Ashton Kutcher saatis lingi, mis teda naerma ajab. Ja mind ka – kontrollimatult, eriti nüüd, unetu-segasena:
Ja link Henrik Roonemaalt, maailma kõige naljakamale teadussaatele:
Eriti hea on see – Have you worked out what we’re looking for? (*Eh, an applepie?*) – Correct! The answer is – water!
Aga lugu sai valmis ja nüüd hakkan und ootama:)
Asi sai alguse sellest, et sain jõuludeks peened köögiriistad ja ilusa minimalistliku nagi, kuhu need riputada. Olime just enne seda tagasi Ropkasse kolinud ja mina olin suures entusiasmihoos “Teen remonti” köögi punaseks värvinud ja peas keerles miljon plaani, kuidas saada üürniku rikutud köök samaks kauniks omanäoliseks Punaseks Köögiks, mis ta oli paar aastat tagasi kui ma viimati siin elasin.
Siis selgus, et köögiseinad on nii jonnakad, et tavaline trell selle peale ei hakka. Siis oli veel mõni nädal niisama munemist ja ma juba harjusin täitsa ära, et kõik on kuskil laiali või topitud veinipudeli jaoks mõeldud peenesse kasti.
Ning siis lõpuks nüüd käis mehevend külas ja laenasime talt selle päris trelli, mis juhtmega seina käib ja vuhuu! Augud tekkisid, tüüblid sisenesid, kruvid keerdusid ja nagi kinnitus Musja kindla käe abiga.
Muidugi peegelpildis teistpidi, mitte pliidi kohale, nagu plaanitud, vaid hoopis kraanikausi kohale. Sest teist auku pliidi kohale puurides tuli ette mingi ImeKivi, millest enam edasi ei saanud ja oligi tutkit.
Aga ikkagi. Kaunis!
Mida ma olen teinud, selle asemel et nüüd lõpuks kirjutamisega pihta hakata?
Mul on nimelt täna plaanis all-nighter. Kuna Musja peab minema hommikul kell 5 minema, siis ma otsustasin, et seni kirjutan ja kell 4 teen talle hommikusöögi ja siis lähen ja vaatan, kas õnnestub magada päriselt, ilma ühegi rohuta.
Selline pilt avanes mulle täna pärast seda, kui ma olin kolm tundi koristanud, voodipesu vahetanud ja puhtalt voodipesult pool tundi kassikarvatorte ära nokkinud. (Linadele jäänud kassikarvad lähevad masinas sellisteks väikesteks pallideks, mida siis käsitsi ära nokkida tuleb. Ilmselt võiks harrastada enne harjamist, aga meil pole harja ja ma pole viitsinud ka märja käe meetodit kasutada.)
Igal juhul, puhkus roosiaias missugune. Ahjaa, muudes uudistes.
List of the day kaudu:
Palju õnne, kallis kodumaa.
Palju õnne, daki.elab.siin. Viis aastat blogimist. Olen võitnud, olen kaotanud, olen teinud. Muud vist ei oskagi soovida.
Spagetid küüslaugu ja peterselliga
Ostsin endale Itaalia köögi kokaraamatu ning leidsin sealt veel lihtsama retsepti spagettide valmistamiseks, kui seda on penne all’arrabbiata. Ning kusjuures, elasin neist terve nädalavahetuse, nii et olid hääd küll!
Vaja läheb: 5 küüslauguküünt, oliiviõli (korralikult), peotäis värsket peterselli, spagette
Valmistamine: Pane spagetid vette keema. Puhasta ja purusta küüslauguküüned umbes kuue supilusikatäie sisse oliiviõlisse. Kuumuta, kuni need on kuldkollased – ära kõrbema lase, muidu minevat kibedaks (mul pole seda küll juhtunud). Haki petersell, viska ka see pannile. Maitsesta soola ja värskelt purustatud pipraga. Kui pasta on peaaegu al dente, kurna ning lisa pannile ning prae kogu kupatust veel paar minutit. Valmis!
Mulle jäi küll mulje, et väga hästi oleks mekkinud juurde ka sojakaste, aga just sai otsa, nii et ma ei saanudki katsetada. Aga proovi sina järele!
Twitter on mind päev otsa enda köidikutes hoidnud. Nüüdseks on mul juba tunne, et ma ei saa enam iialgi ilma “säutsumata” elada. Micro-blogging, hell yeah!
Ahjaa, liitusin lisaks Twitpic-ile (laseb Twitteris pilte jagada) ka Blip-iga, mis laseb muusikat jagada. Sweet! Ja vist ainuke koht maailmas, kus polnud kasutajanime “Daki” veel ära võetud. Müstika, kui palju Dakisid kõikjal on…
Pilt: harilik üllatus, kui elada koos sellise inimesega, kellega ma koos elan. Me nimelt hakkame homseks rabamatkaks nüüd räätsasid meisterdama! Ainult et jah, vetsu oli sel hetkel jubekiire…
Hiljem… Tegelikult ei valmistanud mina ühtegi räätsa. Musja istus neli tundi ja mässas omaette, ma lugesin seni Birk Rohelennu “Enesetapjad” läbi. Soovitan – ja kui meeles, kirjutan pikemalt.
Liitusin Twitteriga.
Õugaad, mul hakkas just nii halb. Sest ma sain teada, et Dylan Moranil oli sel aastal tuur. Oli – veebruaris. St mõned korrad on veel, aga no need on välja müüdud ja jõuan ma jaa sinna.
Neetud! Miks ma varem ei vaadanud!!!
A noh, vähemalt on tal uus film (kuigi hinnatud rämpsuks, aga mulle treiler meeldiis). Ainult et muidugi on seda võimatu näha, sest pole torrenteid ega midagi. Oh elukest.