeval ei hinnata sellist asja, nagu puhas printseslus. Tänapäeval on moes teksad ja poisipead, tänapäeval haarab naine ise mehest kinni, kui ta teda saada tahab ja tänapäeva naine tegeleb sootuks muude asjadega kui printsessiks olemisega. On asjalik ja töine, asine ja tõsine. Ei luba endale asjatuid tundepuhanguid ning kehtestab ennast meestega võrdselt nii poliitikas kui õllelaua taga.

Tänapäeva naine on ka tore olla. Aga sellegipoolest, kui lasta endal korra… Siis ju piilub printsess välja? Kasvõi natuke? Selles veidike torssis huules, kui prints on keset ööd printsessi piimaklaasi ootamatult tühjaks joonud; ja selles särasilmas, kes proovib selga maani tualetti ja avastab, kui kaunis võib üks naisterahvas – jaa, ta ise! – olla…? On ju, täitsa printsess!

_
*Disclaimer: For the sake of argument ütleme, et “iga tüdruk” ei tähenda siin muidugi iga tüdrukut; ja ma ei taha vaielda feministidega, kes kindlasti sellist käsitlust alandavaks, dekadentlikuks ja milleks-iganes peaksid; ka ei taha ma väita, et naisterahvad, kes printsessindusest suurt midagi ei pea, näeksid maailma kuidagi valesti ja oleksid halvemad. Ütleme lihtsalt, et see on siin üks muinasjutt, absoluutselt mitte absoluutne tõde; see ei ole kirja pandud kellegi ärritamiseks ega vihastamiseks – millegipärast on mul tunne, et ma pean sellise mõtte igaks juhuks iga posti lõppu kirjutama, aga see on juba muu posti teema…

Testidest

Määratlemata Leave a reply

Your Seduction Style: The Natural


You don’t really try to seduce people… it just seems to happen.Fun loving and free spirited, you bring out the inner child in people.

You are spontaneous, sincere, and unpretentious – a hard combo to find!

People drop their guard around you, and find themselves falling fast.

What Is Your Seduction Style?

Saladustest

hoomamatu 23 Replies

On üks inimene, kelle kohta ma tean saladust. Ma arvan, et see on piinlik saladus, mida ta tahaks hoida enda teada. Ta ilmselt ei kujutagi ette, et mina seda teada võin. Ta ei tule selle pealegi, et keegi, keda ta pole elus kohanud, võib tema kohta teada nii isiklikku asja. Aga Eesti on väike, üks poetab ühe lausejupi, mõni aeg hiljem keegi teine teises kontekstis teise ja lõpuks ongi sul pilt koos. Mitte, et sa selleks eriti vaeva näeksid. Ja mitte, et keegi oleks tahtlikult temaga seotud fakte loopinud. Ikka niimoodi, juhuslikult. Üldse mitte halba tahtes. Smalltalk’i korras.

Ja nüüd on nii, et mina tean selle inimese kohta midagi päris olulist ja kui ta seda teaks, siis oleks tal kindlasti piinlik, ja mul ka. Sest ei olnud ju nii, et ma lihtsalt läksin ja võtsin kätte ja hakkasin täiesti võõra, või õigemini, tuttava tuttavate tuttava kohta infot koguma. Lihtsalt läks nii, nagu juba öeldud.

Muidugi ei peaks see inimene muretsema. Tegu on küll tõsiasjaga, mis halba kastmesse valatult ja kallutatuna, meelevaldseid fakte ja järeldusi lisades võiks selle inimese mainele nii mõndagi teha. Kui oleks olemas sellised halvad ja õelad inimesed, kes leiavad taolisest asjast mõnu. Mina ei näe põhjust, miks ma peaks – õigemini, esimese hooga ei mõtleks isegi vahendeid välja – sellele võõrale inimesele, kelle saladust ma juhtun teadma, haiget tegema sellega, et annan talle kuidagi märku, et ma tean. See ju ei muuda midagi.

See on täiesti normaalne, et inimestel on saladused või lihtsalt asjad, mida nad ei taha kõva häälega laiale maailmale teatada. Kuigi, tõsi, vastupidiselt igasugusele loogikale – maailma huvitaks. Isegi täiesti tavalise, suvalise, hariliku inimese elu räpased üksikasjad huvitavad meid, sest… Eks sellel ole mitmeid põhjuseid. Uudishimu, vist peamiselt. No nagu sa vaatad dokfilmi rinnaimplantaatide paigaldamisest ja ilgelt rõve on, aga ikka vaatad, huvi pärast. Kui meid ei huvitaks, siis ei oleks turgu ei tabloididel, seltskonnaajakirjadel ega ladina-ameerika seepidel.

Muidugi huvitab meid kuulsuste eraelu. Rikkad ja ilusad, iidolid, jumalused – meid huvitab, kas nad ongi täiuslikud. Ja me oleme salaja rõõmsad, kui tuleb välja, et nad ei ole. Kui ka nemad vahepeal libastuvad, lähevad natuke lolliks, kaotavad armastatu või töö. Me oleme salaja rõõmsad, et puhh, õnneks! Ja me paneme ajakirja kinni ning teeme oma perele süüa. Ning oleme rõõmsad, et me oleme tavalised inimesed ja et meie tülid abikaasa või naabrinaisega ei jõua ajalehveergudele, kus seda saaksid lugeda tuhanded inimesed. Ja meie üle naerda, või meile kaasa tunda. Või üldse, meist teada. Sellistel hetkedel, kui Britney end kiilaks ajab või Lindsay jälle võõrutuskliinikusse saadetakse või Amy laval segi on ja ropendab – sellistel hetkedel oleme me rõõmsad, et me oleme tavalised. Et me ei ole nemad. Mis siis, et nad on (parimatel päevadel) ilusad, nad on rikkad ja populaarsed ja neid teab terve maailm. Ning nende saladusi tahab teada terve maailm.

*

Kõigil on saladused. Kõik hoiavad asju, mida nad ei taha jagada mitte kellegagi, soovitavalt mitte kunagi. Siis on veel hulk saladusi, mida teab su sisering, su lähedased. Need võib-olla polegi niivõrd saladused, kui lihtsalt isiklikud asjad, millel pole teistega suurt pistmist.

Ja see ongi normaalne maailmakord. Et üks ringkond, tuttavad ja pooltuttavad teavad sust vähem kui teavad su lähedased. Ning ma usun, et kui sa oled avaliku elu tegelane, siis on ikkagi teatud asjad, mis ei ole ei ajakirjanduse ega „avalikkuse” (milline peen nimetus räpaste saladuste näljase ja uudishimuliku rahvamassi kohta, kas pole?) asi teada. Õnneks on olemas ka ajakirjanduse eetika koodeks, mis sätestab, kui palju meedia tohib kellegi eraelus surkida. Isegi, kui ta on avaliku elu tegelane ja on olemas „avalik huvi”. Eetikakoodeksis on mitu head ja õilist sellesisulist punkti (näiteks 1.5 – Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada pőhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tőesti vaja seda informatsiooni teada; ja punkt 4.9 – Inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese őiguse privaatsusele).

Vahepeal ma mõtlen, et oleks aeg, kui blogimaailm hakkaks paremini isereguleeruma. Eetikakoodeksi lõid ju ajakirjanikud. Miks blogijad ei võiks luua blogide eetikakoodeksit? Ma tean, see on väga segan asi ning väga vaieldav, algab see vaidlus sõnadega „Blogi ei ole ajakirjandus, ei ole kunagi olnud ega ole ka tulevikus.” Ning ma mõistan seda. Sellepärast ma siin rohkem selle üle ei arutle, et tegu on märksa laiahaardelisema küsimusega, kui lubate, siis isegi filosoofilise ja moraalse dilemmaga.

Ma arvan, et iga blogija ise loobki oma eetikakoodeksi, kirjutades nii nagu ta kirjutab. Ainult et blogimaaimas ei ole seaduseid, siin ei kaitse meid keegi, kui tuleb välja, et mõne blogija moraal erineb üldsuse omast. Kui riik üldjuhul saab mind kaitsta laimamise eest, siis blogimaailmas pole riiki. Eriti, kui tegu on pretsedendiga.

Sellel, kui palju muudes blogides minu kohta kirja pandust on tõsi, polegi üldse oluline. Peaks olema oluline see, et kui mina seetõttu kannatan ja saan haiget (või kannatavad ja saavad haiget mu lähedased), siis ma peaks saama midagi teha. Aga praegu valitseb olukord, et ma ei saa.

Ja oluline on ka see, et ükskõik, kui palju kirjapandust on tõsi – suurem osa sealseid fakte, väiteid, üledramatiseerimisi, minunimelist ilukirjandust ja kogu seda kompotti poleks üldse vaja. Muude seaduste järgi. Ma leian, et ma pole nii suurel hulgal avaliku elu tegelane, et sellise informatsiooni avaldamine (või väljamõtlemine; või kogumine; või misiganes) oleks kuidagi moodi õigustatud. Ei ole. Tõsi, ma olen mingil määral avaliku elu tegelane, aga mitte sel määral – ja nb! Eetikakoodeksis näiteks oleks mul õigus sellele apelleerida, et oma privaatsust säilitada.

Aga jah, praegusel juhul ei ole see võimalik.

*

Blogijad ei peaks üldse olema avaliku elu tegelased, väga. Õigemini, blogi on ju isiklik päevaraamat, kus me avaldame rohkemal või vähemal määral isiklikku informatsiooni – tundeid, tegevusi, lemmikharrastusi, mõtteid, arvamusi. Minu meelest on privileeg, et meil on olemas üldse selline nähtus nagu blogimine ja et aina rohkem ja rohkem inimesi püüavad end igapäevaselt kirjalikult väljendada. Ja väljendavadki. Mõned halvemini, mõned paremini – aga see on privileeg. Et meil on selline võimalus piiluda teiste inimeste sisemaailmadesse vahetult, ilma tsensuurideta. Ning see on võib-olla natuke räpane, kuivõrd inimloomus (Sartre muide vihkas sõna „inimloomus” ja ei uskunud sellesse) kord juba on. Aga peamiselt siiski tahan ma jätkuvalt uskuda, et see ei ole räpane. Et see on põnev ja et see on siiras. See kaasaelamine, mis teiste eludest lugedes tuleb. See sõprus ja lähedus, mida sa inimestega tunned. Ning muud toredad asjad, mis blogimisega kaasnevad.

Aga Nobel leiutas ka dünamiidi ning tahtis, et seda kasutatakse ainult headel otstarvetel.

Jätkuvalt ma arvan, et blogijad peaksid olema täpselt nii palju avaliku elu tegelased, kui nad seda ise soovivad. Ja et seda peaksid lugejad austama. Ning ma jätkuvalt usun sellesse, et kui siin, Metsikus Läänes, ei kehti ühedki seadused, siis peame me ise olema piisavalt head, eetilised ja õilsad ning need seadused looma ning neist kinni hoidma. Näiteks olen ma nõus Martaga, kes alati tahab, et kui temast juttu on, talle ka lingiga viidatakse. Ning ma olen nõus paljude teiste reeglitega, mis erinevatel blogijatel aja jooksul tekkinud on. Ma tean, kui suurt kiusatust tekitab võimalus anonüümsuseks, ma tean, kuidas võib pähe lüüa populaarsus ja sellega kaasnev võim.

Ja ma tean, et ma olen jätkuvalt naiivne, et arvan – see on meie endi kätes olla HEAD INIMESED.

Marta vist kirjutas sellest ühes oma kommentaaris, et ta eeldab, et iga vastutulev inimene ei ründa teda noaga. Mina eeldan seda ka – suurem osa inimestest ilmselt eeldab, muidu ei saaks ju elada. Samamoodi olen ma oma blogimiskarjääri ajal eeldanud, et mu lugejad ei kasuta ära informatsiooni, mida ma neile annan, minu vastu. Sest miks peaks?, on minu loogika. Mina ju ei kasuta ära teiste inimeste vastu informatsiooni, mida ma neist tean. Olgu see juhuslikult minuni jõudnud saladus täiesti võõra inimese kohta või kõrtsilauas pealtkuuldud kild.

Ning jah, ma tean, ma OLEN seda kõike arvates naiivne. Hoolimata sadadest sellesisulistest vanasõnadest ei käitu küla koeraga kahjuks nii, nagu koer külaga. Ning viimasel ajal on väga raske uskuda ka karmasse – õigemini, see on päris segadusseajav, sest ma ei ole piisavalt objektiivne selleks, et suudaks asetada kaalukaussidele ühele poole minu enda teod, mis on teistele kannatusi põhjustanud ning teisele kaalukausile mu enda kannatused, ning siis vaadata, kas läheb kaldu või mitte. Seega, karma tuleb siinkohal välistada, või vähemalt ei ole see asi, millesse uskuda. Vähemalt hetkel.

Praegusel hetkel tunnen ma, et jääb vajaka meedia- ja kommunikatsiooniteadmistest, et antud teema üle pikemalt ja teaduspõhisemalt teoretiseerida. Ehk mõne aasta pärast, kui ma olen oma kondid ükskord suutnud magistriõpingutest läbi vedada, olen ma natuke pädevam, sest teema on iseenesest väga huvitav ja intrigeeriv sellele hallipäisele akadeemiku-vanamehele, kes mu sees elab (ja kes muuhulgas sosistab mulle vahepeal, kui väga talle meeldiks, kui ma koliksin elama TÜ raamatukokku).

*

Kogu mu pika ja lohiseva jutu mõte… Mitu mõtet on vist. Aga peamine, mis ma tahtsin teada anda:

  • Ma olen elus. Ning olen püüdnud hoida madalat profiili, sest… Imelik hakkas juba. Nagu olekski Britney. Ainult et pole ju.
  • Mul pole arvutit. Ma valasin sellele peale kohvi ja praegu on paranduses. Kauaks veel, ei tea.
  • Ma olen sinisel lehel, seega ei ole ka tööarvutit. Seetõttu pole ma olnud eriti aktiivne internetis.
  • Puhkus kulus ära ja võib-olla ma pikendan seda veelgi. Ma mõtlen, puhkus virtuaalsest maailmast.
  • Aga… Blogimine on saanud ikkagi väga suureks osaks mu elust ja ma veel ei tea, kas ma suudaksin päriselt lõpetada. Ma veel mõtlen selle üle ja annan teile kindlasti teada.

Ma loen Piret Bristoli uut raamatut „Paralleelmeri”, kust ma tahan teile välja kirjutada kaks-kolm tsitaati. Need panid mõtlema, sobisid meeleoludega.

Kaasaja inimese tavaline eluprobleem on, et ta ei suuda enam hästi hakkama saada, kui peab olema suhetes teistega. Üksi saab ta ehk isegi kõige paremini hakkama. /—/ Mida rohkem kasutatakse inimsuhetes internetti, seda kiiremini kaob inimeste tahe arendada sisemist tundlikkust. /—/ Hingele jääb internetis vähe ruumi. Internet tekitab illusoorse tunde, et kõik on võimalik – suhelda paljudega, rääkida kõigest. Kõik on lubatud. Aga päriselt ei teata teineteisest midagi. /—/ Paljudel on püsiühendus ja depressioon koos. Kui neid on palju, siis saavad nad teineteisest aru ja teineteist aidata. Sõnu, maske ning näivusi vaheldades suhtleb ühe masinaga teine vooluvõrku ühendatud masin.

(Piret Bristol, „Paralleelmeri”, 2007. Lk 42-43)

Minu päev AD 2007

Argielu Leave a reply

Ilmunud “vanas” blogis, nüüd siia kopeeritud.

Kui on argipäev, siis ärkan kella peale. Tavaliselt heliseb see kell 9, mille ma sujuvalt 9.30 peale lükkan. Harva juhtub, kui suudan päriselt kohe ärgata ja veel harvem juhtub, et jõuan ärgata nii vara, et minna hommikul näiteks ujuma.

Hommikud mulle teoorias meeldivad, aga mulle ei meeldi kella peale ärkamine. Ja mulle ei meeldi, kui pean kella pealt suutma funktsioneerima hakata. Ideaalis on mul aega ärkamiseks, ma saan isekeskis endaga teed juua, võileiba süüa ja eelmiste päevade lehti lugeda, sest muul ajal lehelugemiseks väga aega ei ole. Aga ideaali siin tegelikult pole, tuleb tõusta, kohe kööki startida, teha kiirelt paar võileiba (kui söömiseks aega ei jää, siis kaasa pakkida), pesta, riidesse toppida ja tööle kimada.

Kusjuures, hommikuti ma kohvi enam ei joo ja ajapuudusel vahepeal võtan vaid klaasi tomatimahla. Kuuma joogi jaoks pole aega. Töö juures võtan masinast pool tassi latte‹t lõuna paik, aga see on ka kõik. Mulle meeldis kohvi juua, kui ma sain seda teha tund aega – see oli siis, kui kodus töötasin. Aga hommikul kohvi valmis teha oleks raiskamine, see jääb seisma ja ma ei joo seda iial ära.

Tööle kõnnin ma paarkümmend minutit, olenevalt tempost. Aga ükskõik, mis kell ma stardin, õnnestub mul pea alati hiljaks jääda. Küll mingi minut-paar, aga siiski. Tööpäeva algus pole väga täpselt paika pandud, reegel on, et enne hommikust (10.45) koosolekut peaks ikka kohal olema. Ja eks ma ikka jõuan ka.

Mõnikord tuleb ette, et pean otse kodust startima objektile või minema mõnda poodi jälle mingit hinda või midagi taolist otsima. See mulle tegelikult väga ei meeldi, sest ma ei funktsioneeri hommikuti väga hästi. Ma ärkan tõeliselt alles töö juures ja alles siin saan ma otsustada, milline tuju mul on või milline päev tuleb. Sest kui seda vahetult peale kellahelinat küsida, ma karjuks ja kriiskaks, et kuidas üldse saab hea päev tulla, kui kõik on nii kehvasti ja magada ma ka iialgi ei saa. Kui olen ärganud korralikult, on asi enamasti märksa päikselisem. Sellepärast tuleb mind hommikuti heaga rahule jätta. Olen püüdnud seda kõigile oma lähedastele öelda, neid hoiatada. Mees vahepeal üritab siiski suhelda, aga õnneks meie ärkamisajad väga ei kattu.

Mulle meeldib minu tööpäeva alguse rutiin. Kui raha on, lähen alati alt kioskist läbi ja ostan suure pudeli Värskat. Ja olen teinud endale reegliks, et enne töö juurest ära ei lähe, kui vesi otsas. See õnnestub ilma probleemideta peaaegu alati – kontori sundventilatsioon paneb mu kurgu kuivama.

Mulle meeldib, kui ma ei pea ise hakkama kohe teksti täristama või telefonikõnedega allikaid pommitama. Mulle meeldib, et ma tulen, vahetan saapad ära oma punaste Vagabond-susside vastu, panen arvuti käima ja loen üle kirjad, vastan meilidele, panen paika päevaplaani, lõpetan mõne loo, kui vaja… Toon postkastist lehed, sirvin neid kohvi kõrvale suitsuruumis ja alles siis hakkan tööle.

Õnneks enamasti on mul aega häälestuda, sest tegelikult ei võta see kaua aega, tund-poolteist. Ülejäänud päev kulub rutiinsele: helistad, käid kohal, saad kokku, kirjutad, valid pilte… Ja õnneks on minu teemad ka sellised, et ma ei pea lugu ühe päevaga valmis saama, et on aega nokitseda ja teha. Vahepeal selle tõttu peab küll mitut asja paralleelselt nokitsema, aga olgu, see ei ole probleem.

Suitsupausid kuluvad tavaliselt Birxu või Sikiga telefoneerides. Varem sai ka mehega päevas kuus-seitse korda helistatud, aga nüüd õnneks pole vajadust ja kui ta on kodus, saab rääkida lauatelefoniga. Mulle üldse meeldib väga lauatelefoniga suhelda ja ma valan pidevalt nähtamatuid pisaraid, kui mõtlen, et peale mu õe ja ema pole mu sõpradel kellelgi lauatelefoni. Võiks olla, võiks olla, ma leian.

Lõunapaus meil paika pandud ei ole, seega ma tavaliselt lõunat ei söögi. Kui, siis kodust kaasa võetud hommikusöögi võileibu. Vahepeal ei suuda ma vastu panna ja toon endale alt kioskis beef jerky‹t, aga see on pigem erand. Ma pean oma himusid taltsutama, rahaliseltki juba on nukker, kui nii palju selle vinnutatud veiseliha peale läheb.

Kõige halvem määramata tööaja juures on see, et pole paika pandud tööpäeva lõpp. Ma ei saa kunagi öelda, et ma olen nüüd pool kuus õhtul kodus. Ma kunagi ei olegi. Sageli, nagu täna, pean ma hoopis õhtul mõnele üritusele minema. Õhtuti töötamist vihkan ma kõige rohkem. Ma ilmselt ei paneks seda pahaks, kui ma saaks selle võrra hommikut pikendada, aga ei saa – alati on juba hommikul muud asjad ees ja kui polegi, siis ega keegi kodus sul välja magada ei lase. Selleks peab ikka erandjuhus olema, näiteks mõni 2-3 paiku öösel lõppev asi. Aga väga kurnav on ka see, kui pool 9 algab üritus, kust sa ehk küll enne südaööd koju jõuad, aga terve päev on ikkagi rikutud: tööpäev on hakitud ja puhkeaega, ISEENDA aega polegi jäänud.

Aga kui läheb hästi ja mul on võimalus enne kaheksat koju jõuda, siis olen ma tavaliselt ikkagi nii väsinud, et sõpradega mõni õlu teha väljas nädala sees küll kuidagi välja ei mängi. Ma jõuan koju, silitan kohe uksel Miuksu, kelle tervitusrituaal on end koridoripõrandale pikali visata ja jalad taeva poole ajada. Siis vahetan riided, silitan Miuksu ja annan talle süüa ning vaatan, kas kapis midagi on, kui pole enne poest läbi viitsinud minna. Tavaliselt küll viitsin, sest süüa – eriti juurikaid – osta mulle meeldib.

Meil on üldiselt seatud nii, et mina teen süüa ja mees peseb nõud. Peaaegu alati mõtlen ma peale sööki vannimineku peale, aga jõuan seda ette võtta tavaliselt siiski kaks korda nädalas. Ma ei tea, mõne jaoks vähe, mõne jaoks palju. Ma ei leia, et tavaline kontorikeskkonnas töötav inimene peaks end iga päev tund aega pesema, kuid saan aru veeprotseduuride pigem lõõgastavast eesmärgist. Kuid sageli eelistan ma lõõgastuda parem voodis, kaisus, hea raamatu või lemmiksarja seltsis.

Kui ma üksi elasin, panin alati selle päeva sarja tõmbama, enne kui süüa hakkasin tegema. Et siis ühendada kasulik meeldivaga ning teleka ees süüa. Nüüd üritan ma end ikka harjutada köögilaua taga sööma, sest hetkel on kogu meie arvutimajandus lollakate internetimeeste pärast magamistoas ja voodis süüa mulle ei meeldi. Küll aga meeldib diivanil ning ma kardangi, et kui ükskord õnnestub tehnika kõik elutuppa majandada, hakkab vana kamm otsast peale. Aga ega sellest pole suurt midagi.

Ma ei vaata palju telekat, aga ma vaatan kindlaid asju. Eesti telekanalitelt vaatan CSId, mõne vana lemmiku kordusi, nüüd ka «Konte», sest ma seda tõmmata enam ei viitsi, kui koju kätte tuleb. Esmaspäev on mul Simpsonite ja Family Guy päev (ja BBC pealt My Family päev), teisipäev How I Met Your Motheri päev, kolmapäeval on House ja Gilmore Girls, neljapäeval Medium, reedel Scrubs ja Supernatural. Eks see muutub ka hooajati vastavalt sellele, kuidas väljamaa kanalid on otsustanud sarju toota ja eetrisse lasta.

Ja siis ongi juba kell öö. Vahepeal vaatan veel midagi põnevat Discoveryte või Exploreri pealt, kuid enamasti loen, joon klaasi veini ja tule kustutan siis, kui silmad enam lahti püsida ei suuda. Kahjuks suudavad nad suhteliselt kaua lahti püsida. Ja nii see tsükkel kulgeb… Muidugi mõtlen veel silmi kinni hoides tööle, peas kerivad lahti end juba tehtud ja veel tegemata lood. See on üks mu häirivamaid omadusi, ma arvan. Ma ei suuda end tööst välja lülitada ja väga sageli tuleb see mind ka unes kummitama.

Ma tahaks hirmsasti, et mul oleks aega ja viitsimist õhtuti midagi iseendale kirjutada, lõpetada kõiki neid kunagi alustatud asju. Aga tavaliselt ei suuda ma end õhtul enam arvuti taha sundida, kõik internetivestlused ja blogilugemised teen tavaliselt töö juures vabadel momentidel. Ja nädalavahetused kulgevad peagi ilmselt natuke inimlikumas rütmis, praegu on need olnud peamiselt Tartu päralt, kuid oma tervise huvides lihtsalt julmalt vähendan seal käimisi. Muidugi ei mõju see hästi ka rahakotile, sest sõit on kallis. Aga sealsed inimesed on veel kallimad, nii et igatpidi on kahe linna vahel elamine väsitav. Kasvõi vaimselt kahe linna vahel elamine.

*Mulle hästi meeldib Ekspressi rubriik «Minu päev» ja ma olen pikemat aega mõelnud midagi sellelaadset kirjutada.

Aasta 2006 küsimustes

hoomamatu 1 Reply

See postitus ilmus 2006. aasta detsembris, tõstsin selle praegu, 2011 viimasel päeval, ümber ja originaalkommentaare siin pole.

Ma võtan vaikselt aastat kokku. Toimetaja on heas tujus ja meil on reedesed küljed peaaegu koos ja tööpäeva lõpuni on jäänud loetud tunnid. Aasta lõpuni on jäänud loetud päevad.

Aasta 2005 lõpus sai küsida nii.

Väljas paistab suur päike ja mul on nostlagia, melanhoolia ja õnnevärinad kõik korraga peal. Miski algab ja miski lõppeb ja mul on tunne, et see mis algab, on veel suurem kui kõik see, mille ma kunagi üldse lõpetanud olen.

Mitu uut algust sul sel aastal oli? Mitu korda sulgesid enda järel mõne ukse enne, kui polnud ees uut ust, millest sissegi astuda? Mitu korda talitasid sisetunde järgi ja ei lasnud oma peal sulle öelda, et see on rumal? Mitu korda su sisetunne ei eksinud?

Mitu uut inimest sai sulle sel aastal kalliks? Mitu vana inimest su juurest eemale triivis? Mitu jõulupostkaarti saatsid? Mitu vastu said? Mitu kilo kaotasid, mitu juurde võtsid? Mitu korda said aru, et kilod pole olulised? Mitu kirja südamevärinal posti panid ja mitu korda millegi jaoks mustandi kirjutasid?

Mitu liitrit vett sel aastal jõid? Mitu korda öösel häiritult ärkasid, sest pidid pissile minema ning ei suutnud peale seda enam magama jääda, sest seda tuttavat armast nohinat kõrval oli palju toredam kuulata kui parasjagu magada?

Mitu korda avastasid, et oleksid juskui välismaal, sest kõik tundus nii võõras? Mitu korda tundsid, et jõudsid koju? Mitu korda suitsetasid lahtise pliita- või ahjuukse ees ja lükkasid peale seda vana siibri krigisedes taas kinni? Mitu korda kirjutasid toa valgesse lakke musta ahjuvärviga sõnu? Mitu korda katsid kellegi ajalehtedega, sest muidu oleks talle värvi peale tilkunud, sest sa kirjutasid lakke must ahjuvärviga sõnu? Mitu korda ajasid ümber portselankruusis punase veini vanale vaibale ja sa ei pahandanudki enda peale, vaid hoopis naersid? Mitu korda pesid aknaid? Mitu korda kõõlusid esimese lumesaju ajal poolalasti köögiaknal ja ärkasid valutava kurguga? Mitu korda soovisid, et teleportatsioon eksisteeriks?

Mitu korda nutsid selili diivanil hiirvaikselt, nii, et ainult pisarad mööda põski voolasid? Mitu korda kandsid lipsu, mitu korda kaabut? Mitu korda suudlesid külmas kevadvihmas? Mitu korda sõid pulkadega? Mitu korda alustasid millegi kirjutamist ja ei lõpetanudki seda? Mitu blogi oma nimekirjast kustutasid ja mitu lisasid? Mitu korda tundsid, et kardad? Mitu korda käisid kinos? Mitu korda eksisid kinno ära ja ei osanud sealt enam välja tulla?

Mitu korda astusid lifti, ootasid tükk aega ja mõtlesid, et miks ta ei liigu, aga sa olid unustanud korrusenuppu vajutada? Mitu korda magasid silmad lahti ja mitu korda olid kõige rohkem ärkvel, kuigi su silmad olid kinni? Mitu korda sõitsid lennukiga? Mitu korda lubasid, et ei sõida enam iialgi lennukiga? Mitu korda lootsid, et jääd eluks ajaks ainult lennukiga sõitma? Mitu krooni kulutasid raamatutele? Mitu kosmeetikale? Mitu korda käisid McDonaldsis? Mitu korda lubasid, et enam ei lähe kunagi McDonaldsisse? Mitu õlut sinu ülemus sulle jõuludeks kinkis?

Mitu saladust tuli sel aastal ilmsiks? Mitu saladust tekkis juurde? Mitu eksi vabanes sel aastal vanglast? Mitme kohtutäituri juures sa käisid? Mitu korda vahetasid tööd või mõtlesid, et peaks tööd vahetama?

Mitu korda tegid midagi tõeliselt rumalat või midagi tõeliselt hullu? Mitu kitse alla ajasid? Mitu korda nende kitsede pärast nutsid? Mitmest uuest plaadist vaimustusid? Mitu korda voodist välja kukkusid, sest naersid nii hullult, et ei saanud enam pidama? Mitu korda jätsid halba harjumust maha ja mitu korda ebaõnnestusid? Mitu korda helistasid kellelegi ja panid midagi ütlemata toru ära, kui ta oli vastu võtnud? Mitu korda lülitasid telefoni kellegi vältimiseks välja? Ja mitu korda ta sulle siis hoopis lauatelefonile helistas?

Mitu arvutit lõhkusid, mitu parandasid? Mitu plaati kirjutasid? Mitu uut sarja enda jaoks avastasid? Mitmes pettusid? Mitu korda tundsid, et enam õnnelikum olla ei saa, aga selgus, et saab ikka küll? Mitu korda tundsid, et kõik on katki ja ei saagi enam terveks? Mitu korda keegi sind kokku suutis kleepida?

Mitu korda sõitsid Tallinna ja Tartu vahet? Mitu korda bussis magasid? Mitu korda kellegi peale karjusid? Mitu korda tegid endale pai? Mitu korda tegid kellelegi teisele pai? Mitu korda tegid kassile pai? Mitu korda mõtlesid, et paneks koerale nimeks Strüftor? Mitu korda mõtlesid, et paneks kassile nimeks Tuudur? Mitu korda nimetasid oma juukseid tiitudeks ja mitu korda lühendasid sõna «lund» sõnaks «lumhi»? Mitu eelmise aasta kastanimuna leidsid taskust, kui esimest korda sügisel mantli selga panid?

Mitu korda soovisid, et jõulud tuleks kiiremini? Mitu korda soovisid, et see hetk jääks igavesti kestma?

2006 oli uskumatu. Lihtsalt uskumatu.

being single is new black

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

[Loe lisaks. Vallalise mehe raskest elust kirjutas Potsataja.]

Ma avastasin, et ma ei oska enam suhtealast nõu anda.

Muidugi, minusuguse düsfunktsionaaliku nõuanded on koguaeg olnud kaheldava väärtusega, aga vähemalt olen ma senini teoorias maru tugev olnud ja osanud midagigi öelda. Nüüd tuleb välja, et mu oma roosa on mind reaalsest maailmast täiesti ära lõiganud.

Jah, paistab, et oma ideaalmehe kõrval peaaegu ideaalset suhet elades olen ma juba unustanud, mis tunne oli olla vallaline. Kuigi ma olen seda olnud kogu oma lühikese (aga värvika, indeed) elu.

Ma olin täiesti unustanud, mis tunne see on, kui su elu täidavad erineva tähtsusega erinevad mehed.

Ma olin unustanud, et olidki ainult lõpetame-peale-pidu-koos-voodis-poisid. Ja mis tunne see on, kui sa avastad, et hakkad lõpetame-peale-pidu-koos-voodis-poissi armuma. Sest seda ei tohi sa talle jumala eest kunagi öelda! Ega välja näidata. Sest lõpetame-peale-pidu-koos-voodis-poisi jaoks oled sa tõenäoliselt ajaviide, millele liigset energiat ei kulutata. Heal juhul oled sa kellegi aseaine või ausalt tunnistades seksisõber.

Kuigi viimase puhul muidugi tuleb tähele panna seda sõna ”sõber” – see tähendab ka suhtlemist ja rääkimist ja mitte asjade varjamist. Ja muidugi välistab armumise või igasugused tugevad tunded.

Jah, ma mäletan küll. Nüüd. Kui mulle meelde tuletati. Et mis tunne see oli, kui sa ärkasid hommikul üles võõralt lõhnava ja hingava keha kõrval, aga õnnetuseks, eelmise õhtu sündmusi läbi pea kerides, avastasid kõhus reetlikud liblikad.

Ja ma mäletan, mis tunne oli hommikul ärgata ja end vihata, et sa jälle reetliku üheöösuhte võrku kukkusid. Üheöösuhted on nagu narkootikum. Ja pohmell on neist sama tugev. Kassiahastus, depressioon, pisarad. Pseudolähedus on tappev. Ja sõltuvust tekitav, kui pärislähedust elus napib.

Ja ma mäletan, mis tunne on olla ebatervelt sõltuvuses hävitavatest suhetest. Neist, mis ei vii mitte kuhugi.

Neist, mis võivad kesta ja kesta, aga tegelikult ei ole sind olemas.

Ja ma mäletan väga täpselt seda hirmu, seda mõtet, mida sa ei julgenud mõelda, aga sa teadsid, et see on olemas: mis siis, kui ma ei oskagi enam armuda? Mis siis, kui minusse ei olegi võimalik armuda?

Nüüd annan ma sellist tobedat ja äärmiselt sobimatut nõu nagu: ”No aga räägi temaga. Ütle talle, mida sa tunned.”

või

”Kui see on õige, siis sa ei hirmuta teda ära.”

Bollocks, Daki. Sest reaalsuses ümbritsevad vallalisi naisi mehed, kellega ei ole võimalik rääkida. Mitte sel konkreetsel naisel ja mitte sellest konkreetsest suhtest. Ma ei ütle, et need mehed oleks halvad või suhtlemishälvikud, aga ehk saate aru, mida ma silmas pean – erinevad (nii sinu kui tema) commitment issued lõppevad sellega, et tegu vıib olla väga toreda inimesega, hea kaaslasega, targa ja ilusa mehega, kellega seks on vaimustav ja kestab hommikutundideni, AGA… Lihtsalt sina ja tema ei ole SEE. Isegi kui sa väga tahaksid.

Ja muidugi on vallaline naine mingil perioodil oma elust neetud armuma koguaeg järjest valedesse meestesse. Abielus, vägivaldsetesse, sõpradesse, homodesse, ligipääsmatutesse, ärakasutajatesse. Vahepeal kõik korraga, vahepeal mitte ükski, aga on lihtsalt vale. Teate küll.

Ja kui need valed asjad koguaeg juhtuvad, siis tulebki see suletud ringi hetk. Et kunagi ei saa olema sinul normaalset ja head suhet. Et mitte kunagi sa enam ei armu, või kui, siis sellesse, kes kohe kindlasti sinusse vastu ei armu. Sest c‘mon, seriously, what are the odds of THAT happening?!

Aga jah. See, et minu mees muga räägib ja me oma probleemid eos lahkame, et need kuhjuma ei hakkaks; see, et minu mees ütleb mulle ka pool aastat hiljem (jaa! see ON minu jaoks VÄGA pikk aeg) päevas kakskümmend korda, et ma olen kõige kallim ja seksikam ja ilusam ja et ta just mind maailmas kõige rohkem armastab; see, et mina saan talle kõigest rääkida, oma kahtlustest ja hirmudest ja unistusest ja kaalujälgimisest ja lastest ja koerast ja aiast ja pisikesest majast äärelinnas – kõik see on mind ära rikkunud. Ma suudan samastuda, aga ma pean selleks natuke pingutama, end ümber häälestama, kui keegi minu juurde vallalise-probleemiga tuleb. Mis paneb mind end kehvalt tundma. Eriti, kui ma olen oma kallistest vallalistest naistest eemal. Ja siis need vähesed korrad, kui me näeme ja saame rääkida, tulen ma lagedale mõne sellise tobeda märkusega nagu: ”No aga ära siis ehita enam müüre enda ümber,” või ”Usu mind, see juhtub kunagi.”

Ma olen muutunud naiseks, kelle nõuandeid olen ma eluaeg vihanud. Sest alati on keegi õnnelikus suhtes sõbranna, kes helistab sulle hetkel, kui sa soojas vannivees istud ja oled liiga pika pilguga jäänud žiletti silmitsema, sest su elu on totaalselt perses, ja kurdab sulle muret teemal ”mu mees ajab mind nii närvi, lubas kell 5 kodus olla ja kell on juba 7, ma ei tea, mida ma peale hakkan!” Kurat võtaks, sul vähemalt on, keda koju oodata, mina pean mõtlema, kas ma eile öösel ikka purjus peaga baarist selle hämaras-ilusa-valges-mitte-nii-ilusa-tüübi juurde minnes kondoomi taipasin kasutada.

Ma loodan, et ma teinekord natuke mõtlen pikemalt, enne kui mingit jaburat perenaisenõu andma hakkan jälle. Sest ma ei ole unustanud kõike seda. Ja mis tunne see oli.

Aga seda ma leian küll, et peale kõike seda vallalisuse-elu saasta ja ilu olen ma oma armastuse auga välja teeninud.

Ja sama on välja teeninud ka kõik mu armsad ja hetkel õnnetud naised. Kui ma vaid oskaks anda retsepti…

aasta 2005 küsimustes

hoomamatu 7 Replies

See postitus ilmus 2005. aasta detsembris, tõstsin selle praegu, 2011 viimasel päeval, ümber ja originaalkommentaare siin pole.

Linnud kogunesid kõik hoovi peale. See oli häiriv.

Kusagil toimus maavärin. Kusagil maalihe. Kusagilt varastati pingviinipoeg, kelle eest on nüüdseks välja pakutud leiutasu. Kas sul on pingviin?

Kuula. See on minu lemmikjõululugu.

Kusagil on Estonia pst ja kusagil on veel ostmata soojad talvesaapad.

Kusagil on veel magamata hea ja külluslik ja tervist tagasi toov uni.

Kelle käes? Kus?

Kas sina tahad hakada superkangelaseks? Batmaniga bokserid. Kusagil. Punased.

Pingetaluvusmeeter. Kus?

Milline oli sinu möödunud aasta? Mitut liblikat sina nägid? Mitu korda «geronimo!» karjudes kolmemeetrisest hüppetornist vette hüppasid? Mitu korda esimesi sireliõisi nuusutasid? Mitu lumeinglit tegid? Mitu aastat vanemaks jäid? Mitu kooli lõpetasid või mitmest välja jäid? Mitu korda armusid ja mitu korda korvi said?

Mitu korda häbitult kurb või rõvedalt rõõmus olid? Mitu sõpra kaotasid ja mitu juurde leidsid? Mitu korda üksi kinos käisid ja salaja heldimuspisara poetasid? Mitu korda ütlesid, et sa armastad teda? Mitu korda tundsid, et nüüd saab minna ainult ülesmäge? Mitu korda vedelesid katusel või murul ja otsisid pilvedest kujundeid? Mitu liivalossi ehitasid? Mitut kajakat bygaak-hüüdega hirmutasid? Mitu kajakat sind bygaak-hüüdega hirmutas? Mitme lutsukiviga mitu viset tegid?

Mitu korda istusid sillal ja vaatasid päikeseloojangut ja mõtlesid, et oled Huck Finn? Mitu korda vahtisid hommikul ärgates tund aega tühja pilguga lage? Mitu korda panid tühjaksjoodud veinipudelisse küünla? Mitu korda oli nii hea, et unustasid hingata? Mitu korda istusid pimedas koridoritrepil? Mitu korda suitsetamist maha jätsid? Mitu korda nina kirtsutasid? Mitu korda tundsid, et asjad, mis on sulle olulised, pole seda mitte kellelegi teisele? Mitu korda selle fakti unustasid ja mitu korda seda sulle valusalt meelde tuletati? Mitu korda oma kodulinna ära eksisid? Mitu korda vaatasid, kuidas hommikupäike ei ole veel tõusnud? Mitu korda ütlesid zavoodis sõna «glamuur»?

Mitu korda ütlesid endale hommikul, et enam zavoodi ei lähe?

Mitu korda kirjutasid üles kätele sõnu, mida sa hommikul enam välja lugeda ei suutnud? Mitu korda oma toal kardinaid vahetasid? Mitu korda kolisid? Mitu korda üksi tänavanurgale seisma jäid? Mitu korda kellelgi vaksalis vastas käisid? Mitu korda tundsid, et su elu on läbi ja mitu korda tundsid, et su elu alles algab? Mitu korda kasutasid sõna «postmodernism» täiesti vales tähenduses ja ei tundnud selle pärast piinlikust, sest sa arvasid, et sa kasutasid seda õiges tähenduses? Mitu korda käisid uisutamas? Mitu korda tsiteerisid alles sellel aastal nähtud filmi? Mitu korda väitsid, et dinosauruseid, suuri ahve ja gravitatsiooni pole olemas?

Mitu korda ütlesid naeratades tere? Mitu korda küsisid kelleltki, mitu korda ta midagi teinud on? Mitu korda proovisid selga liiga kallist pluusi? Mitu korda viskasid sente purskkaevu ja soovisid huulte liikudes sosinal midagi ainult endale? Mitu korda ootasid kedagi raekoja platsil, kes jättis tulemata? Mitu korda istusid keset sõiduteed öösel kell neli? Mitu korda kiikusid? Mitu korda pidid politseinikega rääkima? Mitu korda naeratasid endamisi üksi tänaval kõndides? Mitu korda häbenemata kõva häälega laulsid? Mitu korda pistsid varbad külma ojavette? Mitu korda läksid ära ja mitu korda tulid tagasi?

Mitu korda tundsid, et elad?

Kas kõike saab mõõta kordade arvus? Tee endale parem pai.