Vahepeal juhtuvad nii veidrad asjad, et nad tunduvad juba normaalsed. Hakkasin siia näidet kirjutama, aga ei oskagi.

Igal juhul, jah, veidrad asjad. Veidrad eluhetked. Mingid seismised kuskil tänavanurkadel ja totruste rääkimine. Või siis jälle tuleb minevik ja lajatab korra ja see tunne on ka veider. Vahepeal ju, kui sa ei mõtle minevikule, siis on tunne, et see ongi sinnasamasse hetke seisma jäänud, kus sa viimati veel talle otsa vaatasid. Aga siis selgub, et muidugi, loogiliselt, on ka minevik edasi liikunud ja teeb paralleelolevikus mingeid oma tegusid.

Ei lähe vist mööda päevagi, kui korra ei kuuleks “The Walk of Shame’i”.

Ja siis täna veel see presidendi vastuvõtt. Kõik on selleks nii kaua valmistunud, kõigil on uhked uued kleidid ja tänu sellele, et nad seda salabändi tegid, jäin mina kleidiostmistuurilt välja ja istun nüüd õnnetult oma vanade riiete otsas ja ei suuda otsustada, mida selga peaks panema. Puhas peer pressure, sest ma oleks jumalast rahul, kui ma ei teaks, et teistel uued kaunid rõivad on. See on ka ikka üks edevuskiiksudest.

Neid edevuskiikse on ka ikka päris palju, kui mõtlema hakata. Kui aus olla, siis olen ma viimase aastaga ikka kõvasti tagasi tõmmanud, elu lihtsalt õpetab. Aga väikesed rõõmud ikka jäävad. Näiteks mulle meeldib see natuke horrori-segune tunne, kui keegi mõtlikult mulle otsa vaadates ütleb: “Jajaa, sa oled ju Daki…”

Ahjaa, siis juhtus veel eile see ka, et üheks hetkeks ei taibanud ma üldse, absoluutselt mitte, kuidas ma olin saanud varem suhelda nii pikalt ühe inimesega. Ta ütles paar lauset ja mu aju tõmbus krimpsu, sest noh, ta… Ta on ikka hoopis teisest, lihtsamast, kuid rumalamast maailmast inimene. Mingi elementaarne IQ peab ikka inimesel olema. Kuigi noh, olles liberaalne ja salliv, siis ei tohi ju kedagi hukka mõista (kuigi muidugi, olles inimene, ma ikkagi vahepeal mõistan), nii et las nad olla.

Ainult et vahepeal lihtsalt tunned nii tugevalt, et sa ei taha mingit inimest oma ellu. Ja siis on jube raske seda teistele selgeks teha, et miks just. Okei, vahepeal on see tegelikult lihtne, sest… Mu sõpruskonnal on mingid ühised standardid, mis kattuvad ja nad teatud hetkedel mõistavad mind ja mu vaateid. Aga vahepeal on see tunne, see, kui sa ei taha kedagi oma ellu, hoopis teistsugune, põhinedes mingitel isiklikel emodel ja haigetsaamistel, siis ei saagi ju jälle nõuda, et teised sinust aru saaks või sind selles arvamuses toetaks, sest nemad pole haiget saanud, nende jaoks on see inimene nagu iga teine inimene ikka.

Ja siis jääb üle otsustada, kas sa hakkad ise nööre lõikama, mis sind selle inimesega seovad, et ta mitte kuidagi ei puutuks su ellu, sest see kuidagi… mürgitab. Aga sellega kaasnevad paratamatult kaotused ka nendest ridadest, mida sa sooviksid siiski säilitada.

/

Avastasin enne, et mu köögiakna all kasvavale sirelile oli keegi riputanud lindude toidupalli. Ma olen mitu talve mõelnud, kuidas saaks paneelmaja akna taha lindude söögimaja, oleks veel vanad aknaraamidki, siis kuidagi töötaks. Aga need neetud plastikud, sinna ju ei saa mingit naela lüüa ega midagi. Aga nüüd ma näen leevikesi ja tihaseid, kui ma akna peal kõõlun. Näeks rohkemgi, kui nii neetult külm ei oleks.

Aga talv on muidugi lahe, selle pean ka ära ütlema. Lumi on ju!

Ega vist muidu aru ei saa, et vanemaks jääd, enne kui 90ndate sünniaastatega inimesed järsku sinust pikemaks on kasvanud ja sa saad aru, et nad ei käigi enam lasteaias. Või et kuidas elu mööda tormab, kui mingid lihtsad asjad jäävad mõistatuseks. Näiteks see, kuidas saab kaubamajas hängida või siis ei tule enam meelde, mis tunne see on, kui kõneaega pole. (Viimasega mul õnneks probleemi pole, sest telefon on ikka aeg-ajalt kinni.) Rääkimata sellest, et ma ei oska hästi Google Mapsi kasutada ja Youtube’i playlist results on minu jaoks nagu hiina mõistatus.

Ja et kõikidel meessoost sõpradel kasvab habe. Vähemalt mingil määral.

Ei, kaunis on siiski, ei ole midagi öelda.

Olge ilusad.