On olemas selline asi nagu liikluskarma. See töötab üsna lihtsalt. Näiteks sõidad. Vaatad, oh, tuleb vastu auto ja tuled ei põle. Vilgutad. Mees paneb tuled põlema ja lehvitab tänutäheks. (Olgu öeldud, et ma lehvitan alati vastu, sest, noh, kui juba lehvitatakse, siis on ju kena vastu lehvitada.) Sõidad edasi. Märkad, et järsku vilgutab keegi sulle – vaatadki, oih, suure vilgutamise käigus oled kogemata kaugtuled peale unustanud. Lehvitad sõidukijuhile tänutäheks ja paned lähituled jälle peale.
Või siis seisad ummikus, ütleme näiteks Vabaduse puiesteel enne Kaarsilla valgusfoori. Teadupoolest saab vanalinnast välja ainult mööda kitsaid ühesuunalisi tänavaid, ja üks neist (Gildi vist) tuleb Vabadusele välja. Sinu ees ja taga on pikk-pikk rodu autosid ja vaene õnnetu Gildi tänavalt pääseda üritav autojuht istub nukralt, suunatuli sees ja ei saa pöörata. Kui tuleb sinu kord, jääd sa seisma ja viipad käega – tule minu ette! Alati lehvitatakse. Iga jumala kord. Ning mõni hetk hiljem, kui sina oled sama lollis olukorras, annab keegi sulle tuledega märku, et mine-mine läbi, ma võin natuke oodata ka, mis siis, et on minu õigus (näiteks Võru tänavalt Ropkasse pöörates). Liikluskarma. Pure and simple.
Täna kohtasin ma uutmoodi karmat, kutsugem seda kodumajanduskarmaks. Sorteerisin prügi ja järsku leian – ohhoo, kahekümneviiekas, otse seal miljoni kohukeseümbrise ja paari mahlapaki vahel. Jõudsin juba rõõmustama hakata, kui telefon helises ja ma diivanile rääkima istusin. Ning – oh seda rõõmu – suure mürinaga kukub kardinapuu otse pähe. Kusjuures, inimene teisel pool toru ei saanudki aru. Allergiline köhahoog möödus kiiresti.
Ma arvan, et see oli kodumajanduskarma. Märksa keerulisem ja komplitseeritum kui liikluskarma. Sest see kahekümneviiekas ilmselt ei olnud minu oma seal prügis (samas, iial ei tea), aga “minu prügi, minu cash”, mõtlesin. Ja kardinapuu nägi seda kõike, irvitas õelalt ja lasi end kinnitustest lahti. “Minu diivan, minu ohver,” mõtles ilmselt tema. Võib-olla üritas mind röövida, kes teab.
Kodumajanduskarma võib olla ka lihtsam. Näiteks – kassiliiva unustad vahetamata ja leiad märjaks kustud ajalehe voodi kõrvalt. Vahetad kassiliiva ära – karma kohe pöördub. Taas pure and simple. Aga nagu näha, võib kodumajanduskarma olla ka ilge bitch, kui ta nii otsustab.
XX
Täna kell kümme äratas Birx mind tuleviku-unenäost, kus ma oskasin paari meetri kõrgusel maapinnast hõljuda (kõrgemale ei julgenud, sest ma mõtlesin, et ega see mõni uni ometi ei ole, kus ma kõike suudan). Kõrgema klassi inimesed olid teistest suuremad ja pikemad ning nende orjad pisikesed ja käpud (nagu mina praegu).
Aga miks mind eriti see uni võlus – ma just hakkasin Hugh Lauriega suudlema, kui telefon helises. Neetud.
